Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. november 2023, Tartu 3-22-239 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise õigusliku aluse muutmiseks ja hüvitiste väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2023. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) vabastas 4. jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p X politseiteenistusest tema enda algatusel avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 1 alusel. Teenistussuhte viimaseks päevaks oli 13. jaanuar 2022.
2.Kaebaja esitas 30. jaanuaril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles lõplikuks nõudeks jäi PPA 4. jaanuari 2022. a käskkirja nr 1.9-2.6/3p õigusvastasuse tuvastamine, teenistusest vabastamise õiguslikku aluse muutmine, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Lisaks palus kaebaja mõista PPA-lt välja koondamishüvitise kümne kuu ametipalga ulatuses ning ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Kaebuse kohaselt sai kaebaja 13. jaanuaril 2022 50-aastaseks ning tal tekkis õigus eripensionile. 2021. a kevadel andis kaebaja oma otsesele ülemusele teada, et ta soovib teenistust jätkata ka pärast eripensioni määramist. Üllatuslikult sai kaebaja 2021. a oktoobrikuus teada, et tema ametikoht läheb veebikonstaablile ning tema siirduvat pensionile. Kaebaja ja Põlva politseijaoskonna juhi vahel toimus 14. oktoobril 2021 vestlus. Kaebajat survestati esitama omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega, et vältida koondamist
31.detsembril 2021, s.o enne eripensioni saamiseks nõutava vanuse täitumist. Eripensionist ilmajäämise hirmus allkirjastas kaebaja 4. novembril 2021 lahkumisavalduse, mille tööandja oli
15.oktoobril 2021 ette valmistanud. Avaldus ei väljendanud kaebaja tegelikku tahet ning on seega tühine. Ametist vabastamise puhul oli sisuliselt tegemist koondamissituatsiooniga ning PPA oleks pidanud pakkuma kaebaja teist ametikohta. PPA-s oli mitu vaba ametikohta, mis oleks kaebajale sobinud. Teadaolevalt pakuti näiteks kahele Kagu politseijaoskonna piirkonnapolitseinikule kohta patrullteenistuses, millest nad loobusid. Kaebajale oleks aga selline ametikoht sobinud, sest tal on patrullteenistuses töötamise kogemus.
3.Vastuses kaebusele palus PPA jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et planeeris aastal 2021 ulatuslikke struktuurimuudatusi, mis lõppesid
31.detsembri 2021. a seisuga. Teades, et kaebajal tekib vahetult pärast 31. detsembrit 2021 õigus eripensionile, selgitati välja ka kaebaja tahe – kas kaebaja soovib teenistust jätkata teisel vabal ametikohal või soovib minna pensionile. Seetõttu oli kaebajaga juttu ka nendest vabadest ametikohtadest, mida talle on võimalik pakkuda. Kaebajal oli võimalik jätkata nii Kagu kui ka Viljandi politseijaoskonnas, kuid kaebaja tahe oli jääda pensioniea saabumisel pensionile. Kaebaja ise soovis 15. oktoobri 2021. a e-kirjas, et talle saadetaks seoses pensionile minemisega avalduse näidis, et ta saaks lähiajal avalduse ära esitada. Valikute kaalumiseks oli kaebajal piisavalt aega, arvestades, et kaebaja allkirjastas avalduse 4. novembril 2021 ehk kuu aega hiljem. Pärast 4. novembril 2021 allkirjastatud lahkumisavalduse esitamist ei ole kaebaja kordagi pöördunud vastustaja poole sooviga jätkata politseiteenistust. Ka pärast vaidlusaluse käskkirja kättesaamist ei ole kaebaja kordagi avaldanud vastustajale, et ta on oma tahte ümber kujundanud ning soovib jätkata politseiteenistust. Kaebajal tuleb arvestada ka asjaoluga, et koondamise puhul seisuga 31. detsember 2021 ei teki kaebajal õigust eripensionile, mistõttu eripensionist tekkinud õigused kuuluvad tagasitäitmisele ehk kaebaja kaotab eripensioni.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 31. märtsi 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tähtsust sellel, kas kaebajale pakuti 2021. aasta viimastel kuudel teenistuses olles muid ametikohti ja kas ta oleks neist mõne vastu võtnud, sest kaebaja soovib teenistusest vabastamise aluse muutmisega saavutada seda, et ta loetakse koondatuks. Eeltoodu omaks tähtsust juhul, kui kaebaja vaidlustaks enda koondamist.
6.Kaebaja hinnangul on tema lahkumisavaldus tühine, sest teda survestati seda esitama. Tal ei olnud valikut ning ta pidi eripensioni saamiseks esitama lahkumisavalduse. Samas ei ole kaebaja viidanud sellele, et ta oleks lahkumisavalduse esitamise ajal olnud otsusevõimetu ehk et tal oleks esinenud vaimutegevuse ajutine häire või muu asjaolu, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1). PPA poolt võimalikule koondamisele viitamine ei ole iseenesest ähvardamine, sest koondamise
võimaluse näevad ette õigusaktid (PPVS ja ATS). Kuigi võib järeldada, et kaebaja esitas lahkumisavalduse temaga 14. oktoobril 2021 peetud vestluse mõjul, siis ei kujutanud vestluse sisu endast kaebaja õigusvastast ähvardamist TsÜS § 96 lg 2 mõttes. Kohtupraktika järgi on tehing vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Kaebaja pidi tegema raske otsuse, sest PPA-s oli 2021. a lõppu planeeritud ulatuslik koondamine ning koondamise korral (seisuga 31. detsember 2021) oleks kaebaja jäänud ilma eripensionist. Seega oli 2021. a lõpus faktiline olukord selline, et kaebajal tuli valida, kas esitada omal soovil lahkumisavaldus seoses 14. jaanuarist 2022 pensionile jäämisega või riskida koondamisega, juhul kui teist sobivat ametikohta talle ei leidu. Ei saa siiski väita, et lahkumisavalduse esitamine oleks kaebaja jaoks kaasa toonud äärmiselt ebasoodsad tagajärjed, sest lahkumisavalduse esitamine tagas kaebajale eripensioni määramise. Asja materjalidest nähtub, et lahkumisavalduse esitamise puhul oli tegemist kaebaja kaalutletud otsusega, sest kaebaja viitab saadetud e-kirjas sellele, et ta ei saa riskida eripensioni kaotamisega (tl 5). Samuti märgib kaebaja oma 13. märtsi 2022. a kaebuse täienduses, et pärast lahkumisavalduse näidise saamist mõtles ta tõsiselt, mida teha. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et kaebaja kaalus enda ametist vabastamise tõenäosust ja teenistuses jätkamise võimalusi ning nende tagajärgi ja tegi teadliku otsuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on valesti tuvastanud, et kaebaja 8. novembril 2021 vastustajale esitatud avaldus ei olnud tühine. Kaebaja ei olnud oma tahte kujundamisel vaba, kuna vastustaja oma ebakorrektse käitumise ehk survestamisega oli seda selgelt mõjutanud. 14. oktoobri 2021. a vestluse käigus jaoskonnajuht väljendas end resoluutselt: „Kas kirjutad lahkumisavalduse või koondame ja sa jääd eripensionist ilma.“ Tegelikkuses valikuvõimalust ei olnud. Vestluse juures viibis kolmanda isikuna politseiametnik Sander Karu, kelle ülekuulamist kaebaja taotles. Kaebaja oli avalduse kirjutamise hetkel veendunud, et tal on võimalus lahkumisavaldus enne töölt lahkumise tähtaja saabumist tagasi võtta, kuid hiljem siiski selgus, et lahkumisavaldust saab tagasi võtta vaid poolte kokkuleppel. Kaebajale saabusid äärmiselt ebasoodsad tagajärjed – ta jäi ilma töökohast ja kaotas oluliselt igakuises sissetulekus. Politseis edasi töötades oleks kaebaja sissetuleku moodustanud nii töötasu kui pension. Eelneva põhjal saab asuda seisukohale, et kaebaja survestamine lahkumisavalduse kirjutamiseks oli vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Et saada objektiivne hinnang selle üle, kas vastustaja käitumine riivas mõistliku inimese õiglustunnet, on kaebaja taotlenud halduskohtus politseiametnike Maarika Moreli, Reigo Padari ja Sander Karu üle kuulamist. Tegemist oli koondamissituatsiooniga, sest oli teada, et kaebaja ametikoht läheb koondamisele. Hoolimata koondamissituatsioonist kaebajale teist töökohta ei pakutud. Et koondamisega ähvardamine oli mõeldud kaebaja survestamiseks, näitab tõik, et kui tuli ilmsiks, et koondamisele läheb Põlva piirkonnagrupis kaks piirkonnapolitseiniku ametikohta, tegid piirkonnapolitseinikud Veronika Kadastik ja Janno Sild jaoskonnajuhile ettepaneku enda ametikohtade koondamiseks, kuna nad olid valmis uuteks väljakutseteks. Jaoskonnajuht vastas seepeale, et ei saa vastu tulla nende soovile, kuna alla 7-aastast last kasvataval vanemal on koondamisel eelisõigus tööle jääda.
Tegelikult on TLS § 89 lg 5 alusel tööle jäämise eelisõigus töötajal, kes kasvatab alla 3-aastast last. Kummalgi piirkonnapolitseinikul ei olnud tol hetkel alla 3-aastast last. Et vastustajal ei olnud kavatsustki tegelikult koondada, vaid sellega survestada, näitab asjaolu, et kõigile koondatavatele saadeti õigeaegselt koondamisteated. Kaebajaga toimus vestlus 14. oktoobril 2021, so 2,5 kuud enne koondamistähtaja saabumist, kuigi isiku puhul, kelle töösuhe on kestnud 10 ja enam aastat, on etteteatamistähtaeg 3 kuud. Võttes arvesse vastustaja eespool kirjeldatud käitumist, on ta töösuhtes jämedalt rikkunud hea usu põhimõtet. Kui kohus leiab, et tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga, on kaebaja arvates vastustaja käitumine olnud vastuolus TsÜS-i § 86 lg 1, ATS § 13, HKMS § 2 lg 4, VÕS § 1 lg1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1 sätetega, mis on tinginud ebaõige otsuse tegemise. Seega on kaebajal õigus ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud hüvitisele kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kuna kaebaja korduvalt (nii esialgses kui täiendatud kaebuses) taotles tunnistajate ülekuulamist, oleks kohus pidanud aru saama, et kaebaja on algusest peale pidanud vajalikuks suulise menetluse läbiviimist. Määruses, millega määrati asja lahendamine kirjalikus menetluses, on kohus nimeliselt välja toonud ainult kaks tunnistajat (Reigo Padar ja Elmar Vaher), kes ei saaks asjakohaseid ütlusi anda, samas ei sisaldanud määrus põhjendust, miks kohus ei pidanud vajalikuks tunnistajate Maarika Moreli ja Sander Karu üle kuulamist. Kaebaja nõustub, et Elmar Vaher ei saa asjakohaseid ütlusi anda, küll aga saavad Reigo Padar, Maarika Morel ja Sander Karu.
8.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et puudus kahtlus selles, et kaebaja tahteavaldus vastab tema tegelikule tahtele. Kaebaja allkiri dokumendil kinnitab dokumendil sisalduvate andmete õigsust. Kaebaja ei ole pärast avalduse esitamist ega pärast vaieldava käskkirja kättesaamist avaldanud vastustajale teistsugust tahet. Asjaolust, et kaebaja esitas lahkumisavalduse ega kasutanud võimalust avaldusest loobuda, järeldub, et kaebaja tegelikuks tahteks oligi soov teenistussuhe lõpetada talle sobival ajal ning lahkumisavaldus vastas tema tahtele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on analüüsinud kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasust ning põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebajaga nagu oleks tühine tema avaldus teenistussuhte lõpetamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
10.Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja ähvardusega kallutas kaebaja esitama avaldust teenistussuhte lõpetamiseks. Vastustaja tegevus oli vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega ning tõi kaebajale kaasa äärmiselt koormava tagajärje. Kaebaja avaldus aga ei olnud kooskõlas tema tegeliku tahtega ja on seetõttu tühine. Ringkonnakohus kaebaja ei nõustu.
11.PPSV § 1 lg 6 järgi laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus PPSV-st tulenevate erisustega. Politseiametniku teenistusest vabastamise regulatsioon on põhisosas reguleeritud ATS-s, kaebaja teenistusest vabastamise ajal kehtinud PPSV 5. peatüki 9. jaos olid ette nähtud täpsemad tingimused politseiteenistusest vabastamiseks teenistustähtaja saabumise ning
ametiasutuse likvideerimise või politseiametniku koondamise tõttu. Kaebaja teenistussuhte lõpetamisel kaebaja avalduse alusel tuli seega lähtuda eelkõige ATS sätetest. ATS § 87 lg 1 järgi vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule.
12.Kaebaja ei ole kohtumenetluses kahtluse alla seadnud, et 8. novembril 2021 ta esitas vastustajale digitaalselt allkirjastatud kirjaliku taotluse enda teenistusest vabastamiseks. Vastustaja tugines kaebaja taotlusele 4. jaanuari 2022. a käskkirja andmisel, millega kaebaja vabastati teenistusest, määrates, et teenistuse viimane päev oli 13. jaanuar 2022. Vaidluse all ei ole seegi, et teenistusest vabastamise avalduse esitamise ja teenistusest vabastamise käskkirja andmise vahele jäänud ca kahe kuu jooksul kaebaja ei avaldanud vastustajale tahet võtta teenistusest vabastamise taotlus tagasi. Teenistuses jätkamise tahet ei avaldanud kaebaja ka pärast teenistusest vabastamise käskkirja andmist. Seega vabastas vastustaja kaebaja teenistusest seaduses selleks sätestatud korda ja nõudeid järgides. Selles olukorras saab teenistusest vabastamine olla õigusvastane juhul, kui kaebaja taotlus tahteavaldusena oli tühine, s.t oli üksnes näiliselt taotlus kaebaja teenistusest vabastamiseks või pidi vastustaja mõistma, et teenistusest vabastamise taotlus ei kajasta kaebaja tegelikku tahet või oli toimunud selline menetluslik rikkumine, mis paratamatult tingis ka menetluse tulemuse õigusvastasuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud aga tegemist ühegi nimetatud võimalusega.
13.Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei jaga kaebaja arusaama, nagu tuleks vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel kohaldada eraõiguslikku regulatsiooni, hinnates muu hulgas, kas kaebaja teenistusest vabastamine võib olla vastuolus heade kommetega. PPVS § 1 lg 3 ja ATS § 4 sätestavad üheselt, et politseiteenistusele, s.h politseiteenistusest vabastamisele kohaldatakse haldusmenetluse reegleid, arvestades nii PPVS-is kui ka ATS-is sätestatud erisusi. Seetõttu tuleb kaebaja teenistusest vabastamise menetlust hinnata eelkõige haldusmenetluse normide, mitte eraõiguslike normide järgi. Ka materiaalõiguse osas saab eraõiguse normide vahetu või analoogia korras kohaldamine kõne alla tulla juhul, kui avaliku õiguse normid selle ette näevad või esineb avalik-õiguslikus regulatsioonis lünk. Avaliku õiguse normidega ei ole reguleeritud, kuidas hinnata teenistussuhte lõpetamise taotluse kehtivust. Seevastu eraõiguse normid sätestavad reeglid isiku tahteavalduse kehtivuse kohta hinnangu andmiseks. Ringkonnakohus ei näe, et esineks mõjuv põhjus hinnata haldusmenetluses esitatud tahteavalduste kehtivust erinevalt eraõiguslike tahteavalduste kehtivusest. Seetõttu saab selles osas lähtuda asjakohastest TsÜS normidest. Kontrollida tuli seega kaebaja teenistusest vabastamise taotluse kehtivust TsÜS § 13 lg 1 valguses, samuti taotluse kehtivust ühepoolse tehingu tühisust ettenägevate normide (TsÜS § 86-89) alusel.
14.Apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud halduskohtu järeldust, et kaebaja teenistusest vabastamise taotluse esitamise ajal ei olnud otsusevõimetu (TsÜS § 13 lg 1). Asjas tuvastatu pinnal ei näe ka ringkonnakohus põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Seetõttu ringkonnkohus seda küsimust täpsemalt ei analüüsi. Samuti ei ole vaidluse all, et kaebaja tahteavaldus ei rikkunud seaduses sätestatud keeldu (TsÜS § 87) ega käsutuskeeldu (TsÜS § 88).
15.Küll väidab kaebaja jätkuvalt, et ta esitas teenistusest vabastamise taotluse vastustaja ähvarduse mõjul ning et vastustaja tegevus oli vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86). Teisalt väidab kaebaja sedagi, et ta esitas teenistusest vabastamise taotluse kavatsuseta lasta end teenistusest vabastada, vaid soovis taotluse hiljem tagasi võtta. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba märkis, ei ole viide vastustaja tegevuse võimalikule vastuolule heade kommetega asjakohane. Vastustaja pidi kaebaja taotluse lahendamisel lähtuma haldusmenetluse reeglitest, s.h kinni pidama hea halduse tavast ning järgima uurimisprintsiipi.
Kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel pidi vastustaja seega ühelt poolt avaldama kaebajale asjaolud, mis võinuks mõjutada otsust teenistusest vabastamise taotluse esitamiseks või esitamata jätmiseks. Teisalt juhul, kui kaebaja taotluse esitamise asjaolud või muu teave sellele vajadusele viitasid, pidi vastustaja võtma täiendavaid samme kaebaja tegeliku tahte välja selgitamiseks. Seega oli vastustajal keelatud viia kaebaja eksimusse tema teenistuskoha PPA struktuurist kaotamise osas kui ka selles, millised on kaebaja võimalused jätkata teenistust PPA-s teisel ametikohal pärast 31. detsembrit 2021. Samuti ei olnud lubatud luua kaebajale ettekujutust, et teenistusest vabastamise avalduse esitamise korral saabuvad kaebajale kahjulikud tagajärjed, mis tegelikkuses ei oleks saabunud või veelgi enam, oleks õigusvastased. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et vastustaja ametnikud eelkirjeldatud keeldude vastu ei eksinud.
16.Teenistusest lahkumise avalduse esitamisele eelnes kaebaja ja Kagu politseijaoskonna juhi kohtumine 15. oktoobril 2021. Kaebaja selgituse kohaselt tegi politseijaoskonna juht kaebajale ettepaneku kirjutada omal soovil lahkumisavaldus seoses pensionile jäämisega, kuna kaebaja teenistuskoha arvel kavatseti moodustada veebikonstaabli ametikoht. Vastuseks kaebaja keeldumisele selgitas politseijaoskonna juht, et kaebaja kas kirjutab avalduse või ta koondatakse
31.detsembri 2021 seisuga ning ta jääb eripensionist ilma. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda, et vestlus oli kaebaja jaoks ebameeldiv, ta tundis ennast survestatuna ning panduna olukorda, milles tema jaoks varem loodetud lahendust ei olnudki. Ilmselt oleks vastustaja saanud selgitada kaebajale olukorda leebemalt ja mitte suunata kaebajat ühe kindla valiku tegemisele. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et kaebaja teenistuskoha kaotamist kavandades oligi kaks võimalikku alternatiivi: ametikoha koondamine või kaebaja vabatahtlik lahkumine teenistusest. Kui struktuurimuudatused kavandati jõustada PPA-s tervikuna aastavahetuseks, siis on mõistetav, et kaebajale ei saanud pakkuda koondamist tema jaoks soodsamal ajal, s.o pärast pensioniõiguse saamist. Mõistetav on seegi, et olukorras, kus kaebaja koondamine ei olnud otsustatud, ei olnud vastustaja lõplikult välja selgitanud, kas või milliseid ametikohti olnuks võimalik kaebajale pakkuda koondamissituatsioonis. Seetõttu ei olnud selge, kas kaebaja ametikoha koondamine oleks toonud kaasa teenistussuhte lõppemise kaebajaga või olnuks kaebajal võimalik jätkata teenistust teisel ametikohal. Kuna koondamine ei olnud selge, siis ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, s.t vastustajal ei olnud kohustust teha neid toiminguid, mis on nõutavad koondamise korral. Lõppastmes oli just kaebajal võimalik valida, kas koondamissituatsiooni jõutakse.
17.Siinjuures eksib kaebaja selles, nagu saaks asjaolude pinnal järeldada, et vastustaja pahatahtlikult kavandas just kaebajast lahtisaamist, sest jättis kasutamata võimaluse koondada kahe teise sarnasel ametikohal olnud politseiametniku ametikohad vaatamata sellele, et need politseiametnikud olnuks valmis ametist lahkuma. Erinevalt töölepinguseadusest näeb ATS § 90 lg 5 sarnaseid teenistusülesandeid täitvate ametnike võrdluses ette kohustuse eelistada ametisse jäämisel alla seitsmeaastast last kasvatavat ametnikku, nagu vastustaja kaebajale selgitaski. Kokkuvõttes ei ilmne kaebaja väidetest ega kohtumenetluses tuvastatud asjaoludest, et vastustajal olnuks võimalik õiguspäraselt saavutada eesmärk moodustada piirkonnapolitseiniku ametikoha asemel veebikonstaabli ametikoht seejuures kaebaja ametikohta kaotamata.
18.Pärast vestlust politseijaoskonna juhiga jäi kaebajale enne teenistusest vabastamise avalduse esitamist enam kui kolm nädalat, et kaaluda, millised on tema väljavaated jätkata PPA teenistuses olukorras, kus vastustaja kavandab luua piirkonnapolitseiniku ametikoha asemele veebikonstaabli ametikoht. Seda saab pidada piisavaks, et hinnata, kas võrdluses teiste sarnaseid tööülesandeid täitvate ametnikega võiks kaebajal olla eelis teenistusse jäämisel. Samuti oli kaebajal võimalik paluda vastustajalt infot teiste vabade ametikohtade kohta ning kasutada õigusabi oma olukorra objektiivseks hindamiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks teda sellel ajavahemikul
täiendavalt survestanud teenistusest lahkumise taotluse esitamiseks või survestanud esitama taotlust kiiremini. Halduskohus on nende asjaolude pinnal põhjendatult järeldanud, et teenistusest vabastamise taotluse esitamise kasuks otsustades langetas kaebaja teadliku valiku. Sellele osutab tegelikult ka apellatsioonkaebus, milles kaebaja selgitab, et eripensioni saamise õigus on tema jaoks oluliselt väärtuslikum koondamisel politseiametnikule PPVS § 97 lg 1 p 4 järgi ette nähtud hüvitisest. Arusaadavalt oli kaebaja sooviks saada eripensioni ja samas jätkata teenistust politseiametnikuna. Olukorras, kus ei olnud võimalik saavutada mõlemat eesmärki samaaegselt, valis kaebaja neist enda jaoks väärtuslikuma.
19.Oluline on seegi, et kaebaja soovile jätkata teenistuses ei vastandu PPA kohustus igal juhul tagada kaebajale politseiteenistuses jätkamise võimalus. PPA-l on avar otsustusõigus politseiasutuste struktuuri kujundamisel ning sellega seoses vajadusel ka ametnike arvu vähendamisel. Kaebaja ja vastustaja väited kaebaja teenistuses jätkamise võimaluste osas on vastuolulised. Kaebaja leiab, et talle ei pakutud muul ametikohal jätkamise võimalust. Vastustaja kinnitusel aga arutati kaebajaga konkreetsetel ametikohtadel jätkamise võimalust, kuid kaebaja ei pidanud neid enda jaoks sobivaks. Seejuures ei ole kaebaja otsesõnu vastu vaielnud vastustaja selgitusele, et mitteformaalselt siiski arutati kaebajaga muule ametikohale asumist. Seega võib vastuolu vastustaja ja kaebaja selgitustes olla selgitatav sellega, et üks viitab mitteformaalsele ja teine formaalsele pakkumisele asuda teisele ametikohale. Kaebajal oli tema enda kinnitusel soov jätkata teenistust PPA-s. Sel juhul on eluliselt usutav, et ka kaebaja ise tundis huvi selle vastu, kas ja millisel ametikohal oleks see võimalik. Kuna ta aga ikkagi esitas taotluse teenistussuhte lõpetamiseks, näitab see, et kaebaja soov PPA teenistuses jätkata ei olnud absoluutne, vaid sõltus vakantse ametikoha tööülesannetest ja teenistusülesannete täitmise kohast. Igal juhul ei olnud vastustajal kohustust teha kaebajale vormikohast pakkumust teisele ametikohale asumiseks, kui kaebajale ei olnud esitatud koondamisteadet. Et kaebaja otsustas omal algatusel teenistusest lahkumise kasuks, siis ei jõutudki menetluses sellesse etappi, kus vastustajal olnuks seadusest tulenev kohustus pakkuda kaebajale teisi sobivaid ametikohti. Seetõttu ei ole tõsikindlalt teada, kas selliseid ametikohti tegelikkuses üldse oli.
20.Raske on näha, milline kaebaja hinnangul üldse pidanuks olema vastustaja õiguspärane tegevus olukorras, kus PPA kavatses kaotada kaebaja ametikoha PPA koosseisus. Kaebaja enda seisukohtadest ilmneb, et tegelikkuses olnuks kaebaja jaoks ebasoodsam see, kui vastustaja ei oleks jätnud kaebajale võimalust lahkuda teenistusest oma soovil 13. jaanuaril 2022, vaid oleks koheselt esitanud kaebajale koondamisteate. Seejuures ei võtnud vastustaja tegevus kaebajalt võimalust jääda ootama tema ametikoha koondamist ühes selles menetluses ametnikule ettenähtud garantiide rakendamisega. Sellisena võib kaebajat soodustavaks pidada talle olukorra selgitamist ühes sellega, et PPA jättis kaebajale võimaluse valida lahendus, mis kindlustas tema jaoks eripensioni saamise tingimuste täitmise. Samas on kaebaja põhjendatult osutanud sellele, et tema survestamine valima just omal soovil ametist lahkumine ei ole kooskõlas haldusmenetluses isiku õiguste kaitse põhimõttega, mille järgi võib isiku õigusi piirata üksnes seaduse alusel (HMS § 3 lg 1). Vastustaja poolt olnuks kohane selgitada kujunenud olukorda ning PPA võimalikke lahendusi selles olukorras, jättes kaebaja otsustada, kas ta soovib koondamise asemel muud lahendust. Siiski ei saa asjaolude pinnal järeldada, et politseijaoskonna juhi suunamisel olnuks määrav roll kaebaja poolt teenistusest lahkumise taotluse esitamises. Nagu ringkonnakohus eelnvaltki juba märkis, oli kaebajal enne taotluse esitamist piisavalt aega erinevate võimaluste kaalumiseks ning vajadusel ka õigusabi või muu nõustamise kasutamiseks. Seetõttu ei saa kokkuvõttes järeldada sedagi, nagu kaebaja taotlus ei oleks väljendanud tema tegelikku tahet ja tema ametist vabastamine olnuks seetõttu lubamatu.
21.Kaebaja taotlus ise ega sellele eelnenud suhtlus vastustajaga ei andnud alust kahtluseks, et taotlus ei ole kujunenud kaebaja tegeliku tahte kohaselt. Seetõttu ei saa vastustajale ette heita, nagu
ta ei oleks vaidlustatud käskkirja andmisel järginud uurimispõhimõtet, vaid oleks pidanud võtma täiendavaid meetmeid kaebaja tahte väljaselgitamiseks. Sõltumata kaebaja ja politseijaoskonna juhi 15. oktoobri 2021. a vestluse toonist ei kinnita vestluse toimumine ka kaebaja tahte mõjutamist ähvardamise või pettusega. Olukorras, kus vastustaja kavandaski kaebaja ametikoha kaotamist PPA struktuurist, ei saa selle asjaolu kaebajale teatavakstegemist pidada tema ähvardamiseks. Samuti ei loonud vastustaja sellega kaebajale väära ettekujutust olukorrast, et veenda teda ametist vabatahtlikult lahkuma. Vastavalt ei eksinud vastustaja ka selles osas haldusmenetluse reeglite vastu.
22.Teistsugusele järeldusele ei vii ka kaebaja väide, et esitas taotluse ametist vabastamiseks kavatsusega taotlus tagasi võtta enne ametist vabastamist. Kuigi sellisest väitest võiks tõesti välja lugeda, nagu olnuks kaebaja taotlus vastuolus tema tegeliku tahtega, ei järeldu sellest veel, et taotlusele tuginemine oli lubamatu. HKMS § 14 lg 3 p 2 järgi peab haldusmenetluses esitatud taotlus sisaldama muu hulgas taotluse selgelt sõnastatud sisu. Haldusorganil on kohustus ja õigus lahendada taotlus vastavalt selles väljendatud taotlusele. Seetõttu peab taotluse sisu väljendama isiku tegelikku tahet. Lubatud ei ole taotluse esitamise õiguse kuritarvitamine, viies tahtlikult haldusorgani eksimusse oma tegeliku tahte osas. Õiguse kuritarvitamiseks tuleb pidada ka sellise sisuga taotluse esitamist, mille lahendamist isik tegelikult ei soovi. Selge sisuga taotluse esitamise järel ei ole isik õigustatud hiljem tuginema sellele, et tema tegelik tahe erines taotluses väljendatust, kui ta ei olnud sunnitud tahte moonutatud väljendamiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotlus oli selge, kaebaja väljendas taotluses soovi lõpetada teenistussuhe taotluses nimetatud päeval. Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et taotluse esitamisel oli kaebaja vaba ning vastustaja tegevusel ei olnud määravat mõju kaebaja tahte kujunemisele. Seega ei saa kaebaja tema teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel tugineda sellele, et ametist vabastamist soovides ta teadlikult väljendas tegelikkusele mittevastavat tahet, jättes oma väidetava tegeliku tahte vastustajale avaldamata.
23.Ka ATS regulatsioonist tuleneb üheselt, et teenistusest vabastamise taotluse esitamisel vastutab ametnik taotluse sisu eest ning ametiasutus on õigustatud tuginema taotlusele sellisena, nagu see esitati. Nimelt sätestab ATS § 87 lg 5, et teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest võib ametnik loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Seega peab ametnik taotlust esitades arvestama sellega, et tema tahteavaldus on siduv ja üldjuhul ei saa seda enam muuta. Kaebaja väidetest ilmneb, et ta taotlust esitades ekslikult lähtus tahteavalduste eraõiguslikust regulatsioonist ega olnud teadlik, et tema teenistusalane õigussuhe on avalik-õiguslik. Kuid ka eraõiguse normide põhjal ei saanud kaebaja jõuda järeldusele, et tal on õigus luua PPA-le ebaõige ettekujutus oma tegelikust tahtest ning vaidlustada hiljem vastustaja tegevust kaebaja ametist vabastamisel väitega, et vastustaja ei ole järginud kaebaja tegelikku tahet. Täpsemalt näeb TsÜS § 71 ls 1 ette, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1 ls 2). Tahteavalduse tagasivõtmiseks on nõutav, et enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72).
24.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamine PPA
4.jaanuari 2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.6/3p oli õiguspärane ja halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Teistsugusele tulemusele ei saa viia kaebaja väide, et halduskohus siiski oleks pidanud kaebaja soovist kuulata üle tunnistajad mõistma, et erinevalt tema väljendatud tahtest soovib kaebaja siiski asja läbivaatamist kohtuistungil. 16. jaanuari 2023. a määruses ongi halduskohus selgitanud, et mõistab poolte nõustumist asja lahendamisega kirjalikus menetluses selliselt, et kui kohus peab
vajalikuks tunnistajad üle kuulata, siis tuleb selleks korraldada kohtuistung. Tunnistajate ülekuulamise vajadust hinnates märkis halduskohus, et kaebaja (ka vastustaja) pakutud tunnistajad saavad peaasjalikult tõendada seda, kas kaebajale pakuti mõnel teisel ametikohal teenistuse jätkamise võimalust või mitte. Selle asjaolu tuvastamine ei ole aga asja lahendamisel oluline. Lisaks osutas halduskohus sellele, et kaks tunnistajat ei ole viibinud kaebaja ja vastustaja ametnike vestluste juures ega saa asja kohta teavet anda. Ringkonnakohtu arusaama järgi on halduskohus seega hinnanud kõigi kaebaja ja vastustaja nimetatud tunnistajate ütluste kogumise vajadust, leides, et neilt saadav teave ei aita kaasa kaebuse sisulisele lahendamisele. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja nimetatud ülejäänud tunnistajaid tähelepanuta ja on selgitanud ka nende ülekuulamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub, et asjas ei ole vaja tuvastada, kas vastustaja pakkus kaebajale teist ametikohta. Lisaks on nii halduskohus kui ka ringkonnakohus lahendanud kaebuse lähtudes kaebaja väitest, et 15. oktoobri 2020. a vestluse ajal suhtles politseijaoskonna juht kaebajaga järsul toonil ning nõudis teenistussuhte lõpetamise taotluse esitamist, kinnitades, et vastasel juhul kaebaja koondatakse ja tal kaob võimalus saada eripensioni. Seetõttu ei ole ka seda asjaolu tarvis täiendavalt tõendada. Kokkuvõttes ei pakuks tunnistajate ülekuulamine teavet asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta ega parandaks kaebaja väljavaateid kohtumenetluses.
25.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.
26.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.