X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja hüvitiste väljamõistmiseks Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) vabastas 4. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p X (kaebaja) politseiteenistusest tema enda algatusel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 1 alusel, määras kindlaks kaebaja politseiteenistuse staaži pikkuse ning maksis kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist. Kaebaja teenistussuhte viimaseks päevaks oli 13. jaanuar 2022.
3-22-239
2.X esitas 30. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p ja tunnistada teenistusest vabastamine õigusvastaseks, samuti muuta teenistusest vabastamise õiguslikku alust, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Lisaks palus kaebaja mõista PPA-lt välja koondamishüvitise kümne kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses.
3.Tartu Halduskohus võttis 8. veebruari 2022. a määrusega menetlusse X kaebuse PPA 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja hüvitiste väljamõistmiseks. Kohus selgitas määruses, et vaidlusaluse käskkirja tühistamisnõude esitamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ning kaebaja eesmärgiga on kooskõlas ATS § 105 lõikes 1 nimetatud nõuete (sh vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõude) esitamine. Kaebaja eeltoodule vastu ei vaielnud. PPA esitas 9. märtsil 2022 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, misjärel kaebaja esitas 13. märtsil 2022 ja 11. oktoobril 2022 kohtule täiendavad seisukohad ja taotlused.
4.Tartu Halduskohus määras 16. jaanuari 2023. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.
5.1.Kaebaja on alates aastast 1991 töötanud politseis. 13. jaanuaril 2022 sai ta 50-aastaseks ning tal tekkis õigus eripensionile. 2021. a kevadel andis kaebaja oma otsesele ülemusele teada, et ta soovib teenistust jätkata ka pärast eripensioni määramist. Sellel ajal räägiti PPA-s ka palkade tõstmise vajadusest ning võimalikest koondamistest. Üllatuslikult sai kaebaja 2021. a oktoobrikuus teada, et tema ametikoht läheb veebikonstaablile ning tema siirduvat pensionile.
5.2.Kaebaja ja Põlva politseijaoskonna juhi vahel toimus 14. oktoobril 2021 vestlus. Kaebajat survestati esitama omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega alates
13.jaanuarist 2022. Kaebajale selgitati, et kui ta lahkumisavaldust ei kirjuta, siis on PPA-l võimalik ta koondada 31. detsembri 2021. a seisuga ning ta jääb eripensionist ilma. Kaebaja kinnitas vestluse käigus korduvalt, et ta ei soovi lahkumisavaldust kirjutada ja soovib teenistust jätkata. Jaoskonna juht kaebajale teist ametikohta ei pakkunud ja jäi endale kindlaks. Vestluse juures viibis ka kaebaja otsene ülemus. Kaebaja pandi olukorda, milles tal valikut ei olnud. Ta võttis mõtlemisaega ning eripensionist ilmajäämise hirmus allkirjastas 4. novembril 2021 lahkumisavalduse, mille tööandja oli 15. oktoobril 2021 ette valmistanud. Kaebaja esitas avalduse personaliosakonnale.
5.3.PPA ei kohelnud kaebajat võrdselt teiste sarnases olukorras olnud isikutega. Ametist vabastamise puhul oli sisuliselt tegemist koondamissituatsiooniga ning PPA oleks pidanud pakkuma talle teist ametikohta. PPA oli teadlik, et kaebaja soovib teenistust jätkata ka pärast eripensioni määramist ning PPA-s oli mitu vaba ametikohta, mis oleks kaebajale sobinud. Kaebajale teadaolevalt pakuti näiteks kahele Kagu politseijaoskonna piirkonnapolitseinikule kohta patrullteenistuses, millest nad loobusid. Kaebajale oleks aga selline ametikoht sobinud, sest ta omab patrullteenistuses töötamise kogemust. Ka mitmetele teistele koondatud politseiametnikele pakuti teist ametikohta. 2021. a detsembris sai kaebajale teatavaks, et Võru menetlusgrupi kahele eripensioni saavale uurijale pakuti võimalust koondamise asemel jätkata tööd Võru majas Põlva menetlusgrupi nimekirjas kuni uue politsei ja piirivalveseaduse (PPVS) jõustumiseni 1. märtsil 2022. Eelnevaga oleks kaasnenud pensioni suurenemine. Kaebaja uuris
3-22-239 ka ise teenistuses jätkamise võimalusi ja suhtles selle raames teiste (Tartu ja Viljandi) piirkonnavanematega, kuid konkreetset pakkumist talle ei tehtud.
5.4.Kaebaja esitas omal soovil lahkumisavalduse tööandja survel, see ei väljendanud tema tegelikku tahet ning on seega tühine. Järelikult on töölt vabastamise käskkiri õigusvastane, sest see koostati kaebaja tahtevastase avalduse põhjal.
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
6.1.PPA planeeris aastal 2021 ulatuslikke struktuurimuudatusi, mis lõppesid 31. detsembri 2021. a seisuga, mil toimus osade teenistujate vabastamine. Sellele eelnevalt leidis aset asjaolude väljaselgitamine, sh selgitati välja koondatavate teenistujate tahe, vabad teenistuskohad ning peeti teenistujatega läbirääkimisi. Seega on õige, et 31. detsembril 2021 oli tegemist koondamissituatsiooniga. Teades, et kaebajal tekib vahetult pärast 31. detsembrit 2021 õigus eripensionile, selgitati välja ka kaebaja tahe – kas kaebaja soovib teenistust jätkata teisel vabal ametikohal või soovib minna pensionile. Seetõttu oli kaebajaga juttu ka nendest vabadest ametikohtadest, mida talle on võimalik pakkuda.
6.2.Kaebajale anti võimalus jätkata teenistust Viljandi politseijaoskonna piirkonnagrupis piirkonnapolitseiniku tähtajalisel/asendus (tegemist oli lapsehoolduspuhkusel oleva ametniku ametikohaga) ametikohal. Paraku ei soovinud kaebaja nimetatud ametikohta põhjusel, et selline töö nõudis kohalolekut, kuid kaebaja ei soovinud igapäevaselt Viljandis viibida. Samuti oli kaebajal võimalik jätkata Kagu politseijaoskonna patrullitalituses, sest vaba oli patrullpolitseiniku koht. Kaebajat see koht ei huvitanud. Seega oli kaebajal võimalik jätkata nii Kagu kui ka Viljandi politseijaoskonnas, kuid kaebaja tahe oli jääda pensioniea saabumisel pensionile.
6.3.Kaebaja ise soovis 15. oktoobri 2021. a e-kirjas, et talle saadetaks seoses pensionile minemisega avalduse näidis, et ta saaks lähiajal avalduse ära esitada. Seega oli kaebaja juba
15.oktoobril 2021 otsustanud eripensioni saamise kasuks, näitamata üles tahet jätkata teenistust. Kaebajale edastati soovitud näidis ning selgitati täiendavalt, et kui kõik sobib, siis tuleb avaldus digitaalallkirjastatult tagasi saata. Seega oodati kaebajalt avaldust vaid juhul, kui talle kõik sobis ehk kaebaja oli endas selgusele jõudnud ning kaalunud valikuid. Valikute kaalumiseks oli kaebajal piisavalt aega, arvestades, et kaebaja allkirjastas avalduse
4.novembril 2021 ehk kuu aega hiljem. Selle aja jooksul oli kaebajal endal võimalik leida samuti sobiv teenistuskoht vabade teenistuskohtade hulgast, lisaks neile, mida kaebajale pakuti või millistest oli juttu.
6.4.Kaebaja teenistusest vabastamise aluseks oli tema 4. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavaldus, mille ta edastas vastustajale 8. novembril 2021. Kaebajat ei sunnitud avaldust esitama. Kaebaja avalduse alusel vormistas vastustaja 4. jaanuaril 2022 ehk kaks kuud hiljem kaebaja politseiteenistusest vabastamise käskkirja ning see ei saanud tulla kaebajale üllatusena. Pärast 4. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavalduse esitamist ei ole kaebaja kordagi pöördunud vastustaja poole sooviga jätkata politseiteenistust. Ka pärast vaidlusaluse käskkirja kättesaamist ei ole kaebaja kordagi avaldanud vastustajale, et ta on oma tahte ümber kujundanud ning soovib jätkata politseiteenistust. Vastustaja leiab, et kaebaja esitas lahkumisavalduse sooviga saada eripensioni ning on peale teenistusest vabastamist asunud oma seisukohti tagantjärele ümber kujundama.
6.5.Kaebajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et koondamise puhul seisuga 31. detsember 2021 ei teki kaebajal õigust eripensionile, mistõttu eripensionist tekkinud õigused kuuluvad tagasitäitmisele ehk kaebaja kaotab eripensioni. Mitut hüve korraga (nii eripension kui koondamishüvitis) ei ole võimalik kaebajal saavutada, sest koondamise puhul 31. detsembri 2021. a seisuga puuduks tal õigus eripensionile.
KOHTU SEISUKOHT
3-22-239
7.Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks PPA 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastaseks, loeks ta teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel ning mõistaks PPA-lt välja koondamishüvitise kümne kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja tugineb sellele, et tahteavaldus, milles ta väljendas töölt omal soovil lahkumise tahet, oli tühine ja seetõttu on õigusvastane ka vaidlusalune töölt vabastamise käskkiri. Kaebaja märgib, et ta esitas lahkumisavalduse tööandja survel.
8.Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas 8. novembril 2021 PPA-le enda 4. novembril 2021 allkirjastatud avalduse, milles märkis järgmist: „Palun vabastada mind Politsei- ja Piirvalveameti Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna Põlva piirkonnagrupi piirkonnapolitseiniku (põhitöö nr 586) ametikohalt alates 14.01.2022 omal soovil, seoses pensionile jäämisega. Viimane tööpäev on 13.01.2022“ (tl 7). Kaebaja avaldusele tuginedes vabastas PPA kaebaja 4. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel (tl 4). Tema teenistussuhte viimaseks päevaks oli 13. jaanuar 2022.
9.Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja lahkumisavalduse esitamisele eelneval ajal ehk
14.oktoobril 2021 toimus kaebajal vestlus Põlva politseijaoskonna juhiga, mille raames pakuti kaebajale, arvestades aasta lõpus tekkivat koondamissituatsiooni, ka võimalust esitada omal soovil lahkumisavaldus, et jääda 14. jaanuarist 2022 eripensionile. Lisaks peab kohus usutavaks seda, et kaebaja teavitas vestluse käigus politseijaoskonna juhti sellest, et tema huvi on teenistust jätkata. Kaebaja viitab, et ta andis teenistuse jätkamise soovist 2021. a kevadel teada ka oma otsesele ülemusele.
10.Kaebaja ja vastustaja väited lahknevad selles osas, kas PPA pakkus, arvestades 2021. a lõpus tekkinud koondamissituatsiooni, kaebajale võimalust jätkata teenistust mõnel muul ametikohal. PPA väidab, et kaebajale pakuti teisi ametikohti, kuid kaebaja ei olnud neist huvitatud. Kaebaja seevastu väidab, et talle ei pakutud teisi ametikohti, ta oli neid sunnitud omal initsiatiivil otsima ning tulemust sellel ei olnud. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole tähtsust sellel, kas kaebajale pakuti 2021. aasta viimastel kuudel teenistuses olles muid ametikohti ja kas ta oleks neist mõne vastu võtnud, sest kaebaja soovib käesolevas asjas teenistusest vabastamise aluse muutmisega saavutada seda, et ta loetakse koondatuks. Seega ei oma teiste ametikohtade pakkumine või pakkumata jätmine asja lahendamisel tähtsust. Eeltoodu omaks tähtsust juhul, kui kaebaja vaidlustaks enda koondamist.
11.Kaebaja põhiväide on see, et teda survestati esitama lahkumisavaldust, mis ei väljendanud tema vaba tahet. Lahkumisavaldus oli esitatud koondamise ja eripensionist ilmajäämise hirmus ning on seega tühine. Eelnevat arvestades tuleb käesolevas asjas anda hinnang sellele, kas kaebaja töölt lahkumise tahteavaldus oli tühine või mitte. Kohtupraktikas on leitud, et HKMS § 5 lõiget 2 tuleb tõlgendada viisil, et see võimaldab kohtul kontrollida omal algatusel ka vaidlustatud haldusakti aluseks oleva tahteavalduse kehtivust ning tuvastada selle tühisust, kui tahteavalduse kehtivusest sõltub haldusakti õiguspärasus. Tühise tahteavalduse puhul ei olnud PPA-l õigust kaebajat ATS § 87 lg 1 alusel politseiteenistusest vabastada (vt Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi 2020. a otsus asjas nr 3-19-566, p 15).
12.Asja materjalidest nähtub, et pärast 14. oktoobril 2021 Põlva politseijaoskonna juhiga peetud vestlust edastas kaebaja 15. oktoobril 2021 talle e-kirja, milles märkis järgmist: „Ole hea ja organiseeri siis mulle seoses pensionile minemisega töölt vabastamise avalduse näidis, et saaksin lähiajal selle ära esitada. Eeldatavalt soovite seda saada nagunii paari nädala jooksul.
3-22-239 Kui ma ei eksi tuleb see teha DELTAs ja mingi kindla sõnastusega. Selge on see, et ma ei saa riskida tõsiasjaga, et avaldust mitte tehes koondate mind detsembri lõpus ja ma ei saagi minna väljateenitud pensionile (meie neljapäevasest vestluse sõnum)“ (tl 5). Samal päeval edastas PPA personalitalituse juhtivspetsialist kaebajale avalduse näidise ning pensionit puudutava informatsiooni (sh andmed kaebaja tööstaaži pikkuse ja pensioni suurusjärgu osas). Kirja märgiti, et kui kõik on korras, siis tuleks allkirjastatud avaldus personalitalituse juhtivspetsialistile tagasi saata (tl 6). Sama juhtivspetsialist oli kaebajaga kirjavahetuses ka
5.novembril 2021, edastades kaebajale täiendava informatsiooni pensioni määramise kohta (tl 23). Kaebaja esitas allkirjastatud lahkumisavalduse 8. novembril 2021 (tl 23).
13.Kaebaja hinnangul on tema lahkumisavaldus tühine, sest teda survestati seda esitama. Kaebajat ähvardati koondamisega, mille tagajärjel oleks ta jäänud ilma eripensionist. Seega ei olnud kaebajal valikut ning ta pidi eripensioni saamiseks esitama lahkumisavalduse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole viidanud sellele, et ta oleks lahkumisavalduse esitamise ajal olnud otsusevõimetu ehk et tal oleks esinenud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1). Samuti ei saa kohtu hinnangul n-ö koondamisega ähvardamist mõista sellise ähvardusena, mis annaks aluse näiteks tehingu tühistamiseks TsÜS § 90 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole ka vastavat tühistamisavaldust (TsÜS § 98 lg 1) esitanud. PPA poolt võimalikule koondamisele viitamine ei ole iseenesest ähvardamine, sest koondamise võimaluse näevad ette õigusaktid (PPVS ja ATS). Kuigi asja materjalide pinnalt võib järeldada, et kaebaja esitas lahkumisavalduse temaga 14. oktoobril 2021 peetud vestluse mõjul, siis ei kujutanud vestluse sisu endast kaebaja õigusvastast ähvardamist TsÜS § 96 lg 2 mõttes.
14.TsÜS-i kohaselt on tühine heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing (§ 86), seadusega vastuolus olev tehing (§ 87), käsutuskeeldu rikkuv tehing (§ 88) ning näilik tehing (§ 89). Kaebaja poolt kirjeldatu pinnalt võiks praegusel juhul kõne alla tulla tühisus TsÜS § 86 alusel. Muude eelnimetatud paragrahvide kohaldamiseks ilmselgelt alus puudub. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohtupraktika järgi on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-83-13, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole need alused täidetud.
15.Kohus möönab, et kaebaja pidi tegema raske otsuse, sest PPA-s oli 2021. a lõppu planeeritud ulatuslik koondamine ning koondamise korral (seisuga 31. detsember 2021) oleks kaebaja jäänud ilma eripensionist. Seega oli 2021. a lõpus faktiline olukord selline, et kaebajal tuli valida, kas esitada omal soovil lahkumisavaldus seoses 14. jaanuarist 2022 pensionile jäämisega või riskida koondamisega, juhul kui teist sobivat ametikohta talle ei leidu. Kuigi ATS § 90 lg 7 kohaselt enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral, siis tuleb seda teha üksnes võimaluse korral ning on selge, et kõikidele koondatavatele isikutele ei olnuks võimalik pakkuda teist
3-22-239 ametikohta. Samas pakkus PPA kaebajale võimaluse olla teenistuses kuni 13. jaanuarini 2022 ehk ajani, mis tagas kaebajale eripensioni määramise. Kohtu hinnangul ei saa seega väita, et lahkumisavalduse esitamine oleks kaebaja jaoks kaasa toonud äärmiselt ebasoodsad tagajärjed, sest lahkumisavalduse esitamine tagas kaebajale eripensioni määramise. Kui kaebaja ei oleks lahkumisavaldust esitanud, talle ei oleks leitud sobivat uut ametikohta ning ta oleks seisuga 31. detsember 2021 koondatud, siis oleks ta jäänud ilma eripensionist.
16.Kaebajale edastati tema enda palvel lahkumisavalduse tekst allkirjastamiseks 15. oktoobril 2021, kaebaja allkirjastas selle 4. novembril 2021 ning edastas PPA-le 8. novembril 2022. Seega oli kaebajal otsuse tegemiseks piisavalt aega. Asja materjalidest nähtub, et lahkumisavalduse esitamise puhul oli tegemist kaebaja kaalutletud otsusega, sest kaebaja viitab saadetud e-kirjas sellele, et ta ei saa riskida eripensioni kaotamisega (tl 5). Samuti märgib kaebaja oma 13. märtsi 2022. a kaebuse täienduses, et pärast lahkumisavalduse näidise saamist mõtles ta tõsiselt, mida teha. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et kaebaja kaalus enda ametist vabastamise tõenäosust ja teenistuses jätkamise võimalusi ning nende tagajärgi ja tegi teadliku otsuse, et eripensioni saamise eelduste täitmine kaalub tema jaoks üles riski saada teenistusest vabastatud mõnel muul alusel. Miski ei viita sellele, et kaebajal puudus valikuvõimalus ning et teda oleks ebakohaselt survestatud valima talle mittesobivat käitumisviisi.
17.Kohus leiab, et pärast kaebaja poolt Põlva politseijaoskonna juhile lahkumissoovist teadaandmist (s.o 15. oktoober 2021) ning lahkumisavalduse esitamist (s.o 8. november 2021) puudus PPA-l kohustus tegeleda aktiivselt kaebajale teenistusest lahkumise asemel alternatiivsete lahenduste leidmisega ehk teiste ametikohtade pakkumisega.
18.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja 8. novembril 2021 PPA-le esitatud lahkumisavaldus ei olnud tühine ning PPA 4. jaanuari 2022. a käskkiri nr 1.9-2.6/3p kaebaja vabastamise kohta politseiteenistusest tema enda algatusel on õiguspärane. Kuna vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, siis puudub ka alus teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja kaebaja poolt soovitud hüvitiste väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks kujundada seisukohta vastustaja väite kohta, et teenistusest vabastamise aluse muutmisel tuleks lähtuda koondamise puhul päevast 31. detsember 2021.
19.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ning kaebus oli riigilõivuvaba. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.