Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Kadri Sullin
Määruse tegemise aeg ja koht
14. märts 2022. a, Tallinn
Haldusasja number
3-22-51
Haldusasi
J. T., A. K., O. S., S. T., R. L., M. N., H. V., T.-M. K., S. N., O. R., I. V., H. T., K. L., E. H., L. M. T. kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 5 alapunkt 2 tühistamiseks osas, milles see sätestab läbipõdemistõendi kehtivuseks 180-päevase tähtaja
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
https://www.riigiteataja.ee/akt/321102021002
2(6)
reetsele esemele ka reguleerida üldkohustuslikuna konkreetset sündmustikku, nt viibimiskeeld või alkoholimüügi keeld konkreetse sündmusega seoses.
Kohus märgib, et see kohtupraktika on valdavalt leidnud rakendamist ennekõike individuaalabstraktsete üldkorralduste korral, kus üldkorraldusega on reguleeritud kindlate isikute suhtes erinevates olukordades toimimine. Analoogia korras märgib kohus seega Riigikohtu praktika pinnalt näidetena, et nii tekib üliõpilasel võimalus vaidlustada õppekorralduseeskirja vastavaid sätteid siis, kui saab mitterahuldava hinde või soovib minna akadeemilisele puhkusele ega pea neid sätteid tingimata vaidlustama kohus ülikooli astudes, kui aluseks olevad faktilised asjaolud ei ole veel tekkinud ega kindla aja jooksul tekkimas. Ka saab maastikukaitsealal viibiv isik vaidlustada kaitseeeskirjas olevaid piiranguid siis, kui talt nende piirangute täitmist nõutakse (nt kohustatakse lõket kustutama), kuivõrd ilmselgelt ei pruugi isikul olla kaitse-eeskirja menetlemisel konkreetse faktiliste asjaolude kogumi tekkimine ettenähtav. Analoogselt võib VV korralduse nr 212, millega kehtestatakse COVID-19-sse nakatunu karantiinikohustus (punkt 1), mõju hakata isikule avalduma alles siis, kui isik saab positiivse testitulemuse ning seda reeglistikku ei pea isik varem vaidlustama. Küll aga kinnistu omanikul samal maa-alal, kellele üldkorralduse vastuvõtmisega hakkavad kehtima kestvad piirangud, võib mõju tekkida kohe ning ta ei saa oodata, kuni haldusorgan tema tähelepanu kohustuse või keelu täitmise vajadusele pöörab (sõidukiga liiklemise keeld vms). Ka planeeringu kui üldkorralduse mõju ja seega kaebetähtaja algus ei hakka kulgema alles siis, kui isik soovib selle alusel (või järgimata) ehitama asuda. Samuti ei tähenda haldusaktis mistahes tähtaja või ajavahemiku määramine, et haldusakti mõju ja kaebetähtaeg algaks alles haldusorgani määratud, sh soodustava tähtaja lõpus. Näiteks: - maksukohustuse määramine, mille täitmise aeg ajatatakse; - 5-aastase tähtaja asemel 2-aastase kehtivusajaga passi väljastamine; - toetuse määramine tingimusel, et see peab olema ära kasutatud 9 kuu jooksul; - ehitusloa alusel ehitamiseks antav tähtaeg või ehitusloas tingimuse sätestamine, et enne hoonele kasutusloa taotlemist peavad olema valminud teed ja kommunikatsioonid. 3(6)
Kõigil neil juhtudel, kui isikule tagajärg võib saabuda alles pikema aja jooksul, peab isik siiski haldusakti vaidlustama kohe selle teatavaks tegemisel, mitte (näidete alusel) maksusumma ajatamise lõppemisel, passi kehtivusaja lõppemisel või kasutusloa taotluse esitamisel. Eeltoodu ei pruugi välistada menetluse uuendamist, aga kaebajad on esitanud üksnes tühistamisnõude. Seega Riigikohtu praktikat mõju ilmnemise kohta tuleb tõlgendada nii, et mõju algab konkreetsest olukorrast, sõltumata sellest, kui pikk on olukorraga seotud ajavahemik (karantiin, läbipõdenuks lugemine) või sellega seotud muu tähtaeg. Mõju oluliseks teguriks on ka see, et haldusaktist tulenev kohustus või keeld ajavahemiku möödumisel rakendub vältimatult, kui muud tegurid ei muutu.
Valitsuse lubaduseks. Piirangute kehtimist vähemalt 10. jaanuarini (mitte lubadust need siis kehtetuks tunnistada) on kajastatud ka valitsuse pressiteates2, korralduse seletuskirjas3 ning ka peaministri poliitilises avalduses4. Ka keskmiselt mõistlikult isikult saab eeldada tutvumist haldusakti endaga, mitte kõrvalise isiku kokkuvõttega – eeltoodut kinnitab ka kohtu igapäevane kogemus uute kaebuste saamisel. Kaebajast tulenevate asjaolude tõttu kaebetähtaja ennistamisel peab tegemist olema ka haldusorgani eksitava tegevusega, kuid hetkel ei nähtu, milline (eksitav) tegevus oleks omistatav Vabariigi Valitsusele. Kohus ei pea põhjendatuks järeldust, et keskmine mõistlik inimene, sh käesolevas asjas kõik 15 kaebajat, tegid oma õiguste riive kohta järelduse üksnes ühe artikli päise alusel, tutvumata artikli sisu või muude allikatega. Ka on üldteada asjaolu, et ajalehtede pealkirjad ja sissejuhatus on kokkuvõtlikud. Ka õigusteadmisteta isik peab kaebetähtaja jooksul veenduma, kas haldusakt võib riivata tema õiguseid ja mis on selle vaidlustamise kord, kasutades vajadusel õigusteadmistega isiku abi. Kohus märgib ka, et mistahes avalikkust kommunikatsioonist koroonaviirusest tingitud piirangute kohta ei ole kohtule teadaolevalt teada antud, et 10. jaanuarist 2022 piirangud lõpetatakse. Pigem on senisest epidemioloogilisest olukorrast nii oktoobris kui ka novembris ilmselge, et piirangud jätkuvad, sh jätkuva delta-tüve laine tõttu ning uue omikroni-tüve lisandumise tõttu, mis ei välista väiksemaid muudatusi. Kohtu nõudmisel esitas kaebaja lepinguline esindaja ka volikirjad, millest nähtub, et 7 kaebajat andis volikirja enda esindamiseks, s.o pöördus õigusteadmistega isiku poole ajavahemikul 24.26.11.2021 või enne seda; veel 5 kaebajat ajavahemikul 28.-30.11.2021 või enne seda, kaks kaebajat 01.12.2021 ja üks veel 06.12.2021. Ka siis, kui kaebajad ei oska korrektselt hinnata, millal tekib üldkorraldusest neile vahetu mõju või kuidas tuleb lugeda korralduses toodut, et piirangud kehtivad vähemalt 10.01.2022, peab seda oma eriteadmistest tulenevalt oskama hinnata õigusteadmistega esindaja. Esindajast tulenevad asjaolud ei ole aga kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Ka ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks asjaolu, et isik algselt soostus haldusakti täitma, kuid ta seda edaspidi täita ei soovi (vt kaebuse p 95). Tegemist võib olla menetluse uuendamise alusega, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud või ilmnevad uued olulised tõendid (HMS § 44 lg 1). Isik peab jõudma haldusakti andmisest 30 päeva jooksul arusaamisele, kas see riivab ülemäära tema õiguseid või mitte ning alles hiljem riive võimalikuks pidamine ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks. Kaebuse lisana on esitatud 14.10.2021 artikkel (kaebuse p 14, kaebuse lisa 3), mis oli seega olemas juba enne kaebajate vaidlustatud korralduse andmist, mistõttu hakkas ka selle osas menetluse uuendamise taotluse esitamise tähtaeg (HMS § 44 lg 3) kulgema hiljemalt VV korralduse kehtima hakkamisest. Kohus märgib, et viitas juba 10.01.2022 kohtunõudes võimalusele esitada kohustamisnõue, sh asjakohasele kohtupraktikale ja sama advokaadi poolt varem esitatud kaebustele, kuid sellist nõuet ei ole esitatud.
https://valitsus.ee/uudised/valitsus-kiitis-heaks-covid-19-uute-kontrollmeetmete-korraldused https://www.riigiteataja.ee/akt/321102021002
https://valitsus.ee/uudised/peaminister-kaja-kallase-poliitiline-avaldus-covid-19-olukorrast-25102021
5(6)
täpsustust tühisuse tuvastamise nõude kohta, jäänud selgesõnaliselt üksnes tühistamisnõude kui tõhusaima nõude juurde (p-d 6 ja 9). Kohus leiab, et tühisuse tuvastamise nõue tuleks ka selle esitamisel tagastada, kuivõrd nõude esitamisel puudub kaebeõigus ja nõudega ei ole võimalik saavutada eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p-d 1 ja 2). HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib esitada tuvastamiskaebuse, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tühisus on haldusakti automaatne kehtetus, s.o haldusakti formaalses või materiaalses osas on põhimõtteline viga, mis välistab haldusakti kehtima hakkamise. Tühisuse alused on loetelud HMS § 63 lg-s 2. Arvestades tühisuse põhimõttelist tähendust, on Riigikohus möönnud tühisuse olemasolu ainult juhul, kui see on ilmselge. Tühisuse ilmselgust tuleb vaadata selle keskmise adressaadi vaatest. Ka keskmise Eesti Vabariigi elaniku arusaama kohaselt ei saa lugeda ühtegi tühisuse alust ilmselgelt olemasolevaks. Õigusringkondades on arutatud selle üle, kas VV poolsed piirangud tuleks kehtestada määruse või korraldusena. Küll aga ei ole see küsimus VV pädevuse kohta HMS § 63 lg 2 p 3 mõttes. Pädevus on haldusorganile antav ülesannete kogum, mida ta siis täidab konkreetsete volituste alusel. Seadusandja on pidanud hetkel vajalikuks, et neid volitusi täidetaks korralduse vormis. Kohus märgib ka, et VV on üheks neist vähestest haldusorganeist, kellele saab seadusandja määrusandlusõiguse anda. Seetõttu ei ole küsimus tühisuse alusena VV pädevuses, kuid arutleda võib üldja üksikakti vaheteo ning selle üle, kas seadusandja on oma kaalutlusõigust halduse tegevuse vormi valikul teostanud põhiseaduslikes raamides. Need küsimused ei ole VV korralduste adressaatide vaates ilmselged, mistõttu tühisuse tuvastamisega kaebajate eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. Käesolevas asjas on ilmselge, et mistahes tühisuse alused puuduvad, mis tähendab nii seda, et tegemist ei ole kaebajate õiguste kaitseks tõhusa nõudega, kui ka seda, et kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Ka HKMS § 41 lg 4 alusel tühisuse tuvastamise nõudelt tühistamisele üleminek nõuab kaebetähtaja järgimist, mille kohus on määruses eelnevalt välistanud. Kohus ei pea HKMSi mõttega kooskõlas olevaks tühisuse tuvastamise nõudest tulenevalt kaebetähtaja kõrvale jätmist ja menetluse läbiviimist olukorras, kus lõpplahenduseks saaks olla vaid tühistamisnõude raames õiguspärasuse kontroll, mis on tühistamisnõude kaebetähtaja ületamise tõttu välistatud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.