X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.01.2023 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/36-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud xx xx xxxx) Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja 28.08.2023 esitatud menetlusdokument „X 28.08.23.docx“, kõik 28.08.2023 esitatud lisad ja 28.08.2023 kell 12:24 saadetud e-kiri (s.o tervikuna tagastada kohtute infosüsteemis dokument 14s ning dokumendist 13s kõik peale ekirja ja menetlusdokumendi „X_Tallinna Halduskohus 28.08.23.pdf“).
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.11.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) keeldus 24.01.2023 otsusega nr 15.3-3.2/36-1 (edaspidi otsus) Xile tähtajalise elamisloa andmisest. Otsuse kohaselt taotles X (edaspidi ka taotleja) tähtajalist elamisluba välislepingu alusel rahvuselt eestlasena. Taotlus vaadati läbi, lähtudes välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) §-dest 201 ja 202 ning siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (edaspidi määrus nr 7) § 25 lg-st 1. PPA keeldus tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 2 alusel, sest taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Esitatud dokumentide põhjal ei saa tõsikindlalt väita, et taotleja on rahvuselt eestlane ja seda ei kinnita ka muud objektiivsed kriteeriumid. Taotlus ei ole põhjendatud, kuna taotleja ei ole tõendanud, et ta on rahvuselt eestlane ja teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast, lisaks ei ole taotleja täiskasvanueas elanud Eestis ega omandanud eesti keele oskust, millest saaks järeldada, et taotleja on eestluse hilisemalt omandanud. Elamisloa andmisest keeldumine ei riiva oluliselt taotleja põhiõigusi ning on proportsionaalne. Taotleja on vallaline ja elab ning töötab käesoleval ajal Venemaal, kus elab ja õpib ka tema kooliealine laps ning elatanud ema. Seega ei rikuta taotleja põhiõigust perekonnaja eraelule. Asjaolusid kogumis arvestades, on tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne.
2.X (edaspidi kaebaja) esitas 19.03.2023 Tallinna Halduskohtule „vaidena“ pealkirjastatud kaebuse, milles palus enda elamisloa taotluse uuesti läbivaatamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja seisukoht
3.1.PPA otsuse aluseks on menetleja subjektiivne arvamus ja tahe keelduda elamisloa andmisest. Menetleja seab kahtluse alla kaebaja rahvusliku identiteedi, kuigi kaebaja esitas originaaldokumendid, mis tõendavad, et tema ema on eestlane ja kõik lähimad esivanemad tema liini pidi olid samuti eestlased. Eelkõige on tõendiks vanaisa X eestikeelne täisealiseks saamise tunnistus luterliku koguduse poolt 1922. aastal. Kui kaebaja esivanemad poleks eestlased, siis sellist dokumenti poleks. Nad viibisid saatuse tahtel Venemaal, kuid neile oli oluline teada, et nad olid eestlased. Eesti talu plaan viitab, et kaebaja pereliikmed säilitasid oma kuuluvuse eesti rahva hulka. Ema sünnitunnistus tõendab, et tema vanemad on eesti ees- ja perekonnanimede kandjad, ja see, et 1939. aastal nende rahvust tunnistusele ei märgitud, polnud nende süü. Kaebaja sünnitunnistusel on ema rahvuseks passi alusel märgitud eestlane. Kaebajal on veel dokumente sugupuu ja esivanemate eestluse tõendamiseks, kuid neid PPA temalt ei nõudnud. Kaebaja vanemad sugulased säilitasid Nõukogude Venemaal enesemääratluse eestlasena, kõik vanema põlvkonna naised jätsid abielludes alles neiupõlvenime X. Menetleja ei võta teadlikult arvesse peamisi ja püsivaid fakte eestlaseks olemise kohta (sünnitunnistus; ema sünnitunnistus; vanaisa luterliku koguduse tõend; kaebaja dokumentide koopiad, kus on määratletud rahvus; tädi garantiikiri ning asjaolu, et sündides anti kaebajale vanaema X eesnimi), vaid tugineb muutlikele argumentidele (Eesti külastamine, viisa, keeleoskus jne).
3.2.Kaebaja määratleb end eestlasena, kuna on suhelnud ainult emaliini sugulastega ja kuulnud eestikeelset kõne. Kaebajale väljastati passi saamise taotlus aastal 1990. See tõendab tema rahvust, mille ta määras kindlaks temas alati olnud siseveendumuse põhjal. Menetleja seadis selle dokumendi ehtsuse kahtluse alla. Dokumendi koopia sai kaebaja taotluse alusel Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi kaudu. Kaebaja on ka avalduses, mille kirjutas instituuti astudes,
2 (9)
märkinud rahvuseks eestlase. Eelnev viitab, et eesti rahvusesse kuulumine on kaebajale alati oluline olnud. Poja sünnitunnistusel, mis on korduvväljastatud 2009. aastal eelmise (2007. aasta sünnitunnistuse) kadumise tõttu, on kanded tehtud rangelt passiandmete põhjal ja uues passis juba puudus rahvuse veerg. Perekonnaseisuameti töötaja teavitas kaebajat valesti, muidu oleks kaebaja nõudnud oma rahvuse andmete sisestamist.
3.3.Kaebaja ei saa vastutada oma ema tegude eest minevikus. Ema ei saanud tihti Eestis käia, asudes 2000 km kaugusel, kasvatades kaebajat üksi ja piisava rahalise vabaduseta. Kaebaja võis Eestit külastada ükskõik millise Schengeni viisaga, seetõttu peab ta selle asjaolu arvestamist ebamõistlikuks. Võimalusel käis kaebaja tihti Eestis ja ka sugulased Eestist käisid tema juures. Midagi pole taunimisväärset selles, et kaebaja lendas Eestist kahel korral teistesse riikidesse.
3.4.Tädi X garanteerib kaebajale Eestis eluaseme, töö ja toetuse. Õigusvastane on viidata kaebaja eraelule, samuti anda soovitusi riigi poliitika kohta. Inimesel on igal ajal õigus muuta oma elu. Ebamõistlik on etteheide, et kaebaja ei kolinud varem Eestisse. Kaebaja on jäetud ilma võimalusest olla eestlane ja naasta oma juurte juurde.
3.5.Kaebaja esitas 28.08.2023 täiendavaid dokumente ja seisukohti. Kaebajale 1990. aastal väljastatud passis oli rahvuse real märgitud „eestlane“, kuid uutes passides see teave puudus. Kaebaja sünnitunnistusel on ema rahvus eestlane. Pole kahtlust, et kaebaja ema on eestlane, seda tõendavad paljud dokumendid tema vanemate ja esivanemate kohta. Kaebaja vanaisa X elas hilisematel eluaastatel Salme külas Abhaasias, kus ta oma abikaasaga üldse vene keelt ei rääkinud. Kaebaja veetis lapsepõlves iga suve seal külas, millega kinnitas kuuluvust eesti rahvusesse. Keeleoskus ei saa olla mõjuvaks argumendiks kaebaja rahvuse määratlemisel.
4.Vastustaja seisukoht
4.1.Kaebus ei ole põhjendatud. PPA lähtus taotluse menetlemisel seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud isikute huve ning langetanud õiguspärase otsuse. PPA lähtus ka asjakohasest kohtupraktikast. PPA hindas asjaolusid kogumis ning keelduva otsuse tegemine on põhjendatud.
4.2.Tähtajalise elamisloa taotlemisel peab taotleja esmalt tõendama eesti rahvusesse kuulumist enda dokumentide kaudu ning kui see ei ole võimalik, siis on võimalus seda tõendada muul viisil, sh vajadusel vanemate ja vanavanemate kaudu. PPA järeldas õigesti (otsuse punkt 10), et kaebaja võib enda sünnitunnistuse põhjal olla nii eestlane kui ka venelane. Kaebaja ema rahvuse osas ei ole dokumentaalseid tõendeid, seega on see tõendamata. Tõendamata on ka, et kaebaja kõik lähimad esivanemad on tema liini pidi eestlased. Isegi tõendatuse korral ei tähendaks see siiski, et kaebaja on rahvuselt eestlane, kellele anda elamisluba. Kaebaja ei ole olenemata sellest, et määratles end noorena eestlasena (väidetavalt 1990. aastal passi taotluses), midagi teinud, et olla Eestiga seotud ning olla päriselt eestlane, mitte ainult enesemääratlusena dokumentidel. Rahvus ja rahvusesse kuulumine on seotud rahvusidentiteedi ja rahvusliku enesemääratlusega, mis on ühiskondlikud nähtused, kuid rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused. PPA ei saa tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel piirduda ainuüksi sünnitunnistusel olevate andmetega, vaid sünnitunnistust tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega, sh dokumentidega, kus välismaalane on oma rahvuse kirja pannud. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Sugupuus end eestlaseks nimetanud isikute olemasolu ja kaebaja poolt enda rahvuselt eestlaseks pidamine ei oma suuremat kaalu võrreldes teiste tõenditega, sh objektiivsete tunnustega. Kohtupraktikas on
3 (9)
kinnitust leidnud seisukoht, et PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena.
4.3.Ka kaebaja ema on saanud end määratleda eestlasena, kui ta seda soovis, kuid see, et kaebaja põlvneb isikust, kes peab ennast rahvuselt eestlaseks, ei tähenda, et kaebaja on automaatselt samuti rahvuselt eestlane ning seda isegi siis, kui ta ennast samuti rahvuselt eestlasena määratleb. Kaebaja ei saa võtta vastutust ema tegude eest, kuid samas asjaolu, et kaebaja ema ei asunud Eestisse elama, külastab Eestit harva, kuigi tema õde elab Eestis ega räägi enam olmetasandil eesti keelt (oskas seda lapsena), annab aimu sellest, et kaebaja ema on olnud mõjutatud oma elukeskkonnast Venemaal ning seab kahtluse alla võimaluse, et kaebajat kasvatati eestluse vaimus. PPA ei hinda rahvusesse kuuluvust nii kitsalt, et piisab vaid põlvnemisest, vaid juurde tuleb vaadata ka asjaolusid, mis saaks rahvuskuuluvusele mõju avaldada.
4.4.Kohtupraktika kohaselt ei saa määruse nr 7 §-st 25 teha järeldusi selle kohta, millist isikut lugeda eestlaseks. Tegemist on haldusmenetluses tõendamiskoormust puudutava normiga. Määruse nr 7 § 25 tuleb tõlgendada selliselt, et see nõuab küll lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada taotlejal muid asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19- 492, punktid 10–11, Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, punkt 12).
4.5.Ka kaebaja üleskasvamise keskkond avaldab mõju rahvuskuuluvusele. Kaebaja sündis ja õppis ning ta elab ja töötab Venemaal, tema emakeel on vene keel. Kaebajale ei ole emalt üle kandunud eesti keele oskus, seega emaga suhtleb kaebaja vene keeles. Objektiivsed tunnused ei kinnita kaebaja ja tema ema eestlust. Eesti keele õppimine 2022. aastal ei tee kaebajast kohe eestlast. Kaebaja ei hakanud keelt õppima mitte põhjusel, et tunneb end eestlasena, vaid kuna ta tahtis Eestisse kolida. Kaebajat ei tee eestlaseks asjaolu, et ta on aastate jooksul, alates 2013. aastast, aeg-ajalt Eestit külastanud, kuna ta pole Eestit külastanud rohkem kui teisi riike. Ka ei anna alust kaebajat rahvuselt eestlaseks pidada asjaolu, et kaebaja sugupuus on rahvuselt eestlasi või et kaebaja esivanematel oli Eestis talu. Kaebaja ei ole esitanud haldusmenetluses seoseid eesti kultuuriga ehk siis ei ole näha, et kaebaja kuidagi eriliselt oleks huvi tundnud eesti kultuuri vastu, külastanud Eestis kultuuriüritusi või külastanud Peterburis elades Eesti kultuuriüritusi (otsuse punkt 13, lk 11). Kaebajal ei ole olnud takistusi õppida eesti keelt ja kultuuri, viibida Eestis pikemaajaliselt puhkuste ajal, kuid seda ei ole tehtud. Kui välismaalane peab ennast rahvuselt eestlaseks, siis oleks usutav, et inimene tahaks Eestiga rohkem seotud olla. Kaebaja rõhub oma peresidemetele Eestis, kuid ei nähtu nendevahelisi erilisi seoseid.
4.6.PPA nõustub, et igal inimesel on igal ajal õigus muuta oma elu. See soov ei ole aga tähtajalise elamisloa andmise üle otsustamisel primaarne, kui kaebaja ei ole rahvuselt tegelikult eestlane. Kaebajalt ei ole ära võetud võimalust olla eestlane.
4.7.Põhjendamatu on etteheide, et PPA ei nõudnud kaebajalt näiteks väljavõtteid luterlike koguduste personaalraamatute nimiregistrist jne, kuivõrd PPA ei nõudnud otsesõnu ka tõendit nt kaebaja esivanemate talu olemasolust, kuid kaebaja esitas selle ise. PPA ei tea ega saagi teada, mis tõendeid kaebajal on, mis võiksid asjas tähtsust omada. PPA küsis oma 09.08.2022 kirjaga dokumente, kus kaebaja on rahvuse eestlasena varasemalt ära määratlenud.
4.8.Vastuseks kohtule selgitab PPA, et välislepingu alusel rahvuselt eestlasena tähtajalist elamisluba taotledes arvestab PPA veel isiku eelneva elukäiguga, seostega Eesti ja eestlastega. Dokumentidena võivad kõne alla veel tulla abielutunnistus. Korduvate sünnitunnistuste puhul
4 (9)
palutakse isikutel esitada originaale, kuivõrd PPA praktikas on ette tulnud olukordi, kus ilmneb, et korduvatel sünnitunnistustel on rahvust puudutavad andmed muudetud või palutud jätta märkimata. Sünnitunnistusel olevaid andmeid saab muuta Venemaal avalduse alusel. PPA jaoks on oluline ka keeleoskus ning taotleja seosed Eestiga. Ühelgi võimalikul eestlaseks olemise tunnusel ei ole kindlaks määratud kaalu ehk PPA arvestab asjaolusid kogumis. Püüdlus Eestisse elama asuda ei ole PPA hinnangul asjakohatu argument. Keeleoskuse olulisust kinnitab ka kohtupraktika. Kindlat keeleoskuse taseme nõuet ei saa välja tuua, kuid PPA uurib, kas taotlejaga on võimalik eesti keeles suhelda ning eesti keeles on selliseid vestlusi lihtsamatel teemadel, näiteks perekond ja eluolu, ka taotlejatega peetud.
4.9.Kaebaja esitas kohtumenetluses uusi dokumente, millega PPA ei saanud haldusmenetluses arvestada. Samuti on osad neist tõlkimata. Seega neid ei tuleks kohtumenetluses arvestada. Kaebaja ema korduvsünnitunnistus ka ei tõenda, et kaebaja ema isa ja ema määratlesid end eestlasena, kuna tegemist pole originaaldokumendi koopiaga. Ka kaebaja lapse osas on esitatud korduvsünnitunnistus, mis anti välja 28.12.2022, kuid varasemalt on välja antud ka 2009. aasta korduvsünnitunnistus. Seega korduvaid dokumente ei saa tõsikindlalt usaldada. Originaaldokumentide koopiateta ei saa dokumentide autentsuses veenduda. Luteri koguduse sünniregistrit on raske kommenteerida, kuna see on võõrkeelne ja pole hästi loetav. Sugupuu ja perekonna kirjad ei kinnita, et kaebaja ise oleks rahvuselt eestlane. Kirjavahetus eesti keele tundide kohta pole oluline.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebus PPA 24.01.2023 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/36-11 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks jääb rahuldamata. Kaebajale keelduti õiguspäraselt VMS § 123 punkti 2 alusel tähtajalise elamisloa andmisest. Kohus nõustub üldjoontes, ehkki mõned üksikud PPA väited jäävad arusaamatuks, vaidlustatavas otsuses esitatud põhjendustega, neid kõiki kohtuotsuses kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2). Muu hulgas on PPA otsuses välja toodud asjakohased õigusnormid ja kohtupraktikast tulenevad seisukohad.
6.Eelkõige on vaidlus tõendite hindamises ja ühele või teisele asjaolule ning tõendile antavas kaalus kaebaja eestluse hindamisel. Sellega seoses rõhutab kohus, et kui mõni tõend või põhjendus eraldivõetuna ei võimaldaks veel järeldada, et kaebaja pole rahvuselt eestlane, siis on PPA põhjendatult hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ning jõudnud õigele otsusele, et kaebajale ei saa anda tähtajalist elamisluba kui rahvuselt eestlasele. Seega kohus ei nõustu, et PPA otsuse aluseks on menetleja subjektiivne arvamus.
7.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba välislepingu alusel (VMS §-d 201, 202) rahvuselt eestlasena. Määruse nr 7 § 25 lg 1 sätestab, et Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks käesolevas määruses sätestatud tähtajalise elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi. Dokument peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta (määruse nr 7 § 25 lg 2). Kui taotleja esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti rahvusest isikust (määruse nr 7 § 25 lg 3).
Vastustaja 20.04.2023 esitatud lisa 5 (dtl ).
5 (9)
8.Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et määruse nr 7 §-st 25 ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, millist isikut lugeda eestlaseks. Tegemist on haldusmenetluses tõendamiskoormust puudutava normiga, mis näeb küll ette erandi HMS §-st 38 tähtajalise elamisloa taotluse esitamisel, kuid haldusmenetluses kehtib jätkuvalt uurimispõhimõte (HMS § 6) ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid (HMS § 38 lg 1). Kui muud tõendid peale määruse nr 7 §-s 25 nimetatute kinnitavad taotleja eesti rahvusesse kuulumist, ei saa taotlust jätta rahuldamata seetõttu, et taotleja vanemad on end identifitseerinud teise rahvusesse kuuluvana või jätnud oma rahvuse määratlemata. Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab küll lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada taotlejal muid asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19492, punktid 10–11, ja 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, punkt 12).
9.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 36 lg 3 järgi on eestlastel alati õigus Eesti Vabariiki elama asuda. Kohtupraktikas on leitud, et tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõigus on seotud just eestlaseks olemise (nn eestlaseõigus), mitte kodakondsusega. Samas ei ole õigusaktides täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Rahvuskuuluvuse määratlemisel ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Rahvuskuuluvuse määratlemise objektiivsed kriteeriumid on näiteks eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-19-184 punkti 10).
10.Põhiseaduse assamblee materjalidest2 järeldub samuti, et PS § 36 lg-st 3 tulenev iga eestlase õigus on seotud pigem rahvusriigi ideega ning Eestist lahkunud väliseestlastega. PS § 36 lg 3 kujunemisloost võib järeldada, et sätte eesmärgiks oli võimaldada Eestisse naasta isikutel, kes olid Eestist põgenema sunnitult loobunud oma Eesti kodakondsusest, kuid kes vaatamata Eestist lahkumisele soovisid jääda eestlaseks ning kandsid eestlust hinges. Prof. Martin Ehala on rahvusidentiteedi määratlemise võimalike viisidena välja toonud keele, kodakondsuse, tuumväärtused ja vereliini. Vereliini pidi enamik Euroopa rahvaid üldiselt identiteeti ei määratle, kuid rahvuslikke juuri tunnustatakse identiteedi võimaliku tunnusena, isegi kui keeleoskus ja kodakondsus puuduvad. Identiteedi määratlemise kultuurilisteks teguriteks on n-ö identiteedi tuumväärtused, mis väljenduvad huvis ja tihedas kokkupuutes eesti kultuuriga. Rahvuslik identiteet lisaks enesemääratlusele vajab kogukonna tunnustust. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt ehk ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt3 (nt Tallinna Halduskohtu 18.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1708, punktid 12 ja 13; PPA otsuse punktid 11 ja 12).
11.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja: on Venemaa kodanik, kelle emakeel on vene keel4; sündis Venemaal, on kogu elu seal elanud, samuti Venemaal õppinud ja töötanud; sünnitunnistusel5 on tema isa rahvuseks märgitud venelane ja ema rahvuseks eestlane; ema X sünnitunnistusel6 ei ole kaebaja vanavanemate rahvust märgitud;
Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/13.-istung.pdf ja https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/14.-istung.pdf (vaadatud 02.10.2023)
M. Ehala. „Keele rollidest eesti rahvusidentiteedis“, Eesti inimarengu aruanne 2016/2017, lk 171-178.
Vt 10.06.2022 taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks vastustaja 20.04.2023 lisas 1 (dtl 48-49).
Dtl 60, tõlge dtl 113
Dtl 61
6 (9)
poja korduval, 30.12.2009 väljastatud, sünnitunnistusel7 on isa andmed märkimata ning kaebaja kui ema rahvus samuti märkimata; 1990. aastal täidetud passi taotlusankeedil8 on rahvuse reale märgitud „eestlanna“; 1992. aastal täidetud isikukaardil9 on kaebaja rahvuseks märgitud „eestlanna“.
12.Kohus jagab PPA seisukohta, et kaebaja sünnitunnistuse järgi võib ta olla rahvuselt nii eestlane kui venelane ja ka muud dokumendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust eestlaseks olemise kohta (PPA otsuse punkt 10). Kohus nõustub, et mh ei võimalda seda järeldada ainuüksi kaebaja 1990. aasta passitaotlusel ning 1992. aastal täidetud isikukaardil eesti rahvuse märkimine, kusjuures passitaotlusele on rahvus kirjutatud tõesti erinevas stiilis võrreldes muu tekstiga (muidu on käekiri kaldu, kuid „estonka“ kirjutatud püstisemalt). Seetõttu passitaotlusel märgitu pigem ei ole usaldusväärne ja kaebaja pole antud asjaolu ka lähemalt kommenteerinud, ehkki sellele tugineti veel PPA otsuse punktis 13 (kolmanda lõigu algus). Kaebaja väljendas kaebuses, et tunneb end solvatuna, sest menetleja seadis tema 1990. aasta dokumendi ehtsuse kahtluse alla, kuid ta oleks võinud püüda selgitada, miks on dokumendil rahvuse lahter täidetud veidi teistsuguse käekirjaga. PPA uuris välja ja analüüsis samuti muid asjakohaseid kriteeriume, nagu põlvnemist, eesti juurte olemasolu, kodakondsust, eesti keele oskust, emotsionaalset, kultuurilist ja sotsiaalset seotust Eestiga, ning kohus nõustub PPA otsuse punktis 13 leituga. Kaebaja perekonnas pole edasi antud (kaebaja emalt talle ega kaebajalt oma pojale) eesti keelt kui olulist tegurit rahvuse määratlemisel ja kaebaja asus eesti keelt õppima alles 2022. aastal, kantuna soovist siia elamisluba saada. Kaebajal ei ole erilist kultuurilist ega sotsiaalset ja emotsionaalset seost Eestiga. Asjaolu, kui isikul on mõne esivanema kaudu juured Eestis ning siin elab ka sugulasi, põhjendab Eesti aeg-ajalt külastamise huvi, kuid see ei tee isikust eestlast. Kohus jagab PPA seisukohta (otsuse punkt 15), et kaebajat pole kasvatatud kui eestlast ja ta pole eestlust hilisemalt omandanud. Kohtule jääb küll mõneti arusaamatuks PPA otsuse punkti 15 lauses 3 kaebaja isa rahvuse kohta toodud rõhutus ja lause 5 mõte, sest samamoodi nagu pole määrav kaebaja sünnitunnistusel toodud ema rahvus (eestlane), pole määrav ka isa rahvus (venelane), kuid kogumis on õige siiski järeldus, et kaebajat ei saa pidada eestlaseks. Kui ka lugeda kaebaja 1990. aasta passitaotluse andmed rahvuse kohta usaldusväärseks ning arvestada lisaks 1992. aastal isikukaardil toodud rahvust „eestlanna“, siis hiljem ei ole kaebaja 30 aasta jooksul eestluse vaimus kasvanud, elanud ega seda edasi andnud.
13.Vastuseks kaebuse argumendile, et dokumentide kohaselt on kaebaja ema eestlane ja seda on ka kõik lähimad esivanemad tema liini pidi (sh vanaisa), selgitab kohus, et (võimalike) eestlastest esivanemate olemasolu pole kaebaja enda rahvuse hindamisel määrav. Kohus nõustub PPA-ga, et tal ei olnud võimalik teada, milliseid konkreetseid kaebajal olemas olevaid dokumente sugupuu kohta veel küsida, ning samas ei ole need ka otsustava tähtsusega. PPA uuris piisavalt asjakohaseid tunnuseid ja kriteeriume ning kaebajal oli võimalus mh enda poolt tähtsaks peetavaid tõendeid esitada. Eestipärase perekonnanime säilimine kaebaja suguvõsas on küll tähelepanuväärne, kuid koosmõjus asjaoludega, kas ja mida on kaebaja teinud selleks, et ise päriselt eestlane olla, ei oma see olulisemat kaalu. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA ei arvestanud kaebaja sünnitunnistust, ema sünnitunnistust, vanaisa luterliku koguduse tõendit, kaebaja dokumentide koopiaid, tädi garantiikirja ja kaebajale vanaema järgi eesnime andmist. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga, et eelnevas loetelus toodud dokumendid on peamised ja püsivad faktid eestlaseks olemise kohta. PPA võttis seisukoha kaebaja dokumentide ning esivanemate osas. Vanaema eesnime andmine ei määra isiku rahvust, ning seda ka koosmõjus
Dtl 93, tõlge dtl 119 Dtl 107, tõlge dtl 123
Dtl 88, tõlge dtl 118
7 (9)
muude käesoleva juhtumi asjaoludega. Kaebaja poolt toodud nn muutlikud argumendid nagu Eesti külastamine, viisad, keeleoskus jne, omavad olulist kaalu aspektist, et kas kaebaja isiklikult on eestluse omaks võtnud ja seda hoidnud, ning ega eestluse märkimine pole jäänud pelgalt formaalsuseks paberil. Kohus leiab vastupidiselt kaebajale, et keeleoskus on rahvuse määratlemisel mõjuv argument, kuna keele õppimine näitab tõsist huvi ja soovi eestlane olla.
14.Kaebaja selgitas, et tema poja sünnitunnistus oli välja antud sündimise aastal (2007), kuid sünnitunnistuse kadumise tõttu väljastati korduv sünnitunnistus 2009. aastal. See täideti perekonnaseisuameti töötaja jutu järgi rangelt passiandmete põhjal ja kaebajat eksitati jutuga, et rahvust sinna märkida ei saa. Kui kaebajat poleks valesti teavitatud, siis ta oleks nõudnud oma rahvuse andmete sisestamist. PPA käsitles eelnevat vaidlustatava otsuse punktis 13 ja tõi välja, et kui sünnitunnistusel (dtl 93) on koht rahvuse märkimiseks, siis saab lapsevanem selle sinna ka märkida. PPA-le on esitatud samal aastal (s.o 2007) sündinud isikute sünnitunnistusi, kuhu on märgitud vanemate rahvusi ja kuhu ei ole märgitud vanemate rahvusi ehk siis nii nagu lapsevanemad on soovinud seda teha. Ka kohtule tundub ebausutav, et korduval sünnitunnistusel ema rahvuse lahtri olemasolul kaebaja seda soovi korral sinna märkida lasta ei saanud. Isegi kui kaebajat eksitati, siis kui rahvus oli talle oluline, saanuks ta varem uut korduvsünnitunnistust taotleda, sarnaselt sellele, nagu on väljastatud 28.12.2022 ja mille kohaselt on kaebaja eestlanna (kaebaja esitas tõendi kohtule 28.08.2023). Samas nõustub kohus PPA-ga, et korduva sünnitunnistuse põhjal pole võimalik veenduda, mis oli originaalsünnitunnistuse sisu, kuna ka korduvaid sünnitunnistusi on esitatud erinevate andmetega (kord kaebaja rahvuseta, kord rahvusega). Seega näib, et korduva sünnitunnistuse sisu võib olla muutuv ega ole usaldusväärne.
15.On mõistetav, et kaebaja ema võimalused Nõukogude Venemaalt Eestisse tulemiseks või ka Eesti külastamiseks olid minevikus piiratud. Siiski kaebaja ema vähene seotus Eestiga viitab sellele, et kaebajat tõenäoliselt ei kasvatatud eestluse vaimus. Ka kaebajal on olnud võimalus täiskasvanueas teha omad valikud. Kuigi taotlus Eestis tähtajalise elamisloa saamiseks esitati 2022. aastal, siis nt eesti kultuuri vastu huvi tunda ja eesti keelt õppida oleks kaebaja saanud tunduvalt varem. Kaebaja viisade ja reisimise asjaolud pole eraldi määravad, kuid need on üheks asjaoluks kogumis, mis võimaldavad hinnata seotust Eestiga. Kohus nõustub, et inimesel on igal ajal õigus muuta oma elu, sh võib tekkida soov kolida teise riiki, kuid praegusel juhul on küsimus selles, kas kaebajale tuleks seda võimaldada alusel, et ta on rahvuselt eestlane, ning kohtu hinnangul ta seda ei ole.
16.Ehkki kohtu 04.08.2023 määruses (põhjenduste punkt 6) on peetud Aleksandra Kirjastuse 05.12.2022 kinnitust kaebajale Tallinnas töö- ja elukoha ning toetuse garanteerimisest tähtsusetuks, siis kohus möönab, et PPA oli pidanud vajalikuks ühe asjaoluna Eestis töökoha otsimist uurida (PPA otsuse punkt 4.8). Töökoha olemasolu on oluline nt piisava legaalse sissetuleku aspektist (VMS § 117 lg 1 punkt 3), aga ka hindamaks kaebaja püüdlusi siduda end Eestiga. Garantiikiri ei kinnita aga iseenesest, et kaebaja on olnud ja on eestlane.
17.Kuna kaebajale keelduti elamisloa andmisest imperatiivsel alusel, siis ei olnud proportsionaalsuse analüüs ja sh kaebaja eraelu käsitlemine vajalik (PPA otsuse punktid 16 – 18), mis ei muuda aga otsust õigusvastaseks. Kaebaja rahvuse hindamine eeldas niikuinii kogu otsuses ulatuslikult ka tema eraelu käsitlemist.
18.Kuna kaebaja ise selgitas haldusmenetluses, et Venemaa poliitika ja tegevus Ukrainas on vastuolus kaebaja veendumustega (vt PPA otsuse punkti 3), siis vastupidiselt kaebaja arvamusele oli põhjendatud ka PPA seisukoha andmine sellele (otsuse punkt 15).
8 (9)
Tõendite tagastamine
19.Kaebaja esitas 28.08.2023 kohtumenetluses uusi tõendeid (dtl 153–183), mida haldusmenetluses ei esitatud: 19.08.2023 väljastatud korduv kaebaja ema X sünnitunnistus (vene keeles); 28.12.2022 väljastatud kaebaja poja korduv sünnitunnistus (vene keeles); X sugupuu; vanavanaisa X kirjad perele; väljavõte luteri koguduse sünniregistrist (saksa keeles); 27.03.2023 e-kiri kaebajale Game Keskuselt eesti keele kursuse kohta (vene keeles).
20.HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Kohus ei saa PPA otsuse õiguspärasuse kontrollimisel seega arvestada tõenditega, mida PPA-l polnud võimalik otsuse tegemise aja seisuga arvestada, mh polnud osasid tõendeid siis olemaski. Kuna hiljem esitatud tõendid ei saa mõjutada kaebaja rahvusele antud hinnangut PPA 24.01.2023 otsuse tegemise ajal, siis ei ole neil asjas tähtsust, mistõttu kohus tagastab tõendid HKMS § 62 lg-le 2 tuginedes. Kuigi käesoleva otsuse punktis 14 käsitles kohus põgusalt kaebaja poja 28.12.2022 väljastatud korduvat sünnitunnistust, siis kuna menetlusosaliste vahel pole vaidlust, et nimetatud dokumendil oli kaebaja kui ema rahvuse reale märgitud „eestlanna“, siis puudub vajadus tõendi vastuvõtmiseks, et seda vaidluse all mitteolevat fakti kinnitada.10 Kaebajal oli / on võimalus uute ilmnenud tõendite alusel taotleda menetluse uuendamist PPA-s (HMS § 44 lg 1 punkt 2, lg 3), kuid praeguse otsuse tegemisel kohus neid arvestada ei saa.
21.Kohus tagastab ebavajalikuna ka kaebaja 28.08.2023 menetlusdokumendi „X 28.08.23.docx“, sest menetlusdokument „X_Tallinna Halduskohus 28.08.23.pdf“ on sama sisuga, kuid lisaks kaebaja poolt allkirjastatud. Seega korduva ja allkirjastamata dokumendi toimikus hoidmiseks puudub vajadus. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
22.Kuna kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, siis kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
23.Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed (X, X, X, X, X, X, X), sh ka ilma eesnimeta toodud perekonnanimed, tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
Vt ka kaebaja 28.08.2023 seisukoha punkti 4 ning PPA 07.09.2023 täiendavate seisukohtade punkti 6.
9 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.