X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.03.2022 ettekirjutuse nr 1052253346 tühistamise nõudes, alternatiivselt vähendada sissesõidukeelu pikkust
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Y Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 10.03.2022 ettekirjutus nr 1052253346 Schengeni alale sissesõidukeelu 1 aasta ja 6 kuu osas.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja X kasuks menetluskulud 10 eurot. Vastustaja menetluskulud jätta vastustaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 06.10.2022. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi: PPA) tegi X 25.10.2021 ettekirjutuse nr 1052248267 Eestist lahkumiseks hiljemalt 08.11.2021 ja kohaldas kaebajale Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile (edaspidi: Schengeni ala) sissesõidukeelu 1 aastaks ja 6 kuuks kaebaja lahkumiskohustuse täitmise päravast alates.
2.PPA tegi X 10.03.2022 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052253346 hiljemalt 10.03.2022 ja kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu 1 aastaks ja 6 kuuks kaebaja lahtumiskohustuse täitmise päravast alates. Kaebaja rikkus teadlikult mitut seadust ning sisenes Schengeni alale kehtiva sissesõidukeelu ajal. Kaebaja ei teavitanud PPA-d kohe oma ebaseaduslikust Eestis viibimisest. Kaebaja abiellus Eesti kodanikuga, et seadustada oma viibimine Schengeni alal. PPA hinnangul oleks kaebaja jätkanud ebaseaduslikku Schengeni alal viibimist või lahkunud talle sobival ajal, kui ta ei oleks pöördunud PPA poole viisa saamiseks. Seega esineb põgenemise oht. Kogutud tõenditest ei nähtu, mis tingiks vajaduse humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Kaebajal ei ole tugevaid perekondlikke, majanduslikke ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga, mis võimaldaksid sissesõidukeelu mitterakendamist. Samas pidasid PPA ametnikud kaebajale 5- aastase sissesõidukeelu kohaldamist ebaproportsionaaslet pikaks ja lühendasid tähtaega 1 aastale ja 6 kuule kogu Schengeni alale.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 21.03.2022 X kaebus PPA 10.03.2022 ettekirjutuse nr 1052253346 tühistamise nõudes, alternatiivselt vähendada sissesõidukeelu pikkust.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja töötas 19.11.2020 Leedu Vabariigis D-viisa alusel ning omas lühiajalise töötamise registreeringut Leedu äriühingus. Peale kaebaja ja Leedu tööandja vahel töölepingu lõppemist sai kaebaja Eestis registreeritud Sandhof OÜ poolt tööpakkumise ning otsustas, et sõidab Eestisse tööle.
5.Kaebaja sai 09.10.2021 PPA-st lühiajalise töötamise registreeringu. Kuna kaebaja Leedu D-viisa kehtivusaeg oli kuni 08.11.2021, tuli ta 15.10.2021 Eestisse PPA esindusse taotlema D-viisat. Kaebaja oli kindel, et kehtiv Leedu D-viisa annab talle õiguse viibida Eestis ja Schengeni alal.
6.PPA ametnikud teavitasid kaebajat 25.10.2021, et tema Leedus väljastatud D- viisa oli 25.12.2020 tühistatud, selgitamata põhjuseid. Seega kaebaja ei teadnud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult. PPA ametnikud pidasid kaebajat korduvalt Eestis viibides kinni dokumentide kontrollimiseks, kuid ei teavitanud kaebajat, et tal puudub Eestis viibimisõigus.
7.Kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld alates 09.11.2021 kuni 09.05.2023. Kaebaja lahkus Schengeni alalt 09.11.2021 tulenevalt PPA 25.10.2021 ettekirjutusest nr 1052248267.
8.Kaebaja sai Eesti territooriumil viibides tuttavaks Eesti kodaniku Y, kellega tal tekkis armusuhe. Kaebaja ja Y vahel sõlmiti 23.02.2022 Ukrainas abielu. Abikaasad pidid 24.02.2022 Ukrainast lahkuma, kuid 24.02.2022 algas Ukrainas Venemaa sõjaline rünnak, mistõttu suleti lennuliiklus.
9.01.03.2022 Poola Vabariigi (edaspidi: Poola) piiri ületamisel selgitasid piirivalvurid, et nad on teadlikud, et kaebajal on kehtiv Schengeni territooriumi sissesõidukeeld, kuid kaebajal on õigus viibida Schengeni territooriumil kaks nädalat. Abikaasa hirmu ning raha puudumise tõttu sõitis kaebaja koos abikaasaga Eestisse. Eesti piiril 02.03.2022 ei tekkinud probleemi piiri ületamisega. Ka Eesti piirivalvurid olid teadlikud, et kaebajal on kehtiv sissesõidukeeld.
10.Kaebaja soovis koheselt oma Eestis viibimist seadustada, kuid kaebajale tehti korduv vaidlustatav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja ei nõustu, et kasutas meelega tekkinud sõjalist olukorda, et saabuda Schengeni alale. Kaebaja ei soovinud jätta Y üksi, kuna ei olnud teada, kas Venemaa sõjavägi hakkab pommitama ka Poolat, kuivõrd oli teada, et Venemaa pommitas Ukraina rongi. Tegemist oli stressiolukorraga ning eesmärgiks oli jõuda ohutusse kohta.
11.Kaebajale ei selgitatud, et tal on kohustus Schengeni territooriumile jõudes esitada taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks. Kaebaja pöördus abikaasaga Eestis perekonnaseisuametisse, et seadustada oma abielu Eestis. Kaebaja läks PPA-sse päev hiljem, et teada saada võimalustest oma Eestis viibimise seadustamiseks. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et abiellus Schengeni alal viibimise
seadustamiseks, kuivõrd enne abiellumist ei teadnud kaebaja, et tema Leedu D-viisa on annulleeritud.
12.Kaebajast ei tulene põgenemise ohtu. Peale esimest PPA tehtud ettekirjutust lahkus kaebaja Eesti territooriumilt tähtaegselt. Ka vaidlustatud ettekirjutuse täitis kaebaja tähtaegselt.
13.Kaebajat seob Eestiga abikaasa, kes elab Eestis ning kes ei saa perekondlikel põhjustel sõita kaebaja juurde Aserbaidžaani. Kaebaja ei ole kurjategija ega toime pannud väärtegusid. Samuti ei rikkunud ta piiriületusel teadlikult seadust. Teisel korral Eestisse tulemise tingis keeruline olukord Ukrainas ning asjaolu, et kaebaja ei saanud oma abikaasat üksi jätta.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebajale ettekirjutuse koos selles sisalduva sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) norme. PPA on piisava põhjalikkusega kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
15.Kaebaja saabus Schengeni alale 01.03.2022 Ukrainast, sisenedes Poola Dorohuski piiripunkti kaudu, kust ta suundus edasi Eestisse bussiga koos oma Eesti kodanikust abikaasaga Y. Isikul puudus Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse poolt välja antud viisa, elamisluba või muu õiguslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld Schengeni alale 09.11.202109.05.2023. Kaebaja lubati Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse ajal siseneda Ukrainast Poola kui sõjapõgenikule ning piiril on kaebajale selgitatud, et tal on õigus viibida Poolas, mitte Schengeni alal, kaks nädalat. Ukrainas sõjalise olukorra tõttu oli kehtestatud Euroopa Liidu liikmesriikide ja Ukraina vahelistel piiridel hädaolukord, mille raames erandina lubati sõjapõgenikele ületada piiri tingimustel, et isikud taotlevad rahvusvahelist kaitset või lahkuvad oma koduriiki. Kaebaja ei järginud eeltoodud tingimusi ning selle asemel, et lahkuda oma koduriiki, suundus oma abikaasaga Eestisse. Seega rikkus kaebaja tahtlikult seadust kui sisenes Eestisse kehtiva sissesõidukeelu ajal eesmärgiga seadustada oma viibimist Schengeni alal muudel alustel.
16.Vaatamata hoiatustele, et kaebaja peab lahkuma koduriiki Poolast, mida kaebaja ei täitnud, võimaldas PPA kaebajal siseneda Eestisse, kuid kaebajat hoiatati, et tal on kehtiv Schengeni sissesõidukeeld ning ta peab organiseerima oma lahkumist viivitamatult. PPA arvestas asjaoluga, et kaebaja sisenes Eestisse koos oma Eesti kodanikust abikaasaga ning kaebajale ei koostatud lahkumisettekirjutust kohe piiril. Samas võimaldati kasutada kahenädalast Poola viibimisõigust, tingimusel, et seda kasutatakse lahkumise organiseerimiseks. Eestis registreeris kaebaja oma abielu perekonnaseisuametis ning pöördus PPA teenindusse, et taotleda endale Eesti pikaajalist viisat. Kaebaja ei plaaninud lahkumisettekirjutuse koostamise ajal Eestist lahkuda, vaid otsis võimalust seadustada oma viibimist Eestis.
17.Kaebaja ei ole PPA peadirektori üldkorralduse nr 1.1-4.1/8 ega Vabariigi Valitsuse korralduse ajutise kaitse subjekt. 10.03.2022 läbiviidud küsitluse raames väitis kaebaja, et veebruaris 2022. a viibis ta füüsiliselt Ukrainas. Kaebaja mainis, et ei olnud seotud Ukrainaga. Kaebaja oli teadlik, et tema suhtes kehtib sissesõidukeeld Schengeni alale.
18.Ei ole vaidlust, et kaebajal puudus ettekirjutuse tegemise ajal ja puudub ka praegu Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seega oli vastustajal ettekirjutuse tegemiseks õiguslik alus ja ühtlasi ka vastav kohustus. VSS § 7 lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust otsustamaks, kas isiku suhtes on vajalik lahkumisettekirjutuse tegemine või mitte, olles tuvastanud, et isik viibib Eestis ebaseaduslikult.
19.10.03.2022 koostatud ettekirjutus kuulus sundtäitmisele ning kaebaja lahkus Schengeni alalt 18.03.2022. Seega ettekirjutus loetakse täidetuks. Kaebaja kasutas teadlikult ja tahtlikult Ukrainas tekkinud olukorda, et saabuda sissesõidukeelu ajal Eestisse ning üritada seadustada oma viibimist.
20.VSS § 29 lg 4 kohaselt loetakse välismaalase perekonnaliikmeteks abikaasa ja alaealised lapsed. Rahvastikuregistri andmetel kaebajal on registreeritud abielu Eesti kodaniku Y 23.02.2022, s.o kehtiva sissesõidukeelu kehtivuse ajal ning kaks nädalat enne ettekirjutuse koostamist. Seega pidi kaebaja abielu sõlmimisel arvestama vaidlustatud, kuid kehtima jäänud Schengeni sissesõidukeeluga seotud piirangutega.
21.Ettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaalus PPA kõiki asjaolusid ja kogutuid tõendeid ning pidas võimalikuks vähendada kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu pikkust viiest aastast ühe aasta ja kuue kuuni.
22.Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata üksnes humaansetel kaalutlustel ning PPA hinnangul neid ei esinenud. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses vastavaid asjaolusid välja toonud. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale üheks aastaks ja kuueks kuuks on asjakohane ja proportsionaalne. Kaebajale 25.10.2021 koostatud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052248267 kaebetähtaeg on möödas ja ettekirjutus on jõustunud. Seega kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni alale sissesõidukeeld kehtivusega 09.11.2021 kuni 09.05.2023 jääb kehtima olenemata käesoleva kohtuasja tulemusest.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 järgi kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
24.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja suhtes kehtib PPA 25.10.2021 ettekirjutusega nr 105224826709 kohaldatud Schengeni alale sisenemise keeld alates 09.11.2021 kuni 09.05.2023. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et kaebaja oli eelnevast teadlik.
25.Samas on vaidluse esemeks PPA 10.03.2022 ettekirjutus nr 1052253346, millega PPA kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeelu 1 aastaks ja 6 kuuks kaebaja lahtumiskohustuse täitmise päevast alates. Kaebuse kohaselt lahkus kaebaja Eestist 18.03.2022, millisest kuupäevast hakkas kulgema sissesõidukeelu tähtaeg. Seega lõppeks nimetatud tähtaeg 18.10.2023.
26.VSS (14.07.2021 redaktsioonis) § 2 lg 1 kohaselt peab Eestis viibimiseks olema välismaalasel seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 7 lg 2 kohaselt tehakse lahkumisettekirjutusega kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.
27.VSS § 28 sätestab järgmised sissesõidukeelu õiguslikud tagajärjed: välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta piiripunktis luba Eestisse sisenemiseks; välismaalasele, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, ei anta ega pikendata sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul viibimisalust; välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeld, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. Eestis viibiv välismaalane, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld, peetakse PPA poolt kinni ja korraldatakse viivitamata tema Eestist väljasaatmine. Asjaoludest nähtuvalt viibis kaebaja alates 02.03.2022 Eestis ilma seadusliku aluseta. Määrav ei ole ka kaebaja väide, et ta ei teadnud enne PPA 25.10.2021 ettekirjutuse nr 1052248267 koostamist enda viisa kehtetuks tunnistamisest, kuivõrd see ei õigusta rikkumise toimepanemist ega tingi selle tagajärjel kaasnevast vastutusest vabanemist. Seega oli PPA-l seaduslik alus kaebajale ettekirjutuse koostamiseks Eestist lahkumiseks tulenevalt PPA 25.10.2021 ettekirjutusest nr 105224826709.
28.Kaebaja selgitus, et ta sisenes 02.03.2022 Eestisse nii, et PPA ametnikud olid sissesõidukeelust teadlikud, ei ole asjakohane. Kuivõrd tegemist oli eriolukorraga (sõjaolukorrast tingituna), peab kohus tõenäoliseks, et kaebajal lubati Eesti kodanikust abikaasa toimetada turvaliselt koju. Samas ei tähenda toodu, et kaebaja omandas eelnevaga seadusliku aluse Eestisse saabumiseks või Eestis viibimiseks ning tal oli kohustus viivitamatult Eestist lahkuda.
29.Vastustaja on tuginenud vaidlustatud ettekirjutuses VSS § 72 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.07.2022 määruse p-s 12 haldusasjas nr 3-22-1457, et ainuüksi formaalselt mõne VSS § 68 aluse olemasolu ei tähenda, et põgenemise oht konkreetse isiku puhul ka tegelikult esineks, vaid igat juhtumit tuleb analüüsida individuaalselt vastavalt konkreetsetele asjaoludele. Vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine saab Euroopa Liidu seadusandja tahte kohaselt toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle põhjendamise puudustesse rangelt. Asjaolu, et isikul võib olla seadusest tulenev lahkumiskohustus, ei õigusta õigusvastase lahkumisettekirjutuse kehtima jätmist ja täitmist. PPA toob põgenemisohu kriteeriumina välja, et kui isik ei oleks pöördunud PPA poole viisa taotlemise eesmärgiga, siis jätkaks oma ebaseaduslikku viibimist Eesti territooriumil ning lahkuks Schengeni alalt talle sobival ajal või ei oleks üldse lahkunud. Kohtu hinnangul ei ole eelnev alus piisav põgenemisohu põhistamiseks, kuivõrd kaebaja pöördus esimesel võimalusel PPA poole sooviga oma viibimise seadustamiseks ning on täitnud talle koostatud ettekirjutused Eestist lahkumiseks.
30.Isikule lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb arvestada isiku perekondlikke suhteid (vt VSS § 72 lg-d 3 ja 4). Vaidlust ei ole, et kaebaja abiellus enne vaidlustatud ettekirjutuse koostamist, s.o 23.02.2022 Ukrainas, ning PPA oli sellest teadlik. Ka Eesti rahvastikuregistrist nähtub, et Y on 23.02.2022 abiellunud kaebajaga. Vaidlustatud ettekirjutuses on välja toodud, et kaebaja suundus 03.03.2022 abielu registreerimiseks perekonnaseisuametisse, milline väide on ebatäpne, kuivõrd kaebaja oli juba abielus. PPA väide, et kaebaja abiellus Eesti kodanikuga Schengeni alal viibimise seadustamise eesmärgil, ei ole põhistatud ning puuduvad sellekohased tõendid. Seega ei ole PPA sisuliselt hinnanud perekondlikest suhetest tulenevaid asjaolusid sissesõidukeelu kohaldamisel.
31.Kuivõrd vaidlustatud ettekirjutusest ei nähtu, et kaebaja puhul esines põgenemiseoht ning PPA ei ole sissesõidukeelu kohaldamisel hinnanud mõju kaebaja perekonnaelule, tühistab kohus 10.03.2022 ettekirjutuse nr 1052253346 Schengeni alale sissesõidukeelu osas.
32.Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja suhtes kehtib jätkuvalt PPA 25.10.2021 ettekirjutusest nr 1052248267 tulenev sissesõidukeeld Schengeni alale kuni 09.05.2023.
33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse pooles ulatuses, tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kasuks riigilõiv 10 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.