TR ́e ja LR ́e apellatsioonkaebuse hind 6302,09 eurot ja AV apellatsioonkaebuse hind 4051,22 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TR ́e ja LR ́e apellatsioonkaebus ning AV apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (nii vastustaja kui ka apellant): AV (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Sergei Postnikov Kostja I (nii apellant I kui ka vastustaja I): LR (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostja II (nii apellant II kui ka vastustaja II): TR (isikukood
XXXXXXXXXX)
Kostjate ühine tehinguline esindaja Riho Friedrichs
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 13.05.2016.a otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi 4583,05 eurot ületavas osas, samuti osas, milles maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 56% ulatuses hageja kanda ja 44% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
4.2.Välja mõista LR ́elt ja TR ́elt solidaarselt AV kasuks 4583,05 eurot.
4.3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 56% ulatuses AV kanda ja 44% ulatuses solidaarselt LR ́e ja TR ́e kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Eelnev menetlus
1.Hageja esitas 07.11.2014.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikelt 5956,10 euro saamiseks. Võlgnikud esitasid 29.10.2014.a nõudele vastuväited. Pärnu Maakohus lõpetas 21.01.2015.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
2.09.02.2015.a esitas hageja hagi (täpsustades seda 26.10.2016.a), milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10353,31 eurot või alternatiivselt mõista mõlemalt kostjal eraldi välja 5176,66 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja aadressil XXX Tallinnas asuva korteriomandi omanik. Hageja soetas korteriomandi kostjatelt 26.03.2013.a asjaõiguslepingu alusel. Asjaõiguslepingu p 4.3 kohaselt kannab müüja kõik lepingu esemega seotud kulud kuni otsese valduse üleandmiseni, tasudes need hiljemalt ühe kuu jooksul arvates valduse üleandmisest ning ostja volitas müüjat esindama ostjat lepingu esemega seotud kulude tasumisel enne otsese valduse üleandmist tekkinud võlgnevustega seonduvate vaidluste lahendamisel. Valdus anti üle õigeaegselt 31.03.2013.a. Kostjad ei täitnud enda kohustusi vastavalt 26.03.2013.a sõlmitud asjaõiguslepingule p 4.3, jättes korteriomandi hallatavale korteriühistule tasumata majandamiskulude võlgnevused. Korteriomandit haldav KÜ U esitas hageja vastu korteriomandi majandamiskulude nõude 4832,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2704,91 eurot ja edasiulatuva viivise nõude 0,07% päevas. Kuna võlgnevused KÜ U ees kuulusid kostjatele, taotles hageja tsiviilasjas nr 2-13-55283 kaasata kostja I menetlusse kas kaaskotjana või kolmanda isikuna. 25.05.2014.a jättis maakohus taotluse kolmanda isiku kaasamiseks rahuldamata. 02.10.2014.a tegi Harju Maakohus otsuse tsiviilasjas nr 2-13-55283, mõistes hagejalt korteriühistu kasuks välja menetluskulud, põhivõlgnevuse 4832,90 eurot ja viivise 2704,91 eurot ajavahemiku eest 31.01.2010.a kuni 22.11.2013.a ja alates hagi esitamisest 22.11.2013.a viivise, mille määraks on 0,07% põhivõlgnevuse (4832,90 euro) tasumata osast, kuid kokku mitte rohkem kui 4832,90 eurot. Tsiviilasja nr 2-13-55283 menetluskuludena mõistis Harju Maakohus 09.12.2014.a ja 21.01.2015.a korteriühistu kasuks 2815,50 eurot. Hageja palus kostjatel mitu korda tasuda korteriühistu ees olevad võlgnevused. Kostjad ei tasunud võlgnevust korteriühistule. Hageja tasus korteriühistule kõik kohtulahenditega väljamõistetud summad. Hageja nõudis kostjatelt hageja poolt tasutud summade tasumist, kuid kostjad keeldusid sellest. Hageja nõue koosneb korteriomandi majandamiskuludest perioodil 31.01.2010.a – 22.11.2013.a summas 4832,90 eurot, tasumata
2(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 majandamiskulude pealt arvestatud viivisest perioodil 31.01.2010.a – 22.11.2013.a ning menetluskuludest tsiviilasjas nr 2-13-55283 summas 2815,50 eurot. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et pooled ei täpsustanud asjaõiguslepingus kulude suurust ega nende täpset sisu, vaid leppisid kokku, et kõik kulud tuleb hüvitada. Hageja sai 26.03.2013.a asjaõiguslepingu sõlmimisel lepingu punktist 4.3 aru selliselt, et kostjad kohustuvad tasuma kõik korteriomandiga seotud kulud hiljemalt 01.05.2013.a ja seejärel lahendavad viimased juba iseseisvalt oma vaidluse korteriühistuga. 26.03.2013.a koostatud asjaõiguslepingu allkirjastamisega andis hageja kostjatele ka volikirja kohtuvaidluse pidamiseks korteriühistuga, kuid eraldi volikirja vormistamises pooled kokku ei leppinud. Samas ei olnud hageja 26.03.2013.a asjaõiguslepingu allkirjastamisel teadlik tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud erinormidest, mis käsitlevad esindamist kohtus. Kostjad ei kasutanud oma õigust vaidlustada korteriühistu poolt esitatud arveid. Hageja oli sunnitud tunnistama põhinõuet, kuna tal polnud alust kahelda korteriühistu poolt esitatud arvetes. Kostjate vastuväited
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad sõlmisid korteriühistu õiguseellasega, Elamuühistuga V, kokkuleppe, mille kohaselt kostjad pidid tegema kulutusi elamule ning vastutasuks kulutuste tegemise eest pidid kostjad saama enda korterile juurde ühe toa (16 ruutmeetrit) trepikoja osalise kinniehitamise teel. Kostja I kandis lubatud kulutused. Eraldatud ruumi osas otsustas elamuühistu hakata kostjalt I arvestama kommunaalkulusid. Ehitusprotsess viidi läbi. Kinnistamisprotsessis aga taganes elamuühistu omapoolsetest kohustustest ning lisaruum jäi kostjatele elamuühistu süül kinnistamata. Samuti keeldus elamuühistu kostjatele tasumast kostjate tehtud kulutusi nii algselt maja remontimiseks kui ka kulusid, mis tekkisid seoses 16-ruutmeetrise toa välja ehitamisega. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et elamuühistu võlgnevus kostjate ees tasaarvestatakse kommunaalmaksete arvelt ning arveid kostjatele ei esitata kuni elamuühistu leiab, et võlg on tasaarvestuse teel tasutud. Kõik ülaltoodud andmed edastati õigeaegselt, st enne kostja vastuse koostamise tähtaega, hagejale, kes ainsatki sisulist vastuväidet oma vaidluses korteriühistuga ei esitanud. Kostja I ei saanud oma volitusi täita, kuivõrd hageja antud volitused koheselt ka sisuliselt tühistas. Hageja ei andnud kostjale materjale ega kaasanud positsiooni kujundamisele, vaid nõudis ainult summa tasumist. Seega võttis hageja kostjatelt võimaluse võla üle vaidluses selle suurust kujundada. Hageja on tõlgendanud ebaõigesti asjaõiguslepingu p 4.3 sisu. Ostjaid ei oleks saanud kaasata kaaskostjatena, kuivõrd hageja ise valib, kelle vastu hagi esitatakse ja seega oli taotlus perspektiivitu. Ka hageja ei vaidlustanud kostjate kolmanda isikuna kaasamise osas taotluse rahuldamata jätmist. Ka oli vastav taotlus nõrgalt põhjendatud, kuivõrd kostjate sisuline vastuväide oli ja on, et võlgnevus korteriühistu ees puudub. Ka ei ole hageja nõudnud oma seisukoha põhjendamiseks kostjate ülekuulamist tunnistajatena, mistõttu ei ole kostjatel olnud mingilgi moel võimalik oma seisukohti kohtu ees põhjendada ja läbi selle võla suurust mõjutada. Hageja ei kaasanud kostjaid vaidlusesse. Hageja tunnistas tsiviilasjas nr 2-13-55283 esimeses menetlusdokumendis põhinõuet. Ka viivisenõude osas ei vaidlustanud hageja maakohtu otsust. Põhinõude osas selgitas hageja, et võttis selle omaks, kuna ei osanud selle kohta midagi öelda. Viivise vaidlustamise osas lubas hageja seda vaidlustada üksnes juhul, kui kostjad tasuvad viivise. Hageja ei vaidlustanud ka menetluskulusid, kuigi need olid osaliselt ebavajalikud ja põhjendamatud. Hageja vastutab selle kulu eest, mida ta on põhjendamatult hüvitanud. Kohtumenetluse ajal ähvardas korteriühistu hagejat neljanda toa seadustamata jätmisega ning hageja oli survestatud nõudeid omaks võtma. Muuhulgas oleks hageja asemel kostjad esitanud korteriühistule järgmised vastuväited. Hagile lisatud arved said kostjad esmakordselt alles hageja esindajalt 20.10.2014.a. Osaliselt oli arved esitatud Elamuühistule V
3(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 ning mitte kostjatele. Korteriühistu oleks pidanud hagi täpsustama seoses nõude tegeliku suurusega. Korteriühistu oli enne 30.11.2012.a tekkinud võimalike võlgnevuste osas viivistest loobunud ning neid nõudeid kostjate vastu ei esitatud. Kõigil arvetel on kajastatud ka maksed remondifondi, hoolduse ja halduse eest. Asjas ei esitatud ja hageja ei nõudnud korteriühistult välja ainsatki otsust, tõendamaks, et kostjatel korteriühistu liikmena lasus kohustus nimetatud kulusid tasuda. Ka ei esitatud majandustegevuse aastakava. Korteriühistu liikmed ei ole üldkoosolekul sellist otsust vastu võtnud, mistõttu ei ole sellised kulud liikmetele ka kohustuslikud. Vastuseks hageja vastuväidetele märkisid kostjad, et korteri otsene valdus anti üle kuus kuud enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Kostjad said aru selliselt, et kulud, mis on normaalsed ja mille üle vaidlust ei ole, tasutakse kuu möödudes asjaõiguslepingu sõlmimisest, ülejäänud osas vaidleb nende üle kostja I, kui need jäävad ka vaidluse tulemusena kuluna ülesse, tasub need kostja I. Hageja oli asjaõiguslepingu sõlmimise ajal teadlik vaidlustest, mis olid tekkinud enne otsese valduse üleandmist ning sellest, et need vaidlused olid seotud võlgnevustega ja sellest et need vaidlused võisid minna ka kohtusse, samuti sellest, et kostjad tahtsid neid nõudeid vaidlustada. Seega on väär hageja poolt väita, et tal polnud alust kahelda korteriühistu poolt esitatud arvete õigsuses. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 13.05.2016.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevuse 6302,09 eurot. Maakohus jättis hagi rahuldamata 4051,22 euro ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 39,31% ulatuses hageja kanda ning 60,87% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Otsuse kohaselt vaidlevad pooled, kas kostjad on rikkunud 26.03.2013.a hageja ja kostjate vahel sõlmitud asjaõiguslepingu punktist 4.3 tulenevat kohustust, mille kohaselt müüja kannab kõik lepingu esemega seotud kulud kuni otsese valduse üleandmiseni, tasudes need hiljemalt ühe kuu jooksul arvates valduse üleandmisest ning kas kostjad on kohustatud tasuma hagejale maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-13-55284 hagejalt korteriühistu kasuks välja mõistetud korteriomandi majandamiskulude võlgnevuse, viivised ja menetluskulud. Poolte vahel ei ole vaidlust, et korteriühistu poolt 13.01.2010.a - 11.04.2013.a väljastatud arveid ei ole kostjad korteriühistule kunagi tasunud. Kostjate väited kostja I ja elamuühistu vahel sõlmitud kokkuleppe kohta, et elamuühistu võlgnevus kostjate eest tasaarvestatakse kostjate poolt tasumisele kuuluvate kommunaalmaksete arvelt, ei puutu asjasse. XXX ja XX asuvate elamute haldamiseks on asutatud KÜ U. Seega on kostjad alates KÜ U registrisse kandmisest 19.06.2008.a KÜ U liikmed. KÜ U ei ole Elamuühistu V õigusjärglane. Seega isegi kui kostja I ja elamuühistu juhatuse liikme JT vahel sõlmiti kokkuleppeid, et seoses elamuühistu võlgnevusega kostja I ees ei esitata kostjale I kommunaalmaksete arveid, siis selline kokkulepe ei ole siduv korteriühistule. Kostjad ei ole tõendanud, et neil oleks sõlminud kokkuleppe majandamiskulude arvete mittetasumiseks korteriühistuga, samuti ei ole kostjad tõendanud, et nad oleks tasaarvestanud oma väidetava nõude korteriühistu majandamiskulude nõudega. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt olid kostjad 15.06.2010.a kuni 04.04.2013.a XXX- XX korteriomandi omanikud ja seega oli üks kostjatest korteriühistu liige. Korteriomanik on korteriühistu liikmena kohustatud täitma korteriühistu otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ja majandamisekulude kandmise kohta (RKTKo 32-1-48-11, p 12). Samuti on korteriühistu liige kohustatud tasuma ühisteenuste (s.o kommunaalteenuste) eest nagu veega varustamine, reovee ärajuhtimine, kaugküte, prügivedu jms. Vaidlust pole selle üle, et enne korteri osas korteriomandi seadmist kuulus nimetatud korter kostjatele vallasasjana läbi liikmelisuse elamuühistus. Samas arvete osas, mis on esitatud
4(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 elamusühistule, ei ole kostjatele nõuet esitatud. Kostjad ei ole elamuühistu ega saa ka tõendada elamuühistu poolt kohustuse täitmist või täitmata jätmist. Viidatud arvetel on seos kostjatega üldse tõendamata, seda pidanuks hageja kohe nõudma. Kohtule esitatud korteriühistu juhatuse selgituse kohaselt seisnes põhjus, miks korteri arvetel perioodil 13.01.2010.a - 10.05.2012.a oli maksjana väljastatud arvel märgitud elamuühistu mitte kostja I, selles, et sellel ajal kui elamuühistu arvel moodustati korteriühistu, anti varasemalt juriidiliselt elamuühistule kuulunud korterid korterelamutes nende tegelikele valdajatele, kellest said korteriühistu kaasomanikud. Korterit ei saanud tavakorras üle anda, sest kostjal I olid suured kommunaalmaksete võlad elamuühistu ees ja raamatupidaja jätkas kuni selguse saamiseni XXX, Tallinn omandi reaalse kuuluvuse kohta selguse saamiseni kommunaalarvetel elamuühistu nime kasutamist. Arved paigutati kõigi korterielanike postkasti, ja need jõudsid tegelikele korteriomanikele (ka kostjale I) igakuiseks tasumiseks. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus usutavaks, et vaidlusalused arved on pandud tasumiseks kostjatele postkasti ja need kuulusid tasumisele kostjate kui korteriomanike poolt. Asjaolu, et kostjal I on olnud varasemalt suured võlgnevused elamuühistu ees, on tõendatud kohtule esitatud kohtuotsusega. Asjaolu, et arvetel on maksjana märgitud elamuühistu, ei vabastanud kostjaid kui korteriomanike majanduskulude tasumise kohustusest. Juhul kui kostjad ei ole mingil põhjusel saanud kätte kõiki neile korteriühistu poolt esitatud arveid, oleksid nad ise pidanud olema hoolsad ja võtma ühendust korteriühistu juhatusega. Arvete mittesaamine ei vabasta kostjaid kui korteriomanikke ja korteriühistu liikmeid nimetatud korteriomandiga seotud majandamiskulude tasumisest. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-13-55283 kostjate võlgnevust põhjalikult kontrollinud ja seetõttu ei pea hageja oma nõuet käesolevas menetluses tõendama. Kuna hageja võttis hagi põhinõude osaks õigeks, siis ei ole kohus kontrollinud ühegi korteriühistu poolt esitatud arve põhjendatust. Kuna kostjad on esitatud majandamiskulude nõudele vastuväited, tuleb kohtul kontrollida, millises ulatuses on korteriühistu poolt hageja vastu esitatud nõue põhjendatud. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriühistu on arvestanud õigesti remondi-, hooldus- ja halduskulusid ja kas korteriühistu on õigesti määranud kostjatele tasu vee eest. Muudele majandamiskuludele kostjad vastuväiteid esitanud ei ole. Korteriühistu põhikirja punkti 3.2 alapunkti 5 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma regulaarselt, üks kord kuus, hiljemalt juhatuse poolt kindaksmääratud kuupäevaks elamu majandamise jooksvate kulutuste katteks sihtotstarbelisi makseid (sh elamu ja selle juurde kuuluva maatüki korrastamine, üldelekter, prügivedu, maksed kütte-, vee-, kanalisatsiooni- ja elektriavariide likvideerimiseks, televisiooni vastuvõtusüsteemide hooldus ja remont, eraldised reservfondi, võetud laenude tasumine, töötasu ja muud ühistu tegevusega seotud kulutused) lähtudes üldkoosoleku poolt kinnitatud majanduskavast, samuti elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu kasutatavate kommunaalteenuste (sh vesi, küte ja sooja vee valmistaine, kanalisatsioon) eest. Korteriühistu põhikirja punkti 3.2 alapunkti 6 kohaselt sihtotstarbeliste maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omandis oleva korteri üldpinna osast maja korterite kogupinda. Hageja poolt 28.10.2015.a menetlusdokumendis esitatud koondtabeli kohaselt on korteriühistu esitanud kostjatele alates jaanuar 2010.a kuni aprill 2013.a osutatud majandamiskulude ja kommunaalteenuste eest arveid kogusummas 4832,90 eurot (ilma viivisteta). Korteriühistu 06.05.2010.a üldkoosoleku protokolli kohaselt on kinnitatud hooldus-ja halduskulude tariif 4,3 kr/m2 ja remondifondi tariif 8,1 kr/m2. 11.06.2010.a arvest nr 1133 nähtub, et arvestatud on hooldus- ja halduskulud 4,30 kr/m2 ja remondifond 8,10 kr/m2 nagu 06.05.2010.a üldkoosolekul on otsustatud. Ka kõigist teistest antud majandusaastal esitatud arvetest nähtuvalt on arvestatud hooldus- ja halduskulud 4,30 kr/m2 ja remondifond 8,10 kr/m2 nagu 06.05.2010.a üldkoosolekul on otsustatud. Seega leidis kohus, et ajavahemikus 11.06.2010.a kuni 09.06.2011.a on arvestatud korteriühistu poolt hooldus- ja halduskulusid vastavalt korteriühistu 06.05.2010.a üldkoosolekul kehtestatud
5(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 tariifidele ja kostjate poolt tehtud etteheited on põhjendamatud. Korteriühistu 05.07.2011.a liikmete korralise üldkoosoleku korduskoosoleku protokolli kohaselt otsustati kinnitada tariifid vastavalt juhatuse tehtud ettepanekule. Korteriühistu majandustegevuse 2011.a eelarve (aastakava) kohaselt on elamu hoolduskulu ühiku hind märgitud 0,018 eurot ja elamu halduskulu hind 0,120 eurot, mis teeb elamu hooldus ja halduskulu ühikuhinnaks 0,138 eurot/m2 (0,018 + 0,120) ning elamu remondifondi ühiku hinnaks 0,517 eurot/m2. Arve nr 983 on esimene arve, mis korteriühistu sai selle otsuse järgi esitada. Arvel on kulurida hooldus, haldus ühiku hinnaks märgitud 0,275 eurot. Seega erineb arvel märgitud ühiku hind väidetavalt otsustatud ühikuhinnast 0,137 ühiku (0,275 - 0,138) võrra, mis kostjate puhul on 9,138 eurot (66,7 m2 × 0,137) erinevus ühes kalendrikuus (kostjate kahjuks). Ka kõigil järgnevatel antud majandusaasta raames esitatud arvetel on märgitud hoolduse ja halduse ühiku hind 0,275 eurot. Seega kogu majandusaasta puhul on arvetel kajastatud hooldus ja halduskulu 109,656 eurot (12 × 9,14) rohkem kui näeb ette 2011.a majandustegevuse eelarve. Arvel nr 983 on kulurida remondifond ühiku hind märgitud 0,517. Seega remondifondi tasu on arvestatud vastavalt 05.07.2011.a liikmete korralise üldkoosolekul vastuvõtud majanduskavale. Korteriühistu 11.07.2012.a liikmete korralise üldkoosoleku korduskoosoleku protokolli kohaselt on kinnitatud tariifid vastavalt ühistu juhatuse tehtud ettepanekule. Korteriühistu majandustegevuse 2012.a eelarve (aastakava) kohaselt on elamu hoolduskulu ühiku hind 0,018 ja elamu halduskulu hind 0,126, mis teeb elamu hooldus ja halduskulu ühikuhinnaks 0,144 eurot (0,018 + 0,126) ja remondifond 0,518 eurot/m2. Arve nr 2826 on esimene arve, mis selle uue otsuse järgi sai esitada. Arvel on kulurida hooldus, haldus ühiku hind märgitud 0,275 eurot. Seega erineb arvel märgitud ühiku hind väidetavalt otsustatud ühikuhinnast 0,131 euro (0,275 - 0,144) võrra, mis kostjate puhul on 8,737 eurot (66,7 m2 × 0,131) erinevus ühes kalendrikuus (kostjate kahjuks). Ka kõigil järgnevatel antud majandusaasta raames esitatud arvetel kuni aprill 2013.a on märgitud hooldus, haldus ühiku hind 0,275 eurot. Seega kogu majandusaasta puhul kuni aprill 2013.a on arvetel kajastatud hooldus ja halduskulu 87,337 (10 × 8,737) eurot rohkem kui näeb ette 2011.a majandustegevuse eelarve. Arvel nr 2826 ja sellele järgnevates arvetes on kulurida remondifond ühiku hinnaks märgitud 0,33 eurot, seega on remondifond tasu arvestatud vähem kui on otsustatud 11.07.2012.a liikmete korralise üldkoosoleku korduskoosolekul. Kostja on vaidlustanud KÜ poolt esitatud arvetes märgitud tasu vee eest. Korteriühistu põhikirja punkti 3.2 alapunkt 6 a) näeb ette, et kommunaalteenuste eest maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse sooja vee valmistamiseks kuluva soojusenergia ja külma vee ning kanalisatsiooni eest tasu arvestamisel mõõturite näitudest, mõõturi puudumisel korteri üldpinnast, kui üldkoosoleku otsusega ei sätestata teisiti. Korteriühistu poolt antud selgituse kohaselt vastavalt seadusele ja kodukorra nõuetele peab korteriomanik tagama sissepääsu oma korterisse ühistu poolt hooldamisele kuuluvate torustike, seadmete ja veemõõtjate tehnilise seisukorra kontrollimiseks ja remondiks, samuti esitama kirjalikult hiljemalt iga kuu viimase kuupäeva seisuga juhatusele oma veemõõtjate näidud. Perioodil 01.01.2010.a - 30.04.2013.a teostati korteri aadressil XXX veekulu arvestus eluruumi üldpinna suuruse järgi kuna kostja I ei võimaldanud kordagi veemõõtjate kontrolli ega esitanud näite ka ise. Kohus märkis, et kostjad ei ole tõendanud, et nad on esitanud korteriühistule veenäite. Kohtule esitatud arvetelt ei nähtu, millal kostjad korteriühistule veenäite on esitanud. Selles tulenevalt ei jäänud korteriühistul muud üle kui määrata kostjatele arvestuslikke näite. Kostjad ei ole esile toonud mõjuvaid põhjuseid, miks nad ei saanud veenäite esitada. Asjaolu, et kostjad ei elanud vaidlusaluses korteris mingi ajaperioodi jooksul ei vabasta neid korteriühistule veenäitude esitamisest. Samuti ei ole kostjad esile toonud, milline oli nende tegelik veetarbimine ning seda, et nad tegelikkuses on tarbinud vee- ja kanalisatsiooniteenuseid väiksemas ulatuses kui arvetele märgitud. Seega on korteriühistu poolt kostjatele esitatud arvetes märgitud veearvestus kohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et korteriühistu poolt
6(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 hageja vastu esitatud majandamiskulude nõue ajavahemiku jaanuar 2010.a kuni aprill 2013.a eest on põhjendatud v.a ajavahemikus juuli 2011.a kuni aprill 2013.a esitatud haldus- ja hoolduskulude arvestus, mida tuleb vähendada 197,026 euro võrra (109,656 + 87,370) ja seega on põhjendatud korteriühistu majandamiskulude nõue summas 4635,87 eurot (4832,90 197,025). Käesolevas asjas on korteriühistu nõudnud kohtu kaudu majandamiskulude võlgnevuse hagejalt sisse. Vaidlust pole selle üle, et eelnimetatud majandamiskulude võlgnevus on tekkinud perioodi eest kui korteriomandi omanikud olid kostjad. Sellisel juhul ei kuulu majandamiskulude tasumata jätmisel võlg kostjate ning hageja poolt tasumisele võrdsetes osades, vaid kohustuse olemusest tulenevalt kuulub võlg kogu ulatuses tasumisele kostjate poolt. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue majandamiskulude hüvitamiseks summas 4635,87 eurot. Seoses viivisenõudega ei ole korteriühistu kuni 13.12.2012.a kostjatele esitatud arvetel märkinud, et ta arvestab viivist tasumata võlgnevuselt. Asja materjalidest nähtuvalt alates 11.01.2013.a esitatud arvetel on hakatatud märkima viivisenõuet. Samas nähtub korteriühistu 11.12.2013.a esitatud hagiavaldusest, et jaanuar 2010.a esitatud arve summas 133,46 eurot tasumise tähtajaga 31.01.2010.a on tähtajast üle päevi 1371 ja on arvestatud viivist summas 128,08 eurot. Seega ei ühti korteriühistu poolt maakohtule esitatud hagiavalduses märgitud viivisearvestus korteriühistu poolt kostjatele esitatud arvetel märgitud viivisearvestusega. Kohus leidis, et korteriühistu poolt tsiviilasjas nr 2-13-55283 esitatud viivise nõue enne 11.01.2013.a esitatud arvete tasumata jätmisega on vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostjatel võis tekkida arusaam, et kuni 11.01.2013.a tasumisele kuuluvate arvete tasumisega viivitamisel hageja neilt viivist ei nõua. Asjaolu, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust tsiviilasjas nr 2-13-55283 viivisenõude osas, ei tähenda, et ta saab selle hüvitamist kostjalt nõuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja viivisenõue kostjate vastu kuni 11.01.2013.a tasumisele kuuluvate arvete tasumisega viivitamise eest. Kuna alates 11.01.2013.a esitatud arvetele on märgitud viivisenõue, siis sellest ajast alates pidi kostjatel tekkida arusaam, et korteriühistu nõuab kostjatelt majandamiskulude maksmisega viivitamisel viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates. Seega on alates 11.01.2013.a esitatud majandamiskulude tasumisega viivitamisel korteriühistu õigustatud nõudma viivist. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks loetud majandamiskulude suurust, on põhjendatud arve nr 130147 tasumisega viivitamisel arvestada viivist 01.02.2013.a 22.11.2013.a ehk 26,28 eurot, arve nr 130247 puhul 01.03.2013.a - 22.11.2013.a 35,44 eurot, arve nr 130347 puhul 01.04.2013.a - 22.11.2013.a 27,24 eurot, arve nr 130447 puhul 01.05.2013.a - 22.11.2013.a 22,74 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli korteriühistu õigustatud nõudma ja kostjad omakorda hagejale hüvitama viivist kokku 111,7 eurot. Seoses tsiviilasjas nr 2-13-55283 hagejalt välja mõistetud korteriühistu menetluskuludega märkis kohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. Käesoleval juhul on kohus 09.12.2014.a ja 21.01.2015.a määrustes tsiviilasjas nr 2-13-55283 hinnanud korteriühistu menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning on välja mõistnud korteriühistu poolt tasutud riigilõivu 475 eurot ja lepingulise esindaja kulu 2340,50 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et kohtu poolt välja mõistetud korteriühistu menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Samas on menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel kohus lähtunud sellest, et korteriühistu hagi hageja vastu kuulus rahuldamisele täies ulatuses. Seega arvestades, et käesolevas asjas leidis kohus, et korteriühistu hagi oleks kuulunud 55% ulatuses rahuldamisele, on põhjendatud korteriühistu menetluskulude nõue 55% ulatuses, s.o 1548,52 eurot. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjad on rikkunud
7(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 poolte vahel 26.03.2013.a sõlmitud asjaõiguslepingu punktist 4.3 ja korteriomandiseaduse § 13 lg-st 1 tulenevat kohustust tasuda korteriühistule XXX, Tallinn asuva korteriomandi majandamisega seotud kulutused. Kuna kostjad ei ole nimetatud kulutusi kandnud, on korteriühistu pöördunud korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 3 alusel nõudega hageja vastu kohtusse. Juhul kui kostjad oleks tähtaegselt ehk kuni 01.05.2013.a tasunud 26.03.2013.a sõlmitud asjaõiguslepingu punktis 4.3 toodud kulusid, poleks ka korteriühistu esitanud hagi hageja vastu majandamiskulude ja viiviste sissenõudmiseks. Kohus leidis, et tõendamist on leidnud hagejale tekkinud kahju summas 6302,09 eurot, mis koosneb korteriühistule tasutud majandamiskuludest 4635,87 eurot, viivistest 117,7 eurot ja menetluskuludest 1548,52 eurot. Põhjuslik seos kostjate tegevuse ja hagejale tekitatud kahju vahel seisneb selles, et kostjad ei ole tähtaegselt tasunud korteriühistule majandamiskulusid ja korteriühistu on sellega seoses esitanud majandamiskulude ja viivise nõudes hagi hageja vastu, mis on rahuldatud. Kuna korteriühistu on nõudega pöördunud kohtusse, on korteriühistul tekkinud menetluskulud, mis on kohtuotsusega hagejalt välja mõistetud. Kostjate apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja menetluskulude väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, jõudes selle tulemusel ebaõige lahendini. Kostjad ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kokkulepped elamuühistuga on asjakohatud ning, et elamuühistule esitatud arved toovad automaatselt kaasa tasumiskohustuse apellantidele. Maakohus ei eita, et kostjatel võiks olla kokkulepe elamuühistu juhatusega eluruumi laiendamiseks ning see toimus kostja I arvelt. Ei ole vaidlust, et kostjad ei saanud väljaehitatud osa omanikuks. Hagejalt nõutakse väljaehitatud osa lammutamist ja üleandmist. Seega tegid kostjad vastavalt kokkuleppele elamuühistuga kulutusi ja ei saanud vastusooritust, kuna neile keelduti erastamast väljaehitatud osa. 2008.a - 2009.a ei nõudnud elamuühistu kommunaalmakseid. Ühistud olid omavahel seotud ning algselt pidi minema elamuühistu juhatuse liige J. Talvis ka korteriühistu juhatusse ning seetõttu tundus kostjatele kokkulepe arvete mittetasumise osas täidetav ja seda kinnitas asjaolu, et kostjatele uus korteriühistu arveid ei saatnud. Maakohus on ebaõigesti jätnud kostjate vastustust välistava asjaoluna kõrvale selle, et paljud arved olid esitatud elamuühistu nimele ning seega tekkis kohustus sellest elamuühistule. Otsusest pole aru saada, kuidas elamuühistu kohustusest sai kostjate kohustus. Korteriühistu pole arveid tühistanud, teinud kreeditarveid ega esitanud uusi arveid kostjate nimele. Jääb arusaamtuks, kuidas kostjad pidid aru saama, et nemad peavad arveid tasuma elamuühistu eest ning mis käitumist oodati elamuühistult. Kuni 2010.a juunini oli elamuühistu ka vastava korteriomandi omanik. Vee osas selgitasid kostjad juba maakohtus, et kuna nad ei elanud seal korteris vaidlusalusel perioodil, ei olnud neil korteriühistule midagi näidata, kuna vett ei tarbitud. Maakohus on leidnud ka ebaõigesti, et menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei pidanud peale hagiavalduse ja kohale ilmumise tegema mitte midagi muud, kuna hagi võeti kohe õigeks ja seega oli ka viivisenõude osas edasine vaidlus perspektiivitu. Maakohus ei hinnanud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust üldse. Muuhulgas oli menetluskulu ka riigilõiv, mis hagi osalisel rahuldamisel oleks samuti jäänud osaliselt hageja kanda. Ka lepingulise esindaja kulu on liialdatud. Advokaat, kes kulutas hagiavalduse koostamiseks üle viie tunni ei tohiks võtta vastuse koostamise eest raha enam kui ühe tunni eest. Ka hagi tagamise taotluse koostamisele ei saanud kuluda enam kui üks tund. Hageja ei esitanud menetluskuludele ka vastuväidet ega üritanud menetluskulusid vähendada. Samuti ei arvestanud maakohus nende menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, mille tõi kaasa hageja tegevus teises tsiviilasjas, mh nt kaaskostjatena kaasamise taotlus, mis oli algusest
8(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 peale õiguslikult perspektiivitu ja põhivõla õigeksvõtt esimeses menetlusdokumendis (mis tõi kaasa asjatut kohtuskäimist). Samuti ei selgu apelleeritavast kohtulahendist, et kohus oleks hinnanud hageja kantud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Hageja poolt 26.04.2016.a esitatud menetluskulude nimekiri sisaldab selgelt liialdatud konsultatsioonikulu, arvestades, et hageja on selle kaasuse ühe korra juba läbi töötanud ja kohtus lahendanud. Materjal ja kõik õiguslikud küsimused olid hageja jaoks tuttavad juba eelmisest kohtuasjast. Samal põhjusel ei saa toimuda ka n-ö esmast nõustamist ega kuluda 3,5 tundi kliendi nõustamisele ja hagi esitamisele. Samuti ei ole õigustatud ka 4,5 tundi, mis kulus kostjate seisukoha analüüsiks. Kostjad ei leia, et nad peaks vastutama hageja menetluskulude eest, mida ta oleks võinud kanda eelnevas kohtuvaidluses korteriühistuga. Kohus rahuldas hagi ka osas, kus kulud olid kohtu hinnangul tõendamata. Kostjad vaidlustasid ka üldkoosoleku toimumised ja selle, et tariifid olid kehtestatud üldkoosoleku poolt. Perioodil 01.01.2010.a – 01.06.2010.a arvete arve nr 225, 378, 529 ja 678 puhul ei tõendanud hageja, et korteriühistu oleks nendes suurustes vastavaid tariife üldkoosolekul vastu võtnud. Kohus aga juhtis hageja tähelepanu korduvalt nimetatud tõendamiskoormusele. Seega jääb arusaamatuks, kuidas kohus ka nende arvete osas kostjatelt kulud välja mõistis. Sellele juhtisid kostjad tähelepanu juba maakohtus. Kohus on arvesse võtnud vaid kahe aasta hooldus- ja halduskulude vahe ning seda olukorras, kus kostjad on vaidlustanud kõik arved st ka kõik arvete read. Kostjad juhtisid maakohtus tähelepanu ka sellistele kirjetele, mille osas puudus kokkulepe (nt fonolukk). Fonoluku osas nt 2012.a – 2013.a küsitakse arvetel nr 2826, 2976, 3126, 121047, 121147, 121247, 130147, 120247 ja 130347 ühiku eest 0,543 eurot, kuigi üldkoosolek on otsustanud 0,48 eurot/korter. Arved on seega 0,57 eurot kostjate kahjuks. Fonoluku osas 2011.a – 2012.a küsitakse arvetel nr 983, 1149, 1302, 1455, 1609, 1761, 1915, 2069, 2221, 2374, 2525 ja 2676 ühiku eest 0,543 eurot kuigi üldkoosolek on otsustanud 0,45 eurot korter. Arved on seega 1,12 eurot kostjate kahjuks. Samuti on arusaamatu, miks peab kohus korteriühistu väiteid mh arvete panemisega postkasti, veenäitude küsimise osas, arvete adresseerimise jms osas usutavaks ja usaldusväärseks, kuigi korteriühistu on asjast huvitatud isik. Hageja on teinud korteriühistuga koostööd ka eelmises vaidluses, millele viitab mh see, et hageja võttis põhivõlanõude kohe õigeks. Võimalik, et hagejale lubati võimalust juurdeehituse omandamiseks. Hageja apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osaliselt ning teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi täies ulatuses ja mõistetakse kostjatelt hageja kasuks välja kokku 10 353,31 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. Kuna kostjad nõustusid asjaõiguslepingus kandma kõik korteriomandiga seotud kulud, ei ole hageja kohustatud kulude põhjendust eraldi kontrollima või kulude põhjendatust tõendama ning hageja pidi maakohtus tõendama ainult kulude seotuse korteriomandiga. Nimetatud seisukohale ei ole maakohus kaevatavas otsuses õiguslikku hinnangut andnud. Maakohus ei ole selgelt põhjendanud, miks pidi hageja tõendama kolmandate isikute suhete asjaolud, millest hagejale ei ole midagi teada ning miks hageja pidi kontrollima korteriühistu arveid. Hagejal ei ole olnud põhjust kahelda korteriühistu väljastatud arvete andmetes. Riigikohus on leidnud, et KÜS § 7 lg 3 loob korteriomandi võõrandaja ja omandaja solidaarse kohustuse, st viidatud sätte alusel võib KÜ nõuda korteriomandi võõrandamise korral võõrandaja tasumata jäänud maksete tasumist nii võõrandajalt kui ka omandajalt. Kõnealuse sätte eesmärk ei ole vabastada korteriomandi võõrandajat tema omanikuks oleku ajal tekkinud võlgnevuse tasumisest, vaid lihtsustada KÜ nõude maksmapanekut olukorras, kus korteriomandi omanik on vahetunud.
9(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 Korteriomanik on KÜ liikmena (KÜS § 5 lg 1) kohustatud täitma KÜS § 13 lg 4 järgi KÜ otsuseid elamu majandamiseks ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude kandmise kohta (RKTKo 3-2-1-48-11). Hageja arvates, tuleb korteriühistu soodustatud võlausaldaja olukorda kohaldada ka uue korteriomanikule endise korteriomaniku suhtes. Pooled korteriomandi võõrandamisel said solidaarvõlgnikeks korteriühistu ees kostjate poolt tasumata jäänud kulude osas. Hageja tasus kõik korteriomandiga seotud võlgnevused korteriühistule. Juhindudes võlaõigusseaduse § 67 lg-st 3 ei pidanud hageja teadma sellest, et korteriühistu arvetes märgitud summad võivad olla mingis osas põhjendamata. Seadus ei kohusta kontrollima nõude arvestust kohustuste üleminekul ning olukorras, kui kohustus läheb üle tähtaja möödumisel lepingu ja seaduse alusel üheaegselt ning tingimuslikult. Maakohus ei ole kohaldanud oma otsuses vastavaid seaduse põhimõtteid kohustuste ülemineku ning solidaarvõlgnike vastuväidete osas. Maakohus tegi otsuses arvutusvea ning õige maakohtu otsuse summa peab olema 6296,09 eurot. Õigesti arvutades tuleb välja, et 4753,57 eurot on mitte 55% korteriühistu nõudest tsiviilasjas nr 2-13-55283, vaid 63%, mis tulemusena annab 1773,80 eurot (2815,50 - 37% = 1773,765). Tsiviilasja nr 2-13-55283 menetluskulude hüvitamisel tuleb arvestada 63%-ga ning mõista kostjatelt välja 1773,80 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et kohtu poolt välja mõistetud korteriühistu menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud, kuid vähendas siiski kulude suurust. Maakohus ei saa teises asjas juba arvestatud ja kooskõlas teise kohtuniku diskretsiooniotsusega juba lahendatud menetluskulude jaotust muuta. Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta, kas kostjad pidid kandma kõik korteriomandiga seotud kulud või ainult põhjendatud. Kohus ei analüüsinud, mida konkreetselt hageja rikkus kostjate ees selleks, et kanda lisakulusid ca 4000 euro ulatuses. Kostjad võtsid lepingu alusel kohustuse hageja ees ning isegi juhul, kui korteriühistu kulud ei ole kostjate jaoks õiglased, peavad kostjad kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega kandma kõik korteriomandiga seotud kulud. Vastustajate seisukoht
7.Nii hageja kui ka kostjad vastustajatena vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning maakohtu otsuse vastaspoole poolt vaidlustatud osas muutmata. Mõlemad pooled palusid menetluskulud jätta vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi 4583,05 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldatakse hagi viidatud suuruses ning millega jaotatakse maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile.
Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebusega seonduvat.
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pooltevahelise kokkuleppe (t I kd lk 51 jj) p-dest 4.1. jj tulenevalt tuli kostjatel kanda kokkulepitud ajahetkeni korteriomandiga seotud kulusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et vastavate kulude kandmise kohustus tähendas seda, et kostjatel lasus kulutuste kandmise kohustus siis, kui korteriomandiga seotud kulud tõepoolest tegelikkuses eksisteerisid, st kostjad ei pidanud maksma mitte igat arvet, mida neile või korteriomandi uuele omanikule korteriomandiga seoses esitati, vaid kostjad pidid kandma üksnes need kulutused, mis tegelikult korteriomandil lasusid. Sellest tulenevalt kontrollis maakohus õigesti seda, kas nõuded, mida hageja käesolevas kohtumenetluses kostjatelt nõuab, olid tegelikult olemas. See, et kostjad väidavad, et nad ei saanud vaidlusaluste majandamiskulude nõuete osas selles menetluses, milles korteriühistu
10(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 kulutused hagejalt sisse nõudis, omapoolseid vastuväiteid esitada, ei anna alust vastavate kulude kostjatelt välja mõistmata jätmiseks, sest kõiki kostjate vastuväiteid saab hinnata käesolevas kohtumenetluses. See, et hageja eelnevas kohtumenetluses majandamiskulude põhivõla nõuded õigeks võttis ja viiviste väljamõistmise osas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, ei tähenda, et kostjad ei võiks käesolevas kohtumenetluses omapoolseid vastuväiteid esitada. See, et hageja väidetavalt ei teadnud, kas nõuded, mida korteriühistu temalt nõuab, on põhjendatud või mitte, ei tähenda, et kostjad peaksid kõikide nõuetega tingimusteta nõustuma. Ringkonnakohus nõustub vastavates küsimustes maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
11.Kuigi kostjad väitsid, et neil oli elamuühistuga kokkulepe, mille kohaselt nad ei pidanud maksma majandamiskulude arveid kuni nende poolt tehtud kulutused on tasaarvestatud, ei saa see vastuväide tingida hagi rahuldamata jätmist. Maakohus tuvastas, et arved esitanud korteriühistu ei ole elamuühistu õigusjärglane. Vastava asjaolu tuvastamist ei ole kostjad apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Vastavat järeldust toetab ka see, et õigusjärglust ei ole maakohtu menetluses tõendatud ning olukord, kus korteriühistu esitas elamuühistule majandamiskulude eest arveid, viitab sellele, et elamuühistu ei saanud olla korteriühistu õigusjärglane, vastasel korral oleks arveid esitatud iseendale. Hagejad ei ole tõendanud ka seda, et nende ja elamuühistu vahel oleks olnud kokkulepe selle kohta, et kostjad ei pea majandamiskulude eest maksma. Isegi kui selline kokkulepe oleks elamuühistu ja kostjate vahel olnud, ei saa see omada mõju korteriomanike ja korteriühistu vahelisele suhtele. See, kui kostjad oleksidki elamuühistuga kokku leppinud, et nad ei pea korteriühistule majandamiskulude eest arveid tasuma, ei tähendaks see seda, et vastav kokkulepe saaks omada õiguslikult negatiivseid tagajärgi kolmanda isiku, korteriühistu suhtes. Korteriühistul on korteriomanike suhtes seadusest tulenev majandamiskulude nõue ning see nõue võiks teoreetiliselt lõppeda siis, kui korteriühistu selleks tahet väljendab. Selliseid asjaolusid ei ole aga käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toodud ega tõendatud.
12.See, et vaidlusalused arved ei olnud adresseeritud kostjate nimele, ei tähenda, et kostjatel ei lasuks majandamiskulude kandmise kohustust. Majandamiskulude kandmise kohustus korteriühistu ees tekib korteriomanikel seaduse alusel ja vastava kohustuse tekkimine ei eelda seda, et korteriühistu peaks korteriomanikele arveid esitama. Sellest, et arved koostati esmalt elamuühistu nimele, ei saanud kostjad järeldada, et korteriühistu oleks kostjate suhtes majandamiskulude nõuetest loobunud. Arvete esitamine kolmanda isiku nimele võib tuleneda paljudest erinevatest asjaoludest, näiteks kolmanda isiku soovist arved ise tasuda vms, kuid kui isik, kellel arvete maksmise kohustust ei ole, arveid siiski kohustatud isiku eest ei tasu, ei vabasta see arvete maksmiseks kohustatud isikut ennast arvete tasumisest. Majandamiskulude kandmise kohustuse tekkimine ei sõltu seega sellest, kas kohe vahetult peale kulu tekkimist koostati ja esitati vastavasisuline arve õige isiku nimele, vaid sellest, kas kõik majandamiskulude tekkimise eeldused on täidetud.
13.Maakohus kontrollis kõikide majandamiskulude arvete põhjendatust ning arutas majandamiskuludega seonduvat pooltega ka kohtuistungil. Kostjate esindaja avaldas 03.12.2015.a kohtuistungil kohtule, et kostjad vaidlevad vastu remondifondi- hooldus- ja halduskuludele (t II kd lk 81). Sellest tegi maakohus õige järelduse, et kontrollida tuleb kõikide arvete viidatud kuluridasid. Seda maakohus ka tegi. Maakohtu ülesanne on luua selgus selles, mille üle pooled vaidlevad ja mille üle pooled ei vaidle. Vaidluse all olevad asjaolud on need, mida tuleb kohtul kontrollida ja mille tuvastamisest või tuvastamata jäämisest asja lahendus sõltuvalt tõendamiskoormise jaotusest sõltub. Kuigi täpset tsiviilkohtumenetluse seadustiku terminoloogiat arvestades tuleks kohtul küsida, kas kostjad võtavad mingid hageja poolt
11(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 esitatud faktiväited, näiteks mingite majandamiskulude nö kuluridade osas omaks ja kas sellest tulenevalt saab lugeda vastavad asjaolud vaidlusvälisteks ja seeläbi kontrollimisele mittekuuluvateks, on maakohus käesoleva tsiviilasja raames ringkonnakohtu hinnangul piisavalt selgesti tuvastanud selle, millised kuluread kostjad kahtluse alla seavad ja milliste kuluridade põhjendatust tuleb kohtul kontrollida. Ringkonnakohus leiab, et kui kostjate esindaja avaldas viidatud kohtuistungil maakohtule, et kostjad vaidlevad vastu remondifondi-, hooldus- ja halduskuludele, võib sellest järeldada, et kontrollida tuli üksnes neid kuluridasid ja muid kuluridasid kui selliseid, kostjad vaidluse alla ei seadnud.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et korteril lasuvaks kuluks tuleb lugeda ka veekulu. Maakohus tuvastas asjas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel õigesti, et vee tarbimist kajastavaid näite tuli esitada igakuiselt, ning et kostjad seda ei teinud, et vee tarbimine jaotati sellest tulenevalt üldveemõõtja ja kõikide korterite veemõõtjate näitude vahet arvestades õigesti, ning et kostjad ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjate tegelik vee tarbimine oleks olnud väiksem. See üldine kostjate väide, et kuna nad vaidlusaluses korteris väidetavalt ei elanud, ei tarbinud nad ka vett, ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Esiteks on tegemist paljasõnalise väitega, teiseks ei saa sellest väitest järeldada, et kostjad kogu vaidlusaluse perioodi jooksul üleüldse korteris ei elanud, et selles korteris ei elanud ka kolmandaid isikuid, ning et korteris üleüldse vett ei tarbitud, neljandaks, korteris mitte elamine ei tähenda, et ei tuleks teatada veemõõtja näite. Samuti ei ole asjas esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjad oleksid korteriühistule teatanud, et nad sellel perioodil, mille osas korteriühistu korteri osas vee tarbimise arveid väljastas, oleksid korteriühistule teatanud, et nad vett ei tarbi ja korteris ei ela. Vee mittetarbimisest oleksid saanud ja pidanud kostjad korteriühistut informeerima igakuiselt.
15.Maakohus asus asjas esitatud tõendite alusel seisukohale, et vaidlusalustes arvetes näidatud kulud on tõendatud. Kostjad vaidlustasid vastavat maakohtu järeldust, tuginedes esmalt sellele, et kostjad vaidlesid hagile tervikuna täies ulatuses vastu ja vaidlustasid väidetavalt kõiki arveid. Eespool asus kohus seisukohale, et kostjad avaldasid kohtuistungil kohtule, et nad vaidlevad arvete puhul vastu konkreetsetele kuluridadele, mille õigsust kohus kontrollis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et selles olukorras ei pidanud maakohus muid kulusid arvetel eraldi kontrollima. Maakohus tuvastas, et 2010nda aasta arvete aluseks olev üldkoosoleku otsus (t II kd lk 110 jj) võeti vastu 06.05.2010.a ning et enne selle vastuvõtist ei saanud see otsus mõju omada. Seda järeldust ei ole menetlusosalised apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et nende arvete, mis esitati enne selle üldkoosoleku tegemist jäävasse perioodi, st arved kuni 2010.a mai eest, aluseks olevad asjaolud ei ole tõendatud (arved nr 225, 378, 529, 678, 982). Kuna kostjad vaidlustasid arvetel üksnes remondi-, hooldus- ja halduskulusid, tuleb viidatud arvetel olevad kuluread maakohtu poolt välja mõistetud summast maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et kuigi eelduslikult koguti ka nendel kuudel raha remondifondi ja kuigi eelduslikult tuli ka nendel kuudel tasuda haldus- ja hoolduskulude eest, ei saa vastavaid kulusid kostjatelt välja mõista, sest ei ole teada, millises summas oli korteriühistu sellel perioodil õigustatud vastavaid summasid nõudma. Viidatud arvetelt nähtub, et hooldus- ja halduskulude eest nõuti 5 krooni m2 eest, samas, kui 2010.a üldkoosolekul otsustati kinnitada hooldus- ja halduskulude tariifiks 4,3 krooni m2 eest. Hageja ei ole tõendanud, et enne 2010.a maikuud olid kinnitatud tariifid suuremad. Kuna arvetes 225, 378, 529, 678 ja 982 on hooldus-, haldus- ja remondifondi maksete summa sama- 533,6 krooni ja arveid, mille osas üldkoosoleku otsust ei ole, on viis, tuleb vastav summa korrutada viiega, so 2668 krooni, st 170,52 eurot. Vastav summa tuleb maakohtu poolt välja mõistetud summast maha arvata.
12(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt välja menetluskulud, mida hageja kandis käesolevale kohtumenetlusele eelnevas kohtumenetluses, mille pooled olid hageja ja korteriühistu. Viidatud eelneva kohtumenetluse raames hages korteriühistu majandamiskulude tasumist hagejalt. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja korteriühistu vahelises kohtumenetluses tekkinud menetluskulude kostjatelt väljamõistmise puhul tuleb kohaldada VÕS § 139 lg-t 1, mille kohaselt tuleb kahju hüvitist vähendada juhul, kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavaldusest ning käesoleva menetluse raames hageja poolt esitatud avaldustest nähtub, et korteriühistu nõudis korduvalt hagejalt võlgnevuse tasumist enne, kui korteriühistu pöördus kohtusse ning hageja võttis koheselt peale seda, kui korteriühistu hageja suhtes kohtusse pöördus, hagi põhivõlanõude osas õigeks. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja oleks saanud tasuda korteriühistule vaidlusaluse võlgnevuse ka enne seda, kui korteriühistu hageja suhtes kohtusse pöördus. Sellega oleks hageja saanud kohtumenetluse raames tekkinud kulusid täielikult vältida. Majandamiskulude nõue läheb korteriomandi võõrandamise korral korteriomandi omandajale seadusest tulenevalt üle. Seega pidi hageja arvestama sellega, et sõltumata sellest, mida hageja ja kostjad omavahel kokku leppisid, läksid kostjate kohustused, mis neil korteriühistu ees olid, hagejale üle ning hagejal tuli vastavad nõuded rahuldada sõltumata sellest, et hageja ja kostjate omavahelises suhtes olid hageja ja kostjad kokku leppinud teisiti. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et see, et korteriühistu hageja suhtes kohtusse pöördus, oli hagejast tulenev asjaolu, mille ärahoidmine oli täielikult hageja mõjusfääris, mille tõttu tuleb VÕS § 139 lg-st 1 tulenevalt vähendada kahju hüvitist nullini, st kostjad ei pea vastutama menetluskulude eest, mis tekkisid sellest, et korteriühistu pöördus hageja suhtes kohtusse. Nendel põhjustel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi hageja ja korteriühistu vahel aset leidnud kohtumenetluse kulude kostjatelt väljamõistmise osas. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebusega seonduvat.
17.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ja kostjate vahelisest kokkuleppe (t I kd lk 51 jj) punktidest 4.1 jj tulenes kostjatele kohustus kanda korteriomandil lasuvad kohustused, st need õigusliku alusega kohustused, mis tegelikult korteriomandil lasusid. Seega ei pidanud kostjad kandma neid kulusid, mida korteriühistu hagejalt nõudis, kuid mille nõudmiseks korteriühistul õiguslikku alust ei olnud. See hageja väide, et tema ei teadnud, kas, millised ja millises ulatuses kulutused põhjendatud on, ei tähenda, et kostjad peaksid hüvitama hagejale ka need nõuded, mida korteriühistu ilma õigusliku aluseta hagejalt nõudis. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
18.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka VÕS § 67 lg 3. Hageja leidis, et kuna ta ei teadnud, et võib esitada korteriühistu nõudele vastuväite, võib ta siiski kostjatelt nõuda kõikide hageja poolt tasutud nõuete hüvitamist. VÕS § 67 lg-te 2 ja 3 sisu on see, et juhul, kui üks solidaarvõlgnikest rahuldab võlausaldaja nõude, st tegeliku, olemasoleva ja õiguspärase nõude, kui see nõue oli olemas, kuid kui sellele nõudele oleks saanud esitada vastuväite (näiteks aegumise vastuväide), võib solidaarvõlgnik siiski nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt hüvitist, kui ta vastuväite esitamise õigusest ei teadnud. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist kirjeldatud olukorraga, sest osas, milles maakohus hagi rahuldamata jättis, korteriühistul nõuet hageja suhtes ei olnud. Teiseks, kõik kostjate poolt esitatud vastuväited, millele kostjad käesoleva kohtumenetluse raames tuginevad, tulenevad arvetest, ja arvetega seotud dokumentidest, mis on vaidlusaluse nõude alus. Seega ei saa öelda, et hageja ei pidanud tutvuma nõude aluseks olevate arvetega. Enne rahalise nõude rahuldamist nõuet kajastavate
13(14)
Tsiviilasi nr 2-14-34750 arvetega tutvumine kuulub tavapärase hoolsuse hulka ja selle järgimata jätmise korral ei saa väita, et hageja ei pidanudki teadma asjaolusid, mis arvetest nähtusid. Käesoleval juhul ei olnud tegemist kohustuse tehingulise ülevõtmisega, vaid kohustuse laienemisega seaduse alusel, seega VÕS § 176 käesoleval juhul ei kohaldu.
19.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ning jaotada maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud vastavalt hagi tegeliku rahuldamise ulatusele. Hageja esitas kostjate suhtes hagi summas 10353,31 eurot. Sellest rahuldatakse nõue 4583,05 euro ulatuses. Seega tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jaotada selliselt, et menetluskuludest 56% jääb hageja kanda ja 44% solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude osas solidaarselt, sest neil oli üks esindaja, samad vastuväited ja kostjate nimel esitati samad menetlusdokumendid.
9.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.