Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.07.2022 otsuse nr 15.3-3.1/511-3 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (Venemaa Föderatsiooni kodanik, sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Silvi Erro Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Carol Illak
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja endise abikaasa 10.03.2023 esitatud avaldus asja materjalide juurde võtmata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda. Poolte muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada füüsiliste isikute nimed ja kaebaja sünniaeg tähemärgiga.
5.Tõlkida kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused kaebajale vene keelde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.03.2023. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 25.07.2022 otsuse nr 15.3-3.1/511-3 (edaspidi ka otsus), millega tunnistas kehtetuks Venemaa Föderatsiooni kodaniku Xi1 pikaajalise elaniku elamisloa nr 2011548960/EL alates 25.07.2022. Otsuse põhjendused:
1.1.X on sündinud Eestis ning talle on 17.06.2004 otsusega antud alaline elamisluba nr 2011548960/EL, mis muutus 01.06.2006 automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Viru Vangla edastas 01.03.2021 PPA-le ettepaneku Xi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks, millest lähtuvalt algatas PPA menetluse 02.03.2021 ning mille raames X esitas vastuväited 15.03.2021.
1.2.PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 243 ja § 241 lg 1 punkti 2 alusel. X kujutab endast ohtu avalikule korrale.
1.2.1.Isikut on Eestis kriminaalkorras karistatud neljal korral, kõik karistused on kehtivad. Esiteks juhtis X 09.04.2016 joobeseisundis sõidukit, pannes toime karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 424 sätestatud kuriteo, mille eest karistati teda Harju Maakohtu 11.04.2016 kiirmenetluse otsusega nr xxxxxx. Teiseks pani isik KarS §-s 424 sätestatud kuriteo uuesti toime 23.10.2016 ning selle eest karistati teda Harju Maakohtu 25.10.2016 otsusega nr xxxxx. Kolmandaks kasutas X 2017. aastal kolmel korral isikute suhtes füüsilist vägivalda (KarS § 121 lg 2 punktid 2 ja 3), mille eest karistati teda Harju Maakohtu otsusega nr xxxxx. Seejärel, neljandaks, karistati Xi Harju Maakohtu 16.04.2020 otsusega nr xxxxxx taas KarS § 121 lg 2 punktide 2 ja 3 järgi. Isik vabastati 08.09.2021 kohtumäärusega karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt katseajaga kuni 22.03.2023. Xi on ka väärteo korras karistatud kahel korral (2012. ja 2016. aastatel), kuid need karistused on arhiveeritud.
1.2.2.X on rikkunud VMS § 11, kuna ei ole järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja õigusakte. Kriminaalkorras karistatus neljal korral ilmestab isiku suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse. Oht avalikule korral on realiseerunud korduvates isikuvastastes ja üldohtlikes liikluskuritegudes.
1.2.3.X kujutab endast küll reaalset, kuid mitte piisavalt tõsist ohtu, et lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele teha Eestis sündinud isikule ka lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu Schengenisse. Isik on pannud katseaegadel toime uusi kuritegusid. Ükski varasem mõistetud leebem karistus ega vangistus pole mõjutanud teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Kuriteod on läinud ajas raskemaks, sest liikluskuritegudele järgnesid isikuvastased kuriteod, mh elukaaslase X suhtes (edaspidi endine elukaaslane), ning seda olenemata 2018. aastal pere- ja paarisuhte vägivalla vähendamise programmi läbimisest. Säilib suur oht jätkuvateks vägivallakuritegude toimepanemiseks. Tegelikku ohtu näitab ka see, et isik ei tunnista endale täielikult toimepandud isikuvastaste kuritegude raskust, vaid leiab tegudele õigustusi. Lisaks, kui X viibis tingimisi ennetähtaegselt vabaduses alates 27.09.2021, siis tuvastati kaks juhtumit (27.01.2022 ja 05.02.2022) seoses tema poolt alkoholi tarvitamise ja ähvardaval toonil telefonikõnede tegemisega. Kuigi isikust lähtub tegelik oht liiklus- ja vägivallakuritegude toimepanemiseks, siis ei ole oht piisavalt tõsine, kuna kuritegude toimepanemine algas 44aastaselt ja vangistuse tingimustes käitus isik valdavalt eeskujulikult.
Kuigi PPA otsuses on märgitud perekonnanimeks „X“ ja asja materjalides kasutatakse vaheldumisi perekonnanimesid X ja X, siis rahvastikuregistri järgi on õige perekonnanimi X.
2 (13)
1.2.4.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on oluline avaliku korra ja julgeoleku kaitseks. X pole näidanud, et ta väärib kõrgemat õigushüve pikaajalise elaniku elamisloa näol. Otsuse eesmärgiks on teiste isikute põhiseaduslike õiguste ja avaliku korra kaitse, jättes isikule võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba ja andes võimaluse elu seaduskuulekaks muutmiseks. Otsus on ka selge signaal, et Eesti riik ei tolereeri välismaalaste korduvkuritegevust. Tähtajalise elamisloa saamisel kaotab isik direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. Seega kui X saab tähtajalise elamisloa ja jätkab kuritegude toimepanemist, on võimalik tähtajaline elamisluba kehtetuks tunnistada ja isik välja saata. Kui mõistliku aja jooksul tähtajalist elamisluba ei taotleta, on PPA-l õigus teha lahkumisettekirjutus.
1.3.X on 50-aastane ja 2016. aastal oma abielu lahutanud. Tal ei ole lapsi ja vanemad on surnud. Narvas elab õde (sündinud xxxx.a). Vanglast vabanemisel soovib X endise abikaasaga (X) suhted soojendada ja abielu registreerida. Kuigi X vabanes ennetähtaegselt vanglast 24.09.2021, siis otsuse tegemise seisuga ei ole nad uuesti abielu sõlminud, mistõttu pole nad käsitletavad perekonnana. Isik hoopis jätkas suhtlust endise elukaaslasega, kelle osas ta väitis suhete katkemist. Kokkuvõttes pereelu riive puudub. Kuna lahkumisettekirjutust ei tehta, siis puudub ka selline eraeluriive, mis otsuse tegemise välistaks. Isik saab lähedastega edasi suhelda. Ehkki otsus tekitab tuleviku suhtes teatava ebakindluse, siis on Eestis viibimine ja töötamine võimalik tagada tähtajalise elamisloaga. Venemaaga seob isikut kodakondsus, kuid Eesti kodakondsust pole ta siiani taotlenud ega riigikeelt õppinud. Otsuse tegemine on proportsionaalne.
2.X (edaspidi kaebaja) esitas 28.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes tühistada PPA 25.07.2022 otsus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja seisukoht
3.1.Kaebaja pani 25.06.2022 toime uue kuriteo ehk mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes, ning seejärel tegi PPA kiirustava, põhjendamatu ja ülemäära karmi otsuse ja jättis kaebaja ilma Eesti alalise elaniku staatusest. Kaebaja on tunnistanud süüd õigusrikkumistes ja neid sügavalt kahetsenud.
3.2.Kaebaja soovib, et kaebuse põhjendustena arvestataks tema 15.03.2021 esitatud vastuväiteid ja selgitusi PPA-le, mis olid kokkuvõetult järgmised.
3.2.1.Kaebaja sündis, kasvas ja õppis Eestis. Eesti iseseisvaks saamisel oli vaja NSVL pass vahetada uue vastu ning kaebaja tegi kiire ja ajutise otsuse Venemaa kodakondsuse kasuks. Samas tahtis ta edasise saatuse kahtlemata siduda Eestiga ning ta legaliseeris siin elamise ja töötamise. Kogu teadlik elu on seotud Eestiga, siin elasid kaebaja vanemad ning ühed vanavanemad. Narvas elab õde, kellega on soojad suhted. Seega on kaebaja tihedalt seotud Eestiga, kellele ta on näidanud lojaalsust. Kõik lähedased on elanud ja elavad Eestis, Venemaal sugulased puuduvad.
3.2.2.Eestis elab endine abikaasa, kellega kooselu kestis 16 aastat. Lahkuminek avaldas kaebajale tugevat mõju, ta sai närvivapustuse ja hakkas alkoholi kuritarvitama. Varem kaebaja ei tarvitanud alkoholi ja töötas aktiivselt, mingeid lahkhelisid seadusega ei esinenud. Lahutus ja alkoholi kuritarvitus viisid kuritegude toimepanemiseni. Kaebaja tutvus (praeguseks endise) elukaaslasega, kes samuti kuritarvitas alkoholi ja kellelt võeti seetõttu vanemlikud õigused oma poja suhtes. Kaebaja üüris korteri, kus nad elasid endise elukaaslasega ja tarvitasid koos alkoholi.
3 (13)
Ühe järjekordse alkoholi tarvitamise käigus tekkis tüli, milles kaebaja kaotas kontrolli ja kasutas endise elukaaslase suhtes vägivalda, mis tõi kolmanda karistuse. Kaebaja kahetses ja tunnistas süüd ning hea käitumise eest vanglas sai ta võimaluse enne tähtaega vabaneda. Vabanemise järel läks kaebaja ravile alkoholisõltuvuse vastu, tegi koostööd psühholoogidega ja läbis sotsiaalprogrammi perevägivallaga seotud küsimustes. OÜ X, kus kaebaja oli 12 aastat töötanud, võttis kaebaja tööle tagasi. Kaebaja töötas tõsiselt, ei tarvitanud alkoholi ja püüdis taastada suhteid endise abikaasaga. Siis helistas aga endine elukaaslane, kes vajas elukohta, mille kaebaja talle üüriski ning aitas teda rahaliselt, samuti hakkas veenmise tagajärjel taas endise elukaaslasega elama. Probleemid tekkisid sellest, et endine elukaaslane hakkas vaatamata lubadustele jälle jooma, asotsiaalsete isikutega suhtlema ja väljakutsuvalt käituma. Eelnev viis selleni, et ükskord, kui kaebaja püüdis endist elukaaslast naabrite juurest alkoholi tarvitamast ära tuua, tarvitas ta liigset füüsilist jõudu, mille eest kaebaja neljandat korda süüdi mõisteti.
3.2.3.Kaebaja on endise abikaasaga lähedane ka pärast lahkuminekut ja abistab teda, kuna tal on raske invaliidsuse aste, endine abikaasa toetab aga moraalselt ja rahaliselt kaebajat. Pärast kaebaja vabanemist soovivad nad endise abikaasaga uuesti abielu registreerida ja kaebaja kolib endise abikaasa juurde. Kaebaja otsustas suhted endise elukaaslasega täielikult lõpetada, kuid tema ema ja pojaga suhtleb edasi.
3.2.4.Kaebaja vabanemisel on OÜ X taas valmis kaebajale tööd andma, sest kaebaja on suure kogemusega hinnatud spetsialist. Pikaajalise elaniku elamisloa muutmine ajutiseks elamisloaks vähendab kaebaja konkurentsivõimet tööjõuturul. Eelistatakse Eesti kodanikke ja pikaajalise elaniku elamisloaga töötajaid. Seega põhjustab otsus negatiivse mõju kaebaja karjäärile, heaolule ja temast sõltuvate isikute heaolule. See raskendab kiiret tagasitulekut seaduskuuleka elu juurde.
3.2.5.Kinnipidamiskohas kaebaja läbib erinevaid sotsiaalprogramme, töötab psühholoogidega, töötab tootmises, käib kirikus ja teeb endast kõik, et naasta Eesti ühiskonda täisväärtusliku ja seaduskuuleka elanikuna. Ta on osalenud valimistel. Kaebaja püüdleb riigikeele eksami tegemise ja Eesti kodakondsuse saamise poole. Kaebaja soovib vabaneda ja end parandada. Arvestada tuleks kaebaja kahetsust ja seaduskuulekat perioodi Eestis elamisel.
3.3.Täiendavalt selgitas kaebaja, et pärast tingimisi vabanemist Viru Vanglast hakkas ta uuesti koos elama endise abikaasaga. Kaebaja otsustas tema aitamiseks taastada ka juhiloa, mis mõne aja möödudes tõi kaasa uue õigusrikkumise. Endine abikaasa vajab mh abi operatsioonijärgsel taastumisel. Kaebaja tõstis Töötukassa vahendusel oma kutsetaset. Vabanemisel läbis kaebaja medikamentoosse ravi, mis aitab alkoholist täieliku loobumise ajal raskusi ületada. Kui aga Venemaa ründas 24.02.2022 Ukrainat, siis hakkas kaebaja närvivapustuse tagajärjel taas jooma, kuid psühholoogi abiga lõpetas kaebaja esialgu alkoholi tarvitamise. Kaebaja jaoks on Venemaa juhtkonna poliitika täiesti vastuvõetamatu ja kui ta peaks Venemaale kolima, hakataks teda poliitiliste veendumuste pärast jälitama. Kaebaja siiski ei suutnud alkoholisõltuvust võita ja istus ka joobes autorooli. Kaebajal on õigusrikkumistes süü, kuid ta ei tegutsenud tahtlikult, vaid alkoholi toime all. Kaebaja jätkab võitlust alkoholisõltuvusega.
3.4.Täiendavate 21.11.2022 seisukohtade järgi ei nähtu otsusest, et kaebajast lähtuv oht oleks väljasaatmiseks piisavalt tõsine. PPA lähtus ekslikust arusaamast, et pikaajaline elanik võib jääda riiki elama üksnes juhul, kui ta on edaspidi õiguskuulekas. PPA andis kaebaja süütegudele võrdse kaalu, arvestamata nende raskust ehk karistuse määra. Süüteod ei olnud rasked ega ajas raskemaks muutunud. Pole põhjendatud, et miks ei peeta kaebaja ohtlikkust vähenenuks pärast vangistuses viibimist. Otsus ei saa tugineda vaid oletusele, et kaebaja enda elustiili ei muuda. PPA ei arvestanud otsuses kaebaja jaoks soodsaid asjaolusid ja seda, et ta on pingutanud. PPA oleks
4 (13)
pidanud hindama nii käitumist vangistuses kui vabaduses. Kaebaja ei ole sisserändaja ja VMS § 241 lg 1 punkt 2 ei ole tema puhul sobiv, Eestis sündinud ja pidevalt elanud kaebaja osas ei saa kaaluda Eestis elamise kestust. Kaebajal puudub päritoluriik ja sidemed Venemaaga. Vägivallakuriteod olid suunatud konkreetse isiku vastu, mitte avaliku korra vastu. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei mõjuta kuidagi kaebaja võimalikku ohtlikkust ega teiste Eesti elanike kaitstust. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise asemel oleks saanud kohaldada leebemaid meetmeid. Otsus on ebaproportsionaalne.
4.Vastustaja seisukoht
4.1.PPA vaidleb kaebusele vastu. PPA on otsuses õiguspäraselt tuvastanud kaebajast lähtuva jätkuva ohu avalikule korrale. PPA otsus ei ole karistus toimepandud kuritegude eest, vaid tegemist on haldusõigusliku ohutõrjemeetmega.
4.1.1.Otsuse tegemise põhjuseks on asjaolu, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, mitte riigi julgeolekule. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral ning reaalset vanglakaristust oli kaebaja kandnud kaks korda. Käesolevaks hetkeks on isik taaskord süüdi mõistetud ning kannab oma kolmandat kriminaalkaristust joobes juhtimise ja seejuures avarii põhjustamise eest. Avaliku korra ohu on tinginud isikuvastaste kuritegude, sh lähisuhtevägivalla kuriteod ning üldohtlikud liikluskuriteod.
4.1.2.PPA tuvastas õiguspäraselt, et kaebajal puudus perekonnaelu puutumatuse riive ning käsitleti ainult eraelu riivet. Kaebajal on võimalus valida, kas sõlmida abielu, elada vabaabielus või üksnes toetada eksabikaasat. Vaatamata ebakindlusele tuleviku osas on PPA otsus proportsionaalne. Kaebajat ei saadeta 25.07.2022 otsuse tagajärjel Eestist välja, seega puudub alus spekuleerida Venemaa julgeolekuorganite tähelepanu üle. Kuna kaebajale ei tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks ega kohaldatud sissesõidukeeldu, siis on tal võimalik taotleda tähtajalist elamisluba, et jätkata pärast vanglakaristuse kandmist Eestis seaduskuulekat elu, nagu ta on korduvalt lubanud. Olenemata lubadustest on eelkõige oluline siiski isiku reaalne käitumine.
4.1.3.Kaebaja käsitleb oma seisukohtades 24.02.2022 šokki ja alkoholi tarvitamist, kuid väljakutsed seoses kaebaja poolt alkoholijoobes kõnede ja ähvarduste tegemisega toimusid varem, 27.01.2022 ja 05.02.2022. Seega jääb selgusetuks, mida kaebaja soovib oma seisukohaga (puutuvalt 24.02.2022) väita.
4.1.4.Kaebajale on omane otsida kuritegude ajendeid välistest teguritest (lahutus, uue elukaaslase skandaalid ja provokatsioonid, Venemaa sissetung Ukrainasse), kuid kaebajat on vanglakaristuste kandmise ajal igati suunatud sotsiaalprogrammidega. Kaebaja avaldas esimesest vanglakaristusest tingimisi vabastamise menetluses, et tööandja toetab tema alkoholismi ravi, mis sai ka üheks põhjuseks, miks isik tingimisi vabastati. Katseajal toimus aga tagasilangus just alkoholi kuritarvitamise tõttu. Eeltoodu näitab üheselt, et kaebajat negatiivselt mõjutavad muutused võivad olenemata pidevatest lubadustest vallandada taas alkoholi kuritarvitamise ning säilib isikuvastaste kuritegude ja liikluskuritegude toimepanemise oht.
4.1.5.Kuigi kaebaja väljendab sõnades, et Eesti on tema kodumaa, siis ei ole tema korduvad kuriteod näidanud, et ta sooviks järgida siin kehtivat põhiseaduslikku korda (vt VMS § 11). Eesti Vabariigis elavad teised isikud ei pea järjepidevalt kannatama kaebaja kuritegude ohvriks langemist.
5 (13)
4.1.6.Kaebajale oli ärakuulamisõiguse realiseerimine tagatud. Olukord on kohtu viidatud Riigikohtu 26.05.2021 otsuses nr 3-17-2013 käsitletust erinev. Kaebajat oli korrektselt teavitatud haldusakti eeldatavast resolutsioonist ja analüüsipunktidest, mis olid otsuse koostamisel aluseks. Kaebaja 17 leheküljel esitatud vastuväiteid ja arvamust hinnati sisuliselt ja kaaluti korrektselt. Kaebaja palus neist seisukohtadest lähtuda nii menetluses kui ka kaebuse lahendamisel. Kuigi kaebaja esitas vastuväited 15.03.2021 ja otsus tehti alles 25.07.2022, siis arvestades PPA-le koostatud arvamuste ja vastuväidete põhjalikkust ning sisu, oli võimalik kaebaja vastuväiteid õiguspäraselt arvestada otsuse koostamise aja seisuga. PPA-l on pädevus otsustada, kas ja milliste täiendavate päringute tegemine on reaalselt vajalik. Alates 2021. aasta sügisest, kui isik vabanes tingimisi karistust kandma, sh 27.01.2022 ja 05.02.2022 juhtumite ja 27.06.2022 määrusega vahistamise arvestamine, ja eeltoodud juhtumite kohta täiendavate selgituste mitte küsimine ei ole olnud ärakuulamispõhimõtte rikkumine. Isegi ärakuulamisõiguse rikkumise tuvastamisel tuleb leida, et täiendava ärakuulamise võimaldamine poleks muutnud asjas tehtavat otsust, sest pole selgunud asjaolusid, mille arvestamata jätmine toonuks kaasa vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebus PPA 25.07.2022 otsuse2 tühistamiseks jääb rahuldamata. Kohus nõustub 25.07.2022 otsuse põhjendustega neid kõiki kohtuotsuses kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2), arvestades mh, et kaebaja palus kaebuse põhjendustena arvestada tema poolt haldusmenetluses toodud põhjendustega, mida PPA oma otsuses ka käsitles, ja mida esindaja suuresti 21.11.2022 täiendavas seletuses kordas.
6.VMS § 241 lg 1 punkti 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg 3 näeb ette, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel mh põhjusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Riigikohus selgitas 26.01.2022 otsuses nr 3-20-915 (punkt 16) järgmist: „Nagu kolleegium on varem selgitanud, tuleb pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2003/1093 (vt otsus nr 3-171545/81, p-d 17-19). Kuigi nii direktiivi art 12 lg 1 eestikeelses tekstis kui ka VMS § 241 lg 1 ps 2 on kasutatud sõnastust „oht avalikule korrale ja (riigi) julgeolekule“, on kolleegium asunud seisukohale, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka üksnes ohust avalikule korrale (samas, p 24). Samas lahendis asus kolleegium direktiivi 2003/109 art 12 lg-st 1 tulenevalt seisukohale, et VMS § 241 lg 1 p 2 võimaldab tunnistada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. Seevastu lahkumisettekirjutuse saab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha üksnes juhul, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (p-d 18 ja 19). /.../ Kolleegium on märkinud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi (otsus nr 3-17-1545/81, p 26).“ Viidatud Riigikohtu otsusest nr 3-17-1545 (punkt 26) nähtuvalt on ohu mõiste sisustamine
PPA 08.08.2022 esitatud lisa 1. Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta
6 (13)
ning olukordade kvalifitseerimine ohuks kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Seevastu on kaalutlusotsuseks, mis on vaid piiratud mahus kohtulikult kontrollitav (HKMS § 158 lg 3), ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine. Seejuures võivad mõned VMS § 241 lg-s 3 tähtsust omavad asjaolud olla asjakohased ka ohulävendi tuvastamisel.
7.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks VMS § 241 lg 1 punkti 2 alusel põhjusel, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, mitte täiendavalt ka ohtu riigi julgeolekule, ning see on kooskõlas eespool toodud Riigikohtu praktikaga. Seetõttu on asjakohatud kaebaja väited, justkui peaks PPA teda ohuks julgeolekule, ja kohus neid ei käsitle. Lisaks on oluline, et kaebajale ei tehtud lahkumisettekirjutust ega kohaldatud sissesõidukeeldu, seega ei ole kohased ka väljasaatmist käsitlevad põhjendused ning seda asjaolu tuleb silmas pidada ka Riigikohtu seisukohtade kohaldamisel.
8.Oht avalikule korrale on VMS § 241 lg 1 punkti 2 mõttes käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib isik panna toime sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust (vt Riigikohtu 27.02.2014 otsuse nr 33-1-1-14 punkti 16). Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (viidatud otsuse punkt 17). PPA 25.07.2022 otsuses viidati samuti asjakohaselt, et VMS § 241 lg 1 punkti 2 alusel ohtu hinnates tuleb tuvastada välismaalase isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud (Riigikohtu 03.05.2019 otsuse nr 3-18-89 punkt 10).
9.Kooskõlas kohtupraktikaga hindas PPA esmalt, kas kaebajast lähtub oht avalikule korrale ja millisel tasemel see oht on ehk et kas saavutatud on ohulävend, mis võimaldab üksnes pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise või ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeldu tegemise kaalumist (vt otsuse punkti 12). PPA leidis, et oht avalikule korrale on tingitud kaebaja toime pandud süütegudest, tuues esile neli kehtivat kriminaalkaristust (sh kaks vangistust) kuritegude eest ja viidates kahele arhiveeritud väärteokaristusele.4 PPA tõi kaebaja kuritegude kirjeldused välja otsuse lk-del 12–14, ja kokkuvõtlikult on need kirjeldatud otsuse asjaolude punktis 1.2.1, mistõttu ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal korrata. Väärtegude osas viitas PPA vaid, et karistamine leidis aset kahel korral (2016 ja 2012) ning karistused on arhiveeritud. Kohus märgib, et PPA võis kasutada ka karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmeid (karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkt 1), kuna need on asjakohased isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks (Riigikohtu otsuse 3-20-915 punkt 18). Täiendavalt tõi PPA välja, et kui Harju Maakohus vabastas kaebaja 08.09.2021 määrusega tingimisi ennetähtaegselt vangistusest katseajaga kuni 22.03.2023, siis pärast seda on tuvastatud 27.01.2022 ja 05.02.2022 juhtumid, mil kaebaja tarbis alkoholi ja tegi ähvardavaid telefonikõnesid endisele elukaaslasele ja tema uuele elukaaslasele. Lisaks oli kaebaja Harju Maakohtu 27.06.2022 määrusega vahistatud kahtlustatavana uue kuriteo toimepanemises ja nagu nähtub PPA 21.10.2022 vastuse lisast 1, siis mõisteti kaebaja Harju Maakohtu 30.08.2022 kokkuleppemenetluse otsusega nr xxxxx ka süüdi KarS § 424 järgi (joobes juhtimine 25.06.2022, joove 1,12 mg/l). Põhikaristuseks määrati 10 kuud vangistust, liitkaristuseks kujunes 2 aastat, 3 kuud ja 28 päeva. Lisakaristusena võeti mootorsõiduki juhtimise õigus 12 kuuks.
Vt ka PPA 08.08.2022 esitatud lisa 3
7 (13)
10.Andmeid kaebaja elukäigu, isiklike suhete ja käitumise kohta vangistuse ajal sai PPA mh Viru Vangla 01.03.2021 ettepanekust tunnistada elamisluba kehtetuks ja teha lahkumisettekirjutus, kaebaja enda 15.03.2021 vastuväidetest ja Viru Vangla 19.04.2022 esitatud iseloomustusest (vt PPA otsuse punkte 5 – 9).
11.Kohus nõustub PPA tuvastatud asjaolude ja põhjenduste pinnalt, et kaebaja on ohuks avalikule korrale. PPA hinnang pole puudulik ega ekslik. PPA selgitas, et kuritegudega lõi kaebaja ohu avalikule korrale, mis realiseerus korduvates isikuvastastes kuritegudes ja üldohtlikes liikluskuritegudes. Arvesse on võetud seda, et kaebaja pani esimese kuriteo toime 44-aastaselt; samuti kuritegude asjaolusid, õigusrikkumiste vahelist perioodi, tingimisi ennetähtaegseid vabastamisi kaebajat iseloomustavate positiivsete asjaolude tõttu, kuritegude toimepanemist katseajal (otsuse lk 14-15). Kohus nõustub, et esimesed leebemad karistused ega ka reaalne vangistus pole mõjutanud kaebajat kuritegude toimepanemisest hoiduma. Kuriteod on läinud ajas raskemaks, sest liikluskuritegudele järgnesid isikuvastased kuriteod (§ 424 järgi on maksimaalne karistus 4 aastat vangistust, § 121 järgi maksimaalselt 5 aastat vangistust). Olenemata pere- ja paarisuhte vägivalla vähendamise programmi läbimisest pani kaebaja lühikese aja jooksul toime uue kuriteo endise elukaaslase suhtes. Kaebaja puhul esineb oht kuritegude toimepanemise jätkamiseks, korduvalt on juba toime pandud liikluskuritegusid ja isikuvastaseid kuritegusid. Ehkki PPA otsuses seda välja ei toodud, siis Viru Vangla 19.04.2022 iseloomustuses5 sisalduva ohuhinnangu järgi on kaebaja puhul kahe aasta jooksul uue üldise kuriteo toimepanemise tõenäosus 31% ja uue vägivaldse kuriteo tõenäosus 36%. Kohus nõustub, et uute kuritegude toimepanemise tõenäosust suurendab mh asjaolu, et kaebaja ei mõista isikuvastaste kuritegude raskust ja leiab vägivallale õigustusi (nt endise elukaaslase käitumisest). Kuna kaebajal on alkoholisõltuvus, mida toodi välja Viru Vangla 01.03.2021 ettepanekus ja 19.04.2022 iseloomustuses ning mida kaebaja ka kohtule ise tunnistab, ja toimepandud kuriteod tulenevad suuresti sellest, siis on igakordselt vabaduses viibides suur tõenäosus, et ta asub taas alkoholi kuritarvitama ning joobes juhtima ja/või vägivalda kasutama. Kaebaja selgitas, kuidas ta on sõltuvust ravinud ja suutnud mingi aja alkoholist hoiduda, kuid teatud välised asjaolud, mis viivad kaebaja sõnul närvivapustuseni, vallandavad taas alkoholi kuritarvitamise. On arusaadav, et kui isik suudab vangistuse režiimile allutatuna võrdlemisi hästi käituda, siis vangistusest väljaspool, kus isik on oma valikutes vaba ja millistes oludes on ta juba korduvalt kuritegelikke valikuid teinud, on vabanemisel märkimisväärne oht järgida samu käitumismustreid. PPA poolt oli lisaks õigustatud tugineda kaebaja käitumisele pärast 08.09.2021 määrusega ennetähtaegselt tingimisi vabastamist, sest alkoholi tarvitamine käitumiskontrolli ajal, mil tal oli kohustus sellest hoiduda, ähvardavate telefonikõnede tegemine ja taas joobes sõitmine, millele kaebaja pole vastu vaielnud, kinnitavad kaebajast lähtuvat ohtu. Kuigi PPA otsuse tegemise aja seisuga polnud kaebajat veel süüdi mõistetud, sai PPA siiski arvestada, et kaebaja vahistati 27.06.2022 määrusega joobes juhtimise eest6, mis kujutas endast kolmandat joobes juhtimise tuvastamist ja seda taas katseajal.
12.Kokkuvõttes hindas PPA kaebaja ohuks avalikule korrale, ning temast lähtuvat ohtu peeti reaalseks, kuid mitte piisavalt tõsiseks, et lisaks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisele teha ka lahkumisettekirjutus ning kohaldada sissesõidukeeldu. Seega PPA tuvastas madalama ohulävendi täidetuse, mis õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamise kaalumist, ja kohus nõustub selle järeldusega.
13.HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist
PPA 08.08.2022 lisa 2 lk-d 33-34 Vt Harju Maakohtu määrust asjas xxxxx, PPA 08.08.2022 lisas 3 lk-d 48-55
8 (13)
haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. PPA teostas kaalumise otsuse punktis 13, ehkki tuvastatud ja arvestatavaid asjaolusid on kajastatud ka eespool, sh otsuse punktis 12.
14.Kohus nõustub PPA kaalutlustega neid kõiki kordamata, tuues esile kaalutluste põhipunktid. PPA arvestas, et: kaebaja sündis Eestis ja on 50aastane; kaebaja oli abielus, kuid abielu lahutati 2016. aastal; kaebajal pole lapsi ja tema vanemad on surnud; Narvas elab õde, kellega on soojad suhted; kaebaja selgitas 15.03.2021 arvamuses, et kaebaja vabanemisel nad soovivad endise abikaasaga uuesti abielluda, siis kuigi kaebaja vabanes ennetähtaegselt tingimisi 24.09.2021, ei ole PPA otsuse tegemise seisuga abielu sõlmitud ja järelikult nad ei moodusta perekonda; kuigi kaebaja on teatanud otsusest lõpetada endise elukaaslasega täielikult suhted, sest viimane jätkab alkoholi kuritarvitamist, siis tegelikult on kaebaja endise elukaaslasega suhtlust jätkanud; olenemata võimalikust konkurentsivõime vähenemisest ei võeta kaebajalt võimalust töötada, sest tähtajalise elamisloaga saab töötada samadel tingimustel nagu pikaajalise elaniku elamisloaga; kaebaja on teinud mõningaid püüdluseid Eesti ühiskonda lõimumisel, sh omandanud hariduse ja erialaoskuse, samuti Eestis töötanud (viimane töökoht alates 02.06.2022); Venemaaga seob kaebajat kodakondsus ja seal elavaid sugulasi külastas ta 2015. aastal; kaebajal on olnud aastaid aega taotleda Eesti kodakondsust ja õppida riigikeelt, kuid ta pole seda teinud ja seega Venemaa kodakondsuse võtmine polnud ajutine otsus. Eelnevast tegi PPA järeldused, et kaebajal puudub pereeluriive ja kuna teda ei saadeta riigist välja, siis ka eraeluriive, mis pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise välistaks. Kaebaja saab isiklikku suhtlemist jätkata ja kuigi tuleviku osas on teatav ebakindlus, siis on võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. Kuigi kaebaja on Eestis sündinud, õppinud ja töötanud ning siin elavad lähikondsed, siis sellegipoolest on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne, arvestades temast lähtuvat ohtu avalikule korrale, toimepandud kuritegude laadi ja rohkust. Kaebajast tulenevat ohtu käsitles PPA põhjalikult ohu taseme analüüsimisel. Seega kaalus PPA nõutavaid asjaolusid ja põhjendas enda otsust piisavalt, ilmselgeid vigu ei nähtu.
15.Kaebaja vastuväidetele vastab kohus järgmist.
16.Esiteks, vaadates kaebaja esindaja esitatud 21.11.2022 seisukohti, rõhutab kohus uuesti, et kaebajale ei tehtud lahkumisettekirjutust, vaid PPA pidas kaebajast lähtuvat ohtu piisavaks, et vaid pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Seega igasugused viited kaebaja väljasaatmisele (sh ohule ja mitte hakkamasaamisele Venemaal) ja väited, et PPA ei tuvastanud piisavalt tõsist ja tegelikku ohtu, ei ole asjakohased. Kohus möönab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine toob kaasa kaebajal Eestis seadusliku viibimisaluse puudumise, mis iseenesest võimaldaks lahkumisettekirjutuse teha, kuid selles osas ongi Riigikohus selgitanud, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks peaks isikust lähtuv oht olema kõrgema tasemega kui elamisloa kehtetuks tunnistamisel (vt Riigikohtu otsuse 3-17-1545 punkti 19). PPA on põhjendatult suunanud kaebaja taotlema mõistliku aja jooksul tähtajalist elamisluba.
9 (13)
17.Kohus ei nõustu, et PPA andis kõigile süütegudele võrdse kaalu ega arvestanud süütegude raskust, mis väljendub karistuse määras (kaebaja 21.11.2022 täiendava seletuse punktid 3 ja 11). PPA arvestas, et kaebaja pani esialgu toime liiklusalaseid kuritegusid, mille eest määrati leebemad karistused, kuid teod muutusid ajas raskemaks ning kaebajal tuli vägivallakuritegude eest kanda reaalset vangistust, mis siiski ei pannud teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Kohus märgib, et esimeses kolmes kriminaalasjas mõisteti kaebaja süüdi kiir- ja kokkuleppemenetluses, mistõttu juba sellest tulenevalt olid karistuse määrad väiksemad kui oleks ilmselt võinud olla üldmenetluses. Sellegipoolest on karistused läinud järjest raskemaks. PPA otsuses käsitletud viimase, üldmenetluse otsusega kriminaalasjas xxxxx määrati karistuseks 3 aastat vangistust, mida ei saa kohtu hinnangul maksimaalse määraga (5 aastat) võrreldes pidada leebeks ja see ei lähene miinimummäärale. Asjaolu, et kaebajale pole määratud maksimumkaristusi, ei tähenda, et tema kuritegude iseloomu ja korduvust arvestades ei tuleneks kaebajast ohtu avalikule korrale. Ka Viru Vangla 01.03.2021 ettepanek (vt PPA otsuse punkt 5) toetab hinnangut kaebaja ohtlikkusele, kuna riskihindamise kohaselt on ta avalikkusele ohtlik. Oht on kõige tõenäolisem, kui kaebaja tarvitab alkoholi, ning ohtlikkust suurendavad olmetülid ja konfliktid. Sarnaselt toetab hinnangut ohtlikkusele Viru Vangla 19.04.2022 iseloomustus.
18.Kaebaja toob välja eelduse, et pärast vangistuses viibimist isiku ohtlikkus väheneb, kuid jätab tähelepanuta, et kaebaja on tingimisi ennetähtaegselt vabaduses viibides oma käitumisega näidanud vastupidist. Kohus möönab, et kaebajat on ennetähtaegselt vabastatud mh tuginedes heale käitumisele vanglas, kuid vaadates Viru Vangla 19.04.2022 kirjast esile toodut (vt PPA otsuse punkt 9), siis olenemata distsiplinaarkaristuste puudumisest on fikseeritud juhtumeid kaebaja mitteaktsepteeritavast käitumisest (ägestumine, käitumise mittekontrollimine, kamandamine ja manipuleerimine), mis kohtu hinnangul vabaduses viibides ja alkoholi mõjul võimendub veelgi. Viru Vangla 19.04.2022 kirja kohaselt hinnatakse kaebaja motivatsiooni alkoholi kuritarvitamisest loobumiseks madalaks ja samas tuuakse esile, et ohtlikkus mh tuleneb alkoholi tarvitamisest ja kui joomakaaslasega tekib konflikt, samuti manipuleerivast käitumisest ja teisalt ise provotseerimisele allumisest. Seega asjaolu, et kaebaja käitumises leidub positiivset, ei lükka ümber muudest asjaoludest tulenevat järeldust, et temast lähtub oht uute kuritegude toimepanemiseks. See, kui kaebaja hoiakud ja suhtumine on sõnades paremuse poole muutunud, ei kõrvalda tema tegusid, mis on mh katseajal uute kuritegude toimepanemine. Eelnevat arvestades on alusetu kaebaja väide, et otsus piirdub oletusega, et puudub alus uskuda, et isik muudab oma elustiili ja rohkem kuritegusid toime ei pane ning et PPA seisukoht kaebaja ohtlikkuse kohta on vastuolus vangla järeldustega. PPA on arvestanud nii kaebaja käitumist vanglas kui vabaduses ja märkis selgelt, et varasemad karistused pole isikut mõjutanud edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma ehk et mh vangistus ei ole kaebaja ohtlikkust vähendanud.
19.Kaebaja hinnangul ei ole VMS § 241 lg 1 punkt 2 sobiv reguleerima Eestis sündinud ja pidevalt elanud välismaalaste elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kohus ei nõustu eelnevaga. Kaebaja päritoluriigiks on tema kodakondsusjärgne riik Venemaa, mille kaebaja vaatamata oma selgitustele otsuse ajutisuse kohta kodakondsusriigiks valis. Olles kogu elu ehk peagi 51 aastat Eestis elanud, on kaebajal olnud võimalus õppida ja praktiseerida Eesti keelt, samuti püüda Eesti kodakondsust taotleda, kuid ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Seega kaebajal on kodakondsuse kaudu side Venemaaga. Kaebaja on pikaajaline sisserändaja (vt ka näiteks Riigikohtu otsuse 3-3-1-1-14 punkte 25 ja 28). Eestis sündinud ja siin pidevalt elanud välismaalase puhul saab ja tulebki Eestis elamise kestusena arvestada kogu isiku elu, mida PPA tegi, kuid leidis kokkuvõttes, et olenemata kaebaja elu seotusest eelkõige Eestiga on proportsionaalne pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada.
10 (13)
20.Täiendavates seisukohtades (21.11.2022) korratakse ka kirjeldusi kaebaja elu, õppimise, töötamise, suhete, kuritegude toimepanemise põhjuste jne kohta, mille kaebaja tõi esile ka haldusmenetluses ja mida PPA otsuse tegemisel vajalikus ulatuses hindas ning teadvustas, et kaebaja elu on seotud Eestiga. PPA arvestas, et esimese kuriteo pani kaebaja toime 44-aastaselt ja mh sel põhjusel talle lahkumisettekirjutust ei teinud. Oma suhetega seoses tugineb kaebaja ka väitele, et endise elukaaslase vastu suunatud kuritegu polnud suunatud avaliku korra vastu, vaid konflikt tekkis isiklike vaenulike suhete pinnalt, ja sealt ei tulene ohtu ühiskonnale. On tõsi, et KarS §-s 121 sätestatud kuritegu on KarS-i süstemaatika mõttes isikuvastane, mitte avaliku korra vastane kuritegu. Eelnev ei tähenda, et kaebaja ei saaks VMS § 241 lg 1 punkti 2 mõttes kujutada endast ohtu avalikule korrale mh isikuvastaste kuritegude toimepanemise tõttu. PPA märkis otsuses (lk 11) õigesti, et korrakaitseseaduse § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Isikuvastaste kuritegudega on rikutud õigusnorme ja kahjustatud teise isiku tervist, seega ka avalikku korda. Kaebaja jätab veel tähelepanuta, et ta ründas noaga ka kaht meest (vt PPA 08.08.2022 lisas 3 otsuseid asjades xxxxx ja xxxxx) ehk rääkida ei saa kuriteo suunatusest ainult ühele konkreetsele isikule. Igatahes on ühe või mitme konkreetse isiku tervise kahjustamine avaliku korra rikkumine. Sarnaselt on avalikku korda rikutud joobes juhtimisega, kusjuures selle teo puhul on ohustatud suurem hulk inimesi, keda ennast või kelle vara joobes juht liiklusõnnetuse põhjustamisel kahjustaks.
21.Kaebaja leiab, et asjakohane pole põhjendus, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaitstakse Eesti elanikke, sest PPA otsus ei mõjuta kuidagi kaebaja võimalikku ohtlikkust ega Eesti teiste elanike kaitstust. Kaebaja ilmselt peab silmas seda, et kui elamisluba tunnistatakse kehtetuks ilma lahkumisettekirjutust tegemata, siis jääb kaebaja riiki ning võib jätkuvalt kuritegusid toime panna. Väljasaatmine (koos sissesõidukeeluga) aga kõrvaldaks võimaluse, et kaebaja juhib Eestis joobes sõidukit või paneb toime vägivallakuritegusid. Kohus viitab, et ka Riigikohtu seisukoha järgi on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks eesmärgiks teiste isikute põhiseaduslike õiguste ja riigi julgeoleku kaitsmine (otsuse 3-3-1-1-14 punkt 24). PPA otsuse lklt 16 selgub, et tunnistades küll pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, kuid jättes isikule võimaluse taotleda tähtajalist elamisluba, võimaldatakse kaebajal muuta oma elu seaduskuulekaks. Samuti annab otsus signaali, et riik ei tolereeri välismaalaste korduvkuritegevust. Kohus nõustub, et ka ainuüksi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võimaldab kaitsta teisi isikuid. Ehkki kaebajat ei ähvarda koheselt väljasaatmine, sest talle ei tehtud lahkumisettekirjutust, siis annab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja selle asemel võimaliku tähtajalise elamisloa andmine kaebajale väiksema kaitse lahkumisettekirjutuse tegemise ja väljasaatmise vastu, millest tulenevalt peaks isik olema enam motiveeritud kuritegudest hoiduma. Muidugi on võimalik, et kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, paneb ta jätkuvalt toime kuritegusid ja ohustab teiste isikute põhiseaduslikke õigusi. Olenevalt kaebaja käitumisest on PPA-l aga ka hiljem, tulevikus, võimalik edasi otsustada, kas kaebaja on asunud paranemise teele või jätkanud kuritegevust, kas ja mis alusel võib ta Eestisse jääda või on ta muutunud piisavalt ja tõsiselt ohtlikuks, et saata ta välja Venemaale.
22.Kohus märgib, et PPA otsuse kohaselt on kaebajal Venemaal sugulased, keda ta külastas 2015. aastal (informatsioon saadud Viru Vanglalt, kellele kaebaja seda ise ütles, vt PPA otsuse punkte 5 ja 9). Kaebaja täiendavate seisukohtade järgi kaebajal Venemaal sugulasi pole ega ole olnudki. Kohtu hinnangul ei ole tegemist niivõrd tähtsa asjaoluga, mis mõjutaks hinnangut pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasusele. Isegi, kui kaebajal puudusid Venemaal sugulased, kellega ta oleks suhelnud, siis on PPA niikuinii arvestanud selgelt sellega, et kaebaja lähikondsed elavad ja on elanud Eestis. Sellegipoolest pidas PPA õigustatuks pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Ka Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa
11 (13)
kehtetuks tunnistamise vältimatuks eelduseks ei ole sugulaste või hõimlaste olemasolu välisriigis. Vastasel juhul ei oleks sellise välismaalase, kellel pole kodakondsusjärgses riigis lähedasi, elamisluba üldse võimalik kehtetuks tunnistada (otsuse 3-3-1-1-14 punkt 28).
23.Samamoodi nagu 15.03.2021 vastuväidetes selgitab kaebaja 21.11.2022 seisukohtades, et otsustas täielikult lõpetada suhted endise elukaaslasega, jättes tähelepanuta, et vaidlustatava otsuse kohaselt on PPA-l andmed jätkuva suhtluse kohta endise elukaaslasega. Ka Harju Maakohtu 27.06.2022 vahistamismäärusest nr xxxxx nähtub, et 25.06.2022, kui kaebaja joobes sõidukit juhtis, viibis sõidukis ka endine elukaaslane koos veel mitmete isikutega, kes olid purjus ja ebaadekvaatsed. Seega kaebaja viibis jätkuvalt seltskonnas endise elukaaslasega, kes kaebaja sõnul alkoholi kuritarvitab, ja kaebaja tarvitas vaatamata keelule alkoholi ka ise ning juhtis autot. Eelnev näitab, et kaebaja ei hoidunud alkoholist ega keskkonnast ja inimestest, kes soodustavad mh tema alkoholi kuritarvitamist.
24.Ka OÜ-sse X puutuvad põhjendused on 21.11.2022 olnud samad ehk et kaebaja töötas seal pikaajaliselt ning oli spetsialist, äriühinguga olid head suhted ja vabanemisel lubati kaebaja tööle tagasi võtta. PPA otsuse kohaselt töötas kaebaja aga alates 02.06.2022 hoopis OÜ-s X. Eelnevat arvestades näib OÜ-le X tuginemine kohtule aegunud informatsioonina. Samas ei ole sel määravat tähtsust, sest teises äriühingus töötamine näitab samuti kaebajat positiivsest küljest, kuna tal on soov sissetulekut teenida ja end ise üleval pidada. Teises töökohas töösuhte loomine kinnitab samuti kaebaja võimet tööturul konkureerida. Arusaamatuks jääb, millel põhinevad kaebaja väited, et „selles sfääris“ omavad prioriteeti Eesti kodanikud ja seejärel pikaajalise elaniku elamisloa valdajad. Kohtule ei ole usutav, et nõutud valdkonnas kogenud spetsialisti vajavale tööandjale on tähtis, kas kaebajal on pikaajalise elaniku elamisluba või tähtajaline elamisluba, ehkki kaebaja karistatus kuritegude eest tööandjaid ei heidutanud. Kaebajal on võimalus taotleda tähtajaline elamisluba, et Eestis seaduslikult edasi elada ja töötada, lähedasi inimesti toetada, ühiskonnaelus osaleda ja näidata Eesti seaduste austamist õiguskuulekalt käitudes.
25.Kaebaja tõi Viru Vangla 19.04.2022 iseloomustusest (vt ka PPA otsuse punkt 9) esile positiivseid asjaolusid vanglas viibimise ajast, nagu sotsiaalprogrammide läbimine, töö psühholoogidega ja töötamine vanglas. Kohus märgib, et sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ osales kaebaja 2020. aasta alguses ja psühholoogiga kohtus 11.12.2019, 20.02.2020 ja 10.03.2020, kuid ka pärast seda pani toime uue kuriteona joobes juhtimise 25.06.2022. Töötamine ja distsiplinaarkaristuste puudumine (26.09.2019-24.09.2021) on kahtlemata positiivne, ning seda on PPA ka arvestanud, kuid kaalumise tulemusel leidnud, et pikaajalise elaniku elamisluba tuleb kehtetuks tunnistada.
26.Kaebaja leiab, et tema käitumist saaks mõjutada leebemate meetmetega nagu sotsiaalprogrammid ja täiendavate kohustuste panemine (alkoholi tarvitamise keeld, alkoholisõltuvuse ravi), kuid ei tunnista, et need meetmed ei ole varem mõjunud selliselt, et kaebaja hoiduks uute kuritegude toimepanemisest. Samuti kaebaja rikkus katseajal alkoholi tarvitamise keeldu. Kaebaja on korduvalt ennetähtaegsel vabanemisel saanud võimaluse näidata, et ta järgib pandud kohustusi ja Eesti seaduseid, kuid ta pole seda teinud. On proportsionaalne, et PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja selgitas võimalust tähtajalise elamisloa taotlemiseks. Tegemist ei ole kaebaja karistamisega, PPA otsuse eesmärke selgitas kohus eespool. Kaebaja viitab õigesti, et tähtajaline elamisluba on kindla kehtivusajaga ja seda saab pikendada (vt VMS § 211) ning et VMS § 237 lg 1 punktis 1 on alus pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda ohu tõttu avalikule korrale, kui kaebaja püüaks uuesti pikaajalise
12 (13)
elaniku elamisluba taotleda. Samas ei ole kohtu hinnangul välistatud, et kui kaebaja on pikema aja jooksul õiguskuulekas, tekib tal võimalus saada uuesti pikaajalise elaniku elamisluba.
27.Ärakuulamisõiguse osas jääb kohus 16.09.2022 määruse põhjenduste punktis 7 esitatu juurde. Isik saab oma õigust olla ära kuulatud kõige paremini kasutada siis, kui teda on teavitatud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest. Samuti ei ole ärakuulamise eesmärgiga kooskõlas, kui isikul ei võimaldata pärast pikka ajavahemikku ja asjaolude muutumist esitada seisukohta muutunud asjaolude kohta. Puutuvalt vastustaja väidetesse seoses Riigikohtu 26.05.2021 otsusega nr 3-17-2013, leiab kohus, et ärakuulamist puudutav osa (punkt 18) ei lähtu projekteerimistingimuste menetluse spetsiifikast, vaid need seisukohad on laiemalt kohaldatavad. Seda kinnitab ka punktis 18 tehtud viide Riigikohtu 28.04.2014 otsusele 3-3-1-52-13 (punkt 34), mis oli tehtud hariduse valdkonnas (ehkki seal rikkumist ei tuvastatud, kuna puudus kohustus ärakuulamiseks). Küll aga nõustub kohus PPA-ga, et pole ilmnenud asjaolusid, mis oleks kaebajal jäänud selgitamata ning millega arvestamata jätmine oleks seega otsuse tegemist mõjutanud (haldusmenetluse seaduse § 58), kuigi kohus ärakuulamisõigusele 09.08.2022 määruse põhjenduste punktis 4 eraldi kaebaja tähelepanu juhtis.
28.Kokkuvõtvalt on PPA 25.07.2022 otsus õiguspärane ega kuulu tühistamisele. Otsus on proportsionaalne ning põhjendatud ja kaalutletud. Kaebaja ja tema esindaja kirjeldatud olulisi asjaolusid on arvesse võetud. Kaebus jääb rahuldamata.
29.Kaebaja endine abikaasa esitas 10.01.2023 haldusasja materjalidesse taotluse PPA 25.07.2022 otsuse tühistamiseks, milles toetas Xi kaebuse rahuldamist. Taotluses ei selgitata, miks see esitati pärast tähtaegade möödumist. Samuti ei ole asja lahendamiseks vajalik analüüsida, kuidas suhtuvad kaebajasse kolmandad isikud. Sel põhjusel ei oleks tegemist ka asjakohase tõendiga. Kuna halduskohtu 02.11.2022 määrusega oli viimaseks seisukohtade esitamise ajaks määratud 22.12.2022, siis lähtuvalt HKMS § 51 lg-st 4 ja HKMS § 62 lg-st 2 kohus seda vastu ei võta ega käsitle. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja sai menetlusabi tõlkekulude kandmiseks (halduskohtu 16.09.2022 määrus). HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
31.Füüsiliste isikute eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel nende nimed ja ka kaebaja sünniaja tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
32.Kuna kaebaja on saanud menetlusabi tõlkimiseks, siis ehkki ta võttis endale hiljem volitatud esindaja, tuleb kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused tõlkida kaebajale vene keelde (vt ka HKMS § 111 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
13 (13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.