Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.11.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-224
Haldusasi
X kaebus keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirja nr 12/21/509 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja keskkonnaminister, esindaja Lia Vlasjuk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.06.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaministri apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta keskkonnaministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2022 otsuse haldusasjas nr 3-22-224 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
11.12.2023
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X le kuulub Valga maakonnas Otepää vallas Raudsepa külas asuv Hobusemäe kinnistu (katastritunnus 63601:002:0810, registriosa nr 211140, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, pindala 31,76 ha), mis asub Otepää looduspargis.
2.X tegi Keskkonnaametile 13.08.2021 ettepaneku omandada Hobusemäe kinnistu riigile.
3.Keskkonnaminister keeldus 24.12.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/509 Hobusemäe kinnistu riigile omandamisest. X omandas Hobusemäe kinnisasja 27.05.1997, kui tehti kanne kinnistusraamatusse. Kinnisasja omandamine toimus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel Pühajärve Vallavalitsuse 25.02.1997 korralduse nr 55 alusel. Selle korralduse p 4.1 kohaselt tuleb kinnisasjal järgida Otepää looduspargis kehtestatud kaitserežiimi. Hobusemäe kinnistu kinnistusregistriosa kolmandasse jakku on 24.03.2005 kantud märkus Eesti Vabariigi kasuks seadusest tuleneva ostueesõiguse kohta looduskaitseseaduse (LKS) § 16 lg 2 alusel. Otepää looduspargi territoorium on osaliselt kaitse all 1929. a-st, täiendavad alad võeti kaitse alla 1964. a-l ja Otepää looduspark moodustati 1979. a-l. Omandamise ajal asus Hobusemäe kinnistu tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndis, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ sätestatud kaitsekord (1997. a kaitse-eeskiri). Praegu asub Hobusemäe kinnistu tervikuna Otepää looduspargis, paiknedes 26,03 ha ulatuses Pühajärve sihtkaitsevööndis ja 5,73 ha ulatuses Otepää piiranguvööndis. Kehtiv kaitsekord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 135 „Otepää looduspargi kaitse-eeskiri“ (2016. a kaitse-eeskiri). LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt ei omanda riik kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, v.a kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks. X omandas Hobusemäe kinnistu pärast kaitse alla võtmist, võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks. Kaitsekord on muutunud leebemaks kinnisasja selles osas, mis arvati 01.12.2016 kaitseeeskirjaga sihtkaitsevööndist Otepää piiranguvööndisse. LKS § 20 lg 11 p-des 2–3 sätestatud erandid ei ole kohaldatavad. Seega ei ole kinnisasja riigile omandamine lubatav.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 24.12.2021 käskkirja tühistamiseks ja keskkonnaministri kohustamiseks vaatama 13.08.2021 ettepanek uuesti läbi. Otepää looduspargi kaitse-eeskiri mistahes redaktsioonis piirab märkimisväärselt kinnistu kui maatulundusmaa sihtotstarbelist kasutamist. Pärast maa tagastamise korralduse andmist (25.02.1997) on kaitsekord karmistunud nii õigusnormide kui ka looduspargi valitseja tegevuse poolest. Kaitsekorda on muudetud 18.03.1997, 14.07.1998, 08.12.1999, 19.03.2002 ja 01.12.2016, sh on kehtestatud 1997., 1999. ja 2016. a-tel uus kaitse-eeskirja redaktsioon. Näiteks 1997. a kaitse-eeskirjas oli lubatud poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus, mis hõlmas praktikas ka hooldus- ja uuendusraieid. 1997. a kaitse-eeskirja p 23 alap 5 kohaselt oli lubatud valikraie looduspargi valitseja igakordsel nõusolekul, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raieaja, puidu väljaveo ning puistu lõppkoosseisu ja täiuse osas. 1999. a kaitseeeskirja p 18 alap 4 kohaselt oli lubatud puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitseeesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. 2016. a kaitse-eeskiri lubab 2(8)
3-22-224 piiranguvööndis poollooduslike koosluste ilme ja liigikoosseisu tagamiseks ning kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalikku tegevust. Ka reaalses elus on piirangud märgatavad. 1997. a-l oli looduspargi valitseja nõus, et Hobusemäe kinnistul raiutakse järgneval 10 aastal 120 tm puitu aastas. 05.02.2021 registreeritud ja järjekorras teises metsamajanduskavas on vastavalt kehtivale kaitsekorrale lubatud metsakasutuse maht harvendusraiena 197 tm, s.o 19,7 tm aastas. 1997. a kaitse-eeskiri võimaldas telkimist, laagrisse jäämist ja lõkketegemist eramaa omanikul omal maal või maavaldajal oma valduse piires, kuid 1999. a kaitse-eeskiri lubas seda teha üksnes õuemaal. 2016. a kaitse-eeskiri sätestab, et telkimine ja lõkketegemine on lubatud kohas, mis on kinnisasja omaniku ja kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud, st ka sihtkaitsevööndis asuval õuemaal ei tohi telkida ja lõket teha ilma valitseja nõusolekuta. LKS § 20 lg 11 p 1 kohaldamisel ei oma tähtsust, kui palju või kui mitmes küsimuses on kaitsekord muutunud rangemaks. Iga uut teavitamis- või loakohustust või looduspargi valitseja kaalutlusõiguse laiendamist (nt õigust esitada nõudeid raie ja väljaveo tehnoloogiale) tuleb seaduse mõtte kohaselt pidada kaitsekorra rangemaks muutumiseks. Tähtis pole see, et kaebaja kinnistul väidetavalt sihtkaitsevöönd vähenes. Kui kaitsekord on võrreldes Hobusemäe kinnistu tagastamise ajaga muutunud kogu looduspargis rangemaks kasvõi ühe vabaduse osas, on vastustajal kohustus alustada kinnisasja omandamise menetlust. Vastustaja esitatud varasema Pühajärve sihtkaitsevööndi kaardi põhjal ei saa usaldusväärselt väita, et kogu Hobusemäe kinnistu oleks olnud eelmise kaitsekorra kehtimise ajal täielikult sihtkaitsevööndis. Kaebajale teadaolevalt kehtis kinnistut läbivast teest lõunapoolsel alal leebem kaitsekord. Küsimus ei ole ainult sihtkaitsevööndi piiride ja pindala muutumises. Rangemaks on muutunud ka vööndeid puudutav regulatsioon. Kaitsekorra karmistumine nähtub ka 2016. a kaitse-eeskirja seletuskirjast. Maa tagastamise korralduse andmise ajal, s.o 1997. a veebruaris kehtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24. septembri 1979. a määrus nr 497 „Looduskaitsealade edasise väljaarendamise kohta“ (ENSV Teataja 1979, 43, 521) p 1 ja lisa 1. Nimetatud määruse kohaselt puudusid sisulised piirangud metsade majandamisel ja mistahes erirežiimidega vööndid.
5.Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustajal puudus asja lahendamisel kaalutlusõigus. Hobusemäe kinnistu omandamise menetluses on kindlaks tehtud, et piiranguvööndi kaitsekorra lisandumisel on 18% kinnistul kaitsekord muutunud leebemaks. Seega ei kohaldu LKS § 20 lg 11 p-s 1 nimetatud erand. LKS-s sätestatud kaitsekategooriate mõistes on kaitsekord Hobusemäe kinnistul õiguslikult muutunud leebemaks. Eestis on väärtuslike elupaikade ja haruldaste liikide kaitseks võimalik ala kaitse alla võtta ja määrata vajalik kaitsekord (kaitsevöönd ehk kaitserežiim ja piirangud). Kaitsevööndid jagunevad rangusastmelt kolmeks: a) loodusreservaat ‒ kõige rangem vöönd, kus on keelatud inimtegevus, sinna on hõlmatud inimmõjust puutumata looduskooslused; b) sihtkaitsevöönd – üldjuhul on keelatud majandustegevus, kuid kaitse-eeskirjaga võib sätestada LKS §-s 30 nimetatud leevendusi; c) piiranguvöönd – kaitsekord piirab majandustegevust, kuid ei välista seda. Kaebaja kinnistu piirangud on väheintensiivsed ega tee kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist võimatuks. Hobusemäe kinnistu jäi 25.05.1997 tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndisse, kus kehtis 1997. a kaitse-eeskirjaga sätestatud kaitsekord. Enne 2016. a kaitse-eeskirja kehtestamist jäi Hobusemäe kinnistu keskkonnaregistri andmetel Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443. Pärast 2016. a kaitse-eeskirja kehtestamist jääb Hobusemäe kinnistu osaliselt Pühajärve sihtkaitsevööndisse KLO1100443 (82% kinnisasja pindalast) ja Otepää piiranguvööndisse KLO1100447 (18% kinnisasja pindalast). Kuna Hobusemäe kinnistu kaitsekord on 18% ulatuses muutunud sihtkaitsevööndist 3(8)
3-22-224 piiranguvööndiks, on kaitsekord 18% ulatuses muutunud leebemaks. Ülejäänud kinnistu osas (s.o sihtkaitsevööndisse kuuluv kinnistu osa) ei ole kaitsekord omandamist võimaldavalt muutunud. Majandustegevus oli keelatud nii omandamise hetkel kui ka praegu. Ka sisuliselt ei ole kaitsekord muutunud rangemaks sellisel viisil, et riik saaks selle omandada. Hobusemäe kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on 0,25 ha haritud maa, 0,98 ha looduslik rohumaa, 0,20 ha õuemaa, 1,29 ha muu maa ja 31,76 ha metsamaa. Seega on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja looduskaitselised piirangud eelkõige seotud metsa majandamise võimalustega. 1997. a kaitse-eeskirja kohaselt vaatas looduspargi valitseja metsaraie taotluse läbi ja tulenevalt koosluse liigilise ning vanuselise mitmekesisuse säilitamise eesmärgist andis oma kirjaliku nõusoleku ja vajadusel omapoolsed tingimused või esitas motiveeritud keeldumise 10 päeva jooksul pärast taotluse saamist. Sihtkaitsevööndis oli ka 1997. a kaitse-eeskirja kohaselt keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, v.a puu- ja põõsarinde harvendamine vastavalt kaitse eesmärgile, kusjuures looduspargi valitsejal oli õigus esitada nõudeid raie tehnoloogia, raieaja, puidu kokku- ja väljaveo ning puistu koosseisu ja täiuse osas. 2016. a kaitse-eeskirja § 10 lg 2 p 5 kohaselt on kaitseala valitseja nõusolekul Pühajärve sihtkaitsevööndis lubatud kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Puu või põõsasrinde harvendamine võib olla liigikoosseisu tagamiseks ja kaitsealuste liikide elutingimuste säilitamiseks vajalik tegevus. Majandustegevus on keelatud, sest looduskaitselistel eesmärkidel kaitseala valitseja poolt planeeritavaid loodushoiutöid (sh kujundusraieid või raadamist) ei loeta majandustegevuseks. 2016. a kaitse-eeskirja § 16 kohaselt on piiranguvööndis lubatud uuendusraie hall-lepikutes. 2016. a kaitse-eeskirja § 16 lg-tes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on kaitseala valitseja nõusolekul lageraie lubatud järgmistel tingimustel: raielangi suurus on kuni 1,2 ha; kaalutud keskmine vanus männienamusega puistutes on suurem kui 100 aastat, kuuseenamusega puistutes suurem kui 90 aastat, kaseenamusega puistutes suurem kui 70 aastat ja haavaenamusega puistutes suurem kui 70 aastat; arvestamata raielangi suurust esimese põlvkonna kuusikutes, kui kuuse koosseisukordaja on suurem kui 94%. 2016. a kaitse-eeskirja § 16 lg-tes 1 ja 6 nimetamata puistutes ning piiranguvööndites on kaitseala valitseja nõusolekul turberaie lubatud järgmisel tingimusel: Pühajärve, Neitsijärve ja Alevi piiranguvööndis kuni 1,2 ha suuruse langina ning teistes piiranguvööndites kuni 5 ha suuruse langina. Raiete tegemisel metsamaal, välja arvatud hall-lepikutes, tuleb säilitada puistu liikide ja vanuse mitmekesisus. Selleks tuleb jätta raielangile hektari kohta alles vähemalt 20 tm puid, mida ei koristata ja mis jäävad metsa alatiseks. Elustiku mitmekesisuse tagamiseks alles jäetavad puud valitakse eri puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid, mände ja haabasid, samuti eritunnustega, nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid. Piiranguvööndi kaitsekorra lisandumisel 2016. a-l on 18% kinnistul kaitsekord muutunud leebemaks, sh on lubatud tingimustega nii lage- kui ka turberaied. 1997. a kaitse-eeskiri võimaldas valikraie lubamist Pühajärve sihtkaitsevööndis igakordse kaitseala valitseja kaalutlusena ja ennekõike matkaraja ohutuse tagamiseks.
6.Tallinna Halduskohus tühistas 17.06.2022 otsusega keskkonnaministri 24.12.2021 käskkirja nr 1-2/21/509 ja kohustas keskkonnaministrit Xu 13.08.2021 ettepanekut uuesti läbi vaatama. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 20 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega ning omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. LKS § 20 lg 11 ei anna vastustajale p-des 1–4 toodud asjaolude puudumisel kaalutlusõigust, vaid keelab kinnisasja omandamise selles paragrahvis sätestatud korras ning vastupidi, p-des 1–4 toodud asjaolude olemasolul kohustab algatama kinnisasja omandamise, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. LKS § 20 lg-s 11 4(8)
3-22-224 sätestatud üldreegli kohaselt ei kuulu Hobusemäe kinnistu riigi poolt omandamisele ning puuduvad ka LKS § 20 lg 11 p-des 2–4 nimetatud asjaolud, mis oleksid erandi tegemise aluseks. Vaieldakse eeskätt selle üle, kas esineb LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud alus erandi tegemiseks, st kas Hobusemäe kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud pärast selle kaebaja poolt omandamist rangemaks. Ajal, mil kaebaja omandas Hobusemäe kinnistu (27.05.1997), kohaldati selle suhtes 1997. a kaitse-eeskirja. Seda kaitse-eeskirja muudeti Vabariigi Valitsuse 14.07.1998 määrusega nr 157, 08.12.1999 määrusega nr 376 ja 19.03.2002 määrusega nr 99. Alates 18.12.2016 kehtib 2016. a kaitse-eeskiri. Hindamaks, kas kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks, tuleb kaitsekordades sätestatud piiranguid sisuliselt võrrelda. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Vaidlustatud käskkirjas on märgitud üksnes seda, et Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast omandamist rangemaks muutunud ning see on muutunud leebemaks kinnisasja selles osas, mis arvati 2016. a kaitse-eeskirjaga Otepää piiranguvööndisse. Vastustaja ei ole 24.12.2021 käskkirjas kaitsekordasid sisuliselt võrrelnud, kuigi pärast seda, kui kaebaja omandas Hobusemäe kinnistu, on selle kaitsekorda korduvalt muudetud. Kinnisasja osa paiknemine varasema sihtkaitsevööndi asemel piiranguvööndis ei anna kaitsekordades sätestatud piirangute sisulise võrdlemiseta alust järelduseks, et kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole muutunud rangemaks, sh kinnisasja osa suhtes, mis paikneb jätkuvalt sihtkaitsevööndis. Vaidlustatud käskkiri ei ole seega nõuetekohaselt põhjendatud
(HMS § 56).
Küsimus, kas Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks või mitte, on asja lahendamisel määrava tähtsusega. Vaidlustatud käskkirja tühistamine ei oleks põhjendatud juhul, kui on ilmne, et vastustajal tuleks uuesti välja anda sama sisuga haldusakt. Erineval ajal kehtinud kaitse-eeskirjade sisulisel võrdlemisel ilmneb, et kõik piirangud ei ole püsinud sisu poolest muutumatuna. Näiteks on Otepää looduspargi alal paiknevate kinnisasjade omanike võimalusi oma kinnisasjal telkida või lõket teha järk-järgult piiratud: kui 18.03.1997– 07.12.1999 võis maa omanik seda teha oma maal oma äranägemise järgi, siis 08.12.1999– 17.12.2016 oli maa omaniku õigus telkimise ja lõkke tegemise üle ainuisikuliselt otsustada piiratud üksnes õuemaaga ning alates 18.12.2016 peab sihtkaitsevööndis ka maa omanik telkimiseks ja lõkke tegemiseks sõltumata kõlvikust (st ka õuemaal) taotlema kaitseala valitseja nõusolekut. Kaebaja tõstatas kaebuses mh eespool kirjeldatud probleemi, kuid vastustaja ei ole seda kohtule esitatud vastustes selgitanud. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud üksnes metsa majandamisega seonduvat, märkides 11.03.2022 vastuses, et tulenevalt Hobusemäe kinnistu sihtotstarbest ja kõlvikulisest koosseisust on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja looduskaitselised piirangud eelkõige seotud metsa majandamise võimalustega. Kui 24.12.2021 käskkirjas märkis vastustaja, et Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast omandamist rangemaks muutunud, siis 11.03.2022 vastuses kaebusele märkis vastustaja, et kaitsekord ei ole omandamist võimaldavalt rangemaks muutunud (p 3.5). Kuna vastustaja ei ole Hobusemäe kinnistu suhtes kohaldunud kaitsekordasid sisuliselt võrrelnud ega esitanud põhjendusi, miks kaitsekorra muudatusi ei saa käsitada kaitsekorra rangemaks muutumisena, on vastustaja jätnud olulise tähendusega asjaolud välja selgitamata ja rikkunud haldusakti motiveerimise nõuet. Vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendused ei anna alust jätta kaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Keskkonnaminister palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 5(8)
3-22-224 Vaidlustatud käskkiri sisaldas kõiki asja otsustamiseks vajalikke asjaolusid ja põhjendusi. LKS mõistes tuleb kaitsekorra rangemaks muutumise hindamisel reeglina lähtuda kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangutest. Erandina tuleb kõne alla inimeste viibimiskeeld, kuigi seda saab samuti tõlgendada maatulundusmaal kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise täiendava piiranguna. Lõkke tegemise ja telkimise piirang ei oma kaebaja kinnistu omandamise eesmärgist lähtuvalt mingit tähtsust. Kuigi lõkke tegemise ja telkimise osas muutusid piirangud rangemaks, ei kahjusta need kaebaja võimalust oma maad sihtotstarbeliselt kasutada. Ka haldusakti põhjalikuma motiveerimise korral ei saaks vastustaja nende asjaoludega arvestada. Kaebaja kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ei muutunud rangemaks, vaid 18% ulatuses leebemaks. Vastustaja selgitas seda põhjalikumalt 11.03.2022 vastuse p-s 3. Vaidlustatud käskkirja tühistamise korral tuleks uuesti välja anda sama sisuga haldusakt.
8.X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu põhjendustega. Esialgu oli kaitsevööndite piir määratud geograafiliste maamärkide, endise kinnistu ja endise metsakvartali metsaeraldiste kirjeldusena. Ühtegi metsakvartali plaani ei ole esitatud. Varem sai kaebaja looduspargi valitseja nõusolekul enam-vähem mõistlikult metsa majandada, sh teha kõiki raieid. Praegu on metsa majandamine sisuliselt välistatud. Isegi kui mingis osas on toimunud kaitsekorra leevenemine või vööndite piiride muutmine, tuleks võrrelda kaitseeeskirja rakendamise reaalset praktikat. Kui kaitseala valitseja tõlgendab kaitse-eeskirja rangemalt kui varem, tuleb seda pidada kaitsekorra muutmiseks LKS § 20 lg 11 p 1 tähenduses. Jääb selgusetuks, mis mõte oli pärast 1997. a kaitse-eeskirja kehtestamist järgmistel kaitseeeskirjadel, kui vastustaja hinnangul ei muutunud mitte midagi. Vastustaja oleks pidanud seda vaidlustatud käskkirjas selgitama. Halduskohtu seisukoht, et kaitsekord on muutunud rangemaks, on õige. LKS § 20 lg 11 p 1 mõtte kohaselt („võõrandamistehing sisaldas“) tuleks võtta ajalise võrdluse lähtekohaks asjaõiguslepingu sõlmimise (praegusel juhul maa tagastamise korralduse vastuvõtmise) aeg. Formaalselt toimub kinnistu omandamine küll kinnistusraamatu kandega, kuid praegusel juhul muutus kaitsekord rangemaks võõrandamistehingu ja kinnistusraamatu kande tegemise vahelisel ajal. Kaebaja ei saanud mõjutada maa omandamise protsessi. LKS § 20 lg 11 p-s 1 ei ole kaitsekorra rangemaks muutumist seostatud maa sihtotstarbelise kasutamise, kinnisasja riigile omandamise eesmärgi vms vastustaja viidatud asjaoludega. Selles normis puudub ka viide, et kaitsekord peab olema muutunud rangemaks oluliselt, ulatuslikult vms. Halduskohus on tuvastanud, et kaitsekord on muutunud rangemaks. Iga täiendav keeld või kohustus on omaniku suhtes rangem. Tegemist on faktilise asjaolu tuvastamisega, mis ei anna vastustajale mingit hindamis- või kaalumisruumi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.
10.LKS § 20 lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, v.a p-des 1–4 sätestatud juhul. LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi kinnistusraamatu ning omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust (Riigikohtu 12.11.2018 otsus nr 3-16-812, p 12.1). 6(8)
3-22-224
11.Kaebaja omandas Hobusemäe kinnisasja 27.05.1997, kui tehti kanne kinnistusraamatusse. Vaidlustatud käskkirjas on välja toodud ja kaebaja pole seadnud kahtluse alla, et Otepää looduspargi territoorium on olnud osaliselt kaitse all juba 1929. a-st, täiendavad alad võeti kaitse alla 1964. a-l ja Otepää looduspark moodustati 1979. a-l. Omandamise ajal asus Hobusemäe kinnistu tervikuna Otepää looduspargi Pühajärve sihtkaitsevööndis, kus kehtis 1997. a kaitse-eeskiri. Seega omandas kaebaja kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist.
12.Teine eeldus, mis LKS § 20 lg 11 järgi välistab kinnisasja riigile omandamise, ei ole aga täidetud. Pühajärve Vallavalitsuse 25.02.1997 korralduse nr 55, millega kaebajale tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa, p-s 4.1 oli teave kaitstava loodusobjekti kohta („4. Tagastataval maal kehtivad järgmised kinnisomandi kitsendused: 4.1 järgida Otepää looduspargis kehtestatud kaitserežiimi; /.../“). Selle korralduse andmise ajal kehtis Otepää looduspargis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.09.1979 määrus nr 497 „Loodukaitsealade edasise väljaarendamise kohta“ (määrus nr 497) ja selle lisa 1 „Maakasutamise põhitingimused maa arvamisel kaitsealade alla Valga ja Võru rajoonis“ (vt kaebaja 20.05.2022 seisukoha p 4 ja selle lisa 3, dtl 134 jj). Määruse nr 497 lisas 1 on reguleeritud Otepää looduspargi maakasutuse põhitingimused väga üldiselt. Lisa 1 p-s 5 on märgitud, et metsade majandamine toimub lähtudes kasvukoha tingimustest ja arvestades maastikukujunduse põhinõudeid. Lisa 1 p-s 6 on sätestatud, et maakasutajatel on õigus maa kasutamiseks kooskõlas kehtiva seadusandlusega, täites maastikukaitsealade kaitse korraldamise eeskirjadest tulenevaid nõudeid.
13.Kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ajal kehtis ka 01.06.1994 vastu võetud ja kuni 09.05.2004 kehtinud kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS). KLOS § 2 lg 2 kohaselt käsitati loodusparki kaitsealatüübilt maastikukaitsealana. KLOS § 5 lg 4 sätestas, et kaitseala jagunemise eriosadeks (vöönditeks) ning neis KLOS §-de 11–13 alusel rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirja kujul Vabariigi Valitsus. Kaebaja kinnistut hõlmava Otepää looduspargi kohta kehtestati selline kaitse-eeskiri alles Vabariigi Valitsuse 18.03.1997 määrusega nr 63, millega ühtlasi tunnistati kehtetuks määrus nr 497.
14.1997. a kaitse-eeskirjaga jagati Otepää looduspark erinevateks vöönditeks ja kehtestati nende kaitsekord. Kaitse-eeskirja p 10 kohaselt sätestatakse metsa kasutamise kord kaitsealal vööndite kaupa. Keelatud oli uute metsakultuuride rajamine, puhtpuistute kujundamine varem rajatud metsakulutuuride alal, energiapuistute rajamine ning keemiline võsatõrje. Kaitseeeskirja p 12 alap 2 kohaselt oli metsa- ja maakorralduskavade kehtestamine looduspargis keelatud selle valitseja nõusolekuta. Kaebaja kinnisasi jäi 1997. a kaitse-eeskirja järgi sihtkaitsevööndisse, mis oli jaotatud majandatavaks ja mittemajandatavaks alavööndiks, millele kehtestati piiranguid mh metsa majandamisega seoses.
15.Riigikohtu 14.06.2023 otsusest nr 5-23-3 saab järeldada, et LKS § 20 lg-s 11 sätestatud nõue esitada võõrandamistehingus (õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korralduses) teave kaitstava loodusobjekti kohta ei ole täidetud ka siis, kui selles ei sisaldu teavet sellise intensiivsusega looduskaitseliste piirangute kohta, mis kehtisid kinnisasjale omandiõiguse tekkimise ajal (p 48). Pühajärve Vallavalitsuse 25.02.1997 korralduse nr 55 andmise ajal jäi Hobusemäe kinnisasi kaitse alla võetud Otepää looduspargi alale ja sellest on kaebajat maa tagastamise otsustamisel teavitatud. 25.02.1997 korralduses aga ei teavitatud ega saanudki kaebajat teavitada piirangutest, mis kehtisid ajal, kui kaebaja omandas Hobusemäe kinnisasja, sest need piirangud kehtestati alles 1997. a kaitse-eeskirjaga kaebajale maa tagastamise korralduse andmise ja kaebaja poolt kinnisasja omandamise vahelisel ajal. Seega ei informeeritud kaebajat kinnisasja võõrandamisel nii intensiivsetest piirangutest mh metsa majandamisele, mis kehtisid ajal, kui ta sai Hobusemäe kinnisasja omanikuks. Järelikult ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas esineb LKS § 20 lg 11 p-s 1 nimetatud erand, s.o puudus vajadus hinnata, kas kaebaja kinnisasja puudutav kaitsekord on 1997. a kaitse-eeskirjaga võrreldes 7(8)
3-22-224 muutunud hiljem rangemaks. Ringkonnakohus märgib vaid, et selgitas 13.04.2023 otsuses nr 3-21-1174 täpsemalt, kuidas kohaldada LKS § 20 lg-t 1, § 20 lg 11 p-i 1 ja § 20 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrust nende koostoimes (p 24).
16.Toimiku materjalide põhjal tuleb kokkuvõttes järeldada, et LKS § 20 lg-s 11 sätestatud üldreegel ei välista praegusel juhul kaebaja kinnisasja omandamist riigile. Vaidlustatud käskkirjas ei ole täpsemalt hinnatud, kas Hobusemäe kinnisasja kaitsekord piirab oluliselt selle kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, tulenevalt LKS § 20 lg-st 1 ja § 20 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusest nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud selgitusi ja tõendeid, mille põhjal saaks täie kindlusega tuvastada, kas riigil on kohustus kaebaja kinnisasi omandada või mitte. Seetõttu puudub ringkonnakohtul veendumus, et kaebaja taotluse uuel lahendamisel tuleks anda sama sisuga haldusakt. Seega kokkuvõttes on halduskohus õigesti kaebuse rahuldanud, tühistanud vaidlustatud käskkirja ja kohustanud vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
17.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
18.Kuna ringkonnakohus teeb otsuse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja palus 13.07.2023 taotluses välja mõista menetluskulu 20 eurot (dtl 198). Ilmselt on kaebaja silmas pidanud halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, mille halduskohus on vastustajalt kaebaja kasuks juba välja mõistnud. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu, samuti ei ole ta esitanud kuludokumente muude kulude kohta. Seega jäävad ka kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.