Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-22-224 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X esitas 13.08.2021 Keskkonnaametile avalduse (dtl 6), milles tegi riigile ettepaneku Hobusemäe kinnistu omandamiseks. Keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirjaga nr 12/21/509 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava Hobusemäe kinnistu omandamisest keeldumine“ (dtl 7-8) keelduti Hobusemäe kinnistu riigile omandamisest põhjendusega, et Hobusemäe kinnistu riigile omandamine ei ole tulenevalt LKS § 20 lõikest 11 lubatav, sest X omandas Hobusemäe kinnistu pärast kaitse alla võtmist, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 1996. aasta 7. juunit ning kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks.

X esitas 27.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 3-5), milles palub tühistada keskkonnaministri 24.12.2021 käskkiri nr 1-2/21/509 ja kohustada keskkonnaministrit Xu 13.08.2021 ettepanekut uuesti läbi vaatama.

Tallinna Halduskohus võttis 28.01.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-224 Xu kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks keskkonnaministri, nõudis vastustajalt kaebuse kohta kirjaliku seletuse ja vastuväiteid kinnitavate tõendite esitamist hiljemalt 11.03.2022 ning palus menetlusosalistel hiljemalt 11.03.2022 kohtule teatada, kui nad peavad võimalikuks asja läbivaatamist lihtmenetluses või asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel.

Vastustaja esitas 11.03.2022 kaebusele vastuse (dtl 33-39).

Tallinna Halduskohus määras 05.05.2022 haldusasja nr 3-22-224 lahendamiseks kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid avaldusi kuni 23.05.2022 ja vastata teiste menetlusosaliste avaldustele kuni 06.06.2022, samuti määras kohus kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja 17.06.2022.

Kaebaja esitas 20.05.2022 Tallinna Halduskohtule täiendava seisukoha (dtl 56-58).

Vastustaja esitas 06.06.2022 Tallinna Halduskohtule täiendava seisukoha (dtl 156-160).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(9)

3-22-224 keskkonnaministrit Xu 13.08.2021 ettepanekut uuesti läbi vaatama. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Hobusemäe kinnistu asub Otepää looduspargi piiranguvööndis, suur osa kinnistust on Pühajärve sihtkaitsevööndis. Otepää looduspargi kaitse-eeskiri mistahes redaktsioonis piirab märkimisväärselt kinnistu kui maatulundusmaa sihtotstarbelist kasutamist nii piiranguvööndis kui ka eriti sihtkaitsevööndis. 2) Paljasõnaline ja ebaõige on keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirjas nr 1-2/21/509 esitatud väide, et Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast omandamist rangemaks muutunud ning et kaitsekord on muutunud hoopis leebemaks kinnisasja osas, mis 01.12.2016 vastu võetud kaitse-eeskirjaga arvati Otepää piiranguvööndisse. Kui lugeda tinglikult kinnistu omandamise ajaks tagastamiskorralduse andmise aega, s.o 25.02.1997, siis on pärast seda nii regulatsioonilt kui ka looduspargi valitseja reaalse tegevusega kaitsekord karmistunud. Esimene näide Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatava kaitsekorra rangemaks muutumisest puudutab metsa majandamist. Algses kaitse-eeskirjas oli lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, mis hõlmas praktikas ka hooldus- ja uuendusraieid. 1997. a kaitsekorra p 23 alapunkti 5 kohaselt oli lubatud valikraie looduspargi valitseja igakordsel nõusolekul, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raieaja, puidu väljaveo ning puistu lõppkoosseisu ja täiuse osas. 1999. a kaitsekorra p 18 alapunkti 4 kohaselt oli lubatud puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. 2016. a kaitsekord lubab piiranguvööndis poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikku tegevust. Ka reaalses elus on piirangud märgatavad. 1997. aastal oli looduspargi valitseja nõus, et Hobusemäe kinnistul raiutakse järgneval 10 aastal 120 tm puitu aastas. Viimasel, 05.02.2021 registreeritud ja järjekorras teisel metsamajanduskaval on vastavalt kehtivale kaitsekorrale lubatud metsakasutuse maht harvendusraiena 197 tm s.o 19,7 tm aastas. 1997. a kaitsekord võimaldas telkimist, laagrissejäämist ja lõkketegemist eramaa omanikul omal maal või maavaldajal oma valduse piires, kuid 1999. a kord lubas seda teha üksnes õuemaal (mitte nt. karjamaal). 2016. a kord sätestab, et telkimine ja lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kinnisasja omaniku ja kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, ehk ka sihtkaitsevööndis asuval õuemaal ei tohi telkida ja lõket teha ilma valitseja nõusolekuta. 3) LKS § 20 lg 11 p 1 kohaldamiseks ei oma tähendust see, kui palju rangemaks või kui mitmes küsimuses on kord muutunud. Kaitsekorra rangemaks muutmise määr ei oma LKS § 20 lg 11 p 1 kohaldamisel tähendust. Vastupidisel juhul oleks ka seaduses kasutatud sõnastust „oluliselt rangemaks“ või midagi sarnast. Kui võrreldes omandamise hetkega on lisandunud kasvõi üks piirang ja/või kohustus, tuleb rääkida kaitsekorra rangemaks muutumisest. Igat uut teavitamisevõi loakohustust kui ka igat uut looduspargi valitseja kaalutlusõiguse laiendamist (nt õigust esitada nõudeid raie ja väljaveo tehnoloogiale) tuleb seaduse mõtte kohaselt pidada kaitsekorra rangemaks muutumiseks. Ka ei oma tähtsust see, et kinnistul väidetavalt sihtkaitsevöönd vähenes. Kui kaitsekorra rangemaks muutumist võrreldes Hobusemäe kinnistu tagastamise ajaga kogu looduspargis tuleb kasvõi ühegi vabaduse osas jaatada, on ka vastustajal kohustus

3(9)

3-22-224 alustada kinnisasja omandamise menetlust. Käesolevas asjas on ekslik vastustaja nägemus sellest, et kaitsekord pole karmistunud, ning seetõttu on ka vaidlustatud käskkiri õigusvastane. 4) Vastustaja esitatud varasema Pühajärve sihtkaitsevööndi kaardi põhjal ei saa usaldusväärselt väita, et kogu Hobusemäe kinnistu oleks olnud eelmise kaitsekorra kehtimise ajal täielikult sihtkaitsevööndis. Kaebajale teadaolevalt kehtis kinnistut läbivast teest lõunapoolsel alal leebem kaitsekord. 5) Küsimus ei ole ainult sihtkaitsevööndi piiride ja pindala muutumises. Rangemaks on muutunud ka vööndeid puudutav regulatsioon. Kaitsekorra karmistumine nähtub ka viimase tervikteksti seletuskirjast. 6) Tagastamise korralduse andmise ajal, 1997. a veebruaris kehtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24. septembri 1979. a määrus nr 497 „Looduskaitsealade edasise väljaarendamise kohta“ (ENSV Teataja 1979, 43, 521) punkt 1 ja lisa 1. Nimetatud määruse kohaselt sisulised piirangud metsade majandamisel puudusid ning puudusid ka mistahes erirežiimidega vööndid.

loodusreservaat ‒ kõige rangem vöönd, kus on keelatud inimtegevus, sinna on hõlmatud inimmõjust puutumata looduskooslused;

-

sihtkaitsevöönd – üldjuhul on keelatud majandustegevus, kuid kaitse-eeskirjaga võib sätestada LKS § 30 nimetatud leevendusi;

-

piiranguvöönd – kaitsekord piirab majandustegevust, kuid ei välista seda. Piirangud on väheintensiivsed ja ei tee kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist võimatuks.

Tuginedes keskkonnaregistrile, jäi Hobusemäe kinnistu omandamise ajal (so 25.05.1997) tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndisse, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ sätestatud kaitsekord. Enne 2016. a Otepää looduspargi kaitse-eeskirja muudatust jäi Hobusemäe kinnistu keskkonnaregistri andmetel Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443. Pärast 2016. a kaitse-eeskirja kehtestamist jääb Hobusemäe kinnistu osaliselt Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443 (82% kinnisasja pindalast) ja Otepää piiranguvööndisse KLO1100447 (18% kinnisasja pindalast). Kuivõrd Hobusemäe kinnistu kaitsekord on 18% ulatuses muutunud sihtkaitsevööndist piiranguvööndiks, on kaitsekord 18% ulatuses muutunud leebemaks. Ülejäänud kinnistu osas (s.o sihtkaitsevööndisse kuuluv kinnistu osa) kaitsekord omandamist võimaldavalt muutunud ei ole. Majandustegevus oli keelatud nii omandamise hetkel kui ka käesoleval hetkel.

4(9)

3-22-224 2) Ka kaitsekorra muutumise sisulises mõistes ei ole kaitsekord omandamist võimaldavalt rangemaks muutunud. Hobusemäe kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa, mille kõlvikuline koosseis on 0,25 ha haritud maa, 0,98 ha looduslik rohumaa, 0,20 ha õuemaa, 1,29 ha muu maa ja 31,76 ha metsamaa. Seega on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja looduskaitselised piirangud eelkõige seotud metsa majandamise võimalustega. Kehtetu kaitse-eeskirja kohaselt vaatas looduspargi valitseja metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuselise mitmekesisuse säilitamise eesmärgist andis oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või esitas motiveeritud keeldumise kümne päeva jooksul pärast taotluse saamist. Sihtkaitsevööndis oli ka kehtetu kaitse-eeskirja p 18 kohaselt keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, v.a puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile, (välja arvatud Kösti, Kolmjärve ja Lepassaare sihtkaitsevööndis), kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. Kehtiva kaitse-eeskirja § 10 lõike 2 punkti 5 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul Pühajärve sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Puu või põõsasrinde harvendamine võib olla liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Majandustegevus on keelatud, kuna looduskaitselistel eesmärkidel kaitseala valitseja poolt planeeritavaid loodushoiutöid (sh kujundusraieid või raadamist) ei loeta majandustegevuseks. Kaitse-eeskirja § 16 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uuendusraie hall-lepikutes. Lõigetes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on kaitseala valitseja nõusolekul lageraie lubatud järgmistel tingimustel: raielangi suurus on kuni 1,2 hektarit; kaalutud keskmine vanus männienamusega puistutes on suurem kui 100 aastat, kuuseenamusega puistutes suurem kui 90 aastat, kaseenamusega puistutes suurem kui 70 aastat ja haavaenamusega puistutes suurem kui 70 aastat; arvestamata punktis 2 sätestatud tingimusi esimese põlvkonna kuusikutes, kui kuuse koosseisukordaja on suurem kui 94%. Lõigetes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on kaitseala valitseja nõusolekul turberaie lubatud järgmisel tingimusel: Pühajärve, Neitsijärve ja Alevi piiranguvööndis kuni 1,2 hektari suuruse langina. Raiete tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tihumeetrit puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Piiranguvööndi kaitsekorra lisandumisel on 18% kinnistul kaitsekord muutunud leebemaks, sh on lubatud tingimustega nii lage- kui ka turberaied. Seega on kinnisasja omandamise algatamisest keelduv käskkiri õiguspärane ning tuleb jätta tühistamata. 3) 1997. a kaitse-eeskiri võimaldas valikraie lubamist Pühajärve sihtkaitsevööndis igakordse kaitseala valitseja kaalutlusena ja ennekõike matkaraja ohutuse tagamiseks.

5(9)

3-22-224

KOHTU PÕHJENDUSED

6(9)

3-22-224 Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ kehtestatud Otepää looduspargi kaitse-eeskirja (1997. a kaitsekord). 1997. a kaitsekorda muudeti Vabariigi Valitsuse 14.07.1998 määrusega nr 157 „Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määruse nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ muutmine“, Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määrusega nr 376 „Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määruse nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ muutmine“ ning Vabariigi Valitsuse 19.03.2002 määrusega nr 99 „Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 1997. a määruse nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ muutmine“. Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ tunnistati 1997. a kaitse-eeskiri kehtetuks ning kehtestati uus kaitse-eeskiri (2016. a kaitsekord).

7(9)

3-22-224 kohaldatav kaitsekord on rangemaks muutunud või mitte, on asja otsustamisel määrava tähtsusega. Keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirja nr 1-2/21/509 tühistamine ei oleks põhjendatud juhul, kui on ilmne, et vastustajal tuleks uuesti välja anda sama sisuga haldusakt. Kohtul on võimalik jätta ka oluliste põhjendamispuudustega haldusakt tühistamata kohtumenetluses esitatud põhjenduste tõttu, millest kohtu hinnangul haldusorgan haldusakti andmisel juhindus.

8(9)

3-22-224 Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendused ei anna alust kaebuse rahuldamata jätmiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.