Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
29.12.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1722 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.08.2022 ettekirjutuse nr 1052258112 osaliseks tühistamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Ene Soop Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja JN
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 määruse resolutsiooni punkti 2 peale haldusasjas nr 3-22-1722.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 määruse resolutsiooni punkt 2 haldusasjas nr 3-22-1722. Teha uus määrus ja jätta X menetluskulud 484 eurot tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Iraani Islamivabariigi kodanik, kes on alates 27.08.2019 koos oma abikaasaga elanud Eestis viisa või elamisloa alusel. Kaebajale oli viimati väljastatud pikaajaline viisa (D-viisa) ajavahemikuks 12.04.2022–10.07.2022. Kaebaja taotles uut D-viisat 29.06.2022, mille andmisest Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 29.07.2022 keeldus. Kaebaja abikaasale oli antud Dviisa ajavahemikuks 11.07.2022–18.10.2022. Kaebaja taotles 28.07.2022 Eestis tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.
2.PPA 02.08.2022 ettekirjutusega nr 1052258112 kohustati X lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 09.08.2022. Samuti kohaldati X suhtes Schengeni sissesõidukeeldu pikkusega kolm kuud. Isik taotles 29.06.2022 pikaajalist viisat, mille andmisest keelduti 29.07.2022. Isikule selgitati, et ta viibib Eestis seadusliku aluseta ja PPA ametnik võtab temaga ühendust. Isik kutsuti 02.08.2022 PPA-sse menetlustoiminguteks ja asjaolude selgitamiseks. Isik selgitas, et ta ei olnud teadlik, et pärast viisa andmisest keeldumist viibib ta automaatselt illegaalselt Eestis ja Schengeni territooriumil. Isik on vabatahtlikult nõus Eestist lahkuma ja minema Türki, kus ta saab 3 kuud viisavabalt viibida. Isikul ei ole hetkel Schengeni liikmesriigi välja antud kehtivat elamisluba, viisat ega muud viibimisalust. Isikule on selgitatud, et ta viibib Eestis ja Schengeni alal seadusliku aluseta. Isik kinnitas, et ta mõistab seda ja kahetseb tehtut. Isik on viibinud Eestis ja Schengeni alal seadusliku aluseta alates 29.07.2022. PPA ei ole tuvastanud, et isikul oleks Eesti või Schengeni alaga kaitsmist väärivaid sotsiaalseid või majanduslikke sidemeid peale abikaasa, kes sai oma elamisloa taotluse kohta positiivse otsuse alles 02.08.2022. Isikule lahkumisettekirjutusega kohaldatav sissesõidukeeld on piisav mõjutusvahend selleks, et muuta isiku käitumist. Isik ei ole teinud midagi selleks, et olla kindel, kas ta võib siin veel viibida. Juhtumi asjaolusid arvestades on kolme aasta pikkune sissesõidukeeld ebaproportsionaalne, sest isik on täitnud kaasaaitamiskohustust, isiku abikaasal on seaduslik alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks ning isik tuli ise vabatahtlikult PPA-sse. Isik on valmis katma enda lahkumiskohustusega seonduvaid kulusid, tunnistab oma rikkumist ja kahetseb seda. Ta soovib tulevikus Eestisse tagasi pöörduda ja elada siin seaduslikult. Isik ei ole PPA-le teadaolevalt varem rikkunud Eesti õiguskorda ja tal ei ole karistusregistris kehtivaid karistusi. Eelnevat arvestades ei esine isikul lahkumisettekirjutuse sundtäitmise asjaolusid ja talle määratakse proportsionaalne sissesõidukeeld kolmeks kuuks.
3.X esitas 12.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 02.08.2022 ettekirjutuse nr 1052258112 tühistamiseks osas, milles kaebajale kohaldati kolme kuu pikkust sissesõidukeeldu.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 15.08.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas ajutiselt, s.o kuni 13.09.2022, PPA ettekirjutuse kehtivuse sissesõidukeelu osas (HKMS § 252 lg 4). Ühtlasi võttis halduskohus kaebuse menetlusse. Halduskohus tunnistas vastustajaks PPA ja selgitas, et vastustajal on võimalik soovi korral esitada hiljemalt 26.08.2022 vastuväited esialgse õiguskaitse kohaldamise suhtes.
5.PPA tõlgendas halduskohtu 15.08.2022 määrust viisil, et sellega on kaebus menetlusse võetud ja esitas 26.08.2022 vastuse kaebusele. Ühtlasi selgitas PPA, et oli teinud kaebajale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, kuid kaebaja oli sellest keeldunud. PPA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja vaidlustatud ettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeeld muutmata.
6.Siseministeerium tegi 13.09.2022 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise otsuse nr 1-24/202, millega tunnistati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 lg 12 alusel kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks. Isikule koostati 02.08.2022 lahkumisettekirjutus nr 1052258112. Isik lahkus Eestist 06.08.2022 kell 12.40 Istanbuli. Isiku esindaja esitas 09.08.2022 PPA-le taotluse kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks 0 päevani, kuivõrd isik on kooskõlas ettekirjutusega Eesti ja Schengeni territooriumilt lahkunud. Isik esitas 12.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse 02.08.2022 lahkumisettekirjutuse osaliseks tühistamiseks. Tallinna Halduskohus peatas 15.08.2022 määrusega ajutiselt (kuni 13.09.2022) PPA 02.08.2022 ettekirjutuse kehtivuse sissesõidukeelu osas. PPA on 06.09.2022 Siseministeeriumile saadetud kirjas nr 15.7-16/806-2 „Taotluse edastamine“ märkinud, et ei toeta kohaldatud sissesõidukeelu 2(7)
3-22-1722 kehtetuks tunnistamist, sest kohaldatud kolme kuu pikkune sissesõidukeeld on proportsionaalne; isik oli nõus vabatahtlikult Eestist lahkuma ning ei esitanud kohaldatava kolmekuulise sissesõidukeelu osas vastuväiteid. VSS § 32 lg 12 alusel võib isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada, kui ta tõendab, et lahkus Schengeni alalt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ning taotluses toodud põhjendusi arvestades on isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Kuigi sissesõidukeeldu kohaldanud PPA ei toeta selle kehtetuks tunnistamist, tuleb siiski arvesse võtta, et isiku abikaasale on väljastatud Eesti tähtajaline elamisluba, isik lahkus Eestist lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmistähtaja jooksul ning PPA-s toimunud menetlusest nähtuvalt ei olnud isikul kavatsust ebaseaduslikult Eestis viibida, vaid ta soovis oma siinviibimise seadustada. Kuna isik ei ole pannud toime muid õigusrikkumisi, siis ei ohusta tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ka riigi julgeolekut ega avalikku korda.
7.PPA Põhja prefektuuri piirivalvebüroo piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse 20.09.2022 otsusega nr 1059926891/TE anti kaebajale välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel elamisluba elama asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa juurde kehtivusajaga 20.09.2022–25.11.2026.
8.PPA esitas 21.09.2022 halduskohtule Siseministeeriumi 13.09.2022 otsuse ja PPA 20.09.2022 otsuse.
9.Halduskohus küsis 21.09.2022 kohtunõudega kaebajalt, kas olukorras, kus vaidlustatud sissesõidukeeldu puudutav otsus on kehtetuks tunnistatud ja 20.09.2022 otsusega on välja antud elamisluba, soovib kaebaja menetluse jätkamist või loobub kaebusest või soovib menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Halduskohus selgitas muu hulgas, et kui kaebaja taotleb menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kannab HKMS § 108 lg 6 järgi menetluskulud vastustaja.
10.X esitas 29.09.2022 taotluse lõpetada haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel seoses vaidlusaluse sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamisega. Samuti taotles kaebaja mõista välja vastustajalt menetluskulud 484 eurot (464 eurot esindajakulu ja 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv).
11.PPA palus 03.10.2022 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei sõltunud PPA-st. Samuti on PPA vaidlustatud ettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuses lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ja ei ole VMS ning VSS norme valesti kohaldanud. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole tingitud praeguses asjas kaebuse esitamisest. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt koosmõjus HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Praegusel juhul ei ole kaebuse rahuldamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki, sest see on Siseministeeriumi otsusega nr 1-24/202 saavutatud. Kuna kaebuse ese on ära langenud, on põhjendatud jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 4).
12.Tallinna Halduskohus lõpetas 04.10.2022 määrusega haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 484 eurot (resolutsiooni p 2) ja tagastas kaebuselt tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 3). HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud. Eelnimetatud alus laieneb ka nendele juhtumitele, kui vaidlustatud haldusakti ei ole küll otseselt kehtetuks tunnistatud, kuid eesmärk on saavutatud muude meetmete rakendumise tõttu. Kaebaja ei ole taotlenud menetluse jätkamist haldusakti 3(7)
3-22-1722 õigusvastasuse tuvastamise eesmärgil (HKMS § 152 lg 2). Kuna Siseministeerium on tunnistanud kaebaja sissesõidukeelu kehtetuks ja PPA otsusega on kaebajale antud elamisluba, võib menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. PPA taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks on menetluse lõpetamisega hõlmatud ning kohus selle rahuldamata jätmist eraldi ei põhjenda. HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamise korral ei peaks vastustaja kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega. Praegu ei ole tegemist sellise olukorraga. PPA 20.09.2022 otsusest nähtuvalt vaadati kaebaja 28.07.2022 taotlus uuesti läbi ja otsustati anda talle elamisluba elama asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa juurde. Vahepeal, 02.08.2022 oli kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, mille kaebaja vaidlustas sissesõidukeelu osas, taotledes seejuures esialgset õiguskaitset. Halduskohus rahuldas 15.08.2022 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja tunnistas vastustajaks PPA. Seega ei saa järeldada, et vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel ja elamisloa väljastamisel abikaasa juurde ei olnud mingisugust seost 12.08.2022 esitatud kaebusega. Järelikult on kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmine põhjendatud. Põhjendatud on ka kaebaja õigusabikulu suurus (464 eurot), millele lisandub esialgse õiguskaitse taotluselt tasutav riigilõiv 20 eurot. Kaebuselt tasutud riigilõiv tagastatakse HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.PPA palub 11.10.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.10.2022 määrus ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus on määruse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu on kohus teinud ebaõige lahendi. Vastustaja nõustub menetluse lõpetamisega, sest Siseministeeriumi 13.09.2022 otsusega tunnistati kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks ja seega on kaebuse ese ära langenud. Vastustaja ei nõustu halduskohtu määrusega menetluskulude jaotuse osas ja vaidlustab halduskohtu määruse põhjenduste punkte 12–14. Halduskohtu tõlgendus, et vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamisel ja kaebajale elamisloa väljastamisel on seos esitatud kaebusega, on meelevaldne ja ebaõige. Siseministeeriumi 13.09.2022 otsuses on selgesõnaliselt kirjas, et kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tunnistati kehtetuks VSS § 32 lg 12 alusel. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine eelnimetatud alusel ei muuda isikule ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeldu õigusvastaseks. Halduskohtu 15.08.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-1722 võeti menetlusse kaebus PPA 02.08.2022 ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks, mitte lahkumisettekirjutuse tühistamiseks tervikuna. Kuivõrd kaebaja esitas taotluse Siseministeeriumile sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks ja tegemist oli eraldi menetlusega, ei ole sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine tingitud praeguses asjas kaebuse esitamisest. Siseministeeriumile esitatud taotluses ei olnud vaidluse esemeks vaidlustatud ettekirjutus, vaid kaebaja soovis sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist põhjendusel, et kaebaja lahkus vabatahtlikult selleks ette nähtud tähtaja jooksul. Tegemist on iseseisva alusega sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Praegune kohtuasi ei omanud Siseministeeriumis toimuvas menetluses mingit mõju või tähendust. Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht, et Siseministeeriumi otsusega tunnistati ühtlasi kehtetuks vaidlustatud sissesõidukeeld. Siseministeeriumi 13.09.2022 otsuse nr 1-24/202 resolutsioon sellist otsust ei sisalda. Seda ei saagi olla, kuna taotluse esitamine VSS § 32 lg 12 alusel eeldab, et isik möönab sissesõidukeelu olemasolu ning taotleb selle kehtetuks tunnistamist pärast vaidlustatud 4(7)
3-22-1722 ettekirjutuse tegemist ilmnenud asjaolu ehk korrektse ja seaduskuuleka lahkumise tõttu. Kaebaja otsustas ise mitte ära oodata praeguse kohtuasja lahendamist, vaid taotles sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist eraldi menetluses Siseministeeriumilt. Eeltoodu tõttu ei ole põhjendatud jätta kaebaja menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 6).
14.X palub 09.12.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb HKMS § 108 lg-t 6 tõlgendada laiendavalt ja mõista vastustajalt menetluskulud välja ka olukorras, kus vastustaja on tunnistanud haldusakti kehtetuks kaebaja poolt teises haldusasjas esitatud kaebuse tõttu (Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Taotluse sissesõidukeeldu kehtetuks tunnistamiseks esitas kaebaja 10.08.2022 PPA-le, kuivõrd VSS § 32 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu tunnistab kehtetuks või lühendab selle kehtivusaega kas Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasustus (sh PPA). PPA edastas ise taotluse 06.09.2022 Siseministeeriumile, märkides, et ei toeta sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Kohtumenetlust oli otsuses arvesse võetud. Kaebaja ei tuginenud 10.08.2022 taotluses pelgalt asjaolule, et ta on Schengeni territooriumilt lahkunud tähtaegselt, vaid vaidlustas esmalt ettekirjutust ja sissesõidukeelu ebaproportsionaalsust nagu kohtusse esitatud kaebuseski. Siseministeeriumi otsusest nähtuvalt on hinnatud nii sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid kui ka taotluses toodud põhjendusi, sh 15.08.2022 kohaldatud esialgset õiguskaitset. Seega mõjutas praegune kohtuasi otseselt Siseministeeriumi otsust ja oli sellega seotud ning kaebaja hinnangul oli sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine tingitud kaebuse esitamisest. HKMS § 108 lg-t 6 on kohtud kohaldanud ka juhul, kui haldusakt tunnistatakse kehtetuks kolmanda isiku taotluse alusel (Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2013 määrus nr 3-11-2149, p 16). Oleks täiesti vale jõuda järelduseni, et nimetatud sätet ei saa kohaldada juhul, kui haldusakt tunnistatakse sisuliselt sama kaebuse alusel kehtetuks samas valitsusalas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna PPA on määruskaebuses selgitanud, et ei nõustu halduskohtu määrusega üksnes menetluskulude jaotuse osas, tõlgendab ringkonnakohus määruskaebust nii, et PPA soovib vaidlustada üksnes halduskohtu 04.10.2022 määruse resolutsiooni punkti 2.
16.Kui haldusasja menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise või kaebuses nõutava haldusakti andmise või toimingu tegemise tõttu, peab menetluskulud HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud üldreegli järgi kandma vastustaja. Erandiks on olukord, kus kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutava haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei pea HKMS § 108 lg 6 alusel kaebaja menetluskulu kandma, kui kaebaja ei saavutanud kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärki kaebuse esitamise, vaid muude asjaolude tõttu. Seega eeldab HKMS § 108 lg 6 kohaldamine, et vastustaja on oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatule, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (Riigikohtu
5(7)
3-22-1722 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2022 määrus asjas nr 321-2918, p 19).
17.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kaebaja vaidlustatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise määravaks põhjuseks ei olnud kaebaja kaebus halduskohtule. Samuti ei saa jõuda järeldusele, et PPA on oma tegevusega kaebuse sisuliselt õigeks võtnud. Kuigi Siseministeeriumi otsuses on mainitud, et kaebaja on sissesõidukeelu tühistamiseks pöördunud ka halduskohtusse ja sissesõidukeelu kehtivus on esialgse õiguskaitse korras ajutiselt peatatud, ei järeldu sellest, et Siseministeeriumi otsus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise kohta oleks olnud sellest tingitud. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja taotluse sissesõidukeelu tühistamiseks 09.08.2022, s.t ajal, kui ta oli vabatahtlikult lahkumiskohustuse täitnud, ja enne, kui ta sissesõidukeelu vaidlustamiseks kohtusse pöördus. Siseministeeriumi 13.09.2022 otsuses on sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise alusena märgitud VSS § 32 lg 12, s.t põhjus, et välismaalane on tõendanud, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega tunnistati kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks eraldi haldusmenetluses ja asjaolu tõttu, et kaebaja oli PPA tehtud lahkumisettekirjutuse nõuetekohaselt täitnud. Ehkki Siseministeerium on oma otsuses arvesse võtnud ka muid kaebajaga seotud asjaolusid, ei tulene nimetatud otsusest, et esialgu kohaldatud sissesõidukeeld oleks olnud tingimata õigusvastane. Sama ei tulene ka asjaolust, et PPA on 20.09.2022 otsusega andnud kaebajale elamisloa. Kaebajale ei tehtud väljasaatmise ettekirjutust koos sissesõidukeeluga põhjusel, et talle oleks õigusvastaselt elamisloast keeldutud, vaid seetõttu, et kaebajal puudus sel hetkel Eestis viibimise alus. Kaebajale anti hiljem elamusluba põhjusel, et sel ajal olid elamisloa andmise tingimused täidetud.
18.Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu määruse õiguspärasust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 ja § 203 lg 2). Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus seda, kas halduskohus on õiguspäraselt haldusasja menetluse lõpetanud HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kui menetlusosalised polnud nõus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisega, tulnuks neil vaidlustada halduskohtu määruse resolutsiooni p 1. Sel juhul oleks saanud hinnata, kas kaebaja oleks HKMS § 152 lg 2 alusel saanud tühistamisnõudelt minna üle tuvastamisnõudele selleks, et jätkata kohtuasja menetlemist muu hulgas esindajakulu PPA kanda jätmise eesmärgil (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2022 määrus nr 3-21-473, p 12; 06.06.2022 määrus nr 3-21-2808, p 13).
19.Iseenesest on mõistetav, et kuna halduskohus jättis kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda, ei olnud kaebajal põhjust vaidlustada halduskohtu määrust menetluse lõpetamise osas. Sellest hoolimata pidi kaebaja, kellel on vandeadvokaadist esindaja, arvestama võimalusega, et menetluskulud ei pruugi tingimata jääda vastustaja kanda. Eri kohtuastmete hinnang HKMS § 108 lg 6 kohaldamisele võib olla erinev. See, et PPA ei nõustu menetluskulude vastustaja kanda jätmisega, pidi kaebajale arusaadav olema PPA 03.10.2022 vastuse põhjal. Ka asjaolust, et halduskohtu 21.09.2022 kohtunõudest võis kaebajale jääda ekslikult mulje, et menetluse lõpetamisel jäävad tema menetluskulud vastustaja kanda, ei saanud tekkida kaebajale õigustatud ootust, et menetluskulud jaotatakse kindlal viisil. Kohtunõudes on viidatud kohalduvatele HKMSi sätetele (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 11). Seejuures on kohtunõudes selgitatud võimalust jätkata menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
20.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 2. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
6(7)
3-22-1722 (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.