Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. juuni 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1437
Haldusasi
X (X) ja Y kaebus Tallinna Perekonnaseisusameti 17. juuli 2020. a kirja õigusvastasuse tuvastamiseks, kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – X (X) ja Y, esindaja Reimo Mets Vastustajad – Tallinna linn, esindaja KP Justiitsministeerium, esindaja KK Siseministeerium, esindaja PA
Menetluse alus ringkonnakohtus
X (X) ja Y apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta vastu X (X) ja Y 5. juuni 2023. a avaldus kaebusest loobumiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ja lõpetada selles osas haldusasja nr 3-20-1437 menetlus.
Võtta kaebajate 20. märtsi 2023. a seisukoha lisa ja 23. mai 2023. a seisukoha lisa haldusasja nr 3-20-1437 materjalide juurde.
Rahuldada X (X) ja Y apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2022. a otsus haldusasjas nr 3-20-1437 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada X (X) ja Y kaebus.
Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Perekonnaseisuameti 17. juuli 2020. a toiming ja kohustada Tallinna linna kandma X (X) ja Y kooselulepingu nr XXX kohta andmed rahvastikuregistrisse.
Tagastada X (X) ja Y poolt haldusasjas nr 3-20-1437 tasutud riigilõiv kummalegi 282,50 euro (kakssada kaheksakümmend kaks eurot 50 senti) ulatuses ning kanda
3-20-1437 tagastatav riigilõiv kokku 565 eurot Law Office Mets & Co OÜ (registrikood 14737684) pangakontole nr EE122200221071743654 Swedbank AS-s.
Mõista Tallinna linnalt X (X) ja Y kasuks solidaarselt välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud 1870 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja kooselulepingu registreerimise number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. juulil 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (X) ja Y sõlmisid 17.10.2019 Tallinna notari Priidu Pärna juures kooselulepingu ning esitasid Tallinna Perekonnaseisuametile 16.07.2020 avalduse kanda kooseluleping rahvastikuregistrisse. Tallinna Perekonnaseisuamet selgitas 17.07.2020 kirjas, et kuna kooseluseaduse (KooS) rakendusakte ei ole vastu võetud, puudub kooselulepingu kohta rahvastikuregistrisse kande tegemiseks õiguslik alus. Lepingute kohta andmete registrisse kandmine või mittekandmine ei mõjuta samas nende kehtivust. Kolmandad isikud ei saa küll kontrollida lepingu olemasolu riiklikust registrist, kuid saavad lepingulist suhet arvestada ning selleks tuleb isikul esitada kooseluleping asjaomasele asutusele.
2.X (X) ja Y esitasid 03.08.2020 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega tuvastada Tallinna Perekonnaseisuameti 17.07.2020 kirja õigusvastasus ja mõista KooS-i rakendusaktide vastu võtmata jätmisega neile tekitatud mittevaralise kahju eest Eesti Vabariigilt välja hüvitis kohtu äranägemisel õiglases suuruses.
3.Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus, et Tallinna linnal puudus õiguslik alus kaebajate taotletud toimingu tegemiseks, sest perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 3 lg-s 4 nimetatud toimingute kohta saab Tallinna Perekonnaseisuamet anda rahvastikuregistrisse 2(9)
3-20-1437 üksnes selliseid andmeid, milleks talle on volitus antud. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 29 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 20.12.2018 määruse nr 129 „Rahvastikuregistri turvaklass, täpne andmekoosseis ja andmeandjate kaupa nende üleantavate andmete loetelu“ § 43 ei anna kohaliku omavalitsuse üksusele kooselulepingute rahvastikuregistrisse kandmise õigust. Haldusorgan ei saa teha oma pädevust / volitusi ületavaid toiminguid. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse perekonnaseisuandmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus. Määruse nr 129 § 13 sisaldab ammendavat loetelu perekonnaseisuandmetest, mida saab rahvastikuregistrisse kanda. Tallinna Perekonnaseisuametil ei ole õigust ega ka võimalust kanda rahvastikuregistrisse määruse nr 129 §-s 13 nimetamata perekonnaseisuandmeid. Kooselulepingu andmete registrisse kandmise õigusliku aluse ja tehnilise lahenduse puudumist ei saa panna süüks Tallinna linnale. Tallinna linn on pöördunud mh Siseministeeriumi poole, kes kinnitas, et kooselulepingu registrisse kandmine ei kuulu perekonnaseisuameti pädevusse. Seetõttu ei ole Tallinna linn käitunud õigusvastaselt, jättes kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse kandmata. Probleem tuleks õigusselguse eesmärgil lahendada seadusandja tasandil. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Tallinna linn käitus kannet tegemata jättes kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja oma pädevuse / volituste piires, mida ei saa Tallinna linnale ette heita. Ka notaritel ei ole sarnaselt perekonnaseisuametnikega võimalik õigusliku aluse ja tehnilise rakenduse puudumise tõttu teha rahvastikuregistrisse kandeid kooselulepingu kohta. Kaebajad on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kooselulepingu andmeid ei ole võimalik kanda rahvastikuregistrisse. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud ning kaebajatele ei saanud tekkida õigustloova akti andmata jätmise tõttu mittevaralist kahju. Riigikohus ei ole senini tuvastatud, et KooS-i rakendusaktide puudumine oleks põhiseadusvastane, ega kohustanud seadusandjat kõnealuseid rakendusakte andma. Vaid asjaolust, et KooS-i rakendusaktid on vastu võtmata, ei saa tuletada kaebajatele mittevaralise kahju tekkimist. Perekonnapõhiõiguse ja perekonnaelu puutumatuse tähtsaimaks sisuks on perekonnaliikmete õigus ja võimalus olla üksteisega koos, sh luua ühine kodu ja seal koos elada. Rahvastikuregistris kande tegemata jätmine ei mõjuta kaebajate kooselulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist, sh õigust elada perekonnaelu. Samuti ei mõjuta kande puudumine kooselulepingu kehtivust. Riik tunnustab kooselulepingu sõlminud isikute vahelist suhet rahvastikuregistri kandest olenemata. Kaebajatel on võimalik tõendada kooselulepingu sõlmimist, esitades selle kinnituseks kooselulepingu. See võib küll olla ebamugav, kuid see ei kujuta kaebajate perekonnapõhiõiguse ja perekonnaelu puutumatuse riivet, mistõttu ei ole kaebajatele saanud tekkida mittevaralist kahju, mis tuleks rahas hüvitada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X (X) ja Y paluvad 02.05.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 16.02.2023, 20.03.2023, 23.05.2023) tühistada halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. KooS on kehtinud juba aastaid, kuid selle rakendusaktid on jätkuvalt puudu. Muu hulgas ei ole PKTS-s reguleeritud, kuidas tehakse kandeid kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta. Riigikohus märkis 07.06.2019 otsuses nr 3-161191 (p 9.3), et kui isik leiab, et kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega on rikutud tema õigusi, tuleb tal vaidlustada kohtus registrikande tegemisest keeldumise otsus. Kaebajad ongi toiminud vastavalt neile suunistele. Halduskohus leidis vääralt, et Tallinna linnal puudus PKTS § 3 lg 4 ja määruse nr 129 § 43 kohaselt õiguslik alus taotletud toimingu tegemiseks. KooS § 3 lg 4 näeb ette, et kooselulepingu andmed kantakse rahvastikuregistrisse PKTS-s sätestatud korras. Kuna kehtiva seadusega on juba otsustatud, et kooselulepingu andmed tuleb kajastada rahvastikuregistris, siis on tegemist seaduses nimetatud perekonnaseisuandmetega, mis tuleb rahvastikuregistrisse kanda. Asjaolu, et määramata on 3(9)
3-20-1437 sellise toimingu tegemise täpsem pädevus, menetlus ja vorm, ei muuda KooS § 3 lg-st 4 tulenevat kohustust olematuks. Lünga ületamiseks on võimalik kohaldada analoogiat abielu sõlmimise kui kooselulepingu sõlmimisega lähedase õigussuhtega. PKTS § 3 lg 2 järgi teeb perekonnaseisutoiminguid ja kannab nende andmed rahvastikuregistrisse perekonnaseisuasutus. Notariaalselt tõestatud kooseluleping sisaldab kõiki andmeid, mis on vajalikud abielukandega (PKTS § 42) analoogse kande tegemiseks rahvastikuregistris. Kuna kohustus kooselulepingu andmed registrisse kanda tuleneb seadusest, siis ei saa tekkida küsimust, kas kooselulepingu andmeid tuleks üldse kanda rahvastikuregistrisse, ja tegemist ei saa olla kaalutlusotsusega. Seega oli Tallinna linna keelduv toiming õigusvastane ning kande tegemata jätmine ei olnud vabandatav tehnilise võimekuse puudumisega, sest sellisel juhul tulnuks kohaldada analoogiat. Kui kaebust ei ole võimalik rahuldada puuduvate õigusaktide tõttu, tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Samas on Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2022 otsuses nr 3-21-39 (jõustus 17.01.2023) ja 12.05.2023 otsuses nr 3-20-1612 leidnud, et analoogia on kohaldatav ning praktikas on kandeid sõlmitud kooselulepingu või registreeritud kooselu lõppemise kohta ka praeguseks tehtud (nt haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse alusel tehti kanne rahvastikuregistris 07.03.2023). Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne ega loo isikutevahelisi õigussuhteid, vaid sellel on üksnes tõenduslik tähendus (nt Riigikohtu 12.01.2022 määrus nr 2-19-1719, p 14). Sõlmitud kooselulepingu kohta andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumisega on kaebajaid diskrimineeritud nende seksuaalse sättumuse tõttu. Kaebajatele on riigi tegevusetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb hüvitada. KooS jõustus 01.01.2016, kuid rakendusaktide puudumise tõttu ei ole sellest tulenevad õigused reaalselt tagatud. Rakendusaktide puudumine mõjutab eelkõige seksuaalvähemusi, sest neil ei ole Eestis võimalik sõlmida abielu.
5.Tallinna linn palub 27.05.2022 vastuses ja 13.06.2023 täiendavas seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes varem esitatu juurde. Tallinna linnal (perekonnaseisuametil) puudub õiguslik alus taotletud toimingu tegemiseks (st kooselulepingu rahvastikuregistrisse kandmiseks). Sellise riikliku ülesande täitmiseks ei ole kohalikule omavalitsusele antud seadusest tulenevat volitust ega nähtud ette rahastust. Tallinna linnal ei ole võimalik kõrvaldada seadusandja soovimatust korraldada kooselupaaride staatuse rahvastikuregistrisse kandmist. Tallinna linn saab kanda andmed kaebajate kooselulepingu kohta rahvastikuregistrisse vaid siis, kui Siseministeerium (rahvastikuregistri vastutav töötleja) on taganud selliste kannete tegemise võimalikkuse ehk teinud registris vajalikud arendustööd. Siseministeeriumi hinnangul ei ole esinevat lünka võimalik ületada ka analoogia abil. Tehnilise lahenduse ja õigusliku aluse puudumise tõttu ei ole Tallinna linnale etteheidetav, et ta ei ole omaalgatuslikult hakanud täitma riiklikku ülesannet või arendama riiklikku registrit. Lisaks on Siseministeerium kui järelevalveasutus üheselt leidnud, et muutmiskande tegemise eest ei saa samaaegselt vastutada notar ja kohalik omavalitsus ning kohalikule omavalitsusele ei ole antud volitusi kooselulepingutega seonduvalt. Siseministeerium on selgitanud 23.02.2023 vastuses kohtunõudele haldusasjas nr 3-20-1612, et tehniline võimekus kooselulepingute andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks luuakse ainult notaritele ja mitte perekonnaseisuasutustele. Samuti nähtub kaebajate esitatud tõendist, et haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse alusel on kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse kandnud Siseministeerium. Samuti on teinud Siseministeerium kande kooselu lõppemise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei lasu kande tegemise kohustus Tallinna linnal, keda ei ole kaasatud ka kande tegemisse. Õiglaseks ei saa pidada, et Tallinna linn on seotud kohustusega, mille täitmiseks temale üldse võimekust ei looda. Sellest tulenevalt ei saa väidetava kahju tekkimine seonduda Tallinna linna tegevusega, vaid kahju saab olla tekkinud üksnes seadusandja tegevusetusega. Riikliku ülesande täitmise eest saab 4(9)
3-20-1437 Tallinna linn vastutada ainult juhul ja ulatuses, milles see on seadusega antud tema pädevusse. Eeltoodut tuleks arvestada ka menetluskulude väljamõistmisel.
6.Siseministeerium palub 31.05.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes ka varem esitatud seisukohtade juurde. Taotletud kande tegemiseks puudus õiguslik alus, sest KooS § 3 lg 4 viitab kande tegemisele PKTS-s sätestatud korras ning kannete tegemise kord ja andmekoosseisud nähakse ette rakendusaktides (KooS § 26). Kõik perekonnaseisuandmed, mis rahvastikuregistrisse kantakse, peavad olema sätestatud seaduses (PKTS § 2 lg 4). Üheski seaduses või seaduse alusel antud määruses ei ole senini nimetatud uut perekonnaseisu „registreeritud kooselus“, „kooselus“ vms. Määruse nr 129 järgi ei ole ükski andmeandja pädev andma rahvastikuregistrisse andmeid kooselulepingu sõlmimise kohta. Registrisse andmeid kandval ametnikul ei ole võimalik luua ise uusi perekonnaseise (vt RRS § 21 lg 1 p 10). Täitevvõim ei saa analoogia alusel luua ise uut õigust. KooS § 3 lg 4 on nii üldine, et selle alusel ei ole võimalik teha rahvastikuregistri kandeid. Analoogia korras peaks kooselulepingu sõlminud isikud märkima rahvastikuregistris abielus olevaks, mis ei ole õige ja moonutaks isiku andmeid. Analoogia kohaldamine ohustaks ka õiguskindlust (RRS § 6 lg 1). Rahvastikuregistri pidamise eesmärk on usaldusväärse teabe kogumine. Andmete kandmine rahvastikuregistrisse toimub mh erinevatel viisidel: abielukanne saadetakse rahvastikuregistri menetlustarkvarast (haldusmenetlus), kuid kooselukanne on kavas saata e-notari infosüsteemist (tõestamistoiming). Abielu ja kooselu sõlmimisega luuakse põhijoontes sarnane perekondlik liit, kuid abielu ja kooselu sõlmimise menetlused on oluliselt erinevad (vt PKTS § 3; KooS § 3 lg 1). Põhiseaduskonformse tõlgendamise loomulikuks piiriks on õigusselgus (nt Riigikohtu 16.05.2008 otsus nr 3-1-1-88-07, p 31). Kuna siinsel juhul ei ole võimalik kohaldada analoogiat, siis on kooselulepingute rahvastikuregistrisse kandmist reguleerivate õigusnormide puudumise näol tegemist põhiseadusvastase lüngaga. Eestis tehtava perekonnaseisutoimingu puhul kehtib RRS § 29 lg 1 järgi üldine põhimõte, et toimingu viib lõpule (kande teeb rahvastikuregistrisse) toimingu teostaja. Ka sel põhjusel ei ole õige kohustada kannet tegema perekonnaseisuametit. Kaebajate nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud, sest kande tegemisest keeldumine oli õiguspärane. Rahvastikuregistris kande puudumine ei mõjuta ka kooselulepingu kehtivust ega sellest tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist. Kooselu on enamat kui rahvastikuregistri kanne ja kande puudumine ei muuda kooselu olematuks või ebaseaduslikuks.
7.Justiitsministeerium palub 02.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Rahvastikuregistri kande tegemisel on võimalik kohaldada analoogiat ja taotletud kande on kohustatud tegema Tallinna linn (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 otsus nr 3-17-1269, p 15; Tallinna Halduskohtu 22.11.2021 otsus nr 3-21-39). Kaebajate nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud ja RVastS § 14 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna rakendusaktide puudumine ei takista kooseluseaduse alusel tekkinud õigussuhte rahvastikuregistrisse kandmist. Samuti ei mõjuta kooselulepingu kohta kande tegemata jätmine kaebajate kooselulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist, sest riik tunnustab kooselulepingu sõlminud isikute vahelist suhet sellest sõltumata, kas selle kohta on kantud andmed rahvastikuregistrisse. Kaebajatel on võimalik tõendada kooselulepingu sõlmimist ka muul viisil kui rahvastikuregistri kandega, nt esitades selle kinnituseks kooselulepingu. Kooselulepingu sõlminud samasoolised partnerid ei erine kuidagi vastassoost partneritest, kes on samuti sõlminud kooselulepingu.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.05.2023 määrusega kaebajate 16.02.2023 taotluse kaebuse täiendamiseks nõudega kohustada Tallinna linna kandma kaebajate kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse.
5(9)
3-20-1437
9.X (X) ja Y esitasid ringkonnakohtule 05.06.2023 avalduse, mille kohaselt kaebajad loobuvad oma kaebusest (HKMS § 191 alusel) mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning paluvad selles osas menetluse lõpetada ja riigilõivu tagastada.
10.Tallinna Ringkonnakohus luges 06.06.2023 määrusega kaebajate 05.06.2023 avalduse esitatuks mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas kaebusest loobumiseks ning kaebajad ei ole sellele tõlgendusele ringkonnakohtu määratud tähtajaks (13.06.2023) vastuväiteid esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Menetluse osaline lõpetamine
11.HKMS § 153 lg 1 näeb ette, et kaebajal on õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kaebusest loobumise sätteid kohaldatakse ka liitkaebusest mõne nõude väljajätmise korral, kui seda ei asendata uue nõudega (vt HKMS § 49 lg 3 p 5 ja lg 4). HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 155 lg 4 kohaselt lõpetatakse kaebusest loobumise vastuvõtmisel ühtlasi haldusasja menetlus. Kui kaebaja loobub kaebusest apellatsiooniastmes, tühistab ringkonnakohus menetluse lõpetamisel lisaks halduskohtu otsuse (HKMS § 155 lg 3). Kui kaebaja loobub apellatsiooniastmes kaebusest osaliselt, siis lõpetab ringkonnakohus asja menetluse ning tühistab halduskohtu otsuse üksnes osas, mida kaebusest loobumine puudutab. HKMS § 155 lg-st 6 tulenevalt on menetluse lõpetamisel HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed.
12.X (X) ja Y on esitanud ringkonnakohtule 05.06.2023 avalduse, millega soovivad mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas oma kaebusest loobuda. Ringkonnakohus selgitas kaebajatele kaebusest loobumise tagajärgi 06.06.2023 määruses. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebusest loobumise avaldus tuleb vastu võtta ning haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas lõpetada. Kaebajad ei saa hiljem esitada halduskohtule uut kaebust kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses nende 16.07.2020 taotluse alusel kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmata jätmisega (HKMS § 43 lg 1 p 2).
13.HKMS § 104 lg 6 p 2 sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 50 eurot, tagastatakse pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebaja loobub kaebusest. Kumbki kaebaja on esimese astme kohtus tasunud 03.08.2020 ja 24.09.2020 riigilõivu kokku 250 eurot ning apellatsiooniastmes on mõlemad kaebajad 02.05.2022 tasunud riigilõivu 350 eurot. Kuivõrd tegemist on kaebusest osalise loobumisega, siis tuleb kaebajatele tagastada pool riigilõivu summast, mida ei oleks neil tulnud tasuda juhul, kui nad poleks esitanud nõuet, millest nad loobusid. HKMS § 104 lg 1 teise lause kohaselt tasutakse kaebuses mitme nõude esitamisel riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Praegusel juhul oli suurima riigilõivuga nõudeks just mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmise nõue, millelt tuli 03.08.2020 kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 3 kohaselt mõlemal kaebajal tasuda 250 eurot ja 02.05.2022 apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 60 lg 3 järgi 350 eurot. Kui kaebuses oleks esitatud üksnes tuvastamis- ja kohustamisnõuded, tulnuks sellelt riigilõivu tasuda 03.08.2020 seisuga 15 eurot ja 02.05.2022 seisuga 20 eurot (vt RLS § 60 lg-d 1 ja 7). Kuna mõlemad kaebajad on tasunud kahes kohtuastmes riigilõivu kokku 600 eurot, kuid ilma mittevaralise kahju hüvitamise nõudeta tulnuks kummalgi tasuda kokku 35 eurot, tuleb neile HKMS § 104 lg 6 p 2 alusel tagastada pool riigilõivust, mis seondus üksnes kahjunõudega ehk 282,50 eurot [s.o (600 – 35) ÷ 2 = 282,50]. Kuna kaebajad ei ole eraldi märkinud, kuhu tuleks tagastatav summa kanda, siis tagastab ringkonnakohus riigilõivu maksjale (HKMS § 104 lg 8). 6(9)
3-20-1437 Tagastamisele mittekuuluv osa mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seotud riigilõivust jääb HKMS § 108 lg 7 alusel kaebajate endi kanda.
14.Kaebusest loobumise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg 7). Kuivõrd praegusel juhul on kaebusest loobutud osaliselt, siis jäävad HKMS § 108 lg 7 alusel kaebajate endi kanda esimese ja teise kohtuastme menetluskulud osas, milles need on seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Esimese astme kohtus taotlesid kaebajad õigusabikulude hüvitamist kokku 5864,98 eurot (koos käibemaksuga summa). Õigusabikulude kandmise kohustuse kohta (HKMS § 109 lg 11) on esitatud õigusbüroo 19.11.2021 arve summas 5864,97 eurot (sh KM). Kaebajate 25.01.2021, 10.11.2021 ja 19.11.2021 menetluskulude nimekirjade põhjal ei ole võimalik eristada, milline osa menetluskuludest seondus kahju hüvitamise nõudega ja milline osa teiste nõuetega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esindajakulud lugeda pooles ulatuses seotuks kahjunõudega ja pooles ulatuses teiste nõuetega. Apellatsiooniastmes ei ole kaebajad õigusabikulude väljamõistmist taotlenud ega selliste kulude kandmise kohustuse kohta andmeid esitanud. Seega jäävad kaebajate esindajakulud esimese ja teise astme kohtus 2932,49 euro ulatuses HKMS § 108 lg 7 alusel nende endi kanda. Kuna kahjunõude osas vastustajaks olev Justiitsministeerium ei ole esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. II Apellatsioonkaebuse lahendamine
15.Kaebajad on taotlenud Tallinna Perekonnaseisuameti 17.07.2020 toimingu (sõlmitud kooselulepingu kohta andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumine) õigusvastasuse tuvastamist ning Tallinna linna kohustamist kandma kaebajate kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse. Halduskohus nõustus Tallinna linna ja Siseministeeriumi seisukohaga, et keeldumine oli õiguspärane, sest taotletud toimingu tegemiseks puuduvad nii õiguslik alus kui ka tehniline lahendus ning perekonnaseisuasutusel ei ole õigust (sh analoogiat kasutades) kanda rahvastikuregistrisse perekonnaseise, mida ei ole seaduses või seaduse alusel antud määruses sätestatud (st haldusorganil puudub pädevus luua uusi perekonnaseise).
16.Kooselulepingu andmete rahvastikuregistrisse kandmise võimalikkus on olnud vaidluse all mitmetes varasemates haldusasjades. Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas seisukohtade juurde, mida on väljendatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2022 otsuses nr 3-21-39 (jõustus 17.01.2023) ja 12.05.2023 otsuses nr 3-20-1612 (jõustus 13.06.2023). KooS § 3 lg 4 näeb ette, et kooselulepingu andmed kantakse rahvastikuregistrisse PKTS-s sätestatud korras. KooS § 19 lg-st 2 tulenevalt toimub samas korras ka kooselulepingu lõpetamise kohta rahvastikuregistris kande tegemine. Seega on seadusandja näinud ette, et kooselulepingu sõlmimist ja lõpetamist tuleb käsitada perekonnasündmusena PKTS § 2 lg-te 1 ja 11 tähenduses (s.o perekonnaõigusliku muudatusena) ning andmed kooselu registreerimise kohta tuleb kanda rahvastikuregistrisse perekonnaseisu andmetena (RRS § 21 lg 1 p 10). Määrav ei ole, et kooseluleping sõlmitakse ja lõpetatakse notariaalselt (KooS § 3 lg 1, § 19 lg 1), sest kehtiv õigus ei näe ette, et notar peaks tegema kooselulepingu sõlmimise või lõpetamise kohta perekonnaseisukande ametiülesande korras. Kaebajad on kooskõlas PKTS § 6 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 ning KooS § 3 lg-ga 4 taotlenud perekonnaseisukande tegemist Tallinna Perekonnaseisuametilt kui perekonnaseisuasutuselt (PKTS § 3 lg 1, lg 2 p 2, lg 32 p 12 ja lg 4, § 13 lg-d 1 ja 2).
17.Kooselulepingu andmeid ei saa jätta rahvastikuregistrisse kandmata põhjendusega, et PKTS-s ei ole reguleeritud, millised konkreetsed andmed tuleb rahvastikuregistrisse kanda. Kehtivas õiguses sisalduva lünga ületamiseks saab kohaldada analoogiat PKTS § 42 lg-ga 4, sest nii abielu kui ka kooselu registreerimine on perekonnasündmused ja tegemist on andmetega 7(9)
3-20-1437 perekonnaseisu kohta. PKTS § 42 lg-s 4 loetletud andmed, mis kantakse abielu registreerimisel rahvastikuregistrisse, langevad olulises osas kokku andmetega, mis kavandati kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu § 41 p 13 (vt Riigikogu XIII koosseisu 114 SE) kohaselt kanda rahvastikuregistrisse kooselulepingu sõlmimise korral. Samasugused andmed on loetletud ka 19.06.2023 vastu võetud „Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu § 25 p-s 4 (vt Riigikogu XV koosseisu 207 SE). Seetõttu tuleb KooS § 3 lg-te 1 ja 4 ning PKTS § 42 lg 4 alusel kanda rahvastikuregistrisse järgmised andmed: mõlema registreeritud elukaaslase isikunimi, isikukood ja elukoht; kooselulepingu sõlmimise kuupäev, kellaaeg ja koht; kooselulepingu sõlmimise dokumendi number ja kooselulepingu tõestanud notari nimi; kui kooselulepingu sõlminud isik oli varem abielus või sõlminud kooselulepingu, siis lõppenud abielu või kooselulepingu lõppemise alus. Samuti tuleb kooselulepingu sõlminud isikute kohta rahvastikuregistrisse kanda perekonnaseisu kandena „registreeritud kooselu“. Eeltoodud kannete tegemiseks vajaliku tehnilise võimekuse peab tagama Siseministeerium kui rahvastikuregistri vastutav töötleja (RRS § 3 lg 2, § 9 lg 1 ja lg 2 p 1). Selleks, et Tallinna linnal oleks võimalik kanda kaebajate 16.07.2020 taotluse alusel nende kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse, lasub Siseministeeriumil kohustus luua tehniline lahendus sellise kande tegemiseks.
18.Kaebajad on oma kooselu 17.10.2019 registreerinud, sõlmides notariaalselt tõestatud vormis kooselulepingu. Kaebajad esitasid Tallinna Perekonnaseisuametile 16.07.2020 taotluse enda perekonnaseisu andmete (registreeritud kooselus) rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kuna eespool märgitust lähtudes oli Tallinna linn õigusaktidest tulenevalt kohustatud taotletud kande tegema, siis on kohustamisnõude rahuldamise eeldused täidetud (HKMS § 5 lg 1 p 2 ja lg 3; RVastS § 6 lg-d 1 ja 3). Kuivõrd perekonnaseisuasutusel ei ole taotletud toimingu tegemisel kaalutlusõigust, siis tuleb Tallinna linna kohustada kandma kaebajate taotletud kooselulepingu andmed rahvastikuregistrisse (HKMS § 41 lg 3; RVastS § 6 lg-d 4 ja 5).
19.Kaebajad on esitanud ringkonnakohtule 20.03.2023 ja 23.05.2023 täiendavad tõendid, millest nähtuvalt on haldusasjas nr 3-21-39 tehtud kohtuotsuse täitmiseks kantud 07.03.2023 rahvastikuregistrisse isiku perekonnaseisuna „reg. kooselus“ ja hiljem „reg. kooselu lõpetatud“. Need tõendid kinnitavad, et kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise kohta rahvastikuregistrisse andmete kandmine on tehniliselt teostatav. Tõendid on asjakohased ja kuna need on tekkinud hiljem, siis ei olnud neile võimalik tugineda esimese astme kohtumenetluses. Ringkonnakohus võtab viidatud tõendid haldusasja toimikusse (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 2 p 3). Asjaolu, et reaalselt on kõnealused kanded rahvastikuregistris teinud Siseministeerium, ei anna alust kohustada Siseministeeriumi kannet tegema. Kaebajad ei ole taotlenud kande tegemist Siseministeeriumilt, vaid Tallinna linnalt, kes on õigusaktidest tulenevalt selleks ka kohustatud.
20.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta asjaolu, et Riigikogu võttis 19.06.2023 vastu seaduse, millega muu hulgas nähakse KooS § 3 lg-s 4 ja § 1 lg-s 2 ette, et kooselulepingu sõlmimise ja lõpetamise andmed kannab rahvastikuregistrisse notar, ning uutes KooS §-s 31 ja § 19 lg-s 3 sätestatakse ka asjaomaste kannete andmekoosseis. Uue KooS § 27 lg 1 kohaselt kannab kooselulepingu tõestanud notar hiljemalt 01.01.2024 mh rahvastikuregistrisse andmed 01.01.2016–31.12.2023 sõlmitud ja lõpetatud kooselulepingute kohta, kuid see säte jõustub 01.10.2023 (vt muutmisseaduse § 83 lg 2). Kuni nimetatud ajani tuleb vastavad kanded siiski teha perekonnaseisuasutusel (vt Riigikogu XV koosseisu 207 SE seletuskiri, lk 49–50). III Kokkuvõte ja menetluskulud
8(9)
3-20-1437
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X (X) ja Y apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 31.03.2022 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab X (X) ja Y kaebuse ning tunnistab Tallinna Perekonnaseisuameti 17.07.2020 toimingu õigusvastaseks ja kohustab Tallinna linna kandma X (X) ja Y kooselulepingu nr XXX kohta andmed rahvastikuregistrisse.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 109 lg-st 6 tulenevalt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
23.Kuna kaebus rahuldatakse, peavad kaebajate menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustajad. Jättes kõrvale mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud osa riigilõivust ja õigusabikulust, on X (X) ja Y esimese astme kohtus taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku 2962,49 eurot (sh pool 5864,97 euro suurusest esindajakulust koos käibemaksuga ning riigilõiv 2 × 15 eurot). Riigilõivukulu kandmine ning õigusabikulu kandmise kohustus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Apellatsiooniastmes on kaebajad tasunud menetlusse jäänud nõuetelt riigilõivu 2 × 20 eurot, kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seega on kaebajate arvesse minevad menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 3002,49 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajate esindajakulu täies ulatuses väljamõistmine põhjendatud. Kaebajatele on halduskohtus osutatud õigusteenust kokku 32 tundi ja 35 minutit ning esindaja tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Tegemist ei ole keskmisest keerukama haldusasjaga ja asjas olevate tõendite maht on väga väike. Samuti oli juba kaebuse esitamise ajal olemas (sh esindajale teada – nt 24.09.2020 kaebuse tervikteksti p-d 2.4, 2.44, 3.70) kohtupraktika, milles on leitud, et kooselulepingu sõlmimise andmeid on võimalik kanda rahvastikuregistrisse abielukande analoogia alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 otsus nr 3-17-1269). Mitmed kaebajate menetlusdokumendid on väga mahukad, kuigi vaidluse sisu seda ei eeldaks. Ringkonnakohus mõistab kaebajate esindajakulude katteks Tallinna linnalt välja 1800 eurot, mis vastab esindaja 10 töötunnile koos käibemaksuga. Ülejäänud osas jäävad esindajakulud HKMS § 109 lg 6 alusel kaebajate endi kanda. Lisaks tuleb kaebuse rahuldamise tõttu mõista tervikuna välja riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 70 eurot. Kaebajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist solidaarselt. Menetluskulud tuleb mõista välja Tallinna linnalt, kes oli kohustatud taotletud kande tegema.
24.Kuna kaebus rahuldatakse ning Tallinna linn ja Siseministeerium ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
25.Kuna otsus kajastab kaebajate eraelulisi andmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed ja kooselulepingu registreerimise number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.