Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.10.2022 otsuse nr 12204210238-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi Kaebaja – X (Usbekistani Vabariigi kodanik, sündinud aa.aa.aaaa), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja AK
Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 09.03.2023
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebaja menetlusabi taotlus ning vabastada ta kohustusest tasuda esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu ning kanda kohtuistungi, kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimise kulusid.
2.Jätta rahuldamata kaebaja taotlus lugeda tema kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 esitatud faktiväited tõendatuks.
3.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
4.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud (sh riigi õigusabi osutamisega seotud kulud) jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud (sh kaebaja tasutud riigilõiv) jäävad menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Eestisse saabumise aeg tähemärgiga.
6.Tõlkida kaebajale vene keelde kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa. Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 11.05.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ollakse nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 punkt 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Usbekistani Vabariigi (edaspidi Usbekistan) kodanik X lahkus 2021. aasta augustis Ukrainasse, kust ta liikus sama aasta novembris edasi Rootsi Kuningriiki. Rootsis esitas ta 11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse ning kuna talle oli väljastatud Eesti viisa kehtivusega kuni 02.11.2022, siis tegi Rootsi Eestile Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, alusel Xi vastuvõtmispalve. Eesti rahuldas Rootsi vastuvõtmispalve, misjärel anti X Eestile üle bb.bb.bbbb.
2.Eestisse saabudes pidas Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) Xi kinni ning paigutas ta Tallinna Halduskohtu loal (haldusasi 3-22-791) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) alusel kinnipidamiskeskusesse. Samal päeval, st bb.bb.bbbb, tunnistati Xeile väljastatud pikaajaline viisa kehtetuks ning talle tehti vabatahtliku täitmise tähtajata lahkumisettekirjutus nr 1052254381 ning määrati 5-aastane sissesõidukeeld. X bb.bb.bbbb tehtud otsuseid ei vaidlustanud ning need on kehtivad.
3.Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas X Politsei- ja Piirivalveametile 21.04.2022. Seejärel peeti ta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) alusel kinni ning paigutati Tallinna Halduskohtu loal kinnipidamiskeskusesse (haldusasi 3-22-903). X vabastati kinnipidamiskeskusest 06.10.2022. 21.04.2022 esitatud rahvusvahelise kaitse taotluses tõi X (edaspidi ka taotleja) välja, et tema elu ohustavad Usbekistanis võimuorganid, kuna ta andis allkirja uue partei loomiseks. Seejärel ähvardati teda viia kusagile kohta teadmata ajaks ning oli olukordi, kus politsei tuli koju, teda pandi autole ja viidi kuhugi ruumi, kust ta pidi ise koju saama. Hilisemas menetluses täpsustas X, et Usbekistanis elades kogus ta registreerimata parteri registreerimiseks allkirju, mistõttu hakati teda kinni pidama. Samuti viidi teda politsei jaoskonda, teda hakati survestama ning tema peal rakendati füüsilist vägivalda, et ta loobuks erakondlikust tegevusest. Samuti tuli tema vanemate koju teade kriminaalasja algatamise kohta.
4.PPA tegi 12.10.2022 Xi rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes otsuse nr 12204210238-1 (edaspidi 12.10.2022 otsus), milles leidis, et taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 punktide 2 ja 7 alusel. PPA luges taotluse VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja lükkas selle § 20 lg 2 alusel tagasi. Otsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised:
4.1.Taotlejat pole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Ehkki taotleja tagakiusukartust tuleb hinnata poliitiliste veendumuste alusel ning ütluste alusel saaks tagakiusajaks pidada riiki juhtivat erakonda ning selle liikmeid, siis on tema ütlused ebausutavad. Taotleja seletused ei ole kooskõlas tema isikulise profiiliga ning samuti ei saa pidada usutavaks, et talle sai koduriigis osaks kirjeldatud käitumine. Taotleja sõnul oli
2 (12)
ta asutatava erakonna lihtliige, kes kogus erakonna asutamiseks vajalikke allkirju. Ühtegi kandvat rolli tal asutatavas erakonnas ei olnud. Ta ei ole erakonna asutajaliige ning tal ei ole kõrget poliitilist profiili. On ebausutav, et igal kinnipidamisel võeti sõrmejäljed ja küsiti samu küsimusi. Samuti ei ole usutav, et kui taotleja telefonist leiti opositsionääri videote jälgimine, siis eeldati, et ta tunneb isikut isiklikult. Taotleja sõnul peeti teda kinni põhjusel, et ta ei läheneks sellele erakonnale. Seda ei saa pidada usutavaks. Taotleja sõnul ei olnud ta asutatava erakonna juhiga isiklikult tuttav ning tema sõnul ei tegelenud ta kuni 2021. aastani poliitikaga. Ehkki mõistetav võib olla taotleja soov tuua Usbekistanis kaasa muutusi, siis ei ole tema isikuline profiil selline, et riik peaks soovima teda vägivaldselt kinni pidada. Taotleja on korduvalt eksinud kuupäevadega, mis samuti näitab, et tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Taotleja sõnul käis ta 29.01.2021 ning 05.02.2021 toimunud partei koosolekutel, kuid päritoluriigi info kohaselt parteil koguneda ei õnnestunud. Päritoluriigiinfost nähtub, et 2021. aastal valmistuti registreerima Tõe ja Progressi parteid, kuid asutamiskongressi ei õnnestunud pidada. Usbeki ametiasutused keelduvad partei registreerimisest, kuna paljud kogutud allkirjad on kehtetud. Usbekistanis on uue partei loomine keeruline, nt on registreerimiseks ajaline piirang ning lisaks tuleb koguda vähemalt 20 000 toetusallkirja. Ehkki erakonda ei õnnestunud registreerida, siis ei kinnita päritoluriigiinfo, et Usbekistanis toimuks laiahulgaline opositsionääride tagakiusamine. Kuigi välistada ei saa, et teatud profiiliga isikute suhtes võib riigivõimu tagakiusu esineda, siis ei ole võimalik kogutud info pinnalt järeldada, et asutamisel olnud partei lihtliikme või pelgalt partei toetamise tõttu saaks Usbekistanis osaks tagakiusamine. Ka partei asutajaliige peeti kinni vaid kolmeks päevaks, misjärel ta vabastati. Tõendamata on ka taotleja väide, et talle saadeti koju teade kriminaalmenetluse alustamise kohta. Sel põhjusel ei saa seda väidet pidada ka usutavaks.
4.2.Viibides Ukrainas otsis taotleja aktiivselt võimalust saabuda Euroopasse ning lisaks Eesti viisa taotlemisele ja selle saamisele, otsis taotleja ka Eestist tööandja, kelle juurde ta taotles ajavahemikuks 04.10.2021–01.01.2023 lühiajalise töötamise registreerimist. Viisat taotledes esitatud andmed ei kattu rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud andmetega, mistõttu on isik esitanud valeandmeid. Eestis alustatud illegaalimenetluses selgitas X, et tal on koduriigis äritegemisest tingitud võlad, mille suurus on 30 000 eurot ning taotleja sõnul on tegemist ka ühe rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjusega. PPA peab usutavaks, et Usbekistanist lahkumise põhjuseks ongi võlad. Kui taotleja oleks soovinud rahvusvahelist kaitset, oleks ta selle esitanud esimesel võimalusel.
4.3.Taotlejat ei ole põhjust pidada ka täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4 lg 3). Täiendava kaitse saamiseks peab esimene reaalne ja tegelik oht, aga praegusel juhul ei viita miski sellele, et taotleja võiks Usbekistanis viibides olla tõsises ohus.
5.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 07.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse. Pärast kaebuse korduvat käiguta jätmist ja kaebajale riigi õigusabi andmist võttis kohus kaebuse 23.01.2023 menetlusse nõuetes tühistada 12.10.2022 otsus ning kohustada PPA-d vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukohad
3 (12)
6.1.PPA 12.10.2022 otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Pagulasseisundi tuvastamise kontekstis on määravaks järgmised komponendid: põhjendatud kartus, tagakiusamine ning tagakiusamise põhjus. Kaebajal on põhjendatud kartus, et päritoluriiki naastes hakatakse teda tema poliitiliste vaadete ning opositsiooniparteisse kuulumise tõttu taga kiusama. Kui kaebaja lahkub Usbekistani, siis kogeb ta tõenäoliselt poliitilise tegevuse ja opositsioonierakonda kuulumise ning selle koosolekutel käimise tõttu tagakiusamist. Kaebajal on põhjendatud kartus, et ta võetakse ametivõimude poolt kinni, teda koheldakse ebainimlikult ning teda võidakse karistada ebaõiglase karistusega.
6.2.Kaebaja kirjeldab 05.02.2021, 15.03.2021 ning 29.06.2021 kinnipidamisi ja 16.03.2021, 05.2021 ning 18.06.2021 toimunud sündmusi. Kui kaebaja 29.06.2021 kinni peeti, siis vabastati ta alles 03.07.2021, misjärel viibis ta 04.07.2021–20.07.2021 haiglas. Ehkki kaebaja pöördus pärast vabanemist kohtusse ja inimõiguste organisatsioonidesse, siis ei saanud ta kaitset. 23.07.2021 tuli kaebaja vanemate majja õiguskaitseorganitelt kiri, milles oli märgitud, et kaebaja peab ilmuma 02.08.2021 Kaškandarinskii oblasti jaoskonda. Peale seda otsustas kaebaja riigist lahkuda ja valis sihtpunktiks Ukraina, kuivõrd Ukrainal on Usbekistaniga viisavabadus. Peale 24.02.2022 kui Venemaa ründas Ukrainat, hakkas kaebaja avaldama agressiooni ja Venemaa vastaseid kommentaare Facebookis. Peale seda hakkasid Usbekistani võimud kaebajat survestama ja kaebaja koju hakkasid tulema kirjad Usbekistani infoosakonnast.
6.3.Kaebaja on enda kinnipidamiste kohta andnud detailseid ütlusi ning kui need ei vastaks tõele, siis ei oleks kaebaja suutnud neid sellise detailsusega kirjeldada. Kinnipidamiste eesmärk oli kaebajat survestada poliitilises tegevuses edaspidi mitte osalema, mistõttu on ka usutav, et kui võimud said teada, et kaebaja oma poliitilisest tegevusest ei loobunud, päriti talt aru samade asjaolude kohta.
6.4.Kaebaja ülesanne oli Tõe ja Progressi parteis oli info levitamine ja allkirjade kogumine. Ka PPA päritoluriigi info kinnitab, et riigivõimud takistasid erakonna loomist ning kiusasid taga erakonna asutajat ja esimeest. Muuhulgas on PPA viidanud artiklile, mille kohaselt on Usbekistanis jätkuvalt näha politseiriigi elemente: riik kasutab julgeolekuteenistuste kaudu sundi ja repressiivseid meetodeid, mis pole muutunud ka pärast Mirziyovevi võimule tulekut. Usbekistanis ei arvestata inimõigustega ning muuhulgas kiusatakse taga Allakulovi toetajaid. Isikute suhtes pannakse riigivõimu poolt toime vaimset ja füüsilist vägivalda ning kohaldatakse ebaproportsionaalseid karistusi. Samuti on inimestel, keda on riigivõimude poolt ebainimlikult koheldud, keeruline saada riigi poolt kaitset. Sellest tulenevalt on kaebaja kartus oma elu, tervise ja vabaduse pärast põhjendatud, kuivõrd riiki naastes võib kaebajat Allakulovi toetamise eest samuti ees oodata kinnipidamine, kriminaalmenetlus, võimude poolt väärkohtlemine ja ebainimlik karistus.
6.5.Usbekistani ametivõimud on teadlikud kaebaja poliitilisest meelsusest ning kuna kaebaja jälgis opositsionäär Safarit, siis järeldasid ametivõimud sellest, et kaebaja nõustub tema mõtetega ning on samuti riigivõimu vastaselt meelestatud. Kaebaja sõnul kujunes tema poliitiline meelsus välja juba 2016. aastal ning temast sai opositsionäär. Usutavasti ei avanenud kaebajal varasemalt võimalust oma poliitilist meelsust väljendada, kuivõrd uute erakondade loomine ja poliitilise meelsus väljendamine on Usbekistanis äärmiselt piiratud. Kui kaebajal avanes võimalus liituda Tõe ja Progressi parteiga, ei olnud ta nõus oma tegevusest loobuma.
6.6.Kaebaja on avaldanud ka Facebookis ja Youtube’s Venemaa agressiooni vastaseid kommentaare ning ta ei nõustu PPA väitega, et tema ütlused ei ole usutavad ning tema selgitused ei ole kooskõlas isikulise profiiliga. Asjaolu, et kaebaja oli erakonna lihtliige ei välista tema
4 (12)
tagakiusamist. Erakonna registreerimiseks oli vajalik lühikese aja jooksul koguda 20 000 allkirja. Kaebaja tegeles allkirjade kogumise ja info levitamisega, mida Usbekistani võimud püüdsid takistada ning millest tulenevalt hakati kaebajat tagakiusama. Ka PPA enda poolt viidatud allikad kinnitavad, et taga ei kiusatud mitte üksnes partei esimeest Allakulovit, vaid ka Allakulovi toetajad valimiste eelselt. Seega ei välista asjaolu, et kaebaja oli nn lihtliige ja tal puudus kõrge poliitiline profiil, kaebaja tagakiusamist.
6.7.Kui kaebaja pagulaseks ei kvalifitseeru, siis tuleb teda tunnustada täiendava kaitse saajana VRKS § 4 lg 3 punkti 2 alusel. Kaebaja suhtes võidakse rakendada ebaseaduslikke meetmeid tema vastu süüdistuse koostamiseks. Kaebajat peetakse äärmuslaseks opositsioonierakonda kuulumise tõttu. Kaebajat on korduvalt seetõttu kinni peetud ja ülekuulatud ning nende käigus on kaebajat pekstud ja ebainimlikult koheldud. PPA on oma otsuses ise välja toonud, et võimud ahistasid Tõe ja Progressi partei esimeest ja asutajat Allakulovit ja teisi teda toetanuid valimiste eel. PPA toob otsuses välja, et 2020. aastal jõudis ÜRO piinamisvastane komitee järeldusele, et „piinamist ja väärkohtlemist pannakse jätkuvalt toime osalisriigi õiguskaitse-, uurimis- ja vanglaametnike õhutusel ja nõusolekul, peamiselt ülestunnistuste või vanglaametnike poolse väljapressimise eesmärgil.“ Lisaks on PPA oma otsuse lk-l 11 kirjeldanud juhtumit, kus isik mõisteti 15 aastaks vangi ebamääraste süüdistuste alusel, mille kohaselt teda süüdistati sidemetes opositsioonitegelastega ja ta olevat äärmuslane. Eeltoodut arvesse võttes on oht kaebaja õiguste rikkumiseks enam kui reaalne.
6.8.PPA on selgelt väljendanud, et punktides 2.2.6–2.2.15 toodud asjaolude üle vaidlust ei ole. Seega on PPA asjaolud HKMS § 60 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Kohus võib lugeda menetlusosalise väidetud faktilised asjaolud tõendatuks, kui teised menetlusosalised võtavad selle omaks ning omaksvõtt ei kahjusta menetlusvälise isiku õigusi ega avalikke huve (HKMS § 60 lg 2 I lause). Kaebaja palub kohtul lugeda kaebaja 12.12.2022 menetlusdokumendi punktides 2.2.6 kuni 2.2.15 välja toodud faktilised asjaolud tõendatuks. Lisaks on PPA kaebuse vastuse punktis 3.2 märkinud, et vaidlust ei ole kaebaja 12.12.2022. a menetlusdokumendis 2.2.16 kuni 2.2.19 kirjeldatud PPA 12.10.2022. a otsuse sisu osas. Selliselt on PPA nõustunud muuhulgas sellega, et Usbekistanis on jätkuvalt näha politseiriigi elemente – riik kasutab julgeolekuteenistuste kaudu sundi ja repressiivseid meetodeid ning võimud ahistasid Allakulovit ja teisi teda toetanuid valimiste eel.
6.9.Kaebaja ei eita, et tal on Usbekistanis 30 000 euro suurune võlg, kuid see on seotud äritegevusega ning kaebaja on selgitanud, et keegi teda sel põhjusel ei ähvarda. Võla olemasolu ei lükka ümber kaebaja väiteid tema tagakiusu kohta seoses opositsioonipartei toetamisega. Samuti on mõistetav, et teises riigis viibides läheb isik tööle, kuna igakuised elamiskulud tuleb tasuda. Kaebaja on temaga 28.07.2022 intervjuus selgitanud, et läks just Ukrainasse, kuna teadis, et sinna on kogunenud selliste inimeste hulk, kes võivad teda kaitsta. Sellest tulenevalt ei mõistnud kaebaja vajadust esitada koheselt rahvusvahelise kaitse taotlust.
7.Vastustaja seisukohad
7.1.PPA 12.10.2022 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vaidlust pole kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 kirjeldatud asjaolude üle ning kaebaja on samu asjaolusid kirjeldanud ka rahvusvahelise kaitse menetluses. Vaidlust pole ka kaebuse punktis 2.2.16–2.2.19 kirjeldatud PPA 12.10.2022 otsuse sisu osas. Ehkki vastustaja nõustub kaebuse punktis 2.2.20 toodud väidetega, mis puudutava inimõiguste rikkumisi Usbekistanis, siis ei nõustu PPA kaebajaga, et see põhjendab kaebaja kartust. Kaebajal on võlgnevusi ligikaudu 30 000 dollari ulatuses ning asjaolu, et Ukrainasse saabudes kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust,
5 (12)
vaid asus tööle, viitab pigem sellele, et kaebaja tegelik eesmärk võis olla tulu teenimine. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja on temaga peetud vestlusel põhjendanud rahvusvahelise kaitse taotluse mitteesitamist Ukrainas järgmiselt: „elamistingimused ja võimalused ei ole Ukrainas eriti head ja püüdsin minna kuhugi riiki, kus on parem kui Ukrainas.“. Kui kaebajal oli tema sõnul Ukrainas turvaline viibida selle tõttu, et Ukrainas olid inimesed, kes said teda kaitsta, ei oleks kaebajal olnud põhjust tagakiusu kartusest tulenevatel põhjustel Ukrainast lahkuda. Selle asemel tegi kaebaja Eesti D-liiki viisa, lühiajalise töötamise registreeringu ning suundus Eesti asemel Rootsi.
7.2.Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et ta on kirjutanud kommentaare, kuid aru ei ole saada nende lisamise aeg ning kas need on avalikult nähtavad. Lisaks ei ole eluliselt usutava, et kahe kommentaari jätmine äratab Usbekistani ametivõimudes sedavõrd suurt huvi, et see tooks endaga kaasa tagakiusamise. On võimalik, et ülekuulamise käigus võetakse isikutelt ebaseaduslikult telefone, kuid mitte igasugune negatiivne sündmus isiku elus ole aluseks rahvusvahelise kaitse andmiseks. Pärast telefoni äravõtmise vahejuhtumit kaebaja vabastati ning mingisugust süüdistust kaebajale ei esitatud. Kaebaja ei ole esitanud PPA-le tõendeid jaoskonda kutsumise kohta ning kriminaalasja algatamisega ähvardamise kohta ning vastustaja seab nimetatud kirja või kutse olemasolu kahtluse alla. Ei ole eluliselt usutav, et saades 23.07.2022 teada sellise kirja saabumisest ning lahkudes 27.07.2022 Usbekistanist Ukrainasse väidetava tagakiusamise hirmu tõttu, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks nimetatud kirja või selle koopiat kaasa võtta, et tõendada sellega enda tagakiusu kartust. Kaebaja sai 27.07.2022 ilma takistusteta lahkuda Usbekistanist Ukrainasse. Ei ole eluliselt usutav, et isikul, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus (või on riigil kavas seda lähiajal teha), oleks võimalik vabalt päritoluriigist lahkuda.
7.3.Kaebaja tõenditena esitatud fotod ei kinnita, et ta oleks isiklikult üritusel osalenud ning samuti ei ole arusaadav, millise üritusega on tegu. Ka kaebusele lisatud tõendid ei kinnita, et nimetatud isikutele oleks määratud trahve; eeldusel, et trahvid nendele isikutele määrati, puudub teave, mille eest trahvid määrati; on ebaselge korraldatud meeleavalduse eesmärk. Nimetatud asjaolud ei võimalda jõuda järelduseni kas nende isikute poolt on toime pandud kaebaja tegevusega samaväärsed teod ning kas nende isikute profiilid on võrreldavad kaebaja profiiliga. Samuti ei saa võrrelda erakonna esimehe ja lihtliikme profiile. Kaebaja profiil ei viita, et tegu oleks isikuga keda võimuorganid sooviksid taga kiusata või kinni pidada.
7.4.Kaebaja eesmärgiks ei olnud rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine. Ta ei esitanud rahvusvahelist kaitset kohe Rootsi saabudes, vaid 11.03.2021. Samuti esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis 21.04.2021, mitte cc.cc.cccc, kui ta Eestisse saabus.
7.5.PPA ei ole kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 toodud faktiväited omaks võtnud. Vaidlust ei ole asjaolude kirjelduse osas, kuid vaidlus on nende autentsuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada.
8.1.VRKS § 4 lg-st 1 tulenevalt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega
6 (12)
suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu.
8.2.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu.
9.Tagakiusamise ja tõsise ohu tuvastamise alused on toodud VRKS §-s 19. Tagakiusamisena võib käsitada mh füüsilist või vaimset vägivalda; diskrimineerivaid seadusandlikke, täidesaatva või kohtuvõimu meetmeid ja nende rakendamist; diskrimineerivat süüdimõistmist või ebaproportsionaalset süüdimõistmist või karistuse kehtestamist; samuti ligipääsu puudumist õiguskaitsele, mis peab kättesaadavuse korral olema tõhus ja püsiv (VRKS § 19 lg 6). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).
10.Nii VRKS § 19 lg-s 2 sätestatud tagakiusu viisid kui ka VRKS § 4 lg-s 3 kehtestatud tõsise ohu liigid ei ole esitatud ammendavalt. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C465/07, punkt 31, jt). Sama seisukoht kohaldub ka võimaliku tagakiusu hindamisel. Seejuures tuleb tähele panna, et tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki. Pagulasena tunnustamiseks ei pea taotleja juba olema kogenud põhiliste inimõiguste ränka ja/või korduvat tõsist rikkumist, vaid varjupaika võib taotleda sellise tagakiusuriski vältimiseks (direktiivi 2011/951 art 4 – faktide ja asjaolude hindamine).
11.VRKS poliitilise vaate mõistet ei ava. Küll aga teeb seda VRKS-i aluseks olev direktiiv 2011/95. Viidatud direktiivi artikli 10 lg 1 alapunkti e) kohaselt „poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Nii õigus omada poliitilist veendumust kui sõnavabadus (mis hõlmab ka oma poliitilise meelsuse väljendamise vabadust) on fundamentaalsed vabadusõigused.
12.Mõistet „poliitilised vaated“ on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt defineeritud ning tõdetud, et seda tuleb tõlgendada laialt ning see mõiste võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. See eeldus tugineb mitmele asjaolule. Kõigepealt väljendi „eelkõige“ kasutamine selleks, et loetleda mitteammendavalt asjaolud, mis võivad seda mõistet määratleda. Seejärel ei ole mainitud mitte ainult „vaateid“, vaid ka „ideid“ ja „veendumusi“ potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
7 (12)
„poliitika“ või „meetoditega“ seotud küsimustes, ilma et taotleja oleks tingimata tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes. Lõpuks on rõhk asetatud sellele, kuidas tagakiusajad nende „poliitilist“ laadi tajuvad (C-280/21, punktid 21 ja 27). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest /.../ veendumustest /.../ või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17; Eesti kohtupraktika haldusasjades 3-18-388 ja 3-18-248 jm). Sellest kohtupraktikast juhindumise sobivust poliitilise meelsuse alusel tagakiusu asjades on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.04.2020 otsuse nr 3-19-2090 punktis 17.
13.Seega tuleb poliitilise meelsuse hindamisel lähtuda selle mõiste laiast tähendusest ning poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates ei tule analüüsida mitte seda, kuidas kaebaja peaks või võiks tagakiusu vältimiseks päritoluriiki naastes käituda, vaid hinnata tuleb tema isiklikke asjaolusid, eeldatavat (eelkõige sisemisest veendumusest ajendatud) käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusuohtu. Samuti ei saa poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates lähtuda üksnes minevikusündmustest, vaid teha tuleb ka prognoosotsus tulevikuks, ehk ajaks, mil isik päritoluriiki naaseb.
14.Kohus nõustub PPA 12.10.2022 otsuse 2 põhjendustega neid kõiki kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2). Enne kaebaja kaebuses esitatud väidetele vastamist soovib kohus peatuda aga sellel, kas vastustaja võttis kaebusele vastates omaks kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 kirjeldatud asjaolud. Ehkki vastustaja vastas kaebusele vastates, et vaidlust kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 toodud asjaolude üle ei ole, siis ei saa sellest järeldada faktiliste asjaolude omaksvõttu HKMS § 60 lg 2 tähenduses. Kohtu hinnangul on PPA sõnastus ekslik ning seda kinnitab PPA vastava seisukoha teine lause, kus PPA märgib, et kaebaja on samu asjaolusid kirjeldanud PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ning PPA ei ole nendega nõustunud. Seega võttes aluseks kaebuse vastuse tervikuna, siis saab PPA seisukohast järeldada, et PPA nõustub sellega, et kaebaja on selliseid väiteid esitanud. Seda kinnitab ka tõik, et kaebuse punktides 2.2.6–2.2.15 toodud asjaoludele vaidles kaebaja vastu. Nt on kaebuse punktis 2.2.13 kaebaja väitnud, et tema vanemate juurde tuli kiri, kuid kaebusele vastates on PPA jäänud oma väite juurde, et kaebaja väide on tõendamata3. Seega tuleb pidada kaebuse vastuse sõnastust ekslikuks. Et tegemist oli eksliku sõnastusega kinnitas vastustaja esindaja ka 03.03.2023 menetlusdokumendis4 ning kohtuistungil.
15.Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja esitatud väidete alusel tuleb tema tagakiusukartuse aluseks pidada poliitilist meelsust ning tagakiusajaks tema päritoluriiki juhtivat erakonda ning selle liikmeid (vaidlustatud otsuse punkt 1.2). PPA käsitles kaebaja poliitilist meelsust ja sellest tulenevat võimalikku tagakiusu põhiliselt otsuse punktis 1.4, kuid täiendavalt kaebaja vastuväidete alusel ka punktis 3. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja ütlustes esinevad vastuolud on sellised, et põhjendatud on kahelda nende usaldusväärsuses. Seejuures ei ole kaebaja esitanud ka tõendeid, ehkki PPA selgitas seda vajadust kaebajale korduvalt5.
16.VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses Kaebuse lisa (dtl 17–34). vt PPA vastuse punkt 3.5 (dtl 231).
Kaebuse lisa 13, küsimus 38 (dtl 283), küsimus 62 (dtl 285), kaebuse lisa 3 (dtl 243–253)
8 (12)
F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. Kohtu hinnangul on kaebaja üldine usaldusväärsus madal ning tõendid, mida PPA palus kaebajal esitada, olid sellised, mille esitamine oleks olnud võimalik.
17.Kaebaja rahvusvahelise kaitse vajaduse puudumist ja kaebaja üldist ebausaldusväärsust näitavad kaebaja üldised, ebamäärased, vastuolulised ja ajas muutnud ütlused haldusmenetluses. Kohus möönab, et ei saa välistada, et kaebajal võis olla Usbekistanis ametivõimudega kokkupuuteid, kuid neid kokkupuuteid ei saa pidada tagakiusuks VRKS § 19 lg 2 tähenduses ega ka tõsiseks ohuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohus märgib etteruttavalt, et nõustub PPA-ga, et isiku sooviks ei olnud lahkuda kodumaalt tagakiusu eest, vaid tema eesmärgiks oli majandusliku järje parandamine. Seda kinnitab muu hulgas ka 21.04.2022 vestlusel PPA küsimusele, miks soovite rahvusvahelist kaitset, antud vastus, et lisaks poliitilistele põhjustele on tal võlad 6 . Kaebaja töötas ebaseaduslikult Rootsis, kus tal olid naisepoolsed sugulased, kes oleks talle saanud reaalse tagakiusu korral selgitada rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust (vt ka Tallinna Halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused asjades 3-22-721 ja 3-22-903). Kuna Rootsis olid naise sugulased ning kaebaja kirjeldas 28.07.2022 vestlusel ka väidetavalt tema naisele osaks saanud kannatusi, siis oleks vähemalt sugulased, kes on Rootsis elanud ning teavad sealset sotsiaalsüsteemi, pidanud kaebajale selgitama rahvusvahelise kaitse taotlemise võimalust. Kaebaja esitas aga rahvusvahelise kaitse taotluse Rootsis alles siis, kui ta oli ebaseaduslikult töötanud ning politsei ta kinni pidas. Vaidlust ei saa olla, et kaebajal oli võimalik rahvusvahelist kaitset taotleda nii Ukrainas, Rootsis kui ka Euroopa Liidu riikides mida ta teekonnal Rootsi läbis. Kaebaja kirjeldas istungil oma reisiteekonda Rootsi ning selgus, et tal õnnestus Rootsi siseneda alles teisel korral. Esimesel korral kui kaebaja püüdis Rootsi siseneda laevalt, siis saadeti ta Poola tagasi. Rootsi sisenemine õnnestus teisel korral, kui laeva asemel valis kaebaja reisimarsruudi maismaad mööda. Seega lisaks Rootsile oleks kaebajal olnud võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset ka Poolas. Mis puudutab aga Ukrainas taotluse esitamata jätmist, siis ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei teinud seda põhjusel, et seal oli olemas kogukond, kes sai talle kaitset pakkuda. Kaebaja selgitas Ukrainast lahkumist ning seal rahvusvahelise kaitse taotluse esitamata jätmist sellega, et elamistingimused ja võimalused ei ole Ukrainas eriti head ja püüdsin minna kuhugi riiki, kus on parem kui Ukrainas7. Seega nähtub kaebaja ütlustest, et tema sooviks oli pigem elujärje parandamine ning nõustub kohus PPA-ga, et kaebaja ei esitanud esimesel võimalusel rahvusvahelise kaitse taotlust (VRKS § 201 punkt 7).
18.Samuti nõustub kohus 12.10.2022 otsuses tooduga, et kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid seletusi nende asjaolude kohta, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised (VRKS § 201 punkt 2). Vastuolud kaebaja ütlustes, millele PPA otsuses viitab ning millega kohus ka nõustub, ei ole vähetähtsad või juhuslikud. Ainus väide, mis on kaebaja ütlustes jäänud samaks, on soov saada rahvusvahelist kaitse poliitilise meelsuse alusel. Asjaolud, mis kirjeldavad kaebaja poliitilist meelsust või mis peaks olema seotud väidetava tagakiusuga, on aga ajas muutunud. Kohtu hinnangul on PPA põhjendatult lugenud kaebaja väited selles osas ebausaldusväärseks ning ehkki kohus ei pea PPA lisa 10 (dtl 272). PPA lisa 14, küsimuse 21 vastus (dtl 289).
PPA lisa 10 (dtl 270–272).
9 (12)
vajalikuks tuua välja kõiki vastuolusid kaebaja antud ütlustes, siis peab kohus vajalikuks peatuda siiski kaebaja esmasel vestlusel ning järgnevatel vestlustel antud vastuoludel.
18.1.21.04.2022 toimunud vestlusel8 selgitas kaebaja, et ta andis allkirja, et riigis oleks uus partei. Teda ähvardavad selle riigi politseinikud poliitiliste vaadete tõttu ning talle öeldi, et temale ja tema perekonnale tehakse sel põhjusel halba ning ta peab oma allkirjast loobuma. Seejuures märkis kaebaja, et suuliselt ähvardati kõiki, kes allkirja andsid. Kui PPA palus täpsustada, et mida kaebaja selle halba tegemise all mõtleb, siis selgitas kaebaja, et talle öeldi, et teda lüüakse ning ähvardati, et teda viiakse kusagile kohta teadmata ajaks. Ta ei mäleta, aga vist oli ähvardusi 3 korda. Sündmused leidsid aset vist 2020 aastal novembrist veebruarini.
18.2.28.07.2022 toimunud vestlusel8 selgitas kaebaja, et probleemid olid 2021. aastal 21. jaanuarist kuni augusti alguseni. 29.01.2021 oli partei asutamise koosolek ning samal päeval pani ta end sinna kirja. Ka 05.02.2021 oli koosolek ning teel koju hakkasid kaebajat jälitama õiguskaitseorganid, kes pidasid ta kinni ja viisid jaoskonda, kus temaga vesteldi 4 tundi. Ka 15.03.2021 tulid õiguskaitseorganid kaebaja juurde koju ja viisid kaebaja keeldumise peale ta jaoskonda, kus teda peksti ja süüdistati osalemises terroristlikes organisatsioonides. Seejärel lukustati kaebaja keldrisse, kust ta vabastati järgmisel päeval. Kuna partei liidril tekkis vajadus saada 20 000 allkirja, millest kaebaja sai teada Justiitsministeeriumist, siis abistas ta liidrit info levitamisel ning ta kogus allkirju erinevates kohtades – tööl, turgudel, tuttavate hulgas. Pärast seda sunniti kaebaja perekonda end vaktsineerima. 18.06.2021 palus direktori asetäitja tal töölt lahkuda, mida kaebaja ka tegi. 29.06.2021 pidi kaebaja minema piirkonna kvartali asetäitja juurde, kus olid ka õiguskaitseorganid. Sealt sunniti kaebajat minema õiguskaitseorganite jaoskonna ülema juurde jaoskonda. Kuna kaebaja sõnul ta minna ei soovinud, siis pandi ta pikali maha, talle pandi peale käerauad ning sunniti minema autosse. Jaoskonnas peksti kaebajat uuesti ning ta viidi keldrisse, kus ta oli umbes kolm päeva. Pärast vabanemist viibis ta haiglas 04.07.2021–20.07.2021. 23.07.2021 tuli vanemate majja kiri õiguskaitseorganitelt, et kaebaja tuleks ilmuks 02.08.2021 jaoskonda.
19.Nagu näha, siis 21.04.2022 ei rääkinud kaebaja sõnagi sellest, et ta oleks ise olnud erakonna lihtliige või isik, kes oleks aktiivselt allkirju kogunud. 21.04.2021 vestlusel selgitas kaebaja, et oli andnud lihtsalt allkirja, misjärel teda sarnaselt teistele allkirja andnud isikutele ähvardati. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et isik jätab rääkimata kõik sedavõrd traumeerivad sündmused ja oma rolli partei asutamisel, mida ta kirjeldas 28.07.2022 vestlusel. Samuti on tähelepanuväärne ka see, et esmasel vestlusel väitis kaebaja, et sündmused juhtusid 2020. aasta novembrist kuni 2021. aasta veebruarini, kuid 28.07.2022 vestlusel teadis kaebaja igasuguseid kuupäevi. Kohus peab usutavaks, et 28.07.2022 vestlusel antud ütlused on liialdatud, et põhjendada kuidagi enda rahvusvahelise kaitse vajadust. Kohus ei välista, et kaebaja on võtnud fragmente meedias avaldatust ning esitlenud neid endaga juhtunud sündmustena. Seda kinnitab ka asjaolu, et algselt ütlusi andes ei osanud kaebaja ühtegi konkreetset juhtumit välja tuua. On usutav, et mõni asjaolu võib meelest minna, aga et kogu jutt muutub, seda kohus usutavaks ei pea. Kohus peab usutavaks kaebaja 21.04.2022 vestlusel antud ütlusi, kus kaebaja kirjeldas üksnes allkirja andmist ning ka seda, et sellele võisid järgneda ähvardused. Kohus ei pea aga usutavaks kaebaja 28.07.2022 selgitusi, et ta korjas aktiivselt erakonna asutamiseks allkirju 9 , osales
PPA lisa 13 (dtl 276–285). PPA lisa 13, küsimus 18 (dtl 281).
10 (12)
erakonna loomises ja oli mõttekaaslasetega koos ning erakond asutati lühikese aja jooksul10. Ehk võrreldes aprilli ja juuli ütlusi, siis oli kaebaja roll diametraalselt suurenenud. Kohus märgib, et erakonna asutamine ja uute liikmete värbamine eeldab väga osavat suhtlemist, eriti veel riigis, kus sellist tegevust ei soosita. Ometi oli kaebaja kohtuistungil napisõnaline ja sellele isikuomadusele rõhus kaebaja esindaja ka kohtuistungil. Napisõnalisus ning diametraalselt erinevate ütluste andmine ei ole samatähenduslikud.
20.Kaebaja ei rääkinud 21.04.2022 vestlusel sõnagi sellest, et tema vanemate juurde oleks saadetud kiri, kus õiguskaitseorganid tahavad, et ta tuleks vanemate majja või siis läheks oblasti jaoskonda 11 . Jääb arusaamatuks, miks saatsid õiguskaitseorganid kirja kaebaja vanemate aadressil, kui kaebaja enda ütlustest nähtuvalt on õiguskaitseorganitele kaebaja elukoht teada. Samuti väärib tähelepanu asjaolu, et alguses selgitas isik, et kirjas oli lihtsalt toodud, et ta peab minema jaoskonda või vanemate majja, kuid hiljem märgib, et kirjas oli ähvardus kriminaalasja algatamise kohta, kuna kaebajat kahtlustati selles, et ta ajab mingite inimeste grupiga asju, kes tahavad riigipööret12. Õige on ka PPA välja toodud seisukoht, et väidetav kiri saadeti kaebajale enne Usbekistanist lahkumist, mistõttu oleks kaebajal olnud võimalik see endaga kaasa võtta või vähemalt paluda vanematel see endale saata. Seda aga kaebaja teinud ei ole. Tõendamata on ka kaebaja väited, et tema suhtes on algatatud kriminaalasi, ehkki kaebaja väitel tema abikaasat ja isa kuulati kaks korda kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetlusega üle. Kohus peab usutavaks, et sellisel juhul oleks olnud ka Usbekistanis elavatel sugulastel võimalik tõendeid saata. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta pärast Usbekistanis temale osaks saanud ebameeldivusi oleks pöördunud kohtutesse või inimõiguste organisatsioonidesse.
21.Tõendamata on ka see, et kaebaja oleks teinud Facebookis postitusi, misjärel hakkasid Usbekistani võimud teda survestama ja tema koju hakkasid tulema kirjad Usbekistani infoosakonnast. Tegemist ka asjaoluga, mida kaebaja 21.04.2022 vestlusel kordagi ei maininud ning nende kirjade saamine kodustelt ei oleks olnud ka ebamõistlikult keeruline.
22.Tähelepanuväärne on ka kaebaja vastus küsimusele, et kas kaebaja on saanud karistada Usbekistanis millegi eest peale selle erakonda kuulumise eest14. Kaebaja selgitas, et tal ei ole olnud kunagi mingeid probleeme õiguskaitseorganitega, ainult selle erakonnaga seotud probleem on olnud. Võttes aluseks kaebaja ja tema perekonnaliikmete väidetavad üleelamised Usbekistanis ning pidada neid usutavaks, siis ei oleks sellise vastuse andmine PPA-le eluliselt usutav.
23.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Usbekistani naastes ei saaks kaebajale osaks tema poliitilise meelsuse alusel tagakiusu ning tema pagulasena tunnustamine ei ole põhjendatud.
24.Kaebajat ei ole alust pidada ka täiendava kaitse saajaks ning kohus nõustub 12.10.2022 otsuses esitatud põhjendustega täiendava kaitse vajaduse puudumise kohta neid kordamata. Kaebajat ei ähvarda Usbekistani naasmisel tagakius, ebaproportsionaalne karistus või süüdistuse fabritseerimine. Kui Usbekistani ametivõimud oleks soovinud kaebajale süüdistuse esitada, siis oleks seda tehtud koheselt 2021. aasta alguses, kui kaebajal olid tema enda sõnade kohaselt väga tigedad kontaktid ametivõimudega, mitte ei hakataks seda tegema nüüd. Lisaks ei ole kaebaja väited võimalikust kriminaalmenetluse alustamisest tõendamist leidnud.
PPA lisa 13, küsimused 15–21 (dtl 281). PPA lisa 13, küsimus 6 vastus (dtl 278).
PPA lisa 13, vrdl küsimuse 6 ja küsimuste 35 ja 36 vastus (dtl 278 ja 282–283). 14 PPA lisa 13, küsimus 55 (dtl 284).
11 (12)
25.Kuna kaebajat ei ole alust tunnistada rahvusvahelise kaitse saajaks, st pagulaseks või täiendava kaitse saajaks, siis ei ole alust PPA 12.10.2022 otsust tühistada. Kuna kaebaja tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
26.Kohus rahuldas protokollilise määrusega kohtuistungil enne asja sisulist arutamist kaebaja menetlusabi taotluse ja andis talle menetlusabi nii esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumiseks kui ka vabastas kaebaja kohtuistungi, kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimise kuludest (HKMS § 110 lg 1 punkti 1, § 111 lg-d 1 ja 4 ning § 112). Võttes aluseks kaebaja esitatud pangakontode väljavõtted ning samuti istungil antud selgitused, siis ei oleks kaebaja rahaline seis selline, et see võimaldaks menetluskulusid kanda.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb kaebaja kanda, muus osas kaebuse rahuldamata jätmine menetluskulude jaotust ei mõjuta. Kaebaja sai menetlusabi esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tõlkekulude kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada13. Lisaks oli kaebajale määratud riigi õigusabi korras esindaja. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad nii menetlusabi andmisega kui ka riigi õigusabi osutamisega seotud kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
28.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Halduskohtu
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.