12.jaanuari 2023. a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks vaatama kaebaja pöördumine uuesti läbi Kaebaja X. X.
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada kaebus selle esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD
1.X. X. esitas 14. novembril 2022. a Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaadi abi C. H. tegevuse peale seoses riigi õigusabi osutamisega. Riigi õigusabi määras kaebajale Harju Maakohus 7. septembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-10143. Kaebaja leiab, et advokaadi ülesandeks riigi õigusabi osutamisel oli analüüsida kaebajale tsiviilasjas nr 2-13-6457 nõu andnud kolme advokaadi tööd. C. H. analüüsis aga vaid ühe advokaadi tegevust. Kaebaja tegi uue riigi õigusabi taotluse, et ka ülejäänud kahe advokaadi tööd hinnataks. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 24. augusti 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2229488 riigi õigusabi andmast, leides, et kaebajale on juba selleks otstarbeks määratud õigusabi tsiviilasjas 2-20-10143. Lisaks selgitas advokaat kaebaja sõnul 14. oktoobri 2020. a talle kirjas valesti Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumise tähtaega.
2.Advokatuuri aukohus otsustas 12. jaanuari 2023. a otsusega mitte algatada aukohtumenetlust. Aukohus leidis, et C. H. tegevus ei vasta distsiplinaarsüüteo tunnustele. Advokaat ei rikkunud eetikakoodeksi § 14 lg-d 2 ja 3.
2.1.Aukohus märkis, et kaebaja teeb etteheiteid advokaadi tegevusele 2020. aasta septembris ja oktoobris. Nendest tegevustest on möödas rohkem kui kuus kuud, mille jooksul tuleb aukohtusse pöörduda (advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1). Seega on kaebaja pöördumine esitatud tähtaega ületades. Kuna kaebaja viitas ka 24. augusti 2022. a kohtumäärusele, millest kaebaja hinnangul tulenes advokaadi kohustus osutada jätkuvalt kaebajale riigi õigusabi, otsustas aukohus kaebuse sisuliselt läbi vaadata.
2.2.Aukohus selgitas, et Harju Maakohtu 7. septembri 2020. a määruse järgi rahuldas kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse osaliselt. Kaebajale anti riigi õigusabi vaid vandeadvokaat A. L. tegevuse ja sellest tuleneva võimaliku kahjunõude esitamise perspektiivi hindamiseks. Seda on C. H. teinud. Määrusest ei nähtu, et advokaat oleks pidanud lisaks hindama ka mõne teise advokaadi suhtes kahjunõude esitamise perspektiivi. Tsiviilasjas nr 2-229488 tehtud kohtumäärustest ei tulenenud advokaadile kohustust kaebajale riigi õigusabi edasi osutada.
2.3.Aukohtu hinnangul ei nähtunud esitatud materjalist ka advokaadi asjatundmatust. Advokaat on oma õigusliku seisukoha kujundamisel arvestanud konkreetse nõude asjaoludega, lähtunud kehtivast seadusest ja tutvunud asjakohase kohtupraktikaga. Advokaat on enda seisukohta kaebajale kirjalikult põhistanud. See, et kaebaja ei nõustu advokaadi õigusliku hinnanguga, ei näita advokaadi asjatundmatust.
3.X. X. esitas 20. aprillil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus aukohtu
12.jaanuari 2023. a otsuse tühistada ja kohustada advokatuuri kaebust uuesti läbi vaatama.
3.1.Aukohus ei pööranud oma otsuses tähelepanu asjaolule, et advokaat ei täitnud oma ülesannet hinnata kolme advokaadi tööd.
3.2.Advokaat andis kaebajale ebapädevat nõu, väites, et EIK-i pöördumise tähtaeg hakkab kulgema ringkonnakohtu otsuse tegemise ajast. Tegelikult hakkab tähtaeg kulgema menetlust lõpetava lahendi tegemisest. Selleks oli Riigikohtu määrus, millega kohus keeldus kassatsioonkaebust menetlusse võtmast. Aukohus kaebaja seda väidet täielikult ignoreerinud.
3.3.Aukohus ei ole kaebust sisuliselt läbi vaadanud ning on teinud põhjendamatu ja motiveerimata lahendi. Kui aukohus ei saanud kaebusest aru, tulnuks tal anda kaebajale võimalus kaebust täpsustada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Kaebaja on huvitatud isikuks advokatuuriseaduse tähenduses, kuna esitas aukohtule kaebuse advokaadi kohta, kes osutas talle õigusabi. Seega on kaebajal kaebeõigus aukohtu otsuse halduskohtus vaidlustamiseks.
5.HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on vähe intensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Praeguse kaebusega kaitstavate õiguste riive ei ole intensiivne. Võimalus pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole advokaadi kliendi õiguste kaitseks ette nähtud õiguskaitsevahend. Selle eesmärk on, et advokatuuril oleks olemas vajalik teave advokatuuri liikmete üle efektiivse distsiplinaarvõimu teostamiseks. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene huvitatud isikule õigust nõuda advokaadi karistamist. Oma kohustusi rikkunud advokaadi klient saab oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1214/98 p 10). Maakohtust hüvitise taotlemine ei eelda aukohtu poolt süüdimõistva otsuse tegemist.
2(3)
Seega on kaebajal kui huvitatud isikul küll õigus nõuda, et aukohus taotluse ettenähtud reegleid järgides läbi vaataks, kuid distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine või taotluse läbi vaatamata jätmine ei saa tema õigusi oluliselt rikkuda.
7.Kaebuse läbivaatamisel saab halduskohus kontrollida advokatuuri tegevust aukohtumenetluse läbiviimisel, mitte aga advokaadi tegevust huvitatud isikule õigusabi osutamisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-19-362 p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus kontrollib, kas kaebaja on saanud advokatuurile taotluse esitada ja kas advokatuur on taotluse läbi vaadanud menetlusreegleid järgides. Seda, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, otsustab aukohus kaalutlusõiguse alusel. Sellise otsuse sisu saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud).
8.Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohus on andnud mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada, on hinnanud menetlusosaliste seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
9.1.Aukohus ei ole jätnud tähelepanuta kaebaja väidet, et C. H. selgitas talle valesti EIK pöördumise tähtaega. Aukohtu otsusest saab järeldada, et aukohus ei tegelenud selle väitega sisuliselt põhjusel, et väidetav rikkumine leidis aset enam kui kuus kuud enne seda, kui kaebaja aukohtusse pöördus (AdvS § 16 lg 1 teine lause).
9.2.Aukohus on võtnud seisukoha kaebaja väite osas, et C. H. osutas talle õigusabi kohtumäärustega määratust väiksemas ulatuses. Seega on aukohus ka selles osas huvitatud isiku pöördumise menetlemise nõudeid järginud. Aukoha seisukoha põhjendatust kohus kontrollida ei saa.
9.Vaidlustatud otsusest ei nähtu seega menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi aukohtumenetluses. Seega pole tõenäoline, et kohus kaebuse rahuldaks ja aukohtu otsuse tühistaks.
10.Kuna kaebaja õiguste riive pole intensiivne ja kaebuse rahuldamine pole tõenäoline, tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
11.Kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastamise korral tasutud riigilõivu kaebajale ei tagastata (HKMS § 104 lg 5 p 2). Pihel Sarv (allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.