Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2081
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. novembri 2020. a otsuse nr 15.2-9/144-1 tühistamiseks ning Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks või taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2021. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, volitatud esindaja JK Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja MS
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. septembri 2021. a otsus asjas nr 3-20-2081. Teha asjas uus otsus, millega jätta X kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. juunil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-2081 Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Moskvas esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse. X soovis tõendada Eesti kodakondsust oma ema C kaudu, kes sündis XX.XX.XXXX Moskvas ja kelle isa oli Y (sündinud XX.XX.XXXX).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 04.11.2020 otsusega nr 15.2-9/144-1 X-le Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest. Vastavalt kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 punktile 1 omandab Eesti kodakondsuse sünniga laps, kelle sündimise ajal on vähemalt üks tema vanematest Eesti kodakondsuses. Maanõukogu 26.11.1918 määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ (jõustus 04.12.1918) § 1 kohaselt loeti Eesti Vabariigi kodanikeks isikud, kes vastasid järgmistele tingimustele: 1) elasid Eesti Vabariigi piirides; 2) olid kuni 24.02.1918 endise Vene riigi alamad ja 3) olid pärit Eesti Vabariigi osadest või seisid Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Isegi kui isik oleks lahkunud Eestist alles pärast Maanõukogu määruse jõustumist, ei tõendaks see üheselt, et teda saaks pidada Eesti kodanikuks, kui isik ei määratlenud end määruse kehtivuse ajal Eesti kodanikuna, taotledes isikutunnistust. Maanõukogu määrus kaotas kehtivuse 1922. aastal vastu võetud kodakondsuse seaduse jõustumisega. Kodakondsuse seaduse esimese paragrahvi kohaselt pidi isikul, keda loeti Eesti kodanikuks, olema seaduse jõustumise ajal Eestis alaline elukoht. Y lõpetas Kohtla valla ja Jõhvi ministeeriumi kooli, misjärel läks 1913. aastal õppima Venemaale. Sõja (I maailmasõja) alguses jäid tema õpingud katki ning alles 1919. aastal suundus ta uuesti Venemaale õpinguid jätkama. Rahvusarhiivi 14.12.2018 arhiiviteatise kohaselt oli Y (pärit Mäetaguse vallast) kommunist, kes põgenes 1918/1919 koos punavägedega Nõukogude Venemaale. 13.09.1921 oli ta külastanud isa ning rääkinud, et töötab Riias Nõukogude Vene Saatkonnas. Y oli Venemaa Kommunistliku Partei liige alates oktoobrist 1919 ning Venemaal elanud enam-vähem püsivalt alates 1913. aastast. Samas on märgitud, et ei leitud andmeid, et Y (sünd XX.XX.XXXX) oleks taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust ja ta oleks enne 1940. aasta juunikuud Eesti Vabariigi kodakondsuse omandanud. 20.08.1913 kuni 01.08.1915 õppis Y Beseda põllumajanduskoolis ja ta võeti 1915. a-l Rakverest sõjaväeteenistusse. Kaitsepolitsei arhiivifondi andmetel põgenes Y 1918/1919 Nõukogude Venemaale. See tähendab, et Y võis põgeneda Venemaale ka enne 04.12.1918. Isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 15 lõike 4 kohaselt annab Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse välja PPA. ITDS § 21 lõike 1 kohaselt antakse Eesti kodaniku pass Eesti kodanikule riigipiiri ületamiseks ning § 19 punkti 1 kohaselt antakse isikutunnistus Eesti kodanikule. Sama seaduse § 12 lõikest 1 tulenevalt keeldutakse dokumendi väljaandmisest, kui nimetatud toimingu sooritamiseks puudub seadusega sätestatud alus.
3.X esitas 25.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 30.11.2020), mille lõplikeks nõueteks jäid nõue tühistada PPA 04.11.2020 otsus nr 15.2-9/144-1 ning kohustada PPA-d Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks või taotluse uueks läbivaatamiseks. Y oli enne 24.02.1918 endise Vene riigi alam ja on pärit iseseisvunud Eesti Vabariigi territooriumilt. Kaitsepolitsei arhiivifondi andmetel põgenes ta 1918./1919. a-l Eestist Nõukogude Venemaale koos punavägedega. Punaväed tungisid Eestisse 28.11.1918. Eesti vägede ja Soome vabatahtlike vastupealetung algas jaanuaris 1919. Kuna punaväed tungisid Eestisse 28.11.1918, siis selleks, et 04.12.1918 Eestist juba lahkunud olla, pidi Y põgenema 2(7)
3-20-2081 koos punavägedega kohe, st kuue päeva jooksul pärast punavägede Eestisse saabumist. Ei ole usutav, et Y põgenes Nõukogude Venemaale varem. Kaitsepolitsei andmeid tuleb tõlgendada nii, et punavägede okupatsiooni perioodil viibis Y Eestis ja lahkus perioodil, mil punaväed olid sunnitud Eestist lahkuma, st mitte varem kui jaanuaris 1919. Y õppis Peterburi kubermangus (ca 100 km oma kodukohast) ajavahemikul 1913–1915, seega elas seal ajutiselt õppesessioonide ajal ja ülejäänud ajal elas ta oma vanemate kodus Eestis. 1915. aastal oli ta mobiliseeritud Vene riigi armeesse seoses alanud sõjaga, hiljem põgenes sealt ja tuli Eestisse tagasi. Ajutine eemalviibimine Eesti territooriumilt ei võta isikult õigust Eesti kodakondsusele. Y-l olid Venemaal viibides objektiivsed takistused Eesti Vabariiki tagasi pöördumiseks, et taotleda isikutunnistust. Rahvusarhiivi 14.12.2018 arhiiviteatiselt nähtub, et Y oli kaitsepolitsei andmetel kantud Eestisse sissesõiduks mittesoovitavate isikute nimekirja. Alates 1924. a-st võis ta tegutseda Eesti spioonina Nõukogude Liidus (Rahvusvahelise ajaloo, hariduse, inimõiguste ja heategevuse ühingu „Memoriaal“ 05.08.2020 teatis nr мм/387, dtl 10–11). Y arreteeriti 16.02.1938 süüdistatuna spionaažis ja osalemises kontrrevolutsioonilises tegevuses. NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi 26.04.1938 otsusega mõisteti ta mahalaskmisele, otsus viidi täide samal päeval. Vastustaja ei ole neid asjaolusid otsuses hinnanud.
PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Puuduvad tõendid Y või tema tütre C Eesti kodakondsusesse kuulumise kohta. Y asus 1913. aastal õppima Peterburi, ei elanud Maanõukogu määruse jõustumise ajal „Eesti demokraatilise vabariigi piirides“. Seega ei vasta Y Maanõukogu määruse § 1 esimesele tingimusele.
5.Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati PPA 04.11.2020 otsus nr 15.2-9/144-1 (p 1); kohustati PPA-d kaebaja esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse saamise taotlust uuesti lahendama (p 2) ning mõisteti PPA-lt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 1890 eurot. Vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega, sest haldusakti põhjendused on vastuolulised ja ebaselged. Vastustajal tuleb haldusmenetluses asjaolusid hinnata täpsemini. Vastustaja väide, et Y võis põgeneda Eestist Venemaale enne Maanõukogu määruse jõustumist, on oletuslik. 14.12.2018 arhiiviteatises nr 7-3/18/3568 kajastuvad kaitsepolitsei andmed, mille kohaselt oli Y põgenenud koos punavägedega aastatel 1918/1919 Nõukogude Venemaale. Punaväed põgenesid Eestist alates 1919. aastast. Seega elas Y Maanõukogu määruse jõustumise ajal Eestis. Ei ole põhjust eeldada, et ta ei elanud Eestis, kui tema vanemad olid Eesti Vabariigi kodanikud ning pidasid Mäetaguse vallas talu. 14.12.2018 arhiiviteatisest nr 7-3/18/3568 ilmneb, et 17.05.1921 seisuga ei sisaldunud Y isikutoimikus andmeid tema kodakondsuse kohta. Vaidlustatud haldusakti põhjendustest ei saa siiski järeldada, et kaebajale keelduti Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmisest seetõttu, et 1922. a-l vastu võetud kodakondsuse seaduse jõustumise järgselt pidi isikul olema Eestis alaline elukoht. Pole hinnatud, kas kodakondsuse seadusega sai kaebaja vanaisa jätta kodakondsusest ilma, kui tal oli Maanõukogu määruse järgi Eesti kodakondsus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PPA apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.09.2021 otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata.
3(7)
3-20-2081 Vastustaja ei ole jätnud kaalutlusõigust kasutamata ega teinud kaalumisvigu. Puuduvad andmed, et Y oli Eesti kodanik. Andmed Y Venemaale põgenemise aja kohta ei ole oletuslikud, vaid on kantud Y isikukaardile, tuginemata konkreetsetele faktidele või tõenditele. Ei ole tõendatud, et Y põgenes Venemaale 1919. a jaanuaris. Y oli 1918. a-l täisealine ja tema vanemate Eestis elamine ei tõenda Y elamist Eestis. Kui ta oleks elanud Eestis, oleks tema kohta andmed ka Rahvusarhiivis. Ta ei tulnud ka hiljem Eestisse ega taotlenud Eesti kodakondsust. Riigikohus selgitas 16.12.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-56-13, et lisaks Maanõukogu määruse tingimuste täitmisele oli kodakondsuse omandamine seotud ka isiku tahteavaldusega. Kui isik ise ei soovinud end Maanõukogu määruse kehtivuse ajal Eesti kodanikuna määratleda ja lahkus Eestist, siis ta Eesti kodakondsust ei omandanud ja Eesti kodanikuks ei saanud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 14.04.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-1238, et kodakondsuse sünniga omandamine on oluline juriidiline fakt, mille puhul ei saa kaebaja kasuks tõlgendada olukorda, kus kaebaja esivanema kodakondsuse kohta arhiivist mingeid andmeid ei leita. Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja poolt kohtumenetluse käigus kogutud eluloolised andmed.1 1921. a-l kinnitas Y, et on elanud Venemaal enam-vähem alaliselt alates 1913. a-st.2 Y eluloolistest andmetest nähtub, et ta asus 1913. a-l õppima Peterburi kubermangu Besedski põllumajanduskooli (seda fakti kinnitava dokumendi esitas ka kaebaja ise), kus ta õppis 2 aastat, misjärel arvati ta 01.08.1915 õppeasutuse õpilaste nimekirjast välja seoses sõjaväeteenistusse kutsumisega. Viimati nimetatu kohta esitas kaebaja ka dokumendi (tunnistus), millelt nähtub, et Y saabus Eestisse ning ta võeti (Vene riigi) sõjaväeteenistusse 1915. a augustis Rakverest. Ta oli sõjaväeteenistuses Venemaal 1915 kuni 1919, tervislikel põhjustel viidi ta 1918. a-l riviteenistusest üle Novo-Petergofski sõjaväestaabi kantseleisse kirjutajaks. Y demobiliseerus 1919. aastal. Tema elulooandmetest nähtub, et veel enne demobiliseerumist astus ta 1918. a-l Petrogradi Põllumajandusinstituuti sooviga asuda õppima taimekasvatuse osakonda ning talle anti välja üliõpilase arvestuste ja eksamite raamat nr 4378, millele on märgitud sisseastumise ajaks 1918. 1919. aasta märtsis toimus Petrogradis kolhooside töötajate 1. kongress, kus Y valiti ülevenemaalise kolhoositöötajate ametiühingu presiidiumi liikmeks. Ei ole usutav, et sinna valitaks isik, kes saabus Venemaale äsja. Kaebaja väited Y Venemaa sõjaväest põgenemise kohta on paljasõnalised. Kui Y oleks 1918. a-l elanud Eestis, siis kuulunuks ta 29.11.1918 Eesti Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud (aastatel 1893–1896 sündinud meestele) sundmobilisatsiooni alla. Kui Y oleks 1918–1919 elanud Eestis, siis oleks andmed tema sundmobiliseerimise ja Vabadussõjas osalemise kohta olemas ka Rahvusarhiivis.
7.X palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Veebis olev Y väidetav elulugu ei anna täielikku ülevaadet tema elust 1913–1919. 1919. a märtsis kolhoositöötajate ametiühingu presiidiumi liikmeks valimine ei tõenda, et Y ei lahkunud Eestist 1919. aastal, sest kaadripoliitika oli nõukogude võimu alguses vähevõimekas. Oluline oli meelsus. Y näitas ennast Eestis aktiivse kommunistina ja agitaatorina, mistõttu oli ta Eesti Kaitsepolitsei huviorbiidis ja pidi Eestist põgenema koos lahkuvate punavägedega Eesti Vabadussõja ajal.
3-20-2081 Kaitsepolitsei arhiivifondi andmed käsitlevad operatiivtöö loogika järgi perioodi, mil Y elas Eestis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vastustaja ei saanud vaidlustatud haldusakti andmisel teha kaalumisvigu, sest sünniga kodakondsuse omandamise tuvastamisel ei ole PPA-l kaalutlusõigust. Kodakondsuse saab sünniga omandada otse seadusest tulenevalt ilma PPA sellekohase otsuseta (KodS § 5 lg 1). Isegi kui PPA oleks jätnud otsuse tegemisel asjaolud tuvastamata, tõendid kogumata või teinud põhjendamisvigu, ei too see kaasa haldusakti tühistamist, kui kaebajal Eesti kodakondsust ei ole (haldusmenetluse seaduse § 58). Kohtul tuleb sarnastes vaidlustes kodakondsuse omandamise asjaolud selgitada välja ise, kui PPA ei ole seda haldusmenetluses teinud või ilmnevad kohtumenetluses uued asjaolud. Samal põhjusel ei oma ka tähtsust, kas PPA praktika Maanõukogu määruse tõlgendamisel on ühetaoline või õige.
9.Asjakohane on PPA viide Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2012 otsusele haldusasjas nr 312-577, kus selgitati, et Eesti kodakondsuse saab sünniga omandatuks lugeda vaid sel juhul, kui kodakondsuse omandamine on faktiliselt tõendatud. Tõendite puudumisel ei saa kodakondsuse omandamist põhistada arhiiviandmete ebapiisavusega. Olukorras, kus arhiivides ei ole tõendeid säilinud, on võimalik arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel asjaolusid tõendada tunnistaja ütlustega (Riigikohtu 16.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-56-13, p 22).
10.Viidatud otsuses on ringkonnakohus isiku Eesti kodanikuna määratlemisel pidanud oluliseks faktilist elamist Eestis Maanõukogu määruse jõustumise päeval 04.12.1918. Maanõukogu 26.11.1918 määruse § 1 sätestas: „Eesti demokraatlise wabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale waatamata, kes järgmisele kolmele nõudmisele wastawad: 1) kes Eesti demokraatlise wabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. a. weebruarikuu
24.päewani endise Wene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokraatlise wabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas (акты состоянiя) seisid, mis endise Wene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti (Wene Seaduste Kogu, IX köide, seisuslised seadused (св. зак. сост.), 1889. a. wäljaanne, § 858). Ajutine äraolek Eesti demokratl. wabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Walitsus kindlaks määrab, selle määruse wäljakuulutamise ajast arvates, ei wõta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“ Sama määruse § 2 andis isikutele, kes §-s 1 sätestatud tingimustele ei vasta, võimaluse omandada kodakondsus „ühe aasta jooksul selle seaduse wäljaandmise päewast arwates“.
11.Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-56-13 (p 20) viitega Riigikohtu varasemale praktikale, et oluline oli, et isik määratleks ennast ka ise Eesti kodanikuna, taotledes isikutunnistust. Y ei ole teadaolevalt isikutunnistust taotlenud ega seeläbi ennast Eesti kodanikuna määratlenud. Arvestades tema elama asumist Venemaale, õppima asumist Petrogradi Põllumajandusinstituuti ja 1919. a kevadel ülevenemaalise kolhoositöötajate ametiühingu presiidiumi liikmeks valimist, pole usutav, et ta soovis enda Eesti kodakondsusse arvamist ja Eesti kodanikuna määratlemist. Aktiivne tegevus kolhoositöötajate ametiühingu presiidiumis viitab, et Y pidas ennast nõukogude inimeseks, sidus oma elu Venemaaga ega soovinud Eesti kodakondsusega saadavat kaitset.
12.Y ei elanud isikutunnistust mitteomava isikuna Eestis ka 1922. a kodakondsuse seaduse jõustumise ajal, mistõttu ta ei saanud omandada Eesti kodakondust 1922. a-l.
5(7)
3-20-2081
13.Seetõttu on vaidlustatud haldusakt õiguspärane ja kaebus tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.
14.Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida järgmist. PPA leidis õigesti, et tõendid ei kinnita, et Y elas 1918. a detsembris Eestis. Tõsi, Kaitsepolitsei arhiivifondi andmetel lahkus Y Eestist koos punavägedega 1918/1919. Venemaa sõjavägi ei olnud Maanõukogu määruse jõustumise ajaks Eestist põgenema hakanud. 1919. a juulis ei elanud Y enam Eestis. Seda kinnitab tollane Mäetaguse valla elanike nimekiri. Mujal Eestis elamise kohta puuduvad mistahes tõendid. On võimalik, et 1913. a-l Venemaale õppima asumisel ei lahkunud Y alaliselt Eestist elamast, vaid viibis Venemaal ainult õppetöö ajal. Kaebaja märgib asjakohaselt, et kool asus Y vanemate elukohast ca 140 km kaugusel, mistõttu võis ta sõita Venemaale vaid õppesessioonideks. Õppimise eesmärgil mujal viibimine ei ole üldjuhul samastatav väljaspool Eestit elamisega. Sellest ei saa teha aga järeldust, et kaebaja vanaisa elas Eestis ka veel 1918. a lõpus.
15.Y lahkus Eestist mobiliseerimisel 1915. a-l. Sõjaväeteenistuses oldud aega ei saa üldjuhul arvata sellise aja hulka, mil isik mobiliseerimise asukohas elaks. Puuduvad aga tõendid, et Y oleks sõjaväest deserteerinud ja andmed tema viibimise kohta Novo-Petergofski sõjaväestaabi kantselei kirjutajana Venemaal oleksid ekslikud. Kui Y ei naasnud pärast õppimist ega sõjaväeteenistust (sh sõjaväestaabi kantseleis töötamist) püsivalt Eestisse, ei saa pikaajalise ja suure osa ajast väljaspool Eestit viibimise tõttu lugeda teda 1918. a detsembris Eesti piires elanuks.
16.Kaitsepolitsei arhiivifondi andmed on kaudne tõend. Selle tõendi olemasolust ei saa järeldada, et Y elas 1918. a detsembris veel Eestis. Kaitsepolitsei huvi ei pruukinud piirduda vaid nende inimestega, kes elasid Eestis, vaid võis laieneda ka neile eestlastele, kes olid äsja Eestist lahkunud, võisid omada sidemeid Eestis ja kelle huvi võis olla suunatud Eesti riigikorra muutmisele.
17.PPA poolt apellatsioonimenetluses esitatud Y omakäelisest ankeedist (1921) nähtub, et ta elas „enam või vähem alaliselt püsivalt alates 1913. a“ Venemaal. Kuigi see tõend ei välista, et Y elas 1918. a lõpus Eestis, et lahkuda taas koos punavägedega 1919. alguses, ei tõenda see dokument ka vastupidist. Eesti kodakondsuse olemasolu tõendamiseks on vajalikud aga tõendid, et Y elas 1918. a detsembri alguses Eestis. Ebapiisavad on tõendid, et tema sel ajal Eestis elamine ei ole välistatud. Veebilehel https://ru.openlist.wiki/%D0%9A%D0%B5%D0%B4%D0%B5%D1%80_%D0%90%D0%B 2%D0%B3%D1%83%D1%81%D1%82_%D0%AF%D0%BA%D0%BE%D0%B2%D0%BB %D0%B5%D0%B2%D0%B8%D1%87_(1896) avaldatud andmed ei anna samuti alust järeldada kaebaja vanaisa Eestis elamist 1918. a-l. Selle tõendi usaldusväärsus on siiski sedavõrd küsitav, et üksnes veebilehe andmete põhjal ei saa kaebaja Eestis mitteelamist 1918. a-l tõendatuks lugeda. Need tõendid, nagu ka Memoriali teatis ja muud halduskohtule esitatud tõendid, võimaldavad järeldada, et kaebaja tegutses sõjaväeteenistuse järel erinevates kohtades, sh Venemaal, Lätis ja Eestis. Alates 1919. aastast Eestis elamise kohta puuduvad igasugused andmed, kuid piisavalt usaldusväärsed ei ole ka tõendid, et Y elas Eestis veel 1918. a detsembris.
18.Kaebaja järelduste õigsust ei kinnita Y vähene vene keele oskus 1921. a ankeedi järgi. On tõendatud, et ta õppis Venemaal ja oli seal ka sõjaväeteenistuses, sh kirjutajana. Ankeedis väidetu on hinnanguline. Eestis elamist 1918. a lõpus ei saa järeldada ka sellest, et ta ei olnud veel 1921. a-l parteirakukese alaline liige. Tõendid kinnitavad veenvalt, et 1919. a-st oli Y kolhoositöötajate ametiühingu presiidiumi liige ja alates 1919. a kevadest elas ja töötas vaid 6(7)
3-20-2081 nõukogude režiimiga riikides. Eesti kodakondsuse omandamiseks oli aga vajalik, nagu eespool selgitatud, elamine Eestis 04.12.1918.
19.Kuna kaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist väitnud ega menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.