Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 08.07.2025, Tartu 3-20-759 X.X. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsus muutmata.
2.Jätta X.X. poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.08.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.
Viru Vangla direktor lõpetas 17.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/46 ja 30.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 alates 16.03.2020 ajutiselt kinnipeetavate saatmised jalutuskäikudele. Käskkirjade kohaselt on riigis eriolukorra väljakuulutamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid.
3.X.X. vaidlustas eelnimetatud Viru Vangla direktori käskkirjad vaidemenetluse raames ning taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras endale jalutuskäikude võimaldamist. Tartu Halduskohus kohaldas 24.04.2020. a määrusega nr 3-20-759 esialgset õiguskaitset, võimaldades X.X.-ile jalutuskäike kuni 24.05.2020. Vangla võimaldas X.X.-ile jalutuskäike alates 25.04.2020. Alates 29.04.2020 lõpetas vangla jalutuskäikudele saatmise piirangud (27.04.2020. a käskkiri nr 1-1/55).
4.X.X. esitas 17.03.2023 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus hüvitada talle 16.03.-24.04.2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega kaasnenud kahju 1500 eurot, viidates tervise kahjustamisele ning alandavale ja ebainimlikule kohtlemisele.
5.Viru Vangla jättis 15.05.2023. a otsusega nr 6-16/66-2 X.X. taotluse rahuldamata.
6.X.X. esitas 15.06.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 07. ja 14.10.2024 täiendavad seisukohad. Halduskohus menetles X.X. kaebust nõudes hüvitada Viru Vangla tekitatud mittevaraline kahju seoses 16.03.-24.04.2020 värskes õhus jalutuskäikude mittevõimaldamisega. Kaebaja põhjendused: 1) Vangla kohaldas piiranguid kinnipeetava jalutuskäikudele õigusvastaselt. Jalutuskäikudele kehtestatud piirangud ei ole põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) kooskõlas. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga on kaebaja hinnang kooskõlas. Kaebaja kinnipidamistingimused erinesid Viru Vanglas nn tavaosakonna tingimustest, sest kaebaja viibis tugevdatud järelevalvega osakonnas, mistõttu on jalutuskäikudele kehtestatud piirangute mõju kaebajale tugevam. 40 päeva värskes õhus jalutamise piiramist põhjustas kaebajale vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hingelist valu ja lootusetuse tunnet. Kahjustatud on kaebaja tervist ja alandatud inimväärikust. 2) Tekitatud kahju ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kaebajal diagnoositi hüpertooniatõbi ja muud terviseprobleemid, mis olid tingitud kehtestatud piirangutest. Olukorras, kus kaebaja ei saanud kambrit tuulutada ja osakonnas liikumisele olid kehtestatud piirangud, oli vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 2 tulenevatele igapäevastele jalutuskäikudele kehtestatud piirang ebaproportsionaalne ja kaebaja õigusi rikkuv. 3) Vangla esitatud tervisetõend ja õiend jalutuskäikudel käimise kohta on asjakohatud.
7.Viru Vangla palus 17.11.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 29.11.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis kaebaja taotluse vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks rahuldamata; jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Ei saa olla kahtlust, et nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Vanglal oli õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks. 2) Tartu Halduskohus asus haldusasjas nr 3-20-766 koroonaviiruse puhkemise nn esimese laine ajal märtsis 2020. a jalatuskäikudele seatud piirangu põhiseaduspärasuse osas seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ja kohaldatud meede oli õiguspärane. Toodud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, s.h jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pidanud vajalikuks neid täpsemalt refereerida. Vangla arvestas põhjendatult, et piirangu kehtestamise ajal valitses teadmiste ebakindlus viiruse ja selle levimise viiside ja ulatuse ning viiruse põhjustatud haiguse kulu ja
2
tagajärgede kohta. Käskkirjades viidatud uuringud ja muud dokumendid olid piirangu kohaldamise põhjenduste mõistmiseks asjakohased. 3) Riigikohus leidis 12.09.2023. a otsuses nr 3-21-884, et Tartu Vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamine 16.03.-28.04.2020 oli õiguspärane. Lisaks on jõustunud mitmed kohtulahendid, milles jalutuskäikude piiramist 2020. a märtsis ja aprillis seoses koroonaviiruse levikuga ei peetud õigusvastaseks (3-20-2314, 3-20-1367, 3-20-1067, 3-201277, 3-20-1457, 3-21-1645, 3-21-859, 3-21-1213). Ka leidis Tartu Halduskohus 04.08.2022. a otsuses nr 3-20-2022, et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel 2020. a märtsis ja aprillis kinni peetavate isikute jalutuskäikude piiramine ei olnud õigusvastane. Seda seisukohta kinnitas Tartu Ringkonnakohus 31.08.2023. a otsuses. Riigikohus ei tuvastanud jalutuskäikudele lühiajalise piirangu kehtestamises EIÕK-ga vastuolu. 4) Asjaolu, et kaebaja kinnipidamistingimused ja liikumisvõimalused võisid tugevdatud järelevalvega osakonnas olla nn tavaosakonnaga või teise vangla kinnipidamistingimustega võrreldes mõnevõrra piiratumad, ei anna alust pidada jalutuskäikudele kehtestatud piirangu mõju oluliselt tugevamaks. Kuna tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ohustanuks teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Seda seisukohta ei muuda kaebaja viited EIK praktikale. Arvestades piirangute kohaldamise üsna lühikest aega kaebaja suhtes, ei saa pidada piirangut sedavõrd intensiivseks, et see rikuks EIÕK art-te 3 ja 8 nõudeid. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee ja selle alamkomitee (CPT ja SPT) 2020. a juhised ja soovitused ei ole riikidele õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. 5) Vangla direktori käskkirjadega värskes õhus jalutamise õigusele kehtestatud ajutine piirang oli õiguspärane. Kahjunõude rahuldamise ühte eeldust – haldusorgani õigusvastast tegevust – ei esine. 6) Piirangu rakendamise üsna lühiajalist kestust arvestades on põhjusliku seose olemasolu vangla tegevuse ja kaebaja viidatud terviseprobleemide (s.h hüpertooniatõve ilmnemine) vahel vägagi küsitav. Põhjuslik seos on sedavõrd kaudne, et kahjunõue tervisekahju tekitamise aluse osas tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vangla tegevus piirangute kehtestamisel olnuks õigusvastane. 7) Kaebaja rõhus tervisekahju osas hüpertooniatõvele, mistõttu ei ole vangla esitatud väljavõte kaebaja terviseandmetest asjakohatu ega lubamatu. Ka ei ole hilisemate jalutuskäikude kasutamise sageduse kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab kaebaja tegevust selle õiguse kasutamisel nn tavaolukorras.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.X.X. esitas 29.12.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei vastanud kaebuse väidetele ja jättis tõendid hindamata. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, mistõttu kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-d 1 ja 2, § 157 lg-t 1, § 165 lg 1 p-i 4 ja EIÕK art 6 lg-t 1. Kohtu viidatud lahendid ei ole käesolevale vaidlusele üks-ühele kohaldatavad, kuna kaebaja olukord oli erinev võrreldes Viru Vangla tavaosakonnaga ja Tartu Vangla kinnipeetavatega (asjad nr 3-20-2022, 3-21884). Tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ole akendel luuke, mistõttu puudus kaebajal 40 ööpäeva juurdepääs värskele õhule. See faktiline olukord on tähtis, sest kaebaja olukorda ei saa samastada ega võrrelda olukorraga, mida vaagis Riigikohus asjas nr 3-21-884. Kohus jättis tähelepanuta, et EIK pidas EIÕK art 3 rikkumiseks olukorda, kus 40 päeva vältel ei võimaldatud COVID-19 isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus (Feilazoo vs Malta, nr 3
6865/19, 11.03.2021). Vangla pidanuks õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks arvestama ka õiguskantsleri seisukohta ning CPT ja SPT juhiseid ja soovitusi. 2) Kohus rikkus HKMS § 62 lg-d 2 ja 3. Kohus ei arvestanud, et vangla esitatud tõend 24.09.2009 hüpertooniatõve kohta on ekslik. Vangla õiend 2023. a jalutamiskäikude kohta on asjassepuutumatu. Ringkonnakohtul tuleb anda uus hinnang tõendite lubatavuse kohta. 3) Kohus ei vastanud kaebaja taotlusele otsekohaldada EIÕK art-t 3 ja seda tõlgendavat EIK praktikat. Kohus rikkus HKMS § 2 lg-d 2 ja 4, § 157 lg-t 1, § 158 lg-d 1 ja 4, § 165 lg-t 1 ning EIÕK art-d 6 ja 13. Kaebaja palus ringkonnakohtul otsekohaldada EIÕK art-d 3 ja 13 ning seda tõlgendavat EIK praktikat. 4) Jalutuskäikude keelamine oli vastuolus EIÕK art-ga 3 ja EIK lahenditega asjades Feilazoo vs Malta (nr 6865/19, 11.03.2021) ja Fenech vs Malta (19090/20, 01.03.2022). Jalutuskäikude ärajätmine vaidlusalusel perioodil tugevdatud järelevalvega osakonnas oli õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel, kuna sellega rikuti õigustamatult kaebaja inimväärikust ning moonutati VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigusi ja vabadusi. Tekitatud kahju ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos, mistõttu kuulub kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele.
10.Viru Vangla palub 27.01.2025. a vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Vanglateenistus pidi riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Asjaolu, et kaebaja paiknes piirangute kehtestamise ajal tugevdatud järelevalvega osakonnas, ei oma tähtsust, sest vältida tuli kõiki kontakte, mitte ainult kinnipeetavate vahelisi kontakte. Suur oli oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võib iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Kaebaja teistsugune arusaam ei tähenda, et vangla kehtestatud piirangud olid õigusvastased. 2) Arusaamatu on EIK nr 6865/19 lahendi asjakohasus. EIK lahendis nr 19090/20 EIÕK art 3 rikkumist ei tuvastatud. 3) Kaebajal on hüpertooniatõbi diagnoositud juba 24.09.2009. Kaebaja ei kasuta igapäevaselt värskes õhus jalutamise võimalust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Tartu Halduskohus asus 29.11.2024. a otsuses seisukohale, et vanglal oli õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks ja õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Kuna tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ohustanuks teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID19 kriisi lahendamise vajadusega. Arvestades piirangute kohaldamise üsna lühikest aega (ca kuu aega) kaebaja suhtes, ei pidanud halduskohus piirangut sedavõrd intensiivseks, et see rikuks iseseisvalt EÕIK art-te 3 ja 8 nõudeid. Halduskohus sedastas kokkuvõttes, et kahjunõude rahuldamise ühte eeldust – haldusorgani õigusvastast tegevust – ei esine. Halduskohtu hinnangul ei esinenud alust ka vangla esitatud tõendite tagastamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja mõneti samad väited, millele halduskohus 4
on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
13.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-is. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Seega kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivanud (RKHKo 30.11.2023, 3-22-1679, p 12). Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.Halduskohus asus otsuses põhjendatult seisukohale, et kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamise ühte eeldust – haldusorgani õigusvastast tegevust – ei esine. Kuna käesolevas haldusasjas ei leidnud tuvastamist vangla tegevuse õigusvastasus, mis on RVastS § 7 lg 1 kohaselt üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks, siis jättis halduskohus kaebaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber. Arvestades, et vastustaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, siis puudus halduskohtul alus tuvastada kaebajal mittevaralise kahju tekkimist väärikuse alandamise või ka tervise kahjustamise näol. Seda arvestades ei analüüsi ringkonnakohus vastustaja tegevuse ja kahju vahelist põhjuslikku seost, millele kaebaja apellatsioonkaebuses tugineb.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on väga põhjalikult põhjendatud. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole halduskohus tähelepanuta jätnud. Seega ei ole halduskohus otsuse tegemisel rikkunud kohtumenetluse norme (HKMS § 157 lg 1, § 165 lg 1 p 4) ega jätnud tõendeid hindamata nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61). Üksnes asjaolu, et halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei anna alust väita, nagu oleks halduskohus kaebaja väited ja esitatud tõendid käsitlemata jätnud.
16.Ka on sisutu kaebaja väide EIÕK art 6 lg 1 rikkumise kohta. EIÕK art 6 lg 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Seega sätestab EIÕK art 6 õiguse õiglasele kohtumenetlusele. Eelviidatud õigust ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja suhtes rikutud.
17.Kaebaja väitel ei ole halduskohtu viidatud lahendid haldusasjades nr 3-20-2022 ja 3-21884 käesolevas vaidluses asjakohased, kuna kaebaja olukord oli erinev võrreldes Viru Vangla tavaosakonnaga ja Tartu Vangla kinnipeetavatega. Ringkonnakohus möönab, et eelviidatud haldusasjade ja käesoleva kaasuse asjaolud on mõnevõrra erinevad, kuid leiab, et see ei mõjuta siiski halduskohtu seisukohtade õigsust, sest kõikides haldusasjades tuli kohtutel hinnata vanglates kehtestatud piirangute õiguspärasust jalutuskäikude mittevõimaldamisele 2020. a märtsis ja aprillis. Halduskohtu asjakohased põhjendused on toodud kohtuotsuse p-s 20, mida ringkonnakohus üle ei korda. 5
18.Kaebaja väitel jättis halduskohus tähelepanuta, et EIK pidas EIÕK art 3 rikkumiseks, et 40 päeva vältel ei võimaldatud COVID-19 isolatsiooni ajal jalutuskäike värskes õhus (Feilazoo vs Malta, nr 6865/19, 11.03.2021). Ringkonnakohtule jääb sarnaselt vastustajaga kaebaja viide EIK lahendile nr 6865/19 arusaamatuks. Viidatud EIK lahendi kohaselt viibis kaebaja eelnevalt pikalt isolatsioonis ja seejärel paigutati ta 7 nädalaks karantiini koos uute varjupaigataotlejatega, kes võisid olla COVID-19 haiged. Kuna eelviidatud EIK kaasuse asjaolud ja käesoleva kaasuse asjaolud ei ole sarnased, ei saa ringkonnakohus nõustuda kaebaja etteheitega halduskohtule selle EIK lahendi tähelepanuta jätmise kohta.
19.Ringkonnakohus loeb asjakohatuks ka kaebaja viite EIK lahendile Fenech vs Malta (19090/20, 01.03.2022), millele tuginevalt kaebaja leiab, et jalutuskäikude keelamine oli vastuolus EIÕK art-ga 3. EIK lahendis Fenech vs Malta leiti, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, ei ole tegemist EIÕK art 3 rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi, kui oli pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatu.
20.Kaebaja väitel pidanuks vangla jalutuskäikude võimaldamisel arvestama õiguskantsleri seisukoha ning Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee CPT (CPT) ning ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee SPT (SPT) juhiste ja soovitustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (p 20), et CPT ja SPT soovitused ja juhised riikidele ei ole õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Samale seisukohale on kohtupraktikas asutud ka õiguskantsleri seisukoha osas, mille järgi on COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmena värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine ülemäärane (vt halduskohtu otsuse p-s 17 tehtud asjakohane viide haldusasja nr 3-20-766 p-le 27). Ka õiguskantsleri seisukohad on vaid soovitusliku iseloomuga (õiguskantsleri seaduse § 351 lg 2), mis ei saa mõjutada kohtute seisukohti õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu põhjust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Kaebaja poolt viidatud soovitustest ei tulenenud vanglale kohustust kinnipeetavatele tingimata viiruse leviku ohjamiseks jalutuskäike võimaldada, kui piirang oli kinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitseks sobiv, vajalik ja proportsionaalne.
21.Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks kohaldama otse EIÕK art-t 3 ja seda tõlgendavat EIK praktikat. Nimelt põhjendas halduskohus kohtuotsust RVastS-i ja VangS-i asjassepuutuvate sätete ning neile tugineva kohtupraktikaga. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Normide hierarhiat arvestades tuleb kohaldada vaidlusalust õigussuhet kõige lähemalt reguleerivat sätet (RKPJKo 06.02.2023, 5-22-10, p 44), mistõttu on RVastS ja VangS normid prioriteetsed EIÕK normide suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtul ei olnud alust siseriikliku õiguse normide ning senise kohtupraktika kõrvale jätmiseks.
22.Kaebaja väitel rikkus halduskohus HKMS § 62 lg-d 2 ja 3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja halduskohtule tõenditena väljavõtte haigusjuhtudest (dtl 222) ja 31.10.2023. a õiendi jalutuskäikudest oktoobris 2023 (dtl 210). Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kuna kaebaja ise rõhus tervisekahju osas hüpertooniatõvele, siis ei ole vangla esitatud väljavõte kaebaja terviseandmetest, et kaebajal 6
on hüpertooniatõbi diagnoositud juba 24.09.2009, asjakohatu ega lubamatu. Ka ei ole hilisemate jalutuskäikude kasutamise sageduse kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab kaebaja tegevust jalutuskäikude kasutamisel nn tavaolukorras. Seega hindas halduskohus õigesti, et vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks alust ei esine. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub alus eelnimetatud tõendite vanglale tagastamiseks.
23.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.11.2024. a otsuse muutmata.
apellatsioonkaebuse
24.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 22,50 eurot) tema enda kanda. Viru Vangla ei ole menetluskulude taotlust esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.