Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.11.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1990
Haldusasi
Betooni põik 2C OÜ kaebus Keskkonnainspektsiooni 03.08.2020 ettekirjutuse nr 574 tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Betooni põik 2C OÜ, esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas Põder Vastustaja – Keskkonnaamet (Keskkonnainspektsiooni üldõigusjärglane), esindajad RG ja TT
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Betooni põik 2C OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 22.10.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Betooni põik 2C OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1990 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.12.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-1990 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnainspektsioon (KKI) kohustas 26.06.2018 ettekirjutusega nr 574 N&B Sorteerimiskeskus OÜ-d ja Betooni põik 2c kinnistu (katastritunnus 78403:314:0056) omanikku X likvideerima Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes need üle asjaomast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale. KKI kontrollis ettekirjutuse täitmist 02.08.2019, 14.10.2019, 14.11.2019, 23.01.2020, 26.03.2020 ja 01.05.2020 ning järeldas, et jäätmeid ei ole likvideeritud.
2.X esindaja andis 17.05.2020 e-kirjaga KKI-le teada, et Betooni põik 2c kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Betooni põik 2C OÜ (registrikood 14965095).
3.KKI teavitas 15.07.2020 kirjaga Betooni põik 2C OÜ-d, et uuendab seoses Betooni põik 2c kinnistu omaniku muutumisega haldusmenetluse ning kavatseb teha Betooni põik 2C OÜ-le ettekirjutuse, mille sisuks on kohustus likvideerida Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes need üle asjaomast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale. KKI selgitas, et äriregistri andmetel on Betooni põik 2C OÜ omanik ja juhatuse liige X. Seega on uus omanik 26.06.2018 ettekirjutuse asjaoludega kursis ja puudub vajadus kõiki menetlustoiminguid korrata. KKI andis Betooni põik 2C OÜ-le võimaluse esitada arvamus ja vastuväited kavandatavale ettekirjutusele. Betooni põik 2C OÜ ei esitanud arvamust kavandatava ettekirjutuse kohta.
4.KKI tunnistas 03.08.2020 otsusega 26.06.2018 ettekirjutuse X osas kehtetuks, kuna ettekirjutuse adressaat on muutunud.
5.KKI kohustas 03.08.2020 ettekirjutusega nr 574 (uuendatud) Betooni põik 2C OÜ-d likvideerima hiljemalt 03.11.2020 Betooni põik 2c jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes need üle asjaomaseid keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele (p 1) ning edastama KKI-le aktid jäätmete keskkonnalube omavatele jäätmekäitlejatele üleandmise kohta ühe nädala jooksul pärast jäätmete üleandmist (p 2). 1) Jäätmeseaduse (JäätS) § 9 järgi on jäätmevaldaja jäätmetekitaja või muu isik, kelle valduses on jäätmed. JäätS § 28 lg 1 kohaselt on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule. Betooni põik 2C OÜ on Betooni põik 2c kinnistule ladestatud jäätmete valdaja, kellel puudub jäätmeluba nende jäätmete kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks. 2) JäätS § 128 lg 4 järgi korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellel kuuluval maal jäätmed või saastus asub, kui jäätmete või saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada. Saastuse likvideerimisega ei ole võimalik enam viivitada. Betooni põik 2c kinnistu asub tiheasustuse piirkonnas. Objektilt lähtub tuleoht ning see võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist. Tegemist on keskkonnaohuga keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 5 tähenduses. Kõnealusel kinnistul oli 07.06.2018 tulekahju, mille põhjuseks oli kinnistule ladustatud jäätmete süttimine. KKI-le on laekunud ka teateid naaberkinnistu omanikelt ja Tallinna Linnavalitsuselt, kes tunnevad muret jäätmetest tingitud keskkonnahäiringute (JäätS § 18) 2(11)
3-20-1990 pärast. KKI pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg-st 1 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 23 lg-test 3 ja 4 ning § 28 lg-st 1. 3) Kui Betooni põik 2C OÜ ei täida tähtaegselt resolutsiooni p-s 1 märgitud kohustust, siis kavandab KKI KorS § 28 lg 2, JäätS § 119 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 11 lg 1 alusel asendustäitmist. Asendustäitmise kulude eeldatav suurus on 1 800 000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kui Betooni põik 2C OÜ täidab tähtaegselt üksnes resolutsiooni p 1, rakendab KKI sunniraha 500 eurot.
6.Betooni põik 2C OÜ esitas 03.08.2020 ettekirjutuse peale vaide, mille KKI jättis 11.09.2020 vaideotsusega rahuldamata.
7.Betooni põik 2C OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada KKI 03.08.2020 ettekirjutus nr 574 või tuvastada selle tühisus. 1) KKI-l puudus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-st 1 tulenev alus kaebaja suhtes haldusmenetluse uuendamiseks. Keegi ei ole menetluse uuendamist taotlenud. X esindaja 17.05.2020 e-kirja alusel ei saa kaebaja suhtes menetlust uuendada, sest kaebaja pole X-ga sama isik ning selles e-kirjas ei olnud ka ühtki taotlust HMS § 44 lg 1 või Riigikohtu 11.06.2019 otsuse nr 3-16-781 p 17.1 tähenduses. KKI-l puudus pädevus ja volitus uuendada haldusmenetlust omal algatusel. Rikutud on kaebaja õigust olla ära kuulatud, sest kaebaja ei olnud 26.06.2018 ettekirjutuse menetluses osaline ega saanud seal oma seisukohti esitada. Kaebaja ei ole saanud osaleda ka 26.06.2018 ettekirjutuse täitmise kontrollimisel. 2) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Alusetud ja paljasõnalised on väited, et Betooni põik 2c kinnistul asuvad jäätmed kujutavad endast keskkonnaohtu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 22 mõistes või on tuleohtlikud. Vaideotsuses viitab vastustaja 01.05.2020 tehtud droonifotodele, millega kaebaja ei ole saanud tutvuda. KKI ei ole põhistanud, miks ei saa jäätmete likvideerimisega viivitada. Vaideotsuses viidatud vältimispõhimõte (KeÜS § 10) puudutab olukorda, kus keskkonnaohte on võimalik vältida. KeÜS § 10 sätestab, millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda, kuid ei kohaldu olukorrale, kui keskkonnaoht juba eksisteerib. Kui KeÜS § 10 kohaldub, on Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete talumiskohustuse eeldused täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv (jäätmete likvideerimine maksab ligikaudu 2 160 000 eurot, mis on rohkem kui kinnistu väärtus). Ka talumiskohustuse puudumine ei tähendaks veel, et jäätmete likvideerimisega ei saa viivitada. Lisaks ei ole kaebaja JäätS 28 lgs 1 sätestatud kohustust rikkunud (jäätmeid käidelnud), s.o puudub korrarikkumine. Vaideotsuse viited JäätS § 221 lg-s 1 sätestatud jäätmehierarhiale ei ole asjakohased. Väitele, et jäätmete likvideerimisega ei saa enam viivitada, räägib vastu ka see, et 26.06.2018 ettekirjutus on olnud pikalt täitmata, kuid KKI ei ole kohaldanud asendustäitmist. 3) KKI-l puudus pädevus 03.08.2020 ettekirjutuse andmiseks. Selle faktiline tagajärg on Betooni põik 2c kinnistu võõrandamine Eesti Vabariigi kasuks, sest jäätmete likvideerimise kulud on suuremad kui kinnistu väärtus. Seega on kaebaja jaoks ainuke majanduslikult mõistlik lahendus kinnistust loobuda (asjaõigusseaduse (AÕS) § 126 lg 1). See võrdub sisuliselt sundvõõrandamisega, kuid sellise tagajärjega otsuse tegemine ei ole KKI pädevuses. 4) 03.08.2020 ettekirjutus ei ole proportsionaalne, sest jäätmete likvideerimine või asendustäitmise kulude katmine on kaebaja jaoks väga kallis, samas jäätmetest lähtuv keskkonnahäiring ei ole kuigi suur.
8.Keskkonnaamet (KKI üldõigusjärglane alates 01.01.2021) palus jätta kaebus rahuldamata.
3(11)
3-20-1990 1) KKI-l oli menetluse uuendamiseks õiguslik alus. Taotluseks oli 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadi X 17.05.2020 e-kiri. Menetlus uuendati, kuna X suhtes oli 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolu ära langenud (HMS § 44 lg 1 p 1). Kuna keskkonnaoht lähtub kinnistust (seal ladustatud jäätmetest), mitte selle omanikust, on tegemist n-ö seisundivastutusega, mille puhul saab ettekirjutuse adressaadina määratleda kinnistu igakordse omaniku. KKI-l oli võimalus tunnistada 26.06.2018 ettekirjutus pärast kinnistu omaniku vahetumist X suhtes kehtetuks, lõpetada menetlus ja alustada kaebaja suhtes uus menetlus või muuta 26.06.2018 ettekirjutust, tunnistades see X suhtes kehtetuks ja pannes ettekirjutusest tuleneva kohustuse kaebajale. Otstarbekam oli viimati nimetatud tegutsemisviis. Juhatuse liikme X kaudu oli kaebaja kogu eelnevast menetlusest ja asjaoludest teadlik. Kuna haldusmenetlus peab toimuma efektiivselt, ei olnud mõistlik alustada uut haldusmenetlust. Kui 17.05.2020 e-kirja ei saa lugeda haldusmenetluse uuendamise taotluseks, võis KKI menetluse uuendada omal algatusel (vrd Riigikohtu 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Keskkonnaoht ja korrarikkumine olid jätkuvalt olemas, kuid X-lt ei saanud pärast kinnistu võõrandamist enam 26.06.2018 ettekirjutuse täitmist nõuda. Kaebajal oli võimalik esitada enne 03.08.2020 ettekirjutuse tegemist oma arvamus ja vastuväited. 2) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Kinnistul paiknevatest jäätmetest lähtuv keskkonnaoht seisneb nende tuleohtlikkuses. Jäätmete põlemisel võib saastuda välisõhk ja kahjustuda inimese tervis. Seetõttu ei saa jäätmete kinnistult likvideerimisega viivitada. Samale järeldusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses nr 3-20-785, kus arutati X kaebust seoses 26.06.2018 ettekirjutusega ja selle täitmata jätmise eest sunniraha määramisega. Tuleohtlike jäätmete olemasolu kinnitavad 26.06.2018 ettekirjutuse täitmise kontrollimise kohta koostatud protokollid. Ühel korral on tuleoht juba realiseerunud. Kuna jäätmed on ladustatud läbisegi, siis puudub jäätmeliikidest selge ülevaade. Seetõttu tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu võivad neile ligi pääseda ka kolmandad isikud ja näiteks jäätmeid süüdata. Tuulega võivad jäätmed kanduda naaberkinnistutele. Lisaks on jäätmed soodne elupaik närilistele ja putukatele. Kuna kinnistu asub Tallinnas suure elanike tihedusega piirkonnas, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest lähtuv tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada välisõhu saastumist ning ohustada inimese tervist, heaolu ja vara. Kinnistul leidis aset korrarikkumine ning kinnistul asuvatest jäätmetest tulenes oluline ja vahetu keskkonnaoht, mida ei saa taluda ja mis tuli viivitamata kõrvaldada. KeÜS § 10 kohaldub ka realiseerunud ohu puhul. Jäätmete kinnistul ladustamisele oli olemas mõistlik alteratiiv (taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine). Kulukus ei tähenda ebamõistlikkust KeÜS § 10 tähenduses. Kaebaja on rikkunud JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat kohustust, sest tal ei ole luba kinnistul asuvate jäätmete käitlemiseks (kinnistul ladustamiseks) ja ta ei ole jäätmeid üle andnud isikule, kellel on luba olemas. 03.08.2020 ettekirjutuse sõnastus võinuks olla parem, kuid ettekirjutuse mõte oli, et jäätmete likvideerimisega on juba pikalt viivitatud ja see ei ole enam vastuvõetav. Vastustaja kohaldas 26.06.2018 ettekirjutuse täitmisele sundimiseks sunniraha. Asendustäitmist tuleb kaaluda siis, kui keskkonnaohu põhjustaja ega kinnistu omanik ei täida oma kohustust. 3) KKI-l oli pädevus ettekirjutuse tegemiseks (JäätS § 119 lg 1, KorS § 28 lg-d 1 ja 2). Kaebajat ei ole sunnitud kinnistut võõrandama. 4) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Asendustäitmine on suunatud jäätmete üleandmisele sellekohast luba omavale isikule ning korrarikkumise kõrvaldamisele. Avalik huvi keskkonnaohu likvideerimiseks on kaalukam kui kaebaja huvi mitte kanda jäätmete likvideerimise kulusid. Kaebaja pidi kinnistut soetades 26.06.2018 ettekirjutuse täitmisest tulenevate kuludega arvestama ja võimalikud riskid peavad jääma tema enda kanda.
4(11)
3-20-1990
9.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 29.04.2021 otsusega rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) X-le tehti 26.06.2018 ettekirjutus põhjusel, et jäätmete ladestamine tema omandis oleval kinnistul kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Vastustajal on õigus, et see oht lähtub konkreetsest kinnistust, mitte isikust. Seega – kui kinnistu müüakse koos sellel ladestatud keskkonnaohtlike jäätmetega, saab pädev haldusorgan edaspidi nõuda jäätmete likvideerimist uuelt omanikult. Pole tähtsust, kas X 17.05.2020 e-kirja saab pidada menetluse uuendamise taotluseks. Kui haldusorganile saab teatavaks, et tema tehtud ettekirjutuse faktiline või õiguslik alus on ära langenud, tuleb tal ettekirjutust muuta või see kehtetuks tunnistada sõltumata menetlusosalise taotlusest (vt Riigikohtu 12.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). HMS § 44 reguleerib juhtumeid, kui haldusmenetluse uuendamine on kohustuslik. Muudel juhtudel otsustab haldusorgan menetluse uuendamise kaalutlusõiguse alusel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2014 otsus nr 3-12-340, p 25). KKI sai 17.05.2020 e-kirjast teada, et kinnistu omanik on vahetunud. Seda kinnitas kinnistusraamatu kanne. Seega ei olnud enam alust nõuda 26.06.2018 ettekirjutuse täitmist X-lt. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks uue haldusmenetluse asemel valiti menetluse uuendamine kinnistu omanikku puudutavas osas. Võimalikud menetlusvead ei toonud kaasa ebaõiget otsust ega anna seetõttu alust 03.08.2020 ettekirjutuse tühistamiseks (HMS § 58). 2) Kaebaja õigusi ei ole rikutud sellega, et KKI ei korranud kõiki menetlustoiminguid. Kaebaja ainuke juhatuse liige ja osanik on X, kes oli Betooni põik 2c kinnistu endine omanik ja 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat. Kaebaja ei ole vastu vaielnud, et juhatuse liikme kaudu olid talle teada kõik varasemad asjaolud ja tõendid ning pärast kinnistu võõrandamist ei ole selle seisukord muutunud. Seega polnud tarvis menetlustoiminguid korrata (HMS § 5 lg 2). KKI selgitas kaebajale 15.07.2020 kirjas menetluse uuendamise asjaolusid ja kavandatava ettekirjutuse sisu, kuid kaebaja ei esitanud oma arvamust ega vastuväiteid. 01.05.2020 tehtud droonifotodega ei saanud kaebaja haldusmenetluses tutvuda, kuid need tõendid pole määravad, sest kinnistu seisukorda kajastavad piisavalt ka varasemate kontrollide kohta koostatud protokollid. 3) Kaebaja rikub JäätS § 28 lg-t 1 sellega, et ei käitle jäätmevaldajana tema valduses olevaid jäätmeid vastavalt kehtestatud nõuetele ega anna neid käitlemiseks üle ka selleks õigust omavale isikule. 4) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused on täidetud. Selle normi alusel võib ettekirjutuse teha juba siis, kui ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimese elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). See oht ei pea olema realiseerunud. JäätS § 128 lg 4 kohaldamiseks ei pea ka tuvastama, millise ohustava tegevuse tagajärjel konkreetne kahjulik tagajärg saabub ning millise aja jooksul. 03.08.2020 ettekirjutuses on selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamine võib tekitada keskkonnaohu ja -häiringu. Kinnistu asub tihedalt asustatud piirkonnas ja jäätmed on tuleohtlikud. Tulekahju võib põhjustada välisõhu saastumist ja ohustada inimese tervist. Jäätmete süttimise tõttu on kinnistul ühel korral juba tekkinud tulekahju (07.06.2018). Ka naabrid ja linnavalitsus on keskkonnahäiringute tõttu murelikud. Vastustaja on kaebusele vastates täiendavalt selgitanud, et kinnistule on ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis sisaldavad rohkelt kilet ja plasti, töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid, tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid, torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid, vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate, isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid), mootorsõidukite sisu (istmed jms), reklaamplakateid, plastist ja metallist anumaid, asfalditükke jm segajäätmeid. Jäätmed asuvad piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei ole välistatud 5(11)
3-20-1990 kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka nt süütamine), samuti võivad jäätmed tuulega naaberkinnistutele kanduda ning on soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. Kuna kinnistul on jäätmed ladustatud läbisegi (st puudub täpne ülevaade kõigist kinnistul olevatest jäätmeliikidest), ei saa välistada, et jäätmekuhjad võivad sisaldada jäätmeid, millest aja või ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning õhku. Eelpool viidatud tagajärgede saabumise tõenäosust ei välista asjaolu, et kinnistu asub tööstuspiirkonnas. JäätS-st rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas. 5) Ka 26.06.2018 ettekirjutuses oli selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul välistingimustes sellises mahus kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna Ringkonnakohus leidis asjas nr 3-19-1582, et X-le JäätS § 128 lg 4 alusel ettekirjutuse tegemise eeldused olid täidetud. Ringkonnakohtu järeldused on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda seisukohale, et ca 2 aastat hiljem ei kujuta kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud keskkonnaohtu ning jäätmete likvideerimisega pole vaja kiirustada või neid ei olegi tarvis likvideerida. Asjakohane pole kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 320-785, millega halduskohus lahendas X esialgse õiguskaitse taotlust sunniraha rakendamise keelamiseks. 6) Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Praegu ei ole tegemist olukorraga, kus keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, sest puudub avalik huvi jäätmete ladustamiseks kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv jäätmete taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Talumiskohustust ei saa tuletada asjaolust, et X on 2019. a-l astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks. Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud üksnes tuleohuga ning teatud osas puitmaterjali äravedu ei tähenda, et kaebaja kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete ladestamine ei kujutaks endast jätkuvalt ohtu inimese tervisele ja varale või keskkonnale. 7) 03.08.2020 ettekirjutus on proportsionaalne. Selle eesmärk on ära hoida jäätmete ladestamisega kaasneda võivat negatiivset keskkonnamõju ning ohtu inimese tervisele. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks on asjakohane nõuda maaomanikult kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist. Ettekirjutus ei ole ebaproportsionaalne pelgalt jäätmete likvideerimise kulukuse tõttu, eriti kui kaebajal oli haldusmenetluses võimalus pakkuda välja alternatiivne tegevuskava, rääkida kaasa ettekirjutuse täitmise tähtaja osas jne. Kui kaebaja ise ei likvideeri jäätmeid, on proportsionaalne kohaldada asendustäitmist, sest see teenib samuti eespool nimetatud eesmärki. Avalik huvi on kaalukas ja kohustus pidi olema kaebajale kinnistut omandades ettenähtav. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-19-1582, et ettekirjutuse täitmine oli võimalik ka X-l. Kaebaja saab ise valida, mil viisil ta ettekirjutuse täidab. Ettevõtlusega tegeledes tuleb arvestada sellega kaasnevate avalik-õiguslike kohustustega. 8) KKI-l oli ettekirjutuse tegemise pädevus (JäätS § 119 lg 1, KorS § 28 lg 1). Ettekirjutuse esemeks või tagajärjeks ei ole õiguslikult ega ka faktiliselt kinnistu sundvõõrandamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.Betooni põik 2C OÜ esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
6(11)
3-20-1990 1) Kohus kohaldas valesti JäätS § 28 lg-t 1. Pelk jäätmete valdamine ei tee kaebajast jäätmete käitlejat, sest vastasel korral puuduks mõte JäätS §-des 9 ja 13 neid mõisteid eristada. JäätS § 13 annab ammendava loetelu tegevustest, mis liigituvad jäätmete käitlemiseks ning see ei hõlma jäätmete valdamist. 2) Kohus kohaldas vääralt HMS § 44 lg-t 1. Menetluse uuendamiseks puudus alus. Kohtu viidatud otsustest asjades nr 3-3-1-80-10 ja 3-12-340 ei saa järeldada, et haldusorgan võib haldusmenetluse uuendada omal algatusel. Otsus nr 3-3-1-80-10 puudutas olukorda, kus haldusorgan oleks pidanud menetluse uuendama või ettekirjutuse kehtetuks tunnistama adressaadi kasuks. Adressaadi õiguste kitsendamiseks on vaja volitusnormi. Otsuses nr 3-12340 oli tegemist taotlusega, mis ei täitnud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise tingimusi. Kaebaja ei ole vastustajale sellist taotlust esitanud. Kolmanda isiku taotluse alusel ei ole kaebaja suhtes menetluse uuendamine võimalik. 3) Kohus leidis ebaõigesti, et JäätS § 128 lg 4 eeldused on täidetud. Kõnealuse normi kohaldamise eeldus on viivitamatu vajadus keskkonnaohtu kõrvaldada. Kui pole võimalik ette näha, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht realiseerub, siis ei olegi tegemist jäätmetega, mida oleks vaja viivitamatult kõrvaldada. JäätS § 128 lg 4 kohaldamine oleks õigustatud nt juhul, kui on tuvastatud keskkonnale kahjulike ühendite lekkimine mõnest mahutist. Kohus laiendas selle sätte kohaldamisala mistahes keskkonnaohu esinemisele ja sisuliselt lõi jäätmete keskkonda viija kõrvale automaatse sekundaarvastutuse asjasse mittepuutuvale kinnistuomanikule. Saastajaks on N&B Sorteerimiskeskus OÜ ning kaebajalt ei saa nõuda tema kohustuse täitmist pelgalt põhjusel, et saastaja ise ei täida enda kohustust. Sellises olukorras peaks asendustäitmise läbi viima saastaja suhtes ja kulud temalt sisse nõudma. Kuna JäätS § 128 lg 4 riivab intensiivselt omandiõigust, peaks selle kohaldamine olema erandlik. Selle sätte laiendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseaduse §-ga 32, sest 03.08.2020 ettekirjutuse kehtima jäämise korral oleks kaebaja sunnitud kinnistu omandist loobuma. Vastustaja ja kohtu tõlgendus soodustab saastaja karistamatust ja paneb kinnistu omaniku haavatavasse olukorda. 4) Vaidlustatud ettekirjutus ei ole proportsionaalne. Kinnistul asuvate jäätmete kohesele likvideerimisele alternatiivide väljapakkumine ei ole kaebaja, vaid vastustaja ülesanne. Halduskohtu käsituse järgi on keskkonnakaitseline huvi alati mistahes muudest õigustest ja huvidest kaalukam. Selliselt on kaalutlusõiguse kasutamine näilik. Praeguses asjas on ühel pool hüpoteetiline süütamise või jäätmete lendumise oht, kusjuures see mõjutaks vaid kõrval asuvat ärimaad, kus ei ela inimesi. Kaebaja omandiõiguse riive on aga intensiivne. 5) KKI-l ei olnud pädevust 03.08.2020 ettekirjutuse tegemiseks, kuna selle faktiline tagajärg on kinnisasja sundvõõrandamine. Kaebaja omandas Betooni põik 2c kinnisasja tulu teenimise eesmärgil. Vaidlustatud ettekirjutusega kaasneb kaebajale 2 160 000 euro suurune kohustus, mis ületab kinnisasja väärtust. Seega on kaebaja jaoks ainuke mõistlik valik kinnistu omandist riigi kasuks loobumine (vrd Euroopa Inimõiguste Kohtu 28.10.1999 lahend asjas 28342/95, pd 76 ja 77).
11.Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. 1) Kaebajat saab pidada jäätmevaldajaks, kes on rikkunud JäätS § 28 lg-st 1 jäätmevaldajale tulenevat kohustust anda jäätmed käitlemiseks üle sellekohast õigust omavale isikule. Kaebajat ei ole käsitatud jäätmekäitlejana. Kaebaja on JäätS § 28 lg 1 rikkumise tõttu korrarikkuja, kellele võis teha ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks. 2) KKI-l oli õigus uuendada haldusmenetlus omal algatusel. Kaebaja saab halduskohtu viidatud kohtulahenditest valesti aru. Volitus kaebajale ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg7(11)
3-20-1990 st 1, § 28 lg-st 1 ja § 128 lg-st 4. X esindaja 17.05.2020 e-kiri on käsitatav menetluse uuendamise taotlusena. Isegi kui vastustaja poleks menetlust uuendanud ega 26.06.2018 ettekirjutust muutnud, oleks kaebajal kinnistu endise omaniku õigusjärglasena ikkagi kohustus jäätmed kinnistult likvideerida (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p 15). Seega ei muudaks võimalikud menetlusvead menetluse uuendamisega seoses lõpptulemust ega annaks alust 03.08.2020 ettekirjutuse tühistamiseks (HMS § 58). KKI valis menetluse uuendamise kaebaja huve silmas pidades, et tagada talle võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited (vt KKI 15.07.2020 teade). 3) JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused olid täidetud. Igasugune keskkonnaoht on JäätS § 128 lg 4 tähenduses selliseks keskkonnakaitseliseks kaalutluseks, mis ei võimalda saastuse või jäätmete likvideerimisega viivitada. JäätS § 128 lg-s 4 ei ole selgelt viidatud keskkonnaohule, kuid sellest järeldub, et seadusandja soovis jätta võimaluse rakendada seda sätet ka keskkonnahäiringute puhul. Ei saa nõustuda, et JäätS § 128 lg-t 4 saab kohaldada vaid ilmselgelt kiireloomulise jäätmete kõrvaldamise vajaduse puhul või kui saastajat ei õnnestu tuvastada. Kui oht on juba realiseerumas või realiseerub lähiajal (nt kaebaja viidatud lekkiv mahuti), on vaja reageerida kohe. Sellises olukorras on haldusorganil endal õigus ettekirjutust tegemata korrarikkumine kõrvaldada (KorS § 29 lg 1). Kuna keskkonnaohu realiseerumise aega ei ole reeglina võimalik täpselt kindlaks teha, tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja eeldada, et oht realiseerub pigem varem kui hiljem. KeÜS §-st 5 tulenevalt saab keskkonnaohuna käsitada olukorda, kus ohu realiseerumine on piisavalt tõenäoline, ohu realiseerumise aeg ei ole määrav. Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud, et jäätmete ladustamisega kaasneb keskkonnaoht. Kuna KeÜS §-st 10 tulenevalt ei pea keskkonnaohtu taluma, järeldub sellest viivitamatu vajadus oht kõrvaldada. JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ei ole välistatud ka juhul, kui saastaja on tuvastatud. JäätS § 128 lg-tes 2 ja 4 sätestatud kohustused ei ole alternatiivsed. Viivitamatu vajaduse korral saab jäätmete likvideerimiseks kohustada nii saastajat kui ka kinnistuomanikku. See täidab JäätS § 128 üldist eesmärki likvideerida saastus ja kaitsta keskkonda. Kaebaja pidi jäätmete likvideerimise kohustusega arvestama juba kinnistu soetamisel. JäätS § 128 lg 4 kohaldamisel ei pea tuvastama keskkonnaohtu, vaid keskkonnakaitselistel kaalutlustel jäätmete või saastuse viivitamatu kõrvaldamise vajadust. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas asjas nr 319-1583, et see eeldus on täidetud. 4) Halduskohtu põhjendused seoses 03.08.2020 ettekirjutuse proportsionaalsuse ja KKI pädevusega on piisavad ja asjakohased. Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Kaebaja viidatud EIK lahendi asjaolud olid teistsugused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.
13.KKI kohustas 26.06.2018 ettekirjutusega N&B Sorteerimiskeskus OÜ-d ja Betooni põik 2c kinnistu toonast omanikku X likvideerima kinnistu välisterritooriumil ladustatud jäätmed, andes need üle asjaomast jäätmekäitlusluba omavale jäätmekäitlejale. X-l tuli ettekirjutus täita eeldusel, et N&B Sorteerimiskeskus OÜ ei täida temale pandud kohustust. Ettekirjutuse adressaadid jätsid ettekirjutuse täitmata. 04.05.2020 kanti Betooni põik 2c kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kaebaja (vt kaebuse lisa 2). KKI uuendas haldusmenetluse, tunnistas 26.06.2018 ettekirjutuse X osas kehtetuks ja pani 03.08.2020 ettekirjutusega Betooni põik 2c kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimise kohustuse kaebajale kui kinnistu uuele omanikule.
14.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kui tegemist ei ole isikuga lahutamatult seotud kohustusega – nagu praeguses asjas –, on KorS § 15 lg-st 7 tulenevalt korrakaitse ülesanne ka 8(11)
3-20-1990 kohustatud isiku õigusjärglasel. ATSS § 5 lg 2 p 2 näeb samuti ette, et kui adressaadi kohustused ei ole temaga lahutamatult seotud, võib sunnivahendit rakendada ettekirjutuse adressaadi õigusjärglasele, kui ettekirjutusest tulenev kohustus kehtib ka tema kohta. Seega ei olnud vastustajal tingimata vaja koostada Betooni põik 2c kinnistu omaniku vahetuse järel kaebajale uut ettekirjutust, vaid piisav oleks olnud ka kaebaja teavitamine 26.06.2018 ettekirjutuses sisalduvast kohustusest ja selle täitmata jätmise korral sunnivahendi rakendamise võimalusest (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p 15 ja 13.04.2010 otsus nr 308-1332, p-d 32–36). Kuna vastustaja on teinud 03.08.2020 uue ettekirjutuse, tulenevad kaebaja kohustused sellest ettekirjutusest (vrd Riigikohtu 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p-d 21– 26; Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus nr 3-16-1908, p 15).
15.Esmajoones peab ebaseaduslikult keskkonda viidud jäätmeid käitlema ja jäätmetest põhjustatud saastuse likvideerimise korraldama oma kulul saastaja ehk isik, kes on jäätmed keskkonda viinud (JäätS § 128 lg 2). JäätS § 128 lg 4 (03.08.2020 kehtinud redaktsioonis) näeb ette, et kui saastajat ei ole kindlaks tehtud ühe aasta jooksul jäätmete keskkonda viimise asjas süüteomenetluse alustamisest arvates, samuti juhul, kui jäätmete ja saastuse likvideerimisega ei ole võimalik keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt viivitada, korraldab jäätmete käitlemise ja saastuse likvideerimise keskkonnajärelevalve asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse või kohaliku omavalitsuse asutuse ettekirjutuse alusel maa omanik, kellele kuuluval maal jäätmed või saastus asub. Vastustaja ei tugine praeguses asjas asjaolule, et saastaja ei ole teada, vaid on lähtunud JäätS § 128 lg 4 teisest alternatiivist.
16.JäätS § 128 lg-s 4 nimetatud keskkonnakaitselisi kaalutlusi, mille tõttu ei saa jäätmete ja saastuse likvideerimisega viivitada, saab sisustada eeskätt keskkonnakaitse põhimõtete ja keskkonnahäiringu mõiste kaudu. KeÜS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnahäiring inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sh keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule, varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. JäätS tähenduses on keskkonnahäiring arvulise normiga reguleerimata negatiivne keskkonnamõju või negatiivne keskkonnamõju, mis ei ületa arvulist normi, nagu jäätmetest põhjustatud hais, tolm või müra; lindude, näriliste või putukate kogunemine; aerosoolide sisaldus õhus või jäätmete tuulega laialikandumine (JäätS § 18). Olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus on käsitatav keskkonnaohuna (KeÜS § 5) ning vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus keskkonnariskina (KeÜS § 4). Olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldatakse muu hulgas juhul, kui põhjustatakse oluline keskkonnamõju, sh kui seatakse ohtu inimese tervis ja heaolu (KeÜS § 3 lg 2 p 3 ja KeHJS § 22). KeÜS §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte järgi tuleb keskkonnaohtu vältida. Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 11 lg 1 sätestab ettevaatuspõhimõtte, mille järgi tuleb keskkonnariski kohaste meetmete võtmisega võimalikult suurel määral vähendada. KeÜS §-st 14 tuleneva hoolsuspõhimõtte järgi peab igaüks rakendama meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks sedavõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada.
17.JäätS § 128 lg 4 ei sea kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eelduseks konkreetset lävendit, nt vahetu keskkonnaohu olemasolu ja selle kiire kõrvaldamise vajadus, nagu leiab kaebaja. Selgele lävendile ei ole viidatud ka JäätS vastuvõtmist ja JäätS § 128 hilisemat muutmist puudutavates seletuskirjades. Kinnistu omanikule JäätS § 128 lg 4 alusel jäätmete ja saastuse likvideerimise kohustuse panemine peab siiski olema proportsionaalne saavutatava 9(11)
3-20-1990 eesmärgi suhtes ning see tuleb kindlaks teha iga konkreetse juhtumi oluliste asjaolude hindamise, määratlemata õigusmõistete sisustamise ja põhjendatud huvide kaalumise teel (HMS § 3 lg 2). Mida koormavamad on ettekirjutuse tagajärjed kinnistu omanikule, seda kaalukamad peavad olema keskkonnakaitselised huvid.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja 03.08.2020 ettekirjutuses õigesti järeldanud, et Betooni põik 2c kinnistul jäätmete ladustamisega kaasneb keskkonnaoht. Toimiku materjalide järgi asub kinnistu tiheasustusalal ja sellel ei ole piirdeaeda. Kinnistul ladustatakse jäätmeid alates 2017. a-st välitingimustes ja suures koguses (enam kui 450 tonni ehk 600 m2, vt 16.11.2020 vastus kaebusele, lisad 1 ja 5). Selliseks tegevuseks ei olnud 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal jäätmeluba kaebajal ega ka teistel isikutel. Jäätmed on kinnistul läbisegi ja ladustatud jäätmete liigid ei ole täpselt teada, kuid vastustaja andmetel on jäätmete hulgas mitmesuguseid tuleohtlikke materjale ja esemeid. Nende süttimise korral võib eralduda välisõhku keskkonnale ja inimesele kahjulikke ühendeid. Sellise olulise keskkonnahäiringu tekkimine on piisavalt tõenäoline, sest kinnistul ladustatud jäätmed on 2018. a-l juba korra süttinud ja kaebaja ei ole tõendanud, et jäätmete tuleohtlikkus on selle ajaga võrreldes vähenenud. X on küll väidetavalt kinnistult 2019. a-l ära viinud 720 m2 puitmaterjali, kuid vastustaja kogutud tõendite järgi on kinnistul ka muid tuleohtlikke materjale (vahtplast, kipsplaadid, tekstiil, madratsid, vanarehvid, mootorsõidukite sisu, elektroonikajäätmed jms, vt 16.11.2020 vastus kaebusele, lisa 4). Piisavalt tõenäoline ka see, et tuulega levib naaberkinnistutele jäätmetest lähtuv hais ning tugevama tuulega võivad jäätmed laiali kanduda. Lisaks on kõnealused jäätmed soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. See omakorda ohustab inimese heaolu, tervist ja vara. Neil asjaoludel, eriti ohu tõttu inimese tervisele, on keskkonnakaitselised huvid praegusel juhul kaalukad.
19.Halduskohus selgitas õigesti, et eespool kirjeldatud keskkonnaohtu ei tule taluda. Jäätmete kinnistul ladustamise vastu puudub oluline avalik huvi ning sellele on olemas mõistlik alternatiiv, sest jäätmed on võimalik suunata taaskasutusse või kõrvaldada. Mõistliku alternatiivi puudumiseks ei saa praeguse vaidluse asjaoludel lugeda jäätmete kõrvaldamise kulukust. Kaebaja ei ole välja toonud mingeid tõsiselt võetavaid meetmeid, mida tema või tema õiguseellane on eespool väljatoodud keskkonnahäiringu kõrvaldamiseks või vähendamiseks võtnud.
20.Vaidlustatud ettekirjutus riivab üsna intensiivselt kaebaja omandiõigust (PS § 32), sest vastustaja ei pea kaebajat saastajaks ning ettekirjutuse täitmine on kaebaja jaoks kulukas (vastustaja on ettekirjutuses hinnanud asendustäitmise kulude eeldatavaks suuruseks 1 800 000 eurot, millele lisandub käibemaks). Riive intensiivsust vähendab aga see, et oma ainuosaniku ja juhatuse liikme X kaudu oli kaebaja kinnistut ostes teadlik seal ladustatavatest jäätmetest ja kinnistuga seotud kehtivast ettekirjutusest, mille sisuks oli kohustus jäätmed likvideerida. Seega oli sellises seisukorras ja selliste kohustusega kinnisasja omandamine kaebaja teadlik valik ning eelduslikult kajastusid kinnisasjaga seotud kohustused kinnistu müügihinnas. Sellises olukorras pole ka alust rääkida kinnistu faktilisest sundvõõrandamisest PS § 32 lg 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitiseta (vrd Riigikohtu 12.11.2018 otsus nr 3-16812, p 13; 15.06.2021 otsus nr 3-21-3, p 34).
21.Vastustaja on teinud 26.06.2018 ettekirjutuse jäätmete likvideerimiseks ka saastajale – N&B Sorteerimiskeskus OÜ-le –, kes ei ole ettekirjutust täitnud. Kuna vastustaja on tuvastanud, et sellel äriühingul puudus 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal sisuline majandustegevus (vt vaideotsuse p 35), siis on ilmne, et jäätmete likvideerimise jätkuv nõudmine saastajalt ei oleks tulemuslik. Enne asendustäitmist on seetõttu praeguse vaidluse asjaoludel proportsionaalne nõuda jäätmete likvideerimist kaebajalt kui kinnisasja omanikult.
10(11)
3-20-1990
22.Eeltoodut arvestades on 03.08.2020 ettekirjutusega kaebajale JäätS § 128 lg 4 alusel pandud kohustus jäätmed likvideerida sisult õiguspärane.
23.Puuduvad ka sellised menetluslikud rikkumised, mis annaks aluse vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. X suhtes haldusmenetluse uuendamine põhjusel, et ta ei ole enam Betooni põik 2c kinnistu omanik, ja selle tulemusel X osas 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine ei riku kaebaja õigusi. Kaebajale on 03.08.2020 tehtud uus ettekirjutus ja kaebaja on saanud sellele täies ulatuses vastu vaielda. Pole vaidlust, et oma juhatuse liikme X kaudu oli kaebaja teadlik ettekirjutuse aluseks olevatest olulistest asjaoludest ja tõenditest. KKI selgitas kaebajale 15.07.2020 kirjas kavandatava ettekirjutuse põhisisu ja andis võimaluse esitada arvamuse ja vastuväiteid, kuid kaebaja jättis sellele kirjale vastamata. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid konkreetseid menetlustoiminguid oleks pidanud vastustaja täiendavalt tegema.
24.Muudele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele on halduskohus piisavalt ja asjakohaselt vastanud ning nende kordamine ei ole vajalik (HKMS § 201 lg 4).
25.Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.