A.K., A.A., A.P.i, A.S., A.I., A.K., A.T., A.P., A.A., A.E., A.L., R. B., D. K., E.V., E. U., E. T., E. G., E. K., E. M., H. O., H. R., G. M., I. P., I. L., I. S., J. K., J. D., K. S., K. B., L. K., M. Õ., M. K., M. A., M.-V. S., M. V., M. K., M. P., N. L., O. B., O. H., P. N., R. M., R. A., R. H., R.V., R.K., S. A.i, S. H., S. M., S. N., S. S., V. S., S. R., T. K., U. P., V. G. , V. I. i, V. P. i, V. P. , V. T. ja V. M. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise saamiseks Kaebaja I – A.K. Kaebaja II – A. T. Kaebaja III – J. K. Kaebaja IV – J. D. Kaebaja V −K. S. Kaebaja VI – N. L. Kaebaja VII – R. M.
Menetlusosalised
Kaebaja VIII – S. N. Kaebaja IX – V. M. Kaebajate I – IX esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta A.K., A.T., J. K., J. D.i, K. S.i, N. L.i, R. M.u, S. N. ja V. M. kaebus haldusasjas nr 3-21-859 rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate nimed initsiaalidega. Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuni 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.A.K., A.A., A.P.i, A.S., A.I., A.K., A.T., A.P., A.A., A.E., A.L., R., B., D. K., E. V., E. U., E. T., E. G., E. K., E. M., H. O., H. R., G. M., I. P., I. L., I. S., J. K., J. D.i, K. S.i, K. B., L. K., M. Õ., M. K., M. A., M.-V. S., M. V., M. K., M. P., N. L.i, O. B., O. H., P. N., R. M.u, R. A., R. H., R.V., R.K., S. A.i, S. H., S. M., S. N., S. S., V. S., S. R., T. K., U. P., V. G. , V. I. i, V. P. i, V. P. , V. T. ja V. M. esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 22.04.2021. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (I kd, tl 1–8). Kaebuses palutakse iga kaebaja kasuks välja mõista hüvitis summas 1 500 eurot selle eest, et kaebajatele ei olnud Tartu Vanglas perioodil 16.03.2020. a kuni 28.04.2020. a tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lõikes 2 sätestatud õigust igapäevasele jalutuskäigule värskes õhus. Kaebajad leiavad, et neid koheldi alandavalt ja ebainimlikult.
2.Haldusasja eraldamise ning kaebuse osalise tagastamise tagajärjel Tartu Halduskohtu 28.04.2021. a, 03.05.2021. a, 14.06.2021. a, 03.09.2021. a, 01.10.2021. a, 09.11.2021. a määrustega on Tartu Halduskohtu 10.11.2021. a määrusega (III kd, tl 168) halduskohtu menetlusse võetud üheksa kaebaja (A.K., A. T., J. K., J. D., K. S., N. L., R. M., S. N. ja V. M. ) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.Tartu Vangla vaidleb 07.12.2021. a kaebusele esitatud vastuses (III kd, tl 169–173) A.K., A.T., J. K., J. D.i, K. S.i, N. L.i, R. M.u, S. N. ja V. M. kaebusele vastu, taotledes kaebuse rahuldamata jätmist. Kaebajate nõue
4.Tartu Vangla direktor kehtestas 18.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/54, 31.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04.2020 käskkirjaga nr 1-1/64 julgeoleku tagamiseks Tartu Vanglas liikumispiirangud. Kehtestatud piirangute kohaselt lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, mistõttu ei olnud kaebuse esitajatel võimalus kasutada VangS § 55 lgst 2 tulenevat õigust viibida värskes õhus perioodil 16.03.2020. a – 28.04.2020. a. Vastavalt 18.03.2020 käskkirjale nr 1-1/54 olid liikumispiirangud kehtestatud muuhulgas ka VangS § 4 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. VangS § 55 lg 2, mis sätestab
päevas ühetunnise värskes õhus jalutuskäigu tagamise kohustuse, järgi ei ole võimalik nimetatud õigust piirata VangS § 8 lg 2 alusel. Seega ei ole perioodil 16.03.2020 – 28.04.2020 kehtestatud piirang õiguspärane. Niisamuti ei olnud õiguspärane piirangute kehtestamine VangS § 41 lg 2 alusel, sest Tartu Vangla direktor on teinud kaalutusvea, mis oluliselt rikkus kaebajate inimõigusi ja oli õigusvastane.
5.Kaebuse esemeks on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudmine. Kahju, mille hüvitamist taotletakse, on tekitatud inimväärikust alandavast ööpäevaringsest kinnisesse kambrisse lukustamisest 44 päeva jooksul perioodil 16.03.2020 – 28.04.2020. Liikumispiirangud ei olnud seaduspärased. Kaebajad jäävad enda seisukoha põhistamiseks argumentide juurde, mis on esitatud 29.01.2020 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes. Kokkuvõtlikult, esiteks ei ole seaduse kohaselt võimalik ära jätta jalutuskäike värskes õhus VangS § 8 lg 2 alusel. VangS § 55 lg 2 näeb ette selge ja ühemõttelise õiguse ning kehtiva õiguse kohaselt tuleb jalutuskäik tagada nii VangS § 69 lg 2 p-s 1 kui ka VangS § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele. Seega oli vastustaja tegevus õigusvastane. Teiseks, jalutuskäikude ära jätmine on ka VangS § 41 lg 2 alusel õigusvastane, sest õigustamatult rikkus kaebajate inimväärikust ja moonutas seaduses sätestatud teisi õiguseid ja vabadusi. Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamismeetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste vähem põhiõigusi riivavate meetmetega, mis tagavad ka inimväärse ja inimväärika kohtlemise. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3 vastuolus olev tegevus (vt nt Saarepuu vs. Eesti, nr 24316/13). Kaebajate ööpäevaringne lukustamine kambrisse 44 päeva vältel oli eriti julm ja jõhkralt inimõigusi rikkuv ning EIÕK artikliga 3 vastuolus võttes arvesse, et kaebajatele ei teatatud kui kaua nad peavad sellistes tingimustes viibima ning millal on neil võimalus uuesti värske õhu kätte saada.
6.Niisamuti on piirangute kehtestamine vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ning ÜRO Piinamise Ennetamise Alamkomitee (SPT) väljastatud põhimõtete ja soovitustega , mida vanglatel tuleb eriolukorra ajal jälgida. Nimetatud põhimõtete kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada õigus viibida vähemalt üks kord päevas värskes õhus ning see õigus ei lange ära viiruseleviku ohu tõttu. Veelgi enam, õiguskantsler on 06.04.2020 pöördumises Tartu Vanglale asunud selgelt seisukohale, et kehtestatud liikumispiirangud kvalifitseeruvad lubamatu kohtlemisena Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ja EIÕK artikli 3 mõttes. Võttes arvesse, et Tartu Vangla direktor ei rakendanud WHO, CPT, SPT põhimõtteid ja soovitusi ning õiguskantsleri otsesele pöördumisele piirangu lõpetamise näol ei reageerinud, nähtub, et inimõiguste rikkumine on olnud teadlik ja taotluslik tegevus. Seega on selge, et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane kaebajate suhtes.
7.Vastustaja 24.03.2021. a otsustest ilmneb, et kaebajate esitatud argumendid on jäetud tähelepanuta ning hüvitise maksmisest keeldumiseks on toodud otsitud põhjendusi piirangute õigustamiseks. Esiteks väidab vastustaja, et VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg 2 ja § 69 lg-ga 4 on võimalik kinnipeetavate liikumisõigust piirata. Nimetatud sätetest ei tulene sellist õigust.
Kaebajad on 29.01.2021 kahju hüvitamise nõude taotluses selgitanud, et ka VangS § 8 lg-s 2 ja § 69 lg 2 p-is 1 sätestatud piirangutele allutatud kinnipeetavale tagatakse õigus ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus. Niisamuti on ka halduskohus öelnud , et seadusest tuleneb selge ja ühemõtteline õigus ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus ning tegemist ei ole ka VangS § 41 lg 2 sätestatud olukorraga (kus piirang ei ole sätestatud), sest seadus näeb ette piirangu puudumise. Seega ei ole VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause käesoleval juhul üldklausliks piirangute kehtestamiseks, sest seadus reguleerib jalutuskäikude toimumist ja välistab selle piiramist. Niisiis puudus vastustajal õiguslik alus kõne all olevate piirangute kehtestamiseks. Vastustaja on õigesti välja toonud, et tulenevalt põhiseaduse § 28 lg-st 1 on igaühel õigus tervise kaitsele, mis hõlmab põhiõigusena VangS § 55 lg 2 kohaldamist ehk õigust kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Tervisepõhiõigus on tihedalt seotud põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele. Tulenevalt põhiseaduse §-st 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Praegusel juhul ei ole kaebajate õiguste piiramine põhjendatud ega proportsionaalne.
8.Kaebajad ei nõustu vastustaja käsitlusega, et viirusleviku ohu vältimiseks oli jalutuskäikude keelu kehtestamine sobiv, vajalik ja mõõdukas. Vastustaja väitel on kinnipeetavate pikaaegne liikumisvabaduse piiramine, elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikudele saatmise lõpetamine sobiv meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Kuigi meede võib olla üks lahendustest viiruse leviku takistuseks, ei saa piiranguid kehtestada üksnes selle alusel, vaid tuleb hinnata, kas see on kohane ja proportsionaalne (kaebajad rõhutavad, et piirangud ei olnud ei kohased ega proportsionaalsed). Abinõu vajalikkuse hindamise käigus on vastustaja välja toonud, et vangla tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust (sh vangi ja ametniku vahel) ning võimatu on täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Märgime, et ka kõiki ettevaatusabinõusid järgides ei saa kinnipeetavate haigestumist täielikult välistada, mistõttu tuleb rakendada proportsionaalseid meetmeid. Nii on näiteks kinnipeetavatel võimalus ise rakendada nakatumise riske välistavaid meetmeid vastavalt Terviseameti soovitustele, sh pesta sageli käsi ja hoiduda teistest isikutest piisaval kaugusel. Vangla oleks saanud kinnipeetavatele jagada ka kaitsemaske või tagada võimaluse neid ise valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa ning suuremal õuealal (nt staadion). Juhul kui kinnipeetav oleks jalutuskäigule minnes või jalutuskäigu ajal toime pannud distsipliinirikkumise, siis oleks vanglaametnikul olnud võimalus jalutuskäik katkestada (kodukorra punkt 4.5.). Lisaks, võttes arvesse, et vanglatel on kohustus kinnipeetavate terviseseisundit pidevalt jälgida (VangS § 52 lg 9), siis on võimalik haigustunnustega isikud kiiresti avastada ning eraldada nii haigussümptomitega kui ka kõik nende isikutega kokku puutunud isikud ning sellega piirata laialdast viiruselevikut vanglas. Niisiis oli vastustajal küllaldaselt erinevaid võimalusi, mis koostoimes oleks taganud proportsionaalse ja efektiivse ennetusmeetodi viiruse levikuks ning piiranud kinnipeetavate õigusi ainult nii palju kui see oli tõesti möödapääsmatu.
9.Vastustaja põhjendab jalutuskäikude ära jätmist ka personali puuduse tõttu. Selline argument on vastuvõetamatu, sest seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa põhjendada personalipuudusega. Lisaks märgime, et Vanglal ei saanud tekkida ebamõistlikku lisakohustust desinfitseerida ruume rohkem kui tavapäraselt võttes arvesse, et vastustaja võttis sellised abinõud kasutusele juba üldises korras tulenevalt viiruseleviku ohu tõttu.
Vastustaja märgib täiendavalt, et piirangud on õigustatud suure hulga kinnipeetavate riskigruppi kuulumisega ning seetõttu on neil kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Antud argument ei ole kohane, sest esiteks oleks kinnipeetavatele olnud võimalik jätta otsustusvabadus, kas nad soovivad kambrist lahkuda või mitte. Teiseks oleks saanud riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad ümber paigutada selliselt, et nad ei puutuks kokku jalutuskäigul käinutega (kui nad ise ei soovi jalutuskäigule mineku õigust kasutada). Kolmandaks, riskigruppi mittekuuluvatele kinnipeetavatele ei saa panna kohustust olla solidaarne kaaskinnipeetavatega ja piirata nende õiguseid riskigrupi tervisliku seisundi tõttu. Halduskohus on 08.04.2020 otsuse punktis 20 sedastanud, et olukorras, kus mõnedele kinnipeetavatele on koroonaviirus teistest suuremaks ohuks, on õigustatud kinnipeetavate erinev kohtlemine. Neljandaks, kinnipeetavatele, kes põevad hingamisteede haiguseid (sh astmat), oli värske õhu kätte mittesaamine rohkem ohtu tekitav, sest lõi pinnase ägemate sümptomite/tüsistuste tekkeks värske õhu puudumise tõttu väga pika aja jooksul. Vastustaja märgib, et COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud ning viimasel ajal kogutud info näitab, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, siis võib viirus levida ka oluliselt kaugemalt distantsilt kui seni arvatud. Sellist vastustaja argumenti piirangute õigustamiseks ei saa kahjuhüvitamise otsustamisel arvesse võtta, sest on tehtud tagasiulatuvalt ning läheb ettenähtavuse õigusprintsiibiga vastuollu. Piirangu kehtestamise ajal ja ka käesoleva kaebuse esitamisel ajal on arstide ning Terviseameti soovitusel just värskes õhus viibimine viiruse levikut takistav abinõu. Vastustaja toob välja, et Tartu Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjusid, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Kaebajad jäävad seisukohale, et raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei ole värskes õhus viibimisega asendatav. Jalutuskäikude võimaldamise kohustus tuleneb seadusest ja nende ära jätmist 44 päeva jooksul ei saa aktsepteeritaval viisil leevendada vangla poolt pakutud huvitegevused. Samuti ei ole tegemist pelgalt ebameeldiva väheolulise piiranguga, vaid vaimselt rusuvas ja ebainimlikes tingimustes hoidmisega. Vanglateenistusel puudus teave kui kaua kõnealused piirangud kestavad ning mis on nende mõju. Arvestades, et täielik selgus võib saabuda teadusuuringute tulemusena alles aastate jooksul, tuleb lähtuda teadaolevatest faktidest ning teha proportsionaalne otsus, mis ulatuses piiranguid rakendada. Võttes arvesse, et Hiinas puhkes pandeemia juba vähemalt 2019. aasta detsembrikuu alguses ja kestis veel käesolevate piirangute kehtestamise ajal (st vähemalt 4 kuud), pidi vastustajale olema selge, et viirus ei ole lühiajaline paaripäevane mööduv nähtus ning teadlikult rakendas piiritlemata ajaks isikute õigusi erakordselt intensiivselt riivavaid meetmeid. Niisiis peab olema selge, et piirangud ei saanud olla proportsionaalsed ega õigustatud.
10.Võttes arvesse eelnevat, ei olnud Vangla poolt rakendatud meetmed proportsionaalsed ja Vangla tegevus on olnud kaebajate suhtes õigusvastane.
11.Viimaks on vastustaja põhjendanud kahjunõude rahuldamata jätmist esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega. Vastustaja argument, et käskkirjade vaidlustamata jätmine tähendab, et kaebajate õiguste riive ei olnud oluline, on kohatu ja mitte tõsiselt võetav. Kaebajad rõhutavad, et nende õigusi on intensiivselt riivatud. Vastustaja üritab kunstlikult luua pilti, nagu oleks käskkirjade vaidlustamine kaebajatele koheselt pidanud olema enesestmõistetava sammuna. Samas tuleb siinkohal mõista millises keskkonnas kaebajad viibisid tol hetkel ning arvesse võtta õigushariduse puudumist. Nii riigis kui mujal maailmas esines
teadmatus, Vangla kehtestas järjestikku piiranguid ja väljastas käskkirju tagantjärgi, ligipääs erinevatele allikatele õiguspäraste piirangute kehtestamise ulatuse kohta oli piiratud, külastused perekonnaga katkestati. Kõik eelnimetatud ja täielik isoleeritus pärsis kiiret reageerimist ja asjaolusid arvestades reageeriti parimal võimalikul viisil. Kaebajad jäävad enda seisukoha juurde, mis on esitatud 29.01.2020 kahju hüvitamise nõudes. Riigikohtu 15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09 on kolleegium leidnud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt oli ööpäevaringselt kinnisesse kambrisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang sedavõrd intensiivne, et see vastab väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisele RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebajad nõuavad RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju hüvitamist, mis on tekitatud inimväärikust alandava ööpäevaringselt kambrisse lukustamisega ja värskes õhus viibimise tagamata jätmisega, mis tekitasid kaebajatele kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebajad taotlevad hüvitamiskaebuses standardseid hüvitisi ning on seetõttu kaebuses teadlikult välja toonud kõikidele kaebuse esitajatele osaks saanud asjakohaseid asjaolusid ilma subjektiivsetele raskendatavatele asjaoludele viitamata, mis võiks tingida kahjuhüvitise erineva summa iga kaebaja kohta. Niisiis soovivad kaebajad, et kahju hüvamise nõude läbivaatamisel lähtutaks nendele konkreetsetele asjaoludele, mis on 29.01.2021 Tartu Vanglale esitatud hüvitamiskaebuses. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses 3-3-1-78-11 punktis 15 öelnud, et valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvesse võtta, et EIK on 04.04.2020 asjas nr 41743/17 (Shmelev jt vs. Venemaa) tehtud otsuse p-s 92 pidanud mõistlikuks ja proportsionaalseks riigisisese kohtu välja mõistetud hüvitist, mis vastab ligikaudu 30%-le sarnastes asjades EIK-i välja mõistetud hüvitisele (vt ka riigikohtu otsust nr 318-360/41, p 16). EIK-i asjas nr 24316/13 (Saarepu vs. Eesti) on sarnastel asjaoludel kaebuse esitanud isikule makstud hüvitis 5000 eurot.
12.Võttes arvesse eeltoodut, et kaebajate inimõigusi on rikutud alandava ja ebainimliku kohtlemisega perioodil 16.03.2020 – 28.04.2020 ehk kokku 44 päeva ja õigusrikkumine on olnud taotluslik ja süstemaatiline, siis on mõistlikuks moraalse kahju hüvituse summaks minimaalselt 1 500 eurot iga kaebaja kohta, mis tuleb igale kaebuse esitajale hüvitada. Vastustaja vastuväited
13.Ei ole vaidlust selles, et perioodil 16.03.–28.04.2020. a ei olnud kinnipeetavatel (sh kaebajatel) võimalik viibida värskes õhus. Tartu Vangla jääb vaidlustatud haldusaktides ja 24.03.2021. a kahju hüvitamise taotluste rahuldamata jätmiste otsustes toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli
täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.
14.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tartu Vangla on seisukohal, et haldusaktid piirangu seadmise kohta vastavad HMS § 54 tingimustele ja on seega õiguspärased. Tartu Vangla on seisukohal, et piirangu aluseks olnud haldusaktid on antud pädeva haldusorgani poolt. Vangistusseaduse (VangS) § 106 kohaselt juhib vangla tööd vangla direktor. Tartu Vangla põhimääruse § 3 lg 2 punktide 1 ja 2 ning 7 kohaselt juhib vangla direktor vangla struktuuriüksuste tööd, vastuta vangla tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest, tagab vangla ülesannete tulemusliku täitmise ning annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke ja suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele, kinnipeetavatele ja vahistatutele. Kuna VangS § 4 lg 2 annab piirangute kohaldamise pädevuse abstraktselt vanglale, siis on direktor vangla juhina pädev piirangute kohaldamist otsustama. Seda olukorras, kus tegemist oli tervet vanglat puudutava edasilükkamatu juhuga ja piirangud puudutavad kõiki kinni peetavaid isikuid, mitte mõnd konkreetset üksust või eluosakonda.
15.Haldusaktid piirangu seadmise kohta on välja antud kehtiva õiguse alusel. Käskkirjad, mille alusel piirati kinni peetavate isikute liikumis- ja suhtlemisvabadust, anti välja VangS § 41 lg 2 alusel, koostoimes VangS § 8 lg 2 ja § 69 lg 4. VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla, juhul kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava loetelu andmine seaduse tasandil ei ole siiski võimalik. Kuigi vangistusega kaasnevate piirangute määr on üldiselt sätestatud VangS 2. ja 3. peatükis, ei suuda seaduseandja siiski ette näha kõiki kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid situatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. VangS § 4 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldklausli kinnipeetava õiguste piiramiseks nimelt sellistes VangS-s otseselt reguleerimata olukordades. Põhiseaduse (PS) § 3 kohaselt eeldab põhiõiguste piiramine seaduseandjast alamal seisva organi poolt seadusandja volitust (RKPJK 3-4-1-5-05). Kõnealune säte lubabki Justiitsministeeriumil või kinnipidamiskoha juhtkonnal ettenägematutel puhkudel julgeoleku kaalutlustel kitsendada neid õigusi, mille piiramise aluste kohta otsene regulatsioon puudub. Üldklausli näol annab seaduseandja täitevvõimule alused tegutsemiseks seaduses nimetamata ohtude korra.1 Seega on VangS § 41 lg-s 2 silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele. VangS § 55 lõige 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Nii näiteks on seaduseandja pidanud vajalikuks vangistusseaduses eraldi välja tuua, et kaitsjaga suhtlemist ei tohi piirata (VangS § 26 lg 1, § 28 lg 3). Sellest saab järeldada, kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktidest välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole. VangS § 41 lg 2 mõttest ning eesmärgist lähtuvalt annabki just nimetatud norm aluse piirata isiku sellist õigust, mille piiramise aluste kohta regulatsioon puudub.
16.Piirangute seadmise põhjendused nähtuvad haldusaktidest. Tartu Vangla ei pea vajalikuks siinkohal haldusaktis väljatoodud põhjendusi korrata. Käskkirjade andmisel on vangla lähtunud asjakohastest ja lubatud kaalutlustest ning ei ole teinud kaalumisvigu. Piirangute seadmise põhjuseks oli vajadus kaitsta kinnipeetavate elu ja tervist ning avalikku huvi. Põhiseadus (PS) sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas, et vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud põhiõiguse kaitsealasse VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-30-14, p 14). Vanglale tuleneb tavaolukorras vastav kohustus jalutuskäiku tagada, kui vanglas kinni peetav isik soovib seda õigust kasutada. Praegusel juhul kaalub aga vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine tõstaks nende nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud vangla sellises olukorras võtta. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis tähendaks see rohkemaid inimkontakte ametnike ja vangide ning kinnipeetavate vahel, samuti võib tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel inimkontakt võib olla vältimatu. Lisaks tuleb kõik pinnad ja alad, kus vang on viibinud, desinfitseerida enne jalutuskäiku. Vanglates koha peal viibiva personali hulk on eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuna korraga ei saaks jalutusele viia mitut vangi, siis tähendaks jalutuste lubamine seda, et vanglas tööl olevad ametnikud jõuaksid ajaliselt tegeleda vaid jalutustele viimisega. Selline töökorraldus ei ole otstarbekas. Samuti kui näiteks jalutuskäike läbi viiv ametnik on nakatunud, kuid tal puuduvad haigussümptomid, võib ta nakkusohtlik olla väga paljudele vangidele. Kõik sellised ohud tuleb kahtlemata viia miinimumini. Nakkusohu vältimiseks on osutunud tõhusaks meetmeks isikute isoleerimine. Vanglad on piirangute seadmisel tegutsenud nii individuaaleesmärgiga kinnipeetavate endi elu ja tervise kaitseks kui kollektiivse eesmärgiga avaliku huvi kaitseks. Kuna vanglad lähtuvad vangide puhul piisava riski määratlusest (mis kinnipeetavate kui eriti ohustatud grupi puhul on olemas), siis ei saa öelda, et meetmete kohaldamine oleks ebaproportsionaalne. Kohtupraktikas on seni kinnitatud, et praegusel juhul on ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Tartu ja Tallinna Halduskohtud ning Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et praegu on isikute elu ja tervise kaitseks kasutusele võetud meetmed vajalikud ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Kohtud on pidanud oluliseks, et kolmandatel isikutel ehk ülejäänud kinnipeetavatel ja vanglateenistujatel on õigustatud ootus tervise kaitsele. Seejuures tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
17.Tartu Vangla on seisukohal, et kohaldatud meetmed olid proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui
eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 26.03.2009. a otsus nr 3-4-1-16-08, p 29; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11.12.2012. a otsus nr 3-4-1-20-12, p 39). Kahelda ei saa selles, et kinnipeetavate liikumisvabaduse piiramine, nende elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikudele toimumise lõpetamise näol on tegemist sobiva meetmega soovitud eesmärgi saavutamiseks. Kinnipeetavate liikumise piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski. Proportsionaalsuse teisel astmel tuleb hinnata abinõu vajalikkust. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. COVID-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud, kuid haiguse täpsed levimisviisid ja kontaktipindadel püsimise aeg ei ole ka käesolevaks hetkeks teada. Andmed näitavad, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. Samuti näitab viimasel ajal kogutud info, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, siis võib viirus levida ka oluliselt kaugemalt distantsilt kui seni arvatud. See tähendab, et mistahes liikumised vanglas tuli hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Kuivõrd viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, on oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult vähe. Vastustaja selgitab, et kõigile ohutut jalutamist ei taganud ka üksnes desifintseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Silmas tuli pidada, et kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu on kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud rohkemaid inimkontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel, samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajadusel vahetut sundi, millistel juhtudel oleks inimkontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja ka pärast jalutuskäiku. See oleks aga olnud raskendatud, sest vanglates koha peal viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Kuivõrd viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga, mis oleks kaebajat vähem koormanud, oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede. Kohaldatud meetme proportsionaalsuse hindamise kolmandal astmel tuleb vaadata proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk anda hinnang valitud abinõu mõõdukusele. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused. Riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest (PS § 28 lg 1). PS § 28 lg 1 paneb riigile soorituspõhiõigusena kohustuse kaitsta inimese tervist, st riigil tuleb rakendada õigeaegselt meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Vältida tuleb inimeste haigestumist (nt nakkushaigustesse) ja surma.5 Riigi positiivne soorituskohustus PS § 28 lg 1 mõttes hõlmab vajalike ja
proportsionaalsete meetmete rakendamist nii, et need omaksid eesmärgipärast mõju. Vangla on piirangute seadmisel tegutsenud nii individuaaleesmärgiga vangide endi elu ja tervise kaitseks kui kollektiivse eesmärgiga avaliku huvi kaitseks. Kohtupraktikas on seni kinnitatud, et praegusel juhul on ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Seejuures tuleb arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
18.Tartu Halduskohus ei ole sarnastes kohtuvaidlustes pidanud jalutuskäikude piiramist õigusvastaseks. Nii jättis Tartu Halduskohus 15.01.2021. a otsusega haldusasjas 3-20-766 (jõustunud 25.05.2021. a) rahuldamata kinnipeetava kaebuse ajavahemikul 16.03.–17.05.2020 eriolukorra tõttu kohaldatud piiranguid reguleerivate käskkirjade (sh jalutuskäikude piiramine) osaliseks tühistamiseks. Haldusasjas 3-20-955 jättis Tartu Halduskohus 18.02.2021. a otsusega rahuldamata kinnipeetava hüvitamisnõude seoses jalutuskäikude piiramisega. Kohtuotsus jõustus 23.03.2021. a. Haldusasjas 3-20-1067 jättis Tartu Halduskohus 29.01.2021. a otsusega rahuldamata kinnipeetava hüvitamisnõude seoses jalutuskäikude piiramisega. Haldusasjas 3-201277 jättis Tartu Halduskohus 31.12.2020. a otsusega rahuldamata kinnipeetava hüvitamisnõude seoses jalutuskäikude piiramisega. Haldusasjas nr 3-20-1367 jättis Tartu Halduskohus 21.01.2021. a otsusega rahuldamata kinnipeetava hüvitamisnõude seoses jalutuskäikude piiramisega. Kaebaja halduskohtu otsusega ei nõustunud ja esitas apellatsioonkaebuse selle vaidlustamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 31.08.2021. a otsusega haldusasjas nr 3-20-1367 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu 21.01.2021. a otsuse muutmata. Kuigi eelnimetatud kohtuotsused ei ole käesolevaks ajaks jõustunud, on kohtud siiski väljendanud seisukohta, et jalutuskäikude piiramine ei ole olnud õigusvastane.
19.Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on Tartu Vangla seisukohal, et eriolukorra ajal kinnipeetavate igapäevase värskes õhus jalutamise õiguse piiramine on toimunud kooskõlas seadusega ja õiguse üldpõhimõtteid järgides. Piirangute kehtestamine oli proportsionaalne ja avalikes huvides vajalik meede.
20.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kuna vangla ei nõudnud piirangute kohaldamise ajal kinnipeetavatelt justiitsministri 20.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 591 sätetatud elektriseadmete kulude hüvitamist, siis elektriseadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli võimalik saata kirju vangla kulul. Kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel, kõikides elukambrites on terminalide vahendusel võimalik kuulata nelja raadiokanalit (Vikerraadio, Raadio 2, Retro FM ja Raadio 4 (vene keeles)). Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge nagu sudoku ja värvimiseks mandala töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19.03.2020. a võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite nt šokolaadi 50-100 g, kuivatatud puuvilju 100g, suhkruga teed.
21.Kuigi Tartu Vangla on kaebajale igapäevase jalutuskäigu mitte võimaldamisel käitunud õiguspäraselt, siis 26.06.2020. a otsuses on vangla kujundanud seisukoha ka võimalikule saabunud kahjulikule tagajärjele. Tartu Vangla jääb kaebajate taotluste kohta tehtud otsustes toodud seisukohtade juurde ja pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Kaebaja viitab üldsõnaliselt piinamisele ja ebainimlikule kohtlemisele. Milles konkreetsemalt kaebaja kannatused seisnesid, seda kaebusest ei nähtu. Tegemist on riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõistes isiku väärikuse alandamisega. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 22 selgitanud, et väärikuse alandamise tuvastamisel tuleb arvestada kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust ja tervislikku seisundit. Riigikohtu halduskolleegium on andnud oma otsuse nr 3-3-1-41-10 punktis 23 näitliku loetelu juhtumitest, mil Euroopa Inimõiguste Kohus on jaatanud väärikuse alandamist. Niisugusteks juhtumiteks peetakse näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta või põhjendamatu jõu kasutamist. Tartu Vangla möönab, et jalutamisvõimaluse puudumine vaidlusaluse perioodi jooksul võis olla ebameeldiv, kuid kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses toodud ning vangla poolt kindlaks tehtud asjaoludest ei nähtu, et sellise piirangu seadmine oleks kaebajale toonud kaasa selliseid kannatusi, mida peaks pidama väärikuse alandamiseks ja mida tuleks rahaliselt kompenseerida.
22.Kahju hüvitamise üheks eelduseks on ka esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Tartu Vangla 24.03.2021. a otsustest nr 1-13/96-1, nr 1-13/92-1, nr 1-13/76-1, nr 1-13/75-1, nr 1-13/721, nr 1-13/63-1, nr 1-13/59-1, nr 1-13/52-1 ja 1-13/104-1 nähtuvalt ei ole kaebajad ühtegi käskkirja piirangute kohaldamise kohta vaidlustanud. Kui kaebaja ei ole vaidlustanud haldusakte piirangute seadmise kohta, ei ole ta kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid ja seeläbi on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata.
23.Kaebajad viitavad sellele, et vangla on kohustus pidevalt jälgida kinnipeetavate terviseseisundit ja seeläbi võimalus avastada kiiresti haigustunnustega isikud ning eraldada nad koos nendega kokku puutunud isikutega teistest. Tartu Vangla on seisukohal, et üksnes haigustunnustega isikute avastamine ja nende eraldamine ei oleks sedavõrd eesmärgipärane. COVID-19 haigus võib kulgeda ka ilma sümptomiteta ning seetõttu ei ole haigestunud isikuid sedavõrd kiiresti avastada ja viiruse levikut ära hoida. Haigustunnusteta, kuid nakatunud isik, on samuti nakkusohtlik ja kokkupuutel teistega võib ka teisi nakatada. Arvestades seda, kui vähe oli 2020. a kevadel teada viirusest, selle levikuviisidest, oli põhjendatud viia igasugused kontaktid miinimumini välistamaks viiruse levikut vanglasse ja selle vanglasisest levikut. Kuivõrd 2020. a kevadel ei olnud olemas vaktsiini, mis võiks kaitsta isikut haiguse raskemakujulise läbipõdemise eest, siis haigestumise korral tuli arvestada ka sellega, et nakatumise korral võib haiguse kulg olla väga raske ja see võib lõppeda isegi surmaga. 2020. a sügisel Viru Vanglas ja käesoleva aasta oktoobris Tartu Vanglas aset leidnud viirusepuhangud näitavad selgelt, kui kiiresti võib viirus vangla tingimustes levida ja kui keeruline on seda kontrolli alla saada.
24.Kaebuses viitavad kaebajad ka isikukaitsevahendite kasutamise võimalusele ja nende kinnipeetavatele jagamise võimalusele. Isikukaitsevahendite kasutamine mõistagi vähendaks viiruse leviku võimalusi, kuid tuleb siiski arvestada, et 2020. a kevadel tekkis isikukaitsevahendite defitsiit ja nende neid ei olnud piisavalt saada. Isikukaitsevahendite puudus leidis meedias aktiivset kajastust ja see puudutas tervet riiki. Teadmata kaua tekkinud pandeemiaolukord ja eriolukord kesta võiks, tuli ka isikukaitsevahendite kasutamisel arvestada, et neid jaguks igapäevase toimimise tagamiseks. Arvestada tuleb ka sellega, et 2020. a oli viiruse ja selle võimaliku leviku kohta vähe teada. Ka tuleb arvestada sellega, et kinnipeetavad ei ole
vanglas hajutatud ja viiruse leviku ohjamine kinnipeetavate hulgas on keerukas. Tänane teadmine näitab, et nakatumine toimub kiiresti ja suurel määral. Sellist järeldust kinnitab Viru Vanglas aset leidnud viirusepuhang 2020 a sügisel, kus suur hulk kinnipeetavaid nakatus. Arvestades, et nakatunud isikul ei pruugi sümptomid avalduda, siis on võimaliku nakatumise avastamine ja leviku tõhus tõkestamine keerukas. Seega tuli paratamatult arvestada kinnipeetavate seas väga ulatusliku nakkuskolde tekkimise võimalusega ja tagajärgedega tegelemiseks ei pruugi piisata vangla ja võib-olla isegi riigi ressurssidest (sõltuvalt sellest, kui koormatud on riigi tervishoiusüsteem väljaspool vanglat). Lisaks, säilitamaks vangla toimevõimet, tuli hoida võimalikult madalal ka vanglaametnike nakatumine, et tagada piisaval arvul ametnike olemasolu, tagamaks vangla igapäevast toimimist ja vangla üldist julgeolekut. Kohtu seisukoht
25.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et hüvitamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
26.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad RVastS § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
27.Vaidlust ei ole selles, et kaebajad viibisid vangistuses (vangistusseaduse (VangS) § 1) ning kaebajad oli isikuteks, kelle vanglasisest liikumisvabadust piirati ja kellel puudus vangla direktori käskkirjadest tulenevalt seetõttu võimalus jalutuskäikudeks värskes õhus (VangS § 55 lg 2).
28.Vaidlust ei ole ka selles, et kogu hagetava perioodi jooksul kehtis Eestis eriolukord, mis asendus 18.05.2020. a tervishoiualase hädaolukorraga. Vastustaja tegutses vangistuses viibivatel isikutel, sh kaebajal, vangla territooriumil liikumisvabadust piirates ja seeläbi sisuliselt jalutuskäike keelates ja õigusaktidega tutvumise korda ümber korraldades avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes.
29.Kohus on tõendikogumile tuginedes seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebajate liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
30.Kohus nõustub pooltega, et 2020. a märtsis ja esimese piirangu kehtivuse ajal ei olnud teave COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta täielik. Paraku ei saa teavet viiruse kohta kaugeltki täielikuks lugeda ka käesoleva kohtulahendi koostamise ajal.
31.Sellises faktilises olukorras kehtestati 2020. a märtsis Tartu Vanglas, kus kaebajad vangistust kannavad piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ja -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, s.h otsustati lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, Tartu Vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused, peatada kõik Tartu Vangla avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (Tartu Vangla direktori 18.03.2020. a käskkiri nr 1-1/54). Piirangute kehtivust pikendati Tartu Vangla direktori 31.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja
14.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/64. Tartu Vangla direktori 27.04.2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 otsustati jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetati jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020. a, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele.
32.Nagu osundatud, RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
33.Kaebajad peavad värskes õhus jalutuskäikude võimaldamata jätmist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel vabaduse võtmiseks ja õigusaktidega tutvumiseks ettenähtud korra muudatusi inimväärikuse alandamiseks.
34.Kinnipeetavale tuleb võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2).
35.Kaebajad ei vaidlusta kaebuses ja kohtule hilisemalt esitatud menetlusdokumentides, et piirangute rakendamine COVID-19 esimeses laines lõpetati Tartu Vangla direktori 18.05.2020. a käskkirjaga nr 1-1/73. Vangistuses viibivat kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad (VangS § 41 lg 1).
36.Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).
37.Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, vt ka RKHK otsus asjas nr 33-1-93-09, p-d 11–12).
38.Kohus on seisukohal, et kahju hüvitamise nõude eeldused on käesolevas asjas täitmata, kuna kohtu hinnangul oli vastustaja tegevus kaebaja liikumisvabaduse piiramisel õiguspärane.
39.Kaebajad taotlevad Taru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist olukorras, kus Eestis oli 12.03.2020. a väljakuulutatud eriolukord (Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldus nr 76). Seda seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga ning vajadusega rakendada hädaolukorra seaduse 4. peatüki 2. jaos sätestatud juhtimiskorraldust ning anda võimalus rakendada vajaduse korral samas peatükis sätestatud meetmeid.
40.Kohus möönab, et teatud juhtudel võib värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist pidada väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel.
41.Praeguse asja lahendamisel on aga määrava tähtsusega asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Üldteada olevalt on tegemist esimese ja praeguseks viimase eriolukorra kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal, mistõttu ei saa varasem kohtupraktika üksühele laieneda käesolevale vaidlusele.
42.Nähtuvalt käesoleva vaidluse ajendiks olnud käskkirjadest kohaldati vangla julgeoleku tagamiseks, samuti kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitseks kinnipeetavatele teiste COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmete hulgas ka jalutuskäikudele saatmise piirangut. Õiguslikku vaidlust ei saa olla selles, et piirangute kehtestamise on otsustanud selleks pädev isik ehk vangla direktor.
43.Olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
44.Seaduse kohaselt on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas (VangS § 55 lg 2). Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud.
45.Vanglal on õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel, mis näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest
tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Kohus märgib täiendavalt, et õiguse piiramine ei ole vangla kohustus, vaid piirangu kehtestamisel on vanglal õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust. Sellele osutab üheselt VangS § 41 lg-s 2 kasutatud mõiste „võib“.
46.Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivas õiguses puudub vangla julgeoleku mõiste definitsioon ja seetõttu on tegemist määratlemata õigusmõistega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks järeldada, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2021. a otsus nr 3-20-1367, p 20).
47.Kohtu hinnangul kaalus praegusel juhul vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ärajäämisest tingitud ebameeldivused.
48.Maailma Terviseorganisatsiooni, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on soovitanud pandeemia ajal jätkuvalt kinnipeetavatele jalutamise võimaldamist. Tegemist on siiski viiruse leviku takistamisel soovitusliku iseloomuga dokumentide ja suunistega, mille järgimata jätmine ei muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Vastustaja on kaalutletult selgitanud, miks ei olnud värskes õhus jalutamist võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Avalikkuse huvides on massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Sellises olukorras ei olnud keeld värskes õhus jalutada ülemäärane ega kvalifitseerunud seetõttu ka kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
49.Kinnipeetava õigus igapäevaselt ühe tunni jooksul viibida värskes õhus on kahtlemata olulise tähendusega kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise hoidmisel vangistuse täideviimise ajal. Samas osutas vastustaja piirangu kehtestamise ja jätkamise käskkirjades põhjendatult sellele, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vangalaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb endas ülekaalukat avalikku huvi. Vaidlust ei saa olla selles, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, s.h HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid.
50.Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei ole võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega on suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste
meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja hinnangul elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega, kes kinnipeetavaid saadavad ning puutuvad seejärel kokku ka teiste kinnipeetavatega. Individuaalsete jalutuskäikude võimaldamiseks puudus vastustajal inimressurss ja ka piisaval arvul jalutusbokse. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, pakkudes täiendavaid võimalusi ajaviitmiseks ning lisatoitlustamiseks. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid värskes õhus viibimise võimaluse puudumisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist.
51.Nendel asjaoludel ei ole alust pidada piirangu kohaldamist kaebajate suhtes ülemääraseks.
52.Kaebajad oli ilma võimalusest värskes õhus viibida 44 päeva jooksul. Kuigi piirangu mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks ei ületanud piirangu kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirang muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangu kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangu vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus piirangu kohaldamisest. Kaebajad ei ole väitnud, et piirangu oleks pidanud tühistama mõne varasema, enne 28.04.2020. a toimunud sündmuse tõttu. Kohtule ei nähtu, et piirangu mõju oleks selle kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebajate suhtes piinavaks.
53.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramist pidada kaebajate suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangu kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine.
54.Halduskohus selgitab vastuseks kaebusele, et ka vangla direktori käskkirjadega rakendatud lisameetmed ei olnud vangla poolt mõeldud värskes õhus jalutuskäigu ära jätmise õigustamiseks, vaid piirangutega kaasnevate ebamugavuste kompenseerimiseks. Selline käitumine ei ole õigusvastane ega muuda piiranguid ka õigusvastaseks.
55.Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas (01.03.2022. a otsus Fenech vs. Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni artikli 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK on seejuures rõhutanud, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud.
56.Halduskohus on kokkuvõttes seisukohal, et vangla ei põhjustanud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega.
57.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja tegevus kogumis kaebaja liikumisvabaduse piiramisel ja pikendamisel ei olnud õigusvastane. Seetõttu on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st tulenev kahju hüvitamise eeldus – vastustaja tegevuse õigusvastasus – ning vastavalt ei saa kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
58.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peavad menetluskulud kandma kaebajad (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist korrakohaselt (HKMS § 109 lg 1, ls 3) taotlenud.
59.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebajate nimed asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.