X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.06.2023 otsuse nr 12212270172-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud XX XX XXXX), Volitatud esindajad Kertu Tuuling ja Uljana Ponomorjova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 12. septembril 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed ja sünniajad, samuti kaebaja Eestisse saabumise aeg tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.11.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik X saabus Venemaalt Eesti Vabariiki Itaalia Vabariigi 02.09.2022 väljastatud viisa alusel. Viisa väljastati turismi eesmärgil ning selle kehtivusaeg oli
kuni 26.11.2022. Eestis viibides pöördus X 08.09.2022 PPA-sse sooviga taotleda pikaajalist viisat, mille väljastamisest talle 27.09.2022 keelduti. Ehkki X vaidlustas vaidemenetluse korras temale viisa andmisest keeldumise otsuse, siis seda ei rahuldatud. Alates XX XX XXXX viibis X ebaseaduslikult Eestis. PPA 07.11.2022 ettekirjutusega nr 1052261819 tehti X lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks ning tema suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kehtivusega 6 kuud. X vaidlustas 07.11.2022 ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus, kuid kohus jättis kaebuse läbivaatamata, kuna X esitas 27.12.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse ning ettekirjutus kaotas kehtivuse.
2.08.11.2022 sõlmis X kooselulepingu Y ning talle väljastati tähtajaline elamisluba.
3.X esitas taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks 27.12.2022, kui ta lahkumisettekirjutuse täitmiseks kinni peeti ning PPA alustas tema väljasaatmist Venemaale. Taotluse kohaselt vajab ta kaitset, kuna on: sõja vastane, Venemaal on oht tema elule ja tervisele, teda ootaks Venemaal ees mobiliseerimine ning Ukrainasse sõdima saatmine.
4.PPA 27.06.2023 otsusega nr 12212270172-1 (edaspidi 27.06.2023 otsus) loeti X (edaspidi ka taotleja) rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning see lükati tagasi. Otsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised:
4.1.Taotleja ei vaja rahvusvahelist kaitset, ehkki tema ütlusi saab pidada usaldusväärseks ning tema subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi – ajateenistusealine HIV-positiivne homoseksuaal – kuulumise ja sõjavastase meelsuse ehk riigivõimust erineva poliitilise meelsuse perspektiivist. Tagakiusajaks saab taotleja sõnade alusel pidada riigivõimu.
4.1.1.Taotleja sai 2022. aastal kutse ajateenistusse. Mobilisatsioonikutset taotleja saanud ei ole. 27.06.2023 otsuse tegemise ajal oli taotleja 28-aastane, st kehtiva Venemaa õiguse kohaselt ei ole ta enam sõjaväekohustuslane. Kuna Venemaal kavasetakse tõsta ajateenistusse kutsumise vanust 27-aastalt 30-aastale, siis muudatuste jõustumise järgselt oleks taotleja sõjaväekohustuslane. Päritoluriigi infost nähtuvalt võetakse homoseksuaale ajateenistusse, kuid üldiselt peetakse ajateenistust homoseksuaalidele ebasobivaks ning ajateenistuse läbimine ei ole ennustatav. Samas pelgalt soov vältida kohustuslikku ajateenistust ei ole aga rahvusvahelise kaitse saamise aluseks, kuna tegemist ei ole tagakiusuga. Venemaal on olemas asendusteenistuse institutsioon ning kui taotleja tunneb, et ajateenistus ei ole talle sobilik, siis on tal võimalik läbida asendusteenistus. Ka hirm mobiliseerimise ees ja oht saada mobiliseeritud ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Teoorias hõlmab mobilisatsioon mehi, kellel on minevikust sõjaalane kogemus ning nad on reservis mingi spetsialiseerumisega. Kuna taotleja ei ole läbinud relvaõpet ning puudub indikatsioon, et taotlejat soovitakse saata sõjategevusse Ukraina vastu, siis ei ole tõenäoline, et Venemaale tagasipöördumise korral võidaks taotlejat kaasata tema tahte vastaselt sõjategevusse Ukraina vastu. Taotleja ei ole saanud ka mobilisatsioonikutset, mistõttu ei ole hirm Ukrainasse sõtta saatmise ees põhjendatud. Ajateenistuse läbimiseks kategoriseeritakse Venemaal mehed vastavalt nende tervislikule seisundile eri kategooriatesse ning sellest sõltub ka nende ajateenistusse kutsumine või mobiliseerimine. Taotleja tõi vestlusel välja, et ta on HIV-positiivne ning tarvitab seetõttu kindlaid ravimeid. Päritoluriigi info kohaselt liigitatakse HIV-positiivsed inimesed üldjuhul kategooriasse
2 (17)
„D“ ja nad ei ole sõjaväeteenistusse kõlblikud. See tähendab, et haigust põdevat isikut ei võeta armeesse, teda ei mobiliseerita ega kutsuta välja sõja ajal. Seejuures ei soovi värbamisbürood ja eraarmeed värvata ka neid HIV-positiivseid inimesi, kes on ise valmis sõtta minema. Ka see näitab, et kaebaja hirm ei ole põhjendatud. Päritoluriigi infost nähtub, et karistus ajateenistusest kõrvalehoidmise eest sõltub teo raskusest. On väheusutav, et välismaal viibimise tõttu sõjaväekomissariaati mitteilmumisele kohaldub kõige rangem karistus. Taotleja viibis välismaal juba enne kutse saamist, mitte ei põgenenud sinna kutse saamise järgselt. Arvestades eelnevat ning ka taotleja tervislikke põhjuseid, mis sõjaväe komissariaadis registreerides annavad talle ajateenistusest vabastuse, on PPA arvates vähetõenäoline, et taotlejat ootab ebaproportsionaalne karistus ajateenistusest kõrvalehoidmise eest. PPA peab oluliseks ka märkida, et Eestis ja ka mõnedes teistes Euroopa riikides on kohustuslikust ajateenistusest teadlikult eemale hoidmine karistatav. Eestis karistatakse selle eest rahatrahviga.
4.1.2.Ka asjaolu, et taotleja on LGBT+ kogukonna liige ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, ehkki päritoluriigi infost nähtub kogukonnaliikmete ulatuslik diskrimineerimine ning õiguste kaitseta jätmine. Taotleja ei toonud haldusmenetluses välja isiklikke asjaolusid, kus tema õigusi oleks LGBT+ kogukonda kuulumisega seoses rikutud. Isiklikest juhtumitest kirjeldas taotleja sündmust kooliajast, kus klassikaaslased teada homoseksuaaliks olemise pärast kiusasid ja toimus üldine moraalne allasurumine, kuid tegemist oli üksikjuhtumiga. Peale koolikaaslaste kiusu ei ole taotleja füüsilist vägivalda oma seksuaalse sättumuse pärast kogenud. Taotleja ei ole kogenud ka ametivõimude tagakiusu või diskrimineerimist. PPA hinnangul ei ole taotleja LGBT+ kogukonna liikme profiil selline, mis Venemaa ametivõimudes huvi tekitaks. Taotleja on Venemaa tavakodanik, kes ei ole ühegi LGBT+ liikumise või organisatsiooni liige ning ta ei ole kunagi osalenud LGBT+ liikumistega seotud kogunemistel ja meeleavaldustel. Kuna taotleja ei ole varasemalt oma seksuaalse sättumuse tõttu Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattunud, siis peab PPA vähetõenäoliseks, et Venemaa riigivõim on taotleja seksuaalsest sättumusest teadlikuks saanud, selle taotlejale omistanud ja soovib teda tagakiusata seetõttu, et ta kuulub sotsiaalsesse gruppi, milleks on LGBT+ kogukond Venemaal. Seejuures ei nähtu taotleja ütlustest, et ta oleks oma seksuaalset sättumust Venemaal elades teadlikult varjanud. Võttes arvesse taotleja profiili ja varasemat elu Venemaal, on ebatõenäoline, et riigivõim hakkab taotlejat Venemaale naastes tagakiusama pelgalt sellepärast, et ta kuulub LGBT+ kogukonda.
4.1.3.HIV-positiivsena ravi saamine ei ole samuti rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Päritoluriigi infost nähtub, et HIV ja tuberkuloosi ravi on kõigile patsientidele tasuta. HIVd/AIDSi põdevatel inimestel on õigus saada ambulatoorse ravi jaoks tasuta või soodushinnaga retseptiravimeid, sõltuvalt föderaalvõimude heakskiidust. Ehkki Venemaa tervishoiupoliitika tõttu ei ole lääneriikides toodetud ravimid enam nii kättesaadavad kui varem, ei ole see asjaolu pagulasena kvalifitseerumiseks piisav. Ka vajadus muuta teraapiaskeemi ning sellega kaasnevaid kõrvalnähte ei saa pidada rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Teraapiaskeemi muutmine ja ravimite vahetamine ei ole HIV-i nakatunud patsiendi raviskeemis niivõrd ebatavaline. Päritoluriigi infost ei nähtu, et HIV-ga nakatunud inimesed oleksid Venemaal riikliku tagakiusu ohvrid. Et taotleja ei pruugi päritoluriiki naastes saada üht kindlat ravimit, ei ole taotleja tagakiusamine.
4.1.4.Ka kaebaja osalemine Eestis meeleavaldustel ja sotsiaalmeedias postituste tegemine ei ole kaebajale rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Puuduvad tõendid, et taotleja oleks oma sõjavastase meelsuse pärast sattunud Venemaa ametivõimude huviorbiiti või et teda soovitakse sel põhjusel vastutusele võtta. Poliitilise meelsuse (sh sõjavastase meelsuse) alusel rahvusvahelise
3 (17)
kaitse taotlemisel peab taotleja meelsus olema saanud ametivõimudele teatavaks ning hirm saada tagakiusatud peab olema objektiivselt põhjendatud. Samuti peab leidma kinnitust tõsiasi, et riigivõim kiusab taotlejat tema meelsuse tõttu taga. Oluline on ka nende vaadete püsiv ja suhteline tähtsus. Praegusel juhul ei ole need eeldused täidetud.
4.2.Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks kaebaja elu seal ohus olla. Puudub teave, et tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika.
5.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 06.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA (edaspidi ka vastustaja) 27.06.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht
6.1.PPA 27.06.2023 otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada vaatamata sellele, et see on õigesti struktureeritud, tagakiusu alused on otsuses põhjalikult väljatoodud koos päritoluriigi infoga. PPA hindab iga alust iseseisvalt, kuid jätab asjaolude kumulatiivse hindamise läbiviimata, st kaebajaga seonduvaid tagakiusu alused ei ole hinnatud kogumis ega koosmõjus. Kaebaja möönab, et iga tagakiusu alust eraldisesisvalt hinnates võib jõuda järeldusele, et puudub tagakiusu oht, ent kumulatiivsel hindamisel on võimalik jõuda järeldusele, et kaebaja tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Lisaks tugineb otsus vananenud päritoluriigi infole.
6.2.Ajateenistuse ja mobiliseerimisega seotud väited: otsuses puudub päritoluriigiinfo, kus kajastuks, kas kaebaja profiiliga isikul oleks võimalik Venemaal alternatiivne tsiviilteenistus läbida; otsuse tegemisel jäeti arvestamata, et kaebaja soovib vältida ajateenistust põhjusel, et ta on sõjavastane, ta ei soovi toime panna sõjakuritegusid ning võtta kätte relva; Venemaal on igasugune sõjavastase positsiooni väljendamine karmilt karistatav, mistõttu on naiivne eeldada, et kui kaebaja toob välja ajateenistusest keeldumise reaalsed põhjused, siis määratakse talle asendusteenistus. Pigem on võimalik jõuda järeldusele, et teda kas koheselt arreteeritakse või saadetakse sõjaväkke ja sealt juba rindejoonele; väär on PPA seisukoht, et kuna kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust, ei ole temast huvitatud Venemaa võimuorganid ega komissariaat. Päritoluriigi info kinnitab, et mobiliseeriti sisuliselt kõiki. Venemaal on karmistatud karistusi militaarkohustuse täitmisest kõrvalehoidmise eest ning kaebajat võib oodata ees kinnipidamine, kriminaalmenetlus ja lõpptulemusena ebainimlik karistus, kui ta mobiliseeritakse või kutsutakse sõjaväkke ja ta nendest hoidub; PPA jättis arvestamata, kuidas suhtutakse LGBT+ kogukonda kuuluvasse HIVdiagnoosiga isikusse, kes hoiab sõjaväeteenistusest kõrvale. PPA hinnang, et kaebajale ei pruugi osaks saada rangeim karistus on põhjendatama; ajateenistus on LGBT+ kogukonna liikmele ohtlik ning selles osas tugineb PPA päritoluriigi infole, mis pärine ajast enne 24.02.2022. PPA ei analüüsi, kuidas suhtutakse ajateenistuses teenivatesse LGBT+ kogukonna liikmetesse peale 24.02.2022 alanud sõda;
4 (17)
päritoluriigi info kinnitab, et LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste elu on oluliselt halvenenud peale 24.02.2022 seoses sõjaga ning tagakiusajateks on just vene armees teenivad sõdurid; kaebajal on HIV-diagnoos sünnist saati ning ametiasutused on sellest teadlikud. Kui kaebaja oleks sõjaväeteenistuse jaoks mittekõlbulik, siis ei oleks talle kutset saadetud. Samuti ei oleks sellisel juhul sõjaväekomissariaat 2020. aastal määranud kaebaja ajateenistuskõlbulikkuseks „kõlbulik väikeste piirangutega“. Kuna kaebaja HIV on staadiumis, kus ta ei ole viiruse edasikandja ning ta tarbib regulaarselt ravimeid, siis on ta ajateenistuseks kõlbulik väikeste piirangutega. Piiranguteks võib olla ravimine igapäevase tarbimise vajadus. Ka päritoluriigi info kinnitab, et ametlikult võib sõjaväe arstlik komisjon tunnistada HIV-i nakatunud isiku individuaalselt väeteenistuskõlblikuks väikeste piirangutega.
6.3.LGBT+ kogukonda kuulumisega seotud väited: otsuse tegemisel ei ole arvesse võetud ohtu, et kui Venemaa ametivõimud saavad teada kaebaja homoseksuaalsusest, siis on see põhjus ajateenistusest kõrvalehoidumisel rangema karistuse määramiseks; PPA ei ole hinnanud, millise tagakiusu osaliseks võib kaebaja Venemaal saada, kui võimuorganid saavad teada tema seksuaalsest sättumusest; rahvusvahelise kaitse andmisest ei saa keelduda põhjusel, et PPA eeldab, et Venemaa riigivõim ei saa kaebaja seksuaalsest sättumusest teada; PPA hakkas meelevaldselt kinni kaebaja vastusest, et ametlikke suuri juhtumeid ei ole tal olnud seoses ametivõimude poolse tagakiusamisega LGBT+ kogukonna suhtes. PPA ei ole arvestanud, et kaebaja on välja toonud kooliaegse kiusamise jättes arvestamata asjaolu, et Venemaal võib LGBT+ kogukonna liikme tagakius olla sedavõrd ränk, et isik enda turvalisuse huvides pigem väldib sel teemal sõna võtmast ning varjab enda olemust; arvesse jäeti võtmata, et kaebaja sõlmis Eestis viibides kooselulepingu ning menetluses ei ole antud hinnangut selle kohta, kuidas Venemaa ametivõimud sellest teada saades suhtuvad. Kaebaja hinnangul oleks sellisel juhul tagakiusamine vältimatu; turvalise perekonnaelu elamine VF-is pole võimalik.
6.4.HIV-diagnoosiga seotud väited: otsus keskendub liigselt HIV-diagnoosile, kuigi kaebaja ei väida, et tema tagakisu aluseks oleks üksnes HIV-diagnoos; otsuse tegemisel ei võetud arvesse mõjusid (sh mõju kaebaja tervisele), mis kaasneksid ravi katkestamisega või raviskeemi muutmisega; Euroopa Inimõiguste kohtu praktika kohaselt on tegu konventsiooni artikli 3 rikkumisega, kui isikul ei ole võimalik saada vajaminevat ravi ning väljasaatmise ja rahvusvahelise kaitse hindamisel ei võeta arvesse inimese tervislikku seisundit.
6.5.Poliitilise meelsusega seotud väited: jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebaja PPA hinnangul Venemaa politsei huviorbiidis, kui ta on juba kord meeleavaldusele kinni peetud; Venemaal võivad sotsiaalmeedia postituse eest saada karistada ka isikud, kes ei ole kõrge profiiliga ning kes on postitanud üksiku postituse; PPA on jätnud hindamata, kuidas mõjutavad postitused, kui Venemaa ametivõimud saavad teadlikuks kõikidest asjaoludest.
5 (17)
6.6.Täiendava kaitse vajadusega seotud väited: PPA hindas täiendava kaitse vajadust valesti, kuna jättis hindamata, et vajaliku preparaadi mittesaamine mõjutab tugevalt kaebaja tervist ja õigust elule.
7.Vastustaja seisukoht
7.1.PPA 27.06.2023 otsus on põhjendatud, selle tegemisel on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid ning selle tühistamiseks ei ole alust. PPA nõustub kaebajaga, et tänaseks on Venemaal vastu võetud LGBT+ kogukonda piiravaid seadusi, kuid see ei tähenda, et igale Venemaa kodanikust LGBT+ kogukonna liikmele tuleks anda rahvusvaheline kaitse. PPA jääb otsuses toodud seisukohtade juurde.
7.2.Ajateenistuse ja mobiliseerimisega seotud väited: kaebaja väited, et päritoluriiki naasmisel ootab teda ees kui mitte kohene sõjas osalemine, siis ajateenistus, on olemuselt spekulatiivne; ei ole tõendatud, et kaebaja suhtes kehtiks sõjaväeteenistuse kohustus ilma asendusteenistuse võimalusega. Asjaolu, et see võib olla keeruline ei ole pagulase staatuse andmise aluseks; kaebaja kirjeldas PPA-le, et ta ei soovi sõjaväeteenistust läbida oma patsifistlikust olemusest tingitult, mistõttu on õige otsuses märgitu, et sellisel juhul on alternatiivteenistuse läbimine võimalik; kuigi osalise mobilisatsiooni väljakuulutamisel mobiliseeriti ka neid isikuid, keda mobiliseerima ei oleks pidanud, siis tegemist oli eksitusega ning seda on Venemaa ka tunnistanud; ajateenistusest teadlik kõrvalehoidmine on karistatav mitmetes riikides ning õige ei ole seadusega sätestatud kohustuse ignoreerimine; kaebaja peab eelkõige kasutama päritoluriigis seaduslikke meetodeid enda õiguste eest seismisel. Rahvusvahelise kaitsega ei saa lahendada kaebaja ja tema päritoluriigi vahel tekkivaid võimalikke vaidlusi, mille tagajärjeks ei ole isiku tagakius; kuna kaebajal on võimalik läbida alternatiivteenistust, siis ei pidanud PPA analüüsima, kuidas suhtutakse kaebaja profiiliga isikusse, kes hoidub sõjaväeteenistusest kõrvale; PPA kogus päritoluriigi infot homoseksuaalide kohtlemise kohta ajateenistuses menetluse lõppfaasis ning kaebaja ei ole PPA kogutud infot ümber lükanud. Kaebaja tõi päritoluriigi infona välja selle, milliseid rünnakuid on Venemaa sõdurid pannud toime LGBT+ kogukonda kuuluvate Ukraina kodanike suhtes Ukraina territooriumil ning kohtule esitatud artikkel ei kajasta LGBT+ kogukonda kuuluvate ajateenijate kohtlemist kaasteenijate poolt Venemaa armees; kaebaja väide, et kui ta oleks HIV-diagnoosi tõttu sõjaväekõlbmatu, siis ei oleks talle kutset saadetud, on asjakohatu, kuna tema enda esitatud artikkel kinnitab, et sõjaväekomissariaadid ei ole alati kursis kutsutavate tervisliku seisundiga. Kuna kaebaja sõjaväepiletis seisab märge „kõlblik väikeste piirangutega“, siis võib eeldada, et kutse saadeti just sel põhjusel, mitte kaebaja tervislikust seisundist tingitult. Päritoluriigi infost nähtuvalt ei võeta HIV-positiivseid mehi ajateenistusse ja neid ei mobiliseerita ning PPA-le teadaolevalt saab HIV-positiivne mees ajateenistuses ja sõjas osaleda enda haigust varjates. Kuna kaebaja ei soovi ajateenistuse läbida, jääb PPA otsuses väljendatud seisukohale, mille kohaselt kui kaebaja astub vajalikud sammud, ehk pöördub kindlate asutuste poole ja hangib vajalikud tõendid, ei varja enda diagnoosi, on tal võimalik ajateenitusse kõlbmatus ametlikult registreerida ning kaebaja ei pea ajateenistust läbima.
6 (17)
7.3.LGBT+ kogukonda kuulumisega seotud väited: ajateenistusest kõrvale hoidmisega kaasnevad karistused ei saa olla kaebajale üllatuslikud, kusjuures kaebaja ütlustest ei nähtu, et LGBT+ kogukonda kuulumine oleks peamine põhjus, miks ta sõjaväeteenistus läbida ei soovi; ei saa välistada, et kaebaja võib Venemaal elades kogeda oma seksuaalse orientatsioonida seonduvalt diskrimineerivat ja tõrjuvat suhtumist ning seda nii era- kui ka ametiisikutelt, siis asjaolu, et teatud ühiskonnaliikmed homoseksuaalseid suhtemudeleid ei aktsepteeri ei tähenda, et eraisikute käitumist tuleb lugeda riigi süsteemseks tagakiusuks; aastaid tagasi koolikaaslaste toime pandud kiusamine ei ole alus rahvusvahelise kaitse andmiseks; kaebaja ei ole välja toonud, et talle võib osaks saada sedavõrd ränk tagakius, et kaebaja ei soovi sellest rääkida; Venemaa ametivõimud ei saa kaebaja sõlmitud kooselulepingust teada, ilma et kaebaja seda ise ei ütle.
7.4.HIV-diagnoosiga seotud väited: kaebaja väited on vastuolulised, kuna ühel juhul väidab ta, et otsuse tegemisel keskenduti liialt diagnoosile ning teisel juhul väidab kaebaja, et PPA ei ole seda arvesse võtnud; HIV-ravimite kättesaadavus on Venemaal kehval tasemel ning kõik ravi vajavad patsiendid ravi ei saa, siis sellega tegeletakse ning kaebaja ei väida, et talle ei olnud Venemaal ravi tahtlikult tagatud; kaebajale on terve tema elu olnud Venemaal vajalik ravi kättesaadav.
7.5.Poliitilise meelsusega seotud väited: kaebaja sattumine Venemaa ametivõimude huviorbiiti seoses poliitilise meelsusega on vähetõenäoline; kuigi Venemaal on sotsiaalmeedias tehtud postituste eest isikuid karistatud, siis ei tähenda see seda, et iga Venemaa kodanikku, kes on teinud mõne üksiku postituse, tuleb tunnustada pagulasena. Venemaal on teisigi Venemaa poliitilise režiimiga ning alustatud agressioonisõja vastaseid isikuid. Ei ole usutav, et Venemaa ametivõimudel oleks sellises ulatuses ressurssi, et kõiki selliseid isikuid vastutusele võtta; kaebaja ühekordne juhuslik kinnipidamine meeleavaldusel ning ühekordne trahv ei tähenda, et kaebaja oleks Venemaa politsei huviorbiidis. Kaebaja kirjeldas ühekordset kinnipidamist, mistõttu on arusaamatu kaebuse väide, et kaebajat on mitmel korral kinni peetud; PPA otsuses tehtud järeldus, et 2020. aastal tehtud trahv võis olla seotud koroonapiirangute rikkumisega, on seotud otsuse lk-del 18–19 toodud põhjendsutele. Isegi kui selle trahvi tegemise alus seisnes muus, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist ega seda, et kaebaja on pagulane.
7.6.Täiendava kaitse vajadusega seotud väited: PPA võttis täiendava kaitse vajaduse hindamisel arvesse kõiki asjaolusid ning leidis põhjendatult, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset.
7 (17)
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada.
8.1.VRKS § 4 lg-st 1 tulenevalt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.
8.2.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu.
9.Tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS §-s 19. Tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või vaimset vägivalda; diskrimineerivaid seadusandlikke, täidesaatva või kohtuvõimu meetmeid ja nende rakendamist; diskrimineerivat süüdimõistmist või ebaproportsionaalset süüdimõistmist või karistuse kehtestamist; samuti ligipääsu puudumist õiguskaitsele, mis peab kättesaadavuse korral olema tõhus ja püsiv (VRKS § 19 lg 6). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).
10.Nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/951 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).
11.Kohus nõustub PPA 27.06.2023 otsuse2 põhjendustega, et kaebaja haldusmenetluses välja toodud asjaolud ei anna alust pidada teda pagulaseks või täiendava kaitse saajaks ning kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 165 lg-ga 2 ei pea kohus vajalikuks PPA otsuse põhjendusi siinkohal korrata. Ka kohtumenetluses antud kaebaja selgitused ei ole aluseks,
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
11.07.2023 kaebuse lisa 2, dtl 22–40
8 (17)
et tunnustada kaebajat rahvusvahelise kaitse saajana. Kohus nõustub PPA-ga, et sisuliselt on kaebuse vastuväited suunatud PPA järeldustega mittenõustumisele, kuid kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, miks võiks PPA otsuses välja toodud järeldusi muuta ning mida PPA ei oleks juba otsuse tegemisel arvestanud. Samuti on kaebus suunatud hüpoteetilistele olukordadele, mida kaebaja ise haldus- või kohtumenetluses välja toonud ei ole. Ehkki kohus peab usutavaks, et kaebaja ei soovi Venemaale naasta, siis ei ole see aluseks tema tunnustamiseks rahvusvahelise kaitse saajana. Kohtu hinnangul on PPA kaebaja isiklikku profiili hinnanud kooskõlas VRKS § 18 lg-ga 2 ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et vaatamata kaebaja kuulumisele LGBT+ kogukonda, tema soovimatusele osaleda Venemaal ajateenistuses ning sotsiaalmeedias tehtud üksikutele sõjavastastele postitustele ei ole kaebajal alust karta Venemaale naastes tagakiusu või tõsisesse ohtu sattumist. Pagulasseisundi hindamine
12.Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt tagakiusu tõttu. Seda ei kinnita kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus3, PPA-le haldusmenetluses antud ütlused4 ning kohtumenetluses esitatud kirjalikud seisukohad5 ja kohtuistungil antud ütlused6. Seega tuli PPA-l kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust lahendades hinnata, kas kaebaja naasmisel Venemaale võib tema väljatoodud asjaolude pinnalt eeldada, et kaebajat võidakse hakata tagakiusama või ta võib sattuda tõsisesse ohtu. Sama lähtepunkt on ka kohtul asja lahendamisel. Ajateenistuse kutsumisega seonduv
13.Kohus nõustub PPA otsuses tehtud järeldustega, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks seoses ajateenistusse kutsumisega ja sellele kutsele reageerimata jätmisega ning kookõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ei pea kohus vajalikuks PPA otsuses7 toodud seisukohti korrata. Kohtu hinnangul on oluline rõhutada, et riikidel on õigus kehtestada ajateenistuskohustus ning soov sellest kohustusest kõrvale hoida ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Kuna ajateenistuse kohustuse kehtestamine on riigi õigus, siis on riigi õigus kehtestada ka karistused deserteerumise või sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmise eest, kuid karistus peaks olema mittediskrimineeriv, proportsionaalne ja seaduses sätestatud.
13.1.Tagakiusamisena käsitatakse muuhulgas VRKS § 19 lg 2 punkti 5 kohaselt süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise (vrd direktiivi 2011/95 artikkel 9 lg 2 punkt e). VRKS §-s 22 (nn välistusklausel) on toodud pagulase või täiendava kaitse saajana tunnustamist välistavad asjaolud, milleks muuhulgas on inimsusevastase, rahuvastase või sõjakuriteo toimepanemine (vrd Genfi Pagulasseisundi konventsioon8 artikkel 1 F, direktiivi 2011/95 arttikli 12 lg 2 punkt a).
13.2.Viidatud tagakiusu vormi on sisustanud nii Riigikohus 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 kui ka korduvalt Euroopa Kohus. Riigikohus selgitas viidatud lahendi punktis 26, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 tagakiusu jaatamiseks peaks olema, et isikule on saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse
11.07.2023 esitatud kaebus (dtl 3–14) ning täiendavad seisukohad (dtl 1455–1466)
Kohtuistungi protokoll, dtl 1792–1799
PPA 27.06.2023 otsuse punkti 5.5 alapeatükk „Kutse ajateenistusse ja mobiliseerimine“ (dtl 25–29) ning punktis 7.1 esitatud seisukohad kaebaja vastuväidetele (dtl 38)
Vastu võetud 27.07.1951
9 (17)
ning hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Samuti tuleks hinnata, milliseid teenistusülesandeid isik täitma peaks. Riigikohtu viidatud seisukoht tugineb Euroopa Kohtu otsusele C-238/19 ja C-472/13, kus kohus on väga selgelt välja toonud, et rahvusvahelise kaitse saamise välistab asjaolu, et sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21, punkt 35; C-238/19, punktid 27–32). Otsuses C-472/13 selgitas Euroopa Kohus tol ajal kehtinud direktiivi artikli 9 lg 2 punkti e), mis vastab täna kehtiva direktiivi 2011/95 artikli 9 lg 2 punktile e), et: sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sealhulgas ka logistiline ja abipersonal; sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sealhulgas olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid – eeskätt neid, mis puudutavad kõiki asjaomaseid fakte, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal ning taotleja individuaalset positsiooni ja isiklikke asjaolusid – arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad, ja teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi 2004/83 artikli 9 lõike 2 punkti e alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik kasutada. Lisaks märkis Euroopa Kohus nii asjas C-238/19 kui ka C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.
13.3.Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei väitnud haldusmenetluses, et tema soovimatus ajateenistust läbida oleks seotud tema kuulumisega LGBT+ kogukonda või HIV-diagnoosiga. Haldusmenetluses kirjeldas kaebaja soovimatust sõjaväekohustust täita järgmiselt: ta on sõja vastu üldiselt; sõtta saatmine oleks ohuks tema elule ja tervisele; ta kardab, et ei saa enam tagasi tulla oma kooselupaarilise juurde9; see ei sobi talle, kuna pole valmis relva käes hoidma; ta on rahu inimene10; ta on inimeste tapmise vastu11;
PPA kaebuse vastuse lisa 2, dtl 191 PPA kaebuse vastuse lisa 19, küsimuse 10 vastus (dtl 256)
PPA kaebuse vastuse lisa 19, küsimuse 15 vastus (dtl 256–257)
10 (17)
ta ei ole valmis toime panema sõjakuritegusid, tungima teise riigi territooriumile12. Kohus märgib, et ehkki kaebaja on püüdnud luua pildi, mille kohaselt on ta põhimõtteliselt ajateenistuse vastu, siis ometi nähtub tema 07.06.2023 vestlusest, et nii see ei ole. Kaebaja selgitas 07.06.2023 vestlusel13 järgmist: „Ma oleksin nõus läbima seda sõjalist väljaõpet kui see tõesti toimuks vastavalt seadustele ja kui ei saadetaks teiste suveräänsete vastu võitlema, siis ma oleks valmis sellist sõjalist väljaõpet läbima. Aga ühesõnaga panna toime sõjakuritegusid ja tungida teise riigi territooriumile ja täitma selliseid nõudmisi – minna sõdima teiste inimeste vastu, siis ma kategooriliselt keeldun minemast sellisesse tegevusse. Ja kui ka minu sõjaväeteenistuse käigus ilmneb see fakt, et ma olen LGBT inimene, mida ma ise eriliselt ei varja ja sellest teada saamine ei põhjusta suuri raskusi, siis järgneb minu suhtes ühesõnaga nagu arvete õiendamine.“ (küsimus nr 5). Ka küsimusele 12 vastates selgitab kaebaja, et: „Ma olen oma olemuselt täielikult patsifist ja arvan, et inimesed peaksid lahendama oma probleemid sõnadega, mitte inimesi tappes. Ja kõigest selleks me oleme välja mõelnud rahvusvahelise suhtluse erialad, instituudid, õigussüsteemid. Me peame õppima ka oma ajaloost, sest lõppude lõpuks sõda ei too ju kaasa rahu. Ja tapetud inimesi enam tagasi ei too. Aga inimene in ju kõrgeim väärtus. Siis on kõik.“. Seega ei nähtu kaebaja ütlustest, et ta oleks põhimõtteliselt ajateenistuse läbimise vastu, vaid ta ei soovi ajateenistuse läbimise raames Ukraina sõjas osaleda. Et kaebaja ei ole põhimõtteliselt ajateenistuse vastu kinnitab ka tõik, et aastal 2020 läbis ta välispassi saamiseks hindamiskomisjoni, kus tema sõjaväekõlbulikkus hinnati tähega „V“ ehk „kõlbulik väikeste piirangutega“.
13.4.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et päritoluriigi infole tuginedes puudub alus arvata, et kaebajal puuduks võimalus taotleda oma sõjaväekõlbulikkuse korduvat hindamist või võimalust läbida asendusteenistus. Kohtule ei ole teada, mil viisil toimus kaebaja tervisliku seisundi hindamine 2020. aastal, ent võttes aluseks PPA kogutud päritoluriigi info, siis nähtub sellest, et Venemaa praktika HIV-postitiivsete isikute ajateenistuste värbamisel on pigem ühetaoline ning selle kohaselt reeglina HIV-positiivseid isikuid ajateenistusse ei värvata. PPA kogutud päritoluriigi infot ja sellest tehtud järeldusi ei muuda ka kaebaja esitatud Meduza artikkel14, kust mh nähtub, et AIDSi keskuse tõend tagab vabastuse. Ent isegi kui kaebaja võetaks ajateenistusse, siis ei suurenda tema isikuline profiil tõenäosust, et ta saadetakse Ukrainasse sõdima. Ajateenistust on võimalik läbida ka muid ülesandeid täites. Venemaal on olemas seniajani toimiv asendusteenistuse süsteem ning kohtul puudub alus arvata, et kui kaebaja taotleb asendusteenistust, et sellisel juhul talle seda ei võimaldata. Sel põhjusel ei pea kohus asjakohaseks ka kaebaja viiteid haldusasjale 3-22-2275 ning UNHCR seisukohtadele seoses sõjaväeteenistusega. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Venemaal täna asendusteenistus ei toimiks. Seepärast ei ole kaebaja subjektiivne hirm, et ta võetakse ajateenistusse ja saadetakse sõdima, objektiivsete asjaoludega põhjendatud.
13.5.Praegusel juhul ei saa olla vaidlust, et kaebajale ei ole esitatud mobilisatsioonikutset, vaid kaebaja vanaema saadetud kutse15 on ajateenistuse kutse. Kuna kaebajale ei ole mobilisatsiooni kutset esitatud, siis jätab kohus tähelepanuta kaebaja need väited ja tõendid, mis on seotud isikute mobiliseerimisega Venemaal. Vähemalt täna ja ka 27.06.2023 otsuse tegemise ajal Venemaal kodanike mobiliseerimist (sh ka osalist mobiliseerimist) ei toimunud ning puuduvad andmed, et lähitulevikus see olukord oluliselt muutuks ja välja kuulutataks üldine mobilisatsioon, mis mh
PPA kaebuse vastuse lisa 20, küsimuse 5 vastus (dtl 265) PPA kaebuse vastuse lisa 20, dtl 264–268
Kaebuse lisa 17 (dtl 100–145)
PPA kaebuse vastuse lisa 14, dtl 225–228
11 (17)
hõlmaks kaebaja profiiliga mehi, kes ei ole läbinud ajateenistust ja kellel puudub igasugune sõjaväeline väljaõpe ja kogemus. Kui siiski eeldada, et välja kuulutatakse üldmobilisatsioon ja ka kaebaja mobiliseeritakse, sõltuks kaebaja tunnustamine pagulasena mh sellest, millised ülesandeid ta peaks mobiliseerimise korral täitma (vt punktis 13.2 viidatud kohtupraktika).
14.PPA hindas kaebaja ajateenistusega seonduvalt erinevaid aspekte - nii seda, et kaebaja on HIV-positiivne kui ka seda, et ta on homoseksuaal –, ning jõudis põhjendatult järeldusele, et neil põhjusel ei ole alust pidada kaebajat pagulaseks.
14.1.Kaebaja osa väiteid keskendub sellele, et PPA päritoluriigi info pärineb ajast enne 24.02.2022. Kohus märgib, et päritoluriigi infot tuleb koguda kogu menetluse ajal ning seda on PPA ka teinud16. Asjaolu, et otsus tugineb muu hulgas päritoluriigi infole ajast enne 24.02.2022 ei muuda seda infot automaatselt kasutamatuks ega too kaasa otsuse tühistamist. Kaebaja on toonud välja küll erinevaid artikleid, kuid need ei lükka ümber PPA kogutud päritoluriigi infot, mille kohaselt asendusteenistus on jätkuvalt võimalik ja selle tarbeks pakutakse Venemaal ka vastavasisulisi teenuseid. Samuti peab kohus vajalikuks välja tuua, et ehkki kaebaja on esitanud arvukalt erinevaid artikleid, siis osa nendest väljub vaidluse esemest. Nt kaebuse allmärkusena 17 toodud artikkel keskendub vene armee tegudele Ukrainas ukrainlaste vastu ning selle artikli pinnalt ei saa teha järeldust, et vene armees võitlevad isikuid oleksid sõjaolukorras samavõrd brutaalsed oma kaasmaalaste suhtes. Samuti on esitatud arvukalt artikleid mobilisatsiooniga seonduvalt, kuid vaidlust ei ole, et kaebajale ei ole mobiliseerimise kutset esitatud.
14.2.Päritoluriigi infot ei ole võimalik üldjuhul koguda kitsalt ühe profiiliga isikute kohta – nt kas HIV-positiivsed homoseksuaalid saavad asendada sõjaväeteenistuse asendusteenistusega või kuidas ajateenistuses sellistesse inimetesse suhtutakse. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis on PPA väga põhjalikult 27.06.2023 otsuses kajastanud ajateenistusse värbamisega seonduvat Venemaal ning vaidlust ei saa olla, et ka tänastes tingimustes on alternatiivse teenistuse läbimine Venemaal jätkuvalt võimalik. Kaebaja ei ole esitanud vastupidist infot. Samuti ei ole kaebaja esitanud päritoluriigi infot selle kohta, mis kinnitaks väidet, et alternatiivteenistuse taotlemisel asendusteenistuse määramise asemel ta arreteeritaks või saadetaks sõjaväkke ja sealt juba rindejoonele. Tegemist on liialdusega.
15.Kohus ei nõutu kaebajaga ka selles, et PPA ei ole õigesti hinnanud talle ajateenistusest kõrvale hoidmise eest osaks saada võivat karistust. Asjaolu, et kaebaja ei nõutu PPA järeldusega (otsuse lk 7 viimane lõik–lk 8), et kaebaja viibimine kutse saamise ajal välismaal muudab väheusutavaks, et kaebajat võidaks Venemaale naastes ebaproportsionaalselt karistada, ei muuda PPA järeldust põhjendamatuks. Vastav järeldus põhineb päritoluriigi infol ning kaebaja ei ole seda järeldust ümber lükanud. Kutselt17 nähtub, et kaebaja oli kohustatud ilmuma 15.10.2022 sõjaväekomissariaati. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega ka väiteid selle kohta, et ilmumata jätmise tõttu oleks tema suhtes alustatud menetlust, mille tulemuseks oleks tema karistamine. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ajavahemikul 15.10.2022–14.06.2023, mil kaebaja sai 28-aastaseks, oleks talle korduvat kutset püütud kätte toimetada, ehkki tänaseks toimetab Venemaa kutseid kätte elektrooniliselt. Praegu kehtib Venemaal veel ajateenistuskohustus kuni 27-eluaastani, mistõttu ei ole kaebaja kohustatud ajateenistust läbima. Kuigi Venemaal arutatakse selle piiri tõstmist, siis ei ole seda kohtule teadaolevalt tänaseni tehtud. Lisaks märgib kohus, et seoses kaebajale ajateenitusse asumiseks kutse saamisega on oluline ka see, et kaebajale ei ole seda isiklikult kätte toimetatud, kutse kättetoimetamise ajal
PPA kaebuse vastuse lisa 21, dtl 270 PPA kaebuse vastuse lisa 14
12 (17)
viibis kaebaja õiguslikul alusel Eestis ning lisaks on ta 2020. aastal läbinud vabatahtlikult tervisliku seisundi hindamise sõjaväekomissariaadis. Ka need on asjaolud, mida kaebajale võimaliku karistuse määramisel eelduslikult arvesse võetakse.
16.Haldusmenetluses ei toonud kaebaja välja, et ta ei soovi ajateenistust läbida LGBT+ kogukonna liikmeks olemise pärast, vaid kaebaja väitis, et kardaks arvete õiendamist18. Ehkki PPA kogutud päritoluriigi info kinnitab LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste diskrimineerimist ajateenistuses, siis ei nõustu kohus kaebaja paljasõnalise väitega, et pärast 24.02.2022 suhtutakse neisse veel halvemini ning seda ei kinnita ka kaebaja kohtumenetluses esitatud artikkel. Seejuures märgib kohus, et PPA ei väitnud 27.06.2023 otsuses, et üldjuhul suhtutakse homoseksuaalsidesse Venemaa ajateenistuses rahulikult ja normaalselt, vaid PPA väide oli, et suhtumine on seinastseina. Selle väita ümberlükkamiseks ei piisa lihtsalt tõdemusest, et kaebaja hinnangul see väide ei ole enam pädev.
17.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA on õigesti asunud seisukohale, et kaebajat ei ole alust tunnistada pagulasena, kuna ta ei ilmunud ajateenistuskutsel märgitud tähtajaks sõjaväekomissariaati või et kaebaja ei soovi ajateenistust Ukraina sõja ajal läbida. Lisaks märgib kohus täiendavalt, et Euroopa Pagulasameti 2022. aasta detsembris koostatud raportist „The Russian Federation – Military service“19 nähtub, et põhimõtteliselt on ajateenistusse värbamise otsused (st terviseseisundi hindamise otsused) vaidlustatavad ning alustatud kohtumenetlused on olnud edukad (punkt 2.3.2). Kaebaja kuulumine LGBT+ kogukonda
18.Hinnates kaebaja selleteemalisi väiteid kogumis, siis on need sisuliselt ajendatud mõttest, et tagakiusuks ja rahvusvahelise kaitse andmise aluseks võiks pidada igasuguseid negatiivseid arenguid ja ühiskonna suhtumist LGBT+ kogukonna liikmetesse. Kohus sellega ei nõustu.
18.1.Seksuaalvähemuste diskrimineerimine või ühiskonna halvustav suhtumine ei ole tagakiusuks VRKS §-i 19 ja Genfi konventsiooni tähenduses. Päritoluriigi infost ei nähtu, et kaebaja ei saaks Venemaale naastes elada sellist elu, mida ta enne 2022. aastal Venemaalt lahkumist elas, st et kaebaja peaks oma seksuaalset sättumust igal juhul varjama või et pelgalt seksuaalse sättumuse tõttu võidaks teda kriminaalkorras karistada. Et seksuaalne sättumus ning ühiskonna negatiivne hoiak ei ole üldjuhul tagakiusuks, kinnitab ka Euroopa Kohtu 07.11.2013 kohtuotsus X jt, C‐199/12–C‐201/12, kus kohus leidis, et isegi samasooliste paaride kriminaalkorras karistamine ei pruugi olla tagakius. Sellistes ühiskondades, kus seksuaalne sättumus on kriminaalkorras karistamise aluseks, on ilmne, et ühiskonna tolerants selliste suhete suhtes on äärmiselt madal ning sellised paarid võivad kogeda nii ühiskonnaliikmete kui ka ametiisikute negatiivset suhtumist.
18.2.Poolte vahel ei ole vaidlust, et seksuaalvähemuste olukord Venemaal on jätkuvalt halb ja ühiskonna suhtumine neisse ei ole paranenud. ÜRO Inimõiguste Nõukogu eriraportööri 15.09.2023 raport inimõiguste olukorrast Venemaa Föderatsioonis20 (punkt 41) kinnitab, et mitteheteroseksuaalsed isikud võivad üha enam seista Venemaa homofoobses ühiskonnas silmitsi vägivalla, ebaseadusliku vahistamise ja alusetute kriminaalsüüdistustega. On dokumenteeritud
PPA kaebuse vastuse lisa 20, küsimuse 5 vastus (dtl 265) Kättesaadav: https://coi.euaa.europa.eu/administration/easo/PLib/2022_12_EUAA_COI_Report_Russian_Federation_Military_s ervice.pdf (17.10.2023)
mitmeid juhtumeid, näiteks Tšetšeenias, kus politsei ja julgeolekujõud on väidetavalt pressinud välja, röövinud ja piinanud LGBT+ inimesi. Siiski ei viita asjas kogutud tõendid, et tagakiusukartus kaebaja seksuaalse sättumuse tõttu oleks objektiivselt põhjendatud. Ehkki päritoluriigi infost nähtuvalt on suhtumine negatiivsem just meest suhtes ning esineb vägivalda, ebaseaduslikke vahistamisi ja ka alusetuid kriminaalsüüdistusi, siis kaebaja ei ole selliste olukordadega Venemaal kokku puutunud. Kaebaja kirjeldas ühte koolikiusamise intsidenti, kuid kohus nõustub PPA-ga, et see ei ole pagulasena tunnustamise aluseks.
18.3.Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt PPA oleks pidanud arvestamata asjaoluga, kuidas LGBT+ kogukonda kuulumine mõjutab kaebajat olukorras, kus ta peab komissariaadis tõendama, et ta ei ole ajateenistuseks kõlbulik või soovib alternatiivteenistust. LGBT+ kogukonna liikmena on kaebaja sõjaväekomissariaadis hindamisel käinud ning kaebaja ei väitnud, et see oleks talle olnud kuidagi eriliselt raske või vastuvõetamatu. Samuti ei toonud kaebaja seda välja vestluses PPA-ga.
18.3.Mis puudutab aga kaebaja väiteid võimaliku LGBT+ propaganda ja selle eest karistamisega, siis ei nähtu kaebaja ütlustest, et ta oleks LGBT+ kogukonna aktivist või et ta oleks pidanud Venemaal elades oma identiteeti eriliselt varjama. Kaebaja tõi haldusmenetluses välja, et juba koolis käies said klassikaaslased teada, et ta on LGBT+ kogukonna liige21 ning samuti märkis kaebaja, et ta ei varja enda kuulumist LGBT+ kogukonda ning sellest teada saamine ei põhjusta talle suuri raskusi22. Kaebaja kirjeldas oma elu Venemaal ning kohtul puudub alus arvata, et kui kaebaja Venemaal naaseks, et siis võiks tema elukorraldus olla seal varasemaga võrreldes sedavõrd erinev, et ainuüksi sel põhjusel võiks ta LGBT propaganda eest vastutusele võtta. Asjaolu, et Venemaal ei suhtuda samasooliste peremudelistesse soosivalt ning neil ei ole võimalik abielluda ja lapsendada ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.
19.Eelnevast tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et ehkki Venemaal on LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste elu muutunud keerulisemaks ei ole see kaebajale rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Venemaal ei kiusata taga pelgalt homoseksuaaliks olemise pärast. HIV-diagnoosiga seonduv
20.Kaebaja tunnustamine pagulasena ei ole põhjendatud ka tema HIV-diagnoosist lähtuvalt ning kohtule jäävad kaebaja sellesisulised etteheited mõistetamatuks. Nimelt ühelt poolt väidab kaebaja, et PPA keskendus liialt tema HIV-diagnoosile ning teisalt väidab kaebaja seda, et PPA ei ole seda asjaolu arvesse võtnud. Kohus leiab, et PPA on õigesti käistanud kaebaja HIV-diagnoosi individuaalse asjaoluna ning sellest lähtuvalt on PPA seda asjaolu ka hinnanud.
21.Kaebaja toob kaebuses välja, et PPA ei ole arvesse võtnud võimalikke mõjusid, mis kaasneksid ravi katkestamisega või raviskeemi muutmisega. Kohtu hinnangul ei pidanud PPA seda tegema, kuna päritoluriigi infost nähtuvalt on HIV ravi Venemaal tagatud. Vaidlust ei ole, et HIV ravi on olnud Venemaal kättesaadav ka kaebajal ning kohtul puudub alus arvata, et Venemaale naastes see nii enam ei oleks. PPA analüüsis otsuses HIV ravimite kättesaadavust23 Venemaal ning analüüsist ei nähtu, et kaebaja ravi jätkamine oleks välistatud. On paratamatu, et erinevates riikides on ravivõimalused erinevad, aga praegusel juhul ei saa olla vaidlust, et Venemaal on HIVravi tagatud. Asjaolu, et pärast täiemahulise agressioonisõja alustamist võib see olla muutunud
PPA kaebuse vastuse lisa 19, küsimuse 25 vastus PPA kaebuse vastuse lisa 20, kaebaja punkti 5 viimases avaldatud seisukoht
PPA otsuse punkt 5.5 alapunkt „HIV ravimite kättesaadavus Venemaal“
14 (17)
ning vajalik on muuta sel põhjusel ka raviskeeme ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ning seda ei saa pidada tagakiusuks. Sotsiaalmeedia ja poliitiline veendumus
22.VRKS poliitilise vaate mõistet ei ava. Küll aga teeb seda VRKS-i aluseks olev direktiiv 2011/95. Viidatud direktiivi artikli 10 lg 1 alapunkti e) kohaselt „poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Nii õigus omada poliitilist veendumust kui sõnavabadus (mis hõlmab ka oma poliitilise meelsuse väljendamise vabadust) on fundamentaalsed vabadusõigused.
23.Mõistet „poliitilised vaated“ on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt defineeritud ning tõdetud, et seda tuleb tõlgendada laialt ning see mõiste võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. See eeldus tugineb mitmele asjaolule. Kõigepealt väljendi „eelkõige“ kasutamine selleks, et loetleda mitteammendavalt asjaolud, mis võivad seda mõistet määratleda. Seejärel ei ole mainitud mitte ainult „vaateid“, vaid ka „ideid“ ja „veendumusi“ potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende „poliitika“ või „meetoditega“ seotud küsimustes, ilma et taotleja oleks tingimata tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes. Lõpuks on rõhk asetatud sellele, kuidas tagakiusajad nende „poliitilist“ laadi tajuvad (C-280/21, punktid 21 ja 27). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest /.../ veendumustest /.../ või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17; Eesti kohtupraktika haldusasjades 3-18-388 ja 3-18-248 jm). Sellest kohtupraktikast juhindumise sobivust poliitilise meelsuse alusel tagakiusu asjades on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.04.2020 otsuse nr 3-19-2090 punktis 17.
24.Seega tuleb poliitilise meelsuse hindamisel lähtuda selle mõiste laiast tähendusest ning poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates ei tule analüüsida mitte seda, kuidas kaebaja peaks või võiks tagakiusu vältimiseks päritoluriiki naastes käituda, vaid hinnata tuleb tema isiklikke asjaolusid, eeldatavat (eelkõige sisemisest veendumusest ajendatud) käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusuohtu. Samuti ei saa poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates lähtuda üksnes minevikusündmustest, vaid teha tuleb ka prognoosotsus tulevikuks, ehk ajaks, mil isik päritoluriiki naaseb.
25.Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja on teataval määral avaldanud vastuseisu Venemaal valitseva poliitilise meelsuse suhtes, siis ei ole see toonud kaasa tagakiusu. Samuti ei pea kohus usutavaks, et Venemaale naastes võiks kaebajale osaks saada tagakius või tõsine oht, mille kaitseks rahvusvahelise kaitse instrument on loodud. Praegusel juhul taandub kaebaja poliitiliste vaadete ja nende avaldamisega seonduvalt küsimus eeskätt sellele, kas kaebaja osalemine ühel meeleavaldusel Eestis ning sotsiaalmeedia postituste tegemine on sellised sündmused, mille alusel võiks väita, et kaebajale saaks Venemaale naastes osaks tagakius, mille eest kaebaja vajaks rahvusvahelist kaitset. Vastus sellele küsimusele on eitav.
25.1.Kohtu hinnangul ei kinnita haldus- ja seni kohtumenetluses tuvastatud asjaolud, et kaebaja hirm, mis on seotud Venemaa ametivõimude tagakiusuga seoses sotsiaalmeedia postitustega, tegelikult realiseeruks. Kaebaja ei ole oma võimuvastast meelsust avaldanud viisil, mis oleks pälvinud võimuorganite tähelepanu. Kaebaja senine tegevus ei ole talle soovimatut tähelepanu toonud määral, mis viitaks, et teda võidakse poliitiliste veendumuste pärast hakata taga kiusama.
15 (17)
Sisuliselt tugineb kaebaja Venemaa kohta avaldatud infole, millest nähtub võimuvastaste isikute tagakiusamine ning väärkohtlemine. Seda kõike ei saa vahetult laiendada kaebajale. Päritoluriigi info kohaselt ei toimu Venemaa elanikkonna valimatut ja ulatuslikku represseerimist.
25.2.Venemaal on tänase võimuga opositsioonilistes vaadetes olevaid inimesi lisaks kaebajale veelgi ning üksnes opositsiooniliste vaadete omamine ning Venemaa alustatud agressioonisõjaga mittenõustumine ei ole aluseks, et pidada isikut tagakiusu eest rahvusvahelise kaitse vajajaks. Ehkki päritoluriigi infost nähtub, et avalikult Venemaa võimude kritiseerimise korral võib tagajärjeks olla inimese karistamine, siis ei ole alust arvata, et üksnes riigivõimu tegevusega mittenõustumine ja selle arvamuse avaldamine toob kaasa võimude suurema tähelepanu ja tagakiusamise. Ka mitte igasugusele meelsuse avaldamisele ei järgne ametivõimude sanktsioone, kuivõrd ametivõimud ei ole võimelised iga sotsiaalmeediakontot jälgima.
25.3.Uuringud on näidanud, et sõjategevust Ukrainas toetab arvatavasti üksnes iga neljas venelane ja üle poole elanikest loodavad, et Venemaa alustab rahukõnelusi24. Seega on tõenäoliselt kaebajaga sarnase poliitilise meelsusega isikuid Venemaal väga palju ja ei ole alust eeldada, et just kaebaja oma vaadete tõttu võimude erilise tähelepanu all oleks. Varjupaigaõiguse eesmärgiks ei ole kaitse andmine kõigile isikutele, kellele oma kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne on, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu. Puudub ka teave, et Venemaale naasnud Venemaa kodanikud võiksid ohus olla pelgalt seetõttu, et nad on pikemat aega Eestis viibinud ja siin rahvusvahelist kaitset taotlenud. Seejuures ei ole rahvusvahelise kaitse menetlus avalik ja kaitse taotlemisest kodakondsusjärgset riiki ei teavitata.
26.Seoses kohtuistungil väidetuga, mille kohaselt aitas kaebaja Eestis miitingu organiseerimisel graafilise disainiga, siis ei ole kaebaja sellest varasemas menetluses juttu teinud. Kohtu hinnangul ei nähtu kaebaja postitustest ega kohtule esitatud tõenditest, et ta oleks olnud Eestis toimunud miitingu organiseerija ning samuti ei saa olla vaidlust, et Venemaa ametivõimud ei ole kaebaja sellesisuliselt tegevusest teadlikud.
27.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena ka tema poliitiliste vaadete tõttu. Täiendava kaitse seisundi hindamine
28.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et kaebajat ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajana ning kohus ei pea selles osas vajalikuks 27.06.2023 otsuse põhjendusi korrata. Ehkki täna Venemaal aset leidev võib olla riigi kodanikele hirmutav, siis ei nähtu kohtule, et kaebaja naasmine kodumaale võiks talle kaasa tuua tõsise ohu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Seega ei ole täiendava kaitse andmine alternatiiv sellele, et kui isik pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleks isikut tunnustada täiendava kaitse saajana. Täiendava kaitse instituut on iseseisvaks rahvusvahelise kaitse andmise aluseks ning selle eelduseks on tõsine oht päritoluriigis. Kohtule ei nähtu, et praegusel juhul esineks kaebaja suhtes tõsise ohu alused.
The Conversation: https://theconversation.com/ukraine-war-new-figures-suggest-only-one-in-four-russianssupport-it-but-that-wont-be-enough-to-oust-putin-196163 (16.10.2023)
16 (17)
Kokkuvõte
29.Kokkuvõtvalt on PPA otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta nii menetluslikult kui sisuliselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulase ega täiendava kaitse saajana. Kaebus jääb koguulatuses rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
30.Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
31.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi, sünniaeg ja Eestisse saabumise aeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
17 (17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.