Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene 24. august 2023, Tartu 3-23-1128 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19. mai 2023. a viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks Tartu Halduskohtu 18. juuni 2023. a määrus Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Volitatud esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 18. juuni 2023. a määrus, millega halduskohus jätkas 25. mai 2023. a määruse alusel kohaldatud esialgset õiguskaitset kaebaja suhtes. Jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus 19. mai 2023. a viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse peatamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Xile viisa EST100296857 kehtivuse algusajaga 2. detsember 2022 elama asumiseks abikaasa juurde Eestisse.
2.PPA tunnistas 19. mai 2023. a otsusega Xile väljastatud viisa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p 3 alusel. PPA-l tekkis kahtlus, et isiku väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. X pidi Eestist lahkuma hiljemalt 26. mail 2023.
X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse peatamiseks.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 25. mai 2023. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse selliselt, et peatas vaidlustatud otsuse kehtivuse kuni 23. juunini 2023.
5.PPA esitas 8. juunil 2023 taotluse Tartu Halduskohtu 25. mai 2023. a määruse tühistamiseks osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
6.Tartu Halduskohus jättis 18. juuni 2023. a määrusega rahuldamata PPA taotluse 25. mai 2023. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks ning jätkas esialgse õiguskaitse kohaldamist selliselt, et peatas PPA 19. mai 2023. a viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni järgnevatel põhjendustel.
6.1.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ähvardavad kaebajat tagajärjed, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebajal oli kuni viisa kehtetuks tunnistamiseni õiguslik alus Eestis viibimiseks. Seega esineb reaalne oht, et kaebaja õigused võivad kohtumenetluse kestel saada kahjustatud, sest ilma jätkuva esialgse õiguskaitse kohaldamiseta tuleb kaebajal Eestist lahkuda, mis riivab aga oluliselt isiku õigust era- ja perekonnaelule. Kaebaja on alates 2020. aastast abielus Eesti kodanikuga ning varasemalt elasid abikaasad Venemaal, kuni suvel 2022 otsustati elama asuda Eestisse. Seega on kaebajal tihedad isiklikud sidemed Eestis elava kodanikuga. Niisuguses olukorras oleks ühe abikaasa Eestist lahkuma sundimine tema jaoks põhjendamatult koormav ja selle heastamine oleks kohtu hinnangul keeruline. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja jäämine Eesti Vabariiki ohustaks avalikku korda, asja materjalide järgi ei ole kaebajat kuriteo eest karistatud. Venemaa Föderatsioonis viibides võib kaebaja jaoks käesolevas kohtumenetluses osalemine osutuda keeruliseks. Kaebaja õigust viibida isiklikult kohtuasja menetluse juures tuleb pidada oluliseks. Venemaa Föderatsioonis ei pruugi kaebajal olla võimalik videokonverentsi vahendusel asjas peetaval kohtuistungil osaleda, kuna interneti kasutamise reegleid on Venemaa Föderatsioonis viimase aasta jooksul oluliselt karmistatud. Lisaks ei ole välistatud, et kaebaja peab Venemaa Föderatsioonis viibides tahtevastaselt astuma sõtta Ukraina vastu, mis välistaks soodsa kohtuotsuse korral kaebusega taotletava eesmärgi saavutamise.
6.2.Halduskohus leidis, et puudub alus pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja viisa kehtetuks tunnistamise tingis sisuliselt asjaolu, et tema tööandja ei täitnud VMS § 104 lg-st 2 tulenevat kohustust registreerida kaebaja töötamine PPA juures. Praegusel ajahetkel ei saa ilma asjaolusid kogumis põhjalikult analüüsimata asuda seisukohale, et kaebuse eduväljavaated on olematud. Kaebajast ei lähtu ohtu avalikule korrale, mis saaks õigustada kaebaja kohest lahkumiskohustust. Kaebaja võimalus viibida ajutiselt Eesti Vabariigis oma abikaasa juures ja võtta isiklikult osa oma kohtumenetlusest kaalub üles avaliku huvi otsustada, kellel on luba riigis viibida ning saata viibimisaluseta välismaalane riigist välja.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.PPA esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18. juuni 2023. a määruse peale. Vastustaja taotleb halduskohtu määruse tühistamist ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
7.1.Kaebaja saabus Eestisse pikaajalise viisa alusel, mis on VMS § 7 mõttes ajutine viibimisalus. Kaebaja saabus Eestisse ajutise viibimise eesmärgil. Viisa kehtetuks tunnistamise otsus ja sellest tulenev lahkumiskohustus, kuna kaebajal ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks, ei ole rohkem pereelu riivav, kui olnuks olukord, kus kaebajal tuleb riigist lahkuda, kuna tema ajutine viibimisalus lõpeb. Asjaolu, et kaebajal on Eesti kodanikust abikaasa, ei peaks tingima olukorda, kus Eestisse peab ajutise viibimisaluse alusel saama jääda välismaalane, kes on rikkunud VMS-is, konkreetsel juhul selle § 104 lg-s 2 sätestatud tingimusi.
7.2.Kui välismaalase eesmärk on Eestis elada pereelu, on selleks kohane taotleda tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Kaebaja ei ole seda siiani taotlenud. Võimalus väljastada inimesele elamisluba muudel alustel ei taga piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis. Erinevate elamislubade taotlemisel kehtivad eri tingimused, mida inimesel ei pruugi olla võimalik täita. Samuti ei taga viisa taotlemise võimalus koheselt põhiõigusi (RKPJKo 5-23-6, p 59). Seetõttu on PPA seisukohal, et kaebaja ei saa tugineda era- ja perekonnaelu intensiivsele riivele olukorras, kus kaebaja saabus Eestisse viisa alusel, mis on ajutine viibimisalus, ega ole taotlenud
tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.
7.3.Kaebajal on kohtumenetluses esindaja, mistõttu ei jää kaebaja õigused kaitseta ka siis, kui ta ei viibi Eestis. See, et interneti kasutamise reegleid on Venemaal karmistatud, ei ole asjakohane kaalutlus. Kaebaja ei ole ka ise sellele tuginenud esialgset õiguskaitset taotledes. Kohtu viide sellele, et kaebaja võidakse Venemaal viibides saata sõtta Ukraina vastu, ei ole samuti asjakohane. Tegemist on hüpoteetilise võimalusega. Kaebaja ei ole välja toonud, et ta oleks saanud mobilisatsioonikutse ning et teda võidakse saata Ukrainasse sõtta.
7.4.Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Puudub igasugune vaidlus selle üle, et kaebaja töötas Eestis ilma seadusliku aluseta. Olgugi, et lühiajalise töötamise registreerimise kohustus on pandud tööandjale ning tööandja väidetavalt andis teada, et kaebaja võib töötada, ei tähenda see seda, et kaebajal viisa kehtetuks tunnistamine ei oleks olnud õiguspärane. Ka välismaalane vastutab selle eest, et ta ei rikuks Eestis viibides seadust. Seejuures on oluline arvestada ka sellega, millisel alusel kaebaja Eestisse saabus ja mis eesmärgil. Kaebaja eesmärk oli tulla Eestis elava abikaasa juurde, mistõttu ei saanud tema eesmärgiks olla ka Eestisse tööle tulemine ning oma abikaasa rahaline toetamine. Pikaajalise viisa taotlemisel peab välismaalane esitama Eestis viibimise ajal piisavate rahaliste vahendite olemasolu tõendavad dokumendid vastavalt siseministri 18. detsembri 2015. a määruse nr 82 „Pikaajalise viisa andmise, viibimisaja vormistamise ja viibimisaja pikendamise kord ja tähtajad ning piisavate rahaliste vahendite määr“ § 5 lg 1 p-le 8. Sellest saab üheselt järeldada, et välismaalasel ei peaks tekkima vajadust tööle hakata. Seega, asudes Eestis tööd otsima ning tööle, ei vastanud kaebaja reisieesmärk enam tegelikkusele.
8.Xi vastuses määruskaebusele palutakse see jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel.
8.1.Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse eduväljavaated ei ole olematud. Kaebaja taotles viisat perekonna taasühinemise eesmärgil. Vastustaja järeldus, et olukorras, kus kaebaja asus tööle, ei vastanud reisi eesmärk enam tegelikkusele, on alusetu. Selle üle, kas kaebaja on rikkunud VMS-i tingimusi eelnevalt registreerimata tööle asudes, käib vaidlus Viru Maakohtus. Võttes arvesse süütuse presumptsiooni, on väär vastustaja seisukoht, et VMS-i tingimusi rikkunud kaebajal ei peaks olema võimalust Eestisse jääda.
8.2.Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja Eestist lahkuma sundimine riivab oluliselt tema õigust eraja perekonnaelule. Väärad ja asjakohatud on vastustaja väited, et kaebaja ei saa tugineda pere- ja eraelu intensiivsele riivele olukorras, kus ta viibib Eestis viisa alusel. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt rikub isiku väljasaatmine riigist, kus elavad lähedased perekonnaliikmed, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 lg-ga 1 tagatud õigust perekonnaelu austamisele, v.a kui see on kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides (EIKo 54003/20, p. 58). Asjaolu, et kaebaja viibis Eestis viisa alusel, ei ole õigustus tema väljasaatmiseks ilma perekonnapõhiõigusi austamata. Kaebajal oli kindlustunne, et tema viibimine Eestis on seaduslik vähemalt detsembrini 2023 ning selle aja jooksul oleks kaebajal võimalik taotleda ka elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Seega ei ole asjakohane vastustaja väide, et kaebaja väljasaatmine ei riiva tema perekonnaelu, kuivõrd ta pidi arvestama, et peab viisa lõppedes nagunii lahkuma. Kaebaja on oma abikaasaga olnud püsivas ja pühendunud suhtes alates 2014. aastast, seega on tal tihedad isiklikud suhted oma Eesti kodanikust abikaasaga.
8.3.Kaebaja õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures tuleb pidada oluliseks. Riigikohus on leidnud, et põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures on seadusereservatsioonita põhiõigus, mistõttu saab selle riive olla õigustatud üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Olles saavutanud oma subjektiivsete õiguste kaitseks halduskohtumenetluse käivitamise, eeldab kohtuasja edasine ajamine kaebaja võimalust võtta osa asja kohtulikust arutamisest. Seega saab seda õigust piirata ainult juhul, kus isik on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (RKPJKo 3-4-1-31-15, p-d 37 ja 39; RKÜKo 3-3-1-35-15, p 30). Selline õigus on isikul sõltumata sellest, kas tal on menetluses esindaja või mitte. Seega rikub seda õigust nii üksnes advokaadi vahendusel menetlustoimingute tegemise võimaldamine kui ka kohtuistungist osavõtmise võimaldamine üksnes videokonverentsi vahendusel. Seejuures on täiesti reaalsed, ja mitte üldse
hüpoteetilised, Tartu Halduskohtu kaalutlused, et kaebaja väljasaatmisel ei pruugi tal olla võimalik osaleda menetluses ka videokonverentsi teel ning et eksisteerib reaalne võimalus, et kaebaja saadetakse tahtevastaselt sõtta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
11.Asjas on määruskaebuse esitanud PPA, kes vaidlustab seda, et halduskohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA otsuse, millega tunnistati kehtetuks kaebajale väljastatud viisa, kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
12.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on oluline vältimaks kahe tagajärje saabumist, mida ei saa hilisemalt kõrvaldada – kaebaja perekonnaelu riive, mille toob kaasa abikaasa juurest lahkumine ning kaebaja õigus viibida isiklikult oma kohtuasja arutamise juures, mis ei pruugi olla Venemaal viibimise korral tagatud.
13.Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine käesolevas asjas teadaolevate asjaolude pinnalt ei ole põhjendatud. Seejuures on ringkonnakohtu arvates oluline aru saada sellest, millisel õiguslikul alusel isik riiki saabus ning milline on tema positsiooni kindlus riigis viisaga viibimisel.
14.Kaebajale oli väljastatud viisa (dtl 12) kehtivusega 2. detsember 2022 kuni 1. detsember 2023 perekonna taasühinemise eesmärgil, st abikaasa külastamiseks. Viisa ei ole samastatav elamisloaga. Vahetegu Eestis viibimisel ja elamisel tuleneb selgelt ka VMS §-dest 6 ja 7, mille kohaselt elamisõiguse aluseks on elamisluba või elamisõigus, viisa puhul on siin viibimine ajutine, kusjuures see on elamisloata või elamisõiguseta. Järelikult on tegemist ajutise viibimisalusega ning viisa kehtivusaja möödumisel peab isik oma kodumaale naasma. Vastav kohustus tuleneb ka VMS §-st 74. Järelikult ei saa isik viisa alusel Eestis viibides asuda oma õigusi teostama sellises ulatuses ja määras nagu seda saavad Eesti kodanikud või siin elamisloa alusel elavad isikud, st viisast tulenev garantii siia jäämiseks ei ole eriti tugev ja ei saa isikus tekitada ka lootust, et ta saaks ajutise viibimisaluse vahetatud pikaajalise vastu.
15.Riigikohus on elamisloasse ja perekonnapõhiõiguse riivesse puutuvalt selgitanud, et „perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, kui Eestisse elama asuda soovinud välismaalane saaks taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muul alusel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu. Veelgi ebakindlam on välismaalaste olukord juhul, kui Eestis on võimalik viibida üksnes viisa alusel (RKPJKo 5-23-6, p 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et kui isik soovib Eestis perekonnaelu elada, on kohane taotleda selleks elamisluba. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kaebaja senini vastavat taotlust esitanud, kuigi tema viisa kehtivusaja tegeliku lõpuni on jäänud vaid mõned kuud, ja isik on korduvalt väitnud, et tal oli viisa kehtivusajal kavas elamisloa taotlemisega tegeleda (dtl 3). Ringkonnakohus leiab, et taolises olukorras, kus isikul on ainult õigus oma abikaasat Eestis külastada, kusjuures tagatud ei ole õigus elada pereelu selle
tavapärases tähenduses, ei saa kohus rahuldada esialgse õiguskaitse taotlust ulatuses, mida õiguslik regulatsioon tegelikult ei võimalda.
16.Ringkonnakohus leiab, et tagajärjed, mida kaebaja on kirjeldanud kui pöördumatuid, kui esialgset õiguskaitset ei kohaldata, ei ole ringkonnakohtu arvates sellised, mida ei saaks hiljem tagasi pöörata. Kui isik saavutab endale elamisloa väljastamise abikaasa juurde elama asumiseks, on abikaasadel õigus taasühineda ja alustada oma igapäevast kooselu ka siin Eestis. Seni on neil võimalik hoida sidet ka muul viisil, kusjuures ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kaebaja abikaasal keelatud reisida Vene Föderatsiooni. Oluline on ringkonnakohtu arvates seegi, et kaebajale ei ole seatud sissesõidukeeldu Eestisse sisenemiseks – seda ei tulene ühestki kohtule esitatud dokumendist ning seda ei ole väitnud ka pooled. Seega ei ole kuidagi takistatud isiku riiki saabumine, kui tal on selleks olemas elamisluba või muu alus riigis viibimiseks. Halduskohtu ja kaebaja kirjeldatud olukord, et isiku riigist lahkumise järgselt võib olla võimatu soovitud olukorra ehk abikaasaga perekonnaelu elamise saavutamine, sest Venemaale naastes võidakse ta saata sõdima Ukraina vastu, on pigem spekulatiivne. Kaebaja ei ole kuidagi tõendanud seda, et talle oleks mobilisatsioonikutse edastatud vms. Lisaks leiab ringkonnakohus, et isiku kodakondsusest tulenevate võimalike riskide maandamine või ärahoidmine ei ole Eestis esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks isegi sellisel juhul, kui isik on abielus Eesti kodanikuga.
17.Ka argument, et kahjustatakse isiku õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures, ei õigusta käesolevas asjas esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebajal on esindaja, kelle kaudu on kaebajal võimalik oma seisukohti kohtule esitada. Samuti ei ole välistatud kaebajal asja läbivaatamisel osaleda elektrooniliste sidevahendite kaudu.
18.Eelnevatest seisukohtadest tulenevalt puudub ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul selliste kahjulike ja hiljem raskesti kõrvaldatavate tagajärgede saabumise oht, mis õigustaks esialgse õiguskaitse korras viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kehtivuse peatamist. Kuna ringkonnakohus ei pea esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks, ei asu kohus hindama kaebuse eduväljavaateid ja kaaluma erinevaid huvisid.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.