X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.05.2022 ettekirjutuses nr 1052255159 kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Anton Gontšarov
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 06.05.2022 ettekirjutuses nr 1052255159 kohaldatud sissesõidukeeld.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (kaebaja), kes on Gruusia kodanik, saabus 20.01.2022 Eesti Vabariiki eesmärgiga töötada Poola Vabariigi kaudu viisavabalt, kasutades selleks Gruusia biomeetrilist passi nr xxxxxxx. Enne seda viibis ja töötas kaebaja Tallinnas 2021. aastal ning lahkus Gruusiasse 26.10.2021.
2.Kaebaja esitas 13.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti teeninduses pikaajalise viisa saamiseks taotluse, mis registreeriti 13.04.2022 numbriga 2022/730/192.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) jättis kaebaja pikajaalise viisa taotluse 27.04.2022 läbi vaatamata, kuna isikul ei olnud alust siseriiklikult viisat taotleda ja Schengeni territooriumil viibida.
4.PPA koostas 06.05.2022 kaebajale ettekirjutuse nr 1052255159, millega kohustas teda 7 päeva jooksul (hiljemalt 13.05.2022) Eestist lahkuma ning kohaldas Schengeni territooriumile sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Otsuse põhjendused oli kokkuvõtlikult järgmised: 1) Kaebaja Schengeni territooriumil viibimise asjaolude täpsustamisel selgus, et ta saabus viimati Eesti Vabariiki 20.01.2022 Poola Vabariigi kaudu Gruusia kodaniku biomeetrilise passi (v.a 20.12.2021) alusel viisavabalt töötamise eesmärgil. Vastavalt piiriületuste päringule viibis kaebaja varasemalt Schengeni liikmesriikides kuni 11.12.2021. Isik viibis pikaajalise viisa taotluse esitamise hetkel Eesti Vabariigis seadusliku aluseta kokku 141 päeva. Gruusia kodaniku biomeetrilise passiga võis kaebaja viisavabalt Schengeni liikmesriikides 180-päevase perioodi jooksul viibida kuni 21.02.2022. Viibides seaduslikul alusel Eesti Vabariigis ei esitanud kaebaja viisa ega elamisloa taotlust. Pärast viisataotluse sulgemist isik Eesti Vabariigist ei lahkunud. Seega viibis kaebaja Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 22.02.2022 kuni ettekirjutuse tegemise ajani 74 kalendripäeva ning isiku suhtes on 06.05.2022 menetletud ka väärtegu välismaalaste seaduse (VMS) § 298 alusel. 2) PPA määras väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 11 alusel kaebajale lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtajaks 7 päeva. Isik oli nõus vabatahtlikult Eestist ja Schengeni territooriumilt lahkuma. 3) Välismaalasel on kohustus kontrollida enda seaduslikku viibimist kui ka töötamist Eesti Vabariigi territooriumil. Kaebaja selgitas, et kuna talle anti tööluba, arvas ta, et võib ka pikemalt Eesti Vabariigis viibida. Isik viibis Eestis ainult seoses tööga, ta esitas PPA-le taotluse pikaajalise viisa saamiseks, kuid viisat talle ei antud. Enne Eestisse saabumist töötas isik Gruusias ehitajana, ta elab Gruusias koos abikaasa ja 2 lapsega ning Gruusias elavad ka tema lähisugulased. Eestiga ja Schengeni riikidega seob isikut ainult töö, mida on tal võimalik ka Gruusias teha. 4) PPA kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Isiku suhtes on proportsionaalne kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu. PPA arvestab sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja pikaajalist ilma seadusliku aluseta Eesti Vabariigis viibimist. PPA võttis arvesse, et isik Eestisse saabudes otsis tööd rohkem kui kuu aega, kuid PPA ei pea seda eluliselt usutavaks, kuna kaebaja on sama tööandja juures ka varasemalt töötanud. On võimalik, et isik asus Eestisse saabudes ebaseaduslikult tööle. 5) Kaebajale anti võimalus esitada vastuväiteid talle Schengeni territooriumile kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamisele, kuid isik vastuväiteid ei esitanud.
2(8)
3-22-1093
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja esitas 15.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 06.05.2022 ettekirjutuses nr 1052255159 kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebuse kohaselt täitis kaebaja ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul, lahkudes Eesti Vabariigist ja Schengeni territooriumilt 11.05.2022. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja ei vaidlusta ettekirjutusega nr 1052255159 talle määratud Eesti Vabariigist ja Schengenist lahkumiskohustust, kuid ei nõustu Schengeni territooriumile 3 aastaks kohaldatud sissesõidukeeluga. PPA otsustus 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamisel on kaalutlusvigadega, sissesõidukeeld ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. 2) Käesolevas haldusasjas on võimalik teha Riigikohtu 27.06.2019 otsusega nr 3-17-1927 analoogsed järeldused. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne põhjusel, et see põhineb üksnes riigis ebaseadusliku viibimise faktil ning asjas puuduvad muud raskendavad (nt avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad) asjaolud. Pigem saab välja tuua kergendavad asjaolud, nt enda mittevarjamine. PPA tegevus annab samuti tunnistust sellest, et kaebaja ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal ei peeta kuigi oluliseks avaliku korra rikkumiseks. Üldpreventiivsed huvid sissesõidukeelu kohaldamise vastu puuduvad. PPA ettekirjutus on puudulikult põhjendatud ning puuduvad kaalutlused valitud sissesõidukeelu kestvuse osas. 3) Kaebaja on Gruusia kodanik, mistõttu tuleb VSS-s sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (edaspidi direktiiv 2008/115/EÜ). Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne Vastustaja ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust. Riigikohus on selgitanud, et selles küsimuses on PPA-l kaalumiskohustus. VSS § 74 lg-t 1 tuleb kohaldada koos sama paragrahvi sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava 3. lõikega, mis lubab sisenemiskeelu pikkuse määrata igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb vastustajal igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. 4) Sissesõidukeelu kohaldamisel on vastustaja piirdunud vaid viitega õiguslikule alusele. Seega ei sisalda otsus arvesse võetud kaalutlusi. Vastustaja on otsuse tegemisel unustanud, et iga otsuse taga on elavad inimesed koos oma saatuse ja tulevikuga. Vastustaja sissesõidukeelu otsustus piirab oluliselt kaebaja elu tulevase kolme aasta jooksul. Pärast otsuse tegemist ei saa kaebaja töötada Eestis, teenida endale rahalisi vahendeid ega tagada endale ja oma lähedastele sissetulekut. Ebaproportsionaalse otsusega piiras vastustaja kaebaja võimalust muuta oma elu ka tulevase 3 aasta jooksul. Schengeni sissesõidukeeld 3 aastaks piirab kaebaja õigust väga laiaulatuslikult, sh välistab reisimise ja töötamise lisaks Eestile ka muus Schengeni viisaruumi liikmesriigis 3 aasta vältel. Kindlasti ei olnud kaebaja seaduserikkumine sedavõrd tugev, et vastustajal tulnuks sisuliselt ilma põhjuseta keelata Euroopa Liitu sisenemine ja reisimine terveks kolmeks aastaks. 5) Vastustaja on analüüsinud üksnes kaebaja sidemeid Eestiga. Sedavõrd laiaulatusliku ning isiku õigusi piirava keelu kohaldamine peab olema selgelt põhjendatud ja vajalik ning selle eesmärgiks peaks olema tulevikus viisarežiimi reeglite rikkumise vältimine. Praegusel juhul ei nähtu, miks selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik lühema sissesõidukeelu kohaldamisega. 3(8)
3-22-1093 6) Vastustaja on teinud kaalutlusvea sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle kaalutlusõiguse alusel otsuse tegemisel, jättes kaebaja kasuks rääkivate ja vastustajale otsustamise hetkel teada olnud kergendavate asjaoludega kohaselt väärtustamata (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus 3-21-462, p 10). Kaalumisvead võisid mõjutada asja sisulist otsustamist ning riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 alusel ei ole võimalik jätta ettekirjutust vastavas osas tühistamata. Asjakohaste kaalutluste arvestamata jätmine on üheks kaalutlusveaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 tähenduses. Isegi kui vastustaja ei pea VSS sätete rakendamist haldusaktis muu kui õigusliku aluse näitamisega põhjendama, peab ta ettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaaluma, kas sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades proportsionaalne või kas sissesõidukeeld tuleks humaansetel kaalutlustel jätta üldse kohaldamata.
PPA palub 04.07.2022 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.
1) Sissesõidukeelu kohaldamisel on vastustaja lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ega ole vääralt kohaldanud VMS-st ja VSS-st tulenevaid norme. Vastustaja on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ja langetanud õiguspärase otsuse. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus on tehtud kaalutusvigadeta ning kaebus ei ole põhjendatud. 2) Kaebaja Schengenis viibimise asjaolude täpsustamisel selgus, et ta saabus viimati Eestisse 20.01.2022 Poola Vabariigi kaudu Gruusia kodaniku biomeetrilise passi nr xxxxxxxx (v.a 20.12.2021) alusel viisavabalt töötamise eesmärgil. Vastavalt piiriületuste päringule viibis kaebaja varasemalt Schengeni liikmesriikides kuni 11.12.2021. Seega viibis kaebaja pikaajalise viisa taotluse esitamise hetkel (13.04.2022) Eestis seadusliku aluseta kokku 141 päeva. Kaebaja võis Schengeni konventsiooni liikmesriikides, sh Eestis, viisavabalt viibida 180-päevase ajavahemiku jooksul kokku kuni 90 päeva ehk kuni 21.02.2022. 3) Viibides seaduslikul alusel Eestis, ei esitanud kaebaja viisa ega elamisloa taotlust. Kaebaja esitas pikaajalise viisa saamiseks taotluse 13.04.2022, kui oli viibinud Eestis 141 päeva. Vastustaja jättis 27.04.2022 kaebaja pikaajalise viisa taotluse läbi vaatamata, kuna kaebajal ei ole illegaalina õigust esitada viisa taotlust riigisiseselt (VMS § 91 lg 1). Seega ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052255159 oli tehtud põhjusel, et isik ületas viisaga lubatud viibimisaega ja viibis Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta. 4) Ettekirjutuse koostamisel on põhjalikult uuritud kaebaja seadusliku aluseta Eestis viibimise asjaolusid ning selleks on kaebajaga läbiviidud küsitlus eesmärgiga tuvastada tema seadusliku aluseta viibimisel tähtsust omavad asjaolud. Küsitlusest selgus, et kaebajat seob Eestiga ainult töö. 5) Välismaalasele on VMS-ga pandud kohustus kontrollida enda seadusliku viibimist kui ka töötamist Eesti Vabariigi territooriumil. Töötamise registri (TÖR) andmetest nähtub, et kaebaja töötas ettevõttes MERE EHITUS OÜ alates 11.04.2022 kuni 06.05.2022, ehk ajal, millal ta viibis Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta. VMS § 104 lg 3 sätestab, et välismaalasel, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, sealhulgas kellele on haldusaktiga või kohtulahendiga pandud kohustus Eestist lahkuda, on keelatud Eestis töötada. Antud rikkumise eest võib ebaseaduslikult Eestis töötavale välismaalasele määrata karistuseks rahatrahv summas kuni 1200 eurot VMS § 303 alusel. Seega lähtudes faktidest, võib järeldada, et ebaseaduslik Eesti Vabariigis viibimine ei olnud ainus kaebaja poolt toimepandud õigusrikkumine. 6) Antud juhul ei esinenud lühemaks ajaks sissesõidukeelu kohaldamise või kohaldamata jätmise aluseks olevaid asjaolusid, kuna kaebajal puuduvad Eestis ja Schengenis perekondlikud ja majanduslikud suhted. Kõik isiku lähisugulased elavad Gruusias ja töötamise registri 4(8)
3-22-1093 andmetel oli kaebaja töösuhe Eesti tööandjaga lõpetatud 06.05.2022, kuna välismaalasel, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, sealhulgas kellele on haldusaktiga või kohtulahendiga pandud kohustus Eestist lahkuda, on keelatud Eestis töötada.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebuses on vaidlustatud PPA 06.05.2022 lahkumisettekirjutus nr 1052255159 osaliselt. Nimetatud ettekirjutusega kohustati kaebajat seitsme päeva jooksul Eesti Vabariigist lahkuma ning kohaldati Schengeni ala sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmise päevast. Kaebaja taotleb otsuse tühistamist Schengeni alale sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.
8.Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ületas oma viibimisaega Eesti Vabariigis. Ettekirjutuse kohaselt võis kaebaja Gruusia biomeetrilise passiga viisavabalt Schengeni liikmesriikides 180-päevase perioodi jooksul viibida kuni 21.02.2022 (dtl 11). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et alates 22.02.2022 kuni ettekirjutuse tegemise hetkeni 06.05.2022 viibis kaebaja Eesti Vabariigis seadusliku aluseta kokku 74 päeva. Kaebaja kuulati 06.05.2022 ära (küsitluse protokoll dtl 35) ning tal oli võimalus enne vaidlustatud otsuse tegemist nii lahkumisettekirjutust kui ka sissesõidukeeldu puudutavas osas esitada oma seisukohad ja vastuväited (dtl 37). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja täitis lahkumisettekirjutuse ning lahkus Eesti Vabariigist talle vabatahtlikuks lahkumiseks määratud 7-päevase tähtaja jooksul 11.05.2022 Gruusia Vabariiki (lennupilet dtl 15).
9.VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, on kohustatud riigist lahkuma. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS § 7 lg 2 sätestab, et kui lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, kohustatakse välismaalane Eestist lahkuma, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Seega tuli PPA-l teha kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt VSS § 2 lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1. Vastustaja andis kaebajale seitsmepäevase tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. PPA leidis, et kaebaja puhul ei esinenud lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramise aluseks olevaid asjaolusid, põgenemisohtu või kaasaaitamise kohustuse eiramist. Kaebaja nõustus 06.05.2022 toimunud ärakuulamisel Eesti Vabariigist vabatahtlikult lahkuma seitsme päeva jooksul (dtl 37).
10.Kaebaja vaidlustab tema suhtes kohaldatud kolmeaastast Eesti ja Schengeni territooriumile sissesõidukeeldu, mis on tema hinnangul ebaproportsionaalne. Kaebaja möönab Eesti õiguskorra rikkumist viibimisaluseta riigis viibimisega, kuid kinnitas 06.05.2022 ärakuulamisel vastava tahtluse puudumist ja selgitas, et arvas ekslikult, et kui talle on väljastatud tööluba, võib ta pikemalt Eestis viibida (dtl 37). Asjas tuleb seega lahendada küsimus, kas olukorras, kus kaebajal puudus Eestis viibimisalus, oli õiguspärane ja proportsionaalne kohaldada tema suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile.
11.VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS § 74 lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks arvates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. VSS seletuskiri täpsustab, et sissesõidukeeldu on lubatud kohaldada kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus 5(8)
3-22-1093 (seletuskiri 444 SE, lk 5).1 Riigil peab olema võimalik piirata välismaalase, kes on kuritarvitanud talle antud riigis viibimis- või elamisluba, riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. VSS § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Tulenevalt VSS § 74 lg-st 3 võib kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui kolmeaastane tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Ettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse tegemise ajal kehtinud VSS § 74 lg 41 sätestas, et lahkumisettekirjutuses võib piirata välismaalase suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalasel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks. VSS sätetest nähtuvalt on lahkumisettekirjutuse tegemisel kohaldatavaks sissesõidukeeluks seega 3 aastat, mida saab vähendada, kui esinevad mingid sellised põhjused, mis muudavad sissesõidukeelu kohaldamise kolmeks aastaks ebaproportsionaalseks.
12.Kohtupraktika kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamine kaalutlusotsus, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33–34; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). Vastustaja pidi vaidlustatud ettekirjutusega sissesõidukeelu tähtaja määramisel seega hindama kaebaja juhtumi asjaolusid ja langetama nende pinnalt otsuse. Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalumisel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on aga piiratud ning kohus saab kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu (HKMS § 158 lg 3). Kohtu pädevuses ei ole määratleda, milline oleks asjas õige sissesõidukeelu kestus (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, p 18). See tähendab, et kaalutlusvea tuvastamise korral kuulub haldusakt tühistamisele ja haldusorgan saab seejärel vajaduse korral teha uue otsuse.
13.Vastustaja on põhjendanud, et sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei ole alust, sest humaanseid kaalutlusi ei esinenud. Ka kaebaja ei ole välja toonud mingeid humaanseid kaalutlusi, mida vastustaja oleks arvesse võtmata jätnud. Kaebaja soov Eestis või Euroopa Liidus töötada ja reisida selliseks VSS § 74 lg-s 4 sätestatud kaalutluseks ei ole.
14.Vastustaja tõi vaidlustatud otsuses iseenesest õigesti välja, et kaebajal puuduvad perekondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed Eestiga ja Schengeni liikmesriikidega, mis väärivad kaitsmist. Otsuses on arvestatud kaebaja pikaajalist seadusliku aluseta Eestis viibimist ja sellega seotud väärteomenetluse läbiviimist. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses võtnud arvesse kaebaja väidet, et kaebaja otsis Eestisse saabudes tööd rohkem kui kuu aega, kuid pole pidanud seda eluliselt usutavaks. Vastustaja põhjendas, et on võimalik, et isik asus Eestisse jõudes ebaseaduslikult tööle juba varem. Kuna kaebaja on ise kinnitanud enda perekonna ja lähisugulaste elamist Gruusias ja sedagi, et teda seob Eesti ja Schengeni riikidega ainult töö, saab nõustuda, et kaebajal puuduvad Eesti ja Schengeni alal olulised kaitsmist vajavad sidemed. Kaebaja peamiseks huviks võib kaebusest tulenevalt pidada Eestis või Schengeni alal töötamist ja reisimist (dtl 6).
15.VMS § 104 lg 3 sätestab, et välismaalasel, kes viibib Eestis seadusliku aluseta, sealhulgas kellele on haldusaktiga või kohtulahendiga pandud kohustus Eestist lahkuda, on keelatud Eestis töötada. Vastustaja on 04.07.2022 vastusele lisanud töötamise registri väljavõtte (dtl-d 38-39), millelt nähtub, et kaebaja on töötanud perioodidel 05.09.2018–31.10.2018 ja 01.12.2018
3-22-1093 äriühingus TRIBEKA OÜ ning 11.04.2022–06.05.2022 äriühingus MERE EHITUS OÜ. Vastustaja on märkinud, et 06.05.2022 on kaebaja suhtes menetletud väärtegu VMS § 298 alusel välismaalase seadusliku aluseta Eestis viibimise eest. Vastustaja peab ka ettekirjutuses võimalikuks kaebaja ebaseaduslikku töötamist. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et ebaseaduslikult Eestis töötavale välismaalasele on võimalik määrata karistuseks rahatrahv kuni 1200 eurot VMS § 303 alusel ning lähtudes faktidest võib järeldada, et ebaseaduslik Eesti Vabariigis viibimine ei olnud ainus kaebaja poolt toimepandud õigusrikkumine Eesti Vabariigis. Kohus nõustub, et kaebajal oli Eestis seadusliku aluseta viibides ja sh alates 11.04.2022 äriühingus MERE EHITUS OÜ-s töötades keelatud Eestis töötamine. Vaid töötamise registreering ei anna seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning kaebaja, kes on töötanud Eestis ka varem, oleks pidanud teadma üldisi Eestis töötamise ja Eestis viibimise tingimusi. Kuivõrd kaebaja suhtes VMS § 303 alusel väärteomenetlust läbi ei viidud ning vastustaja on seadusliku aluseta töötamise asjaolu alates saabumise hetkest pidanud ettekirjutuses üksnes võimalikuks, tulnuks vastustajal siiski kaaluda lisaks ka muid asjaolusid sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsuse hindamisel.
16.Kohtule ei nähtu, kas vastustaja on lisaks eelnevalt sedastatud asjaoludele kaalunud sissesõidukeelu kestuse määramisel kaebaja poolt välja toodud ekslikku arusaama sellest, et kui talle on väljastatud tööluba, võib ta Eestis kauem viibida. Kuna asjas ei ole küsimust selles, kas kaebaja varasemate registreeringute ajal viibis seaduslikul alusel Eestis, ei ole välistatud, et kaebaja võis oma töötamise registreerimise ja seadusliku viibimisaluse osas olla eksimuses. Kohtule ei nähtu, kas vastustaja on arvestanud sissesõidukeelu kestuse määramisel, et kaebaja ebaseaduslik viibimine Eestis ei olnud tahtlik rikkumine, vaid kaebaja oli enda väitel teadmatusest eksimuses. Kohtupraktikas on viidatud, et hooletuse korral on pigem põhjendatud kohaldada lühema kui 3-aastase kestusega sisenemiskeeldu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2021 määrus nr 3-21-462, p 10). Samuti ei nähtu, kas vastustaja on hinnanud maksimaalse võimaliku sissesõidukeelu kestuse määramisel kaebaja koostöövalmidust ning nõusolekut Eestist vabatahtlikult lahkuma või millise väärtuse sellele omistanud. Kaasaaitamiskohustuse täitmist on vastustaja hinnanud vaid vabatahtliku lahkumise tähtaja määramisel. Vastustaja ei ole esile toonud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, samuti viiteid sellele, et kaebaja oleks toime pannud muid õigusrikkumisi (viidatud on vaid kaebaja ebaseadusliku viibimise asjaolule ja sellega seotud ebaseadusliku töötamise võimalikkusele).
17.Vastustaja on ettekirjutuses küll kinnitanud, et peab VSS § 74 lg-s 1 määratud kolmeaastast tähtaega proportsionaalseks, kuid ei ole välja toonud, kas ta kaalus ka tähtaja lühendamise võimalust või miks see ei ole võimalik. Kohus möönab, et varasemas kohtupraktikas on leitud, et välismaalase soovi Eestis (või ka muus Schengengi ala riigis) töötada ei saa pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks (vt Tartu Ringkonnakohtu 10.09.2019 otsus nr 3-17-1926, p 15). Küll aga peaksid sissesõidukeelu kestuse määramisel olema näha kaalutlused, miks ei olnud võimalik määratud sissesõidukeelu perioodi lühendada või millistest asjaoludest nähtuvalt on kohaldatud maksimaalset kolmeaastast perioodi ja piiratud kaebaja võimalust Schengeni territooriumile siseneda sedavõrd pikaks ajaks. Arvestades ka kaasaaitamiskohustuse täitmist, ei nähtu praegusel juhul sellist olulist avalikku huvi, sh ohtu avalikule korrale või välismaalase korralekutsumise vajadust, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamise kolmeks aastaks. Kuna vastustaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamisel hinnanud kergendavaid asjaolusid ega põhjendanud sissesõidukeelu kehtestamise võimatust lühemaks ajaks, tuleb Politsei- ja Piirivalveameti 06.05.2022 ettekirjutusega nr 1052255159 kolmeks aastaks kehtestatud sisenemisekeeld tühistada. PPA-l on võimalik sissesõidukeelu pikkust uuesti kaaluda ja otsustada.
7(8)
3-22-1093
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 20 eurot (dtl 9 ja 22), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kaebaja ei ole muude menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja või kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad muud võimalikud menetluskulud poolte enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.