2-16-13309/10 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja on sõlminud sõidukite kasutamiseks liisingulepingud nr XXXX ja XXXX (lepingud). Lepingute täitmist tagab XXXX(käendaja) käendus. 04.04.2016 edastas kostja käendajale teate lepingute ülesütlemise kohta, mis põhines asjaolul, et hagejal oli tekkinud kostja ees lepingutest tulenevalt võlg. 24.05.2016 sai käendaja inkassoteenuse osutajalt OÜ-lt Reeborn e-kirja, milles osundati lepingute lõpetamisele ning käendajale tehti ettepanek võtta OÜ-ga Reeborn ühendust, et leppida kokku sõidukite tagastamise üksikasjad. 25.05.2016 saavutasid hageja ja kostja kokkuleppe, mille kohaselt jätkati lepinguid, hagejal tuli tasuda võlgnevus, maksta lepingute ennistustasu ning hüvitada inkassokulu. Kokkuleppes inkassokulude suurust ei käsitletud. 27.06.2016 edastas kostja käendajale ja hagejale nõude hüvitada inkassokuluna 460 eurot (s.o 230 eurot mõlema lepingu kohta). 25.08.2016 esitas hageja kostjale ennetähtaegselt lepingu nr XXXX lõpetamise avalduse. Hageja tasus lepingu nr XXXX järgse inkassovõla summas 230 eurot, et saavutada kostja nõusolek lepingu nr XXXX ennetähtaegseks lõpetamiseks. Hageja leiab, et kostja ei ole õigustatud paarirealise e-kirja eest 460 euro suurust hüvitist nõudma. Kostja vastusest tuleneb, et tagastamisteenust osutati käendajale ja läbirääkimisi peeti käendajaga. Seega juba ainuüksi seetõttu tuleks hageja arvates hagi rahuldada. Kostja ei ole ka tõendanud, et hinnakirja punkti 2.9 oleks hagejale eraldi tutvustatud või selgitatud, seega on tegemist tühise üldtingimusega VÕS § 42 lg 1 järgi. VÕS § 44 järgi saab eeldada, et tüüptingimuste ebamõistlikult kahjustav iseloom kehtib ka hageja suhtes. Hageja tunnistab kompromissi korras lepingu nr XXXX alusel inkassokulu hüvitist 40 eurot. Ülejäänud 190 eurot ning arvestatud viivised 40,56 eurot (kokku 230,56 eurot) soovib hageja kostjalt tagasi saada alusetu rikastumise sätte alusel (VÕS § 1028 lg 1). Lisaks raha tagastamise nõudele on hagejal kostja vastu õiguse tunnustamise nõue. See nõue põhineb asjaolul, et poolte vahel kehtib endiselt leping nr XXXX, mille järgse inkassokulu hüvitamise nõudest pole kostja loobunud. Ka siin tunnistab hageja üksnes kompromissi korras hageja nõuet summas 40 eurot, millest tulenevalt palub tunnustada oma õigust mitte tasuda kostjale lepingu nr XXXX alusel nõutavat inkassokulu hüvitist summas 190 eurot.

Kostja vastus hagile Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõuded on põhjendamata. Kostja selgitab, et saatis 04.04.2016 tavapostiga ning 05.04.2016 e-postiga nii hagejale kui käendajale teatise, milles hoiatas, et loeb lepingud ennetähtaegselt ülesöelduks, kui hageja ei tasu võlgnevust 14 päeva jooksul arvates teatise kättesaamisest. Samuti hoiatas kostja, et lepingute ülesütlemise korral on hagejal kohustus viivitamatult sõidukid kostjale tagastada. Vara viivitamatu tagastamise kohustus lepingute ülesütlemisel tulenes hagejale ka lepingute üldtingimuste punktist 12.4. Hageja sai posti teel saadetud teatise kätte 21.04.2016. Kuna kostjale võlgnevust tähtaegselt ei tasutud ega sõidukeid ei tagastatud, luges kostja 06.05.2016 lepingud ülesöelduks. Hageja ega käendaja ei täitnud kohustust vara vabatahtlikuks tagastamiseks ka peale lepingute ülesütlemist, mistõttu kostja oli sunnitud pöörduma koostööpartneri OÜ Reeborn poole, kes saatis 24.05.2016 käendajale e-kirja teel nõude vara tagastamiseks. Seega valdas hageja/käendaja kostja vara alates lepingute ülesütlemisest 06.05.2016 ilma õigusliku aluseta teadlikult ligi kolme nädala vältel. Arvestades asjaolu, et kostja edastas teatised hoiatusega lepingud üles öelda nii hagejale kui käendajale e-kirjaga juba ka 05.04.2016, siis olid hageja/käendaja teadlikud juba alates e-kirja kättesaamisest, et vara valdus tuleb lepingute lõpetamisel viivitamatult tagastada, kuid vaatamata sellele vara valdust enam kui 1,5 kuu vältel vabatahtlikult kostjale üle ei antud. Sõidukite valdust ei taastatud kostjale ainuüksi seetõttu, et poolte kokkuleppel otsustati lepingud ennistada. Paraku jättis hageja kokkulepitud tähtajaks 13.06.2016 tasumata osaliselt nii võlgnevuse kui tagastusteenuse kulud. Alles peale seda algasid poolte vahel erimeelsused tagastusteenuse suuruse ja põhjendatuse üle. Ei vasta tõele hageja väide selle kohta, et OÜ Reeborn reaalselt vara tagastusteenust ei osutanud. Kostja on ka seisukohal, et üks oluliseid kriteeriume, mille järgi teenuse kulude põhjendatust hinnata, on teenuse tulemuslikkus – antud juhul on tõendatud, et hageja alustas samme võimaliku kokkuleppe saavutamiseks alles peale seda, kui OÜ Reeborn saatis 24.05.2016 käendajale e-kirja. Vara tagastusteenuse eest rakendas kostja antud juhul hinnakirjast madalamat tasu (230 eurot lepingu kohta). Vastavate tasude maksmine oli poolte vahel 25.05.2016 saavutatud kokkuleppe kohaselt lepingute ennistamise eelduseks. Vastavalt lepingute eritingimustele oli viivisemääraks 0,25% päevas ning maksetähtpäevast 06.06.2016 kuni arvete eest täies ulatuses laekumiseni 20.07.2016 arvestas kostja eeltoodud arvetele viivist kokku summas 40,56 eurot. Kostja vaidleb vastu ka hageja nõudele kahju hüvitamiseks summas 630 eurot, mis koosneb hagejale osutatud õigusabiteenuse kuludest. Õigusabiteenust on osutatud käendajale, kes ei ole käesolevas kohtuasjas hagejaks. Tõendamata on ka väidetava kahjusumma suuruse põhjendatus.

TsMS § 405 lg 1 kohaselt kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Muu hulgas võib sellise hagi menetlemisel kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Kohus selgitab, et kuigi TsMS § 405 lg 1 p 9 kohaselt võib kohus lihtmenetluses teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, teeb kohus käesolevas asjas otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud liisinglepingud nr XXXX ja nr XXXX (lepingud), millele kohalduvad hageja tüüptingimused. Hageja esindaja on lepingute kohaselt XXXX(tl 123) ning lepingute täitmist tagab XXXX(käendaja) käendus (tl 13). Lepingu üldtingimuste kohaselt on hinnakiri loetelu liisinguandja poolt osutatavate teenuste eest maksmisele kuuluvatest tasudest, millega saab tutvuda liisinguandja teenindussaalides ja internetis liisinguandja kodulehel www.dnb.ee. Liisinguandjal on õigus teha hinnakirjas igal ajal muudatusi (tl 8). Lepingu üldtingimuste punkti 12.9. kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, eelkõige valduse ülevõtmisega seotud kulud, kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset liisinguandja poolt määratud tähtpäeval, sh kulud, mis on seotud tagastusteenuse osutamisega kolmanda isiku poolt ning liisingueseme transpordiga liisinguandja poolt määratud kohta ja muud liisinguandja poolt kantud lisakulud (tl 12). OÜ Reeborn tõendi kohaselt olid inkassomenetluse toiminguteks päringud registritesse ja isiku taustauuring (tl 114). Pooled ei vaidle selle üle, et: - 04.04.2016 edastas kostja hageja võla tõttu hagejale ning käendajale teate lepingute erakorralise ülesütlemise kohta, kui võlgnevust ei ole tasutud 14 päeva jooksul peale hagejapoolset teatise kättesaamist (tl 14); - liisinguvõtja sai posti teel ülesütlemisteatise kätte 21.04.2016 ning 06.05.2016 luges liisinguandja lepingud ülesöelduks (tl 25); - 24.05.2016 saatis inkassofirma OÜ Reeborn käendajale e-kirja, milles osundati liisingulepingute lõpetamisele ning tehti ettepanek võtta inkassofirmaga ühendust, et leppida kokku sõidukite tagastamise üksikasjad (tl 15,111); - 25.05.2016 saavutasid hageja ja kostja kokkuleppe lepingute jätkamiseks, mille tingimuseks oli muuhulgas inkassokulu hüvitamine; - liisinguandja hinnakirja kohaselt oli liisinguandjal õigus nõuda lepingu rikkumise korral vara otsesesse valdusesse võtmise teenuse eest 240 eurot, millele lisanduvad otsesed kulud (tl 26), kuid kostja rakendas hinnakirjast madalamat tasu 230 eurot lepingu kohta (tl 100);

Hageja varalise kahju hüvitamise nõue summas 630 eurot koosneb hagejale osutatud õigusabiteenuse kuludest. Esmalt hindab kohus, millisele isikule on tagastusteenust osutatud. Hageja leiab, et vastusest ei tulene tagastusteenuse osutamine hagejale, vastusest tuleneb, et tagastamisteenust osutati käendajale ja läbirääkimisi peeti käendajaga. Seega juba ainuüksi seetõttu tuleks hagi rahuldada, kuivõrd kostja on võtnud omaks, et puudub vaidlus asjaolu üle, et OÜ Reeborn 24.05.2016 käendajaga ühendust võttis. Kostja on selgitanud, et lähtuvalt osapoolte vahel väljakujunenud praktikast toimus lepingutest tulenev suhtlus ka enne lepingute ülesütlemist peamiselt käendajaga, seega oli lepingute jätkamise ja/või vara tagastamise üle läbirääkimiste pidamine käendajaga, mitte hageja esindajaga, poolte vahel väljakujunenud tavapärane praktika. Hageja juhatuse liige ning käendaja on kostjale teadaolevalt lähikondsed, lisaks vastutab käendaja lepingutest tulenevate kohustuste eest solidaarselt hagejaga. Asjakohatud on hageja väited selle kohta, et kostja ei pöördunud vara tagastamise nõudega õige isiku poole või et hageja vara tagastamise nõudest ei teadnud – nimetatud kohustus tulenes hagejale muuhulgas ka lepingute üldtingimustest, mille kohaselt on liisinguvõtjal kohustus liisingulepingu ülesütlemise korral lepingu objektiks olev vara tagastada (p 12.4). Veel selgitas kostja, et hageja ega käendaja ei täitnud kohustust vara vabatahtlikuks tagastamiseks ka peale lepingute ülesütlemist, mistõttu kostja oli sunnitud pöörduma koostööpartneri OÜ Reeborn poole, kes saatis käendajale e-kirja teel nõude vara tagastamiseks 24.05.2016. Kostja rõhutab, et alles peale OÜ Reeborn poolt 24.05.2016 nõude saamist võttis käendaja koheselt 25.05.2016 kostjaga ühendust ning avaldas kostjaga peetud läbirääkimiste tulemusena soovi vara mitte tagastada, vaid tasuda võlgnetav summa ja tagastusteenuse kulud hiljemalt 13.06.2016 ning ennistada lepingud ülesütlemisele eelnenud tingimustel. Hageja sellele vastu vaielnud ei ole.

Kohus leiab, et sõltumata asjaolust, et 24.05.2016 on inkassoteenuse osutaja saatnud kirja XXXXle, ei tähenda see tagastusteenuse osutamist käendajale. Tagastusteenus osutati kostjale, mitte käendajale ega hagejale. Kohus märgib, et e-äriregistri andetest nähtuvalt on XXXXolnud hageja juhatuse liige lepingute sõlmimisest kuni 21.07.2015. Lepingu üldtingimuste kohaselt liisinguvõtja kohustub 7 päeva jooksul informeerima liisinguandjat, kui tarbijaks mitteoleva liisinguvõtja puhul toimub muudatus liisinguvõtja juhatuse koosseisus. Kuivõrd vastuväite isiku kohta, kellega tagastusteenuse osutamise osas läbi räägiti, esitas hageja, pidi XXXXtõendama, et on täitnud kostjaga sõlmitud lepingu alusel informeerimiskohustust, et tema volitused hageja esindajana on lõppenud, kuid hageja seda teinud ei ole. Seega, XXXXoli hageja esindajaks tulenevalt lepingutest. Lisaks, VÕS § 25 lg 1 kohaselt lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Kuivõrd kostja suhtlemine hagejaga käendaja vahendusel oli väljakujunenud praktikast, oli hageja kui ka hageja poolt volitatud inkassoteenuse osutaja kohustatud seda praktikat järgima. Asjaõigusseaduse § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. XXXXon hageja seadusliku esindajana lepingutele alla kirjutanud, lisaks tagab XXXXlepingute täitmist käendajana. Kuivõrd hageja ei ole vastu vaielnud, et peale OÜ Reeborn poolt 24.05.2016 nõude saamist võttis XXXXkoheselt 25.05.2016 kostjaga ühendust ning avaldas kostjaga peetud läbirääkimiste tulemusena soovi vara mitte tagastada ning kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostjaga sõlmitud lepingu alusel pidi kostja pöörduma muu isiku poole, siis on kohtu hinnangul tõendatud, et inkassoteenuse osutaja pöördus oma 24.05.2016 e-kirjaga õige isiku poole. Järgnevalt hindab kohus inkassokulude suurust. Hageja peab nõutavat inkassokulu hüvitist 460 eurot ebamõistlikuks. Hageja leiab, et kostja eksitab, väites, et inkassokulud on sama, mis tagastusteenuse kulud. Kostja hinnakiri räägib vara enda valdusesse võtmise teenusest, kuid vara ei võetud hagejalt kostja valdusesse. Võlgnevuse tasumise kokkuleppes ei ole märgitud tagastusteenuse kulude kandmist, vaid käsitletakse inkassokulu. Kostja seevastu leiab, et hageja enda õigusvastane käitumine tingis kostja vajaduse pöörduda vara valduse taastamiseks vastavat professionaalset teenust osutava koostööpartneri poole. Alusetu on hageja väide, et OÜ Reeborn tagastusteenust ei osutanud, kuivõrd sõidukid jäid hageja valdusesse ja kasutusse. OÜ Reeborn on hageja selgituste kohaselt teostanud tavapärased toimingud vara valduse tagastusteenuse osutamise käigus, mis hõlmavad muuhulgas asja materjalidega tutvumist, tegevusplaani koostamist ning nõude vormistamist ja edastamist. Kõik nimetatud toimingud nõuavad ajakulu, nagu iga muu inkasso-, õigusabi või muu sarnase professionaalse teenuse osutaja tegevus asja menetlemisel. Seega mõistavad pooled erinevalt seda, mida mõista käesoleval juhul inkassokulu all ning hageja peab inkassokulu hüvitist 460 eurot ebamõistlikuks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on lepingute üldtingimuste punkti 12.9. kohaselt liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, eelkõige valduse ülevõtmisega seotud kulud, kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset liisinguandja poolt määratud tähtpäeval, sh kulud, mis on seotud tagastusteenuse osutamisega kolmanda isiku poolt ning liisingueseme transpordiga liisinguandja poolt määratud kohta ja muud liisinguandja poolt kantud lisakulud (tl 12). Liisinguandja hinnakirja kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda lepingu rikkumise korral vara otsesesse valdusesse võtmise teenuse eest 240 eurot, millele lisanduvad otsesed kulud (tl 26), kuid kostja rakendas hinnakirjast madalamat tasu 230 eurot lepingu kohta (tl 100).

Pooled ei vaidle selle üle, et 24.05.2016 saatis inkassofirma OÜ Reeborn XXXXe-kirja, milles osundati lepingute lõpetamisele ning tehti ettepanek võtta inkassofirmaga ühendust, et leppida kokku sõidukite tagastamise üksikasjad (tl 15;111). OÜ Reeborn tõendi kohaselt olid inkassomenetluse toiminguteks päringud registritesse ja isiku taustauuring (tl 114). Kostja on edastanud hagejale inkassoteenuse eest arved SI1917734 ja SI1917735, tasumise tähtajaga 06.06.2016, mõlema arve eest summas 230 eurot. Maksetähtpäevast 06.06.2016 kuni arvete tasumiseni 20.07.2016 arvestas kostja eeltoodud arvetele lepingu eritingimustes toodud viivist määras 0,25% päevas (tl 123), kokku summas 40,56 eurot (tl 101). Riigikohus on otsuse 3-2-1-157-14 punktis 13 öelnud, et olukorras, kus liisinguvõtja vaidleb liisinguandja lisakulude nõudele vastu, leides, et need ei ole põhjendatud ega tõendatud, tuleb kohtul lisakulude hüvitamise nõude rahuldamiseks kontrollida, kas iga lisakulu, mille hüvitamist hageja nõuab, on põhjendatud ja tekkis liisingulepingu ülesütlemise tõttu. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas asjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid, et ülesütlemise põhjustasid kostjast tulenevad asjaolud. Kohus leiab, et inkassokulu mõistlikkuse hindamisel tuleb hinnata, mida teenuseosutaja konkreetselt tegi ning milliseid kulutusi ta kandis. VÕS § 39 lg 1 kohaselt tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et lepingute tüüptingimuste punkti 12.9 saab tõlgendada selliselt, et selles on sätestatud hüvitiskohustus nn täisteenuse korral, s.o olukorras, kus inkassofirma võtab liisinguandja volitusel liisinguvõtja valdusest liisingueseme ning annab selle üle liisinguandja valdusesse. Käesolevas asjas OÜ Reeborn täisteenust ei osutanud, kuivõrd sõidukite valdus oli ja jäi hagejale. OÜ Reeborn teenus seisnes e-kirja kirjutamises, kus tehti ettepanek inkassofirmaga ühendust võtta. OÜ Reeborn ei ole põhiteenust osutanud, tema tegevus seisnes ettevalmistava e-kirja koostamises, mistõttu kohtu hinnangul on põhjendatud üksnes ettevalmistavale tegevusele tehtud kulutused. OÜ Reeborn tõendi kohaselt olid inkassomenetluse toiminguteks päringud registritesse ja isiku taustauuring (tl 114). Kohtu hinnangul ei tähenda eeltoodu, et sellest tulenevalt tuleks lepingute tüüptingimuste punkt 12.9 üldse tühiseks lugeda nagu leiab hageja. Hageja on viidanud VÕS § 42 lg 3 p-le 5 ja VÕS §le 44, millede kohaselt eeldatakse, et lepingus on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei leia, et käesolevas asjas saaks lepingute tüüptingimuste punkti 12.9., millest ei nähtugi kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist, pidada tühiseks. Kuivõrd lepingule kohaldub ka hinnakiri, mille kohaselt oli liisinguandjal õigus nõuda lepingu rikkumise korral vara otsesesse valdusesse võtmise teenuse eest 240 eurot, millele lisanduvad otsesed kulud, on mõeldav, et konkreetses asjas on VÕS § 42 lg 3 p 5 säte kohaldatav hageja kasuks, kuid kuna käesolevas asjas ei ole vaidluse all mitte see, kas otsesesse valdusesse võtmise eest on teenuse hind 240 eurot mõistlik, vaid kas 240 eurot on mõistlik ka juhul, kui teenusega otsest valdust ei võetud, siis kohtu hinnangul ei ole hinnakirjas toodud otsesesse valdusesse võtmise tasu suuruse tühiseks lugemine asjassepuutuv. Samuti on paljasõnaline hageja väide, et kostja ei ole tõendanud vastava hinnakirja tutvustamist hagejale. Hageja on kinnitanud lepingus, et on tutvunud lepingu üldtingimustega. Lepingus on märgitud, et lepingu osaks on lepingu üldtingimused (tl 123) ning üldtingimustes, et hinnakirjaga saab tutvuda liisinguandja

teenindussaalides ja internetis liisinguandja kodulehel www.dnb.ee ning et liisinguandjal on õigus teha hinnakirjas igal ajal muudatusi. VÕS § 37 lg 1 kohaselt tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohus nõustub siiski hageja seisukohaga, et käesoleval juhul on tegemist sisuliselt kahju hüvitamise nõudega ning VÕS § 367 lg 4 järgse nõude lahendamisel kuuluvad kohaldamisele kõik varalise kahju hüvitamist reguleerivad põhimõtted. VÕS § 140 lg 1 kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Pooled ei vaidle selle üle, et 24.05.2016 saatis inkassofirma OÜ Reeborn XXXXe-kirja, milles osundati lepingute lõpetamisele ning tehti ettepanek võtta inkassofirmaga ühendust, et leppida kokku sõidukite tagastamise üksikasjad (tl 15,111). OÜ Reeborn tõendi kohaselt olid inkassomenetluse toiminguteks päringud registritesse ja isiku taustauuring (tl 114). Seega, kohtu hinnangul inkassoteenuse osutaja tagastusteenust täies mahus ei osutanud. OÜ Reebok tegi üksnes ettevalmistavad tegevused põhiteenuse osutamiseks. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja võib nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus nõustub ka hageja seisukohaga, et OÜ Reeborn poolt saadetud kiri on oma olemuselt kiri, mis analoogia korras vastab võlausaldaja nõudekirjale ning on põhjendatud käesolevas asjas analoogia korras nõuda sellise sisuga e-kirja väljasaatmise, registritesse tehtud päringute ning taustauuringute eest hüvitist mitte rohkem kui 40 eurot. Kohus ei pea sisuliselt ebaõigeks ega kostja õigusi rikkuvaks käesolevas asjas ettevalmistavate tegevuste eest kulutuste suuruse osas eeltoodud normist juhindumist, arvestades, et põhiteenuse hind tervikuna oleks olnud 230 eurot. Arvestades asjaolu, et hageja jäi kostjale võlgu, inkassofirma poole pöörduti ning ühe kirja OÜ Reeborn siiski kirjutas, on hageja valmis tasuma kostjale inkassokulu hüvitisena 40 eurot mõlema lepingu kohta, kokku 80 eurot. Kohus leiab, et hageja valmisolek tasuda inkassohüvitisena eeltoodud summad vastab kohtu arusaamisele mõistlikust tagastusteenuse tasust käesolevas asjas. Kostja on seisukohal, et üks oluliseid kriteeriume, mille järgi teenuse kulude põhjendatust hinnata, on ka teenuse tulemuslikkus, mis antud juhul on tõendatud. Kohus märgib siiski, et hinnakirja kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda lepingu rikkumise korral vara otsesesse valdusesse võtmise teenuse eest 240 eurot, millele lisanduvad otsesed kulud (tl 26). Seega on hinnakirjas selgelt määratletud, et tasu kuulub maksmisele otsese valduse võtmise ning otseste kulude eest, mistõttu ei saa käesolevas asjas tagastusteenuse kulude põhjendatust hinnata teenuse tulemuslikkuse kaudu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Arvestades, et hageja tasus lepingu nr XXXX alusel inkassokulu hüvitist 230 eurot, mida kohus vähendab 190 euro võrra, rahuldab kohus hageja nõude kostjalt 190 euro väljamõistmiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel. TsMS § 368 lg 1 kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagiavalduse asjaolude kohaselt

hageja õiguse tuvastamise nõue põhineb asjaolul, et poolte vahel kehtib endiselt leping nr XXXX, mille järgse inkassokulu hüvitamise nõudest pole kostja loobunud. Kohus märgib, et ka lepinguga nr XXXX seonduvalt oleks kohtu hinnangul inkassokulu hüvitis eeltoodud samadel põhjendustel põhjendatud 40 euro ulatuses. Kohus märgib, et kostja on edastanud hagejale inkassoteenuse eest arved XXXX ja XXXX, tasumise tähtajaga 06.06.2016, mõlema arve eest summas 230 eurot. Mõlemad arved on kostja kinnitusel tasutud hagejalt lepingu alusel saadud laekumiste arvelt täies ulatuses 20.07.2016 (tl 101, 118,119,121). Seega ei saa kohus tunnustada hageja õigust mitte tasuda kostjale inkassohüvitist lepingu nr XXXX alusel. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude tunnustada hageja õigust mitte tasuda kostjale lepingu nr XXXX alusel nõutavat inkassokulu hüvitist summas 190 eurot, kuivõrd hageja on nimetatud summa tasunud. Hagejal on võimalik liigselt tasutud inkassohüvitis kostjalt tagasi nõuda käesoleva kohtumenetluse väliselt. Vastavalt lepingute eritingimustele oli viivisemääraks 0,25% päevas (tl 123). Kostja on edastanud hagejale tagastusteenuse tasumiseks arved XXXX ja XXXX, tasumise tähtajaga 06.06.2016, mõlema arve eest summas 230 eurot. Mõlemad arved on tasutud hagejalt lepingu alusel saadud laekumiste arvelt täies ulatuses 20.07.2016. Maksetähtpäevast 06.06.2016 kuni arvete eest täies ulatuses laekumiseni 20.07.2016 arvestas kostja eeltoodud arvetele viivist kokku summas 40,56 eurot. Kuivõrd kohus vähendab viivisearvestusele kuuluvat inkassohüvitist 380 euro võrra, on põhjendatud kostja viivisearvestus 0,25% päevas summalt 80 eurot perioodi eest 06.06.201620.07.2016 (45 päeva) kokku 9 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude viivistena tasutud 31,26 euro kostjalt väljamõistmiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel ning jätab sellesisulise nõude rahuldamata 9,3 euro ulatuses. Arvestades, et kohus rahuldab hageja nõude kostjalt 190 euro väljamõistmiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel ning lisaks viivistena tasutud 31,26 euro kostjalt väljamõistmiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel, rahuldab kohus hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel kokku summas 221,26 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel 9 euro ja 30 sendi ulatuses. Lisaks eeltoodud nõuetele on hageja esitanud ka varalise kahju hüvitamise nõude summas 630 eurot. Nimetatud summa koosneb seoses inkassokulude vaidlusega hagejale osutatud õigusabiteenuse kuludest. Hageja osundab, et vajadus õigusteenuse järele oli vältimatu. XXXXja XXXXOÜ seaduslik esindaja ei oma õiguslikku haridust, kostjal seevastu on olemas terve õigusteenuse osakond, kes kostja seisukohti kaitseb ja kujundab. Lisaks on oluline, et vaidluses oli vältimatult vajalik selgitada välja ka see, kas kostja nõue on õiguspärane, mis eeldas nõude asjaolude väljaselgitamist ning seaduse ja kohtupraktika tundmist. Seda ei oleks hageja ega XXXXise olnud võimeline tegema. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kuivõrd kostja järjepidevalt keeldus oma põhjendamatut nõuet kompromissi korras vähendama, asetas ta hageja olukorda, kus tal tuli teha järjest uusi kulutusi õigusabile oma õiguste kaitsel. Kostja leiab, et õigusabiteenust on osutatud käendajale, kes ei ole käesolevas kohtuasjas hagejaks. Seega on tõendamata, et hagejale on õigusabiteenuse osutamisega seoses kahju tekkinud, mistõttu kostja palub jätta rahuldamata hageja nõude kahju hüvitamiseks summas 630 eurot. Kohus märgib, et hageja on selgitanud, et kulude spetsifikatsioonis on viide õigusabi osutamisele XXXX(tl 85) inimlik eksitus. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud täiendavalt õigusteenuse spetsifikatsiooni viitega hagejale osutatud õigusabile ning kuivõrd asjaoludest nähtuvalt on hageja poolt vaidlusega seotud isikuks olnud XXXX, leiab kohus, et õigusabi spetsifikatsioonis loetletud õigusteenus on osutatud samaaegselt hagejale ja käendajale.

Riigikohtu lahendi 3-2-1-19-13 järgi kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses (p 12). Kohus leiab, et hageja poolt õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik. Riigikohtu lahendi 3-2-1-138-10 järgi professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik. Hagejale osutati hagiavalduse kohaselt õigusteenust hinnaga 120 + k/m eurot iga tunni eest. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et Riigikohtu järjepidevat praktikat (vt lahendid nr 3-2-1-92-13; 3-2-1-93-13; 3-2-1-115-13; 3-2-1-145-13; 3-2-1-98-13) arvestades on õigusteenuse hind 120 eurot + k/m iga tunni eest kohtumenetluses peetud mõistliku suurusega tasuks. Seda arvestades võib eeldada, et samas suuruses tasu on mõistlik ka kohtueelselt kantud õigusteenuse puhul, kuivõrd õigusteenuse osutamise koht (kohtumenetlus või väljapool) ei oma kvalitatiivset tähendust. Kohus märgib siiski, et Riigikohtu lahendi 3-2-1-138-10 järgi hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses tulenevalt TsMS § 174 lg-st 7 (kehtiva seaduse kohaselt TsMS § 174 lg 11) kahjuhüvitisena nõuda ei saa, vaid need saab esitada sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-163-10, p 12). Hageja tõendab kulude kandmist töö spetsifikatsiooniga (tl 85), millest nähtub õigusteenuse osutamine 16 tunni ja 12 minuti ulatuses kokku summas 1 970 eurot, kuid üksnes osaliselt, täpsustamata osas, on osutatud teenus seotud käesoleva vaidluse asjaoludega, hageja nõude kohaselt 630 euro ulatuses. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et nimetatud summa koosneb seoses inkassokulude vaidlusega hagejale osutatud õigusabiteenuse kuludest. Kohus märgib, et spetsifikatsioonist ei nähtu selgelt, millised tegevused täpselt on seotud käesoleva vaidluse asjaoludega, kuid nähtub selgelt, et hagiavalduse koostamisel on osutatud õigusteenust 610 euro eest ning muud käesoleva tsiviilvaidlusega seotud õigusteenust vähemalt 20 euro eest. TsMS § 174 lg 11 kohaselt menetlusosaline ei või käesoleva seadustiku kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise väliselt ega selle käigus määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Kuivõrd hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena nõuda ei saa, rahuldab kohus hageja kahjuhüvitise nõude tulenevalt osutatud muust õigusabiteenusest seonduvalt lepingute inkassohüvitistega 20 euro ulatuses. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude kahju hüvitamiseks 610 euro ulatuses. Kohus märgib täiendavalt, et hageja palub oma 05.12.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis võtta tõendina asja materjalide juurde e-kirjavahetuse kostja esindaja XXXX, kuivõrd sellest nähtub, et summade tasumist nõuti hagejalt enne arvete väljastamist. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Kohus ei võta hageja tõendina vastu e-kirjavahetust kostja esindaja XXXX, kuivõrd kohtu hinnangul tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada.

Menetluskulud TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt kohtule 05.12.2016 esitatud menetlusdokumendis palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud vastavalt 21.10.2016 lisatud spetsifikatsioonile, samuti tasutud riigilõiv. Kuivõrd hageja ei ole 21.10.2016 kohtule menetluskulude spetsifikatsiooni esitanud, lähtub kohus hageja poolt koos hagiavaldusega esitatud menetluskulude spetsifikatsioonist (tl 85). Kostja leiab, et arvestades vaidluse keerukust ning nõuete suurust, on põhjendamatu kanda õigusabikulusid, mis ületavad vaidlusaluste nõuete summat. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 200 eurot (tl 86) ning vastavalt hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõudele ning menetluskulude nimekirjale hageja lepingulise esindaja kulu summas 630 eurot (tl 4-5; 85), millest kohus on kahju hüvitisena rahuldanud 20 eurot. Hageja lepinguline esindaja on hagejale osutanud õigusabi hagi koostamise, vajaliku kohtupraktika väljaselgitamise ning materjalide komplekteerimise eest 5 tunni ja 1 minuti ulatuses kokku 610 euro (käibemaksuta) eest. Hageja esindaja tasumäär on 120 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks ning kohus peab hageja esindaja tunnitasu määra põhjendatuks. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud advokaadi tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). 14. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 tehtud määruses luges kolleegium tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti (käibemaksuga). Riigikohus on lahendis 32-1-115-13 p 25 asunud seisukohale, et üldjuhul ei saa põhjendatud ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus asub seisukohale, et hageja esindaja tunnitasu määr on põhjendatud, kuivõrd ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul on riigilõivu puhul tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka esinduse raames 11.08.2016 tehtud toimingud ning toimingutele kulunud aeg. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskuluks käibemaksuta õigusabikulu summas 610 eurot ning riigilõiv summas 200 eurot, kokku rahuldab kohus hageja menetluskulude hüvitamise nõude 810 euro ulatuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ning arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid, on kohtu hinnangul põhjendatud, et pooled kannavad hageja menetluskulud võrdsetes osades ning kostja menetluskulud jäävad kostja enda kanda. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul võimalik hageja menetluskulude võrdse jaotamise põhjendamiseks kasutada VÕS § 139 lõike 1 analoogiat, mille kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Inkassohüvitise suuruse vaidluse tingis lepingute rikkumine hageja poolt, mistõttu on kohtu hinnangul põhjendatud jätta hageja menetluskulud võrdsetes osades mõlema poole kanda. Hagejal oli võimalik vältida kahju tekkimist, täites lepinguid ja selle