5.Tsiviilasja menetluskulud jätta 95% ulatuses OÜ Xxxx kanda ja 5% ulatuses Xxxxkanda.
6.Mõista OÜ-lt Xxxx välja Xxxxkasuks menetluskulud summas 5637,36 eurot. Edasikaebamise kord
7.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja on kostja osanik. Kostja on äriühing, mille tegevusala on saematerjali ja puidust pakendite tootmine ja müük. Pooled sõlmisid 1. septembril 2010 laenulepingu, milles lepiti kokku, et hageja laenab kostjale 40 000 eurot igapäevase äritegevuse ja tootmismaterjalide ostmiseks. Hageja kandis kostjale laenu üle 2. septembril 2010. Lepingu punktis 2.2. lepiti kokku, et kostja kohustub tasuma laenusumma jäägilt intressi 10 % aastas. Lepingu punktis
2.3.lepiti kokku, et kostja kohustub hakkama laenu ja kogunenud intresse tagasi maksma alates 1. märtsist 2011. Seejärel kohustub kostja 12 kuu jooksul võrdsetes summades laenu tagasimakseid tasuma kuni 1. märtsini 2012, mil kogu laen koos intressidega peab olema hagejale üle kantud. Lepingu punktis 2.4. lepiti kokku, et kostja võib laenu tagasi maksta ka ühekordse maksena lepingu kehtivuse aja jooksul.
2.Kostja on lepingu alusel kokku tagasi maksnud 14 556 eurot. Kostja on laenu tunnistanud endise juhatuse liikme Xxxxe-mailides hagejale. Kogu laenusumma ja lepingu kohased intressid on muutunud sissenõutavaks 2. märtsil 2012.
3.Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 391 lg-st 1 ning Riigikohtu praktikast (3-2-1-13706 ja 3-2-1-141-12) arvestatakse intressi kuni lepingujärgse laenu tagastamise tähtajani ja sealt edasi on võimalik laenu- ja intressijäägilt nõuda viivisintressi VÕS § 113 alusel. Intressiarvestuse kohaselt arvestas hageja kuni 1. märtsini 2012, mil saabus laenu ja sellelt kogunenud intresside lõpliku tagasimaksmise aeg, laenujäägilt intressi ja sealt edasi laenusummajäägilt viivist VÕS § 113 tähenduses. Pooled on oma kirjavahetuses järjepidevalt lähtunud viivisintressi arvestamisel 10 %-lisest määrast, milles lepiti kokku laenulepingu punktis 2.2.
4.Seega leiab hageja, et poolte tahe on olnud leppida seeläbi kokku ka viivisemääras, mis kohaldub juhul, kui laenu õigeaegselt tagasi ei maksta. Kohaldatava õiguse kokkulepe viivisintressi määra kokkulepet hageja hinnangul tagantjärgi ei muuda.
5.1. märtsiks 2012 kogunes intressi summas 803,40 eurot, mis on laenu tagasimaksetega kostja poolt täielikult tasutud. Põhisumma jääk 1. märtsi 2012 seisuga arvestades laenu tagasimakseid jäi 39 767,22 eurot. Arvestades pärast 1. märtsi 2012 toimunud laenu tagasimaksete laekumisi on laenu põhisumma jääk 31 419,62 eurot ning sellelt alates 2. märtsist 2012 kuni 9. jaanuarini 2017 arvestatav viivis 16 822,37 eurot. Kokku on võlasumma 48 241,99 eurot.
6.Hageja palub kostjalt välja mõista 48 241,99 eurot, millest 31 419,62 eurot on laenu põhisumma ja 16 822,37 eurot on sellelt summalt 10 %-lise aastase viivisemääraga arvestatud viivis perioodi eest 02.03.2012 – 09.01.2017. Välja mõista kostjalt viivis laenu põhisumma jäägilt alates 10. jaanuarist 2017 viivise määraga 10 % aastas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Välja mõista kostjalt hageja menetluskulud. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidleb nõudele vastu. Kostja on seisukohal, et kuna hageja on kostja osanik, siis oli poolte vahel kokkulepe, et tegemist on investeeringuga, mitte laenuga. Vastav asjaolu nähtub ka lepingust. Lepingust ei nähtu, et see oleks kehtivuse kaotanud. Lepingu punkti
2.4 kohaselt on kostjal õigus väidetav laen tagasi maksta osade kaupa või täies ulatuses igal ajal lepingu kehtivuse jooksul, aga kuna leping on senini kehtiv, siis ei ole hagejal õigust võlgnevuse sissenõudmiseks, eriti arvestades, et hageja ise on kostja osanik, kes andis selle investeeringu majandustegevuseks ehk investeeris raha oma ettevõttesse. Hageja ei ole toonud välja, millisel alusel on leping oma kehtivuse kaotanud ning hageja ei ole lepingut üles öelnud. Seega ei ole kohustus muutunud sissenõutavaks.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
9.Hageja on esitanud kostja vastu nõude laenulepingu alusel võlgnevuse summas 48 241,99 eurot väljamõistmiseks. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et olukorras, kus hageja on kostja osanik, oli tegemist investeeringu, mitte laenuga. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.
10.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 01.09.2010 lepingu (tlk 8-9), mille kohaselt hageja laenas kostjale 40 000 eurot. Lepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus kostja tasuma laenult intressi 10% aastas ning lepingu punktist 2.3 tulenevalt pidi kogu laenusumma koos intressidega olema tagastatud hiljemalt 01.03.2012. Kostja on lepingust tulenevat võlgnevust perioodil 12.04.2011 kuni 02.01.2015 tasunud summas 14 556 eurot.
11.Kohus märgib esmalt, et kuigi hageja näol on tegemist Islandi kodanikuga, kuulub käesolev vaidlus lahendamisele Eesti Vabariigi õigust kohaldades, kuna pooled on saavutanud vastavasisulise kokkuleppe. Nimelt tuleneb rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg-st 1, et lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Antud juhul on hageja 14.09.2016 menetlusdokumendis (tlk 79) teinud ettepaneku kohaldada Eesti Vabariigi õigust ning kostja on sellega nõustunud (tlk 98). Seega lahendab kohus käesoleva vaidluse Eesti Vabariigi õigusest lähtuvalt.
12.Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõikele 1, mille kohaselt üks isik (laenuandja) kohustub laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Antud juhul on hageja andnud 01.09.2010 lepinguga kostjale laenu summas 40 000 eurot ning kostja on kohustunud vastava summa koos intressidega hagejale tagastama hiljemalt 01.03.2012. Seega vastab hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe laenulepingu tunnustele ning kostja vastuväide, et hageja on teinud üksnes investeeringu, mitte andnud laenu, on põhjendamatu.
13.Kohus märgib, et VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
14.Antud juhul on hageja ja kostja 01.09.2010 lepingu punktis 2.3 kokku leppinud, et kostja tasub kogu võlgnevuse koos intressiga hiljemalt 01.03.2012. Nimetatud kohustust kostja täitnud ei ole. Kohus on kostjale küll selgitanud (tlk 100), et vastuväidete esitamisel tuleb kostjal tõendada, et ta on võlgnevuse hagejale tasunud, kuid seda kostja teinud ei ole.
15.Võttes arvesse, et kostja on põhivõlgnevusest ja intressivõlgnevusest ära tasunud 14 556 eurot, on põhivõlgnevuse jääk 1. märtsi 2012 seisuga 31 419,62 eurot (tlk 115). Kohus on seisukohal, et põhivõlgnevus summas 31 419,62 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1 alusel välja mõista.
16.Lisaks põhivõlgnevuse nõudele on hageja esitanud ka viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
17.Hageja on seisukohal, et pooled on lepingus kokku leppinud kostja kohustuse tasuda võlgnevuselt viivist 10% aastas. Kohus hagejaga ei nõustu. Nimelt on lepingus küll ette nähtud kostja kohustus tasuda laenujäägilt intressi 10% aastas, kuid 10%-lise viivise tasumise kohustust lepingus ettenähtud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hagejal on võimalik nõuda viivist üksnes seaduses ettenähtud ulatuses. Seega on hagejal õigus nõuda viivist põhivõlgnevuselt summas 31 419,62 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras võlgnevuse tasumisega viivitusse jäämisest kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o perioodil 02.03.2012-02.05.2016. Viivise kujunemine on kajastatud alljärgnevas tabelis.
18.Eelviidatud tabelist tulenevalt on seadusjärgse viivise määraga kostja võlgnevata viivise summa kokku 10 670,3 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista.
19.Hageja nõuab kostjalt ka mitte sissenõutavaks muutunud viiviste väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,
mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 31 419,62 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 03.05.2016 kuni põhinõude täitmiseni.
20.Kohus leiab, et lähtuvalt eeltoodust tuleb hageja hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 42 089,92 eurot, millest 31 419,62 eurot on põhivõlgnevus ja 10 670,3 eurot hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista jooksev viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras alates 03.05.2016.
22.TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Käesolevas asjas on kohus 27.06.2016 määrusega kohaldanud hagi tagamist, millega seati kostjale OÜ XXXX (registrikood xxxx ) kuuluvale kinnistule asukohaga Xxxx(Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr xxxx) esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 51 398,70 eurot hageja Xxxx(sünd xxxx) kasuks kuni käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi 95% ulatuses, jätab kohus hagi tagamise jõusse.
Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leidis, et hageja nõue on hagi esitamise seisuga põhjendatud summas 42 089,92 eurot, kuid hageja nõudis hagiavalduse esitamise seisuga võlgnevust 44 519,71 eurot, seega on kohus hagi rahuldanud 95% ulatuses. Lähtuvalt eeltoodust jätab kohus 95% menetluskuludest kostja kanda ja 5% menetluskuludest hageja kanda.
24.TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
25.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulu muu hulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
26.Hageja on kohtumenetluses tasunud riigilõivu haginõudelt ja hagi tagamise avalduselt 1150 eurot (tlk 17-18). Kohus leiab, et riigilõivu tasumine 1150 euro ulatuses on tõendamist leidnud.
27.Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on hageja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud. Antud juhul on hageja lepinguline esindaja menetluskulude
nimekirja kohaselt osutanud hagejale õigusabi kokku 29,5 tundi. Hageja esindajal on käesolevas menetluses menetluskulude nimekirja kohaselt kulunud 13,5 tundi hagiavalduse koostamiseks, 4 tundi täiendava hagi tagamise avalduse koostamiseks, 8 tundi kostja vastusele seisukoha koostamiseks ja 4 tundi täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja nimetatud menetlustoiminguteks kulunud ajaline maht on põhjendatud osaliselt. Kohus on lähtuvalt asjas esitatud dokumentide ja tõendite mahust ja sisust tulenevalt seisukohal, et hagiavalduse koostamiseks põhjendatud ajaline kulu on 12 tundi. Kohus leiab, et hageja esindaja nimetatud asjast tuleb maha arvata intresside korduvaks ümberarvutamiseks kulunud aeg, kuna vastav korduv tegevus on olnud tingitud hageja esindajast endast. Samuti on kohus seisukohal, et kostja vastusele seisukoha esitamiseks hageja esindaja poolt nimetatud 8 tundi on veidi ülepaisutatud ajaline maht. Kohtu hinnangul on menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades põhjendatud ajaline kulu 6 tundi. Ülejäänud hageja esindaja menetlustoimingud ning nendeks kulunud ajalise mahu loeb kohus põhjendatuks. Hageja esindaja on vastavad toimingud menetluses teinud, s.o esitanud kohtule asjakohaseid tõendeid ja sisulist analüüsi sisaldavaid menetlusdokumente. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hageja esindaja töötunnid on kokku põhjendatud 26 tunni ulatuses. Hageja ei ole nõudnud menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga, seega mõistab kohus menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
28.Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et hageja esindaja töötunnihind 160 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, võttes arvesse, et hageja esindaja on vandeadvokaat ja omab kõrgeimat erialast kvalifikatsiooni. Seega arvestades, et hageja esindaja töötundide põhjendatud maht oli 26 tundi ning töötunni hind (ilma käibemaksuta) 160 eurot, on hageja esindaja õigusabiteenuse kulud ilma käibemaksuta 4160 eurot.
29.Täiendavalt palub hageja kostjalt välja mõista tõlkekulu 70 eurot ning Islandi õiguse õigusliku analüüsi kulu 554,06 eurot. TsMS § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud ka eksperdi- ja tõlkekulud. Kohus on seisukohal, et antud juhul oli hagejal tarvilik kasutada tõlki, et esitada asjas olulisi tõendeid tõlgituna eesti keelde ning samuti oli vajalik juhuks, kui asi oleks kuulunud lahendamisele Islandi õigust kohaldades, Islandi õiguse asjatundja seisukoha esitamine. Lähtuvalt eeltoodust on tõlke kulud ja õigusliku analüüsi kulud kokku põhjendatud summas 624,06 eurot.
30.Tulenevalt eeltoodust loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud 5934,06 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust 4160 eurot (ilma käibemaksuta), riigilõivust 1150 eurot ja tõlke ja õigusliku analüüsi kuludest 624,06 eurot. Võttes arvesse, et kostja on kohustatud tasuma 95% menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5637,36 eurot.