Rahvastik › Välismaalased

kaebajatega, siis ei ole võimalik ka kaebajate tahet välja selgitada. Vastustaja hinnangul ei ole antud juhul otstarbekas menetlusega jätkata.

KOHTU SEISUKOHAD

Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine Kaebaja pool põhjendab kaebetähtaja ennistamist järgnevaga: kaebaja esitas 01.02.2021 Tallinna Halduskohtule riigi õigusabi taotluse. Taotlusest oli arusaadav kaebaja soov/tahe saada riigi õigusabi kaebajale ja tema lastele tehtud lahkumisettekirjutuste vaidlustamiseks. Lahkumisettekirjutused olid kohtule esitatud koos riigi õigusabi taotlusega. Kohus rahuldas taotluse 05.02.2021. Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse tähtaegselt, s.o lahkumisettekirjutuste vaidlustamise tähtaja jooksul. Kaebaja riigi õigusabi korras esindaja võttis riigi õigusabi infosüsteemis tellimuse vastu 08.02.2021 ning sai samal päeval kätte ka riigi õigusabi taotluse juures olevad materjalid. Samal päeval sai esindaja ka teada, et kaebaja on ise 05.02.2021 esitanud kaebuse kohtule. Kaebajate esindaja on kaebetähtaja ennistamise taotluses selgitanud järgmist: kaebaja sai ettekirjutused kätte 25.01.2021, mistõttu ei ole kaebaja 05.02.2021 esitatud kaebus tähtaegne. Kaebaja ei mõista eesti keelt ning tal puuduvad õigusteadmised, sh igasugused teadmised Eesti õigussüsteemist. Lisaks käesoleval juhul on kõik menetlustoimingud tehtud kaebaja poolt viivitamata (kaeabaja pöördus riigi õigusabi saamiseks kohtu poole kaebetähtaja jooksul), mistõttu palub kaebaja kaebetähtaeg ennistada. Kaebaja kinnitab, et ta ei olnud teadlik asjaolust, et ta ei viibi riigis seaduslikult. Kaebaja arvas, et kuivõrd ta on Tallinna Ülikooli tudeng, siis on tal pärast elamisloa lõppu õigus viibida Eestis 270 päeva. Vastustaja kaebaja põhjendustega kaebetähtaja ennistamiseks ei nõustu. PPA tegi 25.01.2021 kaebajatele lahkumisettekirjutused nr 1052239066, nr 1052239073 ja nr 1052239080. Kaebajad said ettekirjutused kätte samal päeval, s.o 25.01.2021. Seega oli kaebuse esitamise viimane päev 04.02.2021. Kaebaja saatis Tallinna Halduskohtule 05.02.2021 ingliskeelse e-kirja, millest nähtus tema soov 25.01.2021 ettekirjutused vaidlustada. Kaebus oli esitatud hilinenult. Tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud, kuna kaebaja esitas kaebuse iseseisvalt, kuid tegi seda kaebetähtaega ületades. HKMS § 116 lg 5 kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud menetlustähtaja kulgemist. Riigi õigusabi taotluse esitamine ei saa tekitada isikule ootust, et menetlustähtajad peatuvad taotluse menetlemise ajaks ning välistavad kaebuse õigeaegse esitamise kohustuse. HKMS § 116 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebaja saatis 05.02.2021 kell 22.21 Tallinna Halduskohtule e-kirja, mis oli küll ingliskeelne, kuid millest võis aru saada, et ta soovib esitada PPA haldusaktide peale kaebuse. Kuna kaebetähtaeg oli 04.02.2021 ning kaebeaja saatis e-kirja alles 05.02.2021 hilisõhtul, oli kaebus esitatud juba hilinenult. Seega ei saa öelda, et ennistamine on põhjendatud, kuna isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajalikkusest. Vastustaja hinnangul oli kaebaja teadlik kaebuse esitamise võimalikkusest, sest esitas kaebuse isiklikult kohtule ning ei vajanud riigi õigusabi korras esindajat otsustamaks kaebuse esitamise võimaluse või perspektiivi üle. Kuna kaebaja esitas kaebuse hilinenult, ei ole põhjendatud kaebetähtaja ennistamine põhjusel, et kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse kaebetähtaja jooksul. Vastustajale ei ole teada, millise sisuga oli esitatud riigi õigusabi taotlus. Kuid lähtudes asjaolust, et kaebaja ise esitas puudustega kaebuse hilinenult kohtule, järeldab vastustaja, et riigi õigusabi taotluses ei olnud avaldatud kaebuse esitamise soovi. Riigikohus on 21.06.2013 määruse nr 3-3-1-30-13 p-s 12 asunud seisukohale, et riigi õigusabi taotluse esitamine ei saa iseenesest olla kaebetähtaja ennistamise põhjuseks, sest see ei takista samal ajal kaebuse esitamist. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib aga olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu 16.01.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-7508, p 17). Kaebaja väited, et ta ei mõista Eesti keelt ega orienteeru Eesti õiguskorras on

asjakohatud. Lahkumisettekirjutuse tegemisel tõlgiti ettekirjutus kaebajale temale arusaadavasse keelde, mida kaebaja on ise kinnitanud. Ettekirjutus sisaldab ka vaidlustamisviidet, mis kaebajale tõlgiti ja millest ta aru sai. Tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui tähtaja möödalaskmiseks oli kaebajal objektiivne põhjus. Õigusteadmiste puudumist ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja mööda laskmise mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 mõttes, eriti arvestades, et kaebajale tõlgiti ettekirjutus temale arusaadavasse keelde ning et kaebaja esitas kohtule kaebuse hilinenult. Kaebaja ei ole näidanud üles piisavat hoolsust, nimelt oli isikul võimalus koos menetlusabi taotlusega tähtaegselt esitada ka kaebus halduskohtule. Kohus leiab, et taotlus kaebuse tähtaja ennistamiseks on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 5 kohaselt, kui kaebus esitatakse pärast kaebetähtaja möödumist, esitatakse kaebuses kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Vaidlustatud lahkumisettekirjutustes on vaidlustamisviide, mille kohaselt on õigus ettekirjutusi vaidlusta HKMS sätestatud korras 10 päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast arvates. Kaebaja on lahkumisettekirjutused allkirja vastu kätte saanud 25.01.2021. Seega oli ettekirjutuste kohtus vaidlustamise viimane päev 04.02.2021. Tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused menetlustoimingu tegemiseks menetlustähtaja jooksul (RKHK 19.04.2006 otsus asjas nr 3-3-126-06 p 12). Kaebaja on kaebuse esitamise tähtaja ennistamist põhjendanud asjaoluga, et ta ei mõista eesti keelt ning tal puuduvad õigusteadmised, sh igasugused teadmised Eesti õigussüsteemist. Lisaks on käesoleval juhul kõik menetlustoimingud tehtud kaebaja poolt viivitamata (sh kaebaja pöördus riigi õigusabi saamiseks kohtu poole kaebetähtaja jooksul). Riigikohus on sedastanud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud menetlusosaline. Kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (RKHK 19.01.2001 otsus asjas nr 3-3-1-59-00, p 2). Kohus selgitab, et haldusasjast nähtuvalt kaebaja sai lahkumisettekirjutused kätte 25.01.2021. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on osutanud, et lahkumisettekirjutuse tegemisel tõlgiti ettekirjutus kaebajale temale arusaadavasse keelde. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud. Ettekirjutus sisaldas ka vaidlustamisviidet, mis kaebajale tõlgiti ja millest ta aru sai. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole. Kohus märgib, et Riigikohus on 21.06.2013 määruse nr 3-3-1-30-13 p 12 asunud seisukohale, et riigi õigusabi taotluse esitamine ei saa iseenesest olla kaebetähtaja ennistamise põhjuseks, sest see ei takista samal ajal kaebuse esitamist. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib aga olla käsitletav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu 16.01.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Haldusasjast nr 3-21-240 (kaebajate riigi õigusabi taotlus Tallinna Halduskohtule) nähtuvalt kaebaja esitas 01.02.2021 riigi õigusabi taotluse lahkumisettekirjutuste vaidlustamiseks, edastades kohtule koos taotlusega ka lahkumisettekirjutused. Seega oli kaebaja tahe taotlusest üheselt arusaadav ja mõistetav ning kaebaja oli seda kohtule väljendanud ettekirjutuste vaidlustamise tähtaja jooksul. Kuna esitatud taotlus oli puudustega, siis kohus 01.02.2021 kohtunõudega andis kaebajale tähtaja (hiljemalt 08.02.2021) taotluse täiendamiseks (taotleja majandusliku seisundi andmete esitamiseks ning taotluse nõude täpsustamiseks). Kaebaja kõrvaldas taotluse puudused 05.02.2021. Kohus tegi 05.02.2021 määruse, millega rahuldas riigi õigusabi taotluse ning määras kaebajatele riigi õigusabi PPA 25.01.2021 lahkumisettekirjutuste ning nendega seotud haldusaktide ja toimingute vaidlustamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Seejuures kohus 05.02.2021 määruses selgitas kaebajale, et tal on võimalik sõltumata riigi õigusabi taotlusest esitada kohtule ka kaebus ning et kaebus on

tähtaegne ka siis, kui see on kohtule esitatud küll puudustega, kuid see on siiski kohtuni jõudnud, näiteks e-kirja teel. Samasisulise ingliskeelse selgituse edastas kohus kaebajale 05.02.2021 kell 15.43 koos 05.02.2021 kohtumäärusega. Kohtute infosüsteemi KIS andmetest nähtuvalt on kaebaja e-kirjaga edastanud kohtule ingliskeelse kaebuse 05.02.2021 kell 22.21. Seega on kaebaja kohtu hinnangul juhindunud kohtu selgitustest, et tuleb esitada iseseisvalt kaebus, olenemata riigi õigusabi taotlusest ja riigi õigusabi määramisest. Kohus on seisukohal, et kaebaja on oma tahet, s.o soovi vaidlustada lahkumisettekirjutused kohtus, väljendanud tähtaegselt 01.02.2021 riigi õigusabi taotluses ning juhindudes kohtu 05.02.2021 selgitustest esitanud ekirjaga ingliskeelse kaebuse. Seega kohtu hinnangul on kaebaja teinud viivitamata ja piisava hoolsusega vajalikud toimingud enda ja oma laste õiguste kaitsmiseks. Asjaolu, et ettekirjutuste vaidlustamise tähtaeg saabus küll 04.02.2021, kuid kaebaja reageeris koheselt, saades 05.02.2021 kohtu selgitused, on käsitletav mõjuva põhjusena kaebetähtaja ennistamisel. Kohus leiab, et eluliselt on usutav, et kaebaja ilmselgelt ei olnud kursis Eesti õigusnormidega määral, mis võimaldaks ettekirjutuste saamisel koheselt aru saada, kas nende vaidlustamiseks piisab kohtule riigi õigusabi taotluse esitamisest, milles kaebaja juba oma tahet ettekirjutuste vaidlustamiseks ka väljendas, või peab lisaks esitama ka eraldi vormistatud kaebuse. On usutav, et kaebaja selleks riigi õigusabi taotluse esitaski, et oleks võimalik kohtuga edaspidi nõuetekohaselt suhelda õigusteadmistega esindaja kaudu, kuna kaebajal endal selleks piisavad õigusalased teadmised puudusid. Tuginedes eeltoodule kohus loeb kaebetähtaja ületatuks mõjuval põhjusel. Kohus rahuldab kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse ning ennistab kaebetähtaja. Menetluse lõpetamine PPA teavitas 05.10.2022 kohut, et X, X ja X on 28.09.2022 Eestist välja saadetud. 06.10.2022 kohtunõudes kohus selgitas kaebaja poolele, et kuna haldusasi on kohtuväliselt lahendatud, kaebuses vaidlustatud ettekirjutused on täidetud, siis on kaebuse ese ära langenud. Kohus palus teatada, kas võib asja menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. 17.10.2022 teatas kaebajate riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtule, et menetlusökonoomikast lähtudes oleks mõistlik menetlus lõpetada. Esindaja väitel ei ole tal pikema aja jooksul olnud võimalik kaebajaga ühendust saada ning lähtuvalt asjaolust, et X on kohaldatud sissesõidukeeld 3 aastaks, mis on kehtiv, ei ole esindajal ilma kaebaja vastava korralduseta õigust taotleda menetluse lõpetamist. Kaebajate esindaja tegi PPA-le ettepaneku tühistada vaidlustatud ettekirjutused täies ulatuses. 15.11.2022 teatas PPA kohtule, et ei pea võimalikuks vastu võtta kaebajate esindaja ettepanekut lahkumisettekirjutuste tühistamiseks, kuna kaebajatele tehtud ettekirjutused ja kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärased. Samas vastustaja hinnangul ei ole edasine menetlus otstarbekas, eriti arvestades olukorda, et kaebajad on Eestist välja saadetud ning kaebajate esindajal ei ole olnud juba pikema aja jooksul võimalik kaebajatega ühendust saada, mistõttu ei ole võimalik ka kaebaja tahet välja selgitada. Seega puudub esindajal võimalus kaebajate õigusi edukalt kaitsta ning edasine menetlus ei ole otstarbekas. Kaebajate esindaja ei saa omavoliliselt kaebajate nimel esitada selgitusi, taotlusi jm. Esindajal on küll HKMS § 31 lg 1 kohaselt menetluses samad õigused kui kaebajatel, kuid see ei tähenda seda, et esindaja saaks esitada selgitusi, vastuväiteid jm, mida kaebajad ei ole ise avaldanud. Kohus seejuures osutab, et kaebajate esindaja teeb toiminguid esindatavate nimel, mitte nende asemel. Kohus selgitab, et on haldusasja võtnud menetlusse tähtaja ennistamise taotluse menetlemiseks. Eelnevalt kohus rahuldas kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, kuna luges tähtaja ületatuks mõjuval põhjusel, sest asjaoludest nähtuvalt kaebajad väljendasid oma tahet ja eesmärki vaidlustada kohtus nende suhtes tehtud lahkumisettekirjutused tähtaegselt ettekirjutuste vaidlustamistähtaja jooksul, s.o 01.02.2021, esitatud riigi õigusabi taotluses. Vajadust esitada koos riigi õigusabi taotlusega ka iseseisvalt kaebuse, selgitas kohus kaebajale alles 05.02.2021 riigi õigusabi taotluse rahuldamise määruses ning lisatud selgitavas kirjas, milles oli ka viide

kohtu menetlusposti aadressile, kuhu tuli kaebajal edastada kaebus, mida kaebaja ka tegi. Samas kohus osutab, et kaebajad on 28.09.2022 Eestist lahkunud ning kaebajate esindaja kinnitusel ei ole tal olnud võimalik kaebajatega juba pikema aja jooksul kontakti saada. Nimetatud asjaolu on esindaja kohtule juba eelnevalt menetlusdokumentides välja toonud. Kaebajate esindaja on 10.12.2021 vastuses kohtule selgitanud, et erinevatele esindajale teadaolevatele aadressidele edastatud e-kirjadele, telefonikõnedele ega ka SMS teadetele kaebaja ei ole vastanud. 17.10.2022 vastuses kohtule kaebajate esindaja on jätkuvalt kinnitanud, et ei ole pikka aega kaebajaga ühendust saanud, kõik senised kontaktandmed, mis esindajal on olemas, ei toimi ehk et telefoninumber ei ole enam kasutusel ning korduvatele kirjadele kahele erinevale e-posti aadressile ei ole esindaja vastust saanud. Kohus märgib, et pooled on kohtule teatanud, et nad ei pea menetluse edasist jätkamist menetlusökonoomiliselt otstarbekaks. Kohus nõustub, et olukorras, kus vaidlustatud lahkumisettekirjutused on täidetud ja kaebajad Eestist lahkunud, esineb alus asja menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Sama sätte lg 2 kohaselt kohus jätkab menetlust õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda ka taotleb. Kaebajate esindaja ei ole vastu vaielnud asja menetluse lõpetamisele seoses sooviga minna üle tuvastamisnõudele, viidates vaid asjaolule, et X suhtes kehtib sissesõidukeeld 3 aastaks. Samas esindaja kinnitusel ei ole tal pikema aja vältel olnud võimalik kaebajaga kontakti saada, sh välja selgitada kaebaja tahe sissesõidukeelu vaidlustamiseks (nt Siseministeeriumis). Kohus siinkohal märgib, et tulenevalt HKMS § 31 lg-st 2 õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid. Kohtu hinnangul hõlmab nimetatud sätte sisu ka esindaja õigust, lähtudes menetlusökonoomilisest kaalutlusest, nõustuda asja menetluse lõpetamisega, kui menetluse edasine jätkamine ei ole otstarbekas ega ka eesmärgipärane. Kohus selgitab, et asja menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel on X õigused jätkuvalt kaitstud, kui ta peaks leidma, et kohaldatud ajutine sissesõidukeeld tema õigusi rikub. Tulenevalt Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-st 32 välismaalasel on õigus vaidlustada sissesõidukeelu kehtivusaeg Siseministeeriumis, taotledes selle kehtetuks tunnistamist või kehtivusaja muutmist (lühendamist). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et praegusel juhul on otstarbekas menetlusökonoomilisel kaalutlusel lõpetada haldusasja menetlus kaebust menetlusse võtmata HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 järgi. Kuna kohus lõpetab asja menetluse, siis puudub vajadus kaebajate menetlusabi taotluse (riigilõivu tasumisest vabastamiseks) sisuliseks lahendamiseks. Menetlusabi korras kantud menetluskulud jäävad riigi kanda. Kohus lahendab sellekohase taotluse eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.