Mikhail Filippovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.10.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/661-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Mikhail Filippov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Janika Jürgen-Määr
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Mikhail Filippovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Mikhail Filippov (edaspidi ka kaebaja) on 28.05.1990 Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 01.01.2010 Politsei- ja
3-21-2317 Piirivalveamet (PPA)) 24.08.2001. a otsusega anti kaebajale Eesti Vabariigi alaline elamisluba, mis seoses 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaks. Kaebaja viibib vangistuses alates 08.02.2017 ning tema karistusaja lõpp on 05.02.2024.
2.Viru Vangla edastas 22.02.2018 PPA-le ettepaneku tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ning teha talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA alustas 26.04.2018 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust.
3.PPA tunnistas 06.10.2021. a otsusega nr 15.3-3.4/661-2 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 21–45) kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, tegi talle lahkumisettekirjutuse ning kohaldas 4-aastast sissesõidukeeldu. Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras 6 korral ja väärteokorras 24 korral. Esimese kuriteo pani kaebaja toime juba 16-aastasena, teda on karistatud ka alaealisena alkoholi tarvitamise eest. 3,5 aastat pärast esimest süüdimõistmist kuriteo eest karistati kaebajat alaealise kehalise väärkohtlemise – peksmise eest. Kaks aastat hiljem karistati teda kriminaalkorras võõra vara omistamise eest, mille eest määrati talle tingimisi vangistus 4 kuud koos katseajaga. Katseajal rikkus kaebaja korduvalt talle kehtestatud tingimusi, sooritades mitmeid väärtegusid, sh tarvitas narkootikume ning pani toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Tingimisi karistus 4 kuud pöörati täitmisele. Neli kuud pärast vabanemist sooritas kaebaja uue kuriteo, mis oli kvalifitseeritav karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 9 järgi. Tingimisi mõistetud vangistus 1 kuu ja 27 päeva pöörati täitmisele viie kuu pärast, kuna kaebaja rikkus taas tingimisi määratud karistusega võetud järelevalvemeetmeid. Pärast vabanemist septembris 2014 peeti kaebaja 12.02.2016 kahtlustatavana kinni uue kuriteo – narkootiliste ja psühhotroopsete ainete suures koguses käitlemine – toimepanemises ning talle mõisteti vangistus 7 kuud. Vähem kui 5 kuud pärast vabanemist, 08.02.2017, peeti kaebaja kinni kahtlustatavana uue kuriteo toimepanemises, jällegi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine suures koguses. Lisaks kaebaja süüdimõistmistele erinevates kuritegudes on ta järjepidevalt toime pannud erinevaid väärtegusid alates ühistranspordis piletita sõitmisest ning lõpetades vargustega väheväärtuslike asjade vastu ja narkootikumide tarvitamisega. Kaebaja õiguskuulekad eluperioodid alates tema 16-aastaseks saamisest, mil teda ei ole karistatud mõne süüteo eest, ulatuvad maksimaalselt 1,5 aastani. Kaebaja toime pandud süütegudest kogumis nähtub, et tema kuriteod on muutunud ajas raskemaks ning kohtu poolt varasemalt mõistetud karistustest hoolimata on ta jätkanud süütegude toimepanemist ning on seda teinud korduvalt ka katseajal. Kaebaja käitumine ei ole aastatega muutunud seadusekuulekamaks ning ta ei ole mõistnud ega hinnanud karistuste preventiivset olemust. Eeltoodu tõttu kujutab isik endast tegelikku ning piisavat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
3.2.Kaebaja tegeles korduvalt suures koguses narkootilise aine ettevalmistamisega, et anda see edasi teistele ühiskonnaliikmetele ja lõpptarbijatele, seades ohtu nende elu ja tervise. Kaebaja toetas oma tegevusega narkootilise aine levikut ja müügiturgu Eesti Vabariigis, mis ohustab otseselt rahva tervist, avalikku korda ning ka rahvusvahelist õigushüve. Kaebajalt kriminaalmenetluse käigus leitud ning ära võetud narkootikumide hulk oli sedavõrd suur, et selleks oleks piisanud narkootilise joobe tekitamiseks rohkem kui 150 inimesele. Lisaks kaebaja toime pandud I astme kuriteole (narkootiliste ja psühhotroopsete ainete korduv suures koguses käitlemine) on kaebaja sooritanud varavastaseid ning kehalise väärkohtlemisega seotud kuritegusid, seejuures pani kaebaja kehalise väärkohtlemise toime 13-aastase nooruki suhtes. Arvestades kaebaja toime pandud kuritegude iseloomu, raskust, etteplaneeritust grupis
3-21-2317 ja pikaajalist toimepanemist, on isikust lähtuv oht tegelik ning piisavalt tõsine, kuna ta on kahjustanud ühiskonna põhihuvisid ja põhiõiguseid ning see kaalub üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba.
3.3.Kuigi kaebaja muretseb oma invaliidist ema tervise pärast, ei ole tal ka varem vangistuses viibimise ajal olnud võimalik ema eest hoolitseda. Seega ei muutuks kaebaja suhtlus emaga keerulisemaks ka seoses kaebaja väljasaatmisega Venemaale. Eestis elavad kaebaja kaks õde, kellel on võimalus vajadusel ema eest hoolitseda, kui seda peaks vaja minema. Kaebaja ja tema ema vahel puudub erakorraline sõltuvussuhe, mis lubaks neid käsitada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 järgi perekonnana. Kaebajal ja tema perekonnal säilib kaebaja väljasaatmisel võimalus suhelda üksteisega telefonitsi või e-kirja teel. Samuti on perekonnaliikmetel võimalus kaebajat Venemaal külastada. Puudub põhjus arvata, et kaebaja integreerumine ning hakkama saamine Venemaal oleks problemaatiline.
3.4.Kuna esineb tegelik ning piisavalt tõsine oht, et isik jätkab lühikese aja jooksul pärast kinnipidamisasutusest vabanemist raskete kuritegude toimepanemist, on oluline lahkumisettekirjutus sundtäita. Isiku poolt kuritegude toimepanemise ohtu suurendab see, et Viru Vangla iseloomustusest nähtuvalt puudub kaebajal pärast vabanemist lisaks legaalsele sissetulekule ja elatusallikale ka kindel elukoht. Samuti puudub kaebajal majandusliku toimetuleku oskus, kuna vabaduses olles teenis kaebaja tulu enamasti kriminaalsel teel ning teda on korduvalt karistatud narkootikumide käitlemise, varguste ja pisivarguste eest. Vabaduses olles kulutas kaebaja raha mõnuainete peale ning ei maksnud võlgasid.
3.5.Lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht rahvatervise vastaste kuritegude toimepanemise näol on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, on vajalik kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale. Arvestades kaebajaga seotud asjaolusid, sh seda, et Eestis elavad tema ema ja õed ning ta on vangistuses näidanud üles tahet ja alustanud riigikeele õpet, samuti olnud hõivatud tööga, osalenud sotsiaalprogrammis ja läbinud kokaabi kursused, tuleb kaebajale kohaldada maksimaalsest (5 aastat) lühem ehk 4-aastane sissesõidukeeld.
4.M. Filippov esitas otsusele 11.10.2021 vaide, mille PPA jättis 01.11.2021. a otsusega nr 15.3-3.6/41 (dtl 51–55, 262–266) rahuldamata.
5.M. Filippov esitas 07.10.2021 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse 06.10.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/661-2 tühistamiseks.
Tartu Halduskohus võttis 14.01.2022. a määrusega kaebuse menetlusse.
7.PPA esitas kaebusele 18.02.2022 vastuse, paludes jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus otsustas 05.07.2023. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
9.Kaebaja esitas kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid 26.07.2023 ja 17.10.2023.
10.Vastustaja esitas kohtule täiendavad seisukohad 04.09.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja leiab, et vaidlustatud PPA otsus ei ole õiguspärane ning palub selle tühistada, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.
11.1.Kaebaja sündis Eestis ja peab Eestit oma kodumaaks. Venemaaga ei ole kaebajal mingit seost, välja arvatud Venemaa pass, mis talle väljastati umbes kuue aasta vanusena. Venemaal ei ole kaebajal kedagi, aga Eestis on tal ema ja kaks õde ning isa, vanaema ja vanaisa hauad. Kaebaja ema on invaliid ja kaebaja õed ei saa ema abistamisega hakkama, kuna neil on oma lapsed. Kaebajal ei ole lapsi ega naist ning karistustähtaja lõppedes saab ta ema aidata. Ema
3-21-2317 invaliidsuse tõttu ei ole ta saanud sõita isegi kaebaja juurde teda vaatama.
11.2.PPA karistab kaebajat vangistusele täiendavalt väljasaatmisega kaebajale võõrasse riiki ja kaebaja lahutamisega tema perekonnast. Kaebaja pani kuriteod toime noore ja rumalana.
11.3.Ebaõiged on PPA väited, et kaebaja ei ole kunagi töötanud, ta ei oska eesti keelt ning Venemaal on tal kergem. Kaebaja hakkas mitteametlikult töötama juba 16-aastasena, et ema aidata, ning lõpetas isegi kooli. Keegi ei selgitanud kaebajale, et on vaja ametlikult töötada ja makse maksta. Kaebaja valdab eesti keelt suhtlustasandil. Kaebaja ei taha ja kardab Venemaale sõita ka seetõttu, et ta on sõjaväekohuslase eas mees. Kaebaja ei soovi seda riiki teenida ja rahulike kodanike vastu võidelda.
11.4.Kaebaja on käitunud vanglas hästi, ta paraneb, on kõik kuus aastat töötanud, maksnud võlanõudeid, omandanud eriala, töötanud koka erialal personali jaoks ja õppinud eesti keelt. Kaebaja ei kavatse enam tegeleda narkootikumidega, kuna ta on oma sõltuvusest võitu saanud. Vangistuse ajal kaebajale määratud kahest distsiplinaarkaristusest esimene määrati kaebajale seetõttu, et kambrikaaslane jättis vanglast vabanemisel talle enda vanad botased, ning teine põhjusel, et kaebaja kandis seljavalu tõttu seljakorsetti ja teine kinnipeetav oli selle talle andnud. Kuigi kaebaja ei eita oma süüd, on need distsiplinaarkaristused ka aegunud.
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
12.1.PPA on otsuse tegemisel analüüsinud VMS § 241 lg-s 3 sätestatut – kaalunud välismaalase toimepandud õigusrikkumisi, nende raskust ja laadi, kaebajaga seotud ohte ning võtnud arvesse isiku Eestis elamise kestust, vanust, tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Kaebaja poolt korduvalt toime pandud narkosüütegudega, mis seisnesid narkootilise aine valmistamises, omandamises ning levitamise ettevalmistamises, ohustatakse lisaks avalikule korrale ka riigi julgeolekut. Tegemist on raskete esimese astme kuritegudega, mis otseselt ja suurel määral ohustavad rahvatervist ja avalikku korda ning ühiskondlikku turvatunnet. Lisaks on kaebajat korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest ning kaebaja on korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ja tema karistused on pööratud täitmisele. Samuti on kaebaja jätnud korduvalt reageerimata kohtu kutsele, mille tulemusel on kohus kuulutanud kaebaja tagaotsitavaks. Ka viimase raske, KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, pani kaebaja toime katseajal. Kaebaja toime pandud kuriteod on läinud ajas raskemaks. Kaebaja käitumises ilmneb muster, milles majandusliku kasu ajend viib teadliku õigusvastase käitumiseni ühes sõltuvusainetest tingitud kavatsemata õigusvastase käitumise episoodidega.
12.2.Kaebaja väide, et tema õed ei saa kaebaja ema abistamisega hakkama, kuna neil on lapsed, on paljasõnaline. Kaebaja on aastaid kandnud reaalset vangistust ning tal ei ole olnud võimalik oma ema füüsiliselt toetada. Kaebaja emale saavad vajadusel jätkuvalt pakkuda tuge kaebaja õed. Seda, et kaebaja väide tema ema abistamisest on pelgalt hüpoteetiline, viitab ka see, et kaebaja 23.09.2021. a iseloomustusest nähtuvalt on kaebajal kokkulepe Jõhvis asuva rehabilitatsioonikeskusega Uus Põlvkond, kuhu plaanib pärast vabanemist elama asuma.
12.3.Vaatamata Eestis elatud aastatele, ei ole kaebaja teinud mingisuguseid püüdlusi, et siinse elukorralduse ja kultuuriruumiga integreeruda. Ka eesti keele omandamise vastu hakkas kaebaja huvi üles näitama alles viimase vangistuse ajal, kui talle sai teatavaks, et võib kaotada Eesti Vabariigis viibimise õigusliku aluse. Sugulaste puudumine sihtriigis ei ole väljasaatmist välistavaks asjaoluks.
12.4.On väheusutav, et kaebaja on muutunud. Kaebajal on olnud varasemalt korduvalt võimalus muuta oma käitumist seaduskuulekaks, kuid ta ei ole seda teinud. Samuti kinnitab
3-21-2317 kaebaja käitumise muutumatust tema käitumine vanglas. Nimelt on kaebajat kahel korral distsiplinaarkorras karistatud noomitusega keelatud esemete omamise eest (02.03.2021, 27.08.2021). Kaebaja õigusrikkumised karistuse kandmise ajal viitavad otseselt sellele, et preventsioon ei ole avaldanud mõju kaebaja arusaamisele seaduskuulekast käitumisest, mistõttu ei ole alust järeldada, et kaebajat ei saa jätkuvalt pidada ohtlikuks ühiskonnale. Kaebaja pani mõlemad narkokuriteod toime grupis, mis näitab, et ta võib olla kriminaalse taustaga isikute poolt mõjutatav või nende mõjutaja, mis omakorda suurendab temast tulenevat ohtu. Erinevad kohtuastmed ei ole kaebaja puhul kordagi pidanud võimalikuks tema ennetähtaegset vabastamist viimasest vangistusest, mis kinnitab veelkord, et kaebajast tulenevat ohtu ei saa alahinnata ja seda tuleb pidada piisavalt tõsiseks.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kaebaja on vaidlustanud PPA 06.10.2021. a otsuse, millega tunnistati VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba. Sama otsusega tegi PPA kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast tema Viru Vanglast vabanemist ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale neljaks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
14.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003. a direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (edaspidi ka direktiiv 2003/109/EÜ). Direktiivist 2003/109/EÜ tuleneb pikaajalise elaniku staatuse omandanud isikule tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu (vt selgituste p 16). Samas lähtub sama direktiiv põhimõttest, et kolmanda riigi kodanikud, kes soovivad omada pikaajalise elaniku staatust, ei või kujutada ohtu avalikule korrale või julgeolekule (vt selgituste p 8). Direktiivist 2003/109/EÜ lähtuvalt tuleb eristada sellist ohtu avalikule korrale või julgeolekule, mis tingib isiku riigist väljasaatmise (art 12), ning ohtu avalikule korrale või julgeolekule, millega väljasaatmist ei kaasne (art 9 lg 3). Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht (Riigikohtu 19.02.2019. a otsuse nr 3-17-1545 p 19).
15.Ohtu avalikule korrale VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes tuleb käsitada olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime varem toimepanduga sarnase õigusrikkumise (vt Riigikohtu 27.02.2014. a otsus nr 3-3-1-1-14, p 16). Vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ selgituste p-le 8 võib mõiste „avalik kord“ hõlmata süüdimõistmist tõsise kuriteo eest. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab avalik julgeolek nii riigi sise- kui ka välisjulgeolekut, mistõttu võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine (vt ka Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 26). Selle mõiste alla kuulub näiteks ka võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu (vt Euroopa Kohtu 08.05.2018. a otsus asjas nr C-82/16, p 91; 23.11.2010. a otsus asjas nr C145/09, p 46). Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata aga ka üksnes ohust avalikule korrale (vt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 16 ja seal viidatud praktika).
16.Olukorras, kus isiku pikaajalise elaniku elamisluba on tunnistatud kehtetuks ning isik vabaneb kinnipidamisasutusest karistuse kandmiselt, puudub tal Eesti Vabariigis viibimiseks
3-21-2317 seaduslik alus. Vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tehakse Eesti Vabariigis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 4 annab PPA-le õiguse teha välismaalasele koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutusega kaasneb tulenevalt VSS § 74 lg-st 2 isiku suhtes sissesõidukeelu kohaldamine viieks aastaks. VSS § 74 lg 3 jätab PPA-le võimaluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks juhul, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
17.Praegusel juhul on PPA leidnud, et tulenevalt kaebaja varasemast elukäigust ja tema poolt toime pandud süütegudest lähtub temast tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega oli PPA hinnangul vajalik tunnistada kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, samuti teha talle sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu.
18.Kohtule on esitatud kaebaja karistatust kajastav karistusregistri väljavõte (seisuga 16.09.2021, dtl 182–190), millest nähtub, et kaebajal on 2 kehtivat ja 4 arhiveeritud kriminaalkaristust ning 8 kehtivat ja 16 arhiveeritud väärteokaristust. Vastavalt karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punktile 1 ja § 20 lg 1 punktile 4 on PPA-l õigus tugineda muu hulgas andmetele isiku arhiveeritud karistuste kohta. Seega on kaebajast lähtuva ohu hindamiseks asjakohased ka andmed talle määratud, kuid arhiveeritud karistuste kohta, kuivõrd vaatamata arhiveerimisele iseloomustavad ka need kaebaja varasemat elukäiku (vt Riigikohtu 26.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).
18.1.Viidatud karistusregistri väljavõttest nähtub, et esimene kriminaalkaristus mõisteti kaebajale Harju Maakohtu 15.06.2009. a otsusega kriminaalasjas nr 1-09-8688 (dtl 191–192) ajal, mil ta oli 19-aastane. Seejuures pani kaebaja kõnealuse teo toime 2006. a oktoobris, kui oli 16-aastane. Nimetatud Harju Maakohtu otsusega mõisteti kaebaja käskmenetluses süüdi selles, et ta omandas ja kasutas enda tarbeks vara (2250 krooni), mille teine isik oli saanud süüteo toimepanemise tulemusena. Kaebaja pani sellega toime KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo ning talle määrati rahaline karistus 5000 krooni.
18.2.Kaebaja mõisteti teist korda kriminaalkorras süüdi Harju Maakohtu 20.10.2010. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-9308 (dtl 193–195) KarS § 121 järgi selle eest, et ta lõi 07.01.2010 13-aastasele poisile rusikaga näkku ja pärast poisi maha kukkumist jalaga kahel korral kehapiirkonda (Põhja Ringkonnaprokuratuuri süüdistusakt dtl 196–197). Kohus mõistis kaebajale lühimenetluse tulemusena karistuseks 2 kuud vangistust, mille asendas üldkasuliku tööga 116 tundi ja kaebaja kriminaalhooldaja järelevalve alla määramisega.
18.3.Järgmisena mõisteti kaebaja Harju Maakohtu 16.03.2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-971 (dtl 199–201) süüdi KarS § 201 lg 1 järgi selle eest, et ta pööras 01.01.2012 enda kasuks võõra vara, viies pärast mobiiltelefoni leidmist selle pandimajja ja saades selle eest 140 eurot (Põhja Ringkonnaprokuratuuri süüdistusakt dtl 202–204). Kohus mõistis kaebajale lühimenetluse tulemusena 4 kuud vangistust, mis jäeti tingimisi kohaldamata 18-kuulise katseajaga. Harju Maakohtu 09.07.2013. a määrusega (dtl 206–208) pöörati 16.03.2012. a otsusega mõistetud karistus täitmisele, kuna kaebaja ei ilmunud kriminaalhooldaja juurde registreerimistele ning taotles seejärel kohtuistungil ise karistuse täitmisele pööramist. Kaebaja vabanes karistuse kandmiselt 06.11.2013.
18.4.Kaebajale mõisteti neljas kriminaalkaristus Harju Maakohtu 25.02.2014. a otsusega asjas nr 1-14-1725 (dtl 209–210) selle eest, et ta üritas 23.02.2014 varastada kauplusest 55 kohukest, kuid ta peeti turvatöötajate poolt kinni (Põhja Ringkonnaprokuratuuri süüdistusakt dtl 211–213). Kaebajat karistati selle teo eest lühimenetluses KarS § 199 lg 2 p 9
3-21-2317 ja § 25 lg 2 alusel tingimisi vangistusega 1 kuu ja 27 päeva, katseajaga 18 kuud. Harju Maakohtu 31.07.2014. a määrusega (dtl 214–216) pöörati kaebajale mõistetud karistus täitmisele, kuna ta ei ilmunud kriminaalhooldaja juurde registreerimistele.
18.5.Harju Maakohtu 04.08.2016. a otsusega nr 1-16-6330 (dtl 217–235) tunnistati kaebaja kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ja § 189 järgi ning mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat ja 7 kuud vangistust. Koheselt kandmisele kuulus 7 kuud (alates 12.02.2016), ülejäänud kolm aastat vangistust mõisteti kaebajale tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kaebajat karistati selle eest, et ta omandas koos teise isikuga alates 2015. aasta suvest kuni 12.02.2016 erinevaid narkootilise aine amfetamiin valmistamiseks vajaminevaid lähteaineid, seadmeid ja vahendeid, mille abil nad valmistasid amfetamiini. Samuti, kaebaja, olles varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo, valdas ebaseaduslikult grupis koos teise isikuga täpsemalt tuvastamata ajast kuni 12.02.2016 suures koguses nende poolt valmistatud amfetamiini, mida nad hoidsid oma elukohtades (13,32 g amfetamiini, millest piisab joobe tekitamiseks 102 inimesele).
18.6.Veel on kaebaja kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 01.08.2017. a otsusega asjas nr 1-17-5748 (dtl 236–249) KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 202 lg 2 p 2 järgi ning talle on maakohtu 04.08.2016. a otsust arvestades mõistetud liitkaristusena 7 aastat vangistust, millest ärakandmisele kuulus 6 aastat, 11 kuud ja 28 päeva. Otsuse kohaselt käitles kaebaja taas suures koguses narkootilist ainet amfetamiin, omandades täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne kinnipidamist 15.01.2017, suures koguses amfetamiini. Kaebajalt ära võetud 9,04 g amfetamiinist piisanuks narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 69 inimesele. Samuti müüs kaebaja 2016. a jaanuaris edasi mobiiltelefoni, mis oli talle teadaolevalt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Viru Maakohus on 13.10.2020, 10.11.2021 ja 23.12.2022 jätnud kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata (määrused dtl 395–398, 250–256 ja 383–389).
18.7.Väärteokorras on kaebajat karistatud kokku 24 korral, sh narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseaduslike käitlemiste, ühistranspordiseaduse rikkumiste, liiklusseaduse rikkumiste ning väheväärtusliku asja vastu varavastaste süütegude toimepanemise eest (ülevaade karistusregistri väljavõttes dtl 183–185 ja 187–190).
19.Kohtu hinnangul saab kaebaja poolt toime pandud süütegude, sh nende toimepanemise aja ja sageduse pinnalt pidada kaebajast lähtuvat ohtu piisavalt tõsiseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Eespool välja toodud kaebaja karistatusest ilmneb, et kaebaja toime pandud süütegude hulgas on kahel korral narkootilise aine suures koguses käitlemine isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud süüteo (KarS § 184 lg 2 p 2). Ühel korral on kaebaja süüdi mõistetud ka narkootilise aine levitamise ettevalmistamises (KarS § 189) ning narkootilise aine suures koguses käitlemises grupis (KarS § 184 lg 2 p 1). Seejuures on kaebaja narkootilist ainet amfetamiin ise valmistanud, omandades eelnevalt selleks vajalikke lähteaineid, vahendeid ja seadmeid. Kaebajalt läbiotsimiste käigus ära võetud amfetamiini kogus (s.o 13,32 g ja 9,04 g) on olnud oluliselt suurem kui alampiir, millest piisab KarS § 184 tähenduses narkootilise aine koguse suureks lugemiseks (narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3, amfetamiini puhul on see PPA kinnitusel 1,5 g). Selliselt on kaebaja enda kriminaalse käitumisega mitmel korral seadnud oluliselt ohtu rahvatervise. Lisaks esimese astme kuritegudele on kaebaja pannud toime ka varavastaseid ning kehalises väärkohtlemises seisnevaid kuritegusid. Eeltoodust saab kohtu hinnangul piisavalt järeldada, et kaebajast lähtuva ohu realiseerumisega kaasnevaid kahjulikke tagajärgi tuleb pidada piisavalt olulisteks. See, et kaebajale on lühi- ja kokkuleppemenetluse kohaldamisest tulenevalt mõistetud tema toime pandud kuritegude eest
3-21-2317 miinimummäära lähedasi karistusi, ei muuda neid võimalikke kahjulikke tagajärgi vähem olulisemaks.
20.Kohtu hinnangul tuleb kaebajast lähtuvat ohtu pidada ka tegelikuks. Kaebaja elukäik ja karistatus näitab, et tema poolt toime pandud süütegude toimepanemise vahele jäänud ajavahemikud on olnud lühikesed ning tema elu on olnud seotud narkootiliste ainetega pikka aega (esimene karistus NPALS järgi on kaebajale määratud 16.11.2010, dtl 185). Kaebaja on käidelnud narkootilist ainet enda elukohas, kus elas ka tema toonane elukaaslane (kes on samuti süüdi mõistetud narkootilise ainega seotud süüteo toimepanemises), elukaaslase laps ja elukaaslase ema. Kaebajal on tuvastatud narkosõltuvus. Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Seega tuleb ka kaebaja puhul arvestada, et tema puhul võib kuritegude (ennekõike sarnaste sõltuvussüütegude) korduva toimepanemise tõenäosus olla suurem (vt ka Riigikohtu 19.02.2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 27). Kuigi kaebaja on vangistuses (ajavahemikul 16.04.2018–15.05.2018) läbinud sõltuvusteemalise sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning läbiviija hinnangul on kaebaja olnud motiveeritud kaineks eluks (dtl 313), on 2022. aastal hinnatud kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 2 aasta jooksul 58% ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks 2 aasta jooksul 32% (Viru Vangla 24.11.2022 koostatud iseloomustus, dtl 311– 314). 2021. aastal on seejuures peetud kaebaja poolt üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosust 2 aasta jooksul 56% suuruseks ning vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosust 2 aasta jooksul 30% suuruseks (Viru Vangla 14.09.2021 koostatud iseloomustus, dtl 173–176). Mõlema iseloomustuse järgi on kaebaja puhul olemas nii risk kui ka ohtlikkus töö ja majandusliku toimetuleku, suhete ja elustiili, narkootikumide, mõtlemise ja käitumise ning hoiakute kategooriates.
21.Vaieldamatult iseloomustab kaebajat positiivsest küljest see, et ta on asunud vangistuses õppima eesti keelt (eesti keele A2-taseme tunnistus dtl 96, eesti keele B1-taseme tunnistus dtl 403) ning see, et kaebajale ei olnud vangistuse jooksul määratud distsiplinaarkaristusi peale kahe noomituse 2021. aastal. Siiski on PPA jõudnud kohtu hinnangul õigele järeldusele, et ka kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei saa muuta hinnangut temast lähtuvale ohule. Isiku käitumisest vangistuses ei ole võimalik teha paikapidavaid järeldusi sellest, kuidas ta võib käituda vabaduses viibides. Isik, kes suudab korrektselt käituda vangistuse režiimile allutatuna, ei pruugi seda suuta vabaduses, iseäranis juhul, kui ta on varasemalt pannud toime sõltuvussüütegusid, ei ole järginud tema suhtes kohaldatud käitumiskontrolli ning tema õiguskuuleka elu perioodid on jäänud lühikeseks. PPA on asjakohaselt viidanud sellele, et kaebaja karistusandmete pinnalt on tuvastatav, et kaebaja jätkas süütegude toimepanemist ka ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud katseaega ja käitumiskontrolli, ning et kaebaja on korduvalt suhtunud hoolimatult kriminaalhooldusesse, jättes täitmata talle pandud kohustused. Samuti on kaebaja ühel korral kuulutatud tagaotsitavaks. Kaebaja hoolimatust suhtumisest riigis kehtivatesse õigusaktidesse annab täiendavat tunnistust ka kaebaja poolt enne vangistusse sattumist kuritegude kõrval arvukalt väärtegude toimepanemine.
22.Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3 kohaselt tuleb liikmesriigil pikaajalise elaniku väljasaatmise otsustamisel arvestada muu hulgas järgmiste teguritega: a) elamise kestus riigi territooriumil, b) isiku vanus, c) tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, d) sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Kaebaja ei ole praegusel juhul osutanud sellistele asjaoludele, mille pinnalt saaks pidada tema väljasaatmist ebaproportsionaalseks. Vastustaja on õigesti viidanud sellele, et kaebaja ema ega tema õed ei ole kaebaja perekonnaks VSS § 29 lg 4 tähenduses, samuti sellele, et kaebaja väljasaatmisel Venemaale ei saa muutuda halvemaks kaebaja ema olukord, võrreldes ajaga, mil kaebaja viibis vangistuses. Kuigi riivatud saab kaebaja õigus eraelule, nõustub kohus vastustajaga, et kaebajast lähtuvat ohtu tuleb pidada
3-21-2317 kaalukamaks. Samuti puuduvad kohtul alused arvata, et kaebajal kui 33-aastasel mehel, kelle emakeel on vene keel, oleks Venemaale elama asumine ja seal seaduslike elatusallikate leidmine eriliselt keeruline. Vastustaja on kohtu palvel enda 04.09.2023. a seisukohas kaebajale selgitanud, et Venemaa kodanikel, kes on Venemaa Föderatsiooni väljasaadetavad, on võimalus taotleda lahkumistoetust ning taotluse materiaalse toetuse (kuni 1400 eurot) või reisitoetuse (kuni 150 eurot) saamiseks võib PPA-le esitada isik, kes on väljasaadetava staatuses ning enne väljasõidukohustuse sundtäitmist. Reisitoetus on ette nähtud transpordiks sihtriigis kodukohta jõudmiseks ja materiaalne toetus esmaseks toimetulekuks sihtriigis.
23.Kaebaja väljasaatmist Venemaa Föderatsiooni ei takista see, et kaebaja on sõjaväekohuslase eas mees. Eesti kui riigi, kus isik on toime pannud kuritegusid, kanda ei saa jätta isikust lähtuvat ohtu üksnes seetõttu, et isik peab võimalikuks enda mobiliseerimist kodakondsusjärgse riigi poolt (Tartu Ringkonnakohtu 20.12.2021. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 14).
24.Vaidlustatud PPA otsust ei ole alust pidada õigusvastaseks ka kaebaja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Kohus nõustus eespool PPA hinnanguga kaebajast lähtuvale ohule ning VSS § 72 lg 2 p 4 alusel lahkumiskohustuse sundtäitmist pärast kaebaja vangistusest vabastamist tuleb pidada seetõttu põhjendatuks. Samuti ei ole PPA teinud kaalutlusvigu VSS § 74 lg 3 alusel sissesõidukeelu kestvuse üle otsustamisel (kuigi otsuses on jäetud viimati nimetatud sättele sõnaselgelt viitamata). Asjakohaselt on võetud arvesse kaebaja vangistuses alustatud riigikeele õpet ning tööhõives, sotsiaalprogrammis ja kursustel osalemist, ning vähendatud sissesõidukeelu kestvust viielt aastalt neljale aastale lahkumiskohustuse täitmisest arvates.
25.Haldusmenetluse seaduse § 40 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Praegusel juhul on kaebajale antud võimalus esitada haldusmenetluses oma arvamusi ja vastuväiteid kahel korral: PPA 26.04.2018. a kirjaga menetluse algatamise kohta (dtl 142–143) ja PPA 15.09.2021. a kirjaga täiendavate seisukohtade küsimise kohta (dtl 177–178). Mõlemas kirjas on viidatud sellele, et kaebaja suhtes läbi viidav haldusmenetlus võib lisaks tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisele päädida tema suhtes lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisega. Kaebaja esitas menetluse käigus enda selgitused ja vastuväiteid 04.05.2018 (dtl 144, tõlge eesti keelde dtl 145) ja 20.09.2021 registreeritud avaldustes (dtl 180, tõlge eesti keelde dtl 181). Eeltooduga on kaebajale olnud tagatud õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud.
26.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et PPA on järginud vaidlustatud otsuse tegemisel õigusaktides sätestatut, analüüsinud piisava põhjalikkusega kaebaja varasemat elukäiku ja tema poolt toimepandud süütegude iseloomu ning hinnanud õigesti kaebajaga seotud muid asjaolusid. Kaebaja kaebus PPA 06.10.2021. a otsuse nr 15.3-3.4/661-2 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata.
27.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Need menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud ja ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 neljas lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.