X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.04.2022 otsuse nr 12203140068-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (Nigeeria kodanik, sündinud xx xx xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Evelin Tuur
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 17.06.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning tema sünniaeg tähemärgiga.
4.Tõlkida kaebajale inglise keelde kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20.07.2022. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ollakse nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Nigeeria kodanik X saabus 13.03.2022 Ukrainast Poola kaudu Eestisse, kus ta esitas samal päeval Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluse kohaselt põgenes isik Ukrainast sõja eest ning kuna Nigeerias on ebaturvaline, seal on bandiidid, Boko Haram ning palju vaesust, siis ei saa ta Nigeeriasse naasta. Ukrainas elas X kuni 01.04.2022 kehtinud elamisloa alusel.
2.PPA 25.04.2022 otsusega nr 12203140068-1 (edaspidi 25.04.2022 otsus) loeti X (alljärgnevalt ka taotleja) rahvusvahelise kaitse taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning see lükati VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (resolutsiooni punkt 1). Lisaks otsustas PPA teha taotlejale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Nigeeriasse vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva (resolutsiooni punkt 2) ning kohaldada VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsust põhjendati kokkuvõtlikult järgmiselt.
2.1.Ehkki PPA aitas taotlejal lahti mõtestada tagakiusamise olemust, ei osanud taotleja tuua välja vahejuhtumeid, mida tagakiusuks pidada. Samuti ei väljendanud taotleja kartust riigivõimu või mitteametliku osapoole eest, kelle eest riik ei saa või ei taha kaitset pakkuda. Kaebaja välja toodud asjaolud ei ole seotud VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusukartuse alustega, milleks on rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine. Samuti ei ole alust pidada taotlejat täiendava kaitse saajaks, kuna Lõuna-Nigeerias ei ole juhusliku vägivalla tase selline, et pelgalt seal viibimise tõttu oleks tsiviilisikute elu ohustatud. Riigisiseselt on võimalik ringi liikuda. Puuduvad teated, et tagasisaadetavatel või vabatahtlikult tagasipöörduvatel nigeerlastel oleks süstemaatilisi probleeme.
2.2.Põhjendatud on teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus ning seda olenemata põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest. Taotleja tegi PPA-ga menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Taotleja tervislik seisund ei takista lahkumist. Taotleja kinnitas soovi vabatahtlikult lahkuda ning kuna isik on kehtiva passiga Nigeeria kodanik, siis on põhjendatud määrata Nigeeria sihtriigiks (VSS § 17 lg 1). Puudub alus arvata, et taotleja suhtes võiks kodakondsusjärgses riigis esineda ebainimlikku või julma kohtlemist. Arvestades sihtriigi kaugust ning asjaolu, et taotleja peab lahkumise korraldama, siis on põhjendatud anda tähtajaks 30 päeva.
2.3.Sissesõidukeelu kohaldamisel on kaalukaks, et taotleja liikus Poolast edasi Eestisse. Kolmanda riigi kodanikel lubati humanitaarkaalutlustel siseneda Ukrainaga piirnevasse Euroopa Liidu liikmesriiki, kuid taotleja otsustas liikuda edasi Eestisse. Taotleja taotles rahvusvahelist kaitset Eestis, kuna soovis tulla siia edasi õppima. Otsust liikuda õppimise eesmärgil Poolast Eestisse ei saa pidada humaanseks kaalutluseks, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud kogu Schengeni alale.
3.X (edaspidi kaebaja) esitas 10.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.04.2022 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2 (8)
4.Kaebaja seisukoht
4.1.Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendatud ning tema subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Kaebaja selgitas PPA-le, et tema koduriigis röövitakse inimesi ning ka tema koju murti mitmel korral sisse. Nigeeriasse naastes võidakse kaebajat rünnata ning tema elu on ohus. Et kaebajal ei olnud Nigeerias ametivõimudega probleeme ning et tal ei olnud probleeme ka seoses usu, poliitilise meelsuse, rassi, rahvuse ega sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu, ei tähenda, et teda ei ähvardaks oht saada vägivalla ohvriks. Kaebajal on põhjust karta Boko Harami, kes terroriseerib, röövib ja tapab inimesi ning kaebajal on oht sattuda rünnaku ohvriks. PPA ei ole kohaldanud uurimispõhimõtet. PPA analüüsis Nigeerias toimuvat valikuliselt ning avalikud allikad ei kajasta tegelikku olukorda.
4.2.Lahkumisettekirjutus ei ole põhjendatud ning kaebaja sooviks on Eestis elada ja töötada. Kaebaja Nigeeriasse väljasaatmine on vastuolus VSS § 171 põhimõttega, kuna kaebajat ootab Nigeerias potentsiaalselt eest tagakius ja tapmine. Kaebajale on praegune elukeskkond Eestis turvaline ning kaebaja väljasaatmine käesolevast elukeskkonnast ei ole põhjendatud. Arvestamata jäeti olukorraga, et kaebaja põgenes Ukrainast sõja eest.
4.3.Sissesõidukeelu kohaldamine ei ole põhjendatud ning kaebaja ütlustega ei ole arvestatud. Erinevalt vastustajast leiab kaebaja, et tema puhul esineb VSS §-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei ohusta Eesti julgeolekut ega ole rikkunud avalikku korda. Sissesõidukeelu määramine 3 aastaks ei ole proportsionaalne ega põhjendatud.
4.4.Vastustaja oleks pidanud andma kaebajale ajutise kaitse, kuna ta põgenes sõja eest Ukrainas. Vastustaja ei ole aga kaebuse esitajale sellist võimalust segitanud ega võimaldanud.
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Tagakiusuks ei saa pidada mitte igasugust negatiivset sündmust päritoluriigis (VRKS § 19 lg 2) ega tagakiusajaks pidada igat isikut (VRKS § 19 lg 5). PPA jääb 25.04.2022 otsuse punktis 5.2 väljendatu juurde, et kaebaja ei ole väljendanud kartust ei riigivõimu ega ka mitteriikliku osapoole ees, kelle eest riik ei saa või ei taha kaitset pakkuda. Samuti ei ole kaebaja hirm seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 kajastatud 1951. aasta Genfi konventsioonist tuleneva alusega, milleks on rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotisaalsesse gruppi kuulumine. Täiendava kaitse vajaduse tuvastamiseks ei piisa, et päritoluriigis on ebaturvaline ning PPA jääb 25.04.2022 otsuse punktis 6 toodud seisukohtade juurde.
5.2.Kaebaja väited, et vastustaja analüüsis Nigeerias valitsevat olukorda valikuliselt, on paljasõnalised ning kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi teist infoallikat, mis kinnitaks vastupidist või avaksid teistsuguse olukorra Nigeerias, kui see, mis otsuses kirjeldatud. Väär on ka kaebaja väide, et PPA asus otsuses seisukohale, et kaebaja andis ebaõigeid, vastuolulisi ja mitteusutavaid ütlusi. PPA ei ole sellisele seisukohale asunud.
5.3.Lahkumisettekirjutus on kooskõlas VSS § 7 lg-ga 1. Kaebaja soov Eestis töötada ja elada ei anna talle seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Sissesõidukeelu kohaldamine 3-aastaks on samuti põhjendatud ning tugineb isikuga seotud asjaolude hindamisel.
5.4.Kaebajal ei ole õigust ajutisele kaitsele. Ajutise kaitse andmist reguleerib Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldus ning kaebaja ei ole Ukraina kodanik ega ka mitte isik, kellele oleks Ukrainas
3 (8)
väljastatud rahvusvaheline kaitse või muu samaväärne riiklik kaitse. Seega on alusetu kaebaja väide, et PPA oleks pidanud kaebajale ajutise kaitse andma.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.PPA 25.04.2022 otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. PPA 25.04.2022 otsus piisavalt põhjendatud ning kooskõlas nii kehtiva siseriikliku õigusega, kui ka direktiiviga 2011/95/EL ning 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooniga. Kohus nõustub PPA 25.04.2022 otsuses toodud põhjendusega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele ja kohtuistungil avaldatule märgib kohus järgmist. Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse õiguspärasus
7.Kaebaja sõnul lahkus ta Nigeeriast põhjusel, et seal ei ole turvaline ning et minna õppima1. Nigeeriasse naasta ei soovi kaebaja aga põhjusel, et sealne olukord ei ole turvaline. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist vähemalt ühel VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL2 nimetatud viiest põhjusest, st rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalne grupp, ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt ka Euroopa Kohtu kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). Seejuures ei ole tagakiusamine VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL tähenduses mitte igasugune ebameeldiv sündmus päritoluriigis või ametivõimudega toimunud juhtum. Kohus nõustub PPA-ga, et ehkki PPA selgitas kaebajale tagakiusu olemust3, siis ei ole kaebaja ühtegi sellist asjaolu välja toonud ning samuti ei ole ta toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis võiks olla samastatav VRKS §-s 19 sätestatud tagakiusuga.
8.Kohtuistungil avaldas kaebaja esindaja, et kaebaja tagakiusukartust võiks hinnata poliitilise meelsuse alusel4, kuid kaebajale endale jäi esindaja selline seisukoht arusaamatuks5. Kaebaja ei väitnud haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses, et tal oleks olnud Nigeerias probleeme poliitilise meelsuse tõttu või et ta kuuluks organisatsioonidesse või ühingutesse6. Seejärel väitis esindaja, et kaebaja taotlus võis olla esitatud ka usulistel põhjustel, kuna Boko Harami rünnakud suunatud kristlaste vastu7. Rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamise asjaoluks ei ole üldjuhul pelgalt teatud usutunnistuse pooldamine, vaid usu mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi, osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel, muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad või tulenevad mõnest religioossest uskumusest, või nendest hoidumist8. Seega tagakius usulistel põhjustel võib seisneda nt keelus kuuluda usuühingusse või praktiseerida usku või nt diskrimineerivates meetmetes usku praktiseerivate või mingisse konkreetsesse usuühendusse
08.04.2022 vestluse protokolli (PPA vastuse lisa 12) vastused küsimustele 8 ja 19 ning 22.04.2022 protokoll (PPA vastuse lisa 13) vastused küsimustele 24 ja 35.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule.
Kohtuistungi helisalvestis kell 10:56:58–10:57:30.
PPA vastuse lisa 12 (08.04.2022 vestluse protokoll), vastus küsimustele 47 ja 48
Kohtuistungi helisalvestis kell 11:16:22
Direktiivi 2011/95/EL artikkel 10
4 (8)
kuuluvate inimeste vastu9. Seejuures on Euroopa Kohus liidetud kohtuasja C-71/11 ja C-99/11 punktides 58–59 väljendanud, et mitte igasugune usuvabaduse riive ei kujuta endast tagakiusamisakti, mis kohustaks pädevaid asutusi isikut pagulasena tunnustama. Tagakiusamine eeldab, et esineks usuvabaduse raske rikkumine, mis riivab asjaomast isikut märkimisväärselt. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks Nigeerias elades saanud osaks tagakius usulistel põhjustel. Nigeerias elades oli kaebajal võimalik käia kirikus10 ning takistusi talle selleks ei tehtud.
9.Isikud, keda ei ole alust kvalifitseerida pagulaseks võivad teatud juhtudel siiski vajada rahvusvahelist kaitset, kuna päritoluriiki lahkudes võiks neile osaks saada tõsine oht. Sellisel juhul võib kolmanda riigi kodanik kvalifitseeruda täiendava kaitse saajaks. Täiendava kaitse vajadus on seotud tõsise ohuga, mille näidisloetelu on toodud VRKS § 4 lg-s 3 ning Euroopa Kohtu otsuse nr C-465/07 punkti 31 kohaselt peab tõsine oht, millega isik asjaomasesse riiki tagasipöördumisel peab silmitsi seisma, olema reaalne, mitte hüpoteetiline. Kaebaja hinnangul seisneb organisatsiooni Boko Haram tegevuses Nigeerias. Kohus möönab, et võrreldes Euroopa riikidega on Nigeeria turvalisuse tase madalam ning samuti tegutseb Nigeerias Boko Haram, mis on kujunenud Nigeeria julgeolekuohuks, ent pelgalt sel alusel ei saa väita, et Nigeeriasse naastes oleks kaebaja reaalses ohus. Kaebaja kinnitas nii halduskui ka kohtumenetluses, et Boko Haramiga tal isiklikud kokkupuuted puuduvad11. Sarnaselt haldusmenetlusele kirjeldas kaebaja ka kohtuistungil ühte intsidenti, kus Nigeerias nende majja sisse murti12, ent vastuseks esindaja küsimusele vastas kaebaja, et tema hinnangul oli tegemist juhusliku intsidendiga13. Kohtu hinnangul ei ole sissetung seostatav ei VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alustega ega ole kvalifitseeritav ka tõsise ohuna VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Seejuures märgib kohus, et ei pea kuigivõrd usutavaks, et kaebaja elamisse sissetungis võiks süüdistada Boko Harami ja selle liikmeid. Kaebaja sõnul kinnitab Boko Harami seotust sissetunginud isiku aktsent14, ent kohtu hinnangul on usutav kaebaja väide, et tegemist oli juhusliku sissetungiga ning Boko Harami seotus asjaga tõusetus hoopis kaebaja esindaja küsimusest kohtuistungil. Nimelt ei väitnud kaebaja haldusmenetluses, et rünnaku taga oleks olnud Boko Haram, kuid pärast esindaja küsimust kohtuistungil15 omistas kaebaja juhtumi Boko Haramile16.
10.Kuigi kaebaja sõnul on PPA hinnanud Nigeeria turvalisust valikuliselt ning teinud päritoluriigi infost põhjendamatuid järeldusi, siis ei ole kaebaja esitanud tõendeid mis PPA 25.04.2022 otsuses toodud väited Nigeeria turvalisusest ümber lükkaks. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses ega kohtumenetluses välja konkreetseid asjaolusid, miks ta on Boko Harami poolt enam ohustatud kui mistahes Nigeeria elanik. Samuti ei ole kaebaja toonud välja, miks võiks tema suhtes juhusliku vägivallaakti toimumise tõenäosus olla oluliselt kõrgem. Kohtule ei ole teada, et Lagose osariigis Itires, kust kaebaja pärit on, toimuks relvakonflikti, mis võiks tingida kaebaja või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või ende kallal vägivalla rakendamise.
11.Kaebaja väited, et PPA luges põhjendamatult kaebaja ütlused vastuoluliseks ning kahtles põhjendamatult kaebaja usaldusväärsuses, jätab kohus analüüsimata, kuna PPA otsusest ei nähtu selliseid järeldusi.
ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet. Pagulasseisundi tuvastamise menetlus ja kriteeriumid (2007), punktid 71–73 Kohtuistungi helisalvestis kell 11:15:18 – 11:16:22
PPA vastuse lisa 12 (08.04.2022 vestluse protokoll), vastus küsimusele 46 ning 50.
PPA vastuse lisa 12, vastus küsimusele 10
Kohtuistungi helisalvestis kell 11:12:50–11:13:31
Kohtuistungi helisalvestis kell 11:11:54–11:12:27
Kohtuistungi helisalvestis kell 11:07:50–11:08:07
Vt ka PPA vastuse lisa 12, küsimuse 46 vastus.
5 (8)
12.Rahvusvahelise kaitse menetluses on kaitsevajaduse aluseks olevate asjaolude välja toomise kohustus taotluse esitajal (VRKS § 11 lg 2) ning PPA-l, kui taotluse menetlejal, on kohustus teha kindlaks, kas taotluse esitanud isikul on põhjendatud kartus, et teda isiklikult võidakse taga kiusata, või esineb reaalne oht, et talle isiklikult tekitatakse suur kahju (Euroopa Kohtu 04.10.2018 otsus C-652/16, punkt 49). Võttes aluseks kaebaja ütlused, siis on nende põhjal ilmne, et kaebaja ei lahkunud Nigeeriast mitte tagakiusu või tõsise ohu eest, vaid soovist õppida Euroopas. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses toonud välja asjaolusid, mis üksi või koostoimes teiste asjaoludega võiks anda aluse väitele, et Nigeeriasse naastes võiks kaebajale osaks saada tagakius rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Samuti ei nähtu kaebaja ütlustest või päritoluriigi infost, et päritoluriiki naastes võiks kaebaja sattuda tõsisesse ohtu. Ehkki kohtu hinnangul võib kaebaja soov Nigeeriast lahkuda olla inimlikult mõistetav, siis ei ole see aluseks rahvusvahelise kaitse andmisele. Nigeeria on territooriumi poolest suur riik ning kaebaja ei ole kohustatud elama piirkondades, mis on Boko Harami poolt enam ohustatud. Seega lükkas PPA kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendatult tagasi ning kaebus jääb PPA 25.04.2022 otsuse resolutsiooni punkt 1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi rahuldamata. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasus
13.Kaebajale tehti VSS § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutus (vabatahtliku täitmisajaga 30 päeva jooksul) lahkumiseks Nigeeriasse. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole põhjendatud, puudub tal seaduslik alus Eestis viibida (VSS § 2 lg 1) ning vastustajal tuli teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). VSS § 9 lg-s 1 sätesatud aluseid seadustamisettekirjutuse tegemiseks asjaoludest ei nähtu. Kaebajale määrati lahkumistähtaeg 30 päeva, mis on VSS-ist tulenevalt maksimaalne tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks (VSS § 72 lg 5). Kaebaja ei ole toonud välja, et tal selle aja jooksul Eestist lahkuda ei oleks võimalik. Vastustaja tuvastas õigesti, et kaebaja puhul puuduvad majanduslikud, sotsiaalsed ja tervislikud põhjused, mis võivad mõjutada lahkumisettekirjutuse tegemist. Asjaolu, et kaebaja sooviks on töötada Eestis17 ei ole lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamise seisukohalt oluline ega muuda lahkumisettekirjutuse õigusvastaseks. Sissesõidukeeld
14.VSS §-st 74 tuleneb, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Haldusorganil on võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või sissesõidukeelu kohaldamisest üldse loobuda, kui seda tingivad humaansed asjaolud. Sissesõidukeelu kohaldamine on PPA kaalutlusõiguse alusel tehtav otsustus ning kui sissesõidukeeldu kohaldada, siis nii keeld ise kui ka selle kestus peavad olema proportsionaalsed (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34; Riigikohtu 27.06.2019 otsuse nr 3-17-1927, punktid 21, 13). Kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel lähtub kohus HKMS § 158 lg-st 3.
15.PPA kohaldas kaebajale sissesõidukeelu VSS § 74 lg-s 3 sätestatud maksimummääras ning põhjendas seda eeskätt sellega, et kuigi Ukraina sõja alguse järgselt oli kaebajal lubatud Ukrainast Euroopa Liitu sisenemine, siis otsustas kaebaja Poolast lahkuda ning kasutada võimalust Euroopa Liitu jäämiseks. Kohus nõustub PPA 25.04.2022 otsuses sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevate põhjendustega ega korda neid (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja kinnitas rahvusvahelise kaitse
Vt kaebuse osa „Ettekirjutus Eestist lahkumiseks“
6 (8)
menetluses, et Poola saabudes selgitati talle kohustust lahkuda 15 päeva jooksul Nigeeriasse18. Kohtuistungil muutis kaebaja osale küsimustele vastates oma ütlusi ning asus väitma, et Nigeeriasse lahkumise kohustust talle Poolas ei selgitatud, ent Ukrainas olles teadis kaebaja, et peab naasma koduriiki19. Vaatamata sellele teadmisele otsustas kaebaja aga Poolast lahkuda. Kaebaja ütlusi kogumis hinnates peab kohus usutavaks, et kaebajale oli teada Nigeeriasse lahkumise kohustus, ent perekonna (venna) antud soovituste alusel asus kaebaja otsima uut sihtriiki. Ehkki kohus möönab, et 01.03.2022 võis Ukrainas alanud sõja eest Euroopasse saabunud isikutel olla piiririikides teatavat möödarääkimist ning selgusetust, siis ei muuda see kuidagi asjaolu, et kaebajale oli teada, et Euroopa Liidus viibimise asemel tuleb tal lahkuda Nigeeriasse. Kaebaja esitatud selgitustest saab järeldada, et kaebaja soovis Poolast edasi liikuda sooviga Euroopas edasi õppida, kuid see ei õigusta Poolas antud selgituste eiramist.
16.Ehkki vestluses PPA-ga palus kaebaja, et võimalusel kohaldataks sissesõidukeelud lühemaks ajaks (kuni 1 aasta), siis PPA seda võimalust otsuses ei analüüsi. Ehkki selles osas oleks võinud otsuses seisukoha võtta, siis ei ole tegemist põhjendamispuudusega, mis võiks endaga kaasa tuua sissesõidukeelu osas otsuse tühistamise. PPA 25.04.2022 otsusest on selgelt arusaadav, et PPA hinnangul humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks ei esine ning lühema tähtaja määramine ei ole põhjendatud. Ka kaebaja ei ole esitanud kohtule või haldusmenetluses PPA-le selliseid asjaolusid, mille alusel pidada sissesõidukeelu kestust ebaproportsionaalseks. Asjaolu, et kaebaja ei soovi Nigeerias elada ja seal õppida, ei tähenda, et esinevad humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks või selle lühendamiseks. Ajutine kaitse
17.Kaebaja esindaja väide, et kaebaja suhtes kohaldub ajutise kaitse regulatsioon, on põhjendamatu. Ajutise kaitse andmist reguleerib Euroopa Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/38220, millega määrati kindlaks, et Ukrainast lähtub põgenike massiline sissevool direktiivi 2001/55/EÜ21 artikli 5 tähenduses ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine (edaspidi rakendusotsus). Rakendusotsus määrab isikud kellele tagatakse automaatselt ajutine kaitse. Samuti annab see liikmesriigile vabaduse otsustada kas lisaks rakendusotsusest tulenevatele isiktele on konkreetses liikmesriigis ajutise kaitse saajate ring laiem. Rakendusotsuse artikli 2 lg 1 sätestab, et kõnealust otsust kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva Venemaa relvajõudude sõjalise sissetungi tõttu, mis algas sellel kuupäeval: a) enne 24.12.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; b) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.12.2022; c) punktides a ja b osutatud isikute pereliikmed.
PPA vastuse lisa 13, küsimuse 8 vastus ning lisa 12, küsimuse 8 vastus ning kohtuistungil tehtud kaebaja avaldused
Kohtuistungi helisalvestis alates kell 11:17:59 ning täiendavalt ka kell 10:58:46–11:00:32 ja 11:05:18–11:07:40
Nõukogu 20.07.2001 direktiiv 2001/55/EÜ, miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel
7 (8)
VRKS § 52 kohaselt on rakendusotsus aluseks Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldusele nr 6622 „Ajutise kaitse andmine“ (edaspidi korraldus). Korraldus ei laienda rakendusotsuses märgitud ajutise kaitse saajate ringi.
18.Kaebaja esindaja ei väida, et kaebaja vastaks mõnele rakendusotsuse artikli 2 lg 1 või korralduse punktis 1 ja 4 kehtestatud kriteeriumitele. Kaebaja esindaja viitas kohtuistungil, et kaebaja õigus ajutisele kaitsele tuleneb rakendusotsuse preambuli punktist 12. Preambuli punktis 12 on välja toodud, et asjakohane oleks ette näha muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanike kaitse, kes suudavad tõendada, et nad elasid enne 24.02.2022 Ukrainas seaduslikult Ukraina õiguse kohaselt välja antud kehtiva alalise elamisloa alusel, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Rakendusotsuse põhjendavas osas toodud seisukohad ei oma õigusnormi tähendust, mistõttu sellele iseseisev tuginemine ei ole võimalik. Kaebaja suhtes võiksid kohalduda rakendusotsuse artikli 2 lg-d 2 ja 3. Korraldus rakendusotsuse artikli 2 lg-tes 2 ja 3 märgitud kolmanda riigi kodanikke Eestis ajutise kaitse saajatena ei määratle. Ka rakendusotsuse artikli 2 lg-d 2 ja 3 ei kohusta kolmanda riigi kodanikke ajutise kaitse saajatena tunnustama, vaid isikutele tuleks tagada vajadusel kaitse muul alusel. Rakendusotsuse artikli 2 lg-tes 2 ja 3 märgitud isikutel on õigus esitada Eestis rahvusvahelise kaitse taotlus ning kui see on vajalik, siis saada rahvusvaheline kaitse päritoluriiki naasmise vältimiseks. Seda õigust kaebaja kasutas, kuid PPA tuvastas, et kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse saaja ning tal ei ole välistatud turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Seega ei kuulu kaebaja isikute kategooriasse, kellele ajutine kaitse laieneb ning PPA ei pidanud kaebajale ka ajutise kaitsega seonduvat selgitama. Kokkuvõte, menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
19.Kokkuvõttes tuleb kaebus jätta kõigis nõuetes rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja sai menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tõlkekulude kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
21.Kohus avaldab otsuse kaebaja identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)