MTÜ Lehola Jahiselts kaebus Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa JPKL-519485 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Mittetulundusühing Lehola Jahiselts (reg. nr. 80266574), volitatud esindaja v. adv Katrin Prükk Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme Kolmas isik ‒ MTÜ Kaansoo jahiselts (reg. nr. 80386605), volitatud esindajad v. adv Ott Lepmets ja v. adv Tauri Tigasson
Asja läbivaatamine
14.11.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Keskkonnaameti 22.06.2023 korraldus nr DM124431-18 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr JPKL-519485 väljastamine“ ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485.
2.Mõista Keskkonnaametilt Mittetulundusühing Lehola Jahiselts kasuks välja menetluskulud summas 3 020 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaansoo jahipiirkond moodustati keskkonnaministri 23. oktoobri 2003 määrusega nr 79 „Kaansoo, Nõva-Kullamaa ja Tipu jahipiirkonna moodustamine ning jahipiirkonna kasutusõiguse loa andja määramine“. Kaansoo jahipiirkonna pindala on 14 380 ha.
2.Kaansoo jahipiirkonda kasutas mittetulundusühing (MTÜ) Lehola Jahiselts Keskkonnaameti poolt 01.06.2013 kuni 31.05.2023 antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa VIL-30 alusel.
3.Keskkonnaamet avalikustas 09.03.2023 jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 20 lg 4 tulenevalt Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa lõppemise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, ajalehes Õhtuleht ning Keskkonnaameti veebilehel. Ühtlasi avaldas Keskkonnaamet teate vabanenud Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse saamise loa taotluse esitamise võimaluse kohta. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluste esitamise tähtajaks määrati 08.04.2023.
4.06.04.2023 esitas MTÜ Lehola Jahiselts Keskkonnaametile taotluse Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks.
5.06.04.2023 esitas MTÜ Kaansoo jahiselts Keskkonnaametile taotluse Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks.
6.Vastavalt JahiS § 15 lg-dele 1-3 ja 5-6 kontrollis Keskkonnaamet esitatud taotlustes olevaid andmeid ja hindas taotlused nõuetekohaseks, algatas loa andmise menetlused ja informeeris sellest taotlejaid.
7.Vastavalt JahiS § 16 lg-le 1 avalikustas Keskkonnaamet 13.04.2023 MTÜ Lehola Jahiselts ja MTÜ Kaansoo jahiselts taotlused väljaandes Ametlikud Teadaanded.
8.JahiS § 14 lg 6 alusel, kui jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust, tehakse jahipiirkonna kasutusõiguse taotlejatele jahipiirkonna ühiskasutuse ettepanek. MTÜ Lehola Jahiselts ja MTÜ Kaansoo jahiselts ei nõustunud ühiskasutusega.
9.Kuna taotlejad ei nõustunud ühiskasutusega, tuli eelistada taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Taotluse esitamisel oli MTÜ-l Kaansoo jahiselts kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 11 874,02 hektari ulatuses ja MTÜ-l Lehola Jahiselts 12 569,82 hektari ulatuses. Seega omas MTÜ Lehola Jahiselts taotluse esitamisel suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Keskkonnaamet koostas haldusakti eelnõu, mille kohaselt otsustati anda Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba MTÜ-le Lehola Jahiselts.
10.Keskkonnaamet edastas menetlusosalistele 15.05.2023 korralduse eelnõu ettepanekute ja arvamuse avaldamiseks tähtajaga 19.05.2023 kell 12.00. MTÜ Lehola Jahiselts vastas, et pretensioone ei ole. MTÜ Kaansoo jahiselts esitas vastuväited ja dokumendid, kus maaomanikud võtavad tagasi Ühinenud Metsaomanikud MTÜ-le antud volitused nende esindamiseks.
11.MTÜ-l Lehola Jahiselts oli kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks peale mahaarvamisi 11 414,23 hektari ulatuses ning MTÜ-l Kaansoo jahiselts 11 874,02 hektari ulatuses. Seetõttu eelistas Keskkonnaamet loa andmisel MTÜ Kaansoo jahiseltsi.
Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-1244131-18 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr JPKL-519485 väljastamine“ (edaspidi ka: vaidlustatud korraldus) alusel sai jahipiirkonna kasutusõiguse loa MTÜ Kaansoo jahiselts.
12.Tallinna Halduskohtus registreeriti 28.06.2023 MTÜ Lehola Jahiselts kaebus nõudes tühistada Keskkonnaameti 22.06.2023 korraldus nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485 koos taotlusega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Esialgse õiguskaitse korras soovis MTÜ Lehola Jahiselts peatada Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa avalikult teatavaks tegemise, loa kehtimisel või kehtima hakkamise korral esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud korraldus ja loa kehtivus.
13.Tallinna Halduskohus jättis 16.07.2023 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.MTÜ Lehola Jahiselts põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vaidluse põhiküsimuseks on, mis aja seisuga tuleb JahiS § 14 lg-s 6 nimetatud kokkulepete (maaomanikega sõlmitavad lepingud jahitegevuse korraldamiseks) olemasolu arvestada. Kohtupraktikas on leitud, et kokkulepete olemasolu ja ulatust tuleb hinnata taotluse esitamise aja seisuga (TlnHKm, 09.06.2023, 3-23-1179, p 12). Samal seisukohal on nii JahiS vastava regulatsiooni koostaja E. Pärtel kui ka Keskkonnaministeerium. Sellisel seisukohal on varasemalt olnud ka Keskkonnaamet ise Vormsi jahipiirkonna puhul. Kui tõlgendada seadust selliselt, et lähtuda tuleb loa andmise seisust, siis tooks see kaasa õigusliku ebakindluse, kuna loa andmise hetk ei ole ette teada (vt JahiS § 17 lg 1 sõnastus: „kahe kuu jooksul“ ). Konkursside puhul – nagu seda oma olemuselt on ka JahiS § 14 lõige 6 – ei ole loogiline, et otsustuskriteerium saaks menetluse käigus muutuda. Lisaks võimaldaks selline tõlgendus lepingute n-ö ülelöömist, mida MTÜ Kaansoo jahiselts ongi käesoleval juhul püüdnud teha. Selline käitumine ei ole heauskne. Seadust ei tohiks tõlgendada selliselt, et see soosib pahauskset käitumist. Vaidlus puudub selle üle, et MTÜ-l Lehola Jahiselts oli taotluse esitamise seisuga kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 12 569,82 ha ulatuses, Keskkonnaameti väitel on MTÜ-l Kaansoo jahiselts taolisi kokkuleppeid 11 874,02 ha ulatuses. Seega oli kaebajal taotluse esitamise hetkel enamas ulatuses kokkuleppeid maaomanikega, kui seda oli kolmandal isikul. Järelikult tulnuks selles olukorras anda Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba MTÜ-le Lehola Jahiselts, mitte MTÜ-le Kaansoo jahiselts. 2) Vaidlustatud korralduse kaalutluste kohaselt tuleb MTÜ Lehola Jahiselts taotluses märgitud lepingutega kaetuse pindalast maha arvata 1 155,59 ha, kuna maaomanikud võtsid MTÜ-le Ühinenud Metsaomanikud (edaspidi: ÜMO) antud volitused tagasi. Vastustaja on käitunud vastuolus JahiS mõttega. Kuna Vormsi jahipiirkonna puhul lähtus Keskkonnaamet taotluste esitamise aja seisust, on Keskkonnaamet rikkunud käesolevas asjas ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Kirjeldatud vastuolu näitab, et Keskkonnaamet ei ole siinses asjas olnud erapooletu. 3) Isegi, kui hilisemaid muudatusi võiks arvestada, siis ei ole lubatud kõrvale kalduda menetlustähtaegadest. 15.05.2023 korralduse eelnõule ettepanekute ja arvamuste esitamise tähtaeg oli 19.05.2023 kl 15:00. Dokumendid, millega maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le antud volitused nende esindamiseks (kaebuse lisa 1, p 3.6, lõik 4), on esitatud MTÜ-le Lehola Jahiselts 25.05.2023 ja 26.05.2023, kusjuures volitajate endi asjaomased teatised alles 31.05.2023 (kaebuse lisa 16). Keskkonnaametile esitati need 26.05.2023 (kaebuse lisa 18 lisa
3). Vaidlustatud korraldusest jääb eksitav mulje, nagu need oleks esitatud kas 16.05.2023 või 19.05.2023 (kaebuse lisa 1, p 3.6, lõik 4). Mis ajal tagasivõtmise teatised esitati volitatud isikule ÜMO-le, ei ole teada, kuid kindlasti mitte enne 25.05.2023, 26.05.2023 ja 31.05.2023, kui on teatiste koostamise kuupäev. 4) Volituste tagasivõtmine ei lõpeta lepingut. Volituse tagasivõtmine on volituse lõppemise alus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse ‒ TsÜS ‒ § 125 lg 2 p 5). Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et volituse tagasivõtmise tagajärjeks on volituse lõppemine. Volituse tagasivõtmisel ei ole tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba tehtud tehingute suhtes. Seejuures on tegu imperatiivsete seadusesätetega, s.o pooled ei saa neis sätestatust erinevalt kokku leppida. Leping lõppeb taganemise või ülesütlemisega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 ja § 195), mitte aga volituste tagasivõtmisega. Seega ei saa volituse tagasivõtmine olla tehingu lõppemise alus, seda isegi kokkuleppeliselt mitte. Järelikult ei mõjuta volituse tagasivõtmine ÜMO lepingut MTÜ-ga Lehola Jahiselts ning Keskkonnaametil tulnuks selle lepinguga kokkulepete olemasolu ja ulatuse hindamisel täies ulatuses arvestada. 5) MTÜ Lehola Jahiselts palus oma 12.06.2023 vastuväites Keskkonnaametil kontrollida, kas MTÜ-l Kaansoo Jahiselts on kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 11 874,02 ha ulatuses, nagu ta oma taotluses on väitnud. ÜMO lepingus sätestatud kinnistud on antud jahipidamiseks MTÜ Lehola Jahiselts kasutusse (kaebuse lisa 19, p 1.1), seda ajavahemikul 29.03.2022 kuni 31.05.2032 (kaebuse lisa 19, p 1.6). MTÜ Lehola Jahiselts on alates kasutusse andmisest neil kinnistutel jahti korraldanud. Seega ei saanud alates 29.03.2022 neid kinnistuid jahipidamiseks kellegi teise kasutusse anda. Sama kehtib AS Roger Puit kohta, kes andis jahipidamiseks oma kinnistud MTÜ Lehola Jahiselts tähtajatusse kasutusse 06.02.2022 (kaebuse lisa 20, p 6.1). Keskkonnaamet esitas MTÜ-le Lehola Jahiselts nimekirja lepingutest, mille MTÜ Kaansoo jahiselts on Kaansoo piirkonnas väidetavalt maaomanikega sõlminud (kaebuse lisa 21). Selles nimekirjas on hulk kinnistuid, mis on MTÜ Lehola Jahiselts lepingujärgses kasutuses: AS Roger Puit, Södra Metsad OÜ, Metsamaahalduse AS, Metsatervenduse OÜ, OÜ Metsagrupp, Estonian Sustainable Forestry OÜ, Tornator Eesti OÜ, Okira OÜ, OÜ Valga Puu, OÜ Multiland, OÜ Saarniidu ja OÜ Varoteks kinnistud (vrd kaebuse lisa 19). Kui MTÜ Kaansoo jahiselts on esitanud jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses lepingud, mille alusel justkui oleks MTÜ Kaansoo jahiselts kasutusse antud samad kinnistud, mis lepingu sõlmimise ajal olid juba MTÜ Lehola Jahiselts kasutuses, tuleks seda käsitleda valeandmete esitamisena – neid kinnistuid ei saanud MTÜ Kaansoo jahiselts kasutusse anda. JahiS § 17 lõike 2 punkti 3 kohaselt pidi Keskkonnaamet keelduma valeandmete teadliku esitajale jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest. Keskkonnaameti korralduses väidetakse, et amet kontrollis neid asjaolusid (kaebuse lisa 1 p 3.9, lõik 6). Mida kontrolliti ja mis põhjusel jõuti järeldusele, et valeandmeid pole esitatud, vaidlustatud korraldusest ei selgu. Isegi, kui asuda seisukohale, et tegemist pole teadliku valeandmete esitamisega, tulnuks eeltoodud põhjustel MTÜ Kaansoo jahiselts andmeid maaomanikega sõlmitud kokkulepete olemasolu ja ulatuse kohta vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu. 6) JahiS § 17 lõige 4 sätestab, et jahipiikonna kasutusõiguse luba tehakse avalikult teatavaks 14 päeva jooksul loa andmisest arvates väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seega on jahipiikonna kasutusõiguse luba
haldusakt, mille puhul on nõutav avalikult teatavaks tegemine. Haldusmenetluse seadus (HMS) sätestab, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist (§ 61 lg 1). Käesoleval juhul ei ole seaduses teisiti. Seega ei vasta Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise korraldus ega luba seadusele osas, millega luba hakkab kehtima 26.06.2023 (lisa 1, p 1.1 ja kasutusõiguse loa veerg 2). Kaebuse koostamise seisuga ei ole Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa kohta teadet väljaandes Ametlikud Teadaanded veel ilmunud. Seega ei ole 10-päevane tähtaeg loa kehtima hakkamiseks veel kulgema hakanud.
15.Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajal oli taotluse esitamise seisuga suurema pindala ulatuses kokkuleppeid jahipiirkonna maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Käesoleva kohtuasja peamine õigusküsimus seisneb JahiS § 14 lg 6 tõlgendamises. Erinevate tõlgendamisvõimaluste korral tuleb esmajoones lähtuda seaduse eesmärgist (teleoloogiline tõlgendamine) ning puudutatud isikute huvide kaalukusest (praktilised argumendid). Õiguskantsler on asunud seisukohale, et JahiS kehtestamisega on seadusandja väljendanud soovi juurutada uut jahikorralduse kontseptsiooni, mille üheks nurgakiviks on vana jahiseadusega võrreldes oluliselt suurem rõhuasetus maaomanike ja jahimeeste omavahelisele suhtlemisele, koostööle ja kokkulepetele. Kui jahiseltsid selles kokkuleppele ei jõua, tuleb Keskkonnaametil arvestada Riigikogu tahet ja väljastada kasutusõiguse luba jahiseltsile, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel (JahiS § 14 lg 6). Seega, JahiS § 14 lg 6 eesmärk on loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine sh andes maaomanikele suurema võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. 2) JahiS § 14 lg 6 paneb Keskkonnaametile kohustuse selgitada välja konkureerivate taotlejate seast jahipiirkonna kasutusõiguse loa (JKL) taotleja, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkuleppeid jahipiirkonna maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Seega on norm selgelt tulevikku vaatav ning JKL loa andmisel ei saa arvestada kokkulepetega, mis küll taotluse esitamisel olid kehtivad, kuid loa andmisel enam ei kehtinud. JahiS § 14 lg 6 tuleb tõlgendada selliselt, et loa andmisel tuleb arvestada tähtaegselt esitatud kokkuleppeid, mille kehtivusaeg jätkub antava kasutusloa kehtivuse perioodil ning arvestada ei saa kokkulepetega, mis küll taotluse esitamise hetkel olid kehtivad, kuid mille kehtivus lõppes enne haldusakti andmist. Eeltoodut ei väära ka kaebaja kaebuse p-s 2.2 esitatud väide, mille kohaselt seadus ei piira JKL taotluse menetlemise aja sees jahipidamise korraldamise lepingute sõlmimist, muutmist või lõpetamist. Keskkonnaametil tuleb loa andmisel arvestada kõigi talle menetluse kestel teatavaks saanud oluliste asjaoludega ning lepingute mahu vähenemine on määrava tähtsusega asjaolu JahiS § 14 lg 6 kohaldamisel. Lepingute lisandumine ei ole pärast JahiS § 15 lg 3 enam võimalik, samas peab Keskkonnaamet arvestama talle menetluse kestel teatavaks saanud kokkulepete mahu vähenemisega. Puudub vaidlus selles, et JKL menetluse jooksul muutus kaebajate maaomanikega sõlmitud kokkulepete maht. Sellega pidi Keskkonnaamet JKL väljastamisel arvestama. 3) Ebaõige on kaebaja väide, et Keskkonnaameti lähenemine on vastuolus nii seadusandja tahte, kohtupraktika kui ka halduse seisukohtadega. Kliimaministeerium on oma 19.06.2023 vastuses nr 1-17/23/2505-2 (kaebuse lisa 14) asunud seisukohale, et menetluse ajal kehtivuse kaotanud kokkulepetest tulenevad mahud, ehk jahimaa pindala osas, mille osas taotlejal enam maaomanikega jahipidamiseks kokkuleppeid ei ole, tuleb siiski loa andmisel arvestada kokkulepetega kaetud pindalade hulka. Kliimaministeeriumi seisukoht ei käsitle olukorda, kus
menetluse jooksul on taotleja õiguste maht vähenenud ning Keskkonnaametil tuleb anda JKL sellele, kes omab suuremas mahus kokkuleppeid maaomanikega. Riigile on oluline jahikorralduse ja jahiulukite seire sujuv ja tõrgeteta toimimine, mis on saavutatav läbi maaomanike ja jahimeeste omavahelise suhtlemise, koostöö ja kokkulepete. Seda eesmärki aga ei aitaks kuidagi täita olukord, kus Keskkonnaametil puuduks loa andmisel õigus jätta arvestamata kehtetute kokkulepetega. Kaebaja ja ÜMO on sõlminud maa jahindusliku kasutamise lepingu (kaebuse lisa 19). Nimetatud lepingu p 5 kohaselt lõppeb leping konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõppeb maaomaniku volitus ÜMO-le enda esindamiseks. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, mille kohaselt volituste tagasivõtmine ei lõpetanud lepinguid. 25.05.2023 (kaebuse lisa 18.3) teavitas ÜMO kaebajat, et seisuga 25.05.2023 oma volitused tagasi võtnud Tornator OÜ, Metsatervenduse OÜ, Okira OÜ, Varotex OÜ, Saarniidu OÜ ning Metsamaahalduse AS ja Södra Metsad OÜ. Eeltoodust tulenevalt lõppesid kaebajale antud õigused loetletud äriühingute kinnisasjadel jahipidamise korraldamiseks. Roger Puit AS ja MTÜ Lehola Jahiselts vahel 06.02.2022 sõlmitud maa jahindusliku kasutuse leping (kaebuse lisa 20) kehtis lepingu p 6.1 kohaselt kuni 31.05.2023 s.o kuni kaebaja omas kehtivat Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Seega oli Keskkonnaametile vaidlustatud korralduse andmisel (22.06.2023) teada, et Tornator OÜ (37,091 ha), Metsatervenduse OÜ (56,858 ha), Okira OÜ (24,976 ha), Varotex OÜ (3,748 ha), Saarniidu OÜ (5,15 ha) ning Metsamaahalduse AS (325,822 ha), Södra Metsad OÜ (606,686 ha) ning Roger Puit (956,342 ha) sõlmitud lepingud, mis olid kaebaja poolt JKL taotluse esitamise ajal kehtivad, ei kehtinud enam loa andmisel ning nende arvestamine kehtivate lepingu mahtude hulka oleks Keskkonnaameti hinnangul selgelt vastuolus JahiS § 14 lg 6 eesmärgiga. 4) JahiS-st ei tulene maaomanikele keeldu sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal mitme erineva jahiseltsiga. Nii näiteks näeb JahiS ette võimaluse ka mitmele taotlejale ühise kasutusõiguse andmise, järelikult peab olemas olema ka võimalus, kus maaomanik on sõlminud kokkuleppe erinevate jahiseltsidega oma kinnisajal jahipidamiseks. 5) Vaidlustatud korraldus hakkas kehtima adressaadile teatavaks tegemisest arvates. Vaidlustatud korraldus on kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on saanud oma kaebeõigust tähtaegselt ja tõhusalt realiseerida. Kaebajal on õigus esitada kaebus üksnes enda rikutud õiguste kaitseks. Isegi juhul, kui kohus peaks kaebajaga nõustuma, ei saa tulenevalt HMS §-st haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
16.MTÜ Kaansoo jahiselts vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 1) Nõustuda ei saa sellega, et kokkuleppeid maaomanikega tuleb hinnata taotluse esitamise seisuga. Antud juhul oli kõnealune muudatus sedavõrd olulise tähendusega, et seda tuli arvestada JKL andmise otsustamisel (HMS § 6). JahiS § 14 lg 3 mõte on JKL-i andmisel eelistada isikut, kellel on suurema pindala ulatuses kokkuleppeid jahipidamiseks. See on ka loogiline, sest jahipidamine eeldab rahumeelset koostööd jahipidaja ja maaomanike vahel, sest jahti peetakse maadel, mis ei kuulu jahipidajale. Mida rohkem on jahipidajal kokkuleppeid maaomanikega, seda paremini näitab see rahumeelset ja edukat koostööd kõnealuste isikute vahel. JKL-i andmise hetkeks oli kolmandal isikul suurema pindala ja rohkemate maaomanikega sõlmitud kokkuleppeid, kui kaebajal. Kui JKL oleks antud kaebajale, siis oleks „sunnitud“ kaebajaga tegema koostööd isikud, kes seda teha ei soovinud. Kui vastustaja ei oleks JKL-i andmisel arvestanud taotluste esitamise järgselt muutunud asjaolusid, siis toonuks see kaasa olukorra, kus vastustaja antud haldusakt oleks sisult vale ega põhineks tegelikel asjaoludel. Sisult samale tulemusele jõuab ka olukorras, kus üks
taotleja esitab valeandmeid ja see selgub menetluse kestel. JKL-i andmise puhul on tegemist kaalutlusotsusega. HKMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Õiguse üks üldpõhimõte on heauskne käitumine. Kaebaja ei käitu heauskselt ega vastutustundlikult, sest kantuna soovist saada JKL-i, seab ta enda huvid esikohale ega arvesta kohalike maaomanike huvidega. 2) Haldusasjas nr 3-23-1179 vaieldi selle üle, kas Keskkonnaamet pidanuks arvestama ka lepinguga, mis sõlmiti pärast taotluste esitamise vooru ning mis esitati Keskkonnaametile pärast korralduse eelnõu andmist. Antud juhul ei ole vaidlust, kas Keskkonnaamet peaks arvestama mõnda hilinenult esitatud täiendavat lepingut või mitte. Vaidlus on, kas Keskkonnaamet peaks arvestama, et JKL-i andmise hetkeks olid osad lepingud lõppenud ja/või lõpetatud. Lepingu lõpetamisi tuleb jahipidamisel ja JKL-i andmisel arvestada, sest jahimaa kasutamine on tulevikku suunatud tegevus ja lepingu lõpetamised peegeldavad kohalike maaomanike tuleviku suunatud tahet, kelle maadel soovitakse jahti pidada. Lepingupoolte ühine tegelik tahe oli, et kui maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le antud volitused, siis ei tohi kaebaja enam nende maaomanike maadel jahipidamist korraldada. Teisisõnu soovisid isikud, kellel puuduvad õigusteadmised, leppida kokku aluses, millal leping lõpeb. Arvestades, et tegemist on kestvuslepinguga, siis (alternatiivselt) tuleb tõlgendada vaidlusalust lepingupunkti selliselt, et kui maaomanikud võtavad ÜMO-le antud volituse tagasi, siis ÜMO ütleb volituse alusel sõlmitud lepingu kaebajaga üles. Volituse tagasivõtmine iseenesest tõepoolest ei oma tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba tehtud tehingule. Antud juhul ei tuginenud ÜMO aga sellele, et tema ja kaebaja vahel sõlmitud leping oleks algusest peale kehtetu volituse tagasivõtmise tõttu, vaid sellele, et pooled leppisid lepingus kokku, et volituste tagasivõtmisel leping lõpeb. Teisisõnu, kui maaomanik võtab ÜMO-le antud volituse tagasi ja ÜMO teavitab sellest kaebajat, siis lõppeb ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud leping edasiulatuvalt. Käesoleval juhul võtsidki maaomanikud volitused tagasi, ÜMO teavitas sellest kaebajat ja viimaste vahel sõlmitud leping lõppes edasiulatuvalt. TsÜS § 126 imperatiivsus ei tähenda, et pooled ei saa omavahel leppida kokku, et volituse tagasivõtmisel ei lõppeks volituse alusel sõlmitud tehing edasiulatuvalt. Järelikult arvas vastustaja põhjendatult maha kaebaja taotluses märgitud lepingutega kaetuse pindalast 1 155,59 ha. 3) Kolmas isik ei ole esitanud valeandmeid. Ühestki JahiS sättest ei tulene, et maaomanik ei võiks sõlmida jahindustegevuse korraldamise kokkulepet erinevate isikutega. Seda kinnitab ka asjaolu, et ühele piirkonnale võivad taotlusi esitada erinevad jahiseltsid ning kui maaomaniku sooviks on oma maal jahindustegevust lubada ja korraldada, siis on ilmne, et ta võib sõlmida kõikide potentsiaalsete taotlejatega ka vastavasisulised kokkulepped. Lisaks ei välista ka JahiS § 25 mitme isikuga lepingute sõlmimist. Järelikult kolmas isik ei esitanud valeandmeid ega andmeid, millega ei saanud arvestada JKL andmisel. Isegi, kui pärast esimese lepingu sõlmimist maa jahinduslikuks kasutamiseks andmiseks ei tohiks maaomanik enam sõlmida teist samasisulist lepingut sama maa osas (millega kolmas isik ei nõustu), siis ei ole kolmas isik esitanud teadvalt valeandmeid, sest on lähtunud kehtivast kohtupraktikast (Tallinna Halduskohtu 21.01.2017 otsus haldusasjas nr 3-15-2905). 4) Kaebaja väidab, et kui vastustaja edastas 15. mail 2023. a korralduse eelnõu Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise osas, siis sellele järgnevalt esitatud teateid lepingu lõppemise ja volituste tagasivõtmise kohta, ei esitatud tähtaegselt. Kaebaja eksitab kohut. Nimelt, kaebaja väide on küll õige osas, et vastustaja 15. mai e-kirjas (vt kaebuse lisa 2) teatati, et ettepanekud ja arvamused korralduse eelnõu osas tuleks esitada hiljemalt 19. mail kell 12.00-ks, kuid kaebaja jätab lisamata, et tulenevalt järgnevast kirjavahetusest (lisa 1), palus Keskkonnaamet hiljemalt 26. mail 2023. a kell 12.00-ks, esitada selgitused ja tõendid.
26.05.2023 sai kolmandale isikule teatavaks, et AS Roger Puit esitas kaebajale teate, et nendevaheline leping maa kasutamiseks jahipidamiseks lõpeb 31. mai 2023. a seisuga või alternatiivselt ütles Roger Puit lepingu üles ning et ÜMO liikmed on võtnud tagasi ÜMO-le antud volitused tema liikmete esindamiseks jahipidamiseks kasutada antud maade lepingutega seonduvalt, ning seetõttu on ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud leping lõppenud lepingu p 5 alusel. Neist asjaoludest teavitas kolmas isik vastustajat 26.05.2023 kell 11.21 saadetud ekirjas, tehes seda seega tähtaegselt.
KOHTU PÕHJENDUSED
17.Keskkonnaamet tuvastas vaidlustatud korralduse p-s 3.5, et taotluse esitamisel oli MTÜ-l Lehola Jahiselts kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 12 569,82 hektari ulatuses vastavalt kaebaja taotluses esitatud mahtudele (dtl 310‒323), MTÜ-l Kaansoo jahiselts aga 11 874,02 (vt Keskkonnaameti 10.11.2023 vastus kohtunõudele). Vaidlustatud korralduses leidis Keskkonnaamet, et MTÜ Lehola Jahiseltsi taotluses märgitud lepingutega kaetuse pindalast tuleb maha arvata osa, milles ÜMO-l puudub volitus maaomanike esindamiseks Seetõttu vähenes Keskkonnaameti hinnangul MTÜ Lehola Jahiseltsil kokkulepete pindala maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 1 155,59 hektari ulatuses (lepingute ja kokkulepetega kaetud jahimaade pindala vähenes 12 569,82 hektarilt 11 414,23 hektarini) (vaidlustatud korralduse p 3.7). Kohus märgib, et vastustaja ei ole esitanud mahaarvamisi kontrollitaval moel. 25.05.2023 teatega (dtl 36) anti kaebajale teada, et oma volitused on ÜMO liikmetest tagasi võtnud Tornator Eesti OÜ, Metsatervenduse OÜ, Okira OÜ, Varoteks OÜ, Saarniidu OÜ, Metsamaahalduse AS, 26.05.2023 teatega (dtl 40) anti kaebajale teada, et ÜMO liikmetest on oma volituse tagasi võtnud Södra Metsad OÜ, Multiland OÜ, Metsagrupp OÜ. ÜMO 31.05.2023 teates (dtl 285) teavitas ÜMO, et „tänasega on teada ka ÜMO volituste lõpetamine ESTONIAN SUSTAINABLE FORESTRY OÜ poolt“. AS Roger Puit esitas teate lepingu lõpetamise kohta (dtl 33) 26.05.2023, leping pidi lõppema 31.05.2023, alternatiivselt ütles AS Roger Puit lepingu üles. ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud „Maa jahindusliku kasutuse leping Kaansoo jahipiirkond“ (dtl 129‒131) (edaspidi ka: ÜMO leping) lisas 1 on toodud Kaansoo jahipiirkonnas maaomanikule kuuluvate kinnistute pindala ja jahilepingu osas seatud tingimused. Volituste tagasivõtjate maaüksuste suurused on järgmised: Tornator Eesti OÜ 46,83 ha, Metsatervenduse OÜ 56,56 ha, Okira OÜ 25,09 ha, Varoteks OÜ 3,75 ha, Saarniidu OÜ 5,15 ha, Metsamaahalduse AS 327,09 ha, Södra Metsad OÜ 605,95 ha, Multiland OÜ 5,21 ha, Metsagrupp OÜ 50,21 ha, ESTONIAN SUSTAINABLE FORESTRY OÜ 39,69 ha. Lisaks on AS Roger Puit kinnistud, mille pindala Kaansoo jahipiirkonnas on 953,9 ha (dtl 144). Kokku oli ÜMO volituste ülesütlemisi 1 165,54 ha ulatuses, lisaks AS Roger Puit mahud 953,9, seega pidi mahaarvamisi kohtule arusaadavalt olema 1 165,54+953,9=2 119,44 ha. Keskkonnaamet on maha arvanud 1 155,59 hektarit. Kuidas selline maht kujunes, pole kohtule lõplikult selge. Vastuses kaebusele (p 11, dtl 241) on Keskkonnaamet selgitanud, et Keskkonnaametile oli vaidlustatud korralduse andmisel (22.06.2023) teada, et Tornator OÜ (37,091ha), Metsatervenduse OÜ (56,858 ha), Okira OÜ (24,976 ha), Varotex OÜ (3,748 ha), Saarniidu OÜ (5,15 ha) ning Metsamaahalduse AS (325,822 ha), Södra Metsad OÜ (606,686 ha) ning Roger Puit (956,342 ha) sõlmitud lepingud, mis olid kaebaja poolt JKL taotluse esitamise ajal kehtivad, ei kehtinud enam loa andmisel ning nende arvestamine kehtivate lepingu mahtude hulka oleks Keskkonnaameti hinnangul selgelt vastuolus JahiS § 14 lg 6 eesmärgiga. Seega kohtule arusaadavalt oli Keskkonnaamet maha arvestanud nimetatud kinnistud, st 12 569,82 ‒(37,091+56,858+24,976+3,748+5,15+325,822+606,686+956,342) =12 569,82‒2 016,673=10 553,147 ha. Esitatud arvud ei klapi täpselt kokku, kuid kohtu arvates on piisavalt selge, et koos mahaarvamistega jäävad kaebaja mahud kolmanda isiku
mahtudest igal juhul väiksemaks, mistõttu vastustaja seadusetõlgenduse õigsuse korral tuleks õigus pidada jahti Kaansoo jahipiirkonnas anda kolmandale isikule.
18.Ka kohtule arusaadavalt ei heida kaebaja vastustajale ette seda, et kokkulepete mahud oleks valesti kokku arvutatud ja see muudaks lõpptulemust, vaid kontrollikohustuse rikkumine seisneb kaebaja hinnangul selles, et vastustaja pole tuvastanud, kas kolmanda isiku deklareeritud kokkulepped ja lepingud on tegelikult kehtivad ‒ kaebaja väidab, et maaüksuste topeltdeklareerimist erinevate taotlejate poolt ei tohiks lubada (otsuse p 18.1) ning samuti, et ÜMO ei ole enda lepingut kaebajaga korrektselt üles öelnud (otsuse p 18.2), mistõttu oleks seda lepingut pidanud arvestama kaebaja mahtude hulka. Samuti leiab kaebaja, et kokkuleppeid maaomanikega saab arvestada üksnes taotluse esitamise seisuga ning peale seda toimunud muudatusi ‒ nii mahtude suurenemist kui vähenemist ‒ ei saa arvesse võtta (otsuse p 18.3).
18.1.Kohus nõustub vastustajaga, et JahiS-ga ei ole vastuolus, kui maaomanikud teevad kokkulepped/lepingud erinevate huvitatud isikutega. Kuidas selliselt sõlmitud lepingud on täidetavad, ei ole Keskkonnaameti tegevust puudutavaks küsimuseks. Õigused ja kohustused tekivad lepingupoolte vahel. Kokku leppimise võimalus mitme taotlejaga peab olema lubatav juba põhjusel, et JahiS võimaldab jahipiirkonna ühist kasutamist (JahiS § 14 lg 6). Pole ka sisulist põhjus piirata omaniku võimalust olla nõus erinevate jahipiirkonna kasutajatega, nt RMK puhul on see tavapärane. Vastasel korral kohtleks RMK erinevaid taotlejaid ebavõrdselt. Ka see, et ühe jahiseltsiga on leping juba sõlmitud, ei tähenda, et maaomanik ei võiks nõustuda uutele taotlejatele oma maad kasutada anda. Vastasel korral pandaks uued taotlejad olemasoleva JKL omajaga ebavõrdsesse olukorda. Tekiks ka surve lõpetada maa kasutamise lepingud enne JKL kehtivust, kuna lepingute olemasolu hinnatakse taotluse esitamise seisuga. See võib aga tekitada ajalise lünga, kus jahipiirkonnas suurel osal maadest jahti ei peetagi. Kohtu arvates selline seaduse tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega kohus ei nõustu kaebajaga, et tegemist oli kolmanda isiku poolt valeandmete esitamisega või et kolmanda isiku osalust tulnuks vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu (nn topeltlepingud). Olukorras, kus jahipiirkonda hakkaks kasutama üksnes kolmas isik (eeldusel, et vaidlustatud korraldus jääb jõusse), ei saa ka väita, et vastavate lepingute täitmine oleks võimatu.
18.2.Kaebaja leiab, et ÜMO ei ole temaga sõlmitud lepingut korrektselt üles öelnud. Kohus märgib, et JahiS ei nõua, et loa taotleja esitaks Keskkonnaametile teatud kindlatele nõuetele vastava lepingu, vaid nõutav on kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks maaomaniku kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kokkulepe peab sisaldama maaomaniku nõusolekut enda kinnisasja kasutamiseks (JahiS § 15 lg 2). Kohus leiab, et Keskkonnaameti kontrollikohustus ei hõlma maaomaniku ja taotlejate vaheliste lepingute väljaküsimist ja nende kehtivuse analüüsimist, vaid Keskkonnaamet peab võtma seisukoha, kui lepingu/kokkuleppe olemasolu või kehtivuse osas esineb põhjendatud kahtlus (kahe kuu jooksul pole ka võimalik põhjalikku hindamist teostada). Siingi saab Keskkonnaamet jätta kokkuleppe/lepingu arvestamata, kui selle tühisus on ilmne. Keskkonnaamet ei pea asuma läbi viima juriidilist analüüsi, et tuvastada, kas konkreetne leping on üles öeldud korrektselt, vastab lepingu sõlmijate tegelikule tahtele lepingu sõlmimisel jms. Kohus peab tõenäoliseks, et vastavat ressurssi Keskkonnaametis ei ole ja JahiS-st ka vastavat nõuet ei tulene. Praegusel juhul ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et ÜMO teatud liikmed on soovinud loobuda edasiulatuvalt enda maa kasutada andmisest kaebajale. ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud Maa jahindusliku kasutuse lepingu p 5 kõlab: „Kasutusse andja ja kasutaja on kokku leppinud, et lisaks tüüptingimustes sätestatule lõpeb leping konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõpeb kasutusse andja volitus MTÜ-le enda esindamiseks. MTÜ teavitab kasutajat volituse lõppemisest.“ Vastav lepingu punkt on sõnastatud piisavalt selgelt, et aru saada, et lepingu pooled on kokku leppinud konkreetse aluse, kuidas lepinguline suhe kindla kinnistu osas
kaebaja ja ÜMO liikme vahel lõppeb. Kohtu arvates ei ole sellise aluse ette nägemine vastuolus TsÜS või VÕS regulatsiooni ega ka viidatud õigusaktide mõttega. Vaidlust ei ole selles, et ÜMO on kaebajat teavitanud enda volituste lõppemisest osasid liikmeid esindada, mis tõi omakorda kaasa JahiS § 14 lg 5 kohaste kokkulepete kehtivuse lõppemise konkreetsete kinnisasjade suhtes. Pole esitatud tõendeid, et volituste ülesütlemised ei vastanuks konkreetsete kinnistuomanike tegelikule tahtele või oleks ülesütlemine muul põhjusel tühine. Kohase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus ja kohustus lasub kaebajal, mitte vastustajal. Seega puudub vajadus asuda hindama ja tuvastama, mis oli ÜMO lepingu sõlmijate „tegelik tahe“, kuna ÜMO lepingu p 5 vastavat ülesütlemise võimalust ilmselgelt võimaldas.
18.3.Järgnevalt on vaidlus ka selles, kas JahiS § 14 lg 5 kohaseid kokkuleppeid tuleb arvestada taotluse esitamise hetke seisuga või saab ja teatud juhul tulebki arvesse võtta taotluse menetlemise ajal toimunud muudatusi andmete koosseisus. Konkurentsiolukorra lahendamiseks pakub JahiS § 14 lg 6 pelgalt ühe kriteeriumi ‒ viidatud sätte kohaselt, kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Muid reegleid JahiS konkureerivate taotlustega menetluse läbiviimiseks ei kehtesta. Seetõttu tuleb pöörduda HMS kui üldseaduse poole. HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Siinjuures peab haldusorgan järgima haldusmenetluse üldpõhimõtteid. HMS on suunatud isiku õiguste kaitse tagamisele ühtlase, isiku osalust ja kohtulikku kontrolli võimaldava haldusmenetluse korra loomise teel (HMS § 1). Varasemas kohtupraktikas on kohus tegelenud küsimusega, kas menetluse kestel võib lisanduda uusi kokkuleppeid. Sellele on vastatud eitavalt (vt TlnHKm, 09.06.2023, 3-231179, p 12). Ka kaebaja viidatud Vormsi jahipiirkonna näide puudutas sellist olukorda. Käesolevas asjas on vaidluse all olevaks küsimuseks, kas vastustaja peab arvestama menetluse kestel toimunud kokkulepete muudatusi, mis puudutavad mahtude vähenemist ehk siis kokkuleppeid, mis on üles öeldud peale taotluse esitamist, kuid enne JKL-i väljastamise otsustamist. Vastustaja leiab, et tema seisukohta toetab JahiS § 14 lg 6 eesmärk, milleks on loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine sh andes maaomanikele suurema võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Sama on rõhutanud ka kolmas isik. Vastustaja ja kolmanda isiku väljatoodud eesmärgile on raske vastu vaielda, kuid kohtu arvates pole vastustaja veenvalt põhjendanud, kuidas vaidlusalune konkurss neid eesmärke parimal võimalikul moel tagaks ning seejuures ei kahjustaks osade konkursil osalevate isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Esmalt toob kohus välja, et võimalikult suur arv kokkulepetega hõlmatud kinnistuid ei ole tegelikult JahiS deklareeritud eesmärgiks JKL andmisel. JahiS kohaselt on ka piisav, kui loa taotlejal on samas jahipiirkonnas ainult üks kinnisasi või üksnes ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (vt JahiS § 14 lg 5). Seadusandja ei ole kehtestanud kokkulepete osas mingisugust künnist, v.a ühe kinnistu või kokkuleppe olemasolu, mistõttu on vastustajal jäänud usutavalt põhjendamata, et seadusandja on „suutlikkuse ja seire tagamise“ pannud sõltuma kokkulepetega hõlmatud maa-ala mahust. Pealegi ei anna see tõlgendus adekvaatset käitumisjuhist olukordades, kus kokkulepetega hõlmatud maa-ala jääb konkureerivate taotlejate puhul samasse suurusjärku ‒ nagu praegusel juhul. Kohtu arvates pole kaalukaid argumente väitmaks, et kolmas isik on suutlikum seadusest tulenevaid ülesandeid täitma olukorras, kus tal on jahipiirkonna suurust arvestades väga väike ülekaal maadega hõlmatuse osas.
Teiseks on vastustaja viidanud maaomanike suuremale võimalusele kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Tegemist on kahtlemata ühe kaaluka JahiS eesmärgiga, kuid siinjuures ei saa väita, et JahiS eesmärgiks on olnud eelistada maaomanike huve jahiseltside huvidele. Seda pole leidnud ka õiguskantsler. JahiS-s on proovitud leida tasakaal erinevate huvitatud isikute vahel. Maaomanike õigused on tagatud seeläbi, et maaomanik võib vabalt otsustada, kas üldse lubada enda maal jahti pidada (JahiS § 25 lg 2), samuti otsustab maaomanik, kellega ta sõlmib kokkuleppe kinnisasja kasutamiseks jahipidamiseks. Maaomanik võib seda teha ühe kindla või ka mitme jahiseltsiga. Sealjuures pole keelatud maaomanikul lähtuda kokkuleppe tegemisel sellest, kes huvitatud isikutest maksab talle maa kasutamise eest rohkem tasu. Maaomaniku motivatsioon kokkulepetesse astumisel on eeskätt saada kompensatsiooni tekitatud ulukikahjude eest. Küll ei saa JahiS eesmärgiks pidada maaomanike võimalust teenida võimalikult suuri summasid enda maa kasutusse andmise eest, ammugi mitte väikesele grupile maaomanikest otsustusõiguse andmist selle üle, kellele väljastatakse jahipiirkonnas JKL. JahiS-s on tagatud maaomanikele, kellele kuulub vähemalt 51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti jahimaa pindalast, õigus tunnistada JKL kehtetuks, kuid otsustusõigust JKL andmise üle JahiS-st ei tulene. Olukord, kus peale taotluse esitamist ja enne JKL väljastamist tehtud lepingute ülesütlemised lähevad lepingute mahtude hindamisel arvesse, võimaldab väiksel grupil maaomanikest mõjutada JKL menetluse võitjat ja seeläbi kaubelda välja maa kasutamiseks paremaid tingimusi. Seda eeskätt olukorras, kus peale taotluste esitamise tähtaja lõppu on teada mõlema taotleja mahud ning teada on ka kinnistute suurused ja kinnistute omanike andmed. Selline konkursi korraldus orienteerib praktiseerima kaalukeeleks olevas ulatuses maaomanike „üleostmist“, mis kindlasti ei ole olnud JahiS vastava regulatsiooni loomise eesmärgiks. Kinnistu omanike ja jahikorraldajate lähedasem koostöö võib sellises olukorras olla pelgalt ettekääne, millega tegelikke motiive looritatakse. Kaebaja on praeguselgi juhul välja toonud selle, et mingeid sisulisi etteheiteid ÜMO liikmetel kaebajale kui senisele JKL omajale ei olnud, samuti jätkub kaebaja ja ÜMO liikmete koostöö Lahmuse jahipiirkonnas, mis viitab sellele, et mingeid põhimõttelisi erimeelsusi kaebaja ja ÜMO liikmete vahel ei ole olnud. Esitatud ÜMO lepingutest nähtub, et maakasutamise tasu on kaebaja ja kolmanda isikuga sõlmitud lepingutes erinev, mis viitab sellele, et see on olnud üheks teguriks kaebajaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel. Selline tegevus maaomanike poolt ei ole keelatud, kuid protsessi läbipaistvuse ja menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte tagamiseks tuleks kohtu arvates piir tõmmata taotluse esitamise hetkega ning edasisi lepingumahtude muudatusi, sh nende vähenemist ei tohiks arvesse võtta. Sarnase praktika jätkudes tuleb pidada usutavaks, et vastavad tendentsid süvenevad ja tasude üle kauplemine jätkub veelgi intensiivsemalt. Selle tulemusena võivad osad maaomanikud saada küll suuremat tasu kinnisasja kasutamise eest, kuid tervikuna muutub JKL lubade väljastamise menetlus läbipaistmatumaks ning jahipidamine kallimaks, võimalik, et osadele jahimeestele ka kättesaamatuks. On ekslik vaadelda jahipidamist üksnes läbi maaomaniku omandiõiguse prisma. Jahiloomad kuuluvad tegelikult riigile ja asjaolu, et nad viibivad mõne eraomaniku maal, ei tohiks tahaplaanile jätta üldist huvi väärtustada jahipidamist kui traditsioonilist kogukondlikku läbikäimise vormi.
19.Ülaltoodut arvestades tuleb kabus rahuldada. Kohus tühistab Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-124431-18 „Jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr JPKL-519485 väljastamine“ ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL-519485.
20.Vaidlustatud korraldus on kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on saanud oma kaebeõigust tähtaegselt ja tõhusalt realiseerida. Teade jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise kohta MTÜ-le Kaansoo jahiselts on Ametlikes Teadaannetes avaldatud 30.06.2023.
Kaebaja väidet menetlustähtaegade rikkumise kohta uute tõendite vastu võtmisel ei ole kaebuse rahuldamise tõttu vaja lähemalt hinnata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti vastustaja kahjuks, tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja taotleb 14.11.2023 menetlusdokumendi kohaselt õigusabikulude hüvitamist summas 3 900 eurot (käibemaksuta), lisaks 17.11.2023 menetlusdokumendi kohaselt istungiga seotud kulude hüvitamist summas 159,9 eurot (käibemaksuta). Kaebuse esitaja ei ole käibemaksukohustuslane. Õigusabikulud kokku koos käibemaksuga on 4 871,88 eurot. Lisaks on kaebaja tasunud riigilõivu 40 eurot (20 eurot kaebuse eest ja 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluse eest). Seega on kaebaja menetluskulud kokku 4 911,88 eurot. Kohus märgib, et HKMS alusel ei saa hüvitada haldusmenetluses osalemise kulusid. Seega kulud, mis kanti enne vaidlusaluse haldusakti andmist (arve nr 23014 summas 1 560 eurot käibemaksuga) ei kuulu hüvitamisele. Arvestades ka seda, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus jäi rahuldamata, peab kohus vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks 3 000 eurot (käibemaksuga). Sellele lisandub 20 eurot riigilõivu, kuivõrd kohus ei pea põhjendatuks EÕK taotluselt tasutud riigilõivu välja mõistmist. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 3 020 eurot. Kuna kolmas isik oli menetluses vastustaja poolel, jäävad kolmanda isiku menetluskulud HKMS § 108 lg 8 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.