Osaühing Faasion hagi Norse Wood OÜ vastu rahalise kohustuse täitmise ja viivise tasumise nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
12 358,97 eurot Hageja osaühing Faasion, registrikood 10064165, asukoht Põllu tn 32, 92414 Kärdla, Hiiu maakond Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Merli Eichler, Advokaadibüroo Eipre & Partnerid Kostja Norse Wood OÜ, registrikood 11526521, asukoht Liisu-Luuk, 92311 Tubala küla, Pühalepa vald, Hiiu maakond Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Piret Jesse, Advokaadibüroo Jesse& Kalaus OÜ
Menetluse staatus
Kirjalikku menetlusse määratud 28.11.2016.a.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt OÜ Faasion hagi Norse Wood OÜ vastu rahalise kohustuse täitmise ja viivise tasumise nõudes.
2.Mõista kostjalt Norse Wood OÜ välja hageja OÜ Faasion kasuks põhinõue summas 10 027,56 eurot ja viivised summas 201,65 eurot.
3.Jätta rahuldamata kostja Norse Wood OÜ taotlus otsuse täitmise viisi ja tähtaja kindlaksmääramiseks.
4.Edastada otsus menetlusosalistele.
Menetluskulude jaotus Jätta tsiviilasja menetluskulud 17,23%ulatuses hageja kanda ja 82,77% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue 1.01.11.2016.a. esitatud hagis märgib hageja, et hageja Faasion OÜ ja kostja Norse Wood OÜ vahel oli sõlmitud 31.01.2011.a. krediidileping hageja kaupade ostmiseks krediidilimiidiga 1000 eurot ning 02.10.2012.a. suurendasid pooled krediidilimiiti 2000 euroni. Hageja esitas kostjale arve nr * summas 10 027,56 eurot, mille maksetähtaeg oli 31.07.2016.a.. Kostja arvet ei tasunud. 14.10.2016.a. kostja tunnistas hageja ees võlgnevust, kuid kohustus on täitmata.
2.Poolte vahel on sõlmitud ehituskaupade müügileping Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 208 lg 1 mõttes. Kostja ei ole oma kohustust täitnud vastavalt VÕS § 76 lg-le 1. Kostja on kohustust rikkunud VÕS § 100 mõttes, viivitades kohustuse täitmisega. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel nõuab hageja kostjalt õiguskaitsevahendina kohustuse täitmist. VÕS § 113 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on õigus nõuda võlgnikult viivist. Vastavalt poolte vahel sõlmitud krediidilepingule on viivitusintressi määraks 0,25% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.
3.Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 10 027,56 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga summas 2331,41 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.Hageja märgib 09.12.2016.a. esitatud seisukohades, et poolte vahelistes rahalistes suhetes kohaldatakse viivisemäära 0,25% päevas tasumata summalt. Ka kostja on ise sellele tuginenud, kui 17.06.2016.a. vastuses viitas asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud krediidileping ettemaksuga müüdavate kaupade limiidiga 10 000 eurot. Vastuses pankrotihoiatusele on kostja esindaja vastanud, et poolte suhetele kohaldatakse 0,25% suurust viivisemäära. 5.Hageja ei nõustu otsuse täitmise viisi ja tähtaja kindlaks määramisega nii, et kohustus täidetakse ühekordse maksena 20.02.2017.a.. Hageja ei nõustu, et tema peaks kandma menetluskulud. Kostja võlgnevus tekkis 31.07.2016.a.. Hageja pöördus korduvalt kostja poole kohtuväliselt võlgnevuse tasumiseks, kuid kostja kohustust ei täitnud. 09.12.2016.a. esitas hageja taotluse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kostja seisukoht 6.Kostja tunnistab esitatud hagi osaliselt. Kostja võtab õigeks põhivõlgnevuse summas 10 027,56 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 201,65 eurot ning palub määrata tasumise tähtajaks 20. veebruar 2017.a. 7.Hageja viivisenõudel summas 2 129,76 eurot ei ole õiguslikku alust. Kohaldada tuleb VÕS § 113 lõikest 1 tulenevat viivisemäära. Poolte vahel 15.06.2016.a. sõlmitud müügilepingule ei kohaldu 31.01.2011.a. krediidilepingus kokku lepitud viivisemäär. 15.06.2016.a. sõlmitud müügileping ei oma puutumust krediidilepinguga, kuna pooled ei olnud kokku leppinud krediidilepingu kohaldumises ning arve kohaselt ei kohaldatud tehingule krediidilepingu tingimusi. 2000 eurone krediidilimiit ei kohaldu arve osas, mille summa on 10 027,56 eurot.
8.Arvel märgitud viivisemäär 0,5% ei kohaldu, kuna pooled ei ole selles kokku leppinud. Kokku leppimata viivisemäära kajastamine arvel, ei muuda seda arve saajale siduvaks. Nimetatud põhimõttele on viidanud Riigikohus lahendi 3-2-1-144-09 punktis 11. Arve muutus sissenõutavaks 01.08.2016.a. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamisel on viivise suuruseks perioodi 01.08.2016 kuni 01.11.2016 eest 201,65 eurot. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta rahuldamata hageja viivisnõue summas 2129,76 eurot.
9.Kostja palub kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise viis ja tähtaeg nii, et kostja tasub põhinõude summas 10 027,56 € ja viivise summas 201,65 € ühekordse maksena 20.02.2017.a. Otsuse varasem täitmise tähtaeg võib kaasa tuua kostjale kahju tekkimise, mis seisneb Itaalias asuva kinnisvara kiirmüügist tulenevas väiksemas müügihinnas. Väiksem müügihind võib põhjustada kostjale raskusi teiste kohustuste täitmisel ja lõppkokkuvõttes omada olulist mõju kostja maksejõulisusele.
10.Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, kuna kostja on võtnud kohe hagi õigeks põhinõude osas. Vaidlus on üksnes viivisnõude osas. Kostja ei ole andnud alust hagi esitamiseks. Kostja on kogu aeg tunnistanud põhivõlgnevust ning lubanud esimesel võimalusel võlgnevuse tasuda.
11.Kostja teeb ettepaneku vaidluse lahendamiseks kompromissiga nii, et kostja tasub 20.veebrusriks 2017.a. põhivõlgnevuse summas 10 027,56 eurot ja viivise summas 201,65 eurot ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
12.09.12.2016 esitatud menetlusdokumendis jäi kostja varasemate seisukohtade juurde. Täiendavalt lisas, et arvega ostmisel kohaldati kaupadele soodustust vahemikus 17%-39% ning maksetähtaeg oli 46 päeva. Need tingimused erinevad krediidilepingu tingimustest, mille järgi soodustus oli 5% ja maksetähtaeg 7 päeva. Hageja täitis lepingu arvel toodud tingimustel. Seega erinesid müügilepingu tingimused krediidilepingu olulistest tingimustest. Ka poolte vahel peetud kirjavahtus kinnitab, et müügilepingule ei kohaldata krediidilepingu tingimusi. Müügilepingu puhul oli tegemist eraldiseisva tehinguga, millele kohaldub seaduses sätestatud viivisemäär.
13.Alternatiivselt on kostja seisukohal, et viivisemäär on ebamõistlikult suur. Viivisemäär 0,25% päevas teeb aastaseks viivisemääraks 91,25%. Seadusjärgne viivismäär on 8 % aastas. Hagejale tekkinud kahju ei saa olla viivisnõude suurune. Kahju, mis hagejale tuleneb saab tekkida vaid sellest, et hageja kaotas võimaluse raha kasutada. Kasutusvõimaluse kaotusest ei
teki nii suurt kahju. Kuna viivisemäär ületab kordades hagejale viivitusega tekkida võivat kahju, siis palub kostja vähendada viivist kuni seadusjärgse viivisemäärani. Hageja menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Alternatiivselt jätta kostja menetluskulud hageja kanda TsMS § 163 lg 2 järgi. Kostja palub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista viivis alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kohtuotsuse põhjendused
14.Kostja on võtnud õigeks hagi põhivõlgnevuse osas summas 10 027,56 eurot. Vaidlust ei ole, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping. Müügileping on poolte vahel sõlmitud 15.06.2016.a. /tl 7/. Müügilepingu kohaselt on hageja müünud kostjale ehituskaupa 10 027,56 euro eest. Kostja on võtnud omaks TsMS § 231 lg 4 tähenduses, et hageja on müügilepingu täitnud arvel toodud tingimustel /tl 68, p 2.2./ Seega on hageja täinud kohustuse vastavalt lepingule, mis tuleneb VÕS §-st 76 lg-st 1. Kostja on võtnud õigeks, et kohustus on täitmata /tl 42, p 1.2./ Kuna kostja on kohustust rikkunud VÕS § 100 mõttes, siis on hageja õigustatud kasutama õiguskaitsevahendina kohustuse täitmise nõuet VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi põhinõude osas VÕS §-de 76 lg 1, 100, 101 lg 1 p 1 ja 208 lg 1 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 10 027,56 eurot.
15.Pooled vaidlevad viivisnõude üle. Kohtu hinnangul tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel sõlmitud müügilepingule kuuluvad kohaldamisele poolte vahel 31.01.2011.a. sõlmitud krediidilepingu sätted või on tegemist iseseisva müügilepinguga.
16.31.01.2011.a. sõlmitud krediidilepingu kohaselt oli kostja krediidilimiit 1000 eurot ning makseaeg alates arve väljastamisest 7 kalendripäeva. Viiviseintress makseaja ületamise eest 0,25% päevas. Soodustus oli 5% kauba jaehinnast /tl 5/. 02.10.2012.a. muutsid pooled krediidilepingut, leppides kokku, et krediidi summaarne ülemmäär on 2000 eurot. Muus osas jäid kehtima 31.01.2011.a. sõlmitud lepingu tingimused /tl 6/. VÕS § 401 lg 1 ja 2 kehtis 31.01.2011 alljärgnevas redaktsioonis. Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. 15.06.2016.a. sõlmitud müügilepingu ja krediidilepingu lisa 1 sõlmimise ajal kehtis VÕS § 401 lg 1 ja 2 järgnevates redaktsioonides. Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Kõrvutades kahte redaktsiooni saab järeldada, et ei ole muutunud põhimõte - krediidilt tuleb tasuda intressi. Intressi tuleb tasuda VÕS § 401 lg 2 kohaselt ka siis, kui krediidilepingu esemeks on maksetähtpäeva edasilükkamine.
17.Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu tingimuste kohaselt oli krediidilimiit alates 02.10.2012.a. kuni 2000 eurot. Samas ei sätesta leping, et krediidi kasutamise eest tuleks tasuda intressi, mis on krediidilepingu põhitunnuseks. Lepinguga oli ostjal õigus tasuda arve 7 kalendripäeva jooksul alates arve väljastamisest. Juhul, kui ostja arvet tähtaegselt ei tasunud,
oli ette nähtud viivise määraks 0,25% makseaja ületamise eest. Seega puudus poolte vahel kokkulepe krediidi kasutamise eest tasu maksmise osas. Kokkulepe oli juhuks, kui tähtaegselt arvet ei tasuta. Siis tuli maksta viivist makseaja ületamisel 0,25% päevas. Eeltoodu alusel ei ole kohtu hinnangul poolte vahel 31.01.2011.a. sõlmitud lepingu puhul tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 tähenduses.
18.Järgnevalt analüüsib kohus, kas poolte vahel 31.01.2011.a. sõlmitud leping võiks olla VÕS § 396 lg 1 vastav laenuleping. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. 31.01.2011.a. sõlmitud lepingust tuleneb, et soodustus antakse kauba jaehinnast 5%. Samuti nähtub lepingust, et tegemist on müüja so Faasion OÜ poolt tarnitava kauba eest tasumisega teatava ajavahemiku so 7 kalendripäeva jooksul alates arve väljastamisest. Kohus on seisukohal, et tegemist on VÕS § 396 lg 1 mõttes laenulepinguga, mis on suunatud muu kui rahasumma üleandmisele. OÜ Faasion on tegutsenud lepingut sõlmides oma majandustegevuses ning VÕS § 397 lg 1 eeldab, et majandustegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kohus on seisukohal, et pooled võisid kokku leppida, et maksetähtaja edasilükkamine ei toimu tasu eest, sest VÕS § 397 on dispositiivne. Eeltoodud põhjendustel on kohus seisukohal, et poolte vahel 31.01.2011.a. sõlmitud leping on laenuleping, mis on suunatud muu kui rahasumma üleandmisele VÕS § 396 lg 1 tähenduses.
19.Hageja väidetel on 15.06.2016.a. lepingu puhul tegemist müügilepinguga VÕS § 208 lg 1 mõttes, millele kohalduvad poolte vahel sõlmitud 31.01.2011.a. lepingu sätted viivise osas /tl 2/. Kostja nõustub hagejaga selles, et 15.06.2016 sõlmiti poolte vahel müügileping VÕS § 208 lg 1 mõttes. Kuid ehitustarvete müügileping ja krediidileping moodustavad kaks eraldiseisvat võlasuhet /tl 43/.
20.Kohus on tuvastanud, et 31.01.2011.a. sõlmitud leping on laenuleping, mis on suunatud muu kui rahasumma üleandmisele. Arvestades laenulepingu lisa nr 1, kehtis poolte vahel sõlmitud leping alates 02.10.2012.a. tingimustel, mis kohus on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 16. Maksimaalne laenusumma 2000 eurot, laenu tagasimakse tähtaeg 7 päeva alates arve väljastamisest ning kaupadele soodustus 5% jaehinnast.
21.15.06.2016.a. poolte vahel sõlmitud müügilepingu tingimusi kajastab arve nr *. Hageja poolt esitatud arve on mõlema poole poolt allkirjastamata, kuid vaidlust ei ole, et kostja on arvel nimetatud kauba kätte saanud ja maksetähtaeg oli 31.07.2016.a.. Hageja ei ole esitanud nõuet viivise osas 0,5 % päevas, mistõttu kohus ei analüüsi, kas arvel olev viivis on õiguspärane.
22.Kohus leiab, et 15.06.2016.a. müügilepingule ei kohaldu 31.01.2011.a. sõlmitud laenulepingu sätted viivise osas. Laenusumma summaarne ülemmäär oli 2000 eurot. Müügilepingu puhul osteti kaupa 10 027,56 euro eest. Kohus on seisukohal, et viivise määra kokkuleppimisel 0,25% päevas oli eelduseks, et maksimaalne summa, millelt viivist arvestatakse on 2 000 eurot. Tegemist on olulise lepingutingimusega. Samuti oli laenulepingu puhul fikseeritud soodustus – 5% kauba jaehinnast. Laenu tagastamise tähtaeg, mis on laenulepingu oluliseks tingimuseks, oli samuti kokku lepitud – 7 kalendripäeva alates arve väljastamisest. 15.06.2016.a. müügilepingus ei ole ühtegi varsemalt laenulepinguga kokku lepitud tingimust. Müügilepingu summa ületab viis korda laenulepingu maksimaalmäära. Arve on väljastatud
15.06.2016.a. ning maksetähtaeg on fikseeritud - 31.07.2016.a. Samuti on fikseeritud erinevate kaupade puhul erinev allahindlusprotsent. Eeltoodud põhjendustel nõustub kohus kostjaga, et ehitustarvete müügileping ja 31.01.2011.a. poolte vahel sõlmitud laenuleping on kaks eraldiseisvat võlasuhet ning 31.01.2011.a. lepingu tingimused ei kohaldu 15.06.2016.a. sõlmitud müügilepingule. Seega ei kuulu kohaldamisele viivis 0,25% päevas tasumata summalt.
23.Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule tõendina pankrotihoiatuse /tl 8-10/. Pankrotihoiatusest ei nähtu, millistest poolte vahelistest kokkulepetest tuleneb viivis 0,25% päevas. Seega ei ole tõend asjassepuutuv. Kohus nõustub kostjaga, et vastuses pankrotihoiatusele ei ole kostja omaks võtnud asjaolu, et poolte vahel oli kokku lepitud viivise määr 0,25% tasumata summalt /tl 11-12/. Kostja on oma vastuses viidanud hageja poolt esitatud nõudekirja sisule, mitte aga omaks võtnud viivist 0,25% päevas. Kohus on seisukohal, et tõendina omab tähtsust vastusest nõudekirjale vaid asjaolu, et kostja tunnistab põhivõlgnevust summas 10 027,56 eurot. Kuna kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kohaldamisele kuulub viivis 0,25% päevas, siis ei oma tsiviilasjas enam tähtsust hageja poolt esitatud viiviseraport osas, mis käsitleb viivisemäära /tl 14/. Hageja on tõendina esitanud poolte vahel peetud elektronkirjavahetuse /tl 55-63/. Nimetatud kirjavahetus kajastab suures osas vaid seda, et pooled ei ole kompromissile jõudnud ning seetõttu ei ole tõendina suures osas asjassepuutuv. Oluline on Faasion OÜ juhatuse liikme 17.06.2016.a. kiri, milles hageja seaduslik esindaja märgib, et käesoleval ajal ei ole probleem mitte makseajas, vaid selles, et summa on väga suur ja sisuliselt ilma mingi lepinguta /tl 59/. Samuti viitab hageja kirjas, et varasema krediidilepingu tingimusi ei ole poolte vahel muudetud. Kohus leiab, et nimetatud elektronkiri tõendab, et poolte vahel varasemalt 31.01.2011.a. sõlmitud leping ja 15.06.2016.a. sõlmitud leping, on erinevad võlasuhted. Seega oli hagejale 15.06.2016.a. müügilepingut sõlmides teada, et sellele lepingule ei kohaldu viivis 0,25% päevas tasumata summalt. Kostja seadusliku esindaja poolt 31.08.2016.a. elektronkirjas sätestatu, et kostja on nõus maksma intressi, ei saa samastada sellega, et kostja on nõustunud hageja poolt nõutud viivise määraga 0,25% päevas.
24.Kostja on seisukohal, et kohaldada tuleb seaduses sätestatud viivisemäära. Pooled ei vaidle, et kostja on kohustust rikkunud ning rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist, sest kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega. Viivisnõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6. Kohus on tuvastanud, et kohaldamisele ei kuulu viisi 0,25% päevas. Muid kokkuleppeid poolte vahel ei ole. Seega tuleb viivisemäära arvestamisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 viivisega. Hageja väidetel pidi kostja kohustuse täitma 31.07.2016.a. /tl 1/. Hageja on hagis palunud välja mõista viivis hagi esitamise seisuga /tl 3/. Hagi on kohtule esitatud 01.11.2016.a. Viiviseraporti järgi on hageja arvestanud viivituse perioodiks 01.08.2016-01.11.2016. Viivitatud päevi 93. Kostja on tunnistanud, et arve muutus sissenõutavaks 01.08.2016 ning kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõudele välja mõista viivis hagi esitamise seisuga 01.11.2016.a. Kostja poolt esitatud viiviseraporti kohaselt on viivitatud päevi 92 ning võlaperiood on 01.08.201631.10.2016.a. /tl 45/. Kohus on seisukohal, et esimene päev mille eest tuleb viivist tasuda on 01.08.2016.a. ja viimane päev, mille eest tuleb viivist arvestada on kostja poolt viiviseraportis märgitud päev 31.10.2016.a.. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 136 lg 7 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäeva, kellaaja või sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev sellel kuupäeval, kellaajal või sündmuse toimumisel. Hageja on hagi
resolutsioonis palunud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga. Hagi esitati 01.11.2016.a. Seega viimane päev, mille eest saab arvestada sissenõutavaks muutunud viivist on 31.10.2016.a., mitte aga hageja poolt tehtud arvestuses näidatud 01.11.2016.a.. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja poolt tehtud seadusjärgse viivisemäära arvutustele summaliselt. Kohus on kontrollinud kostja poolt tehtud arvutusi viivisekalkulaatoris ning nõustub kostjaga, et viivis perioodi 01.08.2016-31.10.2016 eest on summas 201,65 eurot /tl 73/. Eeltoodud põhjendustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 22-24 rahuldab kohus osaliselt hagi viivise nõudes summas 201,65 eurot.
25.Kuna kohus rahuldab viivisnõude summas 201,65 eurot, siis vastavalt TsMS § 442 lg 8 ei põhjenda kohus kostja poolt esitatud alternatiivse taotluse rahuldamata jätmist, mis on kostja poolt esitatud 09.12.2016.a.
26.Kostja taotlus otsuse täitmise viisi ja tähtaja kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostja on esitanud paljasõnalisi väiteid Itaalias asuva kinnisvara müügi kohta. Kostja ei ole esitatud tõendit selle kohta, et talle kuuluks kinnisvara Itaalias, mille müügiga kostja tegeleks. Kostja väited, et kohustuse täitmine enne 20.02.2017.a. võib kaasa tuua kostja saneerimis- või pankrotimenetluse, on samuti paljasõnalised. Kohus nõustub hagejaga, et hageja on pöördunud nõudega kohtusse mõistliku aja jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja ei ole käesolevaks ajaks viie kuu jooksul sissenõutavaks muutunud kohustust täitnud. Seega on kostjal olnud piisav aeg kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Hageja põhjendatud huvidega, et kohustus täidetakse õigeaegselt, ei ole kooskõlas, et kostja paljasõnaliste väidete alusel kohus pikendab kostja poolt kohustuse täitmise tähtaega, määrates täitmise ajaks 20.02.2017.a.
27.Hageja on märkinud tsiviilasja hinnaks hagiavalduses 12 358,97 eurot. Vastavalt TsMS § 133 hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Kohus nõustub hagejaga hagihinna osas. Menetluskulude jaotus
28.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus märgitakse ka siis kui menetlusosalised seda ei taotle.
29.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et menetluskulude jaotamisel kuulub kohaldamisele TsMS § 168 lg 6. Õige on see, et kostja on võtnud esimeses vastuses kohtule hagi õigeks põhivõlgnevuse osas, kuid TsMS § 168 lg 6 eeldab teise asjaoluna lisaks õigeksvõtule seda, et kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kostja pidi kohustuse täitma hiljemalt 31.07.2016.a. Kostja kohustust ei täitnud ega ole seda täitnud kuni käesoleva ajani. Kostja ei ole kohustust täitnud ka osaliselt. Hageja esitas hagi 01.11.2016.a., kolm kuud pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Seega on kostja ise oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, mis välistab TsMS § 168 lg 6 kohaldamise.
30.Hageja nõudest rahuldab kohus 10 229,21 eurot, mis on 82,77 %. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja kanda jäävad menetluskulud 17,23 % ulatuses ja kostja kanda jäävad menetluskulud 82,77% ulatuses. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Sild kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.