Korrakaitse › Väljaandmised

käskkirja kohaselt tagab kaebaja kaitset täiendavalt asjaolu, et Eesti Justiitsministeeriumi nõusolekuta ei või kaebajat Ukrainas vastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud tegude eest, kui need, millega seoses maakohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

kriminaalasjades. Vastustaja on kaalumisel põhjendatult arvesse võtnud juba Harju Maakohtu 21.04.2022 kohtumääruses osutatud asjaolu, et Ukrainas valitseva sõjaolukorrast tingitud ohud ei ole kaebaja seisukohast põhimõtteliselt suuremad kui mistahes muu sõjapiirkonnas viibiva isiku suhtes. Seda tõdemust ei väära asjaolu, et tõenäoliselt paigutatakse kaebaja Ukrainas eeluurimisvangistusse, kus tema enda tegevusvabadus ja seega ka tema enda võimalused end sõjategevusest lähtuvate ohtude eest kaitsta on piiratumad kui vabaduses viibival isikul. Vastustaja on aga põhjendatult osutanud sellele, et puuduvad mistahes andmed, mis viitaks sellele, et Ukraina ametiasutused oleksid sõjategevuse tõttu võimetud Ukraina kehtivate seaduste alusel ja õigusriigi põhimõtetega kooskõlas läbi viima kriminaalmenetlusi, sh kohtumenetlusi. Sellest on vastustaja ka põhjendatult järeldanud, et pole alust eeldada kaebaja paigutamist aktiivsesse sõjategevuse tsooni või tegelikult ka seda, et Ukraina asutused ei võtaks kõiki vajalikke ja võimalikke meetmeid kaebaja – samamoodi teiste kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavatena kinni peetavate isikute – kaitseks sõjategevusest lähtuvate ohtude eest. On ilmne, et kriminaalmenetluse läbiviimine ja kohtupidamine kuuluvad mistahes suveräänse riigi tuumiktegevuste hulka, mille tõhus ja seadusjärgne toimimine on ka sõjaolukorras tõhusa sõjalise vastutegevuse kõrval teise riigi agressiooni alla sattunud riigi prioriteetide hulgas. Vastupidist ei saa eeldada. Samas ei ole kaebaja esile toonud mistahes konkreetseid asjaolusid, mis viitaks sellele, et hoolimata sõjategevusest suhtuksid Ukraina ametivõimud kriminaalmenetluse tõttu kinni peetud isikutesse hoolimatult sel määral, et viimastele ei ole nende põhiõiguste kaitse piisavalt tagatud. Asjaolu, et sõjategevuse tõttu on Ukraina territooriumil viibivad isikud põhimõtteliselt suuremas ohus kui näiteks Eestis või mõnes muus riigis, kus sõjategevust ei toimu, ei välista isiku väljaandmist Ukrainale ega nõua väljaandmise otsustamise eeldusena seda, et Eesti asutused kontrolliksid enne väljaandmise otsustamist üksikasjalikult seda, millistes konkreetsetes tingimustes kaebajat Ukrainas eelduslikult kinni pidama hakatakse, kuidas on korraldatud kinnipidamisasutuses evakuatsioon võimaliku rünnaku korral vms.

Ukraina piirkondades toimub sõjategevus, samuti, et Venemaa Föderatsiooni relvajõudude sõjaline agressioon hõlmab ka tsiviilobjektide hävitamist ning et selle tegevuse tulemusena on hukkunud suur hulk tsiviilelanikke ning paljud on pidanud oma kodudest lahkuma ning kvalifitseeruvad sõjapõgenikena, ei ole aga sellised asjaolud, mis lükkaksid ümber vastustaja hinnangu, et antud juhul on avalik huvi tõhusa rahvusvahelise koostöö vastu kaebaja kaitse vajadusest kaalukam. Kaalutlusõiguse rikkumist saaks vastustajale antud juhul ette heita juhul, kui vaidlustatud käskkirja andmisel poleks Ukrainas toimuvale sõjale üldse tähelepanu pööratud. Nii see ei ole. Vastustaja käsitlus, et sõjategevusega lähtuvate ohtude hindamisel tuleb hinnata seda, kas kaebaja satub Ukrainas mingisugusesse erilisse ohtu võrreldes teiste Ukrainas elavate või viibivate isikutega, on iseenesest kohane. Seejuures on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja viide põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse rikkumisele. Kuigi kaebaja ei ole tegelikult selgitanud, kuidas vaidlustatud käskkiri seda õigust rikub, saab kaebuses esitatud põhjendustest järeldada, et kaebaja hinnangul tuleks teda kohelda võrdselt isikutega, kelle suhtes toimetatakse kriminaalmenetlust riigis, kus sõjategevust ei toimu. Selline seisukoht on põhjendamatu. Väljaandmistaotluse esitanud riigis toimuv sõjategevus ei ole väljaandmist välistavaks asjaoluks ega asjaoluks, mis sunniks väljaandmisest keelduma eeskätt olukorras, kus pole selget põhjust eeldada, et väljaandmistaotluse esitanud riik ei suuda kriminaalmenetluses isiku õigusi piisavalt tagada. See, et sõjategevuse käigus on kannatada saanud hulk tsiviilisikuid ning et agressor on hävitatud erinevaid (sh. avalikke) tsiviilobjekte, ei luba eeldada, et Ukraina võimud ei tuleks toime eriliselt nende kaitse all olevate isikute – kelleks on ka isikud, kellelt see võim on seaduse alusel võtnud vabaduse – elu ja tervise kaitsega. See, et sõjategevusest lähtuvat ohtu kaebaja elule ja tervisele ei ole võimalik täielikult välistada lähtuvalt sündmustest, mis ei ole ei väljaandmistaotluse esitanud riigi ega kaebaja enda kontrolli all, ei tähenda väljaandmisest tuleks loobuda. Väljaandmist taotlevas riigis valitsevaid olusid, mis otseselt ei ole tingitud selle riigi avaliku võimu teostajate valikutest ning õigusnormidest ja nende rakendamise praktikast ning mis üldjoontes võivad ohustada välja antud isikut samamoodi nagu mistahes muud väljaandmist taotlevas riigis viibivat isikut, saaks väljaandmise vastu rääkivate kaalukate asjaoludena käsitada siis, kui konkreetset isikut (antud juhul tema elu ja tervist) ähvardavat ohtu saaks pidada suureks. Antud juhul ei nähtu, et see nii oleks. Ukraina territoriaalset suurust silmas pidades ei saa võimalust, et kaebaja saab kannatada sõjategevuse tulemusena, pidada iseäranis suureks.

teatavakstegemisest arvates“. Kõnealune säte lisati KrMS-i 2012. aasta alguses jõustunud halduskohtumenetluse seadustikuga. Viimati nimetatud seaduse eelnõu seletuskirjas ei ole sellist kummalist apellatsioonikorda millegagi põhjendatud, samas hälbib see selgelt halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse esitamist reguleerivatest HkMS normidest. HkMS § 182 näeb ette apellatsioonkaebuse esitamise otse ringkonnakohtule. KrMS eelviidatud sättest tulenev vajadus esitada apellatsioonkaebus Harju Maakohtu kaudu, on pelgalt seadusloomeprotsessi praak, mitte aga seadusandja soov sellise apellatsioonikorra kehtestamiseks. Sätte sõnastamisel on lähtutud ilmselt kriminaalasjas määruskaebuse esitamist reguleerivatest sätetest, mis näevad ette edasikaebuse esitamise kaevatava lahendi teinud kohtu kaudu (sh. sättest, mis reguleerib väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta tehtava maakohtu määruse vaidlustamist). Halduskohtu otsusel pole Harju Maakohtuga mingit seost, puuduvad ka menetlusnormid, mis reguleeriksid maakohtu tegevust halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse saamisel. See tähendab, et seaduses sõnaselgelt sätestatud apellatsioonkorra kohaldamine tekitaks üksnes hulga segadust, mis on iseäranis vastuolus väljaandmisasja lahendamise kiireloomulisusega. Seetõttu kuulub KrMS § 4521 lg 4 kohaldamisele vaid apellatsioonitähtaja osas, apellatsioonkaebuse esitamise korra osas tuleb juhinduda aga siiski HkMS §-st 182, mis näeb ette apellatsioonkaebuse esitamise pädevale ringkonnakohtule. Teiseks, erinevalt HkMS §-st 184 ei ole KrMS §-s 4521 sätestatud vastuapellatsioonkaebuse esitamise võimalust. Selle võimaluse puudumine on samas kooskõlas KrMS § 4521 lg 5 sätestatud apellatsioonkaebuse läbi vaatamise tähtajaga, mistõttu ei kuulu kohaldamisele HkMS § 184. Eeltoodust tulenevalt saab apellatsioonkaebuse käesoleva kohtuotsuse peale esitada 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest otse Tallinna Ringkonnakohtule ning vastuapellatsioonkaebuse esitamine selles asjas ei ole võimalik.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik

-5-

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.