Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 24.05.2023, Tartu 3-21-859 Aarne Kuusalu, Andrei Tomaševitši, Janek Kiirendi, Juri Danilišini, Kevin Smitti, Nikolai Lilitškini, Raimo Männiku, Sergei Nassõrovi, ja Vladislav Makarovi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 31.05.2022. a otsus Nikolai Lilitškini apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Nikolai Lilitškin, esindaja advokaat Kaidar Sultson Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.05.2022. a otsus muutmata.
2.Jätta Nikolai Lilitškini apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.05.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu Vabariigi Valitsuse poolt 12.03.2020 väljakuulutatud eriolukorraga kehtestas Tartu Vangla direktor 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamineˮ Tartu Vanglas liikumispiirangud. Käskkirja kohaselt lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised
jalutuskäigule ja osakonna sisesed saatmised, mis ei olnud hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Piiranguid kohaldati tagasiulatuvalt alates 16.03.2020. Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 pikendati julgeolekuabinõude ja leevendusmeetmete rakendamist. Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 lõpetati jalutuskäikudele saatmiste piirangud alates 29.04.2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele kinnipeetavatele.
2.Vandeadvokaat D. Piskunovi vahendusel esitasid 61 kinnipeetavat 22.04.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid iga kaebaja kasuks välja mõista hüvitise summas 1 500 eurot selle eest, et neile ei olnud Tartu Vanglas 16.03.-28.04.2020 tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud õigust igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kahju tekitati inimväärikust alandava ööpäevaringse kinnisesse kambrisse lukustamisega ajavahemikul 16.03.–28.04.2020, s.o 44 päeva jooksul.
2.1.Kaebajad leidsid, et jalutuskäike värskes õhus ei ole võimalik ära jätta VangS § 8 lg 2 alusel. VangS § 55 lg 2 näeb ette vastava õiguse ning jalutuskäik tuleb tagada ka VangS § 69 lg 2 p-s 1 ning VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele. Jalutuskäikude ära jätmine on õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel.
2.2.Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste, vähem põhiõigusi riivavate meetmetega. Nii on näiteks kinnipeetavatel võimalus ise rakendada nakatumise riske välistavaid meetmeid, sh pesta sageli käsi ja hoiduda teistest isikutest piisavale kaugusele. Vangla oleks saanud kinnipeetavatele jagada kaitsemaske või tagada võimaluse neid ise valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa ning suuremal õuealal (nt staadion). Võttes arvesse, et vanglatel on kohustus kinnipeetavate terviseseisundit pidevalt jälgida (VangS § 52 lg 9), siis on võimalik haigustunnustega isikud kiiresti avastada ning eraldada nii haigussümptomitega kui ka kõik nende isikutega kokku puutunud isikud ja sellega piirata laialdast viiruselevikut vanglas. Riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad oleks saanud ümber paigutada selliselt, et nad ei puutuks kokku jalutuskäigul käinutega. Riskigruppi mittekuuluvatele kinnipeetavatele ei saa panna kohustust olla solidaarne kaaskinnipeetavatega ja piirata nende õigusi riskigrupi tervisliku seisundi tõttu.
2.3.EIK-i praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 vastuolus olev tegevus (vt nt Saarepu vs Eesti, nr 24316/13). Samuti oli piirangute kehtestamine vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ning ÜRO Piinamise Ennetamise Alamkomitee (SPT) väljastatud põhimõtete ja soovitustega. Nimetatud põhimõtete kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada õigus viibida vähemalt üks kord päevas värskes õhus ning see õigus ei lange ära viiruse leviku ohu tõttu. Võttes arvesse, et Tartu Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi, oli inimõiguste rikkumine teadlik ja taotluslik tegevus.
2.4.Seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa põhjendada personalipuudusega.
2.5.Raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei ole värskes õhus viibimisega asendatav. Jalutuskäikude võimaldamise kohustus tuleneb seadusest ja nende ära jätmist 44 päeva jooksul ei saa aktsepteeritaval viisil leevendada vangla poolt pakutud huvitegevused.
2.6.Kaebajad taotlevad hüvitamiskaebuses standardseid hüvitisi ning on seetõttu kaebuses teadlikult välja toonud kõikidele kaebuse esitajatele osaks saanud asjakohased asjaolud ilma subjektiivsetele raskendatavatele asjaoludele viitamata. Kuna kaebajate inimõigusi rikuti alandava ja ebainimliku kohtlemisega perioodil 16.03.–28.04.2020 ehk kokku 44 päeva ja
õigusrikkumine oli taotluslik ja süstemaatiline, siis on mõistlikuks moraalse kahju hüvituse summaks minimaalselt 1 500 eurot iga kaebaja kohta.
3.Tartu Halduskohus võttis 10.11.2021. a määrusega A. Kuusalu, A. Tomaševitši, J. Kiirendi, J. Danilišeni, K. Smitti, N. Lilitškini, R. Männiku, S. Nassõrovi ja V. Makarovi kaebuse menetlusse.
4.Tartu Halduskohus jättis 31.05.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et vangla ei põhjustanud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Asja lahendamisel on määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.
4.2.VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
4.3.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-1367, p 20). Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ära jäämisest tingitud ebameeldivused.
4.4.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
4.5.Vastustaja leidis põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras
lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ära jätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. Leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
4.6.Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest.
4.7.Käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
4.8.Ka EIK praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.
5.A. Kuusalu, A. Tomaševitš, J. Kiirend, J. Danilišen, K. Smitt, N. Lilitškin, R. Männik, S. Nassõrov ja V. Makarov esitasid 29.06.2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. 30.11.2022. a määrusega võttis ringkonnakohus N. Lilitškini apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse (resolutsiooni p 2).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.05.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud materiaalõiguse normide korrektsel kohaldamisel jõudma järeldusele, et talle on tekkinud kahju, mida vastustaja oleks saanud vältida põhiõigusi vähem riivavate meetoditega.
6.1.Kaebaja on endiselt seisukohal, et VangS § 55 lg 2 järgi ei ole võimalik värskes õhus jalutamise õigust piirata VangS § 8 lg 2 alusel. Samuti ei olnud tegemist ajutise paaripäevase julgeoleku kaalutlustel kohaldatud piiranguga, vaid piirang kestis kokku 44 päeva ning selle kehtestamine ei ole seostatav vangla julgeolekuga. VangS § 41 lg 2 kohaldub spetsiifilistele, vanglale iseloomulikele riskidele ja viiruse leviku tõkestamine selleks ei ole. Halduskohus pidanuks seega järeldama, et jalutuskäikude keelamiseks puudus vanglal õiguslik alus.
6.2.Tähelepanuta on jäänud eriseadus - nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS). NETS ajavahemikul 15.03.2019-06.05.2020 kehtinud redaktsiooni § 17 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel oli justiitsministeeriumi (mitte vangla) ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult
nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele.
6.3.Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemalt olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel. Praegusel juhul ei olnud kinnipeetavatel võimalust viibida vabas õhus 44 päeva järjest, mis on äärmiselt pikk aeg.
6.4.Eriolukorraga ei saa vastustaja käitumist välja vabandada. Epidemioloogilist olukorda (eeskätt nakatanute arvu) arvestades ei olnud jalutuskäikude täielik keelamine proportsionaalne abinõu. Vastustaja otsustas väga karmi piirangu kasuks, mille iseloomu arvestades rikuti kinnipeetavate põhiõiguseid ja alandati nende inimväärikust. Kaebuses on välja toodud alternatiivsed viisid, mida vastustaja oleks saanud kasutada. Asjaolu, et teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal võimaldati kinnipeetavatele jalutuskäikudel käimine ja kasutati alternatiivseid meetmeid, viitab sellele, et vastustaja mõistis ka ise, et tema tegevus esimese viirusepuhangu ajal oli vale. Hiljem kasutusele võetud alternatiivsed meetmed olid proportsionaalsed ja ei riivanud kinnipeetavate põhiõiguseid. See tõendab üheselt seda, et vastustajal olid olemas võimalikud vahendid ja ta sai pakkuda muid lahendusi, et jalutuskäikude toimumine saaks jätkuda ka pandeemia olukorras.
7.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetavate jalutuskäike piirati õiguspäraselt.
7.1.Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse piiramine oleks lubamatu. VangS § 41 lg 2 mõttest ning eesmärgist lähtuvalt annabki just nimetatud norm aluse piirata isiku sellist õigust, mille piiramise aluste kohta regulatsioon puudub. VangS § 41 lg-s 2 on silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele.
7.2.Kaebaja nimetatud vähem piiravad meetmed ei oleks olnud sama efektiivsed. 2020. a kevadel oli tegemist täiesti uudse viiruse levikuga, mille kohta oli väga vähe teavet. COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud. Andmed näitasid, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. 2020. a kevadel oli Eestis, aga ka mujal riikides, isikukaitsevahendite nappus. Kuivõrd isikukaitsevahendite puudus ja raskused nende hankimisel leidsid 2020. a kevadel meedias suurt kajastust, võib sellist asjaolu pidada üldteada olevaks.
7.3.Kõigile ohutut jalutamist ei oleks taganud ka üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Silmas tuli pidada, et kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks inimkontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja ka pärast jalutuskäiku. See oleks aga olnud raskendatud, sest vanglates koha peal viibiva
personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Lisaks on Tartu Vanglas jalutusaedade arv piiratud ja igal eluosakonnal ei ole oma jalutusaeda. Seetõttu ei oleks olnud võimalik tagada kõigile kinnipeetavatele ühetunnist jalutuskäiku jalutusaias väiksemates gruppides või suisa kambrikaupa.
7.4.Sagedane kätepesu ja distantsi hoidmine on üksnes nakatumise riski vähendavad abinõud. Samuti sõltuvad sellised abinõud kinnipeetava enese arusaamast ja käitumisest. Vangla ei saa tervise kaitsmiseks abinõude tarvitusele võtmisel jääda lootma sellele, et kõik kinnipeetavad ka hoiavad omavahel soovitatud distantsi ning pesevad piisavalt käsi. Kohaldatavad meetmed peavad olema võimalikult tõhusad ja need ei saa sõltuda kinnipeetava subjektiivsetest otsustest. Lisaks suurendab see inimkontakte, mille vähendamine oli 2020. a kevadel teada oleva info pinnalt kõige tõhusam viis nakkuse leviku vältimiseks.
7.5.Haigustunnustega isiku kiire avastamine ja eraldamine ei ole samuti sama tõhus abinõu nakatumise vältimiseks. Teadaolevalt võib inimene olla nakkusohtlik juba enne sümptomite avaldumist, mistõttu võib viirus levida ka ilma sümptomiteta isikult. Seega haigestunute kiire avastamine ja eraldamine ei oleks nakatumisi täielikult välistanud. Nii näitab ka vangla hilisem kogemus, et vähemkoormavate meetmete kasutamisel olid vanglas siis haiguspuhangud ning üksnes haigestunute avastamine ja eraldamine ei olnud piisavaks abinõuks viiruse leviku tõkestamisel.
7.6.Asjaolu, et järgnevate viirusepuhangute ajal ei piiratud kinnipeetavate õigust jalutuskäigule, ei tähenda, et sellise piirangu seadmine vaidlusalusel perioodil oleks olnud õigusvastane ja lubamatu. 2020. a kevadel oli tegemist täiesti uudse viiruse levikuga, mille kohta oli väga vähe teavet. Samas teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal oli juba viirusest ja selle levikuviisidest rohkem teada, mistõttu ei peetud enam proportsionaalseks kinnipeetavate jalutuskäike piirata. Lisaks avanes 2020. a lõpus vaktsineerimisvõimalus. Ka väljaspool kinnipidamisasutusi oli esimese viiruse puhangu ajal seatud inimestele ulatuslikumad piirangud kui teise ja kolmanda viirusepuhangu ajal.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
8.1.Apellatsioonimenetluses leiab N. Lilitškin jätkuvalt, et 2020. a kevadel 44 päeva vältel värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine oli õigusvastane, kuna kinnipeetava värskes õhus viibimise õigus on absoluutne.
8.2.Halduskohus osutas põhjendatult, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas, piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. Ringkonnakohus jagab siiski halduskohtu arusaama, et vahetult värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluste seaduses sätestamata jätmisest ei järeldu, et see kinnipeetava õigus oleks absoluutne, s.t et vanglal oleks keelatud seda õigust piirata. Nimelt tuleneb VangS § 41 lg 2 ls-test 2 ja 3, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava õiguse, liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, piiramise volitus vanglale tuleneb VangS § 8 lg-st 2, mille järgi on muu hulgas lubatud kambrite ja eluosakondade lukustamine, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks.
Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et kuna seadus ei reguleeri värskes õhus jalutamise õiguse piiramise aluseid, siis on selle õiguse piiramine lubatud üksnes vangla julgeoleku tagamiseks. Õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimist reguleerivate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkirjas nr 1-1/54 põhjendati kinnipeetavate saatmiste piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega kehtestati kõnealused piirangud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.
8.3.Vastustaja tegevust N. Lilitškini vabas õhus jalutamise õiguse piiramisel ei muuda õigusvastaseks ka kaebaja viide NETS § 17 lg 3 p-dele 1 ja 2, mille alusel oli Justiitsministeeriumi ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Nimetatud säte sisaldus juba algses, 12.02.2003 vastu võetud seaduse redaktsioonis ja ei ole sinna lisatud alles seoses koroonaviiruse levikuga. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest, et viidatud paragrahvist tuleneb justiitsministeeriumi ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt. kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud kinnipidamistingimused ka kinnipeetavatele, et Tartu Vangla direktoril puudus õiguslik alus või pädevus anda 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54, 31.03.2020. a käskkirja nr 1-1/57 ja 14.04.2020. a käskkirja nr 1-1/64. Nimetatud käskkirjade andmise alused on haldusaktides korrektselt kirjas ning muuhulgas viidatakse neis justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldusele, mis anti Justiitsministri 04.08.2008. a määruse nr 41 „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete täitmise kord“ § 2 lg 2 p 3 alusel. Selle sätte kohaselt on justiitsministeeriumi karistuse täideviimise talituse juhatajal õigus anda korraldusi registrite arendamise, kinnipeetavate ja vahistatute arvestuse, vangistuse täideviimise, järelevalve, julgeoleku ja jälitustegevuse valdkonnas ning menetluste kohta, mis puudutavad kinnipeetavaid ja nende poolt toimepandud õigusrikkumisi ning korra § 3 lg 2 järgi antakse korraldus vangla direktorile. Kuna justiitsministeeriumi 15.03.2020. a korraldus vangla direktorile anti paar päeva pärast koroonaviiruse levikust tingitud eriolukorra kehtestamist, siis on see korraldus ilmselt olnud seotud ka sooviga tagada Tartu Vanglas nakkusohutud tööolud vanglaametnikele jt. kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Seega, kuigi VangS ei sisalda eraldi sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil, oli ka vanglal endal üldine hoolsuskohustus oma töökorralduses vastavaid abinõusid rakendada. PS §-des 16 ja 28 sätestatud põhiõigusest elu ja tervise kaitsele tuleneb riigi positiivne soorituskohustus, mis laieneb ka vanglale. Seda kohustust on Tartu Vangla ka täitnud.
8.4.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta ka selles, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
8.5.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise
ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusega nr 76 kehtestatud eriolukord. Eriolukorra kehtestamist põhjendati Vabariigi Valitsuse korralduse nr 76 p-s 1 COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
8.6.Piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Sellele vaatamata oli vastustajal kohustus võtta samme viirusest lähtuva ohu vähendamiseks. Saab pidada ainuvõimalikuks, et vastustaja lähtus seejuures otsustuste tegemise ajal teada olnud andmetest ja teadlikest hinnangutest viiruse levimise ja toime kohta. Nii ongi vastustaja esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks oli vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
8.7.Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei olnud alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Seega oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Arvestades Eesti olukorda 2020. a kevadel ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine igati õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võiks levida. Samas tuli vastustajal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada ka vangla eripäradega – näiteks puudub kinnipeetavatel võimalus liikuda vanglas ilma saatjata ning osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal viibivate kinnipeetavate suurt hulka, oleks vanglateenistujatel olnud ilmselt väga raske tagada piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Põhilisi tavaühiskonna kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmine ei oleks seega vanglas saanud järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda suurendanuks ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest ning nagu juba märgitud, oli 2020. a kevadel teave viiruse levimisviiside ja – kiiruse osas ebatäielik.
8.8.Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ära jätmine aitas seega kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Elu ja tervise kaitse kohustus kaalusid oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õiguse perekonnaelule). See tingis vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võis otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutunuks seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisav arv jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid
värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
8.9.Isegi asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud 18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmise ajal nakatunuid, ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see vanglalt olulisi töökorralduslikke muudatusi. Kui kinnipeetavate värskes õhus viibimise võimalusele oleks piirangud kehtestatud alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks koroonaviiruse levikuoht olnud vanglas ilmselgelt oluliselt kõrgem. Hilisemad arengud 2020. a sügisel kinnitavad ohu tõsidust, sest mitmes Eesti vanglas tekkis sel ajal teatavasti COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse nakkuskolle ning selle levik oli kiire.
8.10.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebaja suhtes ülemääraseks. Kaebaja oli ilma võimaluseta värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020 toimunud sündmuse tõttu või et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks. Ka ringkonnakohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav.
8.11.EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kõnealuseid piiranguid ei saa pidada ka kaebaja inimväärikuse alandamiseks, arvestades piirangute kehtestamise eesmärki, kestust ja seda, et piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud leevendusmeetmed (18.03.2020. a käskkirja nr 1-1/54 p 5).
8.12.Kõnealuseid piiranguid ei muuda õigusvastaseks ka see, et 2021-2022. a võimaldati kinnipeetavatel, kes ei olnud haiged, vanglas värskes õhus tund aega jalutada. 2020. a kevadel esinenud epidemioloogiline olukord ja teadmised koroonaviiruse levikust ning kaitsevahendite kättesaadavus ei ole võrreldavad 2021-2022. a vastava olukorraga. Pärast piirangu tühistamist on saadud täiendavaid andmeid COVID-19 haigust põhjustava viiruse levimise ja toime kohta. See võimaldas 2020. a sügisel viiruse nn teise laine saabudes rakendada leebemaid piiranguid, näiteks võimaldada kinnipeetavatele siiski igapäevaselt värskes õhus viibimist. 2020. a kevadel piirangute kohaldamine toimus preventiivsel eesmärgil ja oli seega prognoosotsus. Selle otsuse tegemisel sai ja pidigi vastustaja lähtuma olemasolevatest andmetest. Hilisem leebemate piirangute rakendamine ei muuda varasemaid piiranguid õigusvastaseks.
8.13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga samuti selles, et Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist, kuid kuna tegemist on viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, ei muuda nende järgimata jätmine vastustaja tegevust õigusvastaseks.
9.Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vastustaja tegevus kaebaja suhtes värskes õhus viibimise piirangu kehtestamisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse
õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
10.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. N. Lilitškini apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.