Xi kaebus Tartu Vanglalt kahjuhüvitise saamiseks seoses koroonaviiruse haigusesse (Covid-19) nakatumisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kirjalik menetlus
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. jaanuar 2023. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.X esitas 15.11.2021. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt taotles X 3 000 eurost hüvitist mittevaralise ja tervisekahju tekitamise eest, seoses 09.11.2011. a vanglas koroonaviirusesse nakatumisega. Taotluse kohaselt võimaldas vangla juhtkond COVID-19 viiruse levikut vanglas ja sellesse nakatumist. Sellise tegevusega on vangla seadnud ohtu taotleja tervise. Vangla ei ole kontrollinud, kuidas kinnipeetavad kasutavad maski ja kas vahetavad neid iga kahe tunni järel; ei ole andnud kinnipeetavatele kaitsevahendeid nagu näiteks desinfitseerimisvahendid ja PF2 maskid ning on loobunud 10-päevase isolatsiooni kohaldamisest ja kõigi nakatunute väljaselgitamisest. Iganädalased testimised teevad füüsilist valu. Ravimeid pidi taotleja ootama kuni kaks tundi ja kannatama valu. Nakkuse ja COVID-19 haigusesse nakatumise tõttu ei saanud taotleja tööl käia ja raha teenida.
2.Tartu Vangla jättis 28.01.2022. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.X esitas 25.01.2022. a Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt esitas kaebaja 15.11.2021. a Tartu Vanglale hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot seoses nakatumisega koroonaviirusesse (COVID-19). Kaebuse kohaselt ei saanud kaebaja vanglalt 15.01.2022. a seisuga vastust oma haginõudele. Kaebaja leiab, et tema hagi vangla vastu tuleb rahuldada, sest vangla levitas viirust, kaebaja sai nakkuse ega saanud tööd teha.
4.Tartu Halduskohus võttis 28.02.2022. a määrusega halduskohtu menetlusse kaebaja kahjunõude 500 eurose kahju hüvitamiseks. Kaebust tõlgendades asus kohus seisukohale, et kaebaja soovib kohtule esitada samasisulise kahju hüvitamise nõude kui kohtueelselt vangla vastu esitatud 15.11.2021. a kahjunõude nr 1-13/355-1, olles kaebuses hüvitise suuruseks märkinud 500 eurot.
5.Tartu Vangla ei nõustu 30.03.2022. a kaebusele esitatud vastuses kaebusega ja vaidleb kaebaja hüvitamise nõudele vastu. Tartu Vangla jäi kaebusele esitatud vastuses 28.01.2022. a otsuses toodud seisukohtade juurde ja ei pidanud vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Tartu Vangla palus 28.01.2022. a otsuses toodud seisukohti käsitleda ka vastuväidetena kaebusele. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
6.Tartu Halduskohus määras 04.11.2022. a asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse. Kohtu seisukoht
7.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks teinud viite üksnes kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse puudumisele ja esitanud selle kohtumenetluse kestel. Kaebust põhistavaid tõendeid kaebaja esitanud ei ole. Kohus on kaebuses kirjeldatud elusündmuse asjaoludele alusel vanglalt välja nõudnud tõendid, millele vangla tugines kaebaja taotlust kohtueelselt rahuldamata jättes. Vastustaja on kaebusele esitatud vastusele tõenditena lisanud kaebaja tervisekaardi väljavõtte ja vangla direktori käskkirjad piirangutega seonduvalt ning ettekande süüdimõistetute, sh kaebaja poolt maskikandmise kohustuse rikkumise kohta.
8.Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt saab isik talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid on täiendavalt käsitletud RVastS § 9 lg-s 1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
9.Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise eeldused, milleks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine, 3) kahju tekitamine, 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel, 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku võimu kandja süü. Hüvitamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik nimetatud eeldused.
10.Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Seega, üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on kas vastustaja õigusvastane tegevus või tegevusetus. Rõhutamist väärib, et tegevusetust saab vastustajale ette heita siis, kui vastustajal oli kas õigusnormist või üldisest hoolsuskohustusest (käibekohustusest) tulenev tegutsemise kohustus.
11.Kaebaja heidab kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud kahjunõudes vanglale õigusvastase tegevuse ja/või tegevusetusena ette seda, et vastustaja kehtestas ühelt poolt küll olulised piirangud kinnipeetavatele ning ilmselt ka järgnenud samasisuliste käskkirjadega, millega tunnistati piirangute jätkuva kohaldamise vajalikkust, kuid ei kohaldanud kohaseid meetmeid piirangute täitmiseks, ei järginud neid ka ise ning seetõttu sai võimalikuks kaebaja nakatumine. Kaebaja käsitluses oli vastustaja seega hooletu.
12.Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et tõendamist ei ole leidnud vastustaja õigusvastane tegevus ja/või tegevusetus kaebaja nakatumise võimaluste vähendamisel. Kaebaja ravita ja meditsiiniabita jätmine ning kaebajale tervisekahju tekitamine ei ole tõendatud.
13.Vangistusseadus (VangS) ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid abinõude kohaldamist nakkushaiguse tõrjumise eesmärgil. Sellest olenemata oli vanglal kohtu hinnangul üldine hoolsuskohustus (käibekohustus) oma töökorralduses selliseid abinõusid rakendada.
14.Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 17 lg 3 p 1 ja 2 sätestavad, et Justiitsministeerium korraldab kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele. Vastustaja poolt tõenditena esitatud Tartu Vangla käskkirjadest nähtub, et vangla Justiitsministeeriumi haldusala asutusena on kohaldanud piiranguid lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele tulijatele, seadnud kohustuse kaitsemaski kandmiseks, kehtestanud kokkusaamistele tulijatele täiendavaid piiranguid ning leevendanud meetmeid arvestades isikute vaktsineerituse taset. Samas tuleb märkida, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse sarnaseid õigussuhteid reguleerivad normid on praeguseks läbinud kohtuliku kontrolli mitmes kohtulahendis ja on sedastatud, et valitsuse korraldustega kehtestatud piirangud riivasid kahtlemata paljusid põhiõigusi, nagu liikumis- ja ettevõtlusvabadus ning võrdsuspõhiõigus. Samuti, et piirangud olid nii laiaulatuslikud, et võisid võtta isikutelt mõnedel juhtudel õiguse otsustada ise oma elukorralduse üle. Teisalt peab piirangute kehtestamist vaagides arvestama sellega, et põhiseadus paneb riigile kohustuse inimesi kaitsta, nimetades ühe ohuallikana otsesõnu nakkushaigusi. Riigikohus rõhutas, et inimeste elu ja tervise kaitse läbi nakkushaiguste tõrje on kaalukas põhiseaduslik eesmärk, mis võib anda aluse muude põhiõiguste piiramiseks. Kokkuvõttes otsustas Riigikohus, et NETS-i normid ei piiranud selle kohtuasja kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt (RKPSJKo 5-22-4). Halduskohtu hinnangul on Riigikohtu järeldused kohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel, kuid vastustaja tõendid tõendavad kaebaja etteheidetud küsimustega jooksvat tegelemist.
19.Iseenesest põhjendatud on kaebaja järeldus, et kehtestatud piirangute järgimist tuleb kontrollida. Eristada tuleb olukorda, kus isikul, antud juhul vanglal on kohustus saavutada kindel tulemus ja olukorda, kus kohustus piirdub sellega, et isik peab tegema tulemuse
saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku (võlaõigusseaduse § 24 lg 1). Nakkushaiguse leviku tõkestamisel ei ole reeglina realistlik seada eesmärgiks, et nakatumisi üldse ei toimu. Seda ei nõua ka NETS § 17 lg 3 – nii vanglaametnike tööolud kui kinnipeetavate kinnipidamistingimused peavad olema võimalikult nakkusohutud.
20.Vastustaja esitatud tõenditega (tl 18-34) on tõendatud, et vastustaja kohaldas võimalikud abinõud, mis kehtestati eesmärgil viia miinimumini võimalus, et nakkus kandub külastajalt, kaaskinnipeetavalt või vanglaametnikult üle kinnipeetavale. Kohus nõustub põhimõtteliselt käsitlusega, et vanglas ei ole võimalik kokkupuuteid kinnipeetavate vahel ning kinnipeetava ja vanglaametnike vahel täielikult ära hoida ning parim, mida vastustaja sai teha, oli reeglite kehtestamine nakkuse edasikandumise ohu vähendamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja kohaldatud abinõud mõistlikud. Vastustaja kohaldatud meetmete põhjendatus nähtub mh asjaolust, et Tartu Vanglas esines küll üldteada olevalt nakatumisi, kuid haiguspuhangut kohtule esitatud tõendite kohaselt ei tekkinud. Seda ei väida ka kaebaja. Samuti on põhjendatud mõistlik olukorra muutumist arvestav liikumine rangematelt piirangutelt leebematele.
21.Kaebaja ei ole teinud vangla kohaldatud viidatud reeglitele konkreetseid etteheiteid, probleemiks on liikumisvabaduse ja nakkuse leviku piiramisega seonduvate kontrollimeetmete mittejõudmine kõigi üksikjuhtumiteni. Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid kontrollitavaid fakte selle kohta, et vastustaja poolt kinnipeetavatele ja vanglaametnikele kehtestatud reegleid oleks enne tema nakatumise kuupäeva tema suhtes vangla poolt rikutud. Vastustaja on samas tõendanud, et kaebaja ise on 27.10.2021. a rikkunud maskikohustust ja keeldunud sellest ka vastava korralduse saamise järgselt (tl 34). Selles kontekstis on kohtu hinnangul oluline kaebaja poolt COVID-19 diagnoosimine 10.11.2021. a seisuga (tl 18), mis muudab ainetuks kaebaja poolt vanglale õigusliku etteheite esitamise teistelt kinnipeetavatelt maskikandmise kohustuse täitmise mittenõudmises ning 10-päevase isolatsiooninõudega jmt seoses. Nimetatud tõendid tõendavad vähemalt kaudselt kaebaja kergemeelset suhtumist oma tervisesse ja üksnes vangla haigestumises süüdistamise alusetust selles olukorras.
22.Kohtu hinnangul ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud ka see, et kaebajal tekkis mittevaraline kahju tervise kahjustamise läbi. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha (RKHKo 3-3-1-10-14, p 12.2) põhjal mõistetakse mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust ning selleks, et tegemist oleks mittevaralise kahjuga RVastS § 9 lg 1 tähenduses, peab valu või kannatus esinema teatud intensiivsusega. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kuulub tõendamist vajavate asjaolude hulka ka tervisekahjustuse tekkimine kaebajal.
23.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitatud tõendiga on tõendatud, et kaebaja koroonaviiruse analüüs andis positiivse tulemuse ning kaebajal diagnoositi COVID-19. Kuid puuduvad tõendid
selle kohta, et nakatumine oleks kaebajale põhjustanud mingeid tõsiseid sümptomeid või et sellel oleks olnud mingil muul moel mõju tema tervisele. Üksnes testi positiivne tulemus ja sellel rajanev diagnoos ei ole kohtu hinnangul tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju olemasolu eeldamiseks piisav. Asjaolu, et kaebaja pidi paar tundi ravimeid ootama, on kohtu hinnangul vangla ja selle osakondade suurust, kinnipeetavate arvu, meditsiinipersonali töökoormust viirushaiguse tingimustes ja muid selliseid asjaolusid arvestades mõistlik aeg vaevusi leevendavate ravimite saamiseks.
24.Ka kaebaja ei väida nakatumise otseseid mõjusid ja ei kirjelda haiguse rasket läbipõdemist (vt kaebus, tl 1). Kaebaja heidab vanglale ette kaebaja arvates vangla leiget suhtumist kaebaja haigestumisse ja tervisesse. Negatiivsed mõjud nakatumisest kaebaja tervisele on eelpool käsitletud tõenditega tõendamata. Kaebaja terviseandmed ei tõenda, et ta oleks pärast isolatsiooniperioodi lõppemist ja terveks tunnistamist pöördunud arsti poole seoses viirusinfektsioonist tulenevate vaevustega. Seega ei sisalda arstlikud tõendid kohtu hinnangul patsiendi kaebusi, mis kohtu arusaamisel oleksid seostatavad koroonaviiruse haigusega.
25.Kaebaja ei ole kohtueelselt vanglalt nõudnud saamata jäänud töötasu, põhjusel, et ta ei saanud haiguse tõttu tööd teha ja raha teenida. Kohus ei saa kohustusliku kohtueelse menetlusega asjades kahjunõuet lahendada osas, milles seda ei ole kohtueelselt vanglalt nõutud ja lahendatud. Seega ei anna ka nimetatu alust kaebuse rahuldamiseks.
26.Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine on erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatav vaid põhiõiguste tõsiste riivete korral. Tervise kahjustamise raskus peab seda õigustama (RKHKo 3-3-1-9-17, p 13). Kaebaja ei ole rasket tervise kahjustamist tõendanud. See ei nähtu ka asja kogutud meditsiinilistest tõenditest. Kokkuvõttes on täitmata vähemalt kaks kahju hüvitamise eeldust – tõendamist ei leidnud vastustaja õigusvastane tegevus ja/või tegevusetus ning kahju tekkimine kaebajal. Sel juhul ei ole kaebuse rahuldamine võimalik ja muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimise vajadus puudub.
27.Neil faktilistel ja õiguslikel alustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kaebaja on kirjaliku menetluse kohtumääruse vastavate selgitustega isiklikult kätte saanud (tl 59). Kaebuse esitamine oli riigilõivuvaba vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 12. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka poolte vahelise menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte
endi kanda.
29.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga, sest otsus kajastab kaebaja terviseandmeid (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.