S.N.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.1/1532-1 tühistamiseks ja kohustamiseks pikendada tähtajalist elamisluba
Menetlusosalised
Kaebaja – S.N. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada S.N. kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21. juuni 2022. a otsus nr 15.3-3.1/1532-1 lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas, muus osas jätta otsus muutmata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada jõustunud kohtuotsuses isikute nimed initsiaalidega ning sünniajad, kaebajaga seotud kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste kuupäevad ja kriminaalasjade numbrid tähemärkidega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. mail 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-22-1688 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.S.N. esitas 19. detsembril 2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p-i 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 92-94). Taotlus võeti 19. detsembril 2020 menetlusse ja registreeriti numbriga 1049862642.
2.PPA keeldus 21. juuni 2022. a otsusega nr 15.3-3.1/1532-1 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5, § 124 lg 2 p-de7 ja 9 alusel (dtl 21-32). Sama otsusega koostati kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel sundtäidetav lahkumisettekirjutus, mis kuulub täitmisele alates kaebaja vanglast vabanemisest koos sissesõidukeeluga Schengeni territooriumile 5 aastaks.
3.Kaebaja edastas PPA otsusele vaide, mis registreeriti PPA-s 30. juunil 2022 numbriga 15.33.1/1532-2 (dtl 33). PPA jättis 31. juuli 2022. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/96 kaebaja vaide rahuldamata (dtl 3-9).
4.Tartu Halduskohtusse saabus 9. augustil 2022 kaebaja kaebus PPA vastu (dtl 1-2). Kaebaja märkis, et ei ole nõus PPA otsusega ning palub pikendada enda elamisluba.
5.Tartu Halduskohus võttis 2. septembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 48-50).
6.PPA esitas 3. oktoobril 2022 vastuse kaebusele (dtl 56-61).
7.Vastusena kohtunõudele esitas PPA 16. detsembril 2022 täiendavad tõendid ja selgitused (dtl 155-170).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb PPA 21. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.1/1532-1 tühistamist ja kohustamist pikendada tähtajalist elamisluba, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
8.1.Kaebaja ei ole nõus PPA otsusega.
8.2.Kaebaja on sündinud xxx. a Ukrainas, Eestisse elama tuli ta koos vanematega 1979. a. Kaebaja õppis Tartus koolis, käis sõjaväes. Kaebaja töötas Eestis ja maksis maksud.
8.3.Kaebaja on elanud koos M.O.ja neil sündis laps A.O.. Laps ei ole kaebaja nime peal, sest elukaaslane tahtis üksikemana riigilt raha. Kaebaja läks temast lahku.
8.4.Alates 2016. a elab kaebaja koos N.N.ja tema lapsega. Neil on hea pere ja kaebaja tahab temaga elada kuni surmani.
8.5.Ukraina on kaebaja isamaa, aga Eesti on kaebaja kodumaa. Venemaaga ei seo kaebajat midagi ja ta vihkab Venemaad.
8.6.Kaebaja tahtis võtta Eesti kodakondsust, aga kukkus eksamitel läbi. Talle pakuti Vene kodakondsust, kaebaja oli rumal ja võttis Vene kodakondsuse. Nüüd tahaks kaebaja loobuda Vene kodakondsusest, sest ta ei salli Venemaad. Ta on agressor ja agressori maal ei taha ta elada. Selle maaga ei seo kaebajat miski.
3-22-1688
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastuses kaebusele märkis PPA järgmist.
9.1.Vaidlusalune otsus vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele. PPA otsus on kaalutlusvigadeta, haldusorgan on selgitanud piisava põhjalikkusega välja asja otsustamise seisukohast olulised asjaolud ning andnud neile põhjendatud ja õiglase hinnangu ning vaidlusalused kaalutlused nähtuvad vaidlusalusest haldusaktist. Nimetatud haldusaktis on PPA võtnud arvesse kaebajast lähtuvat ohtu, selle ühiskonnaohtlikkust, karistatuse andmeid ning leidnud, et kaebaja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel on seaduslik eesmärk kaitsta avalikku korda ja riigi julgeolekut (tegemist on ohtu ennetava meetmega).
9.2.Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 sätestab, et isiku perekonna- ja eraellu sekkumine on õigustatud juhul, kui sellega kaitstakse tervist, kõlblust, avaliku korda või teiste inimeste õiguseid ja vabadusi, tõkestatakse kuritegu või kurjategija tabamiseks. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 ei taga välismaalasele absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte (Üner vs Holland, 18. oktoobri 2006. a otsus; Samsonnikov vs Eesti, 3. juuli 2012. a otsus). Igal riigil on õigus otsustada välismaalase riigis elamise ja väljasaatmise üle. Nii EIK kui ka Euroopa Kohus (EK) on aktsepteerinud riigi õigust piirata kuritegudes süüdi mõistetud välismaalaste viibimist oma territooriumil.
9.3.Vaidlustatavas haldusaktis on tuginetud kaebajast lähtuva ohu hindamisel tema korduvale karistatusele, hinnates sealjuures tema toimepandud süütegude olemust, laadi, raskusastet ning karistuste mõju kaebajale. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku kolmel korral, sh raske isikuvastase (raske tervisekahjustuse tekitamine), varavastase (röövimine) ja avaliku rahu vastase süüteo (avaliku korra rikkumine) eest, ja väärteo korras 7 korral. Kaebaja puhul on märkimisväärne ka asjaolu, et ka pärast reaalse vangistuse kandmist on isik jätkuvalt süütegusid toime pannud, sh raske isikuvastase kuriteo. Eeltoodu viitab, et kaebaja on teadlik süütegude toimepanemise keelatusest ja nendega kaasnevatest tagajärgedest, kuid ei tee enda karistatusest järeldusi. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vt Riigikohtu
27.veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). Kaebajale on korduvalt antud võimalusi muuta oma käitumist ning hakata austama ühiskonnas kehtivaid reegleid ja järgima Eesti Vabariigi seadusi, kuid kaebaja ei ole nimetatud võimalusi kasutanud. PPA on jõudnud vaidlusaluses haldusaktis õigele järeldusele, et kirjeldatud tegude puhul saab jaatada avaliku korra ohtu ka pärast vanglast vabanemist ning nimetatud oht annab aluse keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest.
9.4.Vaidlusalune haldusakt küll riivab kaebaja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuid tegemist ei ole intensiivse perekonnaelu riivega, mis kaaluks üle kaebajast tuleneva võimaliku ohu avalikule korrale. Kaebaja ja tema elukaaslane ei ole abielus ning kuivõrd kaebaja viibib alates 15. veebruarist 2020 kuni 15. veebruarini 2025 kinnipidamisasutuses, siis omavahel tegelikku perekonnaelu ei ole elatud. Samuti pidi kaebaja elukaaslane kaebajaga kooselu alustades olema teadlik kaebaja kriminaalsest minevikust, kodakondsuse staatusest, tähtajalisest elamisloast ning võimalusest, et kaebajale ei anta tulevikus elamisluba arvestades kaebaja varasemat kriminaalset käitumist minevikus. Seetõttu pidi ta arvestama ka tõsiasjaga, et pereelu tuleb vajadusel jätkata välisriigis. Ka EIK on jõudnud seisukohale, et olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada elukaaslase valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis (Onur vs Ühendkuningriik,
17.veebruari 2009. a otsus, p 59). Kooselupartneril säilib võimalus kaebajat ka tulevikus Venemaa Föderatsioonis külastada või soovi korral alustada ühiselu Venemaa Föderatsioonis.
9.5.Rahvastikuregistri andmetel ei vasta tõele kaebaja poolt kaebuses toodud väide, et kaebajal on laps. Kaebaja ei ole elamisloa menetluse käigus ega ka kaebuses esitanud tõendeid
3-22-1688 tõendamaks, et tal oleks lapsi. Kaebuses toodud kaebaja ja A.O. vaheline seos on pelgalt tõendamata väide. PPA lähtub elamisloa menetluse käigus rahvastikuregistri andmetest, kui isik ei tõenda vastupidist. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 2 kohaselt lähtutakse avaliku ülesande täitmisel rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Teisalt ei ole kaebaja kaebuses ega elamisloa menetluse käigus antud selgituste või varasemate tegudega üles näidanud huvi vastutada oma väidetava lapse käekäigu eest või osaleda mingil muul aktsepteeritaval viisil lapse elus. Vastustaja on seisukohal, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on niivõrd suur, et tema võimalik hüpoteetiline soov suhelda A. O. ei kaalu seda üles.
9.6.Rahvastikuregistri andmetel suri kaebaja ema 11. jaanuaril 2022 ning kaebaja ainukeseks lähisugulaseks on tema vend. Kaebajal on võimalik ka tulevikus oma vennaga suhelda kodakondsusjärgses riigis kasutades selleks telekommunikatsiooni vahendeid. Ka EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (Joseph Grant vs Ühendkuningriik, 8. jaanuari 2009. a otsus, p 40).
9.7.Sundtäidetav lahkumisettekirjutus on õiguspäraselt koostatud. PPA on analüüsinud vabatahtliku lahkumisettekirjutuse võimalikkust vaidlusaluse otsuse p-s 29, leides, et isikust lähtuv oht avalikule korrale ei võimalda isikule anda lahkumiseks vabatahtlikku tähtaega. Kuigi lahkumisettekirjutust ei ole kohustuslik sundtäita ning PPA-l on võimalus kohaldada ka vabatahtlik lahkumisettekirjutus, on kaebaja puhul tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tegi PPA kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel.
9.8.PPA analüüsis vaidlusaluse otsuse p-des 20, 23 ja 24 kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid ja väärtegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb toimepandud isikuvastastes, varavastastes ja avaliku korra vastastes süütegudes. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb selles, et ta ei pea kinni ühiskonnas kehtivatest normidest ehk rikub põhiseaduslikku korda kahjustades riigis viibivate inimeste õigushüvesid. EIK praktikast lähtuvalt õigustavad rasked kuriteod ka väljasaatvas riigis sündinud isikute väljasaatmist (Kaya vs Saksamaa).
9.9.Sissesõidukeelu kohaldamine oli põhjendatud ning õiguspärane. Kaebaja on toime pannud süütegusid, kahjustades sellega teiste inimeste õigushüvesid. Teisalt on PPA vaidlusaluses otsuses viidanud ning arvesse võtnud kaebaja majanduslikke ja alkoholiprobleeme. Oluline enamus kaebaja poolt toimepandud süütegude soodustavaks teguriks on olnud alkoholi tarvitamine. Tartu Vangla on PPA-le 18. mail 2021 tehtud ettepanekus lahkumisettekirjutuse tegemiseks välja toonud, et vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikusele ühiskonnas kõrgohtlikuks. Vastustaja märgib, et PPA on analüüsinud kaebaja karistusotsuseid (sh arhiveerituid) ja võtnud arvesse ka väärteokaristused, mis on küll väikesema kaaluga kui kuriteod, kuid näitavad samuti isiku käitumismustrit ja õiguskuulekust. Lähtuvalt eelnevatest asjaoludest on kaebajast tulenev oht isikuvastase, varavastase ja avaliku rahu vastase süütegude näol tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, sest kaebaja eelnevast kriminaalsest taustast nähtub, et ka varasemalt mõistetud karistused, sh reaalne vangistus, ei ole teda motiveerinud õiguskuulekale käitumisele asuma. Vastustaja hinnangul on PPA kohaldatud 5-aastane sissesõidukeeld Schengeni õigusruumi tagamaks Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse kaebajaga seotud asjaolusid arvestades proportsionaalne ning õiguspärane.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kaebaja nõuab PPA 21. juuni 2022. a otsuse nr 15.3-3.1/1532-1 tühistamist ja kohustamist pikendada tähtajalist elamisluba. Vaidlustatud otsusega keeldus PPA kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest (resolutsiooni p 1); tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks
3-22-1688 kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemist (resolutsiooni p 2); kohaldas kaebajale sissesõidukeeldu viieks aastaks Schengeni alale alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Tähtajalise elamisloa saamise taotluse pikendamisele suunatud kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda juhul, kui peaks ilmnema, et vastustaja seisukoht tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise osas oli õigusvastane.
11.Kohus leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada ning tühistada PPA vaidlusalune otsus resolutsiooni p-de 2 ja 3 osas. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohus käsitleb esmalt tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist (I). Seejärel hindab kohus lahkumisettekirjutuse õiguspärasust (II) ja sissesõidukeelu kohaldamist (III) ning viimasena jagab menetluskulud ning selgitab jõustunud otsuse avaldamisega seonduvat (IV).
12.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on sündinud x. xxx xxxx. a Ukrainas ning on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on Eestis elanud alates 1979. a ning kellele on alates 1995. a väljastatud tähtajaline elamisluba. Viimati pikendati tema tähtajalise elamisloa kehtivust ajavahemikuks 30. november 2015 kuni 29. november 2019 (dtl 21). Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja viibib alates 15. veebruarist 2020 kuni 15. veebruarini 2025 kinnipidamisasutuses, täpsemalt Tartu Vanglas (dtl 71).
13.Samuti ei ole vaidlust, et PPA on pädev kaevatavat haldusakti andma ning et kõik kolm otsust (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine, lahkumisettekirjutus, sissesõidukeeld) võis vormistada ühe haldusaktina (VSS § 11 lg 1, lg 31). I
14.VMS § 3 kohaselt on välismaalane iga isik, kes ei ole Eesti kodanik. Seega ei saa olla vaidlust, et kaebaja on Eestis kehtiva õiguse kohaselt välismaalane, sõltumata sellest, et ta on Eestis elanud peaaegu kogu oma elu.
15.Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 p 9). Kõnealuse tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega (VMS § 2101 lg 1). Tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks võib anda ka välismaalasele, kellel on olnud Eesti tähtajaline või alaline elamisõigus, Eesti pikaajalise elaniku elamisluba või kes on olnud Eesti kodanik (VMS § 2101 lg 2). 2. aprillil 2015 jõustunud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seoses teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (809 SE, XI koosseis, lk-d 21, 35) järeldub, et nimetatud alusel elamisloa andmiseks nähakse erisusena ette järgmised tingimused: välismaalane peab olema elanud Eestis püsivalt kolm aastat viie järjestikuse aasta jooksul, välismaalane on integreerunud Eesti ühiskonda ning välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas vastaval alusel väljastatud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.
16.Vaidlustatud otsuses on PPA tuginenud VMS § 124 lg 1 p-dele 1 ja 5. VMS § 124 lg 1 p 1 järgi võib keelduda välismaalasele tähtajalist elamisluba andmast, kui on alust arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. VMS § 124 lg 1 p 5 lubab elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Mõlemat sätet on võimalik kohaldada, võttes arvesse isiku karistamist süüteo eest ning mõlemad sätted annavad PPA-le kaalutlusõiguse. Esimese sätte sõnastus seostab elamisloa andmisest keeldumise kaebaja käitumisest lähtuva ohuga avalikule korrale. Teise sätte sõnastuse järgi võib elamisloa
3-22-1688 andmisest keeldumist põhjendada üksnes isiku karistamise faktiga, temast lähtuvat ohtu ei ole vaja tuvastada. VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (Riigikohtu 18. novembri 2020. a otsus asjas nr 3-19-92, p 21). Üksnes süüteo toimepanemise faktist siiski ei piisa elamisloa andmisest keeldumiseks, vaid tuleb ka hinnata süüteo raskust ja selle laadi (samas, p 22).
17.Arvestada tuleb sellegagi, et kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Kooskõlas HKMS § 158 lg-ga 3 ei teosta kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse hindamisel kaalutlusõigust haldusorgani eest. Samuti ei hinda kohus eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus kontrollib üksnes seda, kas järgitud on kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid. Kohus kontrollib, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu 14. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 38). Üheks kaalutlusreegliks on mh asjaolude õige väärtustamine. Asjaolude väärtustamisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral (Riigikohtu 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 26). Asjaolude õige väärtustamise hindamisel saab mh arvestada ka kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti. Eelnevast järeldub, et kuigi kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud, on kaebajal õigus nõuda, et tema puhul oleks kõiki asjas tähtsust omada võivaid asjaolusid kaalumisel arvestatud ning et otsus ei oleks meelevaldne.
18.Kohtu hinnangul ei ole PPA arvestanud üksnes süüteo toimepanemise faktiga, vaid on hinnanud ka süüteo raskust ja selle laadi. Samuti on PPA keelduva otsuse tegemisel tuginenud VMS § 124 lg 2 p-dele 7 ja 9, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud (p 7) ning välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (p 9).
19.Vaidlustatud otsuse kohaselt võttis PPA kaebaja ohtlikkuse hindamisel aluseks nii Tartu Maakohtu 12. novembri 2020. a otsuse kriminaalasjas nr x-xx-xxxxkui Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise kaebaja kohta (PPA otsuse p 20). Kohtu hinnangul on need tõendid asjakohased, et hinnata kaebaja ohtlikkust. Kohtupraktika kohaselt võis PPA kaebajast lähtuva ohu sisustamisel kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid (karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1). Need andmed on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 18).
20.Vaidlust ei ole selles, et Tartu Maakohtu xx. xxx xxxx. a otsuse kohaselt kriminaalasjas nr x-xx-xxxx pani kaebaja toime karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule (dtl 74-85). Kohtuotsusest nähtub, et kaebajat süüdistati selles, et tema, 15. veebruaril 2020. a ajavahemikul kella 17.53 kuni kella 17.54 Tartu linnas Kaunase pst 81 maja kõrval, lõi kannatanut ühel korral noaga vasakule poole kõhu piirkonda. Sellega tekitas kaebaja kannatanule tervisekahjustused: kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhul mao, maksa vasaku sagara, vahelihase ning roietevahelise arteri vigastusega. Kaebaja oli kuritegu toime pannes alkoholijoobes. Kaebajat karistati 5-aastase vangistusega.
3-22-1688
21.Arhiveeritud karistuste kohaselt tunnistati kaebaja esimest korda kriminaalkorras süüdi Tartu Linnakohtu xx. x xxx. a otsusega nr x-xxx/xx kriminaalkoodeksi (KrK) § 195 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks rahatrahv 50 päevamäära (dtl 63-65). Kaebaja pani toime huligaansuse, millega rikkus jämedalt avalikku korda ja väljendas ilmselt lugupidamatust ühiskonna vastu. Teist korda tunnistati kaebaja Tartu Linnakohtu xx. x xxx. a otsusega nr xxxx/xx süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega poolkinnisest vanglas (dtl 66-69). Tartu Ringkonnakohus tühistas xx. x xxxx. a otsusega linnakohtu xx. x xxxx. a otsuse osaliselt ja tunnistas kaebaja süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning karistas kaebajat 6-aastase vabadusekaotusega (dtl 69-70). Ringkonnakohus selgitas, et kaebajale mõistetud vabadusekaotust ei pöörata täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut kuritegu või haldusõigusrikkumist ja täidab kontrollnõudeid ja kohustusi. Tartu Maakohus saatis x. x xxx. a määrusega kriminaalasjas nr x-xxx/xx kaebaja temale ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistust kandma kinnisesse vanglasse, kuna kaebaja ei järginud katseajal kontrollnõudeid (dtl 104).
22.PPA on otsuses viidanud sellele, et kaebaja karistusregistrist nähtub, et tal on 1 kehtiv väärteokaristus ja 6 varasemat väärteokaristust. PPA poolt kohtule edastatud karistusregistri väljavõttest (dtl 143-145) nähtub, et kaebajal on 1 kehtiv väärteokaristus, mille kohaselt on kaebaja toime pannud KarS § 262 lg-s 1 sätestatud süüteo. KarS § 262 lg 1 sätestab, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga. Kaebajat on karistatud 10 trahviühikuga, seega pigem karistuse alammääras. Arhiveeritud väärtegude eest on kaebajat karistatud 6 korral: 1) x. x xxxx. a otsusega KarS § 262 lg-s 1 sätestatud süüteo eest 3 trahviühikuga; 2) xx. x xxxx. a otsusega KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest 10 trahviühikuga. KarS § 218 lg 1 sätestab, et varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine, arvutiandmetesse sekkumine, arvutisüsteemi toimimise takistamine, arvutikuriteo ettevalmistamine, röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus, – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga; 3) xx. x xxxx. a otsusega KarS § 262 sätestatud süüteo eest 20 trahviühikuga; 4) x. x xxxx. a otsusega ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 547 lg-s 1 sätestatud süüteo eest 3 trahviühikuga. ÜTS § 547 lg 1 sätestas, et sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis – karistatakse rahatrahviga kuni 10 trahviühikut; 5) x. x xxxx. a otsusega ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest 4 trahviühikuga; 6) x. x xxxx. a otsusega liiklusseaduse (LS) § 259 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteo toimepanemise eest 10 trahviühikuga. LS § 259 lg 1 sätestas, et jalakäija, tasakaaluliikuri juhi, jalgratturi, pisimopeedijuhi, loomveoki juhi või sõitja poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub LS §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 10 trahviühikut. LS § 259 lg 2 p 1 kohaselt sama teo eest kui see on toime pandud joobeseisundis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
23.Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla esitanud PPA-le 18. mail 2021 ettepaneku kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks (dtl 86-91). Tartu Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks ning Tartu Vangla hinnangu kohaselt on kaebaja puhul hinnatud ohtlikkuse tunnused ilmselged, tegude vahetu toimepanemise tõenäosus on suur ning teo toimepanemisega kaasneb suur kahju. Ohustatud on ühiskond tervikuna, kuna isik on kasutanud vägivalda probleemilahendusena ning seda konfliktsituatsioonis nii tuttavate kui ka võõraste isikute suhtes. Oht seisneb isiku poolt füüsilise vägivalla kasutamises – raske tervisekahjustuse tekitamises, kui sellega on põhjustatud oht elule
3-22-1688 ning röövimises, mille tagajärjel on tekitanud kergemaid kehavigastusi. Tartu Vangla hinnangu kohaselt on kaebaja isikust tuleneva ohu ilmnemise ja ohtlikkust tõstvaks asjaoluks alkoholi kuritarvitamine. Alkoholi tarvitanuna on isikule omane impulsiivne tagajärgedega mittearvestav käitumine.
24.Tartu Vangla riskihinnangus on välja toodud, et isiku enda sõnul tarvitas ta vabaduses viibides lahjat alkoholi 2-3 korda kuus ning alkoholi tarvitamist enda jaoks probleemiks ei pea. Isik on küll tunnistanud, et on alkoholi tõttu toime pannud kuritegusid, kuid vaatamata sellele, ei ole ta valmis alkoholi tarvitamisest täielikult loobuma. Kriminaalasja kohtuistungi protokollist nähtub, et alkoholipoe müüja sõnul külastas isik kauplust igapäevaselt 2 kuni 4 korda. Võttes arvesse eeltoodut ja alkoholijoobes toimepandud kuritegusid, siis Tartu Vangla hinnangul isik pisendab alkoholi tarvitamise probleemi ja ei näe seoseid alkoholi tarvitamise ning toime pandud kuritegude vahel. Sõnades väljendab ta küll soovi osaleda rehabiliteerivates tegevustes, kuid seda pigem välistel ajenditel, mitte sisemisest motivatsioonist muuta alkoholi tarvitamise harjumusi. Ohu ilmnemine on tõenäoline, kuna isik ei ole alkoholijoobe seisundis võimeline konflikte ning tekkinud probleeme adekvaatselt lahendama. Lisaks võib ohtlikkus tõusta grupi mõjul.
25.Vaidlusaluses PPA otsuses on vastustaja analüüsinud kaebaja poolt toime pandud väärtegusid, ning on leidnud, et neist kolmel korral on kaebajat karistatud avaliku korra rikkumise eest (avalikus kohas alkoholijoobes urineerimine, avalikus kohas alkoholi tarvitamine ja lisaks avalikult alkoholi tarvitamise eest viibides laste mänguväljaku vahetus läheduses), ühel korral kauplusest kange alkohoolse joogi varastamise eest, ühel korral liiklusseaduse rikkumise eest (alkoholijoobes asulasisesel teel jalgrattaga liiklemine) ning kahel korral ühistranspordiseaduse rikkumise eest. Samuti on PPA järeldanud, et kaebaja süüteod on olnud suunatud avaliku korra rikkumisele ja isikuvastasele ning varavastasele tegevusele (kehavigastuste tekitamine, alkoholijoobes liiklemine, alkoholi kauplusest varastamine, avalikus kohas alkoholi tarvitamine). Kaebaja süüteod on toime pandud ajavahemikus 1998 kuni 2020, seega suhteliselt pika perioodi vältel. Süütegude jätkuv toimepanemine ning nende raskusastme kasvamine, hoolimata pidevast isiku korrale kutsumisest õiguskaitseorganite poolt, viitab tegude tõelisele ohtlikkusele. Kaebaja on ka varasemalt toime pannud isikuvastase kuriteo, kus ta on teist kehaliselt väärkohelnud ja noaga ähvardanud. Kuigi isiku kehtivad ja arhiveeritud väärteokaristused on käesolevas haldusmenetluses proportsionaalselt väiksema kaaluga võrreldes isiku kehtiva ja arhiveeritud kriminaalkaristusega, leidis PPA, et eelmainitud karistused näitavad kaebaja kriminaalset meelestatust ning ükskõikset suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorra vastu. PPA hinnangul näitavad eelnimetatud kuriteod kogumis, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Isikut on kuritegude toimepanemise eest karistatud reaalse vangistusega. Tegemist on Eesti Vabariigi kõige karmima karistusliigiga – reaalse vangistusega, mille eesmärgiks on kurjategija õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Isikut on ka varasemalt reaalse vangistusega korduvalt karistatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on süüdi mõistetud raske ning tõsise kuriteo toimepanemise eest, mis on otseselt ohustanud avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet ning seega omistab PPA elamisloa andmise taotluse menetluses eelmainitud kuriteole suure tähtsuse.
26.Kohus nõustub üldjoontes PPA järeldustega, mis on kirjas kohtuotsuse p-s 25. Kohtule ei nähtu, et kaalutlused, millele vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel tugines, oleksid ilmselgelt meelevaldsed. Ka ei ole vastustaja asjaolude tuvastamisel ning analüüsimisel teinud selliseid vigu, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist. PPA on vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja karistatust ning arvestanud ka tema käitumist viimase vangistuse ajal ja põhjendatult leidnud, et isik võib kujutada ohtu avalikule korrale. Ohu mõiste on defineeritud
3-22-1688 korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg-s 2 ning selle järgi on oht olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Ohu hindamine on prognoosotsus. Kohtu hinnangul on PPA põhjendatult leidnud, et isikust lähtuva ohu hindamisel saab lähtuda minevikus toimunud sündmustest (dtl 25). Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt võib isiku teatav käitumine minevikus anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale, sh riigi julgeolekule. Seejuures on isikust lähtuv oht avalikule korrale käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise (Riigikohtu otsuse nr x-x-x-x-xx, p-d 16 ja 19). Välismaalasest lähtuva ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19).
27.Nõustuda ei saa PPA väitega, et „isikut on ka varasemalt reaalse vangistusega korduvalt karistatud“. Nagu nähtub kohtuotsuse p-st 21, mõisteti kaebajale esimese kriminaalasja eest karistuseks rahatrahv. Seega on kaebajat varasemalt (s.t enne praegu kehtivat karistust) karistatud reaalse vangistusega ühel korral mitte korduvalt. Samuti on kohtu hinnangul kustunud väärtegude relevantsus elamisloa andmise otsustamisel vähene, arvestades juba seda, et väärteo puhul väljendub selle eest määratavas sanktsioonis ning registrist kustutamise tähtajas hinnang sellisele teole kui vähem ohtlikule süüteole. Sellele vaatamata saab nõustuda PPA-ga, et praegusel juhul on VMS § 124 lg 2 p-des 7 ja 9 sätestatud tingimused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks formaalselt täidetud. Kohus nõustub ka vastustaja järeldusega, et kogutud tõendid annavad aluse eeldada, et kaebaja võib kujutada ohtu avalikule korrale. Seega on täidetud elamisloa andmisest keeldumise eeldus ka VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes.
28.Sellegipoolest tuleb VMS § 124 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemisel hinnata ka tähtajalise elamisloa andmata jätmisega kaasnevat perekonnaelu riivet (õigus era- ja perekonna austamisele – EIÕK art 8, PS § 26 ja § 27) ning selle hindamiseks tuleb kaaluda eelkõige järgmisi asjaolusid: isiku poolt toimepandud kuriteo iseloom ja raskus; aeg, mille kestel võõramaalane on riigis elanud; kuriteo toimepanemise ajast väljasaatmise otsuseni kulunud aeg ja isiku käitumine sellel perioodil; erinevate seotud osapoolte rahvus; isiku abielu kestus; kas abikaasa teadis abiellumise ajal isiku poolt toimepandud õigusrikkumistest; kas perekonnas on lapsi ja nende vanused; võimalikud raskused abikaasa sisenemisel riiki, kuhu isikut soovitakse välja saata; laste parimad huvid ja heaolu (vt EIK lahend nr 52812/07, Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 16).
29.Haldusasjas esitatud tõenditest ei järeldu, et kaebaja perekonnaelu riive oleks väga intensiivne. Tartu Vangla 18. mai 2021. a ettepanekust PPA-le nähtub (dtl 88), et kaebaja suhted elukaaslasega N. N. on olnud toetavad, kohtutakse lühiajaliste kokkusaamiste kaudu. Naisel on Eesti kodakondsus, emakeeleks vene keel ning rahvus venelane. Ühine kooselu on tõendatud elukaaslase N. N. ja üürile andja vahel sõlmitud üürilepingu alusel, mille üüriarveid maksis alates 5. jaanuarist 2017. a kaebaja. Kinnipeetava enda sõnul on ta elukaaslase N. N. abiellunud
14.jaanuaril 2016 Tartu Perekonnaseisuametis. Rahvastikuregistriandmetel on elukaaslane lahutatud ning kinnipeetava isiku suhtes staatus vallaline. Vanglale abielutunnistust esitanud ei ole. Elukaaslasel on eelmisest kooselust tütar, kes on xxxx. aastal sündinud. Ühiseid lapsi paaril ei ole. Kaebaja sõnul on tal varasemast kooselust poeg A. O., kuid ametlikult isadust kuskil fikseeritud ei ole. Omasõnul on kontakt lapsega säilinud ning toetab poega võimaluse korral ka
3-22-1688 materiaalselt, kuid kui sageli lapsega kohtub või palju rahaliselt toetab, seda riskihindamise vestlusel ei avalikustanud.
30.VSS § 29 lg 4 mõttes moodustavad perekonna abikaasad. Perekonna määratluse juures on oluline mehe ja naise ühine majapidamine ning nende omavaheline emotsionaalne ja psühholoogiline seotus. Haldusmenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes on alust eeldada, et kaebaja ja tema abikaasa emotsionaalne ja psühholoogiline seotus on pigem vähene, kuna kaebaja viibib alates 15. veebruarist 2020 Tartu Vanglas. Riigikohtu 13. novembri 2006. a otsuse nr 3-3-1-51-06 (p 18 ja seal viidatud praktika) järgi poleks elamisloa andmisest keeldumisel isiku õigust perekonnaelule võimalik rikkuda siis, kui isik on kinnipeetav ning tema õigus perekonnaelule on juba piiratud süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega.
31.Kuigi kaebaja on suurema osa oma elust elanud Eestis ning tema vend ja elukaaslane elavad siin, ei ole tal õiguspärast ootust veeta oma tulevik Eestis. Asjaolu, et kaebajat ei seo väidetavalt Venemaaga miski, ei välista iseenesest talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist (Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-14-51395, p 12). Kaebajal on võimalik oma lähedastega suhelda infotehnoloogilisi vahendeid kasutades. Ka EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (vt nt EIK 8. jaanuari 2009. a otsus asjas Joseph Grant v. United Kingdom, p 40). II
32.PPA tegi kaebajale VSS § 72 lg 2 p 4 alusel koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse, mis kuulub täitmisele vanglast vabanemisel. Viidatud säte annab haldusorganile kaalutlusõiguse jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja lahkumisettekirjutus kohe sundtäita kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
33.Riigikohus on selgitanud (26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 22), et tagamaks pikaajalisele elanikule tugevdatud kaitse väljasaatmise eest (s.t võimalus anda pikka aega Eestis elanud välismaalasele tähtajaline elamisluba), peab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et PPA-l tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (otsus nr 3-18-89/51, p 12).
34.Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest, vaid korrakaitsemeetmed, mille rakendamiseks tuleb menetluse käigus tuvastatud asjaoludele toetudes esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eeltoodud ohulävend ületatud. Direktiivi 2003/109/EÜ art 6 lg 1 järgi peab liikmesriik, kui ta keeldub pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel, kaaluma avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga. Sama direktiivi art 12 lg 1 kohaselt võib liikmesriik teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Seega tuleb isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht tuvastada pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral.
3-22-1688
35.Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et PPA on analüüsinud vabatahtliku lahkumisettekirjutuse võimalikkust vaidlusaluse otsuse p-s 29, leides, et isikust lähtuv oht avalikule korrale ei võimalda isikule anda lahkumiseks vabatahtlikku tähtaega. Samuti viitab vastustaja sellele, et analüüsis vaidlusaluse otsuse p-des 20, 23 ja 24 kaebaja kriminaalset tausta, kaebaja poolt toimepandud kuritegusid ja väärtegusid, nende raskust ja laadi ning leidis, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale seisneb toimepandud isikuvastastes, varavastastes ja avaliku korra vastastes süütegudes. Kohus peab PPA hinnangut kaebajast lähtuva reaalse ja tõsise ohu (avalikule korrale ja riigi julgeolekule) osas veenvaks.
36.Riigikohus on selgitanud, et perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 32-34).
37.Asja materjalidest nähtub, et enne vaidlusaluse otsuse tegemist on PPA 9. veebruaril 2020 pöördunud kaebaja poole, paludes selgitusi, miks on kaebajal vaja Eestis elamisluba (dtl 96). Vastustaja on selgitanud, et kirjale tähtajaks vastamata jätmisel võidakse kaebaja elamisloataotlus jätta läbi vaatamata, viitamata, et see tähendab automaatselt ka PPA õigust kaaluda koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Kirjast on üheselt mõistetav, et kaebaja seisukohad on olulised tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel. Kuigi 21. aprilli 2021. a PPA kirjas (dtl 122-123) kaebajale viidati lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise võimalusele („PPA märgib, et elamisloa andmisest keeldumisega võib kaasneda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lõikest 31 tulenevalt lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 74 lõikest 2 tulenev Schengeni õigusruumi sissesõidukeelu kohaldamine.“), ei ilmne kirjast, et PPA oleks laiendanud menetlust väljapoole kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse lahendamise piire või kaaluks täiendavate kaebaja õigusi piiravate meetmete kohaldamist tähtajalise elamisloa menetluses. PPA on eraldi rõhutanud, et kui kaebaja ei vasta määratud tähtajaks, keeldub PPA kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest (dtl 123), viitamata, et see tähendab automaatselt ka PPA õigust kaaluda koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Sellele, et lahkumisettekirjutus võidakse teha ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaega määramata, ei ole vastustaja üldse viidanud. Seetõttu ei pidanud kaebajale olema arusaadav vajadus esitada oma seisukohta ja väited ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohta. Kohtu hinnangul ei ole PPA kaebajat nendes küsimustes nõuetekohaselt ära kuulanud ning otsuse põhjendused ei luba veenduda ka kaalutlusõiguse nõuetekohases teostamises. III
38.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestis viibimist. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu kaevatava otsusega VSS § 74 lg 2 alusel. PPA leidis, et kaebaja näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. Lähtuvalt asjaolust, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus, on PPA hinnangul vajalik kohaldada kaebajale sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega 5 aastat, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Sissesõidukeelu kohaldamisel võttis PPA arvesse ka kaebajale võimalikku tekkivat pereriivet.
3-22-1688
39.VSS § 74, mille pealkiri on "Lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtivusaja määramine ja lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamata jätmine", lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Riigikohus tõlgendas 19. veebruari 2019. a otsuses asjas nr 3-171545, p-s 34 seda järgmiselt: "VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne". VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
40.PPA viitas sissesõidukeelu põhjenduses samuti VSS § 74 lg-le 3. PPA leidis, et kaebaja kujutab ka vanglast vabanedes endast ohtu avalikule korrale, mis võib realiseerida alkoholijoobes süütegude toimepanemises, sh raskete kehavigastuste tekitamisest.
41.PPA põhjendustest nähtub küll, et PPA kaalus sissesõidukeelu kui sellise põhjendatust, kuid ei nähtu, et PPA oleks kaalunud ka sissesõidukeelu viieaastase kestuse proportsionaalsust. Kui kohaldamine iseenesest on põhjendatud, ei tähenda see veel, et sissesõidukeeldu tuleb kohaldada maksimaalses lubatud ulatuses. Kohus leiab, et PPA tegelikult ei ole kaalunud sissesõidukeelu pikkust, vaid ainult otsustust, kas kohaldada sissesõidukeeldu või mitte.
42.Kohus leiab, et sissesõidukeelu kohaldamine maksimaalses lubatud ulatuses, on käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA tugines peaasjalikult enda hinnangule kaebaja ohtlikkuse osas. Kohtu hinnangul on toimepandud kuritegude arvestamine vajalik, kuid ei ole piisav hindamaks sissesõidukeelu vajalikku kestust. Asjaolu, et kaebaja on kuriteo eest süüdi mõistetud, ei või sellisena olla põhjenduseks järeldusele, et see isik kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale“ direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 kohaselt.
43.Vastustajal tuleb lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine uuesti otsustada, kuulates kaebaja seejuures nõuetekohaselt ära IV
44.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 sätestab: "Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta."
3-22-1688
45.Et kaebaja ei ole 13. veebruari 2023. a kohtumääruses antud tähtaja jooksul esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad eeltoodust lähtudes poolte menetluskulud nende endi kanda.
46.Kohtuotsus sisaldab kaebaja karistusandmeid ja identifitseerimist võimaldavat eraelulist teavet. Jõustunud kohtuotsuses tuleb seetõttu kohtu algatusel, HKMS § 175 lg 3 alusel, asendada isikute nimed initsiaalidega ning sünniajad ja kaebajaga seotud kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste kuupäevad ning vastavate kohtuasjade numbrid tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.