Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise aeg Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 02.05.2024, Tartu 3-22-1127 X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022. a käskkirja nr 1.9-2.8/99p õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a otsus X.X. apellatsioonkaebus 10.04.2024 Kaebaja X.X. Esindaja v.adv. Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a otsus osas (p-d 2-4), milles kaebus rahuldamata jäi. Teha vastavas osas uus otsus, millega tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022.a käskkiri nr 1.9-2.8/99p õigusvastaseks ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tehes Politsei- ja Piirivalveametile ettekirjutuse summa kindlakstegemiseks ja väljamaksmiseks 30 (kolmekümne) päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu otsuse p-d 5, 6 ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud summas 2433 (kaks tuhat nelisada kolmkümmend kolm) eurot.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X.X. kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 2440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) eurot ja 50 (viiskümmend) senti.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses ning Tartu Halduskohtu otsuses X.X. kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 03.06.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 14.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri prefektile avalduse teenistusest vabastamiseks omal soovil.
2.PPA Ida prefektuuri prefekt vabastas 19.04.2022. a käskkirjaga nr 1.9-2.8/99p Ida prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti piirikontrolligrupp I piirivalvur komissar X.X. politseiteenistusest tema enda algatusel. Käskkirja kohaselt on X.X. teenistussuhte viimane päev 14.04.2022; kasutamata jäänud puhkuse eest makstakse hüvitist 9,97 kalendripäeva eest ning politseiteenistuse staaž oli 14.04.2022 seisuga 14 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Käskkiri anti politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 62, § 361 ja § 93, avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 56, § 87 lg 1 ja 104, töölepingu seaduse § 71 ja siseministri 17.07.2014. a määruse nr 33 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 13 lg 1 p 1 alusel.
3.X.X. esitas 16.04.2022 PPA-le avalduse, milles ta soovis 14.04.2022. a avalduse tagasi võtta. X.X. väitel soovib ta enda tegevuse kohta distsiplinaarmenetluse läbiviimist ning ta esitas avalduse vabastamise kohta hetkeemotsiooni ajendil ja enda survestamise tõttu.
4.PPA teatas 11.05.2022. a vastuses nr 1.9/743-3, et Ida prefektuuri prefekt Y.Y. andis 18.04.2022. a vestlusel teada, et taotlus teenistusest vabastamise avalduse tühistamiseks jääb rahuldamata.
5.X.X. esitas 19.05.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 03.06.2022 ja 05.04.2023 täiendused. Kaebaja palus tunnistada PPA 19.04.2022. a käskkiri õigusvastaseks ja mõista talle välja hüvitis 3 kuu keskmise teenistustasu ulatuses. Kaebaja põhjendused: 1) Teenistusest vabastamise avaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes tehing, mis on tühistatav, kui see on tehtud ähvarduse või muu vägivalla mõjul (TsÜS § 90 lg 1). 14.04.2022 toimus kaebaja ning piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi B.B. vaheline vestlus, kus kaebajat survestati kirjutama avaldust teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kaebajal ei olnud enne 14.04.2022. a vestlust soovi teenistusest lahkuda. Kui PPA-l olid kaebajale 14.04.2022. a sündmuse valguses teenistusalased etteheited, tulnuks alustada kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus. 2) Käskkirjast ei selgu, miks PPA ei arvestanud, et kaebaja esitas 2 päeva hiljem teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse koos põhjendustega aset leidnud survestamise kohta. PPA-l ei olnud mõjuvat põhjust mitte nõustuda kaebaja sooviga jätkata teenistust. 14.-19.04.2022 ei tehtud vabaneva teenistuskoha täitmiseks pingutusi, et see õigustaks kaebaja tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmist. Näiliselt anti kaebajale 18.04.2022 võimalus enda arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid tegelikult sellega ei arvestatud. 3) Käskkirja põhjendused on puudulikud, PPA rikkus kaalutlusõiguse eesmärki ja õiguse üldpõhimõtteid ning kaebajat ei kuulatud ära. Käskkiri ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele.
6.X.X. esitas 05.04.2023 vastuväite kohtu tegevusele, leides, et asi tuleb lahendada kohtuistungil ja üle tuleb kuulata tunnistajad.
7.PPA palus jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus jättis 20.06.2023. a otsusega kaebaja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata (resolutsiooni p 1); rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2); tunnistas PPA 19.04.2022. a käskkirja formaalselt õigusvastaseks (resolutsiooni p 3); jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4); mõistis PPA-lt välja kaebaja kasuks menetluskulud 610,99 eurot koos käibemaksuga (resolutsiooni p 5); jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 6); jättis läbi vaatamata kaebaja taotluse välja nõuda PPA andmed kaebaja keskmise teenistustasu kohta (resolutsiooni p 7). Otsuse põhjendused: 1) Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohus ei näinud vajadust kohtuistungi korraldamiseks. 2) TsÜS § 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatud tehingute tühistamisele ette nähtud regulatsioon ei ole kohaldatav avaldusele, mille sisuks on ametniku enda soovil teenistusest vabastamine. Kaebaja viide TsÜS-i paragrahvidele ja väide, et tema tahteavaldus on tagasivõtmise tõttu tühine, ei ole asjakohane teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamisel. 3) ATS § 87 lg-s 5 mainitud ametnikul nõusoleku andmise üle otsustamisel on lai otsustamisruum, mis ei saa piirduda sellega, kas haldusorgan on teinud mõned ettevalmistused vabaneva ametikoha täitmiseks või mitte. Arvestada saab muude asjaoludega, s.h usaldussuhte olemasoluga jne. 4) 14.04.2022. a vestlust ei saa kvalifitseerida kaebaja eksitamiseks (TsÜS § 92 lg 1), pettuseks (TsÜS § 94 lg 1) ega ähvardamiseks või vaimseks vägivallaks (TsÜS § 92 lg 1). Kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisnes piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi B.B. poolt tema ähvardamine, eksitusse viimine jne. Kuigi 14.04.2022. a vestlus võis viia kaebaja emotsionaalsesse seisundisse, ei saaks ta kogenud PPA ametnikuna kaotada olukorrast arusaamise võimet ega oskust enda käitumist kontrollida ja juhtida. Kaebaja esitas 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse, sest kahetses vääritu teo toimepanemist, mitte sellepärast, et oli tugevasti vaimselt erutatud seisundis ja ei saanud enda tegudest aru. 5) 18.04.2022 toimus kaebaja ja Ida prefektuuri prefekti vahel vestlus, mille käigus ei andnud prefekt suulises vormis kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele ATS § 87 lg-s 5 ette nähtud nõusolekut. Puudub põhjus arvata, et prefekti suuline otsus nõusoleku mitteandmise kohta oleks sisuliselt vale otsus. 6) Põhjendustelt ei vasta käskkiri nõuetele. ATS § 87 lg-s 5 nimetatud nõusolek või sellest keeldumine on pädeva ametniku diskretsiooniline otsus (HMS § 4 lg 2), millest keeldumine tuleb vormistada kirjalikult, kas vahetult teenistusest vabastamise käskkirjas või eraldi otsusena koos vastava viitega käskkirjas (HMS § 56 lg 1). ATS § 103 lg 2 p 4 eriseadusena kohustab vastustajat kajastama teenistusest vabastamise käskkirjas vabastamise põhjenduse (faktilise põhjenduse). Kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmise korral on viide ATS § 87 lg-le 1 õige. Käskkirja lugedes jääb mulje, nagu kaebaja ei oleks avaldanud soovi võtta teenistusest vabastamise avaldust tagasi ja PPA ei ole taotluse osas kaalunud nõusoleku andmist. Sellest tulenevalt ei vasta käskkiri HMS § 56 lg-tes 1-3 ja ATS § 103 lg 2 p-s 4 sätestatud nõutele ja on formaalselt õigusvastane. 7) Pelgalt kaebaja väide, et 18.04.2022. a vestlusel tema arvamusega ei arvestatud ja langetati tema suhtes negatiivne otsus, ei tähenda, et PPA rikkus ärakuulamiskohustust. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida oleks pidanud PPA täiendavalt välja selgitama. Prefekt oli 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees juhtunuga kursis ja keeldus kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest, pidades silmas kaebaja 14.04.2022. a käitumist. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei olnud 19.04.2022 seisuga teadlik põhjendustest, miks prefekt ei andnud tema teenistusse jäämise avaldusele nõusolekut. ATS § 87 lg-s 5 mainitud otsus (nõusoleku mitteandmine) jäi kirjalikult vormistamata, kuid selle põhjendusest oli kaebaja teadlik. Võttes arvesse prefekti laia otsustamispädevust küsimuses, puudub alus arvata, et kaebajaga 14.04.2022. a juhtunule tuginemine nõusoleku mitteandmisel oleks ilmselgelt asjakohatu põhjendus. Sellest tulenevalt prefekti nõusolekust keeldumise põhjenduste kajastamata jätmine käskkirjas ei piiranud
kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Hoolimata vormistamis- ja põhjendamise puudustest ei ole käskkiri sisuliselt õigusvastane. Käskkiri on materiaalselt õiguspärane. 8) Kuna käskkiri on õigusvastane vaid formaalselt, siis ei ole põhjust rahuldada kaebust 3 kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõudes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.X.X. esitas 20.07.2023 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada täies ulatuses ja jätta menetluskulud PPA kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes rahuldamata kaebuse 3 kuu keskmise töötasu väljanõudmiseks olukorras, kus tuvastas, et käskkiri on õigusvastane. ATS § 105 lg-st 1 järeldub, et 3 kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. ATS § 105 lg 1 ei näe ette erinevaid tagajärgi formaalsele ja/või sisulisele õigusvastasusele. Kohtupraktikas on mõistetud välja ATS § 105 lg 1 kohane hüvitis, kui teenistusest vabastamise käskkiri on formaalselt õigusvastane (nt TlnRK lahendid asjades nr 3-13-2028, 3-13-2019). 2) Avaliku õiguse valdkonnas, s.h protsessiseadustes kasutatakse TsÜS-st tulenevaid isikute, tehingute, s.h esinduse, tähtaegade ja aegumise kohta käivaid norme jm sätteid. TsÜS-i norme kohaldatakse avalikus õiguses ka analoogia alusel. 3) Kohus ajas segamini tahteavalduse tagasivõtmise ja tahteavalduse tühistamise põhjusel, et tahteavaldus on tehtud eksimuse/petmise vms tõttu. ATS § 87 lg-s 5 sätestatud piirang puudutab kehtiva tahteavalduse tagasivõtmist. Asjas ei ole tegemist taotluse tagasivõtmisega, vaid selle tühistamisega ehk tehingu/tahteavalduse tühistamisega TsÜS-i tähenduses. Tehingu tühistamise korral eksisteerib olukord, kus algselt kehtinud tehing muutub alates tühistamisavalduse jõustumisest algusest peale kehtetuks. Kaebaja teenistusest lahkumise avaldus on TsÜS-i mõistes tehing, s.o toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1). Eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu võib tühistada (TsÜS § 90 lg 1). Kui isikut survestatakse lahkumisavaldust kirjutama, ei ole tegemist omal soovil avalduse kirjutamisega. Seetõttu võib kaebaja omal soovil kirjutatud lahkumisavalduse kvalifitseerida eksimuse või ähvarduse mõjul tehtud tahteavalduseks TsÜS-i tähenduses. 4) Kaebaja soovis tunnistajate ülekuulamist kahe eraldiseisva vestluse sisu tuvastamiseks. 5) Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et PPA ei rikkunud ärakuulamiskohustust. Kaebaja peaks justkui lugema PPA/prefekti mõtteid põhjenduste osas. Selline käsitlus on vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega. 6) Käskkiri on õigusvastane nii formaalselt kui ka sisuliselt. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis vähemalt 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kaasuse asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud välja mõista suurem hüvitis kui kaebaja 3 kuu keskmise töötasu summa.
10.PPA palub 05.09.2023. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse põhjendused: Kohus kohaldas õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme. Olukorras, kus kaebaja on politseiametnikuna käitunud viisil, mis on toonud kaasa usalduse kaotuse nii organisatsiooni silmis kui ka seadnud kahtluse alla politsei usaldatavuse avalikkuse poolt, on ametniku soov teenistusest lahkuda mõistetav ja mõistlik. Kui prefekt oleks võimaldanud kaebajal teenistust jätkata, olnuks tagajärjeks distsiplinaarmenetluse alustamine. Antud olukorras on kaebaja jaoks omal soovil teenistusest lahkumine soodsam lahendus. Kaebaja ei olnud avaldust koostades sundolukorras ega eksimuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
12.Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, milles kohus tunnistas PPA 19.04.2022. a käskkirja nr 1.9-2.8/99p formaalselt õigusvastaseks. Küll aga leiab kaebaja, et käskkiri oli ka materiaalselt õigusvastane ning isegi kui pidada käskkirja vaid formaalselt õigusvastaseks, tuleks kaebajale välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri on formaalselt õigusvastane, kuid erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus ka seda, et kaebaja teenistusest vabastamise formaalne õigusvastasus oli selline, mis tõi kaasa ka teenistusest vabastamise materiaalse õigusvastasuse, mistõttu tulnuks kaebus rahuldada ning kaebajale välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
14.Haldusasjas kogutud tõenditest nähtub, et 14.04.2022 kell 18:35 esitas kaebaja Ida Prefektuuri prefekti, politseikolonelleitnant Y.Y.i nimele digiallkirjastatud avalduse omal soovil teenistusest vabastamiseks alates 14.04.2022 kell 18.00 (tl 71-72). Ka kinnitavad asjas kogutud tõendid, et vahetult enne seda toimus kaebaja ning piiripunkti juhi A.A. ja büroojuhi B.B. vahel vestlus, kus nii A.A. kui B.B. selgitasid, et nad ei näe võimalust kaebajal teenistuse jätkamiseks Narva piiripunktis ning A.A. ja B.B. palusid kaebajal kirjutada avaldus teenistusest lahkumise kohta (A.A. selgitus tl 20; B.B. ütlused istungi protokollis, tl 78-78p; kaebaja istungil vande all antud seletus, tl 76p-77). Vaid kaks päeva hiljem, 16.04.2022 esitas kaebaja avalduse 14.04.2022 esitatud avalduse tagasivõtmiseks selgitusega, et soovib, et tema tegevuse kohta viidaks läbi distsiplinaarmenetlus, mis hindaks juhtunud olukorda. Avalduse kohaselt sai avaldus vabastamise kohta omal soovil tehtud hetkeemotsiooni ajendil ja kaebaja survestamise tõttu (tl 11). Kohtuistungil asus kaebaja seisukohale, et tema teenistusest vabastamise avaldus oli tehtud eksimuse ja pettuse tõttu. TsÜS § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 järgi on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks (lg 2).
15.ATS § 87 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule. ATS § 87 lg 5 sätestab, et teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest võib ametnik loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et ATS § 87 lg-s 5 sätestatud nõusoleku andmine või andmata jätmine on ametisse nimetamise õigust omava isiku diskretsiooniotsus. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Õige on ka halduskohtu järeldus, et loobumisavalduse esitamise korral ei ole ametniku teenistusest vabastamine enam soodustav haldusakt, vaid soodustava haldusakti andmisest keeldumine, mis peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Vaidlustatud käskkiri kaalutlusi loobumisavaldusega mittenõustumise kohta ei sisalda.
16.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et ametniku avalduse puhul ei tohiks hinnata selle vastavust TsÜS tehingute tühistamisele ette nähtud regulatsioonile, kuid TsÜS regulatsioon võib olla asjakohane teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse läbivaatamise korral (halduskohtu otsuse p-d 13.2-13.3).
17.Ringkonnakohus on seisukohal, et hinnata saab nii ametniku teenistusest vabastamiseks esitatud taotluse kui ka taotlusest loobumiseks esitatud avalduse kehtivust. Siiski tuleb möönda, et küsimus esialgse taotluse kehtivusest tõusetub reeglina vaid selle tagasivõtmisel. Ringkonnakohus on varem leidnud: „Avaliku õiguse normidega ei ole reguleeritud, kuidas hinnata teenistussuhte lõpetamise taotluse kehtivust. Seevastu eraõiguse normid sätestavad reeglid isiku tahteavalduse kehtivuse kohta hinnangu andmiseks. Ringkonnakohus ei näe, et esineks mõjuv põhjus hinnata haldusmenetluses esitatud tahteavalduste kehtivust erinevalt eraõiguslike tahteavalduste kehtivusest. Seetõttu saab selles osas lähtuda asjakohastest TsÜS normidest. Kontrollida tuli seega kaebaja teenistusest vabastamise taotluse kehtivust TsÜS § 13 lg 1 valguses, samuti taotluse kehtivust ühepoolse tehingu tühisust ettenägevate normide (TsÜS § 86-89) alusel“ (TrtRnKo 30.11.2023, 3-22-239, p 13). Ka Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et: „[a]metnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas (nt hüvitamisnõude suuruse osas), tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta“ (RKHKo 23.03.2023, 3-21-1027, p 24). Ühtlasi on kohtupraktikas põhjendatud teenistusest vabastamise avalduse kirjalikku vormi sellega, et see aitab vältida olukordi, kus ametnik on näiteks meilivahetuse teel toimuva vaidluse käigus emotsionaalselt üles köetud ja lubab päevapealt ametist lahkuda, ise seda tegelikult mõtlemata, kuid ametiasutus võtabki n-ö sõnasabast kinni ja vabastab ametniku ATS § 87 lg-le 1 tuginedes teenistusest, millisel juhul saaks ametnik apelleerida ainult enda otsusevõimetusele (TsÜS § 13), mis ei pruugi tagada ametniku piisavat kaitset ametiasutuse omavoli eest (TlnRnKo 10.11.2022, 3-20-1977, p 15). Seega on ametniku tahteavalduse hindamist TsÜS normide alusel kohtupraktikas tunnustatud.
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et ATS § 87 lõike 5 erisus HMS § 14 lõikest 8 (st teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise lubamatus võrreldes avalduse tagasivõtmisega muus haldusmenetluses) teenib ametiasutuses teenistusülesannete täitmise järjepidevuse eesmärki ning seeläbi avalikku huvi tagada ametiasutuse tõrgeteta töö. Õiguskirjanduses on selgitatud, et üldjuhul asub ametiasutus pärast ametnikult teenistusest vabastamise taotluse saamist tegema ettevalmistusi vabaneva ametikoha täitmiseks. See võib hõlmata avaliku konkursi väljakuulutamist, teenistuses olevate ametnikega kokkulepete tegemist ajutiselt täiendavate teenistusülesannete täitmise osas vms. Kuna ametiasutus asub teadmisega, et töö tuleb ümber korraldada, tegema ettevalmistusi vabaneva ametikoha täitmiseks, peab jätma ametiasutusele võimaluse ka otsustada, kas vastavad tegevused pooleli jätta (näiteks avaliku konkursi väljakuulutamise korral sellest loobumine ja vastavast otsusest kandidaatide teavitamine) või rahuldada ametniku taotlus, millega ta soovib siiski teenistusse jääda. Taotluse rahuldamise otsustamisel peaks ametiasutus tulenevalt hoolsuskohustusest (ATS § 51 lg 7) arvesse võtma ka põhjuseid, miks ametnik teenistusest vabastamise taotluse esitas. Näiteks kui ametnik esitas taotluse tugeva hingelise erutuse tagajärjel või oli ametnik eksituses teatud asjaoludest (ehk kui ametnik tavalises olukorras ei oleks taotlust esitanud), siis oleks soovitatav ametniku taotlus rahuldada. Seda muidugi juhul, kui teenistusalased huvid seda võimaldavad1.
Lang, K, Pärnamägi, I, Sarapuu, E, „Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat“, Justiitsministeerium, Tln 2013, lk
19.Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et olukorras, kus ametnik esitab taotluse teenistusest vabastamiseks ning hiljem sellest loobub, peab ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik hindama ametniku teenistusest vabastamise avalduse kehtivust (eksimuse, pettuse jms puudumist avalduse koostamisel) ning otsustama nõusoleku andmise või mitteandmise sellele vastavalt.
20.Kaebaja esitas esialgse avalduse neljapäeva, 14.04.2022. a õhtul ning seda tühistava avalduse laupäeva, 16.04.2022. a pärastlõunal. Vastustaja ei väida, ning haldusasja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle paari päeva sees asunud ametiasutuses teenistusülesandeid jõudsalt ümber korraldama või oleks ametikohale uue konkursi välja kuulutanud. Seega ei ohustanud kaebaja 16.04.2022. a avaldus vastustaja planeeritud tegevusi asutuse töö korraldamisel. Kaebaja tugineb 16.04.2022. a avalduses enda hetkeemotsioonile ja enda survestamisele ning soovib, et tema tegevuse kohta viidaks läbi distsiplinaarmenetlus, mis hindaks juhtunud olukorda (tl 11). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellist avaldust saades pidi vastustaja järeldama, et kaebaja tegelik tahe ei vasta enam tema esialgsele tahteavaldusele ning vastustajal tuli kaaluda kaebaja taotlusele nõusoleku andmist või andmata jätmist (vt halduskohtu otsuse p 13.7). Muu hulgas pidi vastustaja kaaluma ka seda, kas kaebaja 14.04.2022. a avalduse puhul esines selle ühepoolse tühistamise aluseid (vt käesoleva otsuse p 17). Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud käskkirjas puudub igasugune viide kaebaja 16.04.2022. a avaldusele ning puuduvad ka kaalutlused, millest nähtuks, et kaebaja avaldust reaalselt kaaluti.
21.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et vastustaja ei rikkunud haldusakti andes siiski kaebaja ärakuulamiskohustust ja uurimispõhimõtet, kuna pooled ei vaidle selle üle, et 18.04.2022 toimus kaebaja ja prefekti vahel suuline vestlus, mille käigus sai kaebaja teada, et prefekt talle nõusolekut 14.04.2022. a avalduse tagasivõtmiseks ei anna (halduskohtu otsuse p 13.8).
22.Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga kaebaja ärakuulamise ning uurimiskohustuse täitmise osas ei nõustu. HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kaebaja sisulist ärakuulamist. Selleks ei saa pidada kaebaja suulist teavitamist 18.04.2022 sellest, et talle nõusolekut 14.04.2022. a avalduse tagasivõtmiseks ei anta. Selleks ei saa pidada ka B.B. 11.05.2022. a vastuskirja kaebaja 16.04.2022. a avalduse tagasivõtmise avaldusele, milles selgitatakse, et prefekt Y.Y. andis kaebajale 18.04.2022 toimunud vestlusel teada, et taotlus teenistusest vabastamise avalduse tühistamiseks jääb rahuldamata (tl 12). Kaebaja ära kuulamata jätmist kinnitab ka kaebaja poolt kohtuistungil antud selgitus kohtumisest prefektiga: „[v]õtsin temaga ise ühendust ja proovisin seda olukorda talle seletada, kuid kui me temaga kohtusime, siis ta ütles, et ta kuulab mind ära hea meelega, aga tal on otsus juba tehtud. Pärast ta ütleski, et ta ei rahulda seda“ (tl 79p). Ringkonnakohus sedastab, et isiku ärakuulamiseks ei saa pidada olukorda, kus sisuline otsus on veel enne isiku ärakuulamist tehtud. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et prefekt oleks välja selgitanud esitatud avalduse kehtivust ja selle esitamise põhjuseid ega 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees parklas toimunud sündmuse asjaolusid. Käskkirjast ei selgu ka see, miks otsustas prefekt loobuda kaebaja 16.04.2022. a avalduses toodud ettepanekust viia tema suhtes läbi distsiplinaarmenetlus, mis hindaks juhtunud olukorda. ATS § 87 lg 5 ei tohi kujuneda haldusorgani jaoks nn mugavussätteks, millega välditakse tegelike asjaolude väljaselgitamist.
23.Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud käskkiri kaebaja teenistusest vabastamise kohta ei ole materiaalselt õigusvastane, sest kaebaja ei vaielnud, et „14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees ei reageerinud ta olles PPA vormis ja tööajal abikutsele esimesel võimalusel, vastates abikutsujale, et ta pole politseinik“ ega vaielnud vastu ka sellele, et „selline käitumine on vastuolus PPA teenistuse aluspõhimõtetega“ (halduskohtu otsuse p 13.5). Seega asus halduskohus hindama kaebaja teenistusest vabastamise õigsust ka kaebaja poolt teenistuskohustuste rikkumise kontekstis.
24.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu järeldus kaebaja poolse teenistuskohustuste rikkumise osas 14.04.2022 on ennatlik. Vastustaja ei andnud vaidlustatud käskkirjas kaebaja teenistuskohustuste täitmisele hinnangut ega nõustunud ka kaebaja 16.04.2022. a ettepanekuga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks. Sarnases olukorras ei saa halduskohus asuda ise käskkirja põhjendusi sisustama ega täiendama haldusakti õiguspärasust kaalutlustega, mis haldusaktis ei sisaldu (HKMS § 158 lg 3 ls 2). Ida prefektuuri piiripunkti juhi A.A. 11.05.2022. a kirjaliku selgitusega (tl 20) ei saa asendada käskkirja põhjendusi. Ka on tegemist kaudsete selgitustega toimunu suhtes, kuna A.A. ise sündmust pealt ei näinud. A.A. 11.05.2022. a selgituses viidatud tunnistajalt kirjalikke selgitusi võetud ei ole. Kohtuistungil selgus, et ka kaebajaga vestelnud U. Elm ise sündmust pealt ei näinud. Ühtlasi eksis halduskohus faktiliste asjaolude kindlakstegemisel. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tema tööpäev pidi algama kell 14, kuid intsident toimus enne lõunat, kella 11.35 paiku (tl 76p), seega kaebaja jaoks töövälisel, mitte töö ajal, nagu viitas halduskohus otsuses.
25.Kohtuistungil vastas tunnistaja B.B. ringkonnakohtu küsimusele, kas kaebaja suhtes oleks omal algatusel teenistusest vabastamise avalduse esitamata jätmisel läbi viidud distsiplinaarmenetlus, eitavalt, selgitades, et kuna tegemist oli väärtushinnangute lahknevusega, oleks kaebaja ametist vabastatud usalduse kaotuse või vääritu käitumise tõttu, sest kaebaja ei kõlvanud enam politseinikuks (tl 78). Ringkonnakohus märgib, et ATS § 75 lg-test 4 ja 5 tuleneb, et ametniku vabastamiseks teenistusest usalduse kaotuse tõttu tuleb tuvastada teenistuskohustuste oluline rikkumine, sh see, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuste täitmist. Kaebaja teenistuskohustusi määratlemata ning asjaolusid kogumis arvesse võtmata ei saa pidada usalduse kaotuse tõttu teenistusest vabastamist ning vastava otsuse õiguspärasust ilmselgeks.
26.Siinkohal tuleks arvesse võtta ka juhtumi erakordseid asjaolusid, kaebaja senist väljaõpet ja koolitusi, teenistusülesandeid ja kogemusi ning politseiauto saabumise aega sündmuskohale. Kohtuistungil selgitas kaebaja vande all järgmist: „Kuna tulin välja ja olin vormis, pöördus minu poole naisterahvas, kes ise samal ajal rääkis telefoniga, et on toimunud raske liiklusõnnetus. Ma ei näinud seda, ma ei kujutanud ette, mis seal oli juhtunud. Ta palus minult abi, aga kuna ma olen õppinud piirivalvuriks ja hoolimata sellest, et kannan politseivormi, ei olnud ma sellise situatsiooniga kokku puutunud ja proovisin seda sellele naisterahvale selgeks teha. Ta viis mind sinna sündmuskohale, kus oli see juhtunud ja sellest nähtud vaatepildist oli šokk. Ma ei osanud sellel momendil mitte midagi sellises olukorras teha. Proovisin selgitada, et olen küll politseiametniku vormis, aga tegelikult olen piirivalvur. Meil on tööülesanded erinevad. Piiripunktis ei toimu liiklusõnnetusi, seal on liiklus olematu. Nad sõidavad niivõrd aeglaselt sisse, et mina kontrollin dokumendid ja auto tehnilise seisundi ära. Ma ei ole enda elu jooksul näinud nii rasket liiklusõnnetust nagu sellel päeval seal“ (tl 76p). Edasise suhtes selgitas kaebaja järgmist: „Seisin seal nagu tola ja mõtlesin, mis edasi teha. Siis tuli mingi mõte, et autos peaksid kuskil kummikindad olema. Läksin autosse, suures paanikas ma ei leidnud neid sealt, kus need olema pidid ja selle aja jooksul, kui ma kohmitsesin autos, olid juba kohale jõudnud sireenid. Ma isegi ei näinud, millal jõudsid
kohale pääste, politsei, kiirabi. Kui ma toibusin, oli politsei, pääste ja kiirabi kohal ja siis ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et peaksin enda abi minema pakkuma, nagu pärast hiljem selgus, et ma oleks pidanud kohale minema ja oma abi pakkuma“ (tl 76p).
27.A.A. 11.05.2022. a seletuses heideti kaebajale ette, et ta ei läinud appi, kuna arvas, et saabunud politseist piisab (tl 20). B.B. tunnistajana istungil antud ütluste kohaselt heideti kaebajale ette, et ta ei aidanud ajal, mil politseid polnud sündmuskohale veel saabunud. Samas ei eeldanud keegi, et ta oleks pidanud midagi menetlema, sest kaebajal ei ole avariialast väljaõpet (tl 79). Seega on erinevad arusaamad selles, millal ja mille vastu kaebaja täpselt eksis. Erinevad on ka seisukohad selle kohta, kui kaua veetis kaebaja autost kindaid otsides, kas kinnaste otsimine oli seotud kaebaja sooviga sündmuskohale appi minna ning kas kaebaja lahkus sündmuskohalt enne, samaaegselt või pärast politsei- ja kiirabiautode saabumist. Kohtuistungil kaebaja poolt avaldatu (vt eespool) ei veena, et kaebajal puudus tahe abistada, vaid viitab pigem sellele, et kaebajal puudusid oskused ja teadmised, kuidas antud olukorras tegutseda, kuid ta eeldas, et temalt vastavat tegutsemist oodatakse. Kaebaja selgitustest võib järeldada, et kummikindaid läks kaebaja autosse otsima eesmärgiga sündmuskohal abistada. Seega ei saa selgelt kinnitada kaebaja ja PPA väärtushinnangute lahknemist, vaid samahästi võib järeldada kaebaja valearvestust suhtlemisel (kaebaja selgitas tema poole pöördunud naisterahvale ausalt, et tal väljaõpe õnnetuskohal tegutsemiseks puudub), enda tegevuste planeerimisel (kaebaja oleks pidanud liikuma õnnetuspaika, mitte siirduma autosse kindaid otsima) ning enda tegevuse mõjude strateegilisel hindamisel (kaebaja ei mõelnud muljele, mida tema tegevus ja selgitused ümbritsevatele politseist jätavad, samuti sellele, kuidas see võib mõjutada politseiametniku kuvandit ja ameti mainet avalikkuse silmis). A.A. 11.05.2022. a selgitusest, mille kohaselt kaebaja mõistis, mille vastu ta oma tegevuses eksis, ei saa ilmselgelt järeldada ka seda, et kaebaja ei suutnuks edaspidi, muu hulgas pärast asjakohaste koolituste läbimist, teenistuskohustusi täita ega sarnases olukorras ratsionaalsemalt tegutseda.
28.A.A. 11.05.2022. a selgituse kohaselt toimus vestlus kaebajaga rahulikult, ilma emotsioonideta, arutlevas toonis maksimaalselt 15 minutit (tl 20p). Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt toimus vestlus järgmiselt: „Kutsusime ta M kabinetti, ma ei mäleta, kumb vestlust alustas ja mis sõnadega see täpselt oli, aga põhiliselt rääkisin mina ja siis M ning siis täiendasime üksteist. Rääksime selle situatsiooni ära ja siis X.X. ütles, et ta oli šokis. /.../ Leidsin, et need väärtused ei vasta politseinikule ja ütlesin, et meie teed peaksid lahku minema. Ma ei mäleta, kas see vestlus kestis 15-20 minutit, siis hakkas X.X. nutma ja ütles, et kirjutab lahkumisavalduse ning läks välja. Ma arvan, et korrapidamisruumi. Läks veel 10-15 minutit, meie jäime Miga Mi kabinetti, X.X. tõi avalduse sinna ja mina kirjutasin peale, et olen nõus“ (tl 78).
29.Kaebaja selgitas kohtuistungil kohtumist ülemustega järgmiselt: „Minu versiooni isegi ei kuulatud, miks ma nii käitusin või miks nii võis juhtuda ja siis hakkaski survestamine. Politseivormi määrimine, et ma ei kõlba enam teenistuseks ja soovitatigi omal soovil lahkumisavaldus kirjutada. Ja neid asju, et miks ma siis ülemustele kohe ei teatanud sellest, et selline asi juhtus ja et otseses mõttes püüdsin varjata seda, mis täna oli juhtunud. Ma üritasin neile ka rääkida, et me rääkisime töökaaslastega, et oli selline situatsioon, et kuidas sellises olukorras käituda ja nemad ka ei osanud midagi öelda. Nad isegi ei kontrollinud fakte, nad lihtsalt survestasid, kuni ma murdusin ja kirjutasingi selle, kuigi avaldus oli enne valmis kirjutatud. Kirjutasime koos töökaaslasega tema arvutis, kuigi mul endal on töömeil olemas, aga see oli vist selleks ajaks neil kinni pandud“ (tl 76p-77). Vastuseks kohtu küsimusele, kas A.A. ja B.B. selgitasid, mis juhtub, kui kaebaja lahkumisavaldust ei kirjuta, vastas kaebaja järgmiselt: „ Jah, paluti võtta ühendust meediaga ja anda selgitusi ning seda, et kuidas ma
enda töökaaslastele silma vaatan peale sellist vahejuhtumit.“ Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas põhjendati lahkumisavalduse esitamise vajadust, selgitas kaebaja järgmist: „Seda põhjendatigi sellega, et ma ei kõlba enam sinna tööle, määrin PPA-d kõigil võimalikel moodustel, kuidas ma oma kolleegidele silma vaatan. Mulle jäigi täpselt selline tunne, et mina olen selle liiklusõnnetuse põhjustanud ja olen üritanud seda varjata“ (tl 77).
30.Kaebaja seletusest ja tunnistaja ütlustest võib järeldada, et teenistusest vabastamise avaldust ei koostanud kaebaja enda vabal soovil, vaid juhtide A.A. ja B.B. nõudmisel. Seejuures võib nõustuda kaebajaga selles, et ilmselt ei suutnud ta avalduse esitamise tagajärgi õigesti hinnata ning oli mõjutatud A.A. ja B.B. negatiivsest suhtumisest, võimalik, et ka alusetust nõudest, ise meediaga ühendust võtta ja selgitusi jagada. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja oli avaldust koostades emotsionaalselt ebastabiilses seisundis ning eksimuses nii avalduse esitamise kui ka esitamata jätmise tagajärgedest. Ringkonnakohtule nähtub, et ka kaebaja juhid A.A. ja B.B. tegutsesid esmamulje ja emotsiooni ajel, tuginedes peaasjalikult ühe tunnistaja väidetele. Kõike eeltoodut arvesse võttes oli ringkonnakohtu hinnangul kaebaja teenistusse võtmise õigust omaval isikul alust kahelda kaebaja teenistusest vabastamise avalduse kehtivuses.
31.PPA Ida prefektuuri prefekti poolt avalduse esitamisega seotud asjaolude kaalumata jätmine, sh kaebaja ära kuulamise ja uurimiskohustuse rikkumine on käesoleval juhul sedavõrd olulised, et puudub alus tugineda HMS §-s 58 sätestatule ning formaalne rikkumine tõi käesoleval juhul kaasa ka käskkirja materiaalse õigusvastasuse ehk kaebaja õigusvastase teenistusest vabastamise. Eeltoodud põhjendusel tuleb tuvastada käskkirja nii formaalne kui ka materiaalne õigusvastasus.
32.ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtupraktikas on leitud, et ATS § 105 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja teha kindlaks muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suurendamist, tuleb lisaks arvesse võtta teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (TlnRnKo 10.11.2022, 3-20-1977, p 19). Kaebaja taotles kohtumenetluses hüvitise suurendamist. Võttes arvesse, et nii teenistusest vabastamise avalduse esitamise kui ka selle rahuldamise initsieeris siiski kaebaja enda mõtlematu tegevus sündmuskohal ning hiljem A.A. ja B.B.ga toimunud vestlusel, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus hüvitise suurendamiseks. Haldusorganil on ametniku teenistusest vabastamisel ulatuslik kaalutlusruum, mistõttu ei saa vastustaja eksimust kaalutlusõiguse teostamisel pidada sedavõrd oluliseks, et see annaks aluse tavapärase hüvitise suurendamiseks.
33.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kaebus rahuldamata jäi. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tunnistab Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022.a käskkirja nr 1.9-2.8/99p õigusvastaseks ning mõistab Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja kolme kuu keskmine töötasu. Kuna kohtuistungil selgus, et keskmine töötasu arvestamise aluseks ringkonnakohtule esitatud andmed (tl 58) ei ole täielikud, samuti kuna keskmise töötasu arvestamise aluseks on kuue kalendrikuu jooksul saadud tasu2, teeb kohus HKMS § 167 lg 1 alusel vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma
Vabariigi Valitsuse 11.06.2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2.
kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks. Vastavalt HKMS § 168 lõikele 11 tuleb kohtuotsus rahasumma väljamõistmist puudutavas osas täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates.
34.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus mõistis otsuses Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 610,99 eurot koos käibemaksuga ning jättis ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Vastavalt HKMS § 109 lõikele 4, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks asutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 5, 6 ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud tervikuna koos käibemaksuga summas 2433 eurot.
35.Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus on õigusabikulud summas 2440,50 eurot, sh käibemaks. Kuigi apellatsioonkaebuse kulud on suuremad kui halduskohtumenetluse kulud, võtab ringkonnakohus arvesse, et apellatsiooniastmes toimus kohtuistung, kus kohus kuulas vande all üle kaebaja ja tunnistaja. Arvete spetsifikatsioonil nähtuvaid toiminguid ning neile kulunud aega tuleb pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Kohtupraktikast nähtub, et Riigikohus on pidanud põhjendatud kuluks ka menetluskulude nimekirja koostamist (RKTsKo 04.04.2024, 2-22-17383, p-d 17.2-17.3). Seetõttu tuleb lugeda ka kaebaja vastav kulu käesolevas haldusasjas põhjendatuks. Ringkonnakohus mõistab menetluskulud vastustajalt kaebaja kasuks välja koos käibemaksuga.
36.HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja otsuses märgitud kolmandate isikute nimed tähemärgiga. Ringkonnakohtu otsusest lähtuvalt tuleb muuta ka halduskohtu otsuse punkti 8 ning asendada kaebaja nimi initsiaalide asemel tähemärgiga ning otsuses viidatud kolmandate isikute nimed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.