A.M. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 10.12.2020 otsuse nr 4.2-1/10467-1 ning Politsei- ja Piirivalveameti 15.01.2021 vaideotsuse nr 4.2-1/83-2 tühistamise-, samuti sundvõõrandatava relva ümberhindamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – A.M.; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 10.12.2020 otsus nr 4.2-1/10467-1, samuti Politsei- ja Piirivalveameti 15.01.2021 vaideotsus nr 4.2-1/83-2;
2.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebajale kuuluva sundvõõrandatava relva ja laskemoona osas määratava hüvitise suuruse küsimust uuesti läbi vaatama;
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskuluna välja 15 eurot
Edasikaebamise kord
kaebaja
kasuks
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 19.11.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur väljastas 19.02.2004 R. M. relvaloa nr RL028616 kehtivusega 20.02.2009, mille alusel oli tal õigus enese ja vara kaitse otstarbel omada ja kanda vintraudset püstolit CZ-75 kaliiber 9x19 nr A0909. R. M. suri 16.05.2007 ja tema relvaluba
tunnistati kehtetuks ning relv ja laskemoon võeti 15.06.2007 relva ja laskemoona üleandmisevastusvõtmise aktiga nr 112-07 politseisse hoiule. Pärimisregistri andmetel on R. M. pärijaks A.M.
2.Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 26.11.2020 relva ja laskemoona sundvõõrandamise komisjoni aktiga nr 4.3-4/1776-1 määrati relva ja laskemoona eest hüvitis 25 eurot. PPA Põhja prefektuur sundvõõrandas 10.12.2020 otsusega 4.2-1/10467-1 R. M. kuulunud püstoli CZ-75, kaliiber 9x19, nr A0909 ja laskemoona (padrunid 13 tk, kaliiber 9x19) otsustades maksta A.M.le hüvitisena 25 eurot.
3.R. M. pärija A.M. esitas 05.01.2021 sundvõõrandamise otsuse peale vastava vaide. Politsei- ja Piirivalveamet pakkus seejärel A.M.le võimalust pärandiks saadud relva võõrandamiseks. A.M. teatas 07.01.2021 e-kirjas, et talle tekitab rahulolematust mitte hüvitis kui selline vaid hüvitise väljakujunemise põhjendused ja seadustes määratud protseduuri rikkumine. Politsei- ja Piirivalveamet hindas 14.01.2021 aktiga sundvõõrandamisele kuuluva relva hüvitise suurust uuesti ning hüvitise suuruseks määrati 75 eurot.
4.Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas 15.01.2021 vaideotsusega nr 4.2-1/83-2 PPA Põhja prefektuuri 10.12.2020 otsuse nr 4.2-1/10467-1 punkt 2.4.2 kehtetuks ning määras R. M. kuulunud tulirelva ja laskemoona eest hüvitisena 75 eurot.
5.A. M. esitas 08.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Politsei- ja Piirivalveameti 15.01.2021 vaideotsusega nr 4.2-1/83-2.
6.Tallinna Halduskohtu 03.03.2021 määrusega jäeti kaebus käiguta. Eelkõige oli kaebajal vaja täpsustada kaebuse nõuet ja esitada riigilõivu tasumist tõendav maksekorraldus.
7.Kaebaja teatas 03.03.2021 vastuses, et nii 15.01.2021 vaideotsus nr 4.2-1/83-2 kui ka 10.12.2020 otsus nr 4.2-1/10467-1 tuleks tühistada kuna mõlemas otsuses välja toodud sundvõõrandamise kompensatsiooni suurus ei ole õiglane. Samuti on taotletud relva ümberhindamise kohustamist. Kaebaja esitas ka riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse.
8.Tallinna Halduskohtu 15.03.2021 määrusega võeti A.M. kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 15.04.2021. A.M. esitas täiendava seisukoha 04.05.2021.
9.Tallinna Halduskohtu 22.09.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
10.Politsei- ja Piirivalveamet esitas täiendava seisukoha 21.10.2021.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
11.Kaebaja leiab, et sundvõõrandamisel määratav hüvitis peab olema põhjendatud ja õiglane. PPA poolt pakutav hüvitise summa oli aktis väljendatud pelgalt lausega ,,sellisel relval on väike nõudlus, mis ei ole kuidagi põhjendatud ning veel vähem õiglane. 75 euro suuruse hüvitise puhul ei järgitud mitte ühtegi hüvitise arvestamise korra punkti. PPA väitis, et relv on hooldamata, kuigi relv oli PPA juures hoiul 13 aastat, mis vajab lisaks hoiustamisele ka hooldust. PPA ei ole relva hooldanud.
12.Täiendavas 04.05.2021 seisukohas märgib kaebaja, et ei kavatsenud ei 2007. aastal ega ka käesoleval ajal tegeleda kõnealuse relva müügiga. Kaebaja soovib, et relv oleks juba eelnevalt tema
poolt ja ka PPA vastuses märgitud seadustele tuginedes sundvõõrandatud. Vastustaja ei esitanud kohtule ega kaebajale 3-4 aastat vanade relvade müügistatistikat keskmiste müügihindade kohta. Kaebaja rõhutab, et ta ei kasutanud oma õigust võõrandada relv omakäeliselt, vaid jättis PPA-le kohustuse sundvõõrandada relv koheselt, mida ei tehtud 13 aasta jooksul. Hetkel, kui PPA võttis relva 2007. aastal hoiule, oli see suhteliselt uus ja hästi hooldatud. Vaatamata asjaolule, et PPA väidab, et relva sundvõõrandamise korra § 3 lg 3 kohaselt, kui hüvitise saaja vaidlustab sundvõõrandamise otsuses näidatud hüvitise suuruse, antakse relv hindamiseks ekspertkomisjonile, saab antud juhul ekspertkomisjoni otsusest välja lugeda ainult asjaolu, et nad ei soovi relva müüki võtta ning väidetes ei ole mitte ühtegi viidet keskmistele müügihindadele.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata. Vaidlusalused otsused on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärased.
14.Vastustaja selgitab, et on pöördunud relvakaupmeeste J. T. (Bristol Trust OÜ), H. K. (Jahipaun OÜ), P. N. (Baltic Fox OÜ) poole, kelle sõnul ei tunta sellise relva vastu huvi, turul nõudlus puudub. Väga raske kui mitte võimatu on leida, kes võtaks taolise relva müüki. Kaebaja poolt välja toodud lingilt nähtub küll pakutav müügihind püstolile CZ 75, mis aga ei kajasta tegelikku relva müügihinda ehk turuhinda. Ei nähtu, et Citysec müüb kasutatud püstolit CZ 75, sest juurde ei ole lisatud märget „kasutatud“ nagu on see teiste relvade puhul Citysec lehel. Seega on kaebaja kas ise eksimuses või soovib teadlikult vastustajat ja kohut relva hinna osas eksitada, sest kaebaja ei ole arvestanud asjaoluga, et vaidlusalune relv on kasutatud relv, mitte uus. Samuti ei nähtu ka kuulutustelt (https://www.citysec.ee/pood/pustol-cz-52-kaliiber-762x25/; https://www.citysec.ee/pood/pustol-glock-17l-kaliiber-9x19/1 ), et tegemist on kasutatud relvaga. Kuulutuste linkidelt nähtub et, tegemist on kas teise relva margi (glock, cz-52) või kaliibriga (762x25), mistõttu on kaebaja sellised viited relva hinna kohta ka seetõttu täiesti asjakohatud.
15.Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest hüvitise määramine toimus Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määruse nr 416 „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise kord“ § 3 lg 3 kohaselt.
16.Kaebaja etteheide, mis puudutab relva hooldamata jätmist on ainetu. Kaebaja ei ole pärandi vastuvõtmisel RelvS § 5 lg 2 kohaseid õiguseid tähtaegselt kasutanud. Vastustaja oli õigustatud igal ajal pärast RelvS § 5 lg 5 märgitud tähtaja möödumist relva ja laskemoona sundvõõrandama. Olukorras, kus kaebaja oli õigustatud ise otsustama, mida pärandvaraga teha ja kus vastustaja on andnud võimaluse võõrandada relv ka pärast tähtaja möödumist, jättis ta relvade edasise käitlemise riigi otsustada (RelvS § 44 lg 6), mistõttu on kaebaja võimalused sundvõõrandamise protsessis kaasa rääkida piiratud. Seadus ei ole sundvõõrandamise tähtaega ette näinud ja relv on säilinud sisuliselt samas olukorras, milles ta vastu võeti. Seega on kohatu kaebaja väide, et vastustaja on kinni hoidnud võõrast vara 13 aastat ning jätnud relva hooldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja on asunud vastustajale etteheiteid tegema asjaolude kohta, millised olid kaebaja enda kohustused.
17.Vastustaja on kaebajale võimaldanud relva võõrandada ja kaebajal olnuks võimalus relv ja laskemoon võõrandada kaebuses toodud hinnas. Vastustaja leiab, et on käitunud õiguspäraselt ja korra § 3 lg 3 kohaselt ning määranud relva eest õiglase hüvitise 75 eurot.
18.Täiendavas 21.10.2021 seisukohas märgib vastustaja, et põhjusel, et kaebaja ise relva ei soovinud võõrandada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, võttis riik relva oma omandisse RelvS § 6
lg 1 tähenduses. Kaebajal oli võimalus kasutada relvade võõrandamisel spetsialistide abi ja võõrandada relv komisjonimüügi korras, kuid paraku kaebaja ise ei näidanud üles huvi ja aktiivsust. Seega jättis kaebaja relva edasise käitlemise riigi otsustada. Seetõttu on kohatud ja ekslikud ka kaebaja need väited, mis puudutavad kaebaja poolt PPA-le kohustuse jätmist relva sundvõõrandamiseks. Relva sundvõõrandamise õigus tuleneb vastustajale RelvS § 5 lg 5 koostoimes § 6 lg-ga 3 ning sundvõõrandamise tähtaega seadus vastustajale ette ei näe. Küll aga näeb seadus ette relva võõrandamiseks tähtaja kaebajale (RelvS § 5 lg 2). Arvestades relva seisukorda ja asjaolu, et suurt nõudlust sellise relva järele ei olnud, on relva väärtus määratud vastavalt „Sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamise ning maksmise korra“ sätetele õiguspäraselt ja on igati mõistlik ning põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 10.12.2020 otsust nr 4.21/10467-1, millega hinnati sundvõõrandamisele kuuluvat vintraudset püstolit CZ-75 kaliibriga 9x19, nr A0909 ja padruneid (13 tk) ning määrati kindlaks vastava hüvitise suurus summas 25 eurot, samuti 15.01.2021 vaideotsust nr 4.2-1/83-2, millega muudeti eelnimetatud 10.12.2020 otsust nr 4.2-1/10467-1 määrates vastava hüvitisena 75 euro suuruse summa. Kaebaja taotleb otsuse nr 4.2-1/10467-1 ja 15.01.2021 vaideotsuse tühistamist ning sundvõõrandatava relva ümberhindamise kohustamist.
20.Antud juhul on vaidluse all üksnes sundvõõrandatava relva ja laskemoona suhtes määratud hüvitise suuruse õiguspärasuse küsimus. Kaebaja on vaidlustanud nii 10.12.2020 otsust nr 4.21/10467-1 kui ka vastavasisulist 15.01.2021 vaideotsust, mis sundvõõrandamisele kuuluva relva väärtuse hindamise kontekstis moodustavadki ühtse terviku.
21.Relvaseaduse alusel sundvõõrandamisele kuuluva relva ja laskemoona eest väljamakstava hüvitise arvestamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 19.12.2001 määrusega nr 416 kehtestatud kord. Määrusega nr 416 kehtestatud korra teise paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt tuleb Politsei- ja Piirivalveametil määrata sundvõõrandamisele kuuluva relva või laskemoona harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 tähenduses, kusjuures relva ja laskemoona hariliku väärtuse määramisel peab olema aluseks riigis kujunenud relva ja laskemoona keskmine müügihind. Eelnimetatud paragrahvi redaktsiooni ei ole alates 2012. aastast muudetud ning seega on see endiselt kehtiv. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsustustes nimetatud hind nendele tingimustele ei vasta ja et keskmistele müügihindadele ei ole mitte ühtegi viidet, kusjuures ekspertkomisjoni otsusest võib välja lugeda ainult seda, et relva ei soovita müüki võtta. Kaebuse kohta esitatud vastuses on Politsei- ja Piirivalveamet märkinud muu hulgas, et kaebajal oleks olnud endal võimalik relv ja laskemoon soovitud hinnaga võõrandada, kuid samas ei olnud võõrandamine kaebaja jaoks kohustuslik, vastavalt relvaseaduse § 5 lõikele 2 oli tegemist kaebaja õigusega. Sundvõõrandatavate relvade eest õiglase hüvitise määramisel relvaomaniku varasem tegevus või tegevusetus otseselt asjassepuutuv ka ei ole ning hüvitise suurus sellest ei sõltu.
22.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Kaebaja on toonud välja ka mingil määral võrreldavate relvade hinnad, märkides, et see peaks olema suurusjärgus 400 eurot. Vaidlustatud otsuses nr 4.2-1/10467-1 ja vastava ekspertkomisjoni 14.01.2021 aktist, mille pinnalt vormistati vaideotsus, on sundvõõrandatava relva seisukorda küll lühidalt kirjeldatud, kuid seda on seostatud väikese nõudlusega järelturul ning sellest ei nähtu, kuidas see võiks haakuda relvade keskmise müügihinnaga.
23.Vastustaja märgib, et taoliste relvade osas ei ole järelturgu ja neid ei võeta müüki, kuid see väide ei ole asjakohane, sest järelturu puudumisest ei saa tuletada keskmist müügihinda. Keskmine müügihind võib piiratud järelturu korral olla isegi ligilähedane uue relva hinnale. Vastavalt relva ja laskemoona üleandmise-vastuvõtmise 15.06.2007 aktile nr 112-07 kirjeldati tulirelva komplektsustning olulise osa- ja lisaseadise seisundit korrasolevana, märkides, et teatud kohtades on värvi kriimustatud. Haldusasja materjali juures on ka 08.06.2007 ülesanne Ida Politseiosakonna korrakaitsetalitusele, mille kohaselt oli vaja fikseerida relva seisund võimalikult täpselt. Seega võib kaebajaga nõustuda, et relva üleandmisel oli see suhteliselt hästi hooldatud. Mis puutub veel järelturu väidetavasse puudumisse, siis on haldusasja materjali juures osaühingute Jahipaun, Bristol Trust ja Baltic Fox hinnangud, mille kohaselt võiks taolise relva turuväärtus olla vahemikus 100200 eurot. Samas ei ole järelturu eksisteerimine või puudumine üldse väga oluline, sest praegu on küsimus sundvõõrandatava relva osas määratavas hüvitises, mitte selle realiseerimise võimaluses. Realiseerimist reguleerib relvaseaduse § 6 lg 5 alusel vastu võetud siseministri 18.03.2015 määrus nr 12, kusjuures relva ei peagi alati realiseerima, sundvõõrandatava relva võib vajadusel ka riigi omandisse jätta. Seega ei ole küsimus mitte niivõrd järelturus ja realiseerimise võimaluses, vaid relva hariliku väärtuse määramisel riigis väljakujunenud keskmise müügihinna baasil. Seonduvalt hüvitise määramisega aga mingisugust keskmisele hinnale viitavat taustinformatsiooni vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu. Mingisugused statistilised näitajad peaksid olema siiski esitatud, sest vastasel korral muutub määruses fikseeritud keskmise müügihinna aluseks võtmise nõue sisutuks.
24.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada, vaidlustatud haldusaktid tühistada ning kohustada vastustajat kaebajale kuuluva sundvõõrandatava relva ja laskemoona osas määratava hüvitise suuruse küsimust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Kohus ei saa haldusorgani asemel hüvitise suurust kindlaks määrata, küll aga kontrollida seda kas haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuslikud tingimused on täidetud ja kas seejuures ei ole tehtud kaalutlusvigu. Antud juhul ilmnesid vaidlustatud haldusaktides kaalutlusvead.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja on tasunud kaebuselt 15 euro suuruse riigilõivu. Muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu. Menetluskulude nimekirja ei ole kaebaja küll esitanud, kuid kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et see ei takista kaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist. Menetluskulude vastustaja kanda jätmist on kaebuse esialgses tekstis tegelikult ka nimetatud. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 15 euro suurune summa.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.