X kaebus Siseministeeriumi 08.03.2022 otsuse nr 1-24/40 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ tühistamiseks teda puudutavas osas ja Siseministeeriumi kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja JaanaHelen Luik Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus. Tühistada Siseministeeriumi 08.03.2022 otsus nr 1-24/40 „Sissesõidukeelu kohaldamine“ kaebajat puudutavas osas ning kohustada Siseministeeriumit eemaldama kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist.
2.Mõista Siseministeeriumilt X kasuks välja menetluskulud summas 487,40 eurot.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga ning mitte avaldada kaebaja seisukohtade punkti 2.4. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.10.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X (edaspidi kaebaja) on Soomes elav ning määratlemata kodakondsusega isik, kelle suhtes Siseministeeriumi 08.03.2022 otsusega nr 1-24/40 (edaspidi otsus) otsustati kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki viieks aastaks. Otsus tugineb Kaitsepolitseiameti (edaspidi kaasatud haldusorgan) ettepanekule ning asjaolule, et vajalik on tagada Eesti Vabariigi julgeolek. Kaebaja sai otsusest teada 07.05.2022, misjärel esitas ta kaebuse teda puudutavas osas otsuse tühistamiseks ning Siseministeeriumi (edaspidi vastustaja) kohustamiseks kustutama tema nimi sissesõidukeelu registrist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.Kaebaja seisukohad
2.1.Otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaebajale ei ole teada selle andmise aluseks olevad asjaolud ega ka see, miks tema Eestis viibimine võib kuidagi Eestit ohustada. Kaebaja on Soome ajakirjanik, kes põgenes tagakiusu eest Venemaa Föderatsioonist (edaspidi Venemaa) ning sai 2011. aastal pagulase staatuse. Euroopa Põhiõiguste Hartast (edaspidi harta) tulenevalt tuleb kaebajale anda võimalus tutvuda otsuse aluseks olevate andmetega, et kaebaja saaks enda õigusi tulemuslikult kaitsta.
2.2.Liikumisõigus on Euroopa Liidu põhivabadus, mistõttu peab see olema kooskõlas põhiseaduse ja liidu õigusega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/38/EÜ1 (edaspidi direktiiv) artikli 27 lg 1 kohaselt võivad liikmesriigid piirata EL kodanike ja nende perekonnaliikmete liikumis- ja elamisvabadust avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu kaalutlustel. Sama direktiivi artikli 27 lg 2 täpsustab, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.
2.3.Ehkki sissesõidukeelu kohaldamise menetlusele haldusmenetluse seaduses (edaspidi HMS) sätestatu ei kohaldu (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ehk VSS § 1 lg 2), siis pidi vastustaja liikumisvabaduse piiramisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tõendama, et kaebaja tegu, mida vastustaja käsitleb ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule, reaalselt ja piisavalt tõsiselt ähvardab ühiskonna põhihuvi. Kaebaja loodab, et kohus kontrollib seda.
2.5.Kui kaebaja Eestisse sisenemise õiguse piiramise aluseks on töö ajakirjanikuna, siis on tegemist sõnavabaduse piiramisega.
3.Vastustaja seisukoht
3.1.Otsus on õiguspärane ja selle tühistamine kaebajat puudutavas osas ei ole põhjendatud. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeld VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 5 alusel. Kaasatud haldusorgani kogutud andmete pinnalt on põhjendatud alust arvata, et kaebaja võib ohustada Eesti
mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja
93/96/EMÜ
2 (7)
julgeolekut, mistõttu on sissesõidukeelu kehtestamine õiguspärane. Kuna sissesõidukeelu kehtestamise aluseks olev teave on tunnistatud riigisaladuseks, siis ei ole teabe üksikasjalik avaldamine lubatav. Sissesõidukeelu aluseks kohaldatud teabele juurdepääsupiirangu kehtestab ka VSS § 301 lg 3. Vastustaja märkis otsuses abstraktselt selle andmise tinginud asjaolud. Selleks on muutunud julgeolekuolukord maailmas ning vajadus tagada Eesti ja teiste Schengeni liikmesriikide julgeolek.
3.2.Sissesõidukeelu kohaldamine on prognoosil põhinev ning selle eesmärgiks on võimalike ohtude ennetamine. Seetõttu ei ole iseenesest kuidagi taunitav ennetava meetme rakendamine, mis toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, kas õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist ehk arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist.
3.3.On tavapärane, et riigid ei soovi põhiseadusliku korra vastast tegevust soosida. Venemaa sissetung Ukrainasse mõjutas oluliselt maailma julgeolekuolukorda ning märkimisväärselt suurenes ka oht Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu julgeolekule. Ohtude ennetamiseks ja ärahoidmiseks on riikidele antud ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kes riiki siseneda võivad. Ka nõuab avalik huvi igas konkreetses riigis konkreetsete kaitsemeetmete vastuvõtmist ja kohaldamist, et tagada demokraatia stabiilsus. Otsuse tegemisel arvestas vastustaja riigi ajaloolist ja poliitilist kogemust, samuti kujunenud julgeolekuolukorda ning riigi kohta vahetute teadmistega ametivõimudelt saadud teavet ning arvestas sellega vaidlustatud otsuse tegemisel.
3.4.Kaebaja ei saa ise hinnata, kas temast lähtub oht või mitte. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele riigi julgeoleku ja avaliku korra ohustamise kontekstis, on vastavat pädevust omavate asutuse hinnata. Käesoleval juhul ongi Kaitsepolitseiamet kui pädev asutus vastustajale esitatud salajase tasemega dokumendis põhjendanud, missugune võib olla kaebajast tulenev oht riigi julgeolekule ning vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel sellega arvestanud.
4.Kaasatud haldusorgani seisukoht
4.1.Otsus on õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissesõidukeelu kehtestamisel ei saa lähtuda tõsikindla teadmisega ähvardavast ohust. Sissesõidukeelu kehtestamise puhul on tegemist prognoosil põhineva haldusorgani otsustusega, mille eesmärgiks on võimalik ohtude ennetamine. Vajadus kaitsta riigi julgeolekut välismaalasest tingitud võimaliku ohu eest kaalub igal juhul üles välismaalase õiguse viibida Eestis, nagu ka õiguse saada üksikasjalikku teavet põhjuste kohta, miks tema õigusi piiratakse. Kaebaja ohustab riigi julgeolekut ning ta võib ohustada Eestis või välisriigis rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist. Pärast Venemaa sõjalist agressiooni Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse vastu on Venemaa praeguste ja endiste kodanike Eestisse sisenemine ja siin viibimine teravdatud tähelepanu all, sest sõjategevus mõjutab negatiivselt nii Eesti kui Euroopa Liidu julgeolekut.
4.2.Valdav osa Venemaa elanikest toetab sõda ja selle laiendamist ning Venemaa mõjutustegevuses on desinformatsioon ja propaganda üheks instrumendiks välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel. Seetõttu on mõjutustegevus muutunud oluliselt aktiivsemaks ka väljaspool Venemaad, sealhulgas Eestis. Arvestama peab võimalusega, et Venemaa valitsev režiim võib kasutada ära Venemaaga sidemeid omavaid eraisikuid, et pääseda mööda Venemaa
3 (7)
Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidest ja/või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust.
4.3.Venemaa jätkuva sõjategevuse tõttu Ukrainas tuleb ennetavalt maandada Venemaa praeguste ja endiste kodanike sisserändega kaasnevaid ohte Eesti ja teiste NATO ning Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule, sest Venemaast lähtuv potentsiaalne sõjaline ja mittesõjaline oht mõjuks realiseerumisel väga kahjustavalt Eesti kultuurile, majandusele ja rahvusvahelisele mainele. Eriti oluline oli ohtude ennetamine vahetult pärast Venemaa sõjategevuse algust. Märgime, et ameti ettepanek sissesõidukeelu kehtestamiseks sai tehtud 03.03.2022, s.o 8 päeva pärast Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu. Tol hetkel ei olnud teada, kas V. Putin piirdub üksnes Ukraina sõjalise ründamisega või laiendab sõjategevust ka teistesse riikidesse. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Seetõttu oli ohtude ennetamisel tegutseda võimalikult laiapindselt ja kiiresti ning rakendada ennetavaid meetmeid, sh sissesõidukeelde.
4.4.Välismaalase Eestis viibimine on hüve, mitte õigus. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada nende isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist, arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Seda põhimõtet on korduvalt kinnitanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtulahendites.
4.5.Kaebaja sõnavabadust ei ole piiratud ning tal on jätkuvalt võimalik tegutseda Soomes või mõnes teises EL liikmesriigis. Isegi kui kaebajale kehtestatud sissesõidukeelu tõttu on takistatud tema sõnavabaduse õiguse rakendamine Eestis, siis tegemist on minimaalse riivega, mis ei anna alust tema kaebuse rahuldamiseks. Eesti Vabariigi avalik kord ja riigi julgeolek on kaalukam hüve kui kaebaja õigus Eestisse reisida ja/või välismaalasena siin tööd teha. Ka põhiseaduse § 45 teise lause kohaselt on lubatud sõnavabadust piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ja hea nime kaitseks. Põhiseaduse § 12 järgi on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Karistusõiguse normiks on näiteks karistusseadustiku (KarS) § 151, mis näeb ette karistuse vaenu õhutamise eest. Seega on sõnavabaduse piiramine legitiimne, kui see on vajalik teiste individuaalsete õiguste või avalike huvide kaitseks (rahvuslik julgeolek, territoriaalne terviklikkus, majanduslik heaolu, avalik turvalisus, korratuste või kuritegude ärahoidmine, tervise ja kõlbluse kaitsmine).
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Otsuse kohaselt tugineb vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel kahele alusele. Esiteks VSS § 29 lg 1 punktile 1 (oht Eesti julgeolekule) ning teiseks punktile 5 (on alust arvata, et isik võib õhutada Eestis rassilist, usulist või poliitilist vihkamist). Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et nii VSS § 29 lg 1 punkt 1 kui ka punkt 5 on oma olemuselt prognoosotsused ning tegemist on haldusorgani kaalutlusotsusega, kuivõrd VSS § 29 sätestab, et välismaalaste suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada. Ehkki tegemist on prognoosotsustega, siis on nende aluseks ohuhinnang. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõistete sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Piiratud mahus on kohtulikult kontrollitav ohu tuvastamise järel ohu ning VSS § 31 lg-s 3 ja § 32 lg-s 1 nimetatud
4 (7)
asjaolude omavaheline kaalumine (vrd Riigikohtu 26.01.2022 otsus nr 3-20-915, punkt 16; 03.05.2019 otsus nr 3-18-89, punkt 10.2; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 26).
6.Õige on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei saa ise hinnata, kas temast lähtub oht riigi julgeolekule või kas tema tegevust võiks pidada vihkamist õhutavaks. Samuti ei eelda VSS § 29 lg 1 punktide 1 ja 5 kohaldamine, et neis viidatud olukorrad oleks juba aset leidnud, vaid meetme kohaldamiseks piisab, kui on arvestatav pinnas sellise arvamuse olemasoluks ja see arvamus võib olla põhjendatud. Tegemist on teataval määral prognoosiga ehk ennetava sekkumisega.
7.Riigi julgeolekuohu hindamine ehk VSS § 29 lg 1 punkti 1 kohaldamise eelduste hindamine on kaasatud haldusorgani pädevuses (julgeolekuasutuste seaduse § 6; Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punkt 33), kellel on õigus teha valdkonna eest vastutavale ministrile ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 311 lg 1). Ent VSS § 29 lg 1 punkti 5 kohaldamise eelduste esinemise kindlaks tegemine ei ole üksnes kaasatud haldusorgani ainupädevuses. Sellest tulenevalt on kaasatud haldusorgani taotlus ja selle aluseks olev riigisaladusega dokument, millega kohus tutvus 06.09.2022, praegusel juhul käsitatav dokumentaalse tõendina (HMS § 38 lg 2), mille põhjal pidi vastustaja kui menetlust läbi viiv haldusorgan tegema kindlaks asjas tähtsust omavad asjaolud. Kaasatud haldusorgani taotlus ei võta haldusmenetlusest läbi viivalt haldusorganilt kaalutlusõigust ega asenda haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet.
8.Kohus tutvus kaasatud haldusorgani taotlusega vastustajale2 ning selle aluseks oleva riigisaladust sisaldava dokumendiga3 ning tegemist on abstraktsete dokumentidega, kust ei nähtu põhjendusi, mis põhjusel kaebaja nimekirja lisatud on. Sel põhjusel jääb kohtule arusaamatuks ka vastustaja kohtumenetluses esitatud väide, et kaasatud haldusorgani kogutud andmete pinnalt on põhjendatud alust arvata, et kaebaja võib ohustada Eesti julgeolekut. Kohtule selliseid tõendeid, mille alusel sellise järelduse teha saaks, esitatud ei ole. Kohtule ei ole esitatud ka neid dokumente, mille alusel kaebaja nimekirja lisati. Teisisõnu ei nähtu otsusest ega ka selle aluseks olevatest ja kohtule esitatud materjalidest, mis põhjusel tuleks kaebajat pidada ohuks Eesti julgeolekule ning mis põhjustel on alust arvata, et kaebaja kas on või ta võiks õhutada Eestis rassilist, usulist või poliitilist vihkamist. Üheski dokumendis, millega kohus tutvus, ei ole kirjeldatud kaebaja tegevust ega seda, millele võimalik prognoosotsus, et kaebaja võib olla ohuks Eesti julgeolekule või õhutada vihkamist, tugineb. Kaasatud haldusorgani riigisaladust sisaldavas dokumendis on küll kokkuvõetult ja umbisikuliselt toodud välja, miks konkreetsete isikute puhul võiks sissesõidukeelu kehtestamine olla vajalik, kuid kohtu hinnangul ei ole see piisav.
9.Kohus nõustub, et arvestades kaasatud haldusorgani taotluse mahtu, siis ei ole vajalik tuua taotluses välja iga isiku suhtes konkreetseid asjaolusid, mis põhjusel konkreetne isik taotluses välja toodud on. Küll aga peaks see nähtuma mõnest muust dokumendist, et oleks võimalik hinnata, kas isiku lisamine nimekirja oli põhjendatud või mitte. Praegusel juhul seda tehtud ei ole. Sisuliselt on nimekirja koostamise aluseks asjaolu, et isikud on seotud või olnud seotud Venemaaga, ent arvestamata on täielikult jäetud, et Venemaa tagakiusu eest on kaebajale antud rahvusvaheline kaitse. Kohtu hinnangul ei ole selline kaasatud haldusorgani taotluse põhjendus piisav ega võimalda sisuliselt otsust kaebaja osas kontrollida.
10.Kohus nõustub, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 2) ning et pärast Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu tuli astuda samme Eesti julgeoleku kaitseks. See ei tähenda aga seda, et kaebaja õigusi piirav
Kaitsepolitseiameti kaebuse vastuse lisa Esitatud halduskohtule 18.08.2022
5 (7)
otsus võiks olla põhjendamata või meelevaldne või et Euroopa Liidus õiguslikul alusel elavad endised Venemaa kodanikud, kes tänaseks on Venemaa kodakondsusest loobunud, võiksid olla automaatselt julgeolekuohuks ning et Venemaa režiim võiks kasutada ära ka neid endisi kodanikke, keda on Venemaal taga kiusatud ning kes on sel põhjusel saanud EL liikmesriigis rahvusvahelise kaitse. On õige, et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust Eestisse tulla, kuid kaebaja ei ole tavapärane kolmanda riigi kodanik, kes soovib Eestisse tulla. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse saanud isik, kes elab elamisloa alusel Soomes ning kellel on õigus Euroopa Liidu siseselt vabalt liikuda.
11.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole vaielnud vastu kaebaja väitele, et teda tunnustati 2011. aastal Soomes pagulasena ning seda tagakiusu eest Venemaal. Kohtu hinnangul ei saa eeldada, et rahvusvahelise kaitse saanud kaebaja ning riigivõim, kelle tagakiusu eest kaebaja kaitse sai, võiksid omada erilist koostöötahet. Selliseid tõendeid ei ole kaasatud haldusorgan esitanud ka kohtule, ehkki kaebusele vastates on kaasatud haldusorgan sellisele koostöövõimalusele väga tugevalt rõhunud. Kaebaja tõi välja, et ta on Soomes elav ajakirjanik, kes ei oma tänase Venemaa riigivõimuga samu vaateid ning selle tarbeks esitas kaebaja ka väljavõtteid enda tegevusest. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole kaebaja väiteid ümber lükanud, ega esitanud ka täiendavaid tõendeid selle kohta, miks kaebaja nimekirja kandmine oli põhjendatud ja vajalik. Olukorras, kus kaebaja on kantud sissesõidukeelu nimekirja põhjusel, et ta on ohuks julgeolekule ja et ta võib õhutada vihkamist, on tähelepanuväärne, et kaebaja sai probleemideta Eestis käia ajavahemikel 04.03.2022–14.03.2022, 20.03.2022–04.04.2022, 10.04.2022–30.04.20224. Kohtu hinnangul võib sellest järeldada, et vähemalt julgeoleku ja siseturvalisuse eest vastutavad ametiasutused ei pidanud kaebajast lähtuvat ohtu just ülemäära kõrgeks.
12.Isegi kui asuda seisukohale, et muutunud julgeoleku olukorda ning sellele reageerimise kiireloomulisust arvestades oli kaebaja laiapindsesse nimekirja kandmine põhjendatud, siis on sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg vaatamata sellele ebaproportsionaalne. Otsusest endast ei nähtu üldse proportsionaalsuse hindamist sissesõidukeelu kehtivuse kehtestamisel. Kaasatud haldusorgan analüüsis riigisaladuseks tunnistatud taotluse aluseks olevas dokumendis abstraktselt nimekirja kantud isikute perekondlikke ja majanduslikke sidemeid Eestiga, kuid kohtu hinnangul ei asenda see vastustaja kaalutlusõigust ega kohustust hinnata, kas ja milliseks ajaks sissesõidukeeldu kehtestada. Asjaolu, et kaasatud haldusorgan esitas taotluses ettepaneku kehtestada sissesõidukeeld 5 aastaks, ei tähenda, et vastustaja peaks taotluse sel viisil ka rahuldama. Vastustaja sissesõidukeelu kehtestamise otsustajana vastutab otsuse õiguspärasuse ning selle proportsionaalsuse eest.
13.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada ning Siseministeeriumi 08.03.2022 otsus kaebajat puudutavas osas tühistada. Sel põhjusel tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamisnõue ning kohustada Siseministeeriumit eemaldama kaebaja sissesõidukeelu registrist. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis jäävad kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist kokku summas 487,40 eurot. Sellest tõlgitasu on 167,40 eurot ning
Siseministeeriumi 14.06.2022 kohtunõude vastuse punkt 1
6 (7)
riigilõiv 20 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike menetluskuludega, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks tervikuna välja mõista.
15.Kohus asendab kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime ja sünniaja tähemärgiga ning jätab avaldatavast otsusest välja punkti 2.4 (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.