X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.05.2023 ettekirjutuse nr 1052267183 õigusvastasuse tuvastamiseks, 12.04.2023 otsuse nr 1306860766 ja 12.05.2023 otsuse nr 15.5-4/333-4 tühistamiseks, Siseministeeriumi 13.06.2023 otsuse nr 2-2/551-5 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, volitatud esindaja Reimo Mets Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Anastassia Donets, Kristiina-Marita Alliksoo ja Ragne Õunap Vastustaja II – Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada ja eemaldada digitaalsest kohtutoimikust järgmised dokumendid:
1.1.kaebajale 09.05.2023 kaebuse lisad „Otsus viibimisaja keeldumise kohta.pdf“ (dtl 10) ja „Ettekirjutus.pdf“ (dtl 7–9); 12.05.2023 esitatud lisa „15.5-4333-4 12.05.2023 Väljaminev kiri.asice“ (dtl 34–36); 23.05.2023 esitatud lisad „3524_001.pdf“ (dtl 43) ja „3523_001(2).pdf“ (dtl 44–46); 24.05.2023 esitatud lisa „X kaebus Siseministeeriumile.asice“ (dtl 49–53); 20.06.2023 kaebuse lisa 2 „Kaebaja vaie PPAle 18.04.2023 .pdf“ (dtl 102–104) ning lisa 14 „lahkumisettekirjutis.pdf“ (dtl 131–133).
1.2.vastustajatele 14.07.2023 vastuse lisa 6 „X küsitluse protokoll 26.04.2023.asice“ (dtl 269–272) ja lisa 7 „Teade vaidlustamise avalduse tagastamisest ja tähtaja määramisest puuduste kõrvaldamiseks.pdf” (dtl 273–274).
2.Jätta kaebaja 23.10.2023 tõendite kogumise taotlus kaebaja ning Politsei- ja Piirivalveameti ametniku kohtumiste protokollide väljanõudmiseks rahuldamata.
3.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus 03.05.2023 ettekirjutuse nr 1052267183 osas menetluse lõpetamiseks rahuldamata ning lubada kaebajal minna ettekirjutuse tühistamise nõudelt üle selle õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
4.Jätta kaebus rahuldamata.
5.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
6.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.01.2024. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik, kes taotles 05.09.2022 Politsei- ja Piirivalveametilt (edaspidi PPA) tähtajalist elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde. PPA keeldus tähtajalise elamisloa andmisest 19.12.2022 otsusega nr 15.3-3.2/950-1 (edaspidi 19.12.2022 otsus).
2.X on Eesti Vabariigis (edaspidi ka Eesti) viibimise ajal väljastatud ja pikendatud D-liiki viisasid, mille alusel oli isikul viimati viibimisõigus Eestis 08.01.2023–07.04.2023. Isik taotles 03.04.2023 viibimisaja pikendamist (edaspidi kasutab kohus samatähenduslikult väljendeid viibimisaja pikendamine ja viisa pikendamine), kuid PPA keeldus sellest välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 70 punkti 6 alusel 12.04.2023 otsusega nr 1306860766 (edaspidi 12.04.2023 otsus).
3.PPA koostas 03.05.2023 X ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052267183 (edaspidi lahkumisettekirjutus), mille kohaselt ta pidi lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.06.2023. Sissesõidukeelu jättis PPA humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Lahkumisettekirjutuse kohaselt viibib X alates 13.04.2023 Eestis ja Schengeni alal seadusliku aluseta, sest varasemalt 19.12.2022 otsusega on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest ning 12.04.2023 otsusega viisa pikendamisest. Kuna X on Eestis tugevad sotsiaalsed sidemed ning siin viibib seaduslikult tema abikaasa, kelle eest hoolt kanda, siis on põhjendatud määrata vabatahtlik lahkumistähtaeg 30 päeva. Kogutud tõenditest nähtuvad asjaolud võimaldavad ka humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata.
4.X (edaspidi kaebaja) esitas 09.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA lahkumisettekirjutuse ja 19.12.2022 otsuse tühistamist (haldusasi 3-23-1007). Kaebaja taotles, et PPA-d kohustataks uuesti tema tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatama. Kaebuses taotleti ka esialgset õiguskaitset ning PPA 19.12.2022 otsuse vaidlustamise kaebetähtaja ennistamist. Halduskohus kohaldas 09.05.2023 määrusega osaliselt ja ajutiselt õiguskaitset lahkumisettekirjutuse suhtes, kuid 07.06.2023 määrusega jättis esialgse õiguskaitse taotluse
2 (16)
rahuldamata, samuti lõpetas menetluse 19.12.2022 otsuse osas. Kaebuse lahkumisettekirjutuse tühistamiseks võttis kohus menetlusse.
5.Kaebaja vaidlustas PPA 12.04.2023 otsuse, millega keelduti tema viisa pikendamisest, kuid PPA jättis vaidlustamise avalduse 12.05.2023 otsusega nr 15.5-4/333-4 (edaspidi 12.05.2023 otsus) rahuldamata. Seejärel esitas isik vaidlustuse Siseministeeriumile, mis jäeti 13.06.2023 otsusega nr 2-2/551-5 (edaspidi 13.06.2023 otsus) rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 20.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi 3-23-1386), mille kohus võttis 27.06.2023 määrusega menetlusse nõuetes tühistada PPA 12.04.2023 ja 12.05.2023 otsused ning Siseministeeriumi 13.06.2023 otsus ja kohustada PPA-d vaatama viisa pikendamise taotlus uuesti läbi. Kohus liitis asjad 3-23-1007 ja 3-23-1386 ühise numbri 3-23-1007 alla. Esialgse õiguskaitse taotluse PPA kohustamiseks viisat pikendama või elamisluba andma jättis kohus rahuldamata.
7.Pärast kohtu poolt 06.10.2023 määrusega asja määramist läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ja kohtuotsuse kuulutamise aja teatamist taotles PPA 20.10.2023 avalduses, et menetlus lahkumisettekirjutuse tühistamise nõudes lõpetataks, sest kaebaja lahkus Eestist ja Schengeni viisaruumist 25.09.2023 ning lahkumisettekirjutus kaotas seega kehtivuse. Kaebaja aga taotles 23.10.2023, et kohus jätkaks menetlust lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes, ja taotles nõuda PPA-lt välja ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist toimunud kaebaja ja PPA ametniku kohtumiste protokollid. PPA esitas täiendava seisukoha 20.11.2023 ja kaebaja 01.12.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukoht Viibimisaja pikendamata jätmise otsuste osas
8.1.Kaebaja viibimisõigus oleks pidanud kehtima sama kaua kui sureva abikaasa viisa, kaebaja viisa pikendamata jätmine pole loogiline. Sunniviisiline abikaasade lahutamine rikub abikaasade õigusi usulistel alustel, sest islami usu kohaselt ei või naine ilma saatjast meheta reisida. Abikaasa pole aga võimeline reisima ning kui kaebaja poeg peaks kaebajat saatma, siis peab ta jätma oma abikaasa ja lapsed.
8.2.Kaebaja ei saanud eeldada, et PPA teeb viisa andmisest keelduva 12.04.2023 otsuse teadlikult pärast seda, kui lõpeb viisa 07.04.2023. Pikendamise avaldus tulnuks lahendada varem, otsust ei saanud teha pärast kaebaja viibimistähtaja möödumist. Otsuse andmise õiguslikud alused olid otsuse tegemise ajaks juba minetatud.
8.3.Esinevad erakorralised asjaolud ja kaebaja oleks pidanud saama viisa pikenduse kas abikaasa, lapselaste, laste või poja eestlasest abikaasa juures viibimiseks. PPA ei ole neid olulisi asjaolusid otsuse andmisel hinnanud ega kaalunud, sest vastupidisel juhul pidanuks otsuses sisalduma, et tähtsust ei oma kaebaja tihe seos Eestis seaduslikul alusel elavate viie lapselapse, kahe poja ja sureva abikaasaga. Selline käitumine pole inimväärikas. Ebainimlik on sundida kaebajat abikaasa juurest lahkuma ja jääb arusaamatuks, millised muud kaalukad asjaolud siis veel võiksid õigustada isiku riigis viibimise õiguse erakorralist pikendamist, kui seda ei õigusta praegune eluline sündmuste käik.
3 (16)
8.4.Siseministeeriumi 28.04.2023 puuduste kõrvaldamise teade nr 15.5-4/333-2 on õigusvastane ja lubamatu, sest juba pealdises on vastuolu – avaldus tagastati, aga samas anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Need kaks välistavad teineteist ning tegemist on kaebaja eksitamisega.
8.5.Kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et viisamenetluse vaidemenetluses viidaks läbi VMS-i ja teiste asjakohaste õigusaktide kohane menetlus, tehtav otsustus vastaks õigusaktidele ning oleks kaalutlusvigadeta. Käesolevas asjas tehtud otsused on ilma mistahes põhjendusteta ega ole sisuliselt kontrollitavad. Sellega on rikutud ausa ja läbipaistva menetluse ning õigusriigi põhimõtteid. On arusaamatu, kuidas saab otsuste põhjendamata jätmine olla lubatav. PPA vormil esitatud otsus (12.05.2023) rikub iseenesest kaebaja õigusi ja on Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus.
8.6.Kaebaja palub tuvastada, et siseministri 02.12.2015 määrus nr 64 „Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja lõpetamise otsuse vaidlustamise kord ning otsuse vaidlustamise avalduse vorm Lisa (siseministri 02.12.2022 määruse nr 39 sõnastuses) (edaspidi määrus nr 64 ja määruse nr 64 lisa) kohustuslik vorminõue on vastuolus seadusega ning selline piirang kaebusele vorminõude esitamiseks kindlas vormis on põhjendamatu ning seetõttu ka vastuolus PS avalduste esitamise vormivabaduse põhimõttega. Riik ei tohiks nõuda kohustuslikus vormis vaidlustuse esitamist ning kui isik seda ei tee, siis võrdsustub see kaebuse rahuldamata jätmisega. Nõudel pole legitiimset eesmärki.
8.7.Viisamenetluses iga vaidlustuse eest 80 euro nõudmine on ebaproportsionaalne, ebaõiglane ja ebavõrdne, kui kohtus nõutav riigilõiv on 20 eurot. Selline riigilõiv takistab vaidlustuse esitamist.
8.8.Vastustajate käsitlus perekonnast on vastuolus perekonnaseaduse ja PS-iga. Perekond on avatud mõiste. Eriskummaline on mitte jaatada kaebaja kui ema ja vanaema rolli ja perekonda kuulumist, vastupidine seisukoht oleks PS-vastane. Perekondlikud õigused peavad olema tagatud kõigile Eestis viibivatele isikutele. Perekonda kaitsta ning inimõigusi tagada tuleb ka isikutele, kes pole Euroopa Liidu (edaspidi EL) kodanikud. On õigustamatu, et kaebajat koheldakse erinevalt võrreldes EL kodaniku vaba liikumise põhimõtetega. Ta pole küll EL liikmesriigi kodanik, kuid tal on tihe seos Eestiga ning talle laienevad perekonnaelu kaitse sätted.
8.9.Kohtul on kohustus algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus, kui tekib kahtlus olukorra PS-vastasusest. Kaebaja arvates on PS-vastane, et kolmanda riigi kodanikke diskrimineeritakse elamislubade väljastamata jätmisega, luuakse teadlikult kunstlikke takistusi nii elamisloa taotluse esitamiseks kui ka luuakse ja nõutakse teatud vorminõuete täitmist, et esitada avaldusi, kaebusi jne. Kogumis on selline süsteemsus PS-vastane. Ka kohtusse pöördumise õiguse takistatus viisaasjades on PS-vastane ning samuti esineb vastuolu EL õigusega. Kohtul on võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatada ka seoses sellega, et kaebaja olukorras rikutakse õigust pereelu puutumatusele. Lahkumisettekirjutuse osas
8.10.Lahkumisettekirjutuse andmine oli ennatlik ja põhjendamatu, kuna kaebaja vaidlustas PPA 12.04.2023 otsuse viisa pikendamisest keeldumise kohta. Kaebaja arvates oli tema Eestis viibimine legaalne nii pikendamise taotluse läbivaatamise kui ka vaidlustusmenetluse ajal ning ka pärast seda. Süsteemselt on loodud olukord, kus kaebaja sunnitakse Eestist lahkuma ilma, et tal oleks võimalik mistahes moel riiki jääda enda kaebuse läbivaatamise ajaks. Sellelaadne õiguste
4 (16)
teostamine on äraspidine ja näilik. Kaebaja ei saanud eeldada, et 12.04.2023 keelduv otsus tehakse pärast viisa lõppemist 07.04.2023, otsuse saanuks teha varem. VMS § 69 annab legitiimse aluse eelduseks, et isiku riigis viibimine on seaduslik tema viibimisaja pikendamise avalduse läbivaatamise ajal. Ei saa ka väita, et kaebaja oleks pidanud olema ettenägev ja riigist igal juhul lahkuma, kuna ka viisa osas positiivse otsuse saamisel poleks ta saanud naasmiseks enam Schengeni piiri ületada, sest puudunuks sisenemise alus ja õigus. Kaebaja ei saanud kuidagi PPA otsust ette näha.
8.11.Kaebajal on ülekaalukad huvid jääda Eestisse 5 lapselapse, 2 lapse ja abikaasa juurde. Lahkuma sundimine lõhub pere. Ometi PPA otsus [ilmselt lahkumisettekirjutus - kohtu märkus] ei sisalda sõnagi kaebaja eestlastest lapselaste kohta, nagu neid polekski olemas. Perekonnaseaduse alusel on vanaemal õigus lapselapsi näha ja nendega isiklikult füüsiliselt suhelda. Kaebaja abikaasa pole võimeline lennukiga Eestist lahkuma, mistõttu anti talle seaduslik alus viibimiseks, kuid kaebajat kiusatakse riiklikul tasandil taga. Tekitatud on olukord, kus surija surma ei jõuta ära oodata ning kaebaja lahkuma sundimisega aidatakse abikaasa surmale kaasa, kurnates vaimset tervist ja võttes ära turvatunde. PPA käitumine on ebainimlik ja inimõigusi rikkuv, kuigi inimõigused peaksid olema universaalsed. Perekonnale tekitatakse vastutustundetult stressi. Kaebaja on Eestit viisade alusel külastanud juba 2013. aastast ning ta ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule ega avalikule korrale. Muud väited
8.12.Kaebaja pole rahul PPA tegevusega tema elamisloa taotluse menetlemisel, rikutud on perekonnaõiguse põhimõtteid ja selgitamiskohustust. Kaebaja õiguste teostamine on illusoorne, mida kinnitab mh, et VMS § 126 lg 3 alusel pole väljastatud ühtki elamisluba. PPA on korraldanud ka elamisloa taotluste esitamise võimaluseks aja broneerimise läbi elektroonilise keskkonna. See on omakorda takistuseks kohtusse pöördumisel, minnes vastuollu PS §-ga 15.
8.13.PPA rikub oma trikitamisega head haldustava. Kaebaja on pidanud PPA-s kohal käima enam kui 5 korda seoses lahkumisettekirjutuse jms kaasnevate protseduuridega. Kaebaja abikaasale ja poegadele on PPA-s avalduste esitamisel takistusi loodud, nõudes eelregistreerimist.
8.14.Kaebaja abikaasa suri 24.11.2023. Kohus ei pidanud varasemalt kaebaja väiteid abikaasa tervisliku olukorra tõsidusest usutavaks, kuid esindajal oli tema osas õigus. Humaanseid kaalutlusi peeti väheoluliseks. Seega kaebaja soovib jätkuvalt kaebuse menetlemist, kuna küsimus pole ainult riigis viibimise seaduslikus aluses, vaid ka pereelu puutumatuses, inimlikus käitumises ja austamises. PPA esitatud kaebaja ülekuulamise protokollist nähtub selgelt survestamine ja ähvardamine, mis on inimõiguste rikkumine. Oluline on vastata, kas sundides kaebajat abikaasa juurest lahkuma, tegutses riik kooskõlas inimväärikuse, inimõiguste ja eraelu puutumatuse tagamise kriteeriumitega või rikuti sellise tegevusega inimeste eraelu puutumatust, inimelu, inimese tervist ja inimväärikust.
9.Vastustajate PPA ja Siseministeeriumi seisukohad Vastustajate ühine seisukoht viisa pikendamata jätmise otsuste osas
9.1.PPA 12.04.2023 ja 12.05.2023 otsused ning Siseministeeriumi 13.06.2023 otsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.
5 (16)
9.2.VMS § 67 lg 1 kohaselt viisaga määratud viibimisaega üldjuhul ei pikendata, kuid lg-s 3 nähakse sellest ette erand. PPA tegi kaebaja puhul juba korra erandi, pikendades viibimisaega kuni 07.04.2023. Viibimisaja pikendamine ei saa olla ajutiselt püsiv lahendus, mida kaebaja oma subjektiivse arvamuse kohaselt peab tingimata riigilt saama. PPA-lt uuesti viibimisaja pikendamist taotledes ei olnud uusi asjaolusid, mis eeldanuks kaebaja jätkuvat Eestis ajutist viibimist või takistanuks kaebaja Eestist lahkumist (suletud loetelu VMS § 67 lg-s 4). Kaebaja taotles viibimisaja pikendamist samadel kaalutlustel, mille alusel oli jaanuaris saanud viibimisaja pikendust ehk tema abikaasa terviseseisund. Kaebaja tihe side (kaks poega ning 5 lapselast) ei ole põhjus, miks kaebaja peab saama ilmtingimata Eestisse jääda. Nõustuda ei saa kaebaja subjektiivse seisukohaga, et esinevad erakorralised asjaolud ning ta võinuks saada viisa pikendust ka muudel alustel – abikaasa, lapselaste, poegade või poja eestlasest abikaasa juures viibimiseks. Erakorralisi asjaolusid seoses kaebaja poja, lapselaste või poja eestlasest abikaasaga ei nähtu (VMS § 67 lg-d 1, 3, 4). PPA ei pidanud oma otsuse tegemisel kaaluma ükskõik, mis asjaolusid, vaid lähtus kaebaja poolt väljatoodust.
9.3.Kaebajal puudus subjektiivne õigus ja igasugune õigustatud ootus, et PPA pikendab tema viisaga määratud viibimisaega uuesti. PPA asus õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja viibimisaja pikendamise taotlus ei olnud põhjendatud. Kaebajal oli VMS § 69 alusel seaduslik alus riigis viibimiseks pikendamise taotluse läbivaatamise ajal ehk kuni 12.04.2023. Asjaolu, et PPA tegi otsuse pärast senise viibimisaja viimast päeva, ei muuda PPA tegevust ega otsust õigusvastaseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel põhineb järeldus, et PPA rikkus otsuse tegemise õiguslikke aluseid ja sellist otsust ei saanud teha enam pärast viibimistähtaja saabumist. VMS-is selline PPA-d kohustav säte puudub. Kui pärast viibimisaja lõppemist ei oleks õigust teha otsust viibimisaja pikendamise kohta, siis muutuks VMS § 69 sisutuks.
9.4.Viibimisaja pikendamise taotlus vaadatakse läbi personaalselt ehk lähtudes kaebajast ning temaga seonduvatest põhjendustest. Kui kaebaja abikaasale pikendati viisaga määratud viibimisaega tervislikel kaalutlustel, ei tähenda see, et kaebajale tulnuks samuti uuesti pikendada viibimisaega, kuigi seda ühe korra juba VMS § 67 lg 4 punkti 4 alusel tehti. Tegemist ei ole kaebaja riiklikul tasandil kiusamisega, vaid PPA lähtus seadusest. Kaebaja ei saa eeldada, et tema viibimisaja pikendamise taotlusi rahuldatakse seni, kuni tema seda vajalikuks peab. Viited pere lõhkumisele on meelevaldsed. On igati põhjendatud, et viisamenetlusele kehtivad omad tingimused ning nendest tuleb nii PPA-l kui kaebajal lähtuda. Viisat käsitatakse mitte õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Vastuseks kaebaja väidetele tuleb märkida, et riik ei anna viisat selleks, et võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust elada oma pojaga Eestis perekonnana. Kaebajal kui kolmanda riigi kodanikul ei ole ka liikumisvabadust samaväärselt EL kodanikega nii, et kaebajal oleks subjektiivne õigus EL-i saabumiseks.
9.5.Kaebaja usk ja sellest tulenevad reeglid ei ole selline põhjus, mis kohustaks riiki tegema kaebajale erandit igasugustest kehtivatest õigusaktidest ja eeskirjadest. Eelnevat ei väära ka usuvabaduse põhimõte. Kaebaja poegadel on võimalik talle reisisaatjaks olla ning sellest tulenev ebamugavus või koormus pole põhjuseks viibimisaja pikendamisele. Kaebaja ja tema abikaasa tervislik seisund oli väidetavalt halb ka juba 2020. aastal halb ning seega 2021. aastal Eestisse uuesti saabudes võeti teadlik risk. On usutav, et inimese vananedes ei lähe tervis paremaks, vaid halvemaks. Seega pidi kaebaja ja tema perekond arvestama, et saabudes viisa alusel uuesti Eestisse, peavad nad üks hetk olema valmis taas Eestist lahkuma olenemata nende terviseseisundist, Eesti ei pea neile siinviibimist võimaldama. Kui kaebajal pole seaduslikku alust riigis viibimiseks ning ta peab siit lahkuma, pole tegemist inimväärikust alandava käitumisega
6 (16)
põhjusel, et siin viibivad kaebaja lapsed ja lapselapsed. Kaebajast lähtuva ohu puudumine ei tingi erandi kohaldamist kaebaja suhtes. Kaebaja abikaasat saab aidata ülejäänud perekond. Kaebajal ei ole sissesõidukeelu näol takistust Eestisse naasmiseks.
9.6.Viisamenetluse vaidemenetlused on läbi viidud vastavalt seaduses sätestatud reeglitele (VMS § 1004 lg 4, § 1005 lg 3, § 10014 lg 2). Siseministeerium kontrollis kaebaja esindaja poolt esitatud avalduse ja sellele lisatud dokumentide, PPA 08.06.2023 kirjaga nr 15.5-4/333-6 edastatud selgituste ja dokumentide alusel taotleja viisa pikendamisest keeldumise asjaolusid, tehtud otsuse ning läbiviidud menetluse õiguspärasust ja otstarbekust. Siseministeerium tuvastas, et PPA tegevus ning viibimisaja pikendamisest keeldumise otsus on olnud õiguspärane ja otstarbekas, mistõttu puudus alus PPA 12.04.2023 otsuse muutmiseks ja uue otsuse tegemiseks.
9.7.Viisamenetlusele ei kohaldu haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 56 reguleeritud põhjendamiskohustus (vt VMS § 12 lg 2). Viibimisaja pikendamisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet ei avaldata välismaalasele ega muule isikule (VMS § 71 lõige 2). Konkreetselt on VMS § 1008 lg-s 1 ja § 10016 lg-s 1 sätestatud, et avalduse alusel tehtud otsust ei põhjendata ja välismaalasele ega muule isikule ei avaldata otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Kaebaja on teadlik, et tema viibimisaja pikendamisest keelduti VMS § 70 punkti 6 alusel. Kuigi vaidlusalused PPA ja Siseministeeriumi otsused ei sisalda põhjendusi, siis see ei tähenda, et neid põhjendusi ei oleks olemas. Tagamaks vaidemenetluse läbipaistvus, on vaidemenetluse raames kogutud ja kontrollitud teave kajastatud Siseministeeriumi 13.06.2023 otsuse nr 2-2/551-5 „Otsus II astme vaidemenetluses“ seletuskirjas.
9.8.Vastustajad ei nõustu, et PPA otsuse vorm rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja on seetõttu PS-iga vastuolus, kuna seal ei ole võimalik põhjendusi anda. Juurdepääsupiirangu sätestamine VMS-is on õigustatud, arvestades regulatsiooni lähtealust ning välismaalasega seotud erimenetluste läbiviimise eesmärki. Keeldumise aluseks olevate asjaolude avalikustamine menetlusosalisele annaks informatsiooni taotluse menetlemise läbiviimise meetodite ja taktika kohta. See annaks välismaalastele võimaluse varjata või moonutada andmeid, kuivõrd menetluse läbiviimise põhimõtted tuleksid asjaolude avalikustamisel ilmsiks. Selline tegevus võib soodustada viisade väärkasutamist, mis on ohuks avalikule korrale ja võib olla ohuks ka julgeolekule. Kaebaja õigused on kaitstud kohtuliku kontrolliga. Kaebaja esitas PPA 12.04.2023 otsuse vaidlustamiseks avalduse vormikohasel vormil, seega jääb arusaamatuks etteheide, nagu vorminõude täitmata jätmine võrdsustub kaebuse rahuldamata jätmisega. Rahulolematus vaidemenetluses nõutava riigilõivu 80 eurot suurusega ei seostu vaidlustatavate otsuste õiguspärasusega.
9.9.Kaebaja ei ole rahul, et teda koheldakse erinevalt võrreldes EL kodaniku vaba liikumise põhimõtetega. Kaebaja ei ole EL kodaniku perekonnaliige Euroopa Liidu kodaniku seaduse tähenduses. On arusaadav, et kaebaja peab poegi ja lapselapsi oma pereks, kuid see ei anna subjektiivset õigust Eestisse jäämiseks. Seega ei saa väita, et rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. PPA seisukoht lahkumisettekirjutuse suhtes
9.10.Kaebaja on aastate jooksul (vähemalt aastast 2016) külastanud Eestit ajutiste viibimisalustega. Ta saabus viimati Schengeni viisaruumi 11.04.2021 Türgi Vabariigi kaudu, kasutades sisenemiseks oma Egiptuse kodaniku passi ja Eesti lühiajalist C-liiki viisat kehtivusega 06.04.2021–05.04.2022. Kaebaja 28.06.2021 taotluse alusel väljastati talle pikaajaline D-liiki
7 (16)
viisa kehtivusega 09.07.2021–08.07.2022 ja 21.06.2022 uus D-liiki viisa kehtivusega 09.07.2022–07.01.2023. 02.01.2023 esitas kaebaja PPA-le viisa pikendamise taotluse, mis samuti rahuldati ning viisat pikendati kuni 07.04.2023. Kaebaja 03.04.2023 viisa pikendamise taotlust PPA enam ei rahuldanud. Alates 13.04.2023 viibis kaebaja Schengeni viisaruumis, sh Eestis, seadusliku aluseta. Kaebaja kuulati illegaalimenetluses ära 26.04.2023 küsitlusel.
9.11.Lahkumisettekirjutus on õiguspärane. PPA lähtus seadusest tulenevatest nõuetest ega kohaldanud vääralt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) norme. Kõiki huve on kaalutud piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega. VSS § 7 lg 1 ei anna ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutuse tegemise osas kaalutlusõigust, vaid lahkumisettekirjutus tuleb koostada. Lahkumiskohustus tuleneb seadusest ning lahkumisettekirjutus on kõigest tuvastav haldusakt. Kaebajal puudusid ka võimalused Eestis viibimise seadustamiseks, kuna tal puudusid võimalused viisa saamiseks VMS § 911 lg 1 kohaselt ja elamisloa saamiseks VMS § 216 lg 1 punkti 1 kohaselt. Vabatahtliku täitmistähtaja määramisel rakendati kaalutlusõigust ning anti kaebajale lahkumiseks 30 päeva.
9.12.EL õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist lahkumise üle. PS-ist ei tulene välismaalasele põhiõigust asuda Eestisse elama ega tööle. Välismaalane on kohustatud pärast riigis viibimise õiguse lõppemist riigist lahkuma. Kaebajale olid lahkumisettekirjutuse tegemise põhjused arusaadavad, ja talle on ka varem, 2020. aastal, tehtud lahkumisettekirjutus, mille ta täitis.
9.13.Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et süsteemselt on loodud olukord, kus kaebaja sunnitakse Eestist lahkuma ilma, et tal oleks tegelikkuses võimalik mistahes moel jääda riiki. Kaebaja suhtes ei rakendatud sissesõidukeeldu. Viisa pikendamisest keelduva otsuse vaidlustamisel positiivse tulemuse saavutamisel on kaebajal õigus taotleda Eesti viisa väljastamist talle lähimas Eesti Vabariigi välisesinduses. Kaebaja on varem samas olukorras olnud ning pärast lahkumisettekirjutuse täitmist taotlenud väljaspool Schengeni ala Eesti viisat, et saabuda Schengeni alale ja Eestisse. Ka praeguses olukorras säilib isikul sama õigus ja võimalus.
9.14.Kaebaja viitab Eestis viibivale haigele abikaasale ja 5 lapselapsele. Perekonnaliikmeks on praegusel juhul aga ainult abikaasa (VSS § 29 lg 4). Kaebaja täpsustas 26.04.2023 läbiviidud küsitlusel, et oma abikaasa terviseseisundi paranemisel soovib ta abikaasaga Eestist ja Schengeni viisaruumist kohe lahkuda. Lahkumisettekirjutuses vabatahtliku täitmistähtaja määramine ei anna välismaalasele riigis viibimiseks seaduslikku alust, vaid võimaluse korraldada lahkumine. Kui välismaalase jaoks osutub ebaproportsionaalselt koormavaks lahkumisettekirjutuse täitmine lahkumisettekirjutuses sätestatud tähtaja jooksul (mh haige abikaasa Eestis viibimise tõttu), võib taotleda vabatahtliku lahkumistähtaja pikendamist kuni 30 päeva võrra (VSS § 72 lg 5). Muud vastuväited
9.15.Vastustajad jätavad elamisluba puudutavad väited kommenteerimata, sest vaidlus ei toimu elamisloa üle.
9.16.Kaebaja väited PPA-s avalduste esitamise takistustes jäävad väga üldiseks ja hüpoteetiliseks. Kaebaja on saanud riigis viibides esitada viisataotlusi, viibimisaja pikendamise taotlusi ja tähtajalise elamisloa taotluse. Igati mõistlik ja loogiline aga on, et PPA on loonud süsteemi taotluste esitamiseks.
8 (16)
9.17.Seoses kaebaja lahkumisega Eestist tuleb märkida, et kuna ta oli Eestis ebaseaduslikult viibiv isik ning talle koostati lahkumisettekirjutus, siis PPA uuris, millal isik Eestist lahkub ning seejuures ka selgitas koostatud ettekirjutusest tulenevaid kohustusi ehk seda, et isikul tuleb vastav ettekirjutus ettenähtud aja jooksul täita ning et kui kaebaja seda ei tee, siis millised võimalused PPA-le on sellisel juhul seadusest tulenevalt antud (sh võimalus taotleda kohtult isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist). Asjaolu, et kaebaja võttis PPA selgitusi survestamise ja ähvardamisena, on äärmiselt subjektiivne. Kaebaja isiklikku olukorda on korduvalt arvestatud, sh tulles vastu ja pikendades vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtaega.
10.PPA taotles 20.10.2023 avalduses 03.05.2023 lahkumisettekirjutuse1 tühistamise nõudes menetluse lõpetamist, sest kaebaja lahkus Eestist ja Schengeni alalt 25.09.2023 ja ettekirjutuse kehtivus lõppes. Kaebaja taotles 23.10.2023 aga üleminekut tuvastusnõudele, st et kohus tuvastaks lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse. PPA jäi 20.11.2023 täiendavates seisukohtades menetluse lõpetamise taotluse juurde, leides, et tuvastusnõue ei aita kaebajat tema õiguste kaitsmisel (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2). Kaebaja märkis 01.12.2023 seisukohas, et kaebajat survestati ähvardustega lahkuma, tema abikaasa suri 24.11.2023 ja kaebust (eeldatavasti peab kaebaja silmas lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet) on oluline menetleda ning vastata, kas kaebaja lahkuma sundimine, mis viis abikaasa osas fataalsete tagajärgedeni, on kooskõlas inimväärikuse, inimõiguste ja eraelu puutumatuse tagamise kriteeriumitega.
11.Puudub vaidlus, et lahkumisettekirjutuse täitmisega kaotas haldusakt kehtivuse (VSS § 13 lg 1). Seega esineb alus lahkumisettekirjutuse tühistamisnõudes menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 punkti 4 näol. HKMS § 152 lg 2 kohaselt on võimalik jätkata menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudega, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Seejuures ei ole kohus kaebuse muutmise lubatavuse üle otsustamisel seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on toodud HKMS § 45 lg-s 2 (Riigikohtu 28.10.2020 määruse nr 3-20-580 punkt 12).
12.Kohus jätab PPA taotluse lahkumisettekirjutuse osas menetluse lõpetamiseks rahuldamata ning lubab tuvastusnõudele üleminekut. Ehkki kaebaja põhjendused tuvastusnõude menetlemiseks on suuremas osas asjakohatud, sest see, kas kaebajat survestati lahkumisettekirjutuse tegemisest üle 4 kuu hiljem seda ähvarduste teel täitma ning et kaebaja abikaasa 24.11.2023 suri, ei mõjuta hinnangut lahkumisettekirjutuse õiguspärasusele selle andmise ajal, siis ei saa välistada tuvastusnõude menetlemise vajalikkust kaebaja õiguste kaitseks. Kuna kaebaja on aastaid viisade alusel Eestit külastanud ning jääb laste ja lapselaste kaudu Eestiga tihedalt seotuks ka edaspidi, siis võib ta sattuda korduvalt sarnasesse olukorda, mistõttu on võimalik, et tuvastusnõude menetlemine aitab tema õigusi tulevikus kaitsta. Asjaolu, kas õigusvastasuse tuvastamise nõudel on perspektiivi, pole ülemineku lubatavuse üle otsustamisel oluline. Tuvastusnõude menetlemine pole vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna lahkumisettekirjutus kaotas kehtivuse kohtumenetluse hilises etapis, mil menetlusosaliste põhilised vastused ja seisukohad olid esitatud. Lisaks on kohtu menetluses ka nõuded viisa
PPA 22.06.2023 vastuse lisa 1 „Ettekirjutus lahkumiseks. X.asice“
9 (16)
pikendamise vaidluses tehtud otsuste üle, millest tulenevalt kaebajale lahkumisettekirjutus tehti (eelkõige PPA 12.04.2023 otsus), mistõttu on mõistlik lahendada samas ka vaidlus lahkumisettekirjutuse üle. Vaidlus viisa pikendamise üle
13.Menetlusosalised ei vaidle, et kaebaja saabus viimati Schengeni viisaruumi ja Eestisse 11.04.2021 Türgi kaudu, kasutades sisenemiseks oma Egiptuse kodaniku passi ja Eesti lühiajalist C-liiki viisat. Kaebaja 28.06.2021 taotluse alusel väljastati talle pikaajaline D-liiki viisa kehtivusega 09.07.2021–08.07.2022 ja 21.06.2022 uus D-liiki viisa kehtivusega 09.07.2022– 07.01.2023. 02.01.2023 esitas kaebaja PPA-le viisa pikendamise taotluse, mis samuti rahuldati ning viisat pikendati kuni 07.04.2023. Eestis elavad kaebaja kaks täiskasvanud poega, ühe poja Eesti kodanikust abikaasa ning 5 lapselast. Eestit külastas sarnaselt kaebajaga viisade alusel ka kaebaja haige abikaasa, kuid temale on tervisliku seisundi tõttu D-liiki viisat pikendatud enam kui kaebajale, kuna ta ei olnud võimeline lennukiga riigist ja Schengeni alalt lahkuma.
14.Kuigi kahetsusväärselt on kaebaja abikaasa kohtuotsuse tegemise ajaks surnud, oli kaebaja 03.04.2023 esitanud PPA-le taotluse2 viisa (s.o sellega antud viibimisaja) pikendamiseks, põhjendades seda abikaasa tervisliku seisundi halvenemisega, mistõttu peab ta olema arstide järelevalve all, ei tohi reisimist ette võtta ja kaebaja peab olema tema ööpäevaringne hooldaja. PPA keeldus 12.04.2023 otsusega3 viisaga antud viibimisaja pikendamisest VMS § 70 punkti 6 alusel. PPA keelduvale 12.04.2023 otsusele esitatud vaidlustused jätsid rahuldamata nii PPA oma 12.05.2023 otsusega4 kui ka Siseministeerium 13.06.2023 otsusega5.
15.Viisaga määratud viibimisaja pikendamist ja pikendamisest keeldumist reguleerivad VMS §-d 67–71. VMS § 67 lg 1 järgi viisaga määratud viibimisaega üldjuhul ei pikendata. VMS § 67 lg 3 kohaselt võib pikaajalise viisaga määratud viibimisaega erandina pikendada kuni 90 päeva, kui on ilmnenud asjaolu, mis ei olnud enne viisa alusel Eestisse saabumist välismaalasele teada, või uus asjaolu, mis tekkis pärast viisa andmist ja välismaalase Eestisse saabumist. Eeltoodud lõikes 3 nimetatud asjaoluna, mis eeldab välismaalase jätkuvat Eestis ajutist viibimist või takistab tema Eestist lahkumist, käsitatakse vähemalt ühte järgmistest põhjustest: 1) vääramatu jõud (force majeure); 2) humaanne põhjus; 3) mõjuv ametialane põhjus ja 4) mõjuv isiklik põhjus (VMS § 67 lg 4). VMS § 70 punkt 6 sätestab, et viibimisaja pikendamiseks keeldutakse, kui välismaalase viibimisaja pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.
16.Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas tehtud 24.07.2023 määruses (vaidluses esialgse õiguskaitse üle) järgmist: „11. Viisaga määratud viibimisaega üldjuhul ei pikendata (VMS § 67 lg 1). Erandkorras pikenduse 90 päevaks on kaebaja juba saanud (VMS § 67 lg 3). Ebaõige on kaebaja seisukoht, et keelduva otsuse vaidlustamise korral on tema riigis viibimine seaduslik – see on nõnda üksnes taotluse läbivaatamise ajal ehk kuni pikendamise taotluse kohta otsuse tegemiseni (VMS § 69 ja § 1002). Asjaolu, et kaebaja on alates 2016. a-st pikemaid perioode viibinud Eestis nii lühiajalise kui ka pikaajalise viisa alusel, ei andnud talle õigustatud ootust ega subjektiivset õigust nõuda üha uusi pikendusi, isegi juhul kui ajapikku seotus Eestiga süvenes. Viisa on oma olemuselt (erinevalt nt elamisloast kui püsivamast ja pikemaajalisemast seosest
Vastustajate 14.07.2023 lisa 2 Kaebaja 20.06.2023 lisa 1
Kaebaja 20.06.2023 lisa 3
Kaebaja 20.06.2023 lisa 7
10 (16)
riigiga ja ühiskonnaga) mõeldud siiski lühiajalisemaks, ajutiseks riigis viibimiseks. Selle andmise aluseks on riigipoolne eeldus ja veendumus, et isik korraldab viibimisaja lõppedes oma elu selliselt, et tal on võimalik Eestist lahkuda. Riik ei pea seejuures suutma näidata, kuidas välismaalane peaks oma elu päritoluriigis ja pereelu korraldama, vaid see on iga inimese enda vastutus. Juba enne 2021. a-l Eestisse järjekordset tulekut oli kaebaja ja tema abikaasa tervis halb. Kaebaja abikaasa tervise võimalik halvenemine ei saanud olla täiesti ettenägematu asjade kulg ning kaebaja perekonnal tuli endal otsustada, kuidas korraldada abivajava pereliikme eest hoolitsemine ning riigist lahkumine siis, kui nt ühe abikaasa viisat enam ei pikendata (mis pidi samuti olema ettenähtav, kuna viisasid ei pikendata lõputult). Ringkonnakohus jääb oma 30.06.2023 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebaja lahkumine Eestist (nt pojaga reisides) ei ole võimatu ning abikaasa eest saavad hoolt kanda siin elavad pereliikmed.
12.Riigil on viisa andmise, pikendamise jms otsuste tegemisel n-ö tavalisest haldusotsusest ulatuslikum hindamis- ja kaalumisruum, ja kohtulik kontroll otsuse üle on sellevõrra piiratum. Ringkonnakohus on tutvunud viibimisaja pikendamata jätmise otsuse põhjendustega ja menetluse materjalidega ning praeguses menetlusstaadiumis ei tuvastanud selles meelevaldseid järeldusi või ilmseid menetluslikke rikkumisi. Viibimisaja pikenduse saamine esialgse õiguskaitse korras ei ole õiguslikult küll täielikult välistatud, kuid see saab toimuda üksnes ülekaalukatel põhjustel ja kui puuduvad muud õiguste kaitsmise võimalused. Humaansetel kaalutlustel isiku riiki jääda lubamine ei pea tingimata toimuma seadusliku aluse andmise teel, vaid ka lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise või väljasaatmistoimingutest hoidumise näol. VSS § 14 lg 5 p 4 sätestab, et väljasaatmine peatatakse PPA otsusel, kui välismaalase Eestis ajutine viibimine on põhjendatud humaansete kaalutluste või vääramatu jõu tõttu. Kaebaja eesmärk – jääda oma abikaasaga koos Eestisse vähemalt kuni viimase viisa kehtivusaja lõpuni ja lendamist lubava terviseseisundini jõudmiseni – saavutatav sellega, et PPA ei pööra lahkumisettekirjutust täitmisele ega saada kaebajat sunniviisiliselt riigist välja. PPA on vastuses määruskaebusele kinnitanud, et ta nõnda ka toimib. Kui kaebaja leiab, et PPA see kinnitus ei anna piisavat õiguskindlust, on tal võimalik esitada halduskohtule nõue väljasaatmise keelamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 31 jj) ja taotleda selle raames esialgset õiguskaitset. Kaebaja Eestis viibimise täielik seadustamine olukorras, kus tema kaebused haldusaktide peale näivad praeguses menetlusstaadiumis perspektiivitud (vt ka siinses asjas tehtud eelmisi esialgse õiguskaitse määrusi), läheks liiga kaugele ning soodustaks viisa taotlemise õiguse kuritarvitusi, mille tõkestamiseks esineb kaalukas avalik huvi (HKMS § 249 lg 3). Märkida tuleb ka seda, et kaebajal on olnud võimalik esitada elamisloa taotlus VMS § 118 p 2 ja § 150 lg 1 p 3 alusel, kui seaduses selleks sätestatud tingimused on täidetud.“
17.Halduskohus juhindub esitatud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadest ka kaebuse lahendamisel. Eeltoodu valguses nõustub kohus mh vastustajate kohtumenetluses esitatud põhjendustega, et ehkki erandina VMS § 67 lg 3 ja lg 4 punkti 4 alusel kaebajale ühel korral, s.o 02.01.2023 taotluse alusel, kaebaja abikaasa terviseseisundi tõttu viibimisaja pikendus anti, siis teisel korral ei olnud see enam põhjendatud. Ringkonnakohus tõi välja ka asjaolu, et juba 2021. aastal taas Schengeni alale ja Eestisse sisenedes oli nii kaebaja enda kui abikaasa tervis halb ning edasine tervise halvenemine polnud ettenähtamatu. Eelnevat kinnitab veel vastustajate esitatud tõend 2020. aasta suvest, kus PPA ja kaebaja ning tema abikaasa tollase esindaja e-kirjavahetusest nähtuvalt taotlesid abikaasad Eestis tähtajalist elamisluba VMS § 2103 alusel, argumenteerides, et mõlema tervis on kehv (sh abikaasa polnud periooditi võimeline ise liikuma ja esinesid ka hingamisraskused 2019. aasta septembrist) ning nad vajavad Eestis elavate
11 (16)
sugulaste hooldust.6 Samuti on asjakohane vastustajate argument, et PPA ei pidanud otsuse tegemisel kaaluma mistahes asjaolusid (seoses poegade, lapselaste ja poja abikaasaga), vaid ta sai lähtuda ainult kaebaja esitatud põhjusest. Erakorralisi asjaolusid seoses nimetatud isikutega ka ei nähtu. Kohus nõustub vastustajatega samuti selles, et kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda ja õigustatud ootus, et tema viisat igal juhul pikendatakse. Lisaks ei anna viisa pikendamiseks alust asjaolu, et kaebaja pole ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
18.Lähtudes VMS § 12 lg-st 2 ei laiene viisamenetluses tehtud otsustele mh HMS §-s 56 sätestatud põhjendamiskohustus. VMS §-st 71 tulenevalt ei pidanud PPA kaebajale 12.04.2023 otsuses avaldama enamat kui keeldumise õiguslik alus. Sarnaselt ei saanud PPA esitada põhjendusi ka 12.05.2023 otsuses, mida kaebaja peab etteantud vormi kasutamise tõttu õigusvastaseks, ega Siseministeerium kaebajale avaldatavas 13.06.2023 otsuses (VMS § 1008, § 10016). Kohus on kaebajale ja tema esindajale PPA ning Siseministeeriumi põhjenduste avaldamise võimalikkust hinnanud ka 06.10.2023 määruse põhjenduste punktides 4–8. Ehkki see puudutas juurdepääsupiirangu kehtestamist kohtumenetluses, siis annavad esitatud seisukohad vastuse ka küsimusele, miks on viisavaidlustes otsuste põhjenduste mitteavaldamine vajalik avalikes huvides. Seega PPA otsustes ja Siseministeeriumi otsuses kaebajale põhjenduste andmata jätmine on seadusega kooskõlas ja selline piirang on vajalik. Kohus ei korda 06.10.2023 määruse põhjendusi ja märgib, et ka vastustajate 14.07.2023 vastuse punktis 9 on antud teemat asjakohaselt ja põhjalikult käsitletud. Lisaks avasid vastustajad viisa pikendamisest keeldumise põhjuseid 14.07.2023 vastuse punktis 12 ja mõneti ka punktis 14. Kaebajal oli seega kohtumenetluses võimalus esitada vastuargumendid vastustajate seisukohtadele, kuid sisuliselt pole seda tehtud, vaid on jäädud üldiste väidete juurde inimõiguste ja pereelu puutumatuse rikkumisest. Tutvudes kohtule avaldatud põhjalike põhjendustega Siseministeeriumi 13.06.2023 otsuse nr 2-2/551-5 seletuskirjas ja PPA 08.06.2023 kirjas nr 15.5-4/333-67 on kohus veendunud, et PPA otsus viisaga määratud viibimisaja pikendamisest keeldumiseks on õiguspärane, kuna kaebaja taotlus polnud piisavalt põhjendatud, et taas erandina viibimisaega pikendada. Tuleb rõhutada, et viisa on välismaalasele ajutiseks viibimiseks antav luba (VMS § 56) ega ole mõeldud riiki püsivalt elama jäämiseks ega perekonna taasühendamiseks.
19.Ei saa nõustuda, et kaebaja usk ehk asjaolu, et islami usu kohaselt ei ole tal võimalik meessaatjata reisida ja Schengenist lahkuda, oleks pidanud viima viisa pikendamiseni. Kohtud on esialgse õiguskaitse vaidlustes korduvalt leidnud, et kaebajat saanuks saata ka nt pojad. Kuna kaebaja abikaasa tervis oli olnud kehv juba pikemalt, siis sai kaebaja aastaid ette hinnata ja arvestada võimalusega, et kui ta lõputult viisasid ei saa või neid ei pikendata, siis võib tal olla vajalik riigist lahkumine korraldada ilma abikaasata.
20.Kohus möönab, et PPA tegi 12.04.2023 otsuse viisa pikendamisest keeldumise kohta hilinenult. Nimelt VMS § 101 alusel kehtestatud siseministri 18.12.2015 määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ § 12 järgi tuli PPA-l otsustada viibimisaja pikendamise või sellest keeldumise üle kolme tööpäeva jooksul taotluse menetlusse võtmisest arvates. Kuna kaebaja taotlus võeti vastu 03.04.2023, siis pidanuks otsus olema tehtud hiljemalt 06.04.2023, kuid tehti 12.04.2023. Kuigi esines menetluslik rikkumine, siis ei mõjuta see PPA otsuse sisulist õiguspärasust (vt HMS § 58) ega anna alust otsuse tühistamiseks. Millelgi ei põhine kaebaja väide, et pärast viibimisaja möödumist, mis tema puhul möödus 07.04.2023, on otsuse andmise õiguslikud alused minetatud. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et kuna VMS § 69
Vastustajate 14.07.2023 vastuse lisa 9 Vastustajad esitasid dokumendid kohtule 14.07.2023, mille osas piiras kohus kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu 06.10.2023 määrusega
12 (16)
kohaselt, kui välismaalane on taotlenud viibimisaja pikendamist viisa kehtivusajal, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal, siis muutuks antud säte mõttetuks ja ebavajalikuks, kui leida, et pärast viibimisaja möödumist otsust enam teha ei saagi. Samas ei selgu ka, et kuivõrd või mille poolest oleks kaebaja olnud paremas olukorras, kui PPA oleks teinud otsuse veidi varem.
21.Kaebaja tõi ka muid menetluslike rikkumiste argumente, mis kohtu hinnangul pole põhjendatud ega tingi PPA otsuste ega Siseministeeriumi otsuse sisulist õigusvastasust ja tühistamist.
21.1.Kaebaja leidis, et PPA 28.04.2023 puuduste kõrvaldamise teade nr 15.5-4/333-28 on õigusvastane ja lubamatu, kuna seal sisaldub vastuolu, et avaldus tagastati, kuid samas anti tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kohus nõustub, et sõnastust, mille kohaselt avaldus tagastatakse ja samas antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, ei saa pidada õnnestunuks, ehkki seda võib mõista ka nii, et avaldus tagastatakse ajutiselt seniks, kuni kõrvaldatakse puudused. Teatest on aga arusaadav, et kaebajale anti 10 päeva puuduste kõrvaldamiseks ning puuduste kõrvaldamata jätmisel tehakse vaidlustust rahuldamata jättev otsus. Igatahes ei ole tegemist veaga, mis mõjutaks hinnangut PPA 12.05.2023 otsuse sisulisele õiguspärasusele.
21.2.Kaebaja taotleb tunnistada PS-vastaseks määruse nr 64 lisaga ette nähtud kohustuslik vorminõue, kuna sellega piiratakse avalduse esitamist ametiasutusele. Ehk teisisõnu kaebaja taotleb vastava regulatsiooni PS-vastaseks tunnistamist, mis kohustab teda kindlal vormil vaidlustust esitama (vt määruse nr 64 § 1, § 4 lg 1 punkt 1). Selleks peaks esmalt aga tuvastama, et säte või sätted, mille suhtes PS-järelevalvet taotletakse, oleksid üldse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad. Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt Riigikohtu 10.11.2023 määrus nr 5-23-29, punkt 46 ja seal viidatu). Asja lahendus ei sõltu küsimusest, kas kaebajalt nõuti põhjendatult vormikohast avaldust9, kuna see ei mõjuta viisa pikendamata jätmise osas tehtud otsuste sisu. Kaebaja taotlus võiks olla asjakohane kaasuses, kus temalt on nõutud vormikohast avaldust, kuid nõude täitmata jätmise tõttu tema vaidlustust läbi ei vaadatud ning kohustusliku vaidlustusmenetluse läbimata jätmisele tuginedes on kohtusse pöördumise õiguse teostamine takistatud. Antud asjas sellise olukorraga tegemist pole, kuna puudub vaidlus, et kaebaja esitas vormikohase avalduse, talle tehti vaidlustusmenetluses otsused ning tal oli võimalik kohtusse pöörduda. Seega ei ole põhjust PS-järelevalve teostamiseks.
21.3.Sarnaselt ei ole kaebajal enda õiguste kaitsmist ja kohtusse pöördumist takistanud 80-eurose riigilõivu nõue vaidlustusmenetluses. Seega argumendid nõude ebaproportsionaalsusest jne on asjakohatud ega mõjuta käesoleva asja lahendust.
22.Mis puudutab kaebaja väiteid, et vastustajad käsitavad perekonda vastuolus perekonnaseaduse ja põhiseadusega, eitavad kaebaja kui ema ja vanaema rolli, rikuvad pereelu puutumatust ja kaebajat koheldakse ebavõrdselt võrreldes EL kodanikega, siis on tegemist väga üldiste väidetega, mida on raske seostada VMS §-ga 67 ning § 70 punktiga 6, millele tuginedes viisa pikendamisest keelduti. Sisuliselt kaebaja soovib, et Eesti asutused leiaks talle mistahes võimalused poegade ja lapselastega koos olemiseks just Eestis. Samas on ka EL õiguses üldtunnustatud seisukoht, et vanemad ei moodusta täiskasvanud lastega perekonda, kui nende vahel puudub eriline
Vastustajate 14.07.2023 lisa 8 manus Kaebaja 20.06.2023 lisad 5 ja 6
13 (16)
sõltuvussuhe.10 Välismaalaste õiguses on ka selgelt defineeritud, et välismaalase perekonnaliige on abikaasa, alaealine laps ja vanem, kui välismaalane on alaealine (VSS § 29 lg 4). Kaebaja abikaasa oli küll tema pereliikmeks, kuid sellest ei tulene, et kaebajale pidi erandina viisat pikendama, kui tingimused selleks polnud täidetud. Kaebajale on aastaid võimaldatud oma poegade ja nende perede külastamist viisade alusel. Lisaks on ta taotlenud tähtajalisi elamislube, kuid edutult. Seejuures ka käesolevas asjas esialgu vaidlustatud 19.12.2022 elamisloa andmisest keelduva otsuse11 sisulise kontrolli võimaluse kaotas kaebaja endast tulenevalt, rikkudes kaebetähtaega. Otsusest nähtuvalt oli tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise põhjuseks asjaolu, et kutsujal (kaebaja pojal) puudub pikaajalise elaniku elamisluba. Seega pole välistatud, et uuesti taotlemisel ja teatud eelduste täidetusel oleks kaebajal võimalik tähtajaline elamisluba saada, ehkki tuleb rõhutada, et subjektiivset õigust elamisloa nõudmiseks ja Eestis elamiseks kaebajal ei ole.
23.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et viisa pikendamisest keeldumine oli õiguspärane ning seda ei muuda asjaolu, et kaebaja soovib/soovis olla koos abikaasa ja laste ning lapselastega. Kaebaja olukord polnud ettenägematu ning lähedastega koos olemine ei pea olema kaebajale tagatud tema viisa pikendamisega, vaid selleks on ka muid võimalusi, mh kohtumine ja/või elamine väljaspool Eestit. Et kaebaja pojad on otsustanud oma elu sisse seada Eestis, ei tekita Eestile kohustust lubada siin mistahes alustel viibida kaebajal. Kohus ei pea vastavalt kaebaja märgitule vajalikuks algatada ühtegi PS-järelevalve menetlust seoses kaebaja olukorraga.
24.Kaebaja etteheited elamisloa taotlemise ja selle menetluse osas on asjakohatud, kuna vaidlus ei käi elamisloa andmata jätmise üle. Ka ei puutu asjasse ega kaebaja õigustesse argumendid, et tema abikaasal ja poegadel on olnud PPA-sse avalduste esitamine raskendatud ning nõutakse elektroonilise keskkonna kasutamist. Kaebaja enda puhul ei nähtu, et tal oleks jäänud soovitud avaldusi esitamata.
25.Seega on PPA 12.04.2023 ja 12.05.2023 otsused ning Siseministeeriumi 13.06.2023 otsus sisult õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. Kuigi PPA 12.04.2023 otsuse menetlemisel esines rikkumine otsuse tegemise tähtaja mittejärgimise näol, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist. Lahkumisettekirjutus
26.VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohus nõustub PPA-ga, et selles küsimuses ei ole tal kaalutlusruumi, vaid ettekirjutus tuleb teha. Kaebajal oli seaduslik alus Eestis viibimiseks veel viibimisaja pikendamise taotluse läbivaatamise ajal ehk kuni 12.04.2023 (VMS § 69). Seega alates 13.04.2023 viibis ta Eestis ebaseaduslikult ning talle tuli teha lahkumisettekirjutus. Millelgi ei põhine kaebaja arvamus, et viibimine oli seaduslik ka hiljem ning et lahkumisettekirjutuse tegemine oli ennatlik. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei välista samuti see, et isikul on Eestiga tihe seos.
27.PPA-l oli kaalutlusõigus lahkumistähtaja määramisel, mida ta ka kasutas, andes kaebajale lahkumiseks maksimaalsed 30 päeva (VSS § 72 lg 4), kuna Eestis viibis tema haige abikaasa, keda kaebaja hooldas. Samuti jäeti humaansetel kaalutlustel kohaldamata sissesõidukeeld. Seega PPA arvestas kaebaja olukorraga ning tegi tema suhtes võimalikult soodsa lahkumisettekirjutuse. Kokkuvõtvalt puudub igasugune alus väita lahkumisettekirjutuse õigusvastasust.
Vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud https://pohiseadus.ee/sisu/3498 (15.12.2023)
Kaebaja 20.06.2023 lisa 13
väljaanne,
§
kommentaar
12,
kättesaadav
14 (16)
28.Lahkumisettekirjutuse järgsed asjaolud ja PPA toimingud ei mõjuta lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. Seega pole vajadust hinnata, kas kaebajat survestati ja ähvardati Eestist lahkuma, mistõttu kohus sel pikemalt ei peatu. Teisalt, kuigi see pole määrav, tuleb välja tuua, et kaebajale on VSS § 72 lg 5 alusel lahkumistähtaega ka pikendatud, mistõttu puudub alus väita, et PPA ei arvestanud inimliku aspektiga. Asjaoluga, et kaebaja abikaasa suri 24.11.2023, ei saanud vastustajad otsuste tegemisel arvestada ning toimikust ei nähtu ka tõendeid, et abikaasa oli suremas (nt arsti hinnang eluprognoosi kohta). Lisaks pidas ka kaebaja ise võimalikuks nii abikaasa tervise paranemist kui halvenemist, aga ka Eestist lahkumist koos abikaasaga (09.05.2023 kaebuse punkt 8, 20.06.2023 kaebuse punkt 11, PPA 20.11.2023 lisana 1 esitatud 07.08.2023 küsitluse protokoll).
29.Ehkki kohtul on lahendamata kaebaja 23.10.2023 taotlus nõuda PPA-lt välja pärast lahkumisettekirjutuse tegemist toimunud kaebaja ja PPA ametniku kohtumiste protokollid, siis esitas PPA 20.11.2023 ühe protokolli (otsuse eelmises punktis toodud 07.08.2023 protokoll). Kaebaja pole 01.12.2023 seisukohas märkinud, nagu see poleks piisav. Kui kaebaja siiski oleks soovinud enamate kohtumise protokollide väljanõudmist, siis ei pea (ega pidanud) kohus seda vajalikuks põhjusel, et need ei mõjuta lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. Seega kaebaja taotlus jääb rahuldamata. Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
30.Kokkuvõtvalt jääb kaebus rahuldamata, sest puudub alus vaidlustatavate otsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata viisa pikendamise taotlus uuesti läbi, samuti lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
31.Vastustajad ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
32.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
33.Toimikus sisaldub korduvaid dokumente (mh haldusasjade 3-23-1007 ja 3-23-1386 liitmise tõttu), mille topelt hoidmine toimikus pole vajalik.
33.1.Kohus tagastab kaebajale ja eemaldab digitaalsest kohtutoimikust järgmised dokumendid: 09.05.2023 kaebuse lisa „Otsus viibimisaja keeldumise kohta.pdf“ (olemas 20.06.2023 kaebuse lisana 1); 09.05.2023 kaebuse lisa „Ettekirjutus.pdf“ (olemas PPA 22.06.2023 vastuse kaustas, lisatud ka tõlgi allkiri); Kaebaja 12.05.2023 esitatud lisa „15.5-4333-4 12.05.2023 Väljaminev kiri.asice“ (olemas 20.06.2023 kaebuse lisana 3); Kaebaja 23.05.2023 esitatud lisa „3524_001.pdf“ (olemas 20.06.2023 lisa 8–11 koosseisus); Kaebaja 23.05.2023 lisa „3523_001(2).pdf“ (olemas 20.06.2023 kaebuse lisana 13); Kaebaja 24.05.2023 esitatud lisa „X kaebus Siseministeeriumile.asice“ (olemas 20.06.2023 kaebuse lisana 4); Kaebaja 20.06.2023 lisa 2 „Kaebaja vaie PPAle 18.04.2023 .pdf“ (olemas vastustajate 14.07.2023 vastuse kaustas lisana 5, kus on täiendavalt kaebaja esindaja digitaalallkiri); Kaebaja 20.06.2023 lisa 14 „lahkumisettekirjutis.pdf“ (olemas PPA 22.06.2023 vastuse kaustas, lisatud ka tõlgi allkiri). 15 (16)
33.2.Kohus tagastab vastustajatele ja eemaldab digitaalsest kohtutoimikust: 14.07.2023 vastuse lisa 6 „X küsitluse protokoll 26.04.2023.asice“ (olemas PPA 22.06.2023 vastuse kaustas); 14.07.2023 vastuse lisa 7 „Teade vaidlustamise avalduse tagastamisest ja tähtaja määramisest puuduste kõrvaldamiseks.pdf“ (olemas sama vastuse lisa 8 koosseisus e-kirja manusena). (allkirjastatud digitaalselt)
16 (16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.