AS K.S. hagi Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) vastu raha tasumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
37 713 eurot 19 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS K.S. (registrikood 10507220), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anneli Aab
(Rahandusministeeriumi
kaudu)
Kostja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu), lepinguline esindaja Silvi Uljas Kohtuistungi toimumise aeg
08.12.2016
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.07.2016 otsus muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Jätta Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetlusega seonduvad menetluskulud Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS K.S. (hageja) esitas 24.11.2014 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) (kostja) vastu 35 713 euro 19 sendi tasumiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti Eesti Erastamisagentuuri, RAS-i Etre ja AS-i Revo vahel 08.05.1996 erastamise ostu-müügileping, millega Eesti Erastamisagentuur müüs AS-ile Revo 100% RAS Etre aktsiatest. Lepingupooled leppisid lepingu punktis 3.1 kokku järgmises: „3.1 Müügihind. Aktsiate täielik müügihind (edaspidi „Müügihind“), mida müüakse vastavalt §-le 2.1, on 2 500 000 (kaks miljonit viissada tuhat) Eesti krooni rahas ja 2 500 000 (kaks miljonit viissada tuhat) Eesti krooni erastamisväärtpaberites (nimiväärtuses).“ Lepingupooled leppisid lepingu punktis 10.1 kokku järgmises: „10.1 Ostja on teadlik, et Aktsiaseltsi varade seas võib olla õigusvastaselt võõrandatud varasid, mis Omandireformi Aluste seaduse alusel võivad kuuluda tagastamisele omandireformi õigustatud subjektidele. Raudtee 64 ehitise õigustatud subjektile kompenseerimisotsuse seadusvastaseks tunnistamise ja objekti tagastamise puhul ostuhinda vähendatakse AS-le REVO 1 900 tuh. kr. võrra.“
3.Eesti Erastamisagentuur, AS Revo ja hageja sõlmisid 12.10.1999 lepingu, millega loovutati hagejale kõik 08.05.1996 lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Raudtee 64 ehitisest tagastati 29,41% õigusjärgsetele omanikele. 25.11.2011 kanti HK Raudtee tn 64 2941/10000 suuruse omanikuna ehitisregistrisse. HK-le läks omandiõigus üle vara üleandmise akti koostamise päeval 03.11.2011. Sellega realiseerus 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 ettenähtud kohustus. 08.05.1996 lepingus ei olnud kokku lepitud kohustuse täitmise aega. Hageja arvates tuli kohustus täita mõistliku aja jooksul. Raha tagasi maksmise tähtaeg ei saa olla vähem kui üks kuu. Hageja nõuab kostjalt 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 nimetatud summa tasumist 29,41% ulatuses. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Nõue muutus sissenõutavaks 03.11.2011, kui mõlemad 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 sätestatud tingimused olid täidetud: kompenseerimisotsuse tegemine ja objekti tagastamine. Mõistlik aeg nõude täitmiseks oli kohe, alates 03.11.2011. Hageja teadis kaks kuud (alates 20.09.2011), et objekt tagastatakse 03.11.2011. Hagi esitati 24.11.2014. Eeltoodust tulenevalt on nõue aegunud. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohtu 01.07.2016 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 35 713 eurot 19 senti ja viivise põhinõude 35 713 euro 19 sendi tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda. Kohus rahuldas ka hageja taotluse 13.05.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
6.Pooled ei vaidle selle üle, et 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 sätestatud raha tasumise kohustus on tekkinud. Vaidlus on poolte vahel selle üle, millal läks HK-le üle omand 2941/10000 mõttelisele osale Raudtee tn 64 asuvast varast ja millal muutus sissenõutavaks 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 nimetatud raha tasumise kohustus.
7.Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vara tagastamisel vara maksumust kindlaks ei määrata, kui seadusest ei tulene teisiti. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (kord) punkt 441 sätestab, et kui vara üleandmiseks määratud ajal keeldub vara üleandmiseks kohustatud isik vara üle andmast või kui õigustatud subjekt vara vastu ei võta, koostab valla- või linnavalitsuse esindaja selle kohta akti, millele kirjutavad alla valla- või linnavalitsuse esindaja, üleandmiseks kohustatud isik või õigustatud subjekt ning üleandmise juurde kutsutud isikud. Korra punkt 48 sätestab, et omandiõigus tagastatud varale läheb õigustatud subjektile üle vara üleandmise akti või punktis 441 näidatud vara üleandmisest keeldumise akti koostamise päevast, kui vara tagastamise korralduses ei ole ette nähtud või kui seadusest ei tulene teisiti. Vallasasja omandiõiguse üleminekuks ei ole vajalik vastava kande tegemine ehitisregistrisse (vt asjaõigusseaduse (AÕS) §-d 92, 93 ja 94). Ehitise kui vallasasja osas seadus eriregulatsiooni ette ei näe. Seega ei tulene seadusest regulatsiooni, mille kohaselt ehitise kui vallasasja omandiõiguse üleminekuks õigustatud subjektile on vajalik ehitisregistri või mõne muu registri kande tegemine.
8.Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et HK sai Raudtee tn 64 asuvast varast 2941/10000 suuruse mõttelise osa omanikuks 03.11.2011, kui koostati vara üleandmise akt. 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud raha tasumise kohustuse eeldused esinesid seega 03.11.2011.
9.Kohus leidis, et 08.05.1996 lepingu punkt 10.1 ei sisalda poolte kokkulepet kohustuse täitmise aja kohta ja lepingust tervikuna ega võlasuhte olemusest ei tulene kohustuse täitmise aega. Seega kohaldub kohustuse täitmise aja kindlaksmääramise osas seadus.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 lause 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
11.Hageja on avaldanud, et kohustuse täitmiseks vajalik mõistlik aeg on mitte vähem kui üks kuu kohustuse tekkimisest, arvestades bürokraatiat, mis kaasneb asjaolude kontrollimisega, maksekorralduste ettevalmistamisega. Hageja leiab, et mõistlik tähtaeg ei saanud lõppeda enne, kui hagejal oli võimalik teada saada Raudtee tn 64 ehitise omaniku muudatusest ega olla ebamõistlikult lühike. Kostja on leidnud, et mõistlik aeg kohustuse täitmiseks oleks olnud kohe, s.t alates 03.11.2011. Kostja leiab, et arvestada tuleb sellega, et hageja teadis ette asja tagastamise toimumisest 03.11.2011.
12.Kohus leidis, et ebaõige on kostja käsitlus, mille kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks kohustuse tekkimise aluseks olevate eelduste esinemisel. Kohustuse tekkimist ei saa samastada kohustuse sissenõutavaks muutumisega. Kohus leidis, et VÕS § 82 lg-ga 3 ei ole kooskõlas kostja seisukoht, et kohustus muutus sissenõutavaks koheselt kohustuse eelduseks olevate asjaolude esinemisel, st 03.11.2011. Sellise käsitluse kohaselt oleks mõistlik aeg kohustuse täitmiseks null päeva, mida ei saa lugeda mõistlikuks. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kostja oleks olnud võimeline
täitma 03.11.2011 jooksul 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 sisalduva kohustuse. Selliseid asjaolusid ei ole kostja menetluses ka välja toonud ega nendele tuginenud.
13.Kohus leidis, et VÕS § 82 lg 3 alusel kohustuse täitmise aja kindlaksmääramisel ei saa lähtuda sellest, kas ja millal sai hageja teada 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud eelduste esinemise võimalikkusest. VÕS § 82 lg 3 kaitseb eelkõige võlgnikku, annab talle kohustuse täitmiseks vajalikku aega ja takistab võlausaldajat nõudmast kohustuse täitmist koheselt. Kui kumbki võlasuhte pooltest teab ette kohustuse täitmise aega, ei lühenda see mõistlikku aega nullini, kuid annab eelkõige võlausaldajale võimaluse tugineda sellele, et kohustuse täitmine peaks toimuma kiiremini võlgniku soovitust, sest kohustuse täitmise vajadus oli ette teada (poolte huvidega arvestamine). Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustus ei muutunud sissenõutavaks 03.11.2011 ning kohustuse täitmiseks oli vajalik mõistlik aeg arvestatuna alates 03.11.2011.
14.Kostja ei ole oma õiguslikust positsioonist lähtudes avaldanud kohtule asjaolusid, mille põhjal kohus saaks määrata kindlaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja. Seetõttu lähtus kohus hageja avaldatud põhjendustest ja hageja avaldatud mõistlikust ajast üks kuu. Seejuures arvestas kohus, et riigiasutusel võib kuluda asjaolude kontrollimiseks ja maksekorralduste ettevalmistamiseks ligikaudu üks kuu. Arvestades analoogia korras haldusmenetluse läbiviimiseks kuluvat mõistlikku aega ei ole üks kuu ebamõistlikult pikk aeg kohustuse täitmiseks.
15.Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et hagejal tekkis õigus kostjalt nõuda (nõue muutus sissenõutavaks) 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustuse täitmist kõige varem 03.12.2011.
16.Kohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 muutus kohustus sissenõutavaks kõige varem 03.12.2011. Seega pidi hageja esitama hagiavalduse nõude aegumise vältimiseks kuni 03.12.2014. Hageja esitas 08.05.1996 lepingu punktis 10.1 kokkulepitud kohustuse täitmise nõudes hagiavalduse 24.11.2014, st enne aegumistähtaja möödumist. Kuna pooled ei ole vaielnud raha tasumise kohustuse ja selle aluseks olevate asjaolude üle, siis kohus rahuldas hagi põhinõude 35 713,19 euro (2941/10000 1 900 000 kroonist on 558 790 krooni, mis on ekvivalente 35 713,19 euroga) ja viivise väljamõistmiseks TsMS § 367 ja § 113 lg 1 alusel.
17.TsMS § 162 lg 1 alusel jäeti menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalist suurust otsuses kindlaks ei määratud. Apellatsioonkaebus
18.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega jätta aegumise tõttu AS-i K.S. hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et lepingust ja võlasuhte olemusest ei tulene kohustuse täitmise tähtaega. Kostja arvates tuleneb lepingu punktist 10.1, et kohustuse täitmiseks oli kaks tingimust: kompenseerimisotsuse seadusevastaseks tunnistamine ja objekti tagastamine. Vara kompenseerimise otsus tunnistati seadusevastaseks 01.06.2006 ning lepingus märgitud ehitis tagastati õigustatud subjektile 03.11.2011. Lepingu mõlemad tingimused olid täidetud 03.11.2011. Raudtee tn 64 asuva hoone 03.11.2011 üleandmise aktiga fikseeriti aeg, millal hoone õigustatud subjektile tagastati. Samast kuupäevast (03.11.2011) olid õigustatud subjekt HK ja AS ETRE Raudtee 64 asuva hoone kaasomanikud.
20.Kostja arvates ei ole kohus põhjendanud, miks ta ei pea eluliselt usutavaks, et kostja oleks olnud võimeline täitma 03.11.2011 jooksul lepingu punktis 10.1 sisalduvat kohustust. Kostja selgitas 13.05.2016 toimunud kohtuistungil, et lepingu pooled teadsid juba alates 20.09.2011, et vaidlus Tallinna linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620k üle on lõppenud Riigikohtu lahendiga, mida enam edasi kaevata ei ole võimalik. Seega ei tulnud kummalegi poolele üllatusena see, et lepingut tuleb täita. Kostjal oli piisavalt aega teha ettevalmistusi lepingu täitmiseks. Kohustus jäi aga täitmata, kuna lepingu teine pool ei esitanud oma selgelt väljendatud nõuet ega ka arveldusarve numbrit kuhu raha üle kanda. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks riigiasutustel võib kuluda asjaolude kontrollimiseks ja maksekorralduste ettevalmistamiseks ligikaudu üks kuu. Riigiasutused on vajadusel võimelised raha üle kandma ka ühe päeva jooksul.
21.Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kostja ei ole avaldanud kohtule asjaolusid, mille põhjal kohus saaks määrata kindlaks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja. Esiteks on apellant seisukohal, et mõistlikult vajalikku aega kohustuse täitmiseks ei olnud vaja määrata, kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.11.2011. Teiseks selgitas kostja kohtule kohtuistungil, et mõistlik aeg nõude täitmiseks oleks olnud kohe alates 03.11.2011 (kostja vastav selgitus on kantud ka kohtuistungi protokolli). Seega on kohus täiesti põhjendamatult lähtunud ainult hageja avaldatud põhjendustest ja mõistlikust ajast üks kuu, jättes täielikult arvestamata kostja seisukohaga. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks 03.11.2011, kui hoone anti aktiga õigustatud subjektile üle ja siis tekkis kostjal ka kohustus vastavalt erastamislepingule raha tagastamiseks. Nõue aegus 03.11.2014, st hagiavalduse esitamise hetkel (24.11.2014) oli antud nõue juba aegunud. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik TsÜS § 142 lg 1 kohaselt keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastustaja seisukoht
22.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
24.Pooled ei vaidle selle üle, et Eesti Erastamisagentuuri, RAS-i Etre ja AS-i Revo vahel 08.05.1996 erastamise ostu-müügilepingu punktist 10.1 tulenevad eeldused on täidetud, st Raudtee tn 64 ehitise õigustatud subjektile on kompenseerimisotsus seadusvastaseks tunnistatud ja objekt (osaliselt) tagastatud, ning kostjal on tekkinud nimetatud punktist tulenev raha tasumise kohustus. Küll aga vaidlevad pooled nõude aegumise üle.
25.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on osaliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Hageja ei ole oma nõuet õiguslikult kvalifitseerinud ning seda ei ole teinud ka maakohus. Maakohtul oli kohustus kohaldada õigust ise ka poole taotluseta ning poolte esile toodud faktilised asjaolud õiguslikult kvalifitseerida (Riigikohtu 20.10.2016 otsus nr 3-2-1-79-16, p 12). Siiski ei toonud nõude õiguslikult kvalifitseerimata jätmine kaasa ebaõiget lõppjäreldust, mistõttu ei ole see maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
26.08.05.1996 sõlmitud lepingu punkt 10.1 on sõnastatud järgnevalt: „Ostja on teadlik, et aktsiaseltsi varade seas võib olla õigusvastaselt võõrandatud varasid, mis Omandireformi Aluste seaduse alusel võivad kuuluda tagastamisele omandireformi õigustatud subjektidele. Raudtee 64 ehitise õigustatud subjektile kompenseerimisotsuse
seadusvastaseks tunnistamise ja objekti tagastamise puhul ostuhinda vähendatakse AS-le REVO 1 900 tuh. kr. võrra.“ Ringkonnakohtu arvates ei sätesta nimetatud lepingu punkt mitte hinna alandamise õiguskaitsevahendit VÕS § 112 mõttes, vaid lepingus nähakse hinna alandamine ette lepingu tingimusena, st lepingust tuleneva tingimusliku kohustusena. Kuna ostuhinna vähendamise eeldused lepingu punkti 10.1 mõttes on täidetud, mille üle pooled ei vaidle, siis oli hagejal õigus esitada kostja vastu lepingu punkti 10.1 täitmise nõue vastavalt VÕS § 76 lg-le 1. Seega tuleb hageja esitatud nõue kvalifitseerida lepingu täitmise nõudena VÕS § 76 lg 1 alusel. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
27.Lisaks ei ole maakohtu otsuses viidet VÕS §-le 29, mille alusel tuli tõlgendada 08.05.1996 sõlmitud erastamise ostu-müügilepingu punkti 10.1 sisu. Riigikohus on selgitanud, et poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (Riigikohtu 12.11.2014 otsus nr 3-2-1-102-14, p 18; 12.05.2014 otsus nr 3-2-1-19-14, p 19). Ka nimetatud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
28.Maakohtu otsuse kohaselt sai HK Raudtee tn 64 hoone 2941/10000 mõttelise osa omanikuks 03.11.2011, kui koostati nimetatud vara üleandmise akt. Selle seisukohaga on apellatsioonkaebuses nõustunud ka kostja, nõustudes maakohtuga, et mõlemad lepingu punktist 10.1 tulenevad tingimused olid täidetud 03.11.2011. Kuna selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, siis lähtub ringkonnakohus maakohtu järeldusest, et HK sai Raudtee tn 64 hoone 2941/10000 mõttelise osa omanikuks 03.11.2011.
29.Ringkonnakohtu menetluses on poolte vahel vaidlus selle üle, millal tuli lepingu punktist 10.1 tulenev kohtustus täita ja kas hageja nõue on aegunud. Kostja on seisukohal, et kohustus tuli täita sellel kuupäeval, kui mõlemad lepingu punktist 10.1 tulenevad tingimused said täidetud, s.o 03.11.2011. Hageja on seevastu seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks mõistlikul ajal pärast selle tekkimist. Hageja arvates on mõistlik aeg nõude täitmiseks 30 päeva.
30.Kostja on seisukohal, et mõistlikult vajalikku aega kohustuse täitmiseks ei olnud vaja määrata, sest hageja nõue muutus sissenõutavaks 03.11.2011. Samas kostja leiab, et mõistlik aeg nõude täitmiseks oleks olnud kohe alates 03.11.2011. Kolleegium ei nõustu kostja järeldusega, et kui lepingu punktist 10.1 tulenevad eeldused olid täidetud 03.11.2011, siis samal päeval muutus sissenõutavaks ka nimetatud punktist tulenev õigus nõuda ostuhinna vähendamist. Selles osas on õige maakohtu põhjendus, et kohustuse tekkimist ei saa samastada kohustuse sissenõutavaks muutumisega. VÕS § 82 alusel tuleb kõigepealt määrata kohustuse täitmise tähtpäev või tähtaeg, et saada otsustada, millal muutub kohustus sissenõutavaks ja vastavalt sellele teha kindlaks vastava nõude aegumise algus ja tähtaeg (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, Juura Tallinn 2016, lk 399).
31.Vastuseks kostja väitele, et lepingu pooled teadsid juba alates 20.09.2011, et vaidlus Tallinna linnavalitsuse 11.04.2007 korralduse nr 620-k üle on lõppenud Riigikohtu lahendiga, mida enam edasi kaevata ei ole võimalik, märgib kolleegium järgmist. Kuna kostja lähtub käesoleval juhul sellest, et mõlemad lepingu punkti 10.1 tingimused said täidetud 03.11.2011, siis ei mõjuta nõude sissenõutavaks muutumist kostja seisukoht, et juba pärast 20.09.2011 Riigikohtu lahendit oli teada, vastavalt Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2007 korraldusele nr 620-k tuleb osa Raudtee tn 64 asuvast hoonest tagastada.
Nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks enne, kui nõude aluseks olevad lepingust tulenevad tingimused olid täidetud.
32.Kostja on ka väitnud, et lepingu punktist 10.1 tulenev kohustus jäi täitmata, kuna lepingu teine pool ei esitanud oma selgelt väljendatud nõuet ega ka arveldusarve numbrit, kuhu raha üle kanda. Ringkonnakohus märgib, et lepingu punktis 10.1 nimetatud tingimusliku kohustuse täitmise korra reguleerimata jätmisega võtsid mõlemad pooled endale riski, et kohustuse tekkimiseks vajaliku tingimuse saabumisel vajab kohustuse täitmine poolte täiendavat kokkulepet selles osas, kuidas ja millise aja jooksul tuleb kohustus täita. Riigikohtu praktikast tulenevalt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal (Riigikohtu 17.01.2005 otsus nr 2-1-163-04, p 15). Kuna pooled ei leppinud kokku kohustuse täitmise täpset korda, siis on maakohus õigesti lähtunud seaduses sätestatud regulatsioonist juhuks, kui kohustuse täitmise korda ei ole kokku lepitud. Seega vaidleb kostja põhjendamatult vastu maakohtu seisukohale, et lepingust ja võlasuhte olemusest ei tulene kohustuse täitmise tähtaega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et kuna lepingu punktis 10.1 ei ole kokkulepitud kohustuse täitmise aega, siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lõiget 3 ja lõike 7 kolmandat lauset.
33.VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. „Mõistlikult vajalik aeg“ on tähtaeg, millega määratakse tähtpäev, milleks peab kohustus hiljemalt täidetud olema. Võlgniku täitmise kohustuse hindamisel tuleb lähtuda ikkagi „mõistlikult vajalikust ajast“. Mõistliku aja määramisel tuleb arvestada eelkõige täitmise viisi, kohta ja olemust, sh lähtudes nii võlgniku kui võlausaldaja huvidest (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“, Juura Tallinn 2016, lk 395).
34.Eeltoodust saab järeldada, et kostja väidetav võime täita kohustus juba ühe päeva jooksul (s.o 03.11.2011), on vaid üks asjaoludest, mida tuleb täitmise mõistliku aja määramisel arvestada. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud oma väidet, et käesoleval juhul saab mõistlikult vajalikuks ajaks kohustuse täitmiseks lugeda ühe päeva. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades muuhulgas haldusmenetluse läbiviimiseks kuluvat mõistlikku aega, saab käesoleval juhul pidada mõistlikuks ajaks üks kuu alates kohustuse tekkimisest 03.11.2011. Seega pidi hageja esitama hagiavalduse nõude aegumise vältimiseks kuni 03.12.2014 (maakohtu otsuse põhjenduste punktis 9 ekslikult märgitud 03.12.2014), arvestades TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat kolmeaastast tehingust tulenevat nõude aegumise tähtaega.
35.Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus muutmata otsuse ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3). Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta menetluskulud ka ringkonnakohtu menetluses kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei määra menetluskulusid kindlaks ka ringkonnakohus ja menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lg 2 kohaselt pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.