MTÜ Lehola Jahiselts kaebus Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa JPKL519485 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Lehola Jahiselts, volitatud esindaja vandeadvokaat Katrin Prükk Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme Kolmas isik – MTÜ Kaansoo jahiselts, volitatud esindajad vandeadvokaadid Ott Lepmets ja Tauri Tigasson
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
MTÜ Kaansoo jahiselts apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata MTÜ Lehola Jahiselts taotlus nõuda välja MTÜ Kaansoo jahiselts ja Ühinenud Metsaomanikud OÜ pangakontode väljavõtted ajavahemikust 09.03.– 22.06.2023.
Jätta MTÜ Kaansoo jahiselts apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2023 otsus muutmata.
Mõista MTÜ-lt Kaansoo jahiselts välja MTÜ Lehola Jahiselts kasuks menetluskulud 1268,80 eurot. Muus osas jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2025.
3-23-1447 Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Kaansoo jahipiirkond moodustati keskkonnaministri 23.10.2003 määrusega nr 79 „Kaansoo, Nõva-Kullamaa ja Tipu jahipiirkonna moodustamine ning jahipiirkonna kasutusõiguse loa andja määramine“.
2.Kaansoo jahipiirkonda kasutas MTÜ Lehola Jahiselts (Lehola Jahiselts) Keskkonnaameti poolt ajavahemikuks 01.06.2013–31.05.2023 antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa VIL-30 alusel. 3. Keskkonnaamet avalikustas 09.03.2023 jahiseaduse (JahiS) § 20 lg-st 4 tulenevalt Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa lõppemise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded, ajalehes Õhtuleht ning Keskkonnaameti veebilehel. Ühtlasi avaldas Keskkonnaamet teate vabanenud Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse saamise loa taotluse esitamise võimaluse kohta. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluste esitamise tähtajaks määrati 08.04.2023.
4.Lehola Jahiselts ja MTÜ Kaansoo jahiselts (Kaansoo jahiselts) esitasid 06.04.2023 Keskkonnaametile taotlused Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks.
5.Keskkonnaamet avalikustas 13.04.2023 JahiS § 16 lg 1 kohaselt Lehola Jahiseltsi ja Kaansoo jahiseltsi taotlused väljaandes Ametlikud Teadaanded.
6.Keskkonnaamet edastas 15.05.2023 menetlusosalustele korralduse eelnõu ettepanekute ja arvamuse avaldamiseks tähtajaga 19.05.2023 kell 12.00. Eelnõu kohaselt otsustati anda Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba Lehola Jahiseltsile. JahiS § 14 lg 6 sätestab, et kui jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust, tehakse jahipiirkonna kasutusõiguse taotlejatele jahipiirkonna ühiskasutuse ettepanek. Lehola Jahiselts ja Kaansoo jahiselts ei nõustunud ühiskasutusega. Kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Kuna kõik taotlejad ei nõustunud ühiskasutusega ja Lehola Jahiseltsil on kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 12 569,82 hektari ulatuses ning Kaansoo jahiseltsil 11 874,02 hektari ulatuses, eelistati loa andmisel Lehola Jahiseltsi.
2(11)
3-23-1447
7.Kaansoo jahiselts esitas Keskkonnaametile vastuväited ja dokumendid, milles maaomanikud võtavad tagasi MTÜ-le Ühinenud Metsaomanikud (ÜMO) antud volitused nende esindamiseks.
8.Keskkonnaameti 22.06.2023 korraldusega nr DM-1244131-18 anti Kaansoo jahipiirkonna kasutusõiguse luba Kaansoo jahiseltsile. Lehola Jahiseltsile otsustati luba mitte anda. Korraldusele on lisatud jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr JPKL-519485. Nii korralduse kui ka loa kohaselt kehtib luba 26.06.2023–26.06.2033. Korralduses on märgitud, et arvestades JahiS § 14 lg 6 eesmärki ning Jahis 15 lg 2 sätestatud taotluse andmekoosseisu ning Tallinna Halduskohtu 09.06.2023 määruses märgitud Keskkonnaameti kohustust hinnata kokkulepete olemasolu ja ulatust, tuleb Lehola Jahiseltsi taotluses märgitud lepingutega kaetuse pindalast maha arvata osa, milles ÜMO-l puudub volitus maaomanike esindamiseks. Seetõttu väheneb Lehola Jahiseltsil kokkulepete pindala maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 1155,59 ha ulatuses. Pärast mahaarvamisi on Lehola Jahiseltsil kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks 11 414,23 ha ulatuses ning Kaansoo jahiseltsil 11 874,02 hektari ulatuses. Seetõttu eelistati loa andmisel Kaansoo Jahiseltsi. Ilma mainitud mahaarvamisteta oleks jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamisel olnud eelis Lehola Jahiseltsil.
9.Lehola Jahiselts esitas 28.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa JPKL-519485 tühistamiseks. Vaidluse põhiküsimus on, mis aja seisuga tuleb arvestada JahiS § 14 lg-s 6 nimetatud kokkulepete (maaomanikega sõlmitavad lepingud jahitegevuse korraldamiseks) olemasolu. Kohtupraktikas on leitud, et kokkulepete olemasolu ja ulatust tuleb hinnata taotluse esitamise aja seisuga. Samal seisukohal on nii JahiS normide koostaja E. Pärtel kui ka Keskkonnaministeerium. Kui tõlgendada seadust selliselt, et lähtuda tuleb loa andmise seisust, siis tooks see kaasa õigusliku ebakindluse, kuna loa andmise hetk ei ole ette teada (JahiS § 17 lg 1 kohaselt antakse luba kahe kuu jooksul). Konkursside puhul ei ole loogiline, et otsustuskriteerium saaks menetluse käigus muutuda. Lisaks võimaldaks selline tõlgendus lepingute n-ö ülelöömist, mida Kaansoo jahiselts ongi siinsel juhul püüdnud teha. Seadust ei tohiks tõlgendada selliselt, et see soosib pahauskset käitumist. Vaidlus puudub, et kaebajal oli taotluse esitamise seisuga kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks suurema pindala ulatuses. Isegi kui hilisemaid muudatusi võiks arvestada, siis ei ole lubatud kõrvale kalduda menetlustähtaegadest. 15.05.2023 korralduse eelnõule ettepanekute ja arvamuste esitamise tähtaeg oli 19.05.2023 kl 15:00. Dokumendid, millega maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le antud volitused nende esindamiseks, esitati Keskkonnaametile 26.05.2023. Lisaks ei mõjuta volituse tagasivõtmine ÜMO lepingut Lehola Jahiseltsiga. Volituste tagasivõtmine ei lõpeta lepingut, vaid on volituse lõppemise alus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 125 lg 2 p 5). Volituse tagasivõtmisel ei ole tagasiulatuvat mõju volituse alusel juba tehtud tehingute suhtes. Keskkonnaamet esitas kaebajale nimekirja lepingutest, mille Kaansoo jahiselts on Kaansoo piirkonnas väidetavalt maaomanikega sõlminud, ja selles on hulk kinnistuid, mis on kaebaja lepingujärgses kasutuses. Neid kinnistuid ei saanud Kaansoo jahiseltsi kasutusse anda ja seega tuleks seda käsitada valeandmete esitamisena, mis on alus jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest keeldumiseks (JahiS § 17 lg 2 p 3). Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist pole teadliku valeandmete esitamisega, tulnuks Kaansoo jahiseltsi andmeid maaomanikega
3(11)
3-23-1447 sõlmitud kokkulepete olemasolu ja ulatuse kohta vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu.
10.Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata. JahiS kehtestamisega on seadusandja väljendanud soovi juurutada uut jahikorralduse kontseptsiooni, mille üheks nurgakiviks on vana jahiseadusega võrreldes oluliselt suurem rõhuasetus maaomanike ja jahimeeste omavahelisele suhtlemisele, koostööle ja kokkulepetele. JahiS § 14 lg 6 eesmärk on loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine, sh andes maaomanikele suurema võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. See norm on tulevikku vaatav. JahiS § 14 lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et loa andmisel tuleb arvestada tähtaegselt esitatud kokkuleppeid, mille kehtivusaeg jätkub antava kasutusloa kehtivuse perioodil ning arvestada ei saa kokkulepetega, mis küll taotluse esitamise hetkel olid kehtivad, kuid mille kehtivus lõppes enne haldusakti andmist. Keskkonnaametil tuleb loa andmisel arvestada kõigi talle menetluse kestel teatavaks saanud oluliste asjaoludega ning lepingute mahu vähenemine on määrava tähtsusega asjaolu JahiS § 14 lg 6 kohaldamisel. Lepingute lisandumine ei ole pärast JahiS § 15 lg-s 3 sätestatud tähtaega enam võimalik, samas peab Keskkonnaamet arvestama talle menetluse kestel teatavaks saanud kokkulepete mahu vähenemisega. Riigile on oluline jahikorralduse ja jahiulukite seire sujuv ja tõrgeteta toimimine, mis on saavutatav läbi maaomanike ja jahimeeste omavahelise suhtlemise, koostöö ja kokkulepete. Seda eesmärki aga ei aitaks kuidagi täita olukord, kus Keskkonnaametil puuduks loa andmisel õigus jätta arvestamata kehtetute kokkulepetega. Kaebaja ja ÜMO on sõlminud maa jahindusliku kasutamise lepingu, mille p 5 kohaselt lõppeb leping konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõppeb maaomaniku volitus ÜMO-le enda esindamiseks.
11.Kaansoo jahiselts palus jätta kaebus rahuldamata. Kui jahipiirkonna kasutusõiguse luba oleks antud kaebajale, siis oleks sunnitud kaebajaga tegema koostööd isikud, kes seda teha ei soovinud. Kui vastustaja ei oleks loa andmisel arvestanud taotluste esitamise järgselt muutunud asjaolusid, siis toonuks see kaasa olukorra, kus vastustaja antud haldusakt oleks sisult vale ega põhineks tegelikel asjaoludel. Lepingupoolte ühine tegelik tahe oli, et kui maaomanikud võtavad tagasi ÜMO-le antud volitused, siis ei tohi kaebaja enam nende maaomanike maadel jahipidamist korraldada. ÜMO ei tuginenud sellele, et tema ja kaebaja vahel sõlmitud leping oleks algusest peale kehtetu volituse tagasivõtmise tõttu, vaid sellele, et pooled leppisid lepingus kokku, et volituste tagasivõtmisel leping lõpeb. Kolmas isik ei ole esitanud valeandmeid. Ühestki JahiS sättest ei tulene, et maaomanik ei võiks sõlmida jahindustegevuse korraldamise kokkulepet erinevate isikutega. Kaebaja väide on küll õige osas, et vastustaja 15.05.2023 e-kirjas teatati, et ettepanekud ja arvamused korralduse eelnõu osas tuleks esitada hiljemalt 19.05 kell 12.00, kuid tulenevalt järgnevast kirjavahetusest palus Keskkonnaamet hiljemalt 26.05.2023 kell 12.00 esitada selgitused ja tõendid. Seega teavitas kolmas isik Keskkonnaametit lepingu lõppemisest tähtaegselt.
12.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.12.2023 otsusega kaebuse ning tühistas Keskkonnaameti 22.06.2023 korralduse nr DM-124431-18 ja selle alusel välja antud jahipiirkonna kasutusõiguse loa JPKL-519485. Halduskohus mõistis Keskkonnaametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3020 eurot, jättes muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole esitanud kaebaja ja maaomanike kokkulepete pindala mahaarvamisi kontrollitaval moel. Siiski on piisavalt selge, et koos mahaarvamistega jäävad kaebaja mahud kolmanda isiku mahtudest igal juhul väiksemaks, mistõttu vastustaja seaduse tõlgenduse õigsuse korral tuleks anda Kaansoo jahipiirkonna jahipidamise õigus kolmandale isikule.
4(11)
3-23-1447 JahiS-ga ei ole vastuolus, kui maaomanikud sõlmivad kokkulepped/lepingud erinevate huvitatud isikutega. See, kuidas on selliselt sõlmitud lepingud täidetavad, ei puuduta Keskkonnaameti tegevust. Õigused ja kohustused tekivad lepingupoolte vahel. Kokkuleppimise võimalus mitme taotlejaga peab olema lubatav juba põhjusel, et JahiS võimaldab jahipiirkonna ühist kasutamist (JahiS § 14 lg 6). Pole ka sisulist põhjus piirata omaniku võimalust olla nõus erinevate jahipiirkonna kasutajatega, nt Riigimetsa Majandamise Keskuse puhul on see tavapärane. Ka see, et ühe jahiseltsiga on leping juba sõlmitud, ei tähenda, et maaomanik ei võiks nõustuda uutele taotlejatele oma maad kasutada anda. Vastasel korral pandaks uued taotlejad olemasoleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa omajaga ebavõrdsesse olukorda. Seega ei esitanud kolmas isik valeandmeid ja kolmanda isiku osalust ei tulnuks vähendada lepingute võrra, mille täitmine on võimatu (nn topeltlepingud). Kui jahipiirkonda hakkaks kasutama üksnes kolmas isik, ei saa ka väita, et lepingute täitmine oleks võimatu. JahiS ei nõua, et loa taotleja esitaks Keskkonnaametile teatud kindlatele nõuetele vastava lepingu, vaid nõutav on kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks maaomaniku kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5). Kokkulepe peab sisaldama maaomaniku nõusolekut enda kinnisasja kasutamiseks (JahiS § 15 lg 2). Keskkonnaameti kontrollikohustus ei hõlma maaomaniku ja taotlejate vaheliste lepingute väljaküsimist ja nende kehtivuse analüüsimist ning juriidilist analüüsi, vaid Keskkonnaamet peab võtma seisukoha, kui lepingu/kokkuleppe olemasolu või kehtivuse osas esineb põhjendatud kahtlus. Praegusel juhul ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et ÜMO teatud liikmed on soovinud loobuda edasiulatuvalt enda maa kasutada andmisest kaebajale, arvestades ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud maa jahindusliku kasutuse lepingu p 5 sätestatut. See on sõnastatud piisavalt selgelt, et aru saada, et lepingu pooled on kokku leppinud konkreetse aluse, kuidas lepinguline suhe kindla kinnistu osas kaebaja ja ÜMO liikme vahel lõpeb. Sellise aluse ettenägemine ei ole vastuolus TsÜS või VÕS regulatsiooni ega ka viidatud õigusaktide mõttega. Kohase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus ja kohustus lasub kaebajal, mitte vastustajal. Konkurentsiolukorra lahendamiseks pakub JahiS § 14 lg 6 pelgalt ühe kriteeriumi ja seetõttu tuleb pöörduda haldusmenetluse seaduse (HMS) kui üldseaduse poole (vt HMS § 5 lg 1, § 1). Varasemas kohtupraktikas on leitud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse menetluse kestel ei või uusi kokkuleppeid lisanduda (vt Tallinna Halduskohtu 09.06.2023 määrus nr 3231179, p 12). Vastustaja arvates on JahiS § 14 lg 6 eesmärk loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine, sh andes maaomanikele suurema võimaluse kaasa rääkida selles, kes nende maadel jahti peab. Vastustaja pole siiski veenvalt põhjendanud, kuidas vaidlusalune konkurss neid eesmärke parimal võimalikul moel tagaks, kahjustamata seejuures osa konkursil osalevate isikute õigusi ebaproportsionaalselt. JahiS deklareeritud eesmärgiks jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel ei ole tegelikult võimalikult suur arv kokkulepetega hõlmatud kinnistuid, vaid piisav on, kui loa taotlejal on samas jahipiirkonnas ainult üks kinnisasi või üksnes ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe (vt JahiS § 14 lg 5). Seadusandja ei ole seega kehtestanud kokkulepete osas mingisugust künnist, mistõttu on usutavalt põhjendamata seisukoht, et seadusandja on „suutlikkuse ja seire tagamise“ pannud sõltuma kokkulepetega hõlmatud maa-ala mahust. Pealegi ei anna see tõlgendus adekvaatset käitumisjuhist olukordades, kus kokkulepetega hõlmatud maa-ala jääb konkureerivate taotlejate puhul samasse suurusjärku, nagu on ka praegusel juhul. Pole kaalukaid argumente väitmaks, et olukorras, kus tal on jahipiirkonna suurust arvestades maadega hõlmatuse osas väga väike ülekaal, on kolmas isik seadusest tulenevaid ülesandeid suutlikum täitma.
5(11)
3-23-1447 JahiS eesmärgiks ei ole ka eelistada maaomanike huve jahiseltside huvidele. JahiS-s on proovitud leida tasakaal erinevate huvitatud isikute vahel. Maaomanike õigused on tagatud seeläbi, et maaomanik võib vabalt otsustada, kas üldse lubada enda maal jahti pidada (JahiS § 25 lg 2), samuti otsustab maaomanik, kellega ta sõlmib kokkuleppe kinnisasja kasutamiseks jahipidamiseks. Maaomanik võib seda teha ühe kindla või ka mitme jahiseltsiga. Sealjuures pole keelatud maaomanikul lähtuda kokkuleppe tegemisel sellest, kes huvitatud isikutest maksab talle maa kasutamise eest rohkem tasu. Maaomaniku motivatsioon kokkulepetesse astumisel on eeskätt saada kompensatsiooni tekitatud ulukikahjude eest. Küll ei saa JahiS eesmärgiks pidada maaomanike võimalust teenida võimalikult suuri summasid enda maa kasutusse andmise eest, ammugi mitte väikesele grupile maaomanikest otsustusõiguse andmist selle üle, kellele väljastatakse jahipiirkonnas selle kasutusõiguse luba. JahiS-s on tagatud õigus tunnistada jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtetuks maaomanikele, kellele kuulub vähemalt 51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti jahimaa pindalast. Olukord, kus peale taotluse esitamist ja enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamist tehtud lepingute ülesütlemised lähevad lepingute mahtude hindamisel arvesse, võimaldab väiksel grupil maaomanikest mõjutada loamenetluse võitjat ja seeläbi kaubelda välja maa kasutamiseks paremaid tingimusi. Seda eeskätt olukorras, kus peale taotluste esitamise tähtaja lõppu on teada mõlema taotleja mahud ning kinnistute suurused ja nende omanike andmed. Selline konkursi korraldus orienteerib praktiseerima kaalukeeleks olevas ulatuses maaomanike „üleostmist“, mis kindlasti ei ole olnud JahiS vastava regulatsiooni loomise eesmärgiks. Kinnistu omanike ja jahikorraldajate lähedasem koostöö võib sellises olukorras olla pelgalt ettekääne, millega tegelikke motiive looritatakse. Kaebaja on praeguselgi juhul välja toonud, et mingeid sisulisi etteheiteid ÜMO liikmetel kaebajale kui senisele loa omajale ei olnud, samuti jätkub kaebaja ja ÜMO liikmete koostöö Lahmuse jahipiirkonnas. Esitatud ÜMO lepingutest nähtuvalt on kaebaja ja kolmanda isikuga sõlmitud lepingutes erinev maakasutamise tasu, mis viitab sellele, et see on olnud üheks teguriks kaebajaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel. Selline tegevus maaomanike poolt ei ole keelatud, kuid protsessi läbipaistvuse ja menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte tagamiseks tuleks piir tõmmata taotluse esitamise hetkega ning edasisi lepingumahtude muudatusi, sh nende vähenemist ei tohiks arvesse võtta. Sarnase praktika jätkudes võivad osa maaomanikke saada küll suuremat tasu kinnisasja kasutamise eest, kuid tervikuna muutub jahipiirkonna kasutusõiguse lubade väljastamise menetlus läbipaistmatumaks ning jahipidamine kallimaks, võimalik, et osale jahimeestele ka kättesaamatuks. Jahiloomad kuuluvad tegelikult riigile ja asjaolu, et nad viibivad mõne eraomaniku maal, ei tohiks tahaplaanile jätta üldist huvi väärtustada jahipidamist kui traditsioonilist kogukondlikku läbikäimise vormi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaansoo jahiselts palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 15.12.2023 otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Olukord, kus jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise otsustamisel arvestatakse pärast taotluste esitamist, kuid enne otsuse vastuvõtmist muutunud olulisi asjaolusid, on kooskõlas JahiS § 14 lg 6 eesmärgiga ning ei kahjusta konkursil osalevate osa isikute õiguseid ebaproportsionaalselt. Halduskohus on ekslikult samastanud loa saamise üldtingimust JahiS § 14 lg 5 mõttes ja selle saamise eritingimust JahiS § 14 lg 6 mõttes. Seadusandja tahe ei ole erireegli olukorras arvestada enam loa taotleja enda kinnisasju, vaid üksnes kokkuleppeid maaomanikega (võrdle JahiS § 14 lg 5 ja lg 6 sõnastust). Sellest järeldub selgelt seadusandja
6(11)
3-23-1447 tahe anda erireegli olukorras luba isikule, keda pindala mõttes usaldavad enim maaomanikke ja kelleks on praegusel juhul kolmas isik. Formaalselt sai kolmas isik enamiku maaomanike usalduse pärast taotluse esitamise vooru lõppu, sest ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud leping, mis sai otsustavaks, on sõnastatud ekslikult. Reaalelus oli nii kolmanda isiku kui ka ÜMO hinnangul kolmandal isikul juba taotluste esitamise hetke seisuga enamike maaomanike usaldus kokkulepete näol. ÜMO ja kaebaja vahelise lepingu p 1.6 sätestab, et leping on sõlmitud tähtajaliselt kuni 31.05.2032. Lepingu lisa 2 p 7.1.2 sätestab täiendavalt, et leping lõpeb ennetähtaegselt kasutaja (s.o kaebaja) jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamisel. Pooled soovisid leppida kokku lepingu lõppemises, kui kaebajale antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba lõpeb mistahes alusel, kuid kasutasid ekslikult fraasi „kehtetuks tunnistamine“. ÜMO teadis, et kaebajale antud luba lõpeb 31.05.2023, sest kaebaja ei pikendanud seda. Seega teadis ÜMO, et ka kõnealune leping lõpeb 31.05.2023, ja eeldas, et vastustaja ei arvesta loamenetluses lepingut, mis taotluste esitamise hetkel on küll kehtiv, kuid lõpeb paari kuu pärast enne uue jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmist. See oli põhjus, miks ÜMO ei kasutanud varem õigust kõnealuse lepingu lõpetamiseks selle p 5 alusel. JahiS § 15 lg 2 sätestab, et taotluse esitamisel tuleb ka esitada taotleja selles jahipiirkonnas asuva kinnisasja andmed või nimetatud kirjalikud kokkulepped. Selle kaudu sätestab seadus selge reegli, et pärast taotluste esitamist ei saa esitada enam täiendavaid kokkuleppeid maaomanikega. Seevastu JahiS § 14 lg 6 ei sätesta, millise hetke seisuga tuleb hinnata, kummal taotlejal on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Kuivõrd seadus keelab lisanduvate lepingutega arvestamise, kuid ei sätesta sellist keeldu äralangevatele lepingutele, siis on seadusandja tahe võimaldada äralangevate lepingutega arvestamist jahipiirkonna kasutusõiguse loa määramise hetkel. Vastasel juhul jääb arusaamatuks, miks seadusandja nimetas ajapiiri lepingute lisamisel, kui ei nimetanud ajapiiri lepingute äralangemisel. Eelnimetatud tõlgendust toetab ka HMS § 6. See, kui enne loa andmist selgub, et taotleja ei oma enam jahipiirkonnas suurema pindala ulatuses kokkuleppeid maaomanikega, on kahtlemata HMS § 6 mõttes olulise tähendusega. Kui äralangevate lepingute puhul tuleb arvestada üksnes taotluste esitamise hetke, tekiks olukord, kus loa saajal on taotluse esitamise ajal küll enamike maaomanike usaldus kokkulepete näol olemas, kuid järgmisel päeval enamik lepinguid lõpeb või lõpetatakse. Selline lahendus oleks ebaõige, ebaõiglane, kahjustaks konkursil osalevate osa isikute õiguseid ebaproportsionaalselt ega lähtuks JahiS § 14 lg 6 eesmärgist, milleks on mh loa saaja jahi korraldamise suutlikkuse ja seire tagamine eesseisvaks 10 aasta pikkuseks perioodiks. Otsustades nii pikaks ajaks antava õiguse üle, tuleks pindalade võrdlemisel võtta arvesse otsustamisele kõige lähemat ajahetke. Taotluste esitamise seisuga on lepingud rohkem minevikku vaatavad, otsustamise seisuga on asjaolud rohkem tulevikku vaatavad. Tekkiv olukord peab küll olema seaduslik, kuid ka ühiskonnas aktsepteeritav ja kooskõlas tegeliku eluga. Halduskohus leidis, et väikesele grupile maaomanikest ei tohiks anda otsustusõigust selle üle, kellele taotlejatest väljastatakse uue jahipiirkonna kasutusõiguse luba. See seisukoht ei ole kooskõlas seadusega, sest JahiS § 14 lg 6 sätestab otsesõnu, et konkureerivate taotlejate korral eelistatakse taotlejat, kellele on suuremas mahus kokkuleppeid. JahiS ei sätesta siinkohal täiendavaid eelduseid suurema mahu minimaalsele ulatusele. Seega on lubatav olukord, kus üks taotleja saab loa ka siis, kui tal on kasvõi 1 ha ulatuses rohkem kokkuleppeid kui teisel. Üldjuhul on just väike grupp maaomanikke need, kes räägivad aktiivselt kaasa või avaldavad arvamust jahipiirkonna kasutusõiguse luba saava isiku osas. Enamik maaomanikke ei ole sel teemal aktiivsed ega huvitu sellest. Seetõttu on mh eluliselt vale, kui aktiivselt kaasarääkivatelt maaomanikelt võetakse sisuliselt sõnaõigus ära või antakse mõista, et 7(11)
3-23-1447 aktiivsusest hoolimata ei ole nende sõnadel kaalu. JahiS eesmärk on maaomanikke ja jahipidajaid liita ning parandada nende koostööd, mitte lükata neid üksteisest kaugemale. Konkursi korral on tavaline, et kui taotlejad on suures pildis võrdsed, siis eristab neid väikene osa. Siinsel juhul oli tegemist ausa konkursiga. Selleks, et kolmas isik osutuks konkursil paremaks, tuli tal võimaldada maaomanikele paremaid tingimusi, kui seda tegi kaebaja, ja võtta täiendavaid kohustusi. Ei oleks õiglane, kui kohtuotsuse tulemusel kaotaks kolmas isik ikkagi konkursi, kuigi ta osutus sellel edukamaks. Kaebajal on juba Lahmuse jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuid kolmandal isikul peale Kaansoo piirkonna loa muid lube ei ole ja selle kadumisel ei saa ta enam jahti pidada. ÜMO liikmed otsustasid jätkata koostööd kolmanda isikuga, sest ÜMO ja kaebaja vaheline koostöö ei sujunud edukalt ja kaebaja tegevu(setu)s tekitas ÜMO liikmetele kahju. Kaebaja väide, et kolmas isik hakkas maaomanikke üle ostma, on vale ja tõendamata. Seejuures otsustasid ÜMO liikmed oma lepingud kaebajaga lõpetada 25.05 ja 26.05.2023, kuid Lahmuse jahipiirkonna luba anti kaebajale 12.05.2023. Seega ei saanudki ÜMO liikmed Lahmuse jahipiirkonna kohta oma vastumeelsust näidata, sest seda ei olnud selleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud.
14.Lehola Jahiselts palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Kolmanda isiku JahiS tõlgenduse korral on probleem selles, et pole teada, millal on n-ö pakkumuste esitamise tähtaeg. Sel juhul sõltuks parim pakkumine juhusest. See tooks kaasa määramatuse ja menetlusõiguste kuritarvitamise. Kui kolmas isik soovis lepingute mahtu oma kasuks kallutada, tulnuks seda teha enne taotluste esitamise tähtaega, mitte pärast seda. Kolmanda isiku väide, et kaebaja tegelik tahe oli lõpetada leping ÜMO-ga 31.05.2023, on vale. Kaebaja on kogu menetluse kestel väitnud, et nende leping ÜMO-ga kehtib kuni 31.05.2032. Samuti on kaebaja tõendanud, et samad maaomanikud, kes väidetavalt soovisid kaebajaga lepingu lõpetada rahulolematuse tõttu, jätkasid kaebajaga koostööd kõrvalasuvas Lahmuse jahipiirkonnas. Rahulolematuse korral oleks soovitud lõpetada koostöö mõlemas jahipiirkonnas. Seega puudub põhjus arvata, et edaspidi nad Kaansoo jahipiirkonnas kaebajaga koostööd ei tee. Ajavahemikus 01.06.2013–31.12.2023 ei keelanud ka ükski maaomanik kaebajal oma kinnistut jahipidamiseks kasutada. Kaebajani on jõudnud info, et kolmas isik maksis maaomanikele raha selle eest, et need püüaksid kaebajaga lepinguid lõpetada.
15.Keskkonnaamet selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et ei toeta kolmanda isiku apellatsioonkaebust. Keskkonnaamet nõustub halduskohtuga ning lähtub oma edasises praktikas halduskohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetlustes arvestada üksnes JahiS § 15 lg-s 3 sätestatud tähtajaks esitatud JahiS § 6 p-s 2 nimetatud kokkulepetega, olenemata sellest, kas kokkulepe on kehtiv ka loa andmisel. Selline tõlgendus muudab jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse menetluse menetlusosaliste jaoks selgemaks ja läbipaistvamaks ning tagab n-ö menetlusrahu, kus haldusorganil tuleb arvestada üksnes konkreetseks kuupäevaks esitatud menetlusdokumentidega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebaja esitas 16.04.2025 menetlusdokumendis taotluse nõuda välja Kaansoo jahiseltsi ja ÜMO pangakontode väljavõtted ajavahemikust 09.03.–22.06.2023 (s.o jahipiirkonna kasutusõiguse loa lõppemise teate avaldamisest kuni uue loa väljastamiseni). Kaebaja soovib nende abil tõendada, et vastab tõele temani jõudnud info, mille kohaselt maksis kolmas isik maaomanikele raha selle eest, et need püüaksid kaebajaga lepinguid lõpetada. Ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse rahuldamata. Esiteks ei ole kaebaja taotlus 8(11)
3-23-1447 tähtaegne. Ringkonnakohus määras 12.03.2025 määruses, et menetlusosalised võivad esitada täiendavaid avaldusi kuni 02.04.2025 ning vastata teise menetlusosalise avaldustele kuni 16.04.2025. Seega tulnuks kaebajal esitada taotlus tõendite väljanõudmiseks hiljemalt 02.04.2025, vastasel juhul tooks see kaasa vajaduse uuendada asja arutamine, andes menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid vastuseid, ning lükata edasi ka kohtuotsuse tegemise aeg. Teiseks ei pea ringkonnakohus kaebaja taotletud pangakontode väljanõudmist ka sisuliselt vajalikuks. Ringkonnakohus jääb 06.03.2025 määruses avaldatud seisukoha juurde, et siinses asjas on tegemist esmajoones õigusliku vaidlusega selle üle, mis aja seisuga tuleb jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse menetluses arvestada JahiS § 14 lg-s 6 nimetatud maaomanikega tehtud kokkulepete olemasolu, ning asjaolul, kas kolmas isik võis endale soodsa tulemuse saamiseks maaomanikele raha maksta, ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust.
17.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.JahiS § 14 lg 5 kohaselt antakse jahipiirkonna kasutusõiguse luba tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal. JahiS § 14 lg 6 sätestab, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemise või loa kehtetuks tunnistamise kohta avaldab loa andja teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes või kohalikus ajalehes (JahiS § 20 lg 4). Jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlusi võetakse vastu 30 päeva jooksul jahipiirkonda moodustava otsuse jõustumisest või JahiS § 20 lg-s 4 nimetatud teate avaldamisest arvates (JahiS § 15 lg 3). Taotlusele lisatakse taotleja selles jahipiirkonnas asuva kinnisasja andmed või JahiS § 14 lg-s 5 nimetatud kirjalik kokkulepe, sealhulgas kokkulepete nimekiri (JahiS § 15 lg 2). Loa andja annab jahipiirkonna kasutusõiguse loa või keeldub loa andmisest kahe kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates (JahiS § 17 lg 1).
19.Halduskohtu viide JahiS § 14 lg-le 5 on asjakohane. Halduskohus selgitas sellele sättele osutades õigesti, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel ei ole iseenesest eesmärgiks, et loa saajal oleks kokkulepped jahindustegevuse korraldamiseks võimalikult paljude selle piirkonna kinnisasjade omanikega. JahiS § 14 lg-st 5 tuleneb selgelt, et üldjuhul piisab loa saamiseks sellest, et loa taotlejal on kokkulepe üksnes ühe kinnisasja omanikuga. Ka JahiS § 14 lg 6 ei sätesta, et loa taotlejal peaks olema kokkulepe mingi kindla hulga kinnisasjade omanikega, vaid piisab, et loa taotlejal oleks kokkuleppeid lihtsalt suurema pindala ulatuses kui konkureerival taotlejal. Põhimõtteliselt võiks seega JahiS § 14 lg 6 alusel saada loa ka taotleja, kellel on sõlmitud maaomanikega kokkuleppeid vaid väikeses ulatuses kogu jahipiirkonna pindalast. Kinnisasja omanikuga lepingu puudumine aga iseenesest tema maal jahipidamist täielikult ei keela (vt JahiS § 25 lg 2). Nii on halduskohus põhjendatult järeldanud, et JahiS § 14 lg 6 eesmärgiks ei ole esmajoones tagada tulevikus maaomanikega sõlmitud kokkulepete kaudu jahi korraldamise suutlikkus ja seire jahipiirkonnas, mille tõttu
9(11)
3-23-1447 tuleks jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel tingimata lähtuda vahetult loa andmisele eelnevast olukorrast ja muud aspektid kõrvale jätta.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kolmanda isiku seisukohaga, et kuivõrd JahiS § 14 lg 6 ei sätesta konkreetselt, millise hetke seisuga tuleb hinnata maaomanikega sõlmitud kokkulepete olemasolu, siis on seadusandja tahe võimaldada äralangevate lepingutega arvestamist jahipiirkonna kasutusõiguse loa määramise hetkel. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et seadusandja ei pidanudki vajalikuks seda eraldi reguleerida. Kuivõrd JahiS § 15 lg 2 kohaselt tuleb maaomanike kokkulepped esitada koos taotlusega ja viimane tuleb esitada JahiS § 15 lg3 sätestatud tähtpäevaks, on mõistlik järeldada, et kokkulepete kehtivust tulebki hinnata taotluse esitamise tähtpäeva seisuga. Sellise tõlgenduse korral on enam tagatud, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetlus on aus ja läbipaistev ning kõiki loa taotlejaid koheldakse võrdselt, sest nad saavad maaomanikega kokkulepete sõlmimisel arvestada sama tähtajaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see tegeliku eluga vastuolus. Ka sellisel juhul on maaomanikel võimalik valida, kellega nad kokkuleppe sõlmivad ja kas nad peavad nt vajalikuks senise loa omanikuga kokkulepe lõpetada. Nagu halduskohus selgitas, on maaomanikel võimalik sõlmida kokkulepe mitme jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikuga. Pelgalt asjaolu, et otsustus kokkuleppe sõlmimise kohta tuleb teha juba enne loa taotluste esitamise tähtaega, ei saa kuidagi maaomanike valikuõigust piirata ega ka oluliselt rohkem tagada, et antavat luba kasutab suurema maaomanike toetusega isik. Kuivõrd JahiS § 17 lg-st 1 tulenevalt kestab loa andmise menetlus üldjuhul kuni kaks kuud, ei ole ajavahemik taotluste esitamise ja loa andmise vahel kuigi pikk. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba antakse samas 10 aastaks (JahiS § 14 lg 4). Ka juhul, kui kokkulepete kehtivust hinnataks jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise hetkel, ei oleks tagatud, et maaomanikega sõlmitud kokkulepped kehtivad kogu loa kehtivuse ajal ja seega on jätkuvalt loa kasutajaks isik, kellel on suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega. Võimalikud üksikud hilisemad muudatused kokkulepetes ei ole aga alus juba antud luba kehtetuks tunnistada (vt JahiS § 20). Loa kehtetuks tunnistamise aluseks on olukord, kus selleks esitavad ühise taotluse maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51 protsenti jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51 protsenti jahimaa pindalast (JahiS § 20 lg 2 p 2).
21.Iseenesest on õige, et JahiS § 14 lg-st 6 tulenevalt võib jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisel saada määravaks vaid väikese osa maaomanike otsustus, kellega nad soovivad jahipidamiseks kokkuleppe sõlmida. Halduskohus leidis aga, et eeskätt ei ole lubatav olukord, kus väikesel grupil maaomanikest on võimalik mõjutada loamenetluse võitjat pärast taotluste esitamist, kui asjaosalistel on juba teada, millises mahus ja kellega on konkureerivatel taotlejatel maaomanikega kokkulepped olemas. Halduskohus leidis, et see suunaks taotlejaid maaomanikke üle ostma, muudaks loamenetluse läbipaistmatuks ja ei tagaks võrdset kohtlemist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu esile toodud risk otsuses toodud põhjendustel asjakohane. Keeld arvestada pärast taotluste esitamist toimunud muudatustega maaomanike kokkulepetes ei tähenda aga seda, et maaomanike arvamusel ei oleks mingit kaalu. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, on maaomanikel igal juhul võimalik valida, kellega nad kokkuleppe sõlmivad ja kas nad soovivad kokkuleppe jätkumist ka senise jahipiirkonna kasutajaga, kuid läbipaistva menetluse huvides tuleb sellekohane otsustus teha varem, enne JahiS § 15 lg-s 3 sätestatud tähtpäeva saabumist. Seega ei võeta ka juhul, kui sõlmitud kokkulepete mahtu arvestatakse taotluste esitamise tähtpäeva seisuga, maaomanikelt sõnaõigust küsimuses, kellele tuleb jahipiirkonna kasutusõiguse luba anda. Lisaks on maaomanikul alati võimalik omal maal jahipidamine keelata (JahiS § 25 lg 2).
10(11)
3-23-1447
22.Eelnevast tulenevalt pidi Keskkonnaamet hindama kaebaja ja kolmanda isiku kokkuleppeid maaomanikega taotluste esitamise tähtpäeva, s.o 08.04.2023 seisuga. ÜMO ja kaebaja vahel sõlmitud lepingu p 1.6 kohaselt oli see sõlmitud tähtajaliselt kuni 31.05.2032 (dtl 130) ning selle lisa 2 p 7.1 kohaselt sai see lõppeda ennetähtaegselt kahel juhul: lepingu lõpetamisel poolte kokkuleppega (p 7.1.1) ja kasutaja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamisel (p 7.1.2; dtl 135). Lisaks nägi lepingu p 5 ette, et lisaks tüüptingimustes sätestatule lõpeb leping konkreetse kinnisasja suhtes juhul, kui lõpeb kasutusse andja antud volitus MTÜle enda esindamiseks ning MTÜ teavitab kasutajat volituse lõppemisest (dtl 131). Praegusel juhul ei olnud tegemist olukorraga, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba oleks kehtetuks tunnistatud (vt JahiS § 20 lg-d 1 ja 2). Ka ei nähtu asja materjalidest, et mõne konkreetse kinnisasja omanik oleks teatanud lepingu p 5 kohasest volituse lõppemisest või muul alusel soovinud lepingut lõpetada enne 08.04.2023. Seega oli 08.04.2023 seisuga kehtiv leping ka nende maaomanikega, kes hiljem, 25.–26.05.2023, teatasid ÜMO-le antud volituse lõppemisest või soovist muul viisil leping lõpetada (dtl 33, 36, 40) ning kelle kinnisasjade ulatuses pärast 08.04.2023 kaebaja kokkulepete pindala vähenes. Järelikult oli kaebajal 08.04.2023 seisuga JahiS § 14 lg 6 mõttes suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega. Eeltoodust tulenevalt anti jahipiirkonna kasutusõiguse luba JPKL519485 kolmandale isikule õigusvastaselt.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebuse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse samas paragrahvis poole kohta sätestatut. Kuna kolmanda isiku apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud tema kanda. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskuluks on 1268,80 euro (sh käibemaks) suurune õigusabikulu. Kaebaja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu vajalik ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Seega tuleb kolmandalt isikult mõista kaebaja kasuks välja menetluskulu 1268,80 eurot. Vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.