3-23-1007 X kaebus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse, pikaajalise viisaga määratud viibimisaja pikendamisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja Reimo Mets
Haldusasi
Menetlusosalised ja esindajad
Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad RÕ ja KA Vastustaja Siseministeerium, esindaja LO Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.06.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.06.2023 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 8 muutmata. Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib ringkonnakohtu määruse peale esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Esialgset õiguskaitset puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Egiptuse kodanik. Ta taotles 05.09.2022 Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) tähtajalist elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde. PPA keeldus 19.12.2022 otsusega tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebajale on Eestis viibimise ajal väljastatud ja pikendatud viisasid, mille alusel oli tal viimati viibimisõigus Eestis 08.01.2023–07.04.2023. X taotles 03.04.2023 viibimisaja pikendamist, kuid PPA keeldus sellest 12.04.2023 otsusega nr 1306860766 välismaalaste seaduse (VMS) § 70 p 6 alusel. PPA jättis 12.04.2023 otsuse vaidlustamise avalduse 12.05.2023 otsusega nr 15.5-4/333-4 rahuldamata. Siseministeerium jättis 13.06.2023 otsusega nr 2-2/551-5 vaidlustamise avalduse rahuldamata.
3-23-1007 PPA koostas X-le 03.05.2023 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052267183 (lahkumisettekirjutus), mille kohaselt isik pidi Eestist lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 02.06.2023. Sissesõidukeelu jättis PPA kohaldamata.
2.X esitas 09.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 19.12.2022 otsuse ja lahkumisettekirjutuse tühistamist. Kaebaja taotles ühtlasi, et PPA-d kohustataks uuesti tema tähtajalise elamisloa taotlust läbi vaatama (haldusasi 3-23-1007). Tallinna Halduskohus luges 07.06.2023 määrusega kaebuse PPA 19.12.2022 peale esitatuks kaebetähtaja rikkumisega, jättis ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas selle nõude osas asja menetluse. Ühtlasi jättis kohus rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (peatada lahkumisettekirjutuse toime; alternatiivselt kohustada vastustajat väljastama kaebajale viisapikendus Eestis viibimiseks või anda elamisluba või anda kaebajale Eestis elamise õigus kohtu poolt õiglaseks ja võimalikuks peetaval muul viisil). Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.06.2023 määrusega Tallinna Halduskohtu 07.06.2023 määruse muutmata. X esitas 20.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi 3-23-1386), milles palus tühistada PPA 12.04.2023 ja 12.05.2023 ning Siseministeeriumi 13.06.2023 otsused, alternatiivselt tuvastada, et viisa pikendamisest ja elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud „Põhiseaduslike ja Inimõiguste ning põhivabaduste õiguste artiklit 8“; ja kohustada PPA-d vaatama viisataotlus uuesti läbi.
4.20.06.2023 kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus, milles kaebaja palus kohustada PPA-d väljastama talle viisa pikendus viibimiseks Eesti Vabariigis ja alternatiivselt kohustada PPA-d väljastama kaebajale elamisluba kuni asjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Lisaks palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras reguleerida õigussuhet muul kohtu poolt õigeks peetaval viisil, mis tagab kaebaja pereelu puutumatuse ning kaitse.
5.Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2023 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 8); tagastas alternatiivse tuvastamisnõude (resolutsiooni p 1), liitis haldusasja nr 3-23-1386 haldusasjaga nr 3-23-1007 ning tegi muud eelmenetluse toimingud. Alternatiivne tuvastusnõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 45 lg 2 koosmõjus. Nõude esitamist põhjendab kaebaja sellega, et PPA on kaebajat eksitanud ning see tõi kaasa olukorra, et kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta; PPA teeb skeeme, juurutab lubamatut haldustava, loob tagakiusamise ilmingutega õiguspraktikat. Sellised üldised põhjendused ning kaebaja märgitud preventiivne eesmärk ei ole piisavad tuvastusnõude menetlemiseks. Kaebaja on esitanud asjakohased nõuded PPA otsuste ja Siseministeeriumi otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks, mille raames kohus hindab otsuste õiguspärasust ja kaebaja õiguste võimalikku rikkumist. Eraldi tuvastusnõue ei ole vajalik. Asjaolu, et tühistamisnõudes lõpetas kohus menetluse, ei õigusta tuvastamisnõude menetlemist, sest kui PPA peaks kaebaja arvates võimalike tulevikus esitatavate elamislubade menetlemisel käituma õigusvastaselt ja elamisloa andmisest keeldumisega kaebaja õigusi rikkuma, siis on tõhusam meede vaidlustada tühistamisja kohustamisnõudega tulevikus tehtavaid otsuseid. Sarnaselt saab kaebaja ka tulevikus viisa pikendamisest keeldumisel esitada tõhusamad nõuded. Ehkki kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, ei ole see ülekaalukas, et otsustada põhivaidlus ette ära ja kohustada PPA-d pikendama esialgse õiguskaitse korras kaebaja viisat. See ei kaalu üles avalikku huvi ja riigi õigust otsustada, kas pikendada viisaga määratud viibimisaega või mitte. Kaebajal pole kaalukat vajadust saada viisa pikendust. Vaidlustes saab kaebaja osaleda esindaja vahendusel, kirjalikult ja elektroonselt. Kaebaja ei tugine sellele, et tema isiklikult ei saaks Eestist lahkuda (terviseprobleemide tõttu). Tema abikaasa eest saavad hoolitseda kaks 2(6)
3-23-1007 täiskasvanud poega ning pojanaine või nad saavad hooldamise korraldada. Kaebaja poegade valik elada Eestis ja kasvatada siin lapsi ei anna kaebajale õigust nõuda laste ja lastelastega koosviibimist just Eestis kaebaja viisa pikendamise teel. Ei ole mõistlik järeldada, et kui üks poegadest peaks lahkuma oma pere juurest ema saatmiseks islami usu kohaselt (eeldades sellise tava järgimist kaebaja puhul), tooks see kaasa pere lagunemise. Kaebajal on Egiptuses elav tütar, kes saab kaebajat seal toetada ning kes peaks olema poegadega võrreldes sama lähedane pereliige. Kui kaebaja Eestist lahkub, siis saab ta vajadusel välisesinduses taotleda viibimisalust Eestisse naasmiseks (VMS §-d 90, 215). Kaebaja väited ja tõendid kaebaja abikaasa tervise kohta on eksitavad ja vastuolulised. Kaebaja abikaasal oli/on raske obstruktiivne kopsuhaigus ja äge bronhiit ning 23.03.2023 ja 04.05.2023 seisuga polnud ta võimeline lennukiga reisima. Ehkki on usutav, et kaebaja abikaasa võib vajada kõrvalist abi, siis ei nähtu nendest tõenditest, et ta oleks suremas, nagu kaebuses on väidetud. Asjaolu, et kohtupraktikas on kohustatud esialgse õiguskaitse korras andma elukaaslase juurde elama asumiseks elamisluba, ei tähenda, et kaebaja peaks saama esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks viisa pikenduse. Viisa ja elamisluba on erinevad viibimisalused. Õigustatud pole ka mõne muu meetme kohaldamine kohtu enda äranägemisel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 27.06.2023 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 8 peale. Alternatiivne tuvastamisnõue on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks. Kaebaja on esile toonud oma põhjendatud huvi ning vajaduse korral saanuks kohus kaebajalt nõuda täpsustusi. Kohus on kaebuse ette perspektiivituks tunnistanud. Kaebajale näib, et kaebaja Eestist lahkuma sundimise eesmärgiks on muuta kaebaja abikaasa jaoks samuti vältimatuks abikaasale järgneda ning riigist lahkuda. Tuvastamiskaebus on vajalik selle ärahoidmiseks. Kuna kaebeõiguse puudumine pole ilmselge, ei saanud kohus HKMS § 121 lg 2 p-i 1 kohaldada. PPA on pikendanud kaebaja abikaasa viisat kuni 04.10.2023 tulenevalt abikaasa tervislikust seisundist (lendamine on suure riskiga). Ka kaebaja tervis pole hea. Kuidas tervis edaspidi saab olema, on raske ennustada. Kaebaja ei pea esitama iga nädala või kuu tagant uusi arstitõendeid. Lahkumisettekirjutuse täitmine lahutaks eakad abikaasad ning riigist abikaasata lahkumine on kaebaja jaoks mõeldamatu. Lisaks on kaebajal Eestis lapsed ja lapselapsed, mis kokku muudab põhiseaduslike õiguste riive intensiivseks. Esialgne õiguskaitse on vajalik mitte Eestist lahkumise ebamugavuse tõttu, vaid kaebaja ja tema abikaasa tervise ning perekonnaelu kaitseks. Kaebaja tütar viibib Saksamaal haiglaravil. Kaebaja viibimine Eestis on seaduslik tulenevalt VMS §-st 69. Esialgse õiguskaitse tulemusel ei saavuta kaebaja kaebuse eesmärki lõplikult, vaid saab viibimisaluse üksnes kohtumenetluse ajaks. Asjakohane on viidata, et praktikas on esialgse õiguskaitse korras antud elamislubasid.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja abikaasa tervisetõenditest nähtub, et tal on soovitatud arsti juures konsultatsioonis käia nii kahe nädala möödumisel kui ka ühe kuu möödumisel. Seega on võimalik kohtule esitada uuemate andmetega tervisetõendeid. Kaebaja on esitanud kohtule 04.05.2023 arstitõendi, mille kohaselt ei ole abikaasa võimeline lendama, kuid praeguse aja terviseseisund on tõendamata. Kuna kaebaja viibimisaluse pikendamise taotlus on läbi vaadatud ja selles osas otsus tehtud, ei ole tal enam VMS §-st 69 tulenevat alust riigis viibida. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tütar viibib jätkuvalt Saksamaal või et ta saab Saksamaal ravi. Esialgse õiguskaitse 3(6)
3-23-1007 korras kaebajale viibimisaluse andmine otsustaks põhivaidluse ette ära. Kaebajal ei ole kaalukat vajadust saada viisa pikendust, ka kohtumenetlusest saab ta osa võtta muul moel kui riigis viibides. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib avalik huvi, et viisa taotlemise õigust ei kuritarvitataks. Kaebaja on viisadega Eestis viibinud aastaid, kasutades vaheldumisi nii Cliiki kui ka D-liiki viisasid. Välismaalasel on õigus Eestisse viisa alusel tulla, kuid arvestades kui tihti kaebaja Eestis viisaga viibib, on pigem tegemist Eestis elamise, mitte külastamisega. Eestis elamiseks on VMS-s ette nähtud võimalused elamisloa taotlemiseks, viisa on mõeldud Eesti külastamiseks ja siin lühiajaliseks viibimiseks. Kaebaja väidab vastuoluliselt, et peab abikaasa eest hoolitsema, samas ei saa oma sõnutsi Eestist lahkuda halva tervisliku seisundi tõttu. Eestis elavad abikaasade pojad peredega, kes saavad isa eest hoolitseda. Ka arstivisiitidel on abikaasa käinud koos pojaga, mitte kaebajaga. PPA on kaebajale VMS § 67 lg 3 alusel korra juba erandkorras viibimisaega pikendanud (aprillini 2023). Selle aja jooksul tulnuks kaebajal ja tema abikaasal leida muu püsivam lahendus oma Eestis viibimise seadustamiseks. Kaebajal pole subjektiivset õigust nõuda uusi erandeid. Hetkel on kaebaja väljasaatmine peatatud ning PPA ei saada kaebajat sunniviisiliselt Eestist välja. Seega ei ole kaebajal praegu takistatud abikaasaga koos viibida, tema eest hoolitseda ning teha Eestist lahkumise või püsivama viibimisaluse saamise plaane. Vaidlus viisa pikendamise üle on perspektiivitu. Kaebaja ja tema abikaasa olid võimelised 2020. aastal Eestist lahkuma ning 2021. aastal naasma ning seda oma kehva terviseseisundi juures. Kaebaja ja tema abikaasa ning ka nende Eestis elavad lapsed pidid arvestama võimalusega, et eakamatel inimesel tervis halveneb.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Määruskaebuse menetlusse võtmine
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebus on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Esialgne õiguskaitse
9.Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et Tallinna Halduskohus on jõustunud 07.06.2023 määrusega jätnud rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse seonduvalt tähtajalise elamisloa mittesaamise otsusega ning lahkumisettekirjutusega (esialgne kaebus haldusasjas nr 3-23-1007). Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse muutmata. Seega saab siinse esialgse õiguskaitse taotluse (mis on esitatud haldusasjas nr 3-23-1386 esitatud kaebuse tagamiseks) lahendamisel lähtuda vaid viisaga määratud viibimisaja pikendamisest keeldumise otsusega seotud asjaoludest.
10.Halduskohus leidis õigesti, et puudub alus kohustada PPA-d pikendama viisaga määratud viibimisaega esialgse õiguskaitse korras.
11.Viisaga määratud viibimisaega üldjuhul ei pikendata (VMS § 67 lg 1). Erandkorras pikenduse 90 päevaks on kaebaja juba saanud (VMS § 67 lg 3). Ebaõige on kaebaja seisukoht, et keelduva otsuse vaidlustamise korral on tema riigis viibimine seaduslik – see on nõnda üksnes taotluse läbivaatamise ajal ehk kuni pikendamise taotluse kohta otsuse tegemiseni (VMS § 69 ja § 1002). Asjaolu, et kaebaja on alates 2016. a-st pikemaid perioode viibinud Eestis nii lühiajalise kui ka pikaajalise viisa alusel, ei andnud talle õigustatud ootust ega subjektiivset 4(6)
3-23-1007 õigust nõuda üha uusi pikendusi, isegi juhul kui ajapikku seotus Eestiga süvenes. Viisa on oma olemuselt (erinevalt nt elamisloast kui püsivamast ja pikemaajalisemast seosest riigiga ja ühiskonnaga) mõeldud siiski lühiajalisemaks, ajutiseks riigis viibimiseks. Selle andmise aluseks on riigipoolne eeldus ja veendumus, et isik korraldab viibimisaja lõppedes oma elu selliselt, et tal on võimalik Eestist lahkuda. Riik ei pea seejuures suutma näidata, kuidas välismaalane peaks oma elu päritoluriigis ja pereelu korraldama, vaid see on iga inimese enda vastutus. Juba enne 2021. a-l Eestisse järjekordset tulekut oli kaebaja ja tema abikaasa tervis halb. Kaebaja abikaasa tervise võimalik halvenemine ei saanud olla täiesti ettenägematu asjade kulg ning kaebaja perekonnal tuli endal otsustada, kuidas korraldada abivajava pereliikme eest hoolitsemine ning riigist lahkumine siis, kui nt ühe abikaasa viisat enam ei pikendata (mis pidi samuti olema ettenähtav, kuna viisasid ei pikendata lõputult). Ringkonnakohus jääb oma 30.06.2023 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebaja lahkumine Eestist (nt pojaga reisides) ei ole võimatu ning abikaasa eest saavad hoolt kanda siin elavad pereliikmed.
12.Riigil on viisa andmise, pikendamise jms otsuste tegemisel n-ö tavalisest haldusotsusest ulatuslikum hindamis- ja kaalumisruum, ja kohtulik kontroll otsuse üle on sellevõrra piiratum. Ringkonnakohus on tutvunud viibimisaja pikendamata jätmise otsuse põhjendustega ja menetluse materjalidega ning praeguses menetlusstaadiumis ei tuvastanud selles meelevaldseid järeldusi või ilmseid menetluslikke rikkumisi. Viibimisaja pikenduse saamine esialgse õiguskaitse korras ei ole õiguslikult küll täielikult välistatud, kuid see saab toimuda üksnes ülekaalukatel põhjustel ja kui puuduvad muud õiguste kaitsmise võimalused. Humaansetel kaalutlustel isiku riiki jääda lubamine ei pea tingimata toimuma seadusliku aluse andmise teel, vaid ka lahkumisettekirjutuses sätestatud vabatahtliku lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise või väljasaatmistoimingutest hoidumise näol. VSS § 14 lg 5 p 4 sätestab, et väljasaatmine peatatakse PPA otsusel, kui välismaalase Eestis ajutine viibimine on põhjendatud humaansete kaalutluste või vääramatu jõu tõttu. Kaebaja eesmärk – jääda oma abikaasaga koos Eestisse vähemalt kuni viimase viisa kehtivusaja lõpuni ja lendamist lubava terviseseisundini jõudmiseni – saavutatav sellega, et PPA ei pööra lahkumisettekirjutust täitmisele ega saada kaebajat sunniviisiliselt riigist välja. PPA on vastuses määruskaebusele kinnitanud, et ta nõnda ka toimib. Kui kaebaja leiab, et PPA see kinnitus ei anna piisavat õiguskindlust, on tal võimalik esitada halduskohtule nõue väljasaatmise keelamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 31 jj) ja taotleda selle raames esialgset õiguskaitset. Kaebaja Eestis viibimise täielik seadustamine olukorras, kus tema kaebused haldusaktide peale näivad praeguses menetlusstaadiumis perspektiivitud (vt ka siinses asjas tehtud eelmisi esialgse õiguskaitse määrusi), läheks liiga kaugele ning soodustaks viisa taotlemise õiguse kuritarvitusi, mille tõkestamiseks esineb kaalukas avalik huvi (HKMS § 249 lg 3). Märkida tuleb ka seda, et kaebajal on olnud võimalik esitada elamisloa taotlus VMS § 118 p 2 ja § 150 lg 1 p 3 alusel, kui seaduses selleks sätestatud tingimused on täidetud. Tuvastamisnõue
13.Kaebaja esitatud tuvastamisnõue ei ole lubatav. Halduskohus viitas õigesti, et kaebaja on esitanud kohased tühistamis- ja kohustamisnõuded ning tuvastamisnõude esitamine nende asemel või kõrval ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Kui peaks jõustuma kohtulahend, et kaebus elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale on mittetähtaege ning kui kaebused lahkumisettekirjutuse ja viibimisaja pikendamisest keeldumise otsuse peale jäävad rahuldamata, ei võimalda tuvastamiskaebus saavutada kaebajal eesmärki saada seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja põhjendustest võib samas järeldada, et lisaks võimalusele jääda Eestisse laste ja lastelaste juurde koos abikaasaga elama soovib ta ka seda, et teda ei saadetaks riigist välja nii kaua, kuni tema abikaasa viibib Eestis (puudub võime lennata). Tulenevalt HKMS § 2 lg-st 5 pidanuks halduskohus selgitama, et kaebajal on põhimõtteliselt võimalik 5(6)
3-23-1007 esitada lisaks olemasolevatele nõuetele ka väljasaatmise keelamise nõue, vt käesoleva määruse eelmine punkt. See nõue on tõhusam kui tuvastamisnõue ja muudab viimase mittelubatavaks (HKMS § 45 lg 2 ls 1). Kokkuvõte
14.Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus vaidlustatud osas muutmata.
15.Vastustajad on esitanud 14.07.2023 halduskohtule ja ringkonnakohtule viisamenetluse materjalid ning palunud piirata kaebaja ja tema esindaja juurdepääsu nendele. On otstarbekas, et juurdepääsu piiramise üle otsustab põhiasja lahendama asuv halduskohus. Kuni halduskohtu asjaomase määruse jõustumiseni ei tehta kaebajale ja tema esindajale neid dokumente kättesaadavaks (HKMS § 88 lg 5 ls 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.