X kaebus nõudes mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 150 eurot seoses ohjeldusmeetmete kasutamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ann-Enel Valter
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.07.2022 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla kohaldas 26.03.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/592 X suhtes täiendavaid julgeolekuabinõud, milleks olid eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja
ohjeldusmeetmete kasutamine (väljaspool kambrit käeraudade kasutamine). Käskkirja aluseks oli X kaasvahistatu ründamine kahel korral ning ühel korral ülekuulamisel agressiivne käitumine (mh printeri lõhkumine).
2.Tallinna Vangla lõpetas 26.06.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/1284 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, kuna ära olid langenud asjaolud, mis tingisid nende kohaldamise vajaduse.
3.X taotles 19.10.2021 taotlusega nr 5-37/21/263-1 Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 150 eurot seoses julgeolekuabinõude kohaldamisega, mh ohjeldusmeetmete kasutamisega (väljaspool kambrit käeraudade kasutamine), põhjendamatult kaua perioodil 26.03.-26.06.2019.
4.Tallinna Vangla jättis 19.12.2021 otsusega nr 5-37/21/263-3 X mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2021 kaebuse, milles taotles Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise summas 150 eurot väljamõistmist. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 01.02.2022 määrusega menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Tallinna Vangla on teinud vangistusseaduse (VangS) § 69 kohaldamisel kaalutlusvigu. Käskkirjas viidatakse kaebaja 21.02.2019 ja 07.03.2019 rikkumistele, kuid nende toimumise järgselt ei peetud otstarbekaks täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Alles kolmanda rikkumise puhul otsustati seda teha. See näitab vangla ebapädevust. Kui oleks esimese juhtumi järgselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud, ei oleks teist juhtumit saanud toimuda. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati alles siis, kui oht oli juba möödas. Kaebaja nõustub, et tema käitumine ülekuulamisel andis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks alust, aga selleks ajaks oli juba kaebaja ja kaaskinnipeetava, keda ta varasemalt ründas, vahel kohaldatud isolatsioon. 2) Kummalised on vangla selgitused, et kaebaja tuli tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele paigutada eraldi lukustatud kambrisse, aga kuna üksuses oli kohti vähe, siis paigutati ta ikkagi teise kinnipeetavaga kokku. 3) Kaebaja leiab, et tema suhtes väljaspool kambrit liikumisel käeraudade kasutamine 3 kuud oli ülemäärane. See oli igapäevaselt ebamugav ja alandav. Asjaolusid ja nende äralangemist keegi ei jälginud. Ei ole usutav, et asjaolud langesid ära täpselt 3 kuu möödumisel. Ohuolukorra möödudes tulnuks täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine aga lõpetada.
7.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajale on kahju tekkinud, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Mittevaralise kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise, erandina ka varalise õigushüve rikkumisega kaasnevaid negatiivseid psühholoogilisi mõjusid – füüsilist või hingelist valu või kannatust. Igasugune valu või kannatus moraalset kahju ei tähenda. Valu või kannatus peab esinema teatud intensiivsusega, see tähendab rikkumise raskus peab valuraha maksmist õigustama. Tallinna Vangla ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning kaebajale ei ole kahju tekkinud. 2) Kui isik leiab, et käskkirjaga on tema õigusi rikutud, võib 30 päeva jooksul esitada vaide Tallinna Vangla direktorile, kui vaie jääb rahuldamata, tähtaegselt lahendamata või see
tagastatakse, on võimalik esitada kaebus halduskohtule. Kaebaja ei vaidlustanud käskkirja nr 5-1/19/592. 3) Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 põhjendustes on välja toodud, mis alustel kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid kohaldati. Tallinna Vangla käskkirjas nr 5-1/19/592 asjaoludes esile toodud varasemad ettekanded on käskkirja põhjendamisel olulised, kuna toovad välja rikkumiste süstemaatilisuse. 21.02.2019 ja 07.03.2019 intsidentide kohta käskkirjasid ei koostatud vangla kaalutlusõiguse alusel, vaid jälgiti kaebaja käitumist. 4) Teistest kinni peetavatest isikutest eraldi paigutamine ei tähenda siiski kinni peetava isiku, kelle suhtes on kohaldatud VangS § 69 täiendavaid julgeolekumeetmeid, automaatset üksinda hoidmist eraldi kambris. Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud, seadusandja on jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtuda. Üksuse juhil on õigus otsustada, kas kinni peetava isiku üksi kambris hoidmine on põhjendatud või mitte. Kaebaja puhul oli täiendavate julgeolekumeetmete rakendamise vajaduseks eelkõige vajadus kasutada väljaspool kambrit saatmisel ohjeldusmeetmetena käeraudu, et oleks minimaliseeritud kaebaja poolt tuleneva ründe oht teistele isikutele. Arvestades kasutuses olevate kambrite vabade kohtade arvu kriitilisust, otsustas üksuse juht paigutada kaebaja kambrisse S1-18, kuhu oli paigutatud veel teisi kinni peetavaid isikuid, kelle suhtes puudus oht, et kaebaja võiks neid rünnata. Täiendava julgeolekuabinõuna võib rakendada ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, antud meedet kaebaja suhtes ei rakendatud, mistõttu asjaolu, et kambris viibisid teised kinni peetavad isikud, ei saa pidada kummaliseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et kinnipeetav kavatseb ka edaspidi vangla vara kahjustada. Seetõttu saab ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel arvestada neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. 5) Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 resolutsiooni punkti 2 kohaselt tuli teabe- ja uurimisosakonna spetsialistil või teisel üksusel teha ettepanek vahistatu suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes või asjaolude ära langemisel. Julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse menetlus jäi sätestatud ajaraamidesse ning kolm kuud hiljem 26.06.2019 käskkirjaga nr 5-1/19/1284 julgeolekuabinõude lõpetamine ei ole seadusega vastuolus. 6) VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt ei ole iga ebamugavustunne või kannatus veel kinnipeetava inimväärikuse alandamine, mis tooks kaasa mõõdetava kahju. Käeraudade kandmine võis kaebajale ebamugavust tekitada, kuid arvestades nende kasutamist väljaspool kambrit liikumisel ning fakt, et ohjeldusmeetme kasutus oli tingitud kaebaja enda käitumisest, ei saa seda käsitleda väärikuse alandamisena. Käeraudade kasutamine oli õiguspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on kaebajale kahju hüvitamise esmaseks eelduseks Tallinna Vangla õigusvastane tegevus.
9.Tallinna Vangla kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeoleku abinõusid Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 alusel, mille resolutsiooni p 1 kohaselt kohaldati kaebaja suhtes alates 26.03.2019 järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) eraldatud lukustatud
kambrisse paigutamine; 2) ohjeldusmeetmete kasutamine (väljaspool kambrit käeraudade kasutamine). Kaebaja ei vaidlustanud nimetatud käskkirja ning seda ei tühistatud. Kaebaja on kaebuses ka ise märkinud, et tema käitumine andis aluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Seega toimus kaebaja suhtes täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine iseenesest õiguspärasel alusel.
10.Kaebaja hinnangul oli vangla tegevus täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamisel õigusvastane aga osas, milles vangla ei kontrollinud ohjeldusmeetmete kasutamise ajal enne käskkirjaga võimaldatud maksimaalse kohaldamisaja lõppu nende kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemist, vaid neid kasutati maksimaalse lubatud aja jooksul. Seega peab kaebaja õigusvastaseks ohjeldusmeetme kasutamise kestust. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seejuures täpsustab VangS § 69 lg 3, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Kaebaja järeldab, et Tallinna Vangla ei hinnanud ohjeldusmeetmete kasutamise aluseks olnud asjaolude äralangemist, kuna ohjeldusmeetmete kasutamine lõpetati pärast maksimaalset lubatud aega. Tallinna Vangla 26.03.2019 käskkirja nr 5-1/19/592 resolutsiooni p 2 kohustas teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti või Teist üksust tegema ettepanekut kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes või asjaolude ära langemisel. Asjaolust, et seda tehti 3 kuu möödumisel mitte varem, ei saa järeldada, et vangla ei hinnanudki VangS § 69 lg 1 nimetatud asjaolude äralangemist. Kohtu hinnangul võib eeldada, et tegemist oli olukorraga, kus leiti, et varem ei olnud alust meetmete kohaldamist lõpetada, kuivõrd kaebajast tulenev oht ei olnud kadunud. Seda on märkinud 19.12.2021 vastuses mittevaralise kahju hüvitamise taotlusele nr 5-37/21/263-3 ka Tallinna Vangla. Kaebaja ei ole oma kaebuses andnud alust teistsuguseks järelduseks. Kaebaja enda hinnang, et pärast kaaskinnipeetava, keda ta 21.02.2019 ja 07.03.2019 ründas, ümberpaigutamist, ei olnud ta enam ohtlik, ei ole kohtu jaoks veenev. Kaebaja on lisaks selle konkreetse kinnipeetavaga vägivaldselt käitumise olnud agressiivne ka 26.03.2019 toimunud ülekuulamisel, mistõttu tema tegevusest kogumis võis põhjendatult järeldada, et ta võib endast kujutada ohtu. Kaebaja ei ole asjas esitanud selgitusi, millest tulenevalt saaks vangla poolt täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist 3 kuu jooksul pidada põhjendamatuks. Niisiis ei pea kohus vangla tegevust õigusvastaseks.
11.Isegi kui leida, et kaebaja suhtes oleks tulnud meetmete kasutamine lõpetada mõnevõrra varem, ei nähtu kohtule, et kaebajale oleks saanud tekkida RVastS § 9 lg 1 mõttes mittevaraline kahju tema inimväärikuse süülise alandamise tõttu. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) käsituse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (EIK 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Inimväärikuse alandamise hindamisel võetakse arvesse muu hulgas ebainimliku kohtlemise pikkust ning selle mõju isikule. Riigikohus on selgitanud, et EIK-i seisukohtadest saab lähtuda väärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). EIK on väärikuse alandamiseks pidanud näiteks kinnipeetava kumminuiadega peksmist, kui ta keeldus keha läbiotsimiseks lahti riietumast (EIK 15.01.2019 otsus nr 43852/12, Belyayev vs. Venemaa); ratastoolis kinnipeetava erivajaduste ignoreerimist (EIK 02.06.2020 otsus nr 37772/17, Potoroc vs. Rumeenia); mitme kuu jooksul kinnipeetava süstemaatilist, pealetükkivat ja piinlikkust tekitavat riiete ja keha läbiotsimist (EIK 15.04.2021 otsus nr 47800/17, Leńczuk vs. Poola). Kuigi kohtul pole kahtlust, et täiendavate julgeoleku abinõudena väljaspool kambrit liikudes käeraudade kasutamine võis kaebajas mõningast
ebamugavust tekitada, ei saanud sellest kaebajale tekkida selliseid hingelisi kannatusi, mis kvalifitseeruksid tema inimväärikuse alandamiseks.
12.Kokkuvõttes ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud, mistõttu jätab kohus kaebaja kaebuse tervikuna rahuldamata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.