X kaebus Viru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta X taotlus vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. detsembril 2024 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 kohaldati alates 16. märtsist 2020 kinni peetavatele isikutele mitmesuguseid piiranguid seonduvalt riigis eriolukorra väljakuulutamise ning COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise
3-20-759 levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis. Muu hulgas lõpetati kinnipeetavate saatmised igapäevastele jalutuskäikudele värskes õhus.
2.X (kaebaja) vaidlustas eelnimetatud Viru Vangla direktori käskkirjad vaidemenetluse raames ning taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras endale vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud jalutuskäikude võimaldamist. Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-759 peatati osaliselt käskkirjade nr 1-1/45, nr 1-1/46 ja nr 1-1/49 täitmine kaebaja suhtes ning kohaldati HKMS § 252 lg 4 alusel esialgset õiguskaitset võimaldades X-ile VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud jalutuskäike värskes õhus üks tund päevas 30 päevaks ehk kuni 24. maini 2020. Kaebajale võimaldati vanglas jalutuskäigud alates 25. aprillist 2020 ning alates 29. aprillist 2020 lõpetati vanglas jalutuskäikudele saatmise piirangud (v.a karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele, Viru Vangla 27. aprilli 2020. a käskkiri nr 1-1/55).
3.Kaebaja esitas 17. märtsil 2023 Viru Vanglale taotluse, milles palus hüvitada talle ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega kaasnenud kahju. Kaebaja nõudis hüvitist summas 1500 eurot, viidates enda tervise kahjustamisele ning alandavale ja ebainimlikule kohtlemisele. Viru Vangla jättis 15. mai 2023. a otsusega nr 616/66-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 15. juunil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/49 osalise õigusvastasuse kindlakstegemist (s.o jalutuskäikudele mittelubamise osas). Samuti nõudis kaebaja jalutuskäikudele mittelubamisega kaasnenud tervisekahju ning alandava ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kogusummas 1500 eurot. Kaebaja hinnangul on tegemist riigilõivuvaba kaebusega, kuid alternatiivselt palus kaebaja vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Samuti soovis kaebaja eksperdi kaasamist.
5.Tartu Halduskohus tegi 22. septembril 2023 määruse, millega muu hulgas tagastas X kaebuse osaliselt ehk Viru Vangla 17. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/49 osalise õigusvastasuse kindlakstegemise nõuetes (resolutsiooni p 2), jättis kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks väärikuse alandamisega tekitatud hüvitamisnõuet puudutavas osas rahuldamata (resolutsiooni p 4), jättis X kaebuse käiguta ja määras kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja. Kohus viitas kohtupraktikale sarnastes asjades ning hindas kaebuse perspektiivi väheseks.
6.Tartu Halduskohus võttis 18. oktoobri 2023. a määrusega menetlusse X kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses värskes õhus jalutuskäikude mittevõimaldamisega ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020. Ühtlasi andis kohus vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks ning jättis kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata.
7.Viru Vangla esitas 17. novembril 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata, ja haldusmenetluse tõendid.
8.Tartu Halduskohus määras 24. septembri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile
3-20-759 vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
9.Kaebaja esitas 7. ja 14. oktoobril 2024 täiendavad seisukohad, sh viited tema hinnangul asjakohastele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtulahenditele ning asus seisukohale, et senine siseriiklik kohtupraktika jalutuskäikudele seatud piirangute õiguspärasuse kohta on ekslik, vangla tegevust tuleb käsitleda õigusvastasena. Samuti on osad vangla esitatud tõendid asjakohatud ja tuleks tagastada.
10.1.Kaebaja jääb vanglale esitatud kahjunõudes märgitud põhjenduste juurde ning on seisukohal, et vangla kohaldas 2020. aasta kevadel piiranguid kinnipeetava jalutuskäikudele õigusvastaselt. Asjakohasel ajavahemikul jalutuskäikudele kehtestatud piirangud ei ole Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) kooskõlas. EIK praktikaga on kooskõlas kaebaja hinnang, et jalutuskäikudele kehtestatud piirang oli õigusvastane ning rikkus kaebaja põhiõiguseid. Vastustaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses analüüsiti Tartu Vanglas kehtestatud piiranguid, kuid kaebaja kinnipidamistingimused erinesid Viru Vanglas oluliselt nn tavaosakonna tingimustest, mistõttu on jalutuskäikudele kehtestatud piirangute mõju kaebajale tugevam. Värskes õhus jalutamise piiramine koostoimes muude kinnipidamistingimustega on kaebajale põhjustanud vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hingelist valu ning lootusetuse tunnet ning kahjustanud kaebaja tervist. Ka õiguskantsler on väljendanud seisukohta, et kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli COVID-19 leviku ajal ülemäärane ja võib kvalifitseeruda PS § 18 ja EIÕK art 3 rikkumiseks. Samas seisukohas viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide juhised, soovitused ja põhimõtted kinnitavad kaebaja positsiooni õigsust. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus asunud haldusasjas nr 3-21-884 seisukohale, et jalutuskäikudele seatud piirang oli õigusvastane. Asjaolu, et Riigikohus selle lahendi tühistas, ei ole ainumäärav, sest Riigikohus ei ole selles otsuses EIK praktikat piisavalt analüüsinud.
10.2.Kaebajale tekitatud kahju ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kaebajal diagnoositi hüpertooniatõbi ning muud terviseprobleemid, mis olid tingitud vangla kehtestatud piirangutest. Olukorras, kus kaebaja kambrit ei saanud tuulutada ning osakonnas liikumisele olid samuti kehtestatud piirangud, oli VangS § 55 lg-st 2 tulenevatele igapäevastele jalutuskäikudele kehtestatud piirang ebaproportsionaalne ning kaebaja õigusi rikkuv. Kaebaja heaolu sai oluliselt kahjustatud ning ta peab piirangu tagajärjel tekkinud terviseprobleemide tõttu võtma vererõhku alandavaid ravimeid. Samuti mõjutab see sporditegemise võimalusi tulevikus. Põhjuslik seos vangla rakendatud piirangute ning kaebajal ilmnenud terviseprobleemide vahel on ilmne.
10.3.Kaebaja kehakaal on olnud üle 10 aasta enam kui 125 kg, kuid igapäevased liikumisvõimalused tagasid terviseprobleemide, sh hüpertooniatõve, puudumise. Olukord muutus koroonaviiruse I laine ajal kehtestatud piirangute tõttu liikumisvõimalustele. Kahjunõude lahendamisel ei teavitanud vangla kaebajat, et kavatseb küsida arstilt arvamust ega andnud selgituse esitamiseks kaebajale võimalust. Arsti hinnang, et kaebaja viibimine üksikvangistuses ilma jalutuskäikudel osalemise võimaluseta asjakohasel ajavahemikul ei põhjusta kaebajale vaimseid, psüühilisi ega kehalisi kannatusi, on asjakohatu. Üksikvangistuse negatiivsed mõjud isiku tervisele võivad avalduda juba paari päevaga.
3-20-759
10.4.Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada EIK ning siseriiklike kohtute poolt analoogsetes asjades määratud hüvitiste suurusi ning kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema võrreldav sarnastes asjades EIK-i poolt väljamõistetud hüvitistega, kusjuures olulisimaks faktoriks on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg.
10.5.Vangla esitatud tervisetõend ning õiend jalutuskäikudel käimise kohta on asjakohatud ja tuleks vanglale tagastada. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut enda terviseandmete edastamiseks. Vangla selgitus oktoobris 2023 jalutuskäikudel käimise ulatuse kohta on asjakohatu, sest nimetatud ajal ei viibinud kaebaja lukustatud kambris ning tema liikumis- ja spordiga tegelemise võimalused osakonnas olid oluliselt paremad ning ta sai osakonnast seoses toidujagamise tööga ka ajutiselt väljuda. Pealegi ei ole vangla nendele tõenditele kohtueelses menetluses tuginenud.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.Vastustaja jääb otsuses ja selles viidatud käskkirjades esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. Vaidlustatud piirangute kohaldamine oli vanglas nn koroonaviiruse I laine ajal hädavajalik ja proportsionaalne, mistõttu ei ole mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks alust. Riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitsmise kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need on. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. Seda on möönnud ka EIK. Vanglal lasus kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tingimused vanglas viibivatele isikutele, sh vanglaametnikele.
11.2.Riigis eriolukorra kehtestamine tõi kaasa vajaduse kohaldada koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu kaitseks ka vanglas täiendavaid korralduslikke meetmed. Vanglateenistus pidi riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitaksid kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Seetõttu oli vajalik seada ajutiselt piiranguid kinnipeetavate igapäevategevusele, sh jalutuskäikude võimaldamisele. Piirangute kehtestamise ajal oli viiruse levikuviiside ja tagajärgede kohta vanglal piiratud informatsioon. Vanglale kättesaadavates teadusartiklites avaldatud teabe kohaselt võis viirus olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid või puuduvad need hoopis. Seega ei pruukinud vanglateenistusel olla koheselt nakatunud isikute ring ning nakkusohu ulatus täielikult teada. Samuti arvestas vangla piirangute kehtestamisel, et viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi ning isikute kokkupuutumise võimalusi oli vaja vähendada. Esines arvestatav oht, et viiruse levik toimub just kambritest väljaspool. Sellises olukorras lasus haldusorganil positiivne sekkumiskohustus, mis seisnes inim- ja pindkontaktide vähendamises. Samuti oli põhjendatud arvestada, et tegemist on väga nakkusohtliku olukorraga ning kriitiliste juhtumite arv võib osutuda ohuks tervele tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. Riikliku tervishoiusüsteemi toimevõime säilimine on avalik huvi, mis teenib nii kollegiaalset eesmärki kui individuaalselt igaühe põhiõiguse kaitse eesmärki, s.o elu ja tervise kaitset. Lisaks tuleb silmas pidada, et märtsis-aprillis 2020. aastal ei olnud veel tõhusat ravi COVID-19 haigusele, samuti ei olnud võimalik vaktsineerida SARS-Cov-2 viiruse vastu (esimesed vaktsiinid saabusid Eestisse 2020. aasta lõpus), lisaks puudus sel ajal isikute kiirtestimise võimalus.
11.3.Epideemia korral oli põhjendatud rakendada ennetavaid meetmeid, mille eesmärgiks oli tagada, et vangid ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste isikutega ja mille tulemusel vähenes vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk oluliselt. VangS § 55 lg-st 2 ei tulene, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine on lubamatu. Jalutuskäikude piiramine oli lähtuvalt VangS § 41 lg-s 2 sätestatust lubatav. VangS § 41 lg 2
3-20-759 teine lause kujutab endast seadusandja tegutsemisvolitust ettenägematute julgeolekuohtude puhuks. Julgeolek hõlmab lisaks rünnetele jms ohtudele ka muid olukordi, mis võivad isiku tervist või elu ohtu seada. Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei olnud asjakohasel ajavahemikul võimalik muude meetmetega saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide vangide elu ja tervis sedavõrd mõjusalt kaitstud. Piirangud vastasid karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonutanud seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Riiklikus eriolukorras oli kinnipeetavate jalutuskäikudele kohaldatud piirang kaalul olnud õigushüve arvestades proportsionaalne. Liikumispiirangute, sh jalutuskäikudele, kohaldamise eesmärk oli tõkestada viiruse võimalikku levikut vanglas. Vangla pidi kehtestama režiimi, mis on tõhus ega sõltu subjektiivsetest otsustest, kas isik soovib parajasti viibida kambris või kambrist väljaspool. Hilisem piirangute leevendamine ei muuda varasemalt rakendatud piiranguid iseenesest õigusvastaseks.
11.4.Kaebuses viidatud seisukohas ja enne COVID-19 pandeemia puhkemist tehtud kohtulahendites ei ole arvestatud pandeemiast tingitud eriolukorraga ja seetõttu ei ole need asja lahendamisel määravad. Kaebuses viidatud rahvusvaheliste juhiste, soovituste ja põhimõtetega on vangla piisavalt arvestanud.
11.5.Kaebajale piirangutega tervisekahju ei tekitatud. Hüpertooniatõve tekkepõhjuseid võib olla mitmeid. Meelevaldne on eeldada, et kaebaja haigestus vangla süül seetõttu, et ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020 kaebajale jalutuskäike ei võimaldatud. Seda enam, et kaebajal on hüpertooniatõbi tuvastatud juba 2009. aastal ning seda mõjutavad värskes õhus viibimise ajutise piiramise kõrval oluliselt enam teised tingimused, sealhulgas isiku eluviis ja isiku kaal. Lisaks juhib vastustaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei kasutanud jalutuskäikudel käimise võimalust täies ulatuses alati ka piirangutevabal ajal (nt 2023. aasta oktoobris kasutas kaebaja seda võimalust 12 päeval).
KOHTU SEISUKOHT
12.Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 kehtestati Viru Vanglas piirangud kinnipeetavate liikumisvabadusele osakondades ning lõpetati ajutiselt saatmised jalutuskäikudele. Käskkirjade kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmetena piirati muu hulgas kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigust.
13.Kaebaja esitas kahjunõude seoses jalutuskäikude piiramisega ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020. Kaebaja on seisukohal, et sellel ajavahemikul jalutuskäikude mittevõimaldamine oli õigusvastane. Kaebaja hinnangul piiras vangla seoses COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikuga tema õigusi ülemääraselt ja põhjustas talle mittevaralist kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises ja tervisekahjus (eelkõige seisneb hüpertooniatõve ilmnemises). Vanglale esitatud kahjunõudes piiritles kaebaja kahjunõude aluse selgelt üksnes jalutuskäikudele rakendatud piiranguga. Seetõttu kohus teiste piirangute õiguspärasust selles vaidluses ei hinda.
3-20-759
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes; tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
15.VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele, kuid vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Samale seisukohale asus Tartu Halduskohus ka kohtuasjades nr 3-20-766 ja nr 3-20-1367. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et vanglas kinnipeetavate isikute jalutuskäikude piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 41 lg 2, sest ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Seega oli kohtu hinnangul vanglal õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramiseks.
16.Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et ka väljaspool vanglat kehtestati legitiimsel eesmärgil samal ajal üleriigiliselt ulatuslikud piirangud ja meetmed eesmärgiga tõkestada koroonaviiruse levikut ja kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku toimimist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 3-21-1366, p 34 jj), samuti rakendati hilisemate koroonaviiruse puhangute ägenemisel veelgi rangemaid piiranguid (sh kaudne vaktsineerimiskohustus teatud toimingute tegemise eeldusena), mida on Riigikohus samuti pidanud põhiseaduspäraseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 5-22-4 ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157).
17.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Vangla pidi värskes õhus jalutamise õigusele piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning
3-20-759 tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu. Tartu Halduskohus on varasemas sarnases koroonaviiruse puhkemise nn esimese laine ajal märtsis 2020 jalatuskäikudele seatud piirangu põhiseaduspärasuse osas asunud seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli õiguspärane. Jalutuskäikudele kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel asus Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-20766 tehtud otsuses järgmistele seisukohtadele: „18. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda kevadel 2020 Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
19.Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks. Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas Covid-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli teave viiruse levimisviiside ja –kiiruse osas ebatäielik. Kuna teadaolevalt esines kaitsevahendite kättesaadavuses eelkõige märtsis, aga ka aprillis teataval määral probleeme, siis ei olnud rakendatud piirangutele tõsiseltvõetavaid alternatiive. Arvestada tuleb sedagi, et vangla pidi mõnevõrra ebaselges olukorras kevadel 2020 rakendama vanglas isikute tervise ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid kiiresti. Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et piisavat ohutust ei tagaks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga. Seetõttu ei õigustaks ka ainuüksi piisavate isikukaitsevahendite kasutamise võimalus piirangute kehtestamata jätmist.
20.Lisaks tuli vanglal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada vangla eripäradega. Kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda vanglas ilma saatjata; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada; korrarikkumisele reageerimine eeldanuks vanglaametnike lisandumist ja tähendanuks täiendavaid kontakte. Samuti ei oleks kinnipeetavate haigestumise korral nende ravi raskemate sümptomite (hingamispuudulikus jne) ilmnemise korral vanglas võimalik. Raskemini haigestunud kinnipeetavad tuleks siis paigutada väljaspool vanglat asuvatesse tervishoiuasutustesse ning sellega kaasneksid olulised rahalised tagajärjed seoses
3-20-759 tervishoiuteenuse osutamisega ja väljaspool vanglat viibimise ajal täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti esines tervishoiusüsteemi ülekoormamise oht. [- - -]
23.[- - -] Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. Kohus möönab, et vanglal oli alternatiivse meetmena võimalik kaaluda erinevate kaitsemeetmete kehtestamist ning jalutusterritooriumi suurendamist, samuti vähendada viiruse leviku ohtu pindade desinfitseerimisega, kuid need meetmed ei oleks iseseisvalt kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras ja viiruse levimise viisi ja kiiruse kohta esinenud teavet arvestades olnud piisavad. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui värskes õhus viibimise võimalustele oleks piiranguid lubatud kehtestada alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks levikuoht olnud vanglas oluliselt kõrgem. [- - -]
27.Kohus on teadlik, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on andnud 20. märtsil 2020 soovituse, milles kohaselt tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus. Nimetatud soovitus ei ole aga õiguslikult siduv ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Seda seisukohta ei muuda ka vanglatele ja Justiitsministeeriumile saadetud õiguskantsleri kirjas võetud seisukoht, et Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmena värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli tema hinnangul ülemäärane.“
18.Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas esitatud kahjunõude lahendamisel. Eelviidatud lahendis analüüsiti Tartu Vanglas kehtestatud analoogsete jalutuskäikudele kehtestatud piirangu olemust, mõju ja intensiivsust, kuid need seisukohad on kohaldatavad ka Viru Vangla analoogse piirangu hindamisel, sest nende intensiivsus ja mõju ei olnud kinnipeetavatele märkimisväärselt erinev. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2). Vangla on põhjendatult arvestanud, et piirangu kehtestamise ajal valitses ka teadmiste ebakindlus viiruse ja selle levimise viiside ja ulatuse ning viiruse põhjustatud haiguse kulu ning tagajärgede kohta. Piirangu kohaldamise käskkirjades kajastatud COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikuviiside ja mõjude osas viidatud uuringud ning muud dokumendid olid piirangu kohaldamise põhjenduste mõistmiseks asjakohased. Vangla ei ole kohaldanud piiranguid seoses teistes riikides valitseva olukorraga, vaid võttis piirangu kehtestamisel arvesse Eestis valitsenud tingimused.
3-20-759
19.Kohus arvestab lisaks, et senine kohtupraktika on olnud järjepidev küsimuses, kas 2020. a märtsis ja aprillis kinnipidamisasutustes kehtestatud piirangud jalutuskäikude võimaldamisele olid õiguspärased. Sarnases vaidluses asus Riigikohus 12. septembri 2023. a otsuses haldusasjas nr 3-21-884 seisukohale, et Tartu Vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamine 16. märtsist 2020 kuni 28. aprillini 2020 oli õiguspärane. Tartu Vanglas piirati eelnimetatud ajavahemikul kinni peetavate isikute jalutuskäike samadel põhjustel, mis Viru Vanglas ehk COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku takistamiseks. Riigikohus märkis eelviidatud 12. septembri 2023. a otsuses, et vangla sai piirangute kohaldamisel lähtuda vaid sel hetkel teada olnud ebapiisavatest alusandmetest koroonaviiruse kohta ning vaidlusaluse piiranguga kaasnev õiguse riive ei kaalunud üles piirangu kehtestamise eesmärki, milleks oli tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Vangla pidi ära hoidma koroonahaiguse vanglasisese leviku, kuna sellega võinuks kaasneda tõsised tagajärjed vangla julgeolekule. Oht koroonaviiruse vanglasiseseks laialdaseks levikuks oli suur, kuna epidemioloogiline olukord halvenes kogu riigis. Võimalike tagajärgede tõsidust kinnitab muu hulgas see, et arvestatav osa kinnipeetavaid kuulub riskirühma, kellele on koroonahaigus eriti ohtlik (vt 12. septembri 2023. a otsuse punktid 24 ja 26). Riigikohus leidis viidatud lahendis, et koroonapandeemia algusfaasis ei alandanud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine ei eraldi ega kogumis muude tingimustega kinnnipeetavate inimväärikust. Lisaks haldusasjale nr 3-21-884 on käesolevaks ajaks jõustunud veel mitmed esimese ja teise kohtuastme lahendid, milles jalutuskäikude piiramist 2020. a märtsis ja aprillis seoses koroonaviiruse levikuga ei ole peetud õigusvastaseks (nt haldusasjad nr 3-20-2314, 3-20-1367, 3-20-1067, 3-20-1277, 320-1457, 3-21-1645, 3-21-859, 3-21-1213). Samuti leidis Tartu Halduskohus 4. augusti 2022. a otsuses asjas nr 3-20-2022, et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel 2020. a märtsis ja aprillis kinni peetavate isikute jalutuskäikude piiramine koroonaviiruse leviku takistamiseks ei olnud õigusvastane. Seda seisukohta kinnitas Tartu Ringkonnakohus 31. augusti 2023. a otsuses. Muu hulgas sedastas ringkonnakohus otsuse punktis 13.7, et EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu ja vastustajaga, et piiranguid jalutuskäikudele ei saa pidada kaebajate inimväärikuse alandamiseks, arvestades piirangute kehtestamise eesmärki, kestust ja seda, et piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud leevendusmeetmed. Ringkonnakohus viitas, et EIK-i värskemas praktikas (1. märtsi 2022. a otsus Fenech vs Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas selles lahendis, et piirangud ei kehtinud vaid kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid kannatusi kui olid pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud. Ka Riigikohus ei ole vanglas jalutuskäikudele lühiajalise piirangu kehtestamises EIÕK-ga vastuolu tuvastanud.
20.Asjaolu, et kaebaja kinnipidamistingimused ning liikumisvõimalused võisid Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas olla selle eripärast lähtuvalt nn tavaosakonnaga või teise vangla kinnipidamistingimustega võrreldes mõnevõrra piiratumad, ei anna alust pidada jalutuskäikudele kehtestatud piirangu mõju oluliselt tugevamaks. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud kevadel 2020 tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik. Kohus möönab, et
3-20-759 jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju oli kaebaja jaoks oluline ning põhjustas ebameeldivusi. Kuna aga tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja viited EIK praktikale. Arvestades piirangute kohaldamise üsna lühikest aega (ca kuu aega) kaebaja suhtes, ei saa pidada piirangut sedavõrd intensiivseks, et see rikuks iseseisvalt EIÕK art 3 ja 8 nõudeid. Asjaolu, et Maailma Terviseorganisatsioon ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee ja selle alamkomitee (CPT ja SPT) on andnud 2020. aastal juhiseid ja soovitusi, milles kohaselt tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus, ei muuda kohtu seisukohta. Nimetatud soovitused ja juhised ei ole riikidele õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks.
21.Seega on kohus seisukohal, et Viru Vangla direktori käskkirjadega kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigusele kehtestatud ajutine piirang oli õiguspärane ning kahjunõude rahuldamise ühte eeldust (haldusorgani õigusvastast tegevust) ei esine. Kohus peab vajalikuks veel täiendavalt märkida, et piirangu rakendamise üsna lühiajalist kestust arvestades on põhjusliku seose olemasolu vangla tegevuse ja kaebaja viidatud terviseprobleemide (sh hüpertooniatõve ilmnemine) vahel vägagi küsitav. Põhjuslik seos on sedavõrd kaudne, et kahjunõue tervisekahju tekitamise aluse osas tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vangla tegevus piirangute kehtestamisel oleks olnud õigusvastane.
22.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 62 lg 3 alusel võib kohus tõendi tagastada. Kaebaja palub tagastada vangla esitatud väljavõtted kaebaja haigusjuhtudest ning õiendi, sest need ei ole tema hinnangul vaidluse lahendamiseks vajalikud. Kohtu hinnangul ei esine nende tõendite tagastamiseks alust. Kaebaja on ise tervisekahju osas rõhunud hüpertooniatõvele, mistõttu ei ole vangla esitatud väljavõte kaebaja terviseandmetest sellega seoses asjakohatu ega lubamatu. Samuti ei ole hilisemate jalutuskäikude kasutamise sageduse kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab kaebaja tegevust selle õiguse kasutamisel nn tavaolukorras. Kuna kohus leidis, et vangla tegevus piirangu kohaldamisel ei olnud õigusvastane, siis ei võta kohus sisulist seisukohta nende tõendite usaldusväärsuse ja tõendamisjõu kohta.
23.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.