Rahvastik › Pagulased

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.11.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

jätkatakse praegugi inimeste mobiliseerimisega. Kinnitamata andmetel soovib Vene armee värvata 400 000 uut lepingulist sõdurit. Uue seaduse järgi võib lepingu sõlmida igaüks, isegi kui nad pole saanud mingit õpet või ei kuulu sõjaväe reservi. Kardetakse, et uus seadus võtab inimestelt võimaluse erinevaid sõjakomissariaadi otsuseid apelleerida ja enda õigusi kaitsta. Venemaa duuma on vastu võtnud uued seadusemuudatused, mis muudavad mobilisatsioonist pääsemise raskemaks. Kui Putin seaduse allkirjastab, siis saab hakata saatma mobilisatsioonikutseid elektrooniliselt; mobilisatsiooni alla minevad inimesed ei saa riigist lahkuda; mobilisatsiooni eirajate autojuhiload tehakse kehtetuteks; nad ei tohi müüa ja osta kinnisvara või taotleda laenu. Samas on tehtava rahatrahvi määr suhteliselt madal – 500 kuni 3000 rubla. Võimalike kutsealuste kohta luuakse keskne andmebaas. Meduzaga rääkis sellest teemaga tegeleva advokaadiga. Uue seaduse järgi luuakse ühtne süsteem, kus on kirjas kõik mobilisatsioonikutsed ja seda haldab kaitseministeerium. Samas ei ole veel ikka teada, kuidas täpsemalt andmebaas peale seaduse vastuvõtmist tööle hakkab

sissekirjutusjärgses elukohas käinud või sinna ka mingeid kutseid või teateid edastanud. PPA hinnangul on tõenäoline, et praeguseks ajaks on 08.12.2022 alanud õppekogunemine lõppenud ning taotleja Venemaa ametivõimudele mingil muul põhjusel huvi ei paku. Eeltoodut arvesse võttes puudub PPA hinnangul ka hetkel mingi indikatsioon, et taotlejat soovitakse mobiliseerida Ukraina sõjas osalemiseks.

Samuti ei saa PPA anda rahvusvahelist kaitset pelgalt selle pinnalt, et taotleja oletab, et teda võidakse tulevikus mobiliseerida.

isikule teha seadustamisettekirjutus. X. X. on Venemaa kodanik, ta ei ole eesti rahvusest ega asunud Eestisse elama enne 1990. a. 1. juulit, mistõttu ta ei ole seadustamisettekirjutuse subjektiks VSS § 9 lg 1 mõttes. PPA kaalutlusel on põhjendatud X. X.’le vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine olenemata põhjendamatust rahvusvahelise kaitse taotlusest. Isikule on tehtud tagasilükkav otsus VRKS § 20 lg 1 ja 2 alusel ning põhjendamatu taotlus on üks lahkumiskohustuse täitmise tähtaja määramata jätmise ja sundtäitmise alus. Kuna X. X. on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud isikule vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse tegemine. Isik ütles 26.01.2023 vestlusel, et negatiivse otsuse korral on ta nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma. Seega hinnates isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis, on PPA seisukohal, et X. X. puhul on proportsionaalne teha vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutus, mida saab tähtaja saabudes sundtäita. Enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist on taotleja korduvalt käinud külas oma õel, Y. Y. kes on Eestis elanud ligikaudu 10 aastat. Muid sugulasi taotlejal Eestis ei ole. Seega ei nähtu isiku puhul selliseid sotsiaalseid sidemeid, mistõttu lahkumisettekirjutust mitte kohaldada. Eestis töötanud või õppinud X. X. ei ole. Enda sõnade kohaselt valdab ta eesti keelt algtasemel ning oskab öelda mõnda üksikut sõna. Eestis töötanud või õppinud X. X. ei ole. Samuti ei ole X. X.l Eestis kinnisvara. Seega ei ole PPA tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, mis kaaluks üles seadusliku aluse puudumisel lahkumisettekirjutuse tegemist. Tervislikke probleeme taotleja sõnul tal ei ole, millest tulenevalt ei ole PPA hinnangul tema tervislik seisund selline, et see takistaks tema lahkumist. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis ei ole PPA arvates selliseid põhjuseid, mille tõttu ei saaks isik Eestist lahkuda. X. X. on Armeenias sündinud Venemaa kodanik, tal on kehtiv Venemaa pass ja ta on suure osa oma elust elanud Venemaal. Taotleja selgituste kohaselt on ta sünnijärgne Armeenia kodanik, kuid ta loobust Armeenia kodakondsusest Venemaa kodakondsuse kasuks. Taotleja sooviks võimalusel lahkuda Armeeniasse või Gruusiasse, kus tal on hetkel sugulased. Kuivõrd taotlejal puudub seal riikides viibimisõigust tõendav dokument, siis puudub PPA-l kindlus, et on võimalik korraldada isiku väljasaatmine kolmandasse riiki takistusteta. Antud asjaolusid kogumis analüüsides on PPA hinnangul põhjendatud Venemaa Föderatsiooni määramine X. X. sihtriigiks (VSS § 17 lg 1).

X. X. esitas 23.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 19.05.2023 otsuse nr 12212230043-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaatama tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

05.07.2023 võttis kohus X. X. kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks PPA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

Menetluse käigus on X. X. esitanud erinevaid dokumente ja tõendeid, mis kinnitavad tema poolt esitatud rahvusvahelise kaitse vajadust ning taotluse rahuldamist nii tema enda, kui ka tema kahele alaealisele lapsele.

X. X. asub väljaspool enda päritoluriiki ehk Venemaad ning ta on väljendanud hirmu tagasipöördumise ees Venemaale. X. X. puhul on tegu isikuga, kes on saanud kutse

sõjaväkke, millise eesmärgiks on tema saatmine sõjalistesse tegevustesse Ukraina vastu. Talle on saadetud kokku 7-8 kutset ning tema Peterburis asuvas kodus on käinud nii sõjakomissariaadi, kui ka politsei esindajad. Temaga on võetud ühendust ametivõimude poolt telefoni ja suhtlusrakenduste vahendusel ning teda on ähvardatud vangistusega. Venemaal on X. X. opositsiooni toetav isik, kes on osalenud 2020 aastal meeleavaldustel Aleksei Navalnõi toetuseks, mille eest ta sai ka halduskorras karistada. Kaebaja on enda väidete kinnitamiseks esitanud PPA-le erinevaid tõendeid sh Peterburi Xxxxxxxxx rajooni sõjakomissariaadi kutse nr 3142. Kaebaja hinnangul on ta käesoleva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse raames selgitanud ja ka tõendanud, et ta on reaalne hirm ja oht saada enda päritoluriigis tagakiusatud selle pärioluriigiga erineva meelsuse/arvamuse omamise pärast, samuti teda saadetakse sõjategevusse. Kaebaja ei soovi panna toime sõjakuritegu rahumeelsete inimeste vastu s.o Ukraina elanike vastu.

X. X. selgitustest vestlusel ja esitatud tõenditest nähtub, et ta peab tagakiusajaks riigivõimu. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Vene Föderatsiooni poolt on pandud toime 24.02.2022 agressioon Ukraina vastu, mis on käsitletav ühtlasi otsese sõjategevusena. Vene Föderatsioon on kuulutatud Eesti Vabariigi poolt terrorismi toetavaks riigiks. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja on sõjaväekohuslane ja talle on edastatud korduvalt kutse sõjaväeteenistusse asumiseks. Kutse on kaebajale esitatud Vene Föderatsioonis väljakuulutatud mobilisatsiooni raames. Kõik isikud, kes on välja kutsutud saadetakse Ukraina vastu suunatud sõjategevusse, mille on rahvusvaheline üldsus hukka mõistnud. Samuti on alustatud sõjakuritegude uurimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt. X. X. ei soovi astuda sõjategevusse ning ta ei soovi panna toime sõjakuritegu ning saada ise surma või astuda vastu Ukraina rahumeelsele elanikkonnale. Eeltoodu on põhjuseks mis toob kindlasti kaasa Vene Föderatsiooni riigivõimu tagakiusu X. X. suhtes.

Kaebajale jääb selgusetuks, millisest infost lähtuvalt peab PPA tõenäoliseks, et tema suhtes ei kohaldata Vene Föderatsioonis tagakiusu või tema suhtes ei ole tuvastatud tõsise ohu aluseid.

Kaebaja leiab, et PPA ei ole kasutanud käesoleval juhul otsuseid tehes diskretsiooniõigust õiguspäraselt, mistõttu on haldusakt ka sisuliselt õigusvastane ja vastuolus Riigikohtu

seisukohtadega. Haldusorgan pidi enne käesolevas haldusasjas vaieldavate otsuste tegemist kaaluma, kas meede on kaebuse esitaja isikut ja temaga kaasnevat olukorda arvestades proportsionaalne ja vajalik ning kooskõlas põhiseadusega. Antud juhul ei nähtu haldusaktist, et haldusorgan oleks eeltoodud asjaolusid otsuse tegemisel arvesse võtnud. Kaebaja leiab, et antud juhul tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ja lahkumisettekirjutuse koostamine ei ole ka mõõdukas meede. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (vt RKPJK 17.03.1999 otsus asjas nr 3-4-1-1-99, p 13).

Vastustaja on rikkunud HMS § 5 lg-t 2, kuivõrd kaebaja väljasõidukohustuse täitmisel nende päritoluriiki satub ta riigivõimu tagakiusamise ohvriks ning tema elu ja tervis satub ohtu s.h on oht, et isik vangistatakse tema poliitiliste veendumuste tõttu.

Kaebaja palub esialgse õiguskaitse korras peatada Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 12212230043-1 täitmine kohtumenetluses lõpplahendi jõustumiseni. X. X. on kuni käesoleva ajani Eestis ise toime tulnud, ta ei ela varjupaigataotlejate majutuskeskuses, vaid Tallinnas korteris. Ta on järginud Eesti Vabariigis kehtivat seadusandlust ja elanud Eestis viibimise ajal igati seaduskuulekat elu. Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu täitmisel X. X. poolt s.o lahkudes ettekirjutuse eesmärgil Venemaa Föderatsiooni, ei ole tal võimalik Vene Föderatsioonist kaebuse rahuldamisel naasta Eesti Vabariiki. Venemaa Föderatsioonis on täiesti tavapärane praktika, et võimuorganitele ebasoovitavad isikute reisipassid tühistatakse ja nad ei saa Vene Föderatsiooni territooriumilt lahkuda. Samuti satub Venemaa Föderatsiooni naastes X. X. riigivõimu tagakiusamise ohvriteks ning teda karistatakse kriminaalkorras tema poliitiliste vaadete tõttu s.o sõjavastasus ja sõjaväekohustusest kõrvalehoidumine ning Ukraina riigi toetamine. Sõjategevusest osa võttes ta tõenäoliselt hukkub ja/või paneb toime sõjakuriteo.

Vastustaja seisukohad

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.

Vastustaja eeldab, et kaebaja on alaealiste lastele viidates eksinud. Haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks lapsi. Perekonnaliikmete ja lähedaste sugulaste andmete ankeedis on kaebaja märkinud, et tal on täisealine õde ning kaks alaealist nõbu. Ka 26.01.2023 vestlusel ei maininud kaebaja, et tal oleks alaealisi lapsi. Kuni kaebaja ei tõenda vastupidist, eeldab vastustaja, et kaebajal puuduvad lapsed, sh alaealised lapsed.

Kaebaja poolt esitatud kutsest nähtub, et tegu on kutsega reservõppekogunemisele. Kaebaja väide, et kutse eesmärgiks on tema saatmine sõjategevusse Ukrainas, ei ole käesolevaks ajaks tõendamist leidnud. Kaebaja väitel on talle saadetud kokku 7-8 kutset, mille on väidetavalt kätte saanud kaebaja endise korteri uus omanik (kaebaja endine naabrinaine). Vaatamata kaebaja väitele, et talle on saadetud kokku 7-8 kutset, on kaebaja esitanud vaid ühe kutse. Kaebaja on seda põhjendanud 15.05.2023 vestlusel, et sai kutse sellelt inimeselt, kes tema endises korteris elab ning teised kutsed ei ole talle kättesaadavad. Kuigi pole võimalik välistada, et kaebaja nimele on tema endisesse korterisse Venemaal saabunud rohkem kui üks kutse, on märkimisväärne, et kutseid kätte saanud naabril oli võimalik edastada kaebajale foto vaid ühest kutsest. Samuti peab vastustaja oluliseks märkida, et päritoluriigi informatsioonist nähtub, et kutse tuleb anda isiklikult kutsealusele allkirja vastu kätte ning reservõppekogunemistel ei pea osalema välismaal viibivad isikud ning õppekogunemisel viibijaid ei tohi saata sõjapiirkonda.

Olukorras, kus kaebaja on Venemaalt seaduslikult väljunud 25.09.2022 ning pole riiki tagasi naasnud, jääb selgusetuks, miks tema endises korteris väidetavalt käidi teda otsimas sõjaväekomissariaadist ja politseist. Võib eeldada, et konkreetse isiku vastu huvi tundmisel on ametivõimudel kontrollida isiku riigist väljumist ning naasmist (ehk teisisõnu kontrollida, kas isik viibib riigi territooriumil), samuti kontrollida kaebaja endise korteri omaniku andmeid (ehk teisisõnu kontrollida, kas korter kuulub jätkuvalt kaebajale või on tõenäoline, et kaebaja jätkab seal elamist), mistõttu ei ole usutav, et kutseid üritatakse korduvalt kohale toimetada isikule, kes ei viibi sel ajal isegi Venemaa territooriumil. Samuti jääb ebaselgeks, miks peaksid ametivõimude esindajad kaebaja naabrile jagama teavet võimalike sanktsioonide kohta kaebaja suhtes.

Vastustaja möönab, et kaebaja võib omada opositsioonilisi vaateid, kuna kaebaja on osalenud 2020. aastal meeleavaldustel Navalnõi toetuseks, kuid pärast 2020. aastat ei ole kaebaja rohkem meeleavaldustel osalenud ega oma arvamust mingit moodi avalikus ruumis avaldanud. Taolist käitumist ei saa lugeda kuigi aktiivseks poliitilise meelsuse väljendamiseks. Kaebaja senine käitumine ei anna alust arvata, et Venemaale naastes asuks ta oma meelsust aktiivsemalt avaldama, mistõttu ei ole tõenäoline, et kaebaja on oma poliitiliste vaadete tõttu sattunud Venemaa ametivõimude huviorbiiti või satuks ametivõimude huviorbiiti tulevikus. PPA ei anna hinnangut, kuidas kaebaja oleks pidanud või oleks võinud Venemaal elades käituma, vaid arvestab kaebaja senist käitumist kaebaja poliitilise meelsuse tähtsuse ja püsivuse hindamisel. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kuigi kaebaja väitel suhtub ta Venemaa algatatud sõtta negatiivselt, on ta ise tunnistanud, et pärast 24.02.2022 on ta jätkanud oma elu tavapärases rütmis. Vastustaja on seisukohal, et isiku fundamentaalsed moraalsed ja poliitilised veendumused ei teki ühel hetkel lähtudes isiku tajutavast ohust olla kaasatud sõjategevusse. Kaebaja puhul ei ole leidnud tõendamist asjaolu, mis eristaks kaebajat tuhandetest teistest Venemaa kodanikest, kes ei poolda valitsevat režiimi või kes ei soovi osaleda sõjategevuses Ukraina vastu ning mis seega võiks tuua Venemaa ametivõimude teravdatud tähelepanu või tagakiusu kaebaja suhtes.

Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, et PPA otsuses ei ole välja toodud kaebaja suhtes pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid. Kaebaja taotlus on tagasi lükatud VRKS § 20 alusel, mille kohaselt kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et kaebaja ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. Kuna taotlus on põhjendamatu, tuleb see VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükata. Eeltoodu ei eelda, et kaebaja puhul peab esinema VRKS § 22 sätestatud pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistav asjaolu. Vastavalt VRKS § 4 lg-le 1, isikut ei saa tunnustada pagulasena pelgalt selle tõttu, et tema puhul ei esine pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid. PPA on otsuses välja toonud, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse menetluse käigus andnud vastuolulisi ütlusi ning selgelt märgitud, et PPA-l on alus kahelda kaebaja ütlustes selles osas, et talle helistasid sõjaväekomissariaadi töötajad, kes teda vanglakaristuse- või sõtta saatmisega ähvardasid. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja saab väita vastupidist.

Käesolevaks ajaks pole leidnud tõendamist asjaolu, et kaebajale oleks edastatud kutse Venemaal välja kuulutatud mobilisatsiooni raames. Nagu viidatud ka PPA otsuses, on Riigikohus 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 (lahendi p 26) selgitanud, et tagakiusu jaatamiseks peab isikule olema saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse; millised on isiku keeldumise võimalused ja kas isikul on võimalik neid kasutada; milliseid teenistusülesandeid peaks isik täitma. Kaebaja soovimatus osaleda sõjategevuses on inimlikult mõistetav, kuid vastustaja jääb seisukohale, et käesolevas asjas pole tõendatud, et kaebajat soovitakse saata sõjategevusse Ukraina vastu või kaebaja viibimine väljaspool

päritoluriiki temale kutsete saatmise ajal tooks kaebajale kaasa Venemaa ametivõimude tagakiusu. Kahtlemata on Venemaa riik, kus esineb probleeme demokraatliku riigikorra ja inimõiguste järgimisega. Eeltoodu aega ei tähenda, et Venemaa oleks ebaturvaline päritoluriik.

Kaebaja vastavust täiendava kaitse määratlusele on põhjalikult hinnatud PPA otsuse p-s

Vastuseks kaebaja väitele, et vaidlustatud otsus pole proportsionaalne ja rikub kaebaja seadusega kaitstud huvi või õigust ülemääraselt, ei ole kaebaja välja toonud, millist kaebaja seadusega kaitstud huvi või õigust on PPA otsusega rikutud. Kaebajal ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, kaebajal, nagu igal teisel isikul on õigus rahvusvahelist kaitset taotleda. PPA on oma otsuses õiguspäraselt leidnud, et tuginedes olemasolevatele tõenditele ei kvalifitseeru kaebaja rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse saajaks. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA arvesse võtnud kaebaja asjaolud ning vastustaja on seisukohal, et käesolevas asjas on kaebaja suhtes kohaldatud meetmed proportsionaalsed ega kahjusta ülemäära kaebaja õigusi.

Kaebaja ei esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis annaks alust arvata, et PPA poolt läbi viidud haldusmenetlus poleks läbi viidud eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt ning vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Tegu on kaebaja paljasõnalise väitega. Samuti on paljasõnaline kaebaja väide, et päritoluriiki naasmisel satub ta riigivõimu tagakiusamise ohvriks ning tema elu ja tervis satuvad ohtu, sh oht, et isik vangistatakse tema poliitiliste veendumuste tõttu. Tegu on hüpoteetilise oletusega.

Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osas peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja väide, et Venemaale naastes satub ta riigivõimu tagakiusamise ohvriks ning teda karistatakse mh Ukraina riigi toetamise eest, ei ole samuti tõendatud. Kaebaja on 15.05.2023 vestlusel öelnud, et on Eestis viibides osalenud meeleavaldusel. Alates Venemaa laiaulatusliku sõjalise sissetungi algust on üle maailma toimunud sadu meeleavaldusi, millel on osalenud tuhandeid inimesi, sealhulgas välisriikides viibivaid Venemaa kodanikke. Ei ole eluliselt usutav, et Venemaa ametivõimudele on teada kõikide alates 24.02.2022 teistes riikides meeleavaldustel osalenud Venemaa kodanike isikud. Vastustaja märgib, et haldusmenetluse materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks muul moel toetanud Ukraina riiki, mistõttu jääb ebaselgeks, millisest kaebaja tegevusest Ukraina riigi toetuseks on Venemaa riigivõimud teadlikud, et kaebajat Venemaale naastes selle eest karistada. Ka ei ole tõendatud, et kaebaja oleks päritoluriiki naastes sunnitud osalema sõjategevuses või panema toime sõjakuritegusid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

PPA 19.05.2023 rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsus, Eestist lahkumise ettekirjutus ja sissesõidukeelu otsus nr 12212230043-1 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, kooskõlas siseriikliku õigusega, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/95/EL

(edaspidi: direktiiv 2011/95/EL) ja Genfi pagulaskonventsiooniga, mistõttu puudub kohtul alus selle tühistamiseks. Kaebajal puudub õigus rahvusvahelisele kaitsele, kuna Venemaal ei ähvarda teda tagakiusamine ega tõsine oht VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 mõttes. Kohus nõustub nimetatud PPA otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (vt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Kohus rõhutab täiendavalt järgmist.

Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning direktiivi 2011/95 art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95 ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks ning PPA lükkab taotluse tagasi (VRKS § 20 lg-d 1 ja 2).

VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on läbinud 2016-2017 ajateenistuse mereväes Kaliningradis ning ta arvati reservi. Ka pole vaidlust selles, et kaebaja on Ukrainas toimuva sõja vastu, samuti, et ta osales 2020. aastal meeleavaldustel Navalnõi toetuseks, ent peale seda ei ole kaebaja rohkem meeleavaldustel osalenud ega oma arvamust avalikus ruumis avaldanud. Kaebajal on hirm, et teda hakatakse Venemaal tema poliitilise meelsuse tõttu taga kiusama, et ta peab tahtevastaselt Ukrainasse sõdima minema ja on sunnitud panema toime sõjakuritegusid.

Esmalt märgib kohus, et kuna kaebaja ei ole tõendanud, et tal oleksid alaealised lapsed, nagu on märgitud esmakordselt alles kaebuses, siis jätab kohus vastavad kaebaja väited tähelepanuta.

PPA viitab õigesti, et kaebaja osalemine 2020. aasta meeleavaldusel Navalnõi toetuseks ei tähenda, et kaebajat ohustaks Venemaal tagakiusamine poliitilise meelsuse tõttu. Tuleb arvestada, et kaebajal ei ole peale seda olnud Venemaa ametivõimudega probleeme, meeleavaldus polnud seotud Ukraina sõjaga ning pole ka vaidlust, et kaebaja ei ole aktiivselt ja avalikult väljendanud oma mittenõustumist Venemaa juhtkonna poliitikaga. PPA viitab õigesti, et kaebaja subjektiivne seisukoht Ukraina sõja suhtes ja sellega mittenõustumine ei erista teda teistest Venemaal elavatest inimestest. Tuleb rõhutada, et

mitte iga sõjategevuse osas rahulolematust väljendav isik võiks Venemaal tagakiusuohus olla. Kaebaja ei ole esitanud ega välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust arvata tema tagakiusamist Venemaal tema poliitilise meelsuse tõttu. Kohtule ei nähtu esitatud tõendite ja asjaolude põhjal, et kaebaja taust oleks seotud poliitilise meelsuse aktiivse varasema levitamise ning ühiskondlikult aktiivse positsiooni omamisega, millisel juhul võiks järeldada võimalikku Venemaa ametivõimude teravdatud tähelepanu. Ka ei nähtu, et selline poliitiline ühiskondlik aktiivsus oleks kaebajal plaanis ka edasiselt. Ühekordne osalemine Navalnõi toetuseks korraldatud meeleavaldusel ei anna aga üksinda alust pidada kaebajat ametivõimude huviorbiidis olevaks isikuks. Ka asjaolu, et kaebaja on Eestis viibides osalenud meeleavaldustel, ei tähenda, et kaebaja oleks sel põhjusel Venemaa ametivõimude huviorbiidis. PPA viitab õigesti, et alates Venemaa laiaulatusliku sõjalise sissetungi algust on üle maailma toimunud sadu meeleavaldusi, millel on osalenud tuhandeid inimesi, sealhulgas välisriikides viibivaid Venemaa kodanikke ning eluliselt usutavaks ei saa pidada asjaolu, et kõik neil meeleavaldustel osalenud Venemaa kodanikud oleksid Venemaa ametivõimudele teada ja nende teravdatud tähelepanu all. Mitte miski kaebaja kaebuses ega ka PPA-le haldusmenetluses esitatust ei viita sellele, et Venemaa ametivõimudel võiks kaebaja suhtes esineda kõrgendatud tähelepanu või see võiks tekkida tulevikus. Seetõttu ei saa veenvalt järeldada, et kaebajat võidakse tema poliitilise meelsuse tõttu Venemaale naasmisel kohelda viisil, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja tegevusel puudub selline mõõde, et tal oleks selle alusel põhjust karta tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Isiku pagulasena kvalifitseerumiseks ei piisa sellest, et kaebajal on Venemaa riigivõimuse suhtes kriitilised seisukohad ja ta sõda ei toeta. Ühtlasi järeldab PPA korrektselt, et kaebaja kinnipidamine 2020. aasta meeleavaldusel ei tõsta kuidagi ka kaebaja mobiliseerimise tõenäosust. Seejuures ei saa aga võimalik mobiliseerimine tulevikus olla rahvusvahelise kaitse jaatamise aluseks.

Kaebaja on aga kaebuses ekslikult märkinud, et talle on edastatud mobilisatsiooni raames kutse sõjaväe teenistusse asumiseks eesmärgiga saata kaebaja sõjalistesse tegevustesse Ukraina vastu. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale edastatud Peterburi Xxxxxxxxx rajooni sõjakomissariaadi kutse nr 3142 ilmumiseks reservõppekogunemisele 08.12.2022 ning kaebaja ei ole kutse kättesaamist oma allkirjaga kinnitanud. PPA on vaidlustatud otsuses esile toonud päritoluriigiinfo, mille kohaselt on reservõppekogunemiste peamine eesmärk saada ülevaade reservis olevate kodanike sõjaväelise õppe kvaliteedist, parandada nende teadmisi, arendada nende oskusi ja tutvustada uusi eeskirju ja relvi ning osalejaid ei ole seaduslikult võimalik sõjapiirkonda saata (õppekogunemiste korraldamine muudel eesmärkidel on keelatud). Seega ei ole kutse reservõppekogunemisele ilmumiseks samastatav mobilisatsioonikutsega ning kaebaja väited justkui oleks ta kohustatud selle kutse alusel Ukrainasse sõdima minema, on alusetud. Kaebaja sunniviisilist sõtta saatmist ei kinnita ka väide, et varem ei ole kaebajale õppekogunemise kutset saadetud. Kohtu hinnangul ei ole midagi kummalist asjaolus, et kaebaja on saanud esimese õppekogunemise kutse 5 aastat peale ajateenistuse lõppemist. Ühtlasi nõustub kohus PPAga selles, et suure tõenäosusega on praeguseks ajaks 08.12.2022 alanud õppekogunemine lõppenud ning taotleja Venemaa ametivõimudele mingil muul põhjusel huvi ei paku. PPA ei ole iseenesest küll välistanud kaebaja väiteid, et tema korteris käisid sõjaväekomissariaadi esindajad ja juhtisid tähelepanu kõrvalhoidmise eest kaasnevale vastutusele, ent see asjaolu ei lükka ümber PPA poolt esile toodud Venemaal kehtiva õiguskorra nõudeid, mis kohustavad reservõppekogunemise kutse andma üle isiklikult ja allkirja vastu. Pole vaidlust, et kaebajale ei ole kutset allkirja vastu üle antud. Seetõttu ei saa kaebajat ohustada ka võimalik karistus reservõppekogunemisel mitteosalemise eest (PPA esile toodud päritoluriigi andmetel on võimalik vastav haldusrikkumise karistus

määras 500 - 3000 rubla). Ka juhul, kui kaebajal tuleks naasmisel Venemaale kanda vastav karistus, ei ole tegemist sellise mõõtmega karistusega, mis annaks alust järeldada kaebaja pagulasseisundit.

Tõendamata on kaebaja väited, et talle on saadetud peale reservõppekogunemise kutset veel mitmeid kutsed ning samuti on oletuslikud ja tõendamata kaebaja väited, et talle on helistatud sõjaväekomissariaadi töötajad. PPA on vaidlustatud otsuses välja toonud, et kaebaja poolt rahvusvahelise kaitse menetluse käigus andnud vastuolulised ütlused annavad alust kahelda kaebaja väidetes, et talle helistasid sõjaväekomissariaadi töötajad, kes teda vanglakaristuse- või sõtta saatmisega ähvardasid. Vastuolu kaebaja väidetes nähtub asja materjalidest - kui 26.01.23 vestluses väitis kaebaja, et teda ähvardati telefonis vanglaga või sõtta saatmisega, siis 08.05.23 täiendavas seletuses viitab kaebaja, et vastutusele võtmisest rääkisid sõjaväekomissariaadi töötajad hoopis kaebaja korteri uuele omanikule. Lisaks on kaebaja ise esile toonud, et ta tegelikult ei tea, kas talle helistasid sõjaväekomissariaadi esindajad, sest peale erafirmade värbajate kõnesid ta ei võtnud enam vastu „Viber“ kaudu tulevaid kõnesid,

Viimaks on PPA ka õigesti järeldanud, et võimalik uus mobilisatsioon tulevikus ei anna alust pagulasseisund jaatamiseks. Riigikohus 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 (p 26) selgitanud, et tagakiusu jaatamiseks peab isikule olema saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse; isik peab selgitama, millised on keeldumise võimalused ja kas isikul on võimalik neid kasutada; milliseid teenistusülesandeid peaks isik täitma. Antud juhul on aga selge, et kaebajale ei ole mobilisatsioonikutset saadetud. PPA viitab seejuures õigesti, et kaebaja pole selgitanud, et isegi kui ta mobilisatsioonikutse saaks, siis millised oleks tema võimalused keeldumiseks ning kas ja miks tal ei oleks võimalik neid kasutada, samuti, et käesoleval ajal ei ole teada millisesse üksusesse kaebaja kuuluks ja milliseid konkreetseid teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks.

PPA leidis vaidlustatud otsuses põhjendatult, et kaebajat ei ähvarda Venemaal VRKS § 4 lg 3 nimetatud tõsine oht (VRKS § 8 lg 2 p 5) ja ta ei vaja täiendavat kaitset. PPA on korrektselt esile toonud, et kaebaja on Venemaa kodanik, tal puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda Venemaale naastes ees aluseta kriminaalkaristus. Venemaa ametkonnad on taotlejale passi väljastanud, millega on Venemaa riigivõim näidanud, et taotleja on nende diplomaatilise kaitse all ja taotleja on korduvalt vabalt oma kodakondsusjärgse riigi piire ületanud. VRKS § 4 lg 3 järgi (samuti direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15 järgi) on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas: 1) talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või 2) tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või 3) konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (vt otsus C-465/07, p 31 jt). Täiendava kaitse saamiseks puudub praegusel juhul alus. Kaebajat ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaks, et ta satuks päritoluriiki väljasaatmise korral tõsisesse ohtu, teda ei ähvarda surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine. Samuti ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks tingida kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise, kui ta peaks VF-i

naasma. Olukord Venemaal pole selline, mis takistaks kaebaja tagasipöördumist. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi ebademokraatlikkus ja valitsevad ideoloogiad ega ka fakt, et riigivõimu poolt toimub organisatsioonide, meediaväljaannete ja Venemaa kodanike tsenseerimine ning kontrollimine.

Seega on PPA veenvalt ja piisavalt põhjendanud, miks kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks või täiendava kaitse saajaks VRKS § 4 tähenduses. Subjektiivne hirm, et VF-i tagasi pöördumisel võib kaebaja elu või tervis sattuda ohtu või hüpoteetiline oletus, et kaebaja mobiliseeritakse, ei too kaasa rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamist. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne.

VRKS § 10 lg 2 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus viibida Eestis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. VRKS § 31 lg 1 p 1 mõttes ei ole lõplikku otsust kui PPA keeldub rahvusvahelise kaitse andmisest ja edasikaebamise tähtaeg veel kestab. Haldusakti edasikaebamisel loetakse lõplikuks otsuseks sama paragrahvi lõike 2 kohaselt halduskohtu otsus, millega on jäetud kaebus rahuldamata (halduskohtu otsus ei pea olema jõustunud) (vt RKHKm 02.03.2017, nr 3-3-1-54-16, p 16). VRKS § 31 lg 2 kohaselt lõpeb varjupaigamenetlus lõpliku otsuse tegemisega. Seega lõpeb kaebaja varjupaigataotleja staatus halduskohtu otsuse tegemisest ja sellega lõpevad ka varjupaigataotlejale ettenähtud õigused. Kui kaebaja saadetakse praeguse asja menetluse kestel aga Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmine ei kahjusta olulisel määral avalikku huvi (HKMS § 249 lg 3). Seega rahuldab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatab PPA 19.05.2023 rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise, Eestist lahkumise ettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse nr 12212230043-1 kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Esialgne õiguskaitse kohaldub viivitamatult (HKMS § 252 lg 3). Esialgse õiguskaitse kehtivusajal puudub kehtiv otsus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, mistõttu on taotlejal õigus Eestis viibida (VRKS § 10 lg 2 p 2).

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetlusosaliste võimalikud kulud nende enda kanda.

Kaebaja identifitseerimise vältimiseks ja tema õiguste kaitseks tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.