Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-21-1860 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1860 Finantskorrektsiooni otsuse alusteks olid perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse (STS2014_2020) § 54 lg 6, Eesti-Läti programmi 2014–2020 finantskorrektsioonide suunised, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.07.2018 määruse (EL, Euratom) nr 2018/1046 art 2 p 59 ja art 186 p 3 alap f, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määruse (EL) nr 1303/2013 art 143 lg 2, Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995 määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 art 4 lg 1 ja art 5 lg 1 p d, Eesti-Läti programmi 2014–2020 käsiraamat, toetuslepingu art 3 p 2 ja art 6.

3-21-1860 järele oluliselt muutub (suureneb või väheneb), on tegemist taotluse muutmisega ja muudatust ei või rakendada ilma programmiasutuse heakskiiduta. Kuna tegu oli eelarvekava muutmisega, siis oli kaebajal kohustus teavitada korraldusasutust või ühissekretariaati personalikuludega seotud muudatusest. VTA 14.07.2017 aruanne ei ole käsitatav muudatustaotlusena. Kui kaebaja vajadus inimressursi järele vähenes (töömahtu vähendati), pidanuks taotluses toodut arvestades vähenema ka personalikulud ja väljamakstava toetuse suurus. Vähendatud töömahu juures sama suurte personalikulude kasutamiseks pidanuks olema korraldusasutuse, ühissekretariaadi või seirekomisjoni nõusolek. Programmi käsiraamatu p 7.7 järgi tuleb muudatustaotlus esitada ka juhul, kui muudetakse tegevusi, mis ei ohusta projekti eesmärkide saavutamist. Kaebaja ei ole kasutanud projekti elluviimisel personalikulusid taotluses märgitud proportsioonis ja erinevus on märkimisväärne. Programmi käsiraamatu p 6.2.2.1 alap 2 (lk 55) järgi on toetuse taotluse kvaliteedi üheks kriteeriumiks eelarve, mis moodustab hindest 20%. Hinnatakse mh seda, kas projekti eelarve on projekti eesmärgi ja tegevustega võrreldes mõistlik ja kulutõhus. Taotluses töömahu ja personalikulude väljatoomine võimaldabki hinnata personalikulude mõistlikkust. Kui toetuse saajal oleks võimalik kulusid pärast taotluse heakskiitmist suvaliselt muuta, rikuks see võrdse kohtlemise põhimõtet (määruse (EL, Euratom) nr 2018/1046 art 188 punkt a). Kuna erinevus on suur (2,78 korda), esineb tõsine kahtlus, kas seirekomisjon oleks kaebaja projekti heaks kiitnud ja otsustanud seda rahastada. VTA ei järginud projekti algselt kavandatud eelarvet ja maksis tegelikult välja märkimisväärselt kõrgemad personalikulud, mis ei vastanud taotluse heaks kiidetud eelarve struktuurile (STS2014_2020 § 54 lg 2; toetuslepingu art 2 lg 4 ja art 3 lg 3). Toetuse arvelt mitteabikõlblike kulude hüvitamine kahjustab vaieldamatult EL-i eelarvet (vt määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 art 1 lg 2). Vastustaja kaalus finantskorrektsiooni tegemisel mh 5% või 10% määra kohaldamist, kuid hindas sobivaimaks 25% korrektsioonimäära, sest tegemist oli tõsise rikkumisega.

3-21-1860 25% töökoormus. Seevastu personalikulude suurus sisuliselt ei muutunud, sest töölepingulised summad hõlmasid taotletud personalikuludest 99,9%. Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-2089 (p 19) on õigesti leitud, et kuigi taotluses ei sisaldunud konkreetseid töötasu määrasid (tunnitasusid), oli sisuliselt tegemist töötasu suurendamisega. Personalikulu ei vähenenud, kuid töömahtu vähendati 2,87 korda (10 642,8 ÷ 3703 töötundi) või 2,88 korda (2,45 ÷ 0,85 täistöökohta). Seega ei kasutanud kaebaja projekti elluviimisel personalikulusid taotluses märgitud proportsioonis ja RTK etteheide on põhjendatud. Määravat tähtsust ei oma, millal kaebaja palgamäärasid muutis või muutunud palgamäärasid fikseeris, vaid oluline on taotluses ja töölepingutes toodud palgatasemete vahe. RTK on mõistnud ja arvestanud, et VTA fikseeris 02.01.2017 juba 2016. a aprillist rakendatud personalipoliitika, kuid see ei muutnud järeldust finantskorrektsiooni põhjendatusest, sest tegelikud palgad ei vastanud taotlusele. Viga ei muuda olematuks, et selle võis tingida inimlik eksimus. Kaebaja selgitused on vastuolulised, sest pole arusaadav, kuidas oli väidetavalt keerukat projekti võimalik ellu viia nii ulatuslikult vähendatud töötundidega. Kuna taotluse põhjal oli keskmine tunnitasu 10,67 eurot (113 520 ÷ 10 642,8), mis oli mõnevõrra kõrgem Läti keskmisest tunnitasust 9,12 eurot, siis ei pidanudki asutustel taotluse rahuldamisel tekkima kahtlust, et taotluses on viga. See asjaolu, et töötajate tunnitasud olid muudes projektides juba kõrgemad ja ka personalidokumendis fikseeritud, oli teada kaebajale endale ning taotlus tulnuks esitada õigete andmetega. Sellisel juhul saanuks ka ametiasutused projekti hindamisel arvestada kordades kõrgemate tunnitasudega, mida kaebaja tegelikkuses rakendas. Kujunenud olukorras pidanuks kaebaja kulude osaliselt abikõlbmatuks muutmise vältimiseks vastustaja hinnangul esitama projekti muutmistaotluse, mille heakskiitmise korral võinuks ta rakendada neid töökoormusi ja palku, milles oli töölepingutes kokku lepitud. Kaebaja arvates ei tulnud tal esitada muutmistaotlust ning teavitamiskohustus on sisuliselt täidetud 14.07.2017 aruande esitamisega, mille Läti FK 25.10.2017 kinnitas. Kohus nõustub Tallinna Halduskohtu 25.09.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-2089 (p 25) toodud põhjendustega, et kaebaja pidanuks muutusest vastustajat teavitama ja esitama muudatustaotluse. Finantskorrektsiooni otsusest ja selgemalt vaideotsusest (lk 6) nähtub, et kaebaja oli kohustatud teavitama korraldusasutust või ühissekretariaati personalikulude muutmisest, sest tegemist oli eelarvekava muudatusega. See, et vaideotsuses on toetuslepingu art 6 p 2 sõnastusse lisatud „iga“, ei muuda sätte tähendust vähemalt praeguses asjas, sest igal juhul tuleb hinnata, kas tegemist oli eelarvekava muutusega ja kuidas tuli selle puhul toimida. Programmi käsiraamatu p-st 7.8 (23.02.2016 redaktsioonis p 7.7) ei saa tuletada, et selles loetlemata juhtudel ei tule muutmistaotlust esitada. Toetuslepingu art 6 p 2 ja käsiraamatu p 7.8 koosmõju arvestades tulnuks eelarvekava 2,87-kordse muutuse osas esitada muutmistaotlus. Kui esialgu plaanitud töökoormus oli 10 642,8 tundi ja reaalsuses kujunes töökoormuseks 3703 tundi, on vahe taotluses märgituga 65%. Kui lähtuda sellest, et muudatustaotlused tuleks esitada üle 10% ja üle 30% erinevuste puhul, siis on 65% erinevus piisavalt suur, et esitada muudatustaotlus. Tegemist ei olnud otseselt eelarve ümberjaotamisega üle 10% ulatuses ega ka kogueelarve muutusega üle 30%, kuid eelarves toimus siiski oluline muudatus töötundide ja palgataseme suhetes. Muudatustaotluse esitamise kohustust ei mõjuta asjaolu, et muudatuse tegemine ei ohusta projekti eesmärkide saavutamist (käsiraamatu p 7.8, 23.02.2016 redaktsiooni p 7.7). Kui eelarvesiseselt toimub oluline muudatus, tuleb selle kohta esitada taotlus ja saada muudatusele heakskiit. See on kooskõlas programmi käsiraamatu üldise loogikaga, et suuremad eelarvekavalised muudatused nõuavad muudatustaotlust. Taotlus tuli esitada hiljemalt enne viimase arenguaruande heakskiitmist ühissekretariaadi poolt. Muudatus mõjutas oluliselt projekti eelarvekava, sest taotlusega võrreldes kerkis tööjõu hind märkimisväärselt. Oluliseks ei saa pidada üksnes tööjõukulude eelarve järgimist, vaid tähtis on ka töömahu ja personalikulude tasakaal, muidu puuduks taotluses töömahu näitamisel mõte. Kaebaja väiteid personalikulude ja täistööajaga töökohtade indikatiivsuse kohta on põhjalikult 5(14)

3-21-1860 analüüsitud haldusasjas nr 3-19-2089 tehtud otsuses (p 21), millega kohus nõustub. Programmi käsiraamatu (23.02.2016 redaktsioon) p 5.3 järgi ei ole indikatiivne projekti eelarvetabel, vaid üksnes detailsem eelarvetabel, kus on näidatud eelarve jagunemist erinevate eelarveridade ja tööpakettide kaupa. Järelikult on indikatiivseteks kaebaja taotluse lk 55–58 toodud eelarve alamridasid kajastavate tabelite andmed, mitte aga lk 55 toodud üldine eelarvetabel. Programmi käsiraamatu (23.02.2016 redaktsioon) p 7.7 kohaselt on eelarve jaotus tööpakettide vahel indikatiivne ja seetõttu ei ole vaja taotleda muudatuse tegemist rahastuse ümberjaotamiseks tööpakettide vahel. See võimaldab jaotada eelarvekulusid ümber erinevate tööpakettide vahel, kuid mitte suurendada varem näidatud personalikulusid mitmekordselt või vähendada taotluses näidatud töökoormust mitmekordselt, jättes samas personalikulud muutmata. Eeltooduga on kooskõlas programmi juhendmaterjali „Projektitaotluse vormi täitmise juhised“ lk 29 märgitu. Kaebaja oli ka teadlik, et töökoormuseid ja ametikohti ei saa oma suva järgi muuta, sest ta on projekti käigus 23.07.2017 taotlenud personalieelarve suurendamist (vahendite ümberjaotamise teel) uue ametikoha (finantskoordinaatori) jaoks. Seegi näitab, et ametikohtade kirjeldused ja töömahud on olulised ja ei ole suvaliselt muudetavad. Vastustaja on õigesti leidnud, et Läti FK-le 14.07.2017 partneraruande esitamine koos isikutega sõlmitud töölepingutega (millest nähtusid tegelikud töötunnid ja palgad) ei ole võrdsustatav korraldusasutuse või ühissekretariaadi teavitamisega, mida nõuab toetuslepingu art 6 p 2. Läti FK ei ole korraldusasutus ega ühissekretariaat. Asjaolu, et Läti FK saanuks kahtluse tekkimisel küsida RTK-lt nõu, ei muuda partneraruande esitamist kaebaja poolseks RTK teavitamiseks Läti FK kaudu. Ka ei kujuta aruande kinnitamine Läti FK poolt endast muudatuse heakskiitmist, sest esiteks ei saanudki Läti FK muudatustaotlusi aktsepteerida ja teiseks nähtub, et Läti FK ei tegelenud otseselt sama probleemiga, mille alusel on kaebajale finantskorrektsioon tehtud. Läti FK küsis kaebajalt 14.08.2017 põhjendusi projektiga seotud töölepingutes näidatud tunnitasu määrade kohta, millele kaebaja 30.08.2017 vastas. Suhtluses Läti FK-ga ei käsitletud küsimust, et töömahud on taotluses esitatuga võrreldes muutunud. Läti FK küsimusest tunnitasude kohta ei järeldu, et asutus oli tuvastanud lahkheli töömahtudes ja palkades. Usutav on ka vastustaja selgitus, et Läti FK-l võis olla keeruline tuvastada probleemi töömahtude ja palga erinevustes, sest töömaht võis olla periooditi erinev. Kaebaja tugineb lisaks Läti FK ja ühissekretariaadi kommentaaridele 15.01.2019 koostatud auditi nr 35-2018/12/DR lõpparuandes. Rikkumise ajal ei saanud kaebaja neist kommentaaridest siiski lähtuda, sest need on antud alles 23.05.2018– 15.01.2019 läbiviidud auditi käigus. Kuna asutused on üksteisest sõltumatud, siis ei ole Läti FK ja ühissekretariaadi kommentaarid määravad ning lõppastmes pidi korraldusasutus otsustama, kas on alust teha finantskorrektsioon. Asutuste erimeelsused ei muuda rikkumist olematuks. Läti FK kommentaarides ei ole käsitletud töömahtude ja tunnitasude suhet, mis oluliselt muutus ning mis tingiski finantskorrektsiooni tegemise. Ühissekretariaadi kommentaarides ei toetanud kulude abikõlbmatuks tunnistamist ega tehtud etteheiteid täistööajaga töökohtade muutuse ja palgataseme osas, kuid ei analüüsitud, kas sellest tulnuks muudatustaotluse vormis teavitada. Kuigi programmiasutused on olnud mõneti erinevatel seisukohtadel või hinnanud olukorda erineva põhjalikkusega, ei tähenda see, et korraldusasutuse lõppjäreldused oleksid väärad. Toetuslepingu art 6 p 2 järgse teavituse esitamata jätmine oli kaebaja risk. Toetuslepingu järgi on eelarvekava muutumisel kohustus esitada teavitus. Kaebaja saanuks vastustajat teavitada ja temaga konsulteerida, kui töölepingute sõlmimisel selgus, et töömahud ja palgad ei ole toetuse taotlusega kooskõlas. Seejuures ei esitanud kaebaja teavitust isegi toetuslepingu sõlmimisel 07.06.2017, ehkki muutunud töökoormuste ja palkadega töölepingud olid 01.03.2017 seisuga juba sõlmitud ning kaebaja pidi olema taotluses esinevast veast teadlik. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väidet, et ühissekretariaadi programmikonsultant kinnitas 2019. a mais, et muutmistaotluse esitamine ei ole vajalik. Isegi kui selline konsulteerimine toimus, ei saanud kaebaja sellest lähtuda 2017. a-l. Pärast auditiprotsessi algust oli teavitamiseks juba hilja, sest 6(14)

3-21-1860 selles etapis parandab eeskirjade eiramise korraldusasutus finantskorrektsiooniga. Vastustaja on kaebaja väidetele, et viga ei saanud mõjutada taotluste hindamist ja toetussumma jagamist, piisavalt vastanud finantskorrektsiooni otsuses (lk 9–10) ja vaideotsuses (p 9 alap 1.1) ning kohus neid ei korda. Vea mõju kvaliteedihindamisele ei olnud finantskorrektsiooni peamine alus ning eelarve hindamine käigus saab hinnata ka tegevuste ja kulude suhte mõistlikkust (vt haldusasjas nr 3-19-2089 tehtud otsus p 22). Auditi lõpparuandes kajastatud ühissekretariaadi kommentaaris ei ole kinnitatud, et metoodika puudumise tõttu ei hinnatud projektitaotluste kvaliteedihindamise käigus üksikute projektipartnerite täistööajaga töökohti ja palgataset, vaid selles üksnes viidati, et konkreetsete töötajate palgatasemete hindamiseks puudub kokkulepitud metoodika. Asjaolu, et kaebaja kasutas projekti „Rohelised rööpad“ tegelike töökoormuste ja palgatasemetega võrreldes sarnaseid töökoormuseid ja palgatasemeid mh 2017. a projektis „Aiapärlid“, ei kinnita samuti, et töökoormuseid ja palgatasemeid ei hinnatud. Praegune juhtum erineb selle poolest, et kaebaja ei järginud heakskiidetud taotlust, kuid projektis „Aiapärlid“ seda probleemi ei esinenud. „Usaldusväärne finantsjuhtimine“ tähendab määruse (EL, Euratom) nr 2018/1046 art 2 p 59 kohaselt eelarve täitmist kooskõlas säästlikkuse, tõhususe ja mõjususe põhimõtetega. Vastavalt määruse (EL, Euratom) nr 2018/1046 art 186 lg 3 p-le f peavad kantud kulud olema mõistlikud, põhjendatud ja vastama usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttele, eelkõige säästlikkuse ja tõhususe osas. Kaebaja püüdis küll järgida reeglit, et sama töölepingu raames tuleks vältida erinevaid tunnitasusid (programmi käsiraamatu p 5.3.1), kuid taotluses vea avastamisel tulnuks sellest nõuetekohaselt teavitada ja saada muudetud taotlusele heakskiit, mitte ühepoolselt ulatuslikult vähendada töömahtu ja seeläbi sisuliselt suurendada palku, et eelarve „klapiks“ (vt ka finantskorrektsiooni otsuse lk 2) Vaideotsuse p-s 1.2 on asjakohaselt viidatud programmi käsiraamatu p 5.3 joonealusele märkusele 15, millest tuleneb, et palgamuutuste hindamine on usaldusväärse finantsjuhtimise seisukohalt oluline teema. Küsimus ei ole selles, et tunnitasud 20–40 eurot ei saaks olla projekti „Rohelised rööpad“ puhul kuidagi põhjendatavad, arvestades, et samu määrasid on aktsepteeritud kaebaja projektides „CHRISTA“ ja „Aiapärlid“ ning heaks kiideti ka projektis „Rohelised rööpad“ uue ametikohana lisatud finantskoordinaatori tunnitasu ligi 30 eurot. Probleemiks oli hoopis see, et kaebaja rakendas taotluses märgitust kõrgemaid tunnitasusid ilma heakskiitu küsimata. Tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega ühe projekti ega erinevate projektide raames. Kaebaja tegevus ei olnud läbipaistev ning tekitas küsimuse kulude tõhususest ja mõistlikkusest, kuna esialgse taotluse järgi olid töömahud suuremad ja töötasu madalam ning hiljem justkui vajati 2,87 korda vähem töötunde, kuid oluliselt kõrgema tasuga. Kokkuvõttes on vaidlustatud otsuses kaebaja rikkumist ja finantskorrektsiooni aluseid piisavalt põhjendatud (vt ka haldusasjas nr 3-19-2089 tehtud otsuse p-d 26–29). Finantskorrektsiooni tegemine ja määra valimine on vastustaja kaalutlusotsus (vt ka haldusasjas nr 3-19-2089 tehtud otsus, p 38). Kaaluti korrektsioonimäärasid 5%, 10%, 25% ja 100% (vt ka 07.02.2020 finantskorrektsiooni suuniste p 2). Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks on kohaldatud just finantskorrektsiooni määra 25%. Muu hulgas hindas vastustaja, kas on võimalik tuvastada mitteabikõlblike kulude tegelikku suurust, kuid jõudis järeldusele, et see ei ole eelarve paindlikkuse eeskirjade tõttu võimalik. Vastustaja võttis arvesse, et kaebaja personalikulud olid töökoormuse muutumise tõttu põhjendamatud ja kaebaja esitas taotluses eksitavat teavet ning projektijuhtimise töötajate lepingud ei vastanud taotluses ettenähtule ja eelarvet ei muudetud. Selle põhjal leiti, et eeskirjade eiramine oli tõsine ja rikkumisele vastab 25% korrektsioonimäär. Positiivsena arvestati, et projekt viidi edukalt ellu ja tulemused saavutati õigeaegselt. Vastustaja ei ole erinevate rikkumiste korrektsioonimäärasid summeerinud. Sisuliselt oligi tegemist ühe rikkumisega, mis seisnes kaebaja poolt eelarvekava õigustamatus muutmises, ning vastustaja on üksnes kirjeldanud selle rikkumise erinevaid aspekte ja asjaolusid, mida tuli kaaluda. Seega ei olnud üldse võimalik tuvastada „peamist rikkumist“ ega määrata erinevatele rikkumistele 7(14)

3-21-1860 individuaalseid korrektsioonimäärasid. Alusetu on etteheide, et vastustaja ei hinnanud inimliku vea esinemist taotluse esitamisel, sest kaebaja ei tea isegi, kuidas sai viga taotlusesse tekkida. Seega ei saanudki vastustaja muud leida, kui et on raske hinnata, kas viga oli tahtlik või mitte (vt finantskorrektsiooni otsuse lk 4, vaideotsuse p-d 1.6 ja 1.9). Kaebaja ei ole tekkinud viga ka oma aruannetes selgitanud. Taotluse korrektne esitamine ja vea tuvastamisel sellest teavitamine oli kaebaja vastutusel. Kvaliteedihindamisel eelise saamine ei olnud välistatud, aga see pole ka määrav, sest vastustaja pole võimalikule tulemuste mõjutamisele rõhunud. Arvestatud on ka haldusasjas nr 3-19-2089 tehtud otsuses (p 43) antud juhiseid, sh selgitatud programmiasutuste vastuolulise käitumise tähendust. Asjaolust, et kaebaja tegi finantskoordinaatorisse puutuvalt muudatustaotluse, milles oli tunnitasuks 30 eurot, ei pidanud asutused aru saama, et täistööajaga töökohad ja töötasud olid ka projekti ülejäänud personali osas muutunud, mistõttu ei saa seda muudatustaotlust käsitada teavitamisena selles tähenduses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-1860 olnuks põhjendatud, siis oleks tulnud olukorra ebaselgust võtta arvesse pehmendava asjaoluna, kuid vastustaja ei ole seda teinud. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole vähendanud projekti elluviimiseks taotluses planeeritud töötunde, vaid töötunnid olid planeeritud korrektselt, kuid töökoormuste taotluse vormile sisestamisel tehti viga. Sarnase keerukusega projekt „Aiapärlid“ viidi ellu sarnaste tegelike koormustega nagu projekt „Rohelised rööpad“. Kaebaja selgitus projekti keerukusest puudutas rakendatud tunnitasu määra. Koormuste sisestamisel oli vea tegemine taotlusvormi loogikast lähtudes väga tõenäoline, sest palgakulude sisestamist ei ole seotud ühegi valemiga, mis aitaks võimalikke vigu avastada. Palgakulude eelarvereale tuleb sisestada tööjõukulude kogusummad terve projektiperioodi ja iga tööpaketi kohta. Samas tuleb kõiki tööpakette puudutav tekst projekti elluviimisega seotud ametikohtade ja nende töökohtade koormuste kohta sisestada ainult tööpaketi 1 alla. Vastustaja ega halduskohus ei ole personalikulude eelarverea kogusummade korrektsuse kontrollimehhanismi puudumisega arvestanud. Ekslik on ka seisukoht, et tunnitasu määrasid kasutatakse projekti hindamisel, sest ühissekretariaat on auditi aruande kommentaaris selgelt märkinud, et teavet täistööajaga töökohtadest loetakse taotlusi hinnates indikatiivseks teabeks (vt ka programmi käsiraamatu p 6.2.2.1). Kui tunnitasu määrasid tegelikult hinnataks, siis oleks loogiline, et need tuleks sisestada ka taotlusvormi, kuid seda ei ole ette nähtud. Halduskohus leidis, et kaebaja pidanuks esitama muudatustaotluse, sest muutus eelarvekava. Eelarvekava muutumist mainitakse toetuslepingu art 6 p-s 2, aga mitte toetuslepingut käsitlevas programmi käsiraamatu p-s 7.8. Kõik käsiraamatus kirjeldatud eelarve muutmise juhtumid, mille puhul tuleb esitada muudatustaotlus, on seotud eelarves märgitud summade muutmisega. Praegusel juhul ei olnud töökoormuste vähendamisega seoses vajadust muuta ühtegi summat. Kohus võrdles muudatuste protsentuaalset mahtu, kuid jättis tähelepanuta, et tegemist on täiesti erisuguste olukordadega ja seetõttu ei ole võrdlus asjakohane (muudatuste kaalukus on oluliselt erinev). Praegust juhtumit käsiraamatus ei kajastata ja selle kohta puudub ka sobiv analoogia. Taolises olukorras on muudatustaotluse esitamise vajalikkust pädev hindama ühissekretariaat, kes on auditi aruandes kinnitanud, et muudatustaotlust ei tulnud esitada. Ka Läti FK kontrollis kaebaja personalikulusid samade töölepingute alusel, mille põhjal auditis tuvastati erinevus taotluses märgitud ja lepingutes fikseeritud töökoormustes. Erinevust oli lihtne tuvastada, sest töölepingutes fikseeriti töötajate maksimaalne töömaht kogu projekti perioodiks (s.o 26 kuud). Seega ei ole õige, et Läti FK-l olid andmed ainult esimese nelja kuu töömahtude kohta. Kohus on tõendite hindamisel eksinud. Tähtsust ei oma, et Läti FK ja ühissekretariaadi kommentaarid on antud alles auditi käigus, kuivõrd need selgitavad väidetava rikkumise ajal (2017. a kevad) kehtinud halduspraktikat ja programmiasutuste arusaamu. Seda fakti ei muuda ka vastustaja paljasõnaline väide, et auditi ja finantskorrektsiooni otsusega seoses toimusid arutelud, kuidas olukorda tõlgendada. Pigem võib arvata, et korraldusasutus proovis aruteludega kallutada Läti FK-d ja ühissekretariaati muutma oma seisukohti. Isegi kui see olnuks edukas, ei saa see kehtida tagasiulatuvalt. Halduskohus on omistanud Läti FK ja ühissekretariaadi seisukohtadele ebaõige tähenduse ning jätnud need põhjendamatult arvestamata. Kuna palkasid taotlusvormis ei määratud, on vale väita, et palgad oleksid esialgsega võrreldes mitmekordistunud. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et viga tehti töökoormuste taotlusvormi sisestamisel ja tegelikult planeeritud palgad ei muutunud. Ebaõige on väide, et kaebaja ei ole ühtegi programmi ametiasutust muudatusest teavitanud, sest sellest teavitati 1. partneraruande vormis Läti FK-d, lisades ka töötajate töölepingud, millest oli erinevus selgelt nähtav. Lisaks on kaebaja muudatustest 1. eduaruande vormis teavitanud ühissekretariaati, sest partneraruanne ja selle lisad on eduaruande lahutamatud osad. See, et partneraruanded on eelnevalt esitatud ka Läti FK-le, ei tähenda, et neid ei ole esitatud ühissekretariaadile ja korraldusasutusele. Seetõttu ei saa väita, et neid ei ole teavitatud. Kaebaja ei saa vastutada selle eest, kui põhjalikult iga 9(14)

3-21-1860 asutus aruandeid kontrollib. Taotlus ei sisalda infot personalikulude töötajate vahel jagunemise kohta, vaid üksnes teave, mitu inimest organisatsioonis projekti heaks töötab, millised on nende indikatiivsed töökoormused ja milline on personalikulu kõigi inimeste peale projekti kogu perioodil kokku. Lisaks ei ole kogu taotluses sisalduv teave projektide eelarvete hindamisel ühtmoodi oluline. Tähtsust omav teave on kirjas programmi käsiraamatu p-s 6.2.2.1 ning selles ei ole viidatud palgakulude eelarverea ja töötajate töömahtude hindamisele. Kohtu viidatud täpsustav küsimus, kas eelarve on projekti eesmärgi ja tegevustega võrreldes mõistlik ja kulutõhus, on üldistava iseloomuga ning suunab hindama projekti eesmärke ja kõiki tegevusi võrdluses projekti kogueelarvega, mitte üksikute partnerite töötajate töökoormusi (projektil oli kokku 24 partnerit). Projektide hindamisel on ka äärmiselt oluline lähtuda samast metoodikast, kuid ühissekretariaadi kinnitusel puudus kokkulepitud metoodika palgatasemete hindamiseks. Samuti ei tulnud taotlusvormis märkida palgatasemeid ja järelikult ei saanud neid ka hinnata. Pole oluline, kas palgatasemeid saanuks teoreetiliselt analüüsida või mitte, vaid tähtsust omab, kas seda tegelikkuses tehti või mitte. Halduskohus leidis ekslikult, et finantskorrektsiooni määra valikul ei ole vaja tuvastada peamist kaebaja poolt toime pandud rikkumist. Rikkumiste eristamise ja korrektsioonimäärade eraldi tuvastamise nõutavust on rõhutanud ka Rahandusministeerium. Praegusel juhul ei ole kaebaja konkreetset rikkumist määratletud, vaid tuginetud asjaolude kogumile. Rahandusministeeriumi selgitustest lähtudes on lisaks ebaõige, et justkui ei oleks finantskorrektsiooni suunistes toodu asjakohane, sest puudutab peamiselt hangetega seotud rikkumisi. Finantskorrektsiooni otsuses on selgelt viidatud erinevatele rikkumistele, mitte aga ühe rikkumise eri aspektidele. Kogumist lähtumine annab vastustajale justkui aluse kohaldada rangemat korrektsioonimäära, kui saaks rakendada siis, kui lähtuda kõrgeimast üksiku rikkumise eest kohasest määrast. Halduskohus ei selgita, miks ei olnud siinsel juhul võimalik tuvastada peamist rikkumist. See olnuks kindlasti võimalik ja vastustaja oli kohustatud seda tegema. Selle asemel pakkus halduskohus ise välja, et peamine rikkumine oli kaebaja poolt eelarvekava õigustamatu muutmine. Kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukohtade põhjal oli peamiseks rikkumiseks aga teavitamiskohustuse mittetäitmine. Kumbagi neist ei ole finantskorrektsiooni otsuses peamise rikkumisena selgelt formuleeritud ega sellele vastavat finantskorrektsiooni määra tuvastatud. Vastustaja avaldas kohtuistungil, et oli seotud audiitorite soovitatud korrektsioonimääraga, kuid ei ole seejuures tuginenud ühelegi õiguslikule alusele. Sellest nähtub samas, et vastustaja ei ole tegelikkuses kaalutlusõigust teostanud ning vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused on otsitud ja näilised.

3-21-1860

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1860 2016. a aprillist (seda väidet kinnitavad iseenesest projekti „CHRISTA“ raames 04.04.2016 sõlmitud töölepingud – kaebuse lisad 9a–9d). Olukorras, kus kaebaja avastas heakskiidetud taotluses vea (sõltumata selle tekkepõhjusest), ei oleks ta tohtinud asuda viga omaalgatuslikult kõrvaldama, vaid selleks tulnuks projektitaotlust muuta või saada pädeva ametiasutuse kinnitus, et muutmisvajadus puudub.

3-21-1860 kokkuleppes sisaldusid kindlad summad (liidetuna 83 550 eurot, sh tööandja poolt tasutavad tööjõumaksud) ja üldise finantskoordinaatori töölepingus oli kirjas töötasu 860 eurot kuus, mis teeb 33% sotsiaalmaksu ja 0,8% tööandja töötuskindlustusmakse lisamisel kõnealuse 0,25 koormusega töökoha kogukuluks 29 917,68 eurot (s.o 860 eurot × 1,338 × 26 kuud) ning personalikuludeks kokku seega 113 467,68 eurot (83 550 + 29 917,68), mis on väga lähedane taotluses märgituga (113 520 eurot). Kuna Läti FK kinnitas aruande 25.10.2017 (kaebuse lisa 13), siis ta aktsepteeris kaebaja põhjendust, et samu tunnitasusid rakendatakse kõigis kolmes projektis. Sama nähtub Läti FK kommentaaridest 15.01.2019 auditi lõpparuandes (kaebuse lisa 4). Halduskohus ja RTK on siiski õigesti rõhutanud, et Läti FK-le partneraruande esitamine ei ole võrdsustatav korraldusasutuse või ühissekretariaadi teavitamisega, mida kaebajalt nõudis toetuslepingu art 6 p 2. Kaebaja ei saa õigustada enda kohustuste rikkumist sellega, et Läti FK saanuks küsida RTK-lt seisukohta, kuidas kujunenud olukorda hinnata. Aruande kinnitamine ei tähendanud ka muudatustaotluse heakskiitmist, sest sellise otsuse tegemine ei olnud Läti FK pädevuses.

3-21-1860 p 1 kohaselt tuleb suunistes kirjeldamata rikkumisi käsitleda proportsionaalselt ja analoogselt suunistes kajastatud rikkumistega. Suuniste p 2.1 järgi on teavitamiskohustuse rikkumise puhul kohane rakendada 5% korrektsioonimäära. See ei tähenda siiski, et 25% määra kohaldamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Tuleb arvestada, et praegusel juhul ei ole kaebajale heidetud ette mitte pelgalt korraldusasutuse või ühissekretariaadi muudatusest teavitamata jätmist, vaid leitud, et teavitamine pidanuks toimuma muudatustaotluse esitamisena ja kaebaja ei tohtinud muudatust korraldusasutuse või ühissekretariaadi heakskiiduta rakendada. Rikkumine ei olnud seega pelgalt formaalne ja ilma igasuguse finantsmõjuta, vaid kaebaja käitumine oli vastuolus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega, mille järgimine avalike vahendite kasutamisel on äärmiselt oluline. Seetõttu on 25% määra kohaldamine proportsionaalne. Finantskorrektsiooni otsusest ja vaideotsusest ei nähtu, et korraldusasutus oleks lugenud ennast seotuks audiitorite poolt põhjendatuks peetud 25% korrektsioonimääraga, mis oli ka auditi lõpparuandes märgitud selgelt soovituslikuna. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et finantskorrektsiooni otsuses (lk 7) oleks abikõlbmatute personalikulude ning sellega seotud kontori- ja halduskulude arvestamisel tehtud arvutusvigu, siis ringkonnakohus sellel eraldi ei peatu.

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.