3-23-550 X. X ́i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.02.2023 otsuse nr 12208180053-1 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X. X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 19.05.2023
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.Kohtuotsusest avaldada üksnes resolutsioon ja põhjendav osa, eemaldades sealt isikute ja äriühingute nimed ning kaebaja päritoluriigi nimi.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 28.06.2023 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
7.Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna suures osas nõustub nendega ning leiab, et haldusorgan on jõudnud kaebaja rahvusvahelise kaitse (RVK) taotluse hindamisel lõppkokkuvõttes õigete järeldusteni. Ka kohtumenetluses esitatud vastuväited kaebusele on põhjendatud. HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keelduva otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 1(6)
8.RVK antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 19 lg-st 5 tulenevalt saab käsitleda tagakiusu ja tõsise ohu allikana ka mitteriiklikku osapoolt, kuid ainult juhul kui riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi. VRKS § 201 p 7 alusel loetakse RVK taotlus selgelt põhjendamatuks kui taotleja ei ole esitanud seda esimesel võimalusel.
9.Kaebaja on haldusmenetluses väitnud, et teda kaasati tema teadmata kuritegelikku skeemi, millega on seotud ka Xxxxxxxxxxx kõrgemad riigiametnikud. Kui ta proovis osutada neile vastupanu, siis lavastati ta süüdi majanduskuriteos (kaevatva otsuse p 1.1). Kaebuses väidab kaebaja, et välistatud pole ahistamine eraisikute poolt, keda ta kardab ning kelle tegevust riik tolereerib või isegi ülesandeks annab. Euroopa Kohus analüüsis 12.01.2023 otsuses asjas C-280/21 P.I olukorda, kus varjupaigataotleja püüdis kaitsta end oma päritoluriigis seaduslike vahenditega ebaseaduslikult tegutsevate mitteriiklike osaliste vastu, kes on võimelised kasutama selle riigi repressiivaparaati. Kõnealune kohtuasi puudutas direktiivis 2011/95/EL määratletud mõiste „poliitilised vaated“ tõlgendamist ehk kas omistatud vaated, mida taotleja ise ei väida, kuid mida võivad omistada võimud, võivad kaasa tuua võimude repressioonid. Kohus leidis, et „poliitilise vaate“ mõistet tuleb tõlgendada laialt.
10.PPA on kaevatavas otsuses (p 1.2) analüüsinud kaebaja RVK taotlust poliitilise meelsuse alusel (VRKS § 4 lg 1), lähtudes taotleja väidetest, et ta on proovinud osutada vastupanu Xxxxxxxxxxx korrumpeerunud ametnikele (õiguskaitseorganites). PPA on tagakiusajana määratlenud riigi (p 1.2), kuid käsitlenud otsuse p-s 1.3.1 ka eraisikute tegevust, keda kaebaja on nimetanud isikutena, keda ta kardab. PPA on pidanud tõendatuks kaebaja tagaotsitavaks kuulutamist tema päritoluriigis seoses KrK § 163 lg 3 p a alusel (rahaliste vahendite omastamine eriti suures koguses, mille eest karistuse maksimummäär on 10 aastat vangistust) esitatud süüdistusega (kaevatava otsuse lk 9), kuid pole nõustunud sellega, et usutavaks saaks lugeda, et süüdistus oleks esitatud selgelt alusetult ja viiks tingimata kaebaja õigusvastase ja ebaproportsionaalse karistamiseni. Vastustaja on pidanud tõenäoliseks, et kaebaja päritoluriigis äritegevusega tegeles, kuid kaebaja ei esitanud haldusmenetluses tõendeid, et ta oli seotud enda 2(6)
poolt nimetatud ettevõtetega. Kaebaja esitatud äriühingu põhikiri ja äriregistri väljatrükid tõendasid vastupidist. PPA pole pidanud piisavaks Xi paljasõnalisi väiteid, et isegi kui ta oli nende ettevõtetega enda kirjeldatud viisil seotud, ei teadnud ta midagi neis toimuvatest ulatuslikest õigusrikkumistest (rahapesu, raha omastamine). Kaebaja on ise väitnud, et vaatamata tal vastavate kahtluste tekkimisest, töötas ta akutehase direktorina edasi vähemalt 3 kuud. Kaebaja on ise väitnud, et püüdis oma ülemusele Q selgitada, et ettevõttesse pandud raha päritolu tuleb ära näidata. PPA pole ka pidanud usutavaks, et X polnud teadlik nn mustast arvepidamisest jäätmeveoga seotud ettevõttes. Tema tööülesanded ja ametikohad ning varasem karistatus majanduskuriteo eest ei anna alust pidada tema paljasõnalisi väiteid eluliselt usutavaks. PPA on pidanud kaebaja tagaotsitavaks kuulutamist tõenäoliselt õiguspäraseks (kaevatava otsuse lk 10). PPA on analüüsinud päritoluriigi infot korruptsioonivastaste isikute tagakiusamise osas ning möönab süüdimõistmise võimalikkus blogijate ja ajakirjanike osas, kelle hulka kaebaja ei kuulu ega ole ka muul viisil võimude suhtes opositsiooniline. Kaebaja väärkohtlemise väiteid pole PPA pidanud usutavaks (kaevatava otsuse lk 11). Päritoluriigi üldise info põhjal, võimuesindajate hulgas esinevast ametipositsiooni kuritarvitamisest ja korrumpeerumisest, ei saa veel järeldada reaalset tagakiusuohtu kaebajale. Vaadates kaebaja teekonda päritoluriigist lahkumisel ning Eesti väljastatud viisa mittesihipärast kasutamist Euroopa Liitu pääsemiseks ning RVK taotluse esitamist alles Xxxxxxs politsei poolt kinnipidamisel on PPA arvates alust pidada kaebaja RVK taotlust selgelt põhjendamatuks.
11.VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. VRKS § 14 lg 5 kohustab taotlejat esitama kõik tema valduses olevad dokumendid isikusamasuse, kodakondsuse, reisiteekonna ja taotlemise põhjuste kohta. Kui selliseid dokumente ei ole, tuleb PPA-l tugineda taotleja ütluste usutavuse (sisemise ja välimise) hindamisele. Sisemise usutavuse hindamine hõlmab ütluste detailirohkust ja järjepidevust, välimise usutavusega seondub ütluste kooskõla päritoluriigi teabe, teadaolevate faktide ja muude PPA kogutud tõenditega. Nii haldusorgan kui kohus saavad asjaolude ja tõendite hindamisel lähtuda ka nende elulisest usutavusest.
12.PPA ei vaidlusta asjaolu, et kaebaja on oma päritoluriigis kuulutatud tagaotsitavaks. PPA ei nõustu sellega, et sellest faktilisest asjaolust järelduks, et kaebajale võidaks päritoluriigi pool omistada poliitilist meelsust seoses tema väidetava tegevusega korruptiivsest ja õigusvastasest tegevusest teada andmisel äriühingutes, sh väidetav riigi osalusega äriühing. Kohtumenetluses esitas kaebaja uue tõendina väidetava süüdistusakti (kaebuse lisa 2), mida ta ei esitanud rahvusvahelise kaitse menetluses PPA-le, kuigi kaebajal on kaasaaitamiskohustus. Kohtuistungil kaebaja vastas kohtule, et nägi süüdistusakti esmakordselt 28.02.2023, kuigi esitatud süüdistusakti kohaselt alustati kriminaalasja xx.xx.xxxx ning sellel olevast pealdisest nähtuvalt on süüdistusakt koostatud 2019. a augustis. Varem oli kaebaja dokumendist enda sõnul kuulnud, sh Türgis umbes üks nädal pärast sinna jõudmist. Süüdistusakti kätte saada
3(6)
varem ei püüdnud, kuigi suhtles ka varem sõbraga, kes talle selle dokumendi 28.02.2023 väidetavalt Xxxxxxxxx kaudu saatis. Kuigi RVK taotlejal pole kohustust väljaspool päritoluriiki viibides koguda päritoluriigist tõendeid, kui see võib asetada ta ohtu ja anda päritoluriigi võimudele infot tema viibimiskoha ja eemaloleku põhjuste kohta, on kaebaja kohtumenetluse ajal siiski hankinud väidetava süüdistusakti. Kaebaja pole esitanud mõistlikku selgitust, miks tal polnud varem võimalik seda tõendit esitada, kui dokumendi hankimine ennast ohtu seadmata oli tegelikult võimalik (vastasel juhul poleks kaebaja seda ka praegu teinud). Juba selle dokumendi saamise viis ja aeg seab kahtluse alla antud tõendi usaldusväärsuse. Lisaks pole dokumenti tõlgitud tervikuna, vaid sellest on tõlgitud üksikud lõigud kaebaja valikul ning esitatud tõlke on teinud kaebaja ise usbeki keelest vene keelde, lisades omapoolsed kommentaarid tõlgitud lõikudele. Tõend pole sellisena usaldusväärne ega kohtu poolt kontrollitav ning kohus jätab selle arvestamata (HKMS § 62 lg 6 teine lause). Kohus siiski märgib, et ka juhul kui eeldada, et tegemist on autentse süüdistusaktiga, ei tõenda kaebaja poolt tõlgitud üksikud süüdistusakti lõigud kaebaja väidet tagakiusust ja Xxxxxxxxxxxs kohtuliku kaitse puudumisest. Sellest dokumendist nähtuvalt on kaebajat nimetatud Xxxxxxxxx töötajaks ja mitteametlikuks raamatupidajaks; väidetud, et ta pani koos süüdistuses nimetatud isikutega toime varguse; samuti tsiteeritud tunnistaja ütlusi. Kaebajal tuleb ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta päritoluriigi kohtus. Rahvusvaheline kaitse ei ole mõeldud kriminaalmenetluse eest põgenemiseks.
13.Asja materjalide põhjal on ilmne, et kaebaja rahvusvahelist kaitset ei vaja. Kohtuistungil antud kaebaja seletuste ja asja materjalide alusel tuleb kaebaja üldist usaldusväärsust pidada väga madalaks. Kaebaja on kohtu hinnangul varjupaigasüsteemi kuritarvitaja. Seda näitab tema tegutsemine alates päritoluriigist lahkumisest ja selle kohta esitatud põhjendused. Eelkõige aga see, millal ja millises olukorras ta RVK taotluse esitas. Olles lahkunud Xxxxxxxxxxxst, kus teda ähvardasid (verbaalselt ja füüsiliselt) väidetavalt mitmed eraisikud ning tema suhtes alustati väidetavalt kriminaalmenetlust xx.xx.xxxx, siirdus kaebaja Xxxxxxxxxx kaudu Xxxxx, kus ta väidetavalt töötas programmeerijana. Seega, eeldades selle väite õigsust, oli kaebajal võimalus ennast võimetele vastava tööga elatada, samuti vajadusel taotleda varjupaika. Selle asemel suundus kaebaja Xxxxxxxxxxx, kus elas enda väitel ligi 2 aastat ja avas ka eraettevõtte. Ka seal oldud aja jooksul ei taotlenud ta varjupaika. Selle asemel asus kaebaja otsima võimalust Euroopa Liitu pääsemiseks, taotledes Eestis tööviisat ning esitades selleks ka valeandmeid. PPA esitatud 09.01.2023 õiendi (17.02.2023 vastuse lisa 7) kohaselt soovis kaebaja saada tööd metsahooldajana, väites viisataotluses, et on sama tööd eelnevalt teinud 4 aastat kodumaal ja 6 kuud Xxxxxxx. Xxxxxxx kaebaja tööle ei jõudnud väites, et jäi Xxxxxx jätkulennult maha ning tööandja keeldus talle uut lennupiletit saatmast. Samas väitis kaebaja kohtuistungil, et tal on mitmeid sõpru ja koolikaaslasi, kes on talle pärast Xxxxxxxxxxxst lahkumist korduvalt raha saatnud (üks kord isegi 2500 dollarit), kuid sellele vaatamata uue lennupileti ostmine võimalik polnud. Samas sai kaebaja Xxxxxxt edasi reisida Xxxxxxxxxxx ning see reis polnud tasuta. Kaebaja viibis seega pärast väidetavat Xxxxxxx tööle tulemise katset mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, kus üheski ei esitanud varjupaigataotlust, kuigi oli teadlik, et talle antud viisa oli töötamiseks Eestis. Kohtu hinnangul on ilmne, et kaebajal polnud kunagi tegelikku eesmärki tulla Xxxxxxx ja teha siin metsatöid, mis tema haridustasemele (kõrgharidus) ja eelnevale väidetavale töökogemusele (ettevõtlus, õpetaja) ei vasta. Kohtuistungil väitis kaebaja, et pole ka Xxxxxxx töötanud, kuigi viisataotluse täitis ise. Ka Xxxxxx läks kaebaja enda väitel sõbra sünnipäevale, mitte varjupaika taotlema. RVK taotluse esitas kaebaja Xxxxxxs alles siis kui politsei ta kinni pidas ja ilmnes, et tal puudub viibimisalus ning ta saadetakse Xxxxxxxxxxx. Seejuures ei esitanud kaebaja 4(6)
põhjendusi oma kaitsevajaduse kohta, kuna ei usaldanud enda väitel Xxxxxx politseid. Kohus ei pea sellist põhjendust usutavaks olukorras, kus kaebajat ähvardas väidetavalt tagasisaatmine riiki, kus ta oma tervise ja elu pärast kardab. VRKS § 201 p 7 alusel on RVK taotlus, mis esitati mitu aastat pärast päritoluriigist lahkumist, mitte esimeses turvalises riigis, selgelt põhjendamatu.
14.Samuti saab kaebaja seletusi pidada ebaloogilisteks ja ebausutavateks tema mastaapse äritegevuse ja äriühingute direktoriks olemise kohta Xxxxxxxxxxxs, arvestades, et kaebaja väitel polnud tal probleemide tekkides üldse raha ning ta pidi oma naiselt ja sõpradelt laenama (08.09.2022 vestlus, protokoll lk 11). Kaebaja on haldusmenetluses selgitanud, et pärast vanglast vabanemist, 3-4 aasta pärast, asus ta Xxxxxxxxxxxs tegelema ettevõtlusega. Kohtus kinnitas kaebaja, et tegi seda korraga mitmes ettevõttes. Enda väitel müüs kaebaja päevalilleõli ja kanatoitu; oli ettevõtte Xxxxx direktor ning akutehase direktor ja raamatupidaja; kaebaja oli ka jäätmeveo ettevõttes Xxxxx Xxxxxx Xxxxxxxxx kaasomanik ja tegeles jäätmeveo projektiga ning käis kontrollimas erinevaid jäätmeveo punkte; samuti oli raamatupidaja riikliku osalusega ettevõttes Xxxxxxx omas krõpsutehast. Kuigi pole välistatud, et kaebaja tõepoolest oli seotud mõne äriprojektiga, mille käigus tal tekkisid äritülid ning temalt nõutakse raha, mille tõttu ta ei soovi naasta päritoluriiki, ei nähtu asja materjalist, et kriminaalmenetlus oleks algatatud ilmselgelt alusetult ning kaebajale omistataks sellega seoses poliitilist meelsust ja ähvardaks riigipoolne tagakius, mh kriminaalmenetluse kaudu. Samuti ei ole alust arvata, et kaebajal puuduks ka äritüli mõne osalise korruptiivsete sidemete korral võimalus ennast kohtus väidetava süüdistuse vastu kaitsta. Kaebaja üldise madala usaldusväärsuse tõttu ei saa sellekohaseid väiteid aga lugeda usutavaks. Ka PPA on pidanud tõendatuks kaebaja tagaotsitavaks kuulutamist tema päritoluriigis seoses KrK § 163 lg 3 p a alusel esitatud süüdistusega, kuid ei pea usutavaks, et süüdistus oleks esitatud selgelt alusetult ja viiks tingimata kaebaja õigusvastase ja ebaproportsionaalse karistamiseni. Kohus nõustub selle hinnanguga ja PPA tehtud päritoluriigi teabest tehtud järeldustega (kaevatava otsuse lk 6-12). Seega pole kokkuvõtvalt kohtul alust arvata, et kaebajale võidaks võimude poolt omistada poliitilist meelsust ja selle tõttu taga kiusata ning et eraisikud, kellega kaebajal on väidetavalt äritüli suudaksid suunata kriminaalasja menetlust, et see päädiks kaebaja süüdimõistmisega ja ebaproportsionaalse karistuse määramisega (nõustudes ka kaevatava otsuse p-s 3.8 tooduga).
15.Täiendava kaitse osas ei pea kohus vajalikuks haldusorgani põhjendusi korrata, nõustudes nendega.
16.Kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse andmise eeldustele (VRKS § 4 lg 1 ja lg 3), mistõttu on PPA keeldumine rahvusvahelise kaitse andmisest õiguspärane. Kaebaja on haldusmenetluses nõuetekohaselt ära kuulatud, ta on saanud anda selgitusi oma taotluse ning kõigi asjas tähtsust omavate asjaolude kohta. Kaebajat pole põhjust pidada haavatavaks, sh menetlusliku erivajadusega isikuks. Kaebaja taotlust on hinnatud individuaalselt. Kaevatav haldusakt on piisavalt põhjendatud.
17.Kaevatavat otsust pole alust tühistada ka lahkumisettekirjutuse osas (kaevatava haldusakti resolutsiooni p 3 ja II osa p 1). Kohus ei pea vajalikuks PPA põhjendusi korrata (HKMS § 165 lg 2). Kohus märgib vaid seda, et pole vaidlust, et kaebaja viibis mitmeid kuid EL liikmesriikides selleks seaduslikku alust omamata ning viisa oli antud üksnes Eestis töötamiseks, kuhu ta ei jõudnudki. Kuna kaebaja on päritoluriigis tagaotsitavaks kuulutatud, on põhjendatud alus arvata, et ta ei soovi sinna vabatahtlikult naasta. Seetõttu oli põhjendatud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine ilma vabatahtliku täitmise ajata. 5(6)
18.Sissesõidukeelu määramise osas on kaevatav haldusakt (resolutsiooni punkt 4 ja II osa p 2) samuti õiguspärane ning kohus ei korda ka selles osas kõiki haldusorgani põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Isiku, kes taotleb tööviisat kavatsuseta seda eesmärgipäraselt kasutada ning viibib ELs kuid ilma selleks õiguslikku alust omamata ega soovi siit ka vabatahtlikult lahkuda ning kuritarvitab varjupaigaõigust, naasmine EL-i peab olema tõkestatud efektiivselt. Kaebaja puhul ühtegi leevendavat asjaolu ei tuvastatud. Samas põhjendatud varjupaigavajaduse tekkimise korral ei võta sissesõidukeeld õigust taotleda Euroopa Liidus varjupaika, kuna sissesõidukeelu kehtivus pole asjaolu, millise esinemisel saaks varjupaika taotleva isiku piirilt tagasi saata. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
20.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.