Välja mõista KÕ-lt Abix Finance OÜ kasuks viivis põhivõlalt (s.o 909,88 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.12.2015 kuni põhivõla tasumiseni.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 12 % ulatuses Abix Finance OÜ kanda ja 88 % ulatuses KÕ kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Abix Finance OÜ (hageja) esitas 15.12.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse KÕ (kostja) vastu alusetult saadud 1038,88 euro tagastamiseks, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 218,44 eurot ja edasiulatuvalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 02.04.2013 Antifire Tuleohutuslahendused OÜ (tööandja) ja kostja töövaidluskomisjoni istungil töölepingu lõpetamise kokkuleppe, mille punktide 2 ja 5 alusel kohustus tööandja maksma kostjale kompensatsiooni 4300 eurot 10 päeva jooksul alates kokkuleppe sõlmimisest. 13.04.2013 kandis tööandja kostja arvelduskontole 4300 eurot. Väljamõistetud hüvitiselt tuli seaduse järgi esmalt maha arvata tulumaks 866,88 eurot, töötuskindlustusmakse 86 eurot ning kohustusliku kogumispensioni makse 86 eurot. Seega oleks tööandja pidanud väljamõistetud hüvitisest maha arvama kostja maksukohustused ning tegema ülekande summas 3261,12 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja 1038,88 euro ulatuses alusetult rikastunud. 22.04.2013 loovutas tööandja nõude hagejale. Hageja saatis kostjale 20.05.2013 nõudekirja võlgnevuse sissenõudmiseks, mille kostja sai kätte 21.05.2013. Hageja arvestab nõudelt viivist alates 22.05.2013.
3.20.01.2016 seisukohas täpsustas hageja, et töövaidluskomisjonile esitatakse nõuded brutosummana. Töövaidluses oli kostja rahaline nõue summas 5073,81 eurot. Kui pooled oleks käsitlenud 4300 eurot netosummana, oleks kompromissi brutosumma olnud 600 eurot rohkem kui töövaidluskomisjonile esitatud nõue. 2015 novembris kostjaga peetud ekirjavahetuses on kostja ka ise märkinud, et tegemist on brutosummaga. 09.02.2016 seisukohas leidis hageja, et kostjal ei ole tööandja vastu leppetrahvi nõuet. Ülekande tegemisega viivitati üks päev ning leppetrahvi nõudmine on ebamõistlik. 16.02.2016 kohtuistungil taotles hageja alternatiivselt leppetrahvi vähendamist nullini või arvestada viivitatud päeva eest seadusjärgset viivist. Hageja leidis, et leppetrahv on kokku lepitud mitterahalise kohustuse täitmise eest ning selle mõte ei olnud sanktsioneerida kompensatsioonisumma maksmisega viivitamist. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled leppisid kokku kompensatsioonis 4300 eurot netosummana. Kokkuleppest ei nähtu, et hüvitise summast
tuleks maha arvata hageja poolt nimetatud maksed. Iga mõistlik inimene saab aru, et tegemist on netosummaga. Ka tööandja ise tõlgendas summat algselt netosummana. Hageja 20.05.2013 kirja ei ole kostja saanud.
5.Lisaks rikkus tööandja poolte vahelist kokkulepet, jättes kompensatsioonisumma tähtaegselt maksmata. Seega on kostjal hageja vastu leppetrahvi nõue 12 900 eurot. Hagi tuleb rahuldamata jätta isegi juhul, kui käsitleda kokkulepitud summat brutosummana. Enammakstud summa tuleb sellisel juhul lugeda leppetrahvi osaliseks maksmiseks. Kui hageja nõue kuulub rahuldamisele, siis kostja tasaarvestab selle leppetrahvi nõudega. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 11.03.2016 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1202,40 eurot.
7.Maakohtu otsuse kohaselt puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Töövaidluskomisjoni istungil 02.04.2013 sõlmisid tööandja ja kostja kokkuleppe, mille p-i 2 järgi tööandja maksab kompensatsiooni 4300 eurot; - 13.04.2013 kandis tööandja kostja arvelduskontole 4300 eurot; - 22.04.2013 elektronkirjaga nõudis tööandja kostjalt enamsaadud 1038,88 euro tagastamist; - 22.05.2013 esitas kostja tööandjale leppetrahvi nõude summas 12 900 eurot; - 22.04.2013 loovutas tööandja nõude kostja vastu hagejale; - 20.05.2013 esitas hageja kostjale nõudekirja enamsaadu tagastamiseks.
8.Kohus leidis, et kostja on tõendanud, et hageja pidi kokkuleppe sõlmimisel teadma, et hüvitis on netosumma. Hageja, keda esindas kokkuleppe sõlmimise juures juhatuse liige ja vandeadvokaat, ei juhtinud kostja tähelepanu erineva hüvitise summa tõlgendamise võimalusele. Asjaolu, et töövaidluskomisjoni esitatakse hüvitise nõue ja töölepingus on tavaliselt töötasu brutosummana, ei tähenda automaatselt, et kokku lepiti hüvitis brutosummana. Kui juhatuse liige AN andis raamatupidamisele korralduse hüvitise väljamaksmiseks, siis käsitles nii raamatupidaja kui AN summat netosummana. Tunnistaja AN ei mäleta läbirääkimiste pidamist ega hüvitise suuruse koosnemise täpsemaid asjaolusid. Kostja ütluste kohaselt oli läbirääkimiste aluseks nelja kuu töötasu 4800 eurot, mis oli suurem töövaidluskomisjoni menetluses olevast nõudest. Suurema hüvitise tingis asjaolu, et kokkulepe oli konfidentsiaalne, töötaja ei tohtinud esitada täiendavaid avaldusi tööandja suhtes ning see sisaldas töötaja õigusabikulude hüvitist. Kostja on vande all seletanud, et tema sai aru, et hüvitis 4300 on summa, mis kantakse tema pangakontole. Käesoleval juhul on kostja esitanud tõendid kokkuleppe tõlgendamiseks. Selleks on kostja vande all antud seletus, mis haakub muu objektiivse tõendiga - tööandja kandis kostja pangakontole 4300 eurot. Seega ei piisa üksnes hageja paljasõnalisest vastuväitest, vaid hagejal tulnuks omakorda tõendada, et poolte tahe oli kokku leppida hüvitises brutosummana. Tunnistaja AN ei mäletanud, kuidas jõuti hüvitise suuruses kokkuleppele. Kohtu hinnangul ei saa hüvitise sisu kitsalt tõlgendada ja lähtuda sellest, et kokkulepitud summa oli töövaidluskomisjoni esitatud nõudest netosummana suurem ning töövaidluskomisjonis kantud menetluskulusid ei hüvitata. Poolte kokkulepe võib lisaks esitatud nõuetele hõlmata ka täiendavaid nõudeid. Ka see kokkulepe hõlmab täiendavalt konkurentsipiirangu kaotamist ja leppetrahvi. Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) ei piira kokkuleppe sõlmimist üksnes töövaidluskomisjoni esitatud nõude raames. Kohus luges põhjendatuks, et kostja mõistis hüvitist netosummana ning selliselt
pidi sellest aru saama ka tööandja. Kohus leidis, et hagejal ei ole kostja vastu alusetult saadu tagastamise nõuet. Sellest tulenevalt ei ole kostja ka kohustuse täitmisega viivituses. Kuna nõue ei kuulu rahuldamisele, ei pea kohus hindama kostja alternatiivselt esitatud tasaarvestust.
9.TsMS § 162 lg 1 järgi jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud summas 1555,20 eurot käibemaksuga, s.o 10,8 tundi, tunnitasu suurusega 120 eurot (käibemaksuta). Kohus nõustus kõigi kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud toimingutega, v.a nõupidamine kliendiga, kohtuistungi ettevalmistamine ja menetluskulude nimekirja koostamine. Kohus leidis, et kokku on põhjendatud ajakulu 8,35 tundi, ehk 1202,40 eurot (sh käibemaks). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.11.04.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 11.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldatakse või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
11.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus arvesse võtmata hageja poolt esitatud tõendid ja väited ning tegi otsuse tuginedes ainult kostja poolt esitatud väidetele. Jälgitav ei ole kohtu põhistus, millele tuginedes leidis kohus, et kostja on tõendanud, et hageja pidi kokkuleppe sõlmimisel teadma, et hüvitis on netosummas. Kohus märkis otsuses, et kokkuleppe sõlmimisel oli hageja esindatud lisaks juhatuse liikmele vandeadvokaadi vahendusel, põhjendades sellega, miks oleks mõistlik inimene pidanud käsitlema hüvitist netosummana. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud asjaolu, et ka kostjat esindas kokkuleppe sõlmimisel lepinguline esindaja (advokaat) ning samuti asjaolu, miks oleksid pidanud pooled töövaidluses käsitlema hüvitist netosummana, samas kui iga mõistlik inimene käsitleks hüvitist brutosummana. Hageja esitas asjas nii kirjalikud tõendid, kui maakohtu istungil tööandja poolt antud suulised ütlused selle kohta, et kokkuleppes kajastatud 4300 eurot on brutosumma ja brutosummana on seda mõistnud ja käsitlenud ka kostja ise.
12.Maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata hageja poolt avaldatu, et tööandjal on seadusest tulenev maksukohustus. Netosummas hüvitise maksmine oleks olnud tööandjale rahaliselt palju koormavam, kui hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse omaksvõtt. Hageja hinnangul ei saa mõistlikult eeldada, et töövaidluse pooled sõlmivad kokkuleppe, millega kaasneb tööandja jaoks rahaliselt suurem kulu, kui oleks kaasnenud siis, kui töövaidluskomisjon oleks töötaja avalduse tervikuna rahuldanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka 20.01.2016 seisukohas avaldatu, millest nähtub tööandja tegelik arusaam kokkuleppest, kuna ta deklareeris raamatupidamises hüvitise 4300 eurot brutosummana. Maakohus jättis tähelepanuta ka käesolevas vaidluses kõige olulisemaks tõendiks olnud kostjaga peetud e-kirjavahetuse novembris 2015, kus kostja ise märgib, et hüvitise 4300 eurot näol on tegemist brutosummana. Vastus apellatsioonkaebusele
13.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
14.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele samuti osaliselt.
15.TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud normi rikkunud, kuna ei ole hinnanud igakülgselt kõiki tõendeid, mille tõttu jõudis ebaõigele järeldusele, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.
16.Tööandja ning kostja sõlmisid 02.04.2013 kokkuleppe, et tööandja maksab kostjale kompensatsioonina 4300 eurot. Töövaidluskomisjoni 09.04.2013 otsusega mõisteti tööandjalt kostja kasuks välja kompensatsioon summas 4300 eurot. Kokkuleppes ega töövaidluskomisjoni otsuses ei ole märgitud, kas tegemist on neto- või brutosummaga. Kolleegiumi arvates saab üldjuhul eeldada, et tööandja poolt töötajale makstavad summad on brutosummad. Nii tuleneb tulumaksuseaduse § 13 lõikest 1, et tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale. Töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 1 p 1 järgi makstakse töötuskindlustusmakset kindlustatule makstud töötasult, palgalt ja muudelt tasudelt. Kogumispensionide seaduse § 7 lg-st 1 ja sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-st 1 tuleneb, et töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt peab tasuma kohustuslikku kogumispensioni makset.
17.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub ka tõendeid kogumis hinnates, et 4300 eurot on brutosumma. Tunnistajana ülekuulatud AN (tööandja juhatuse liige) ütluste kohaselt oli tegemist brutosummaga. Seda, et tööandja tõlgendas kompensatsioonisummat brutosummana kinnitavad ka tööandja raamatupidamises kajastatud kontrollaruanne ning Maksu- ja Tolliametile esitatud deklaratsioon, milles tööandja käsitles 4300 eurot brutosummana (tl 60, 61). Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kostjale 4300 euro ülekandmisega tunnistas tööandja, et tegemist on netosummaga. Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli kokkulepitud summa puhul tegemist netosummaga. Kolleegiumi hinnangul on kostja seletus aga vastuolus tema 30.11.2015 e-kirjaga, kus ta märgib, et ta sõlmis 02.04.2013 kokkuleppe, mille kohaselt kohustus tööandja temale maksma kompensatsioonina 4300 eurot, mis maksukohustuse maha kandmisel oleks 3261,12 eurot. Kostja lisas e-kirjas, et temale kantud summa sisaldab ka mõistliku osa leppetrahvist, kuna tööandja hilines kompensatsiooni tasumisega. Ringkonnakohtu hinnangul järeldub sellest, et kohtueelselt tõlgendas ka kostja ise kompensatsioonisummat brutosummana. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kolleegiumi arvates on eeltoodud tõenditega tõendatud, et poolte tahte kohaselt oli 4300 eurot brutosumma.
18.Kuna 4300 eurot on brutosumma, siis oleks tööandja, enne ülekande tegemist, pidanud sellest esmalt maha arvama tulumaksu, töötuskindlustuse makse ja kogumispensioni makse. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 4300 eurot brutosummana on 3261,12 eurot netosummana. Seega kandis tööandja kostjale 1038,88 eurot enam üle. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. 22.04.2013 on tööandja oma nõude kostja vastu
loovutanud hagejale. Sellest tulenevalt on hageja õigustatud nõudma kostjalt 1038,88 euro tagastamist.
19.Tööandja kohustus tasuma kostjale kompensatsiooni 10 päeva jooksul alates 02.04.2013 kokkuleppe sõlmimisest. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja tegi makse ühepäevase hilinemisega. Tööandja ja kostja leppisid kokku, et kokkuleppest tulenevate kohustuste rikkumise korral kohustub rikkunud pool tasuma teisele poolele leppetrahvi 12 900 eurot. Kostja on menetluses esitanud tasaarvestusavalduse, millega on tasaarvestanud leppetrahvinõude hageja nõudega. VÕS § 171 lg 3 p 2 sätestab, et võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Kuna tööandja pidi kompensatsioonisumma kostjale üle kandma 12.04.2013, kuid tegi seda 13.04.2013, siis muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks rikkumise hetkest, s.o alates 13.04.2013. Seega ei muutunud võlgniku nõue loovutatud nõudest hiljem sissenõutavaks ning kostja võis teha hagejale tasaarvestusavalduse.
20.Hageja on palunud vähendada leppetrahvi suurust. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium leiab, et hageja rikkumist arvestades on kostja nõutud leppetrahv ebamõistlikult suur. Esiteks hilines tööandja maksega ainult üks päev ning kostja ei ole väitnud, et sellest viivitusest tekkis talle kahju. Teiseks tuleb arvestada, et leppetrahviga ei tagatud üksnes kompensatsiooni maksmise kohustust. Kokkuleppes sisaldus mitmeid teisi kohustusi ning leppetrahviga tagati ka neid kohustusi. Leppetrahvi ebamõistlikku suurust kinnitab ka see, et viivituse tekkimise ajal oli seadusest tulenev viivis 3261,12 euro suuruse maksega hilinemisel üks päev 69 senti. Sellest tulenevalt peab kolleegium mõistlikuks leppetrahvi suuruseks 1% 12 900 eurost, s.o 129 eurot.
21.VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestades kostja nõude summas 129 eurot hageja nõudega summas 1038,88 eurot, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 909,88 eurot.
22.Hageja on palunud kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise alates 22.05.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni (15.12.2015) kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Tööandja nõudis kostjalt raha tagastamist 22.04.2013 e-kirjas (t lk 21). Kostja vastusest hagiavaldusele nähtub, et ta on selle e-kirja kätte saanud (t lk 44). Seega saaks hageja viivist nõuda alates 23.04.2013, kuid ta on seda teinud alates 22.05.2013. VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis summalt 909,88 eurot perioodi 22.05.2013 – 15.12.2015 eest on 192,35 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt alates 16.12.2015 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus
23.Arvestades, et nii hagi kui apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 12 % ulatuses hageja kanda ja 88 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).
24.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.