Keskkonnaõigus › Jäätmed

nr 1095245), 01.05.2020 (OKP nr 1096407). Kontrollimistel on tuvastatud, et ettekirjutust ei ole täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(19)

1) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse. HMS § 44 lg 3 kohaselt saab vastava taotluse esitada ühe kuu jooksul menetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. KKI ei ole viidanud ega esitanud Betooni põik 2C OÜ-le asjakohast menetlusosalise taotlust, mistõttu puudus õiguslik alus menetluse uuendamiseks. 03.08.2020 seisuga oli OÜ Betooni põik 2C omanikuna kinnistusraamatusse märkimisest ja KKI-le selle teatavaks tegemisest (25.05.2020 vastus kohtunõudele) üle kuu aja möödunud. Kõnealust taotlust ei saa KKI enda taotlusega asendada, kuna pole HMS § 11 lg 1 tähenduses menetlusosaline ning pole tehtud ühegi menetlusosalise taotlust, millest lähtuvalt KKI saaks enda initsiatiivil haldusmenetlust uuendada. 2) KKI-i ei saanud võtta aluseks P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirja. Kaebaja pole sama isik kui P. Mickevicius, st kaebaja ei ole teinud KKI-le ühtki sellist avaldust, milles sisalduvast teabest KKI saaks kaebaja suhtes menetlust uuendada. Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendi 3-16-781 p-s 17.1 käsitletakse sellise isiku suhtes menetluse uuendamist, kes on taotlenud eelnevalt haldusakti kehtetuks tunnistamist ja andnud haldusorganile teavet, mis osutub aluseks selle isiku suhtes menetluse uuendamiseks. Sel puhul aga ei lange mis tahes avaldusi teinud isik kokku kaebajaga, mistõttu ei saa menetlust kaebaja kui eelnenud menetluse suhtes kõrvalise isiku suhtes ka uuendada. KKI seisukoht, et haldusorgan võib ühelt menetlusosaliselt teabe laekumisel oma suva järgi uuendada eelnevalt menetlusest mitte osa võtnud isiku suhtes sama menetlust, läheb vastuollu õigusselguse, õiguspärase ootuse, hea halduse ja numerus clausus printsiipidega ning rikub adressaadi õigust ärakuulamisele igas menetlusstaadiumis. P. Mickeviciuse tahe seisnes ainuüksi selles sisalduva teate edastamises. Isegi kui 17.05.2020 e-kirja saaks pidada taotluseks, ei sisaldaks see taotlust menetlust kaebaja suhtes uuendada. Otsus menetlus kaebaja suhtes uuendada tehti talle teatavaks alles 03.08.2020, st 78 päeva peale 17.05.2020 e-kirja saamist, mis pole HMS-is ega muus seaduses sätestatud tähtaeg adressaadi teavitamiseks ega pole ka mõistlik tähtaeg enda kavatsustest teatamiseks, mis oleks kooskõlas hea halduse tavaga. 3) Vaideotsus sisaldab vastuolu selles osas, millisele taotlusele KKI toetus menetluse uuendamiseks. Haldusorgan ei saa üheaegselt iseenda initsiatiivil ja menetlusosalise taotlusel menetlust uuendada. KKI ei saa menetluse uuendamist seletada alternatiivsete alustega. KKI palub kohtul lugeda menetluse uuendamine õiguspäraseks haldusmenetluse eesmärgist lähtuvalt, kui kohus peaks leidma, et 17.05.2020 kiri ei olnud menetluse uuendamise taotlus. See annab tunnistust sellest, et KKI pole kindel, millisel alusel menetlus kaebaja suhtes uuendati ning et menetlust uuendav haldusakt ei ole selge ja üheselt mõistetav HMS § 55 lg 1 tähenduses. Haldusorgan ei saa enda taotletud eesmärkidega õigustada kehtestatud õiguskorra välist tegutsemist. KKI-l puudub volitusnorm kaebaja suhtes ettekirjutuse nr 574 uuendamise ettekirjutuse andmiseks ja sellist volitust ei anna talle ka haldusmenetlusega taotletav eesmärk. KKI viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-80-10 on asjakohatu, sest käsitleb sama haldusakti adressaadi suhtes juba tehtud haldusakti õigusliku ja faktilise aluse esinemist, mitte ei võimalda haldusorganil sisuliselt teha uut haldusakti teise isiku suhtes ilma talle menetluslike tagatiste võimaldamiseta selleks menetluse uuendamist kuritarvitades. 4) Seisukohta, et ettekirjutus nr 574 on tehtud Betooni põik 2c igakordsele omanikule, pole KKI enne esitanud. Esitades sellise argumendi alles kohtumenetluses, on KKI jätnud kaebajale tagamata tema õiguse olla ära kuulatud. Kui peaks vastama tõele, et ettekirjutus nr 574 tehti kinnistu igakordsele omanikule, oli P. Mickevicius 17.05.2020 seisuga menetlusväline isik, kuna ei olnud alates 04.05.2020 enam kinnistu omanik – seega ei saanuks ta 17.05.2020 taotleda menetluse uuendamist kaebaja suhtes. KKI-l puudub seaduslik alus teha ettekirjutusega nr 574 3(19)

sarnane ettekirjutus Betooni põik 2c igakordsele omanikule – JäätS § 128 lg 4 sellist volitust KKI-le ei anna. KKI on teinud tagantjärele katse enda volituse piiridest väljuda. 5) Kaebaja ei nõustu KKI-ga, et kuna kaebajale edastati 15.07.2020 e-kiri, millele kaebajale ei vastanud, oli kaebajale ärakuulamisõigus tagatud. Haldusakti adressaadil ei ole haldusmenetluses vaid õigus olla teadlik haldusmenetlusest, vaid ka õigus enda õigusi puudutavas menetluses olla ära kuulatud vastavalt HMS § 40 lg-le 1. Selleks peab selle isiku ka menetlusse menetlusosalisena kaasama. KKI ei ole kaebajat ettekirjutuse 574 menetluse vältel ära kuulanud ega ka selleks vastavaid ettepanekuid teinud. Samuti ei ole kaebajat ära kuulatud ettekirjutuse 574 menetlemise vältel antud haldusaktide, näiteks Betooni põik 2C OKP-de, osas. OKP-dega on KKI õiguslikult siduvalt tuvastanud need faktilised asjaolud, mille alusel ta ettekirjutuse tegi. Kaebaja ja P. Mickeviciuse isik ei lange kokku. 6) Ettekirjutuse tegemise eeldused ei ole täidetud. KKI pole põhistanud, millistel õiguslikel ja faktilistel alustel KKI leiab, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete likvideerimisega ei saa viivitada JäätS § 128 lg 4 tähenduses. KKI väide, et Betooni põik 2C asuvad jäätmed on keskkonnaoht, on alusetu. KKI ei ole menetluse vältel võtnud seisukohta, et kõnealustest jäätmetest tulenev keskkonnamõju ületaks keskkonnataluvust, põhjustaks keskkonnas pöördumatuid muutusi või seaks ohtu kultuuripärandit KeHJS § 22 tähenduses. Paljasõnaline on KKI seisukoht, et kinnistul asuvad jäätmed on keskkonnaoht nende tuleohtlikkusest tingitult, st need võivad ohtu seada inimese tervise, heaolu või vara. Kaebaja ei ole tutvunud droonifotodega ja kaebajale ei ole võimaldatud nende kohta selgitusi anda. Pole nt selge, kuidas KKI droonifotode alusel selgitas, et kinnistul asuvad sõidukid on romusõidukid või kuidas hinnati muud kinnistul asuvad jäätmed tuleohtlikeks. Ei ole mõeldav, et pelgalt droonifotode visuaalse vaatluse tulemusena pannakse kaebaja kanda ca 2 miljoni euro suurune kohustus. KKI ei teavitanud P. Mickeviciust (ega ka kaebajat), et on viinud 01.05.2020 läbi objekti kontrolli. Arvestades, et 01.05.2020 seisuga kuulus kinnistu P. Mickeviciusele, vastab KKI tegevus eraviisilise jälitustegevuse koosseisule. KKI-l puudus õigus ilma P. Mickeviciust teavitamata teostada droonilend tema valduses oleva kinnistu kohal ja selle käigus fotosid teha. Õiguskord ei saa KKI-l lubada õigusvastaselt koguda andmeid ja neid kasutada enda menetluslike huvide edendamiseks. Sellest tulenevalt palub kaebaja kohtul keelduda KKI esitatud 05.05.2020 OKP-d ja sellega kaasnevaid droonifotosid tõenditena vastu võtmast. Kuna KKI-l puuduvad õiguspärased tõendid enda väite, et Betooni põik 2c kinnistul asub tule- ja keskkonnaohtlikke jäätmeid, tõendamiseks, tuleb ka sellekohased väited jätta tähelepanuta. 7) Iga keskkonnahäiring, mis liigituks keskkonnaohuks, ei ole selline, mille likvideerimisega ei saaks viivitada. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) §-s 10 sätestatud vältimispõhimõtte kohaldub situatsioonidele, milles on võimalik vältida keskkonnaohte ja sätestab mh millistel puhkudel tuleb eesseisvat keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut taluda, mitte ei kohaldu situatsioonidele, milles väidetav keskkonnaoht juba eksisteerib. Käesoleval juhul pole tegemist välditava tegevusega – jäätmed juba asuvad Betooni põik 2C kinnistul. Isegi kui KeÜS § 10 käesoleval juhul kohalduks, oleks Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete talumiskohustuse eeldused täidetud, sest sellele puudub mõistlik alternatiiv ja selle vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. Kõnealuste jäätmete likvideerimine maksab hinnanguliselt 2 160 000 eurot ehk ilmselt rohkem, kui kinnistu ise väärt on ka ilma jäätmeteta – ainuüksi seetõttu on nende talumine mõistlikum, kui kohene ja täielik likvideerimine. Samuti on jäätmetest tuleneva häiringu vähendamiseks võetud kasutusele vajalikud meetmed – 10.07.2019 teavitas P. Mickevicius KKI-d, et tuleohtlik materjal on Betooni põik 2c kinnistult ära viidud. KKI ei ole hilisemalt tuvastanud, et kinnistul jätkuvalt asuks tuleohtlikke jäätmeid. 4(19)

Isegi kui kohus peaks leidma, et Betooni põik 2c kinnistul asuvate jäätmete suhtes ei kohaldu talumiskohustus, ei järeldu sellest, et nende likvideerimisega ei saa viivitada. Tallinna Halduskohus pidas asjas 3-20-785 võimalikuks jäätmete likvideerimisega viivitamist. 8) Vaideotsuses toodud viide KorS § 5 lg-le 3 on kohatu, kuna kaebaja ei ole JäätS § 28 lg 1 sätestatud kohustust rikkunud, st pole aset leidnud korrarikkumine KorS § 5 lg 1 tähenduses. KKI pole seletanud, millist kohustust kaebaja rikkus. Ühtlasi ei käitle kaebaja mis tahes jäätmeid – JäätS § 13 kohaselt on jäätmekäitlus jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine, sh vahendaja või edasimüüja tegevus. Kõnealused jäätmed asuvad küll kaebaja valduses oleval kinnistul, aga kaebaja ei ole neid sinna kogunud, vedanud, neid taaskasutanud ega kõrvaldanud, ega tee nimetatud toiminguid ka kaebuse esitamise hetkel. Seega, kuna kaebaja ei käitle jäätmeid, ei saa talle ka ette heita jäätmete käitlemist vastuolus kehtestatud normidega. Vaidlusalused jäätmed toodi Betooni põik 2c kinnistule N&B Sorteerimiskeskuse OÜ poolt, st mis tahes toimingud jäätmetega tegi ka N&B Sorteerimiskeskus OÜ, mitte kaebaja. Kaebaja ei ole vaidlusaluseid jäätmeid kinnistule ladustanud ega ladestanud ning tal pole kavatsust viia nende suhtes läbi kõrvaldamistoiminguid ega taaskasutamistoiminguid. Kui jäätmete valdamine oleks samastatav nende ladustamisega või ladestamisega, kaoks vajadus nende terminoloogilisele eristamisele. Kaebajal ei ole kõnealuste jäätmete suhtes JäätS § 28 lg 1 kohustusi ja tema suhtes ei kohaldu KorS § 5 lg 3. 9) JäätS § 221 lg-st 1 ei saa juhinduda hindamaks, milleks KKI saab kaebajat kohustada ning viide JäätS § 221 lg-le 1 pole asjakohane. KKI seisukoht, et Betooni põik 2C asuvate jäätmete puhul on nende pikaaegsama kinnistul viibimise tulemusel suurem tõenäosus, et neid ei saa enam korduv- ega taaskasutada, alusetu. KKI pole oma väites piiritlenud, milliste jäätmete puhul eelnev väide tõele vastab ega pole tõendanud, et säärased jäätmed kinnistul asuvad. Et 26.06.2018 ei olnud jäätmete likvideerimiseks viivitamatut vajadust, näitab asjaolu, et KKI pole menetluse vältel lähtunud kõnealuste jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest. 03.08.2020 antud ettekirjutuse punkti III esimese lõike kohaselt ei saanud enam, st alles alates 03.08.2020 ja 751 päeva peale ettekirjutuse nr 574 andmist, viivitada jäätmete likvideerimisega. KKI ei ole eelnenud menetluse vältel pidanud Betooni põik 2c asuvatest jäätmetest tingitud keskkonnahäiringut selliseks, mille likvideerimisega ei saa viivitada ja viide sellele käesolevas menetlusstaadiumis on tagantjärele otsitud õigustus, millega üritatakse seletada ettekirjutuse nr 574 õiguspärasust. 10) KKI ei võtnud kasutusele asendustäitmist meetmena enne seda, kui P. Mickeviciusele edasine sunnirahade määramine muutus õiguslikult võimatuks, st ca 2 aastat peale esmase ettekirjutuse andmist ja üle pooleteise aasta peale sunnirahade ebatõhususe ilmnemist. KKI-l oli terve kõnealuse kahe aasta vältel võimalus käivitada asendustäitmine. Kui peaks vastama tõele, et kõnealuste jäätmete likvideerimine oli ettekirjutuse nr 574 tegemise ajal nii pakiline, poleks KKI tohtinud võtta kasutusele ebakindlaid ja ettekirjutuse adressaatide koostööst sõltuvaid meetmeid (st sunniraha), vaid koheselt rakendama asendustäitmist. 11) Kui KKI peab ettekirjutuse andmisel lähtuma jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest, siis peab ta paratamatult andma hinnangu jäätmete likvideerimise ajalisele ulatusele ja seletama, milline talumatu tagajärg vahetult saabub, kui jäätmete likvideerimisega viivitatakse. Selleks peab KKI ka tuvastama, millal nimetatud tagajärg saabub. JäätS § 128 lg-s 4 silmas peetavate keskkonnahäiringute puhul peab olemas olema vahetult eesseisev ja prognoositav olukord, mis on keskkonnakaitseliselt talumatu, vastasel juhul kaotab viivitamatus kui JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldus tähenduse.

5(19)

12) Kaebaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2020 otsuses nr 3-19-1582 toodud seisukohtadega ja leiab, et neid ei saa käesolevas vaidluses asjakohasteks pidada. Kuna KKI lõpetas 03.08.2020 P. Mickeviciuse suhtes menetluse, kadus tal huvi asjas nr 3-19-1582 vaidlust jätkata ja täiendavaid menetluskulusid kanda. Kui P. Mickeviciusel oleks vastav vajadus säilinud, oleks ta ka kõnealuse otsuse osas kassatsioonkaebuse esitanud. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-19-1582 võetud seisukohti ei saa pidada käesolevas vaidluses siduvaks. Tallinna Ringkonnakohus on asja lahendamisel materiaalõigust valesti kohaldanud. Kaebaja hinnangul ei saanud KKI ega kohus panna P. Mickeviciusele kohustust, mille täitmine ei sõltunud ainuüksi P. Mickeviciuse tegevusest. Ettekirjutus, mis heidab adressaadile ette õigusvastast käitumist, kuigi adressaat pole ise midagi õigusvastast teinud ega saa ka õigusvastast olukorda kaotada ilma kolmanda isiku koostööta, kelle üle adressaadil võimu ei ole, on absurdne. Otsuse p-s 13 on ringkonnakohus pannud P. Mickeviciusele kohustuse tõendada, et kinnistul olnud jäätmed olid N&B Sorteerimiskeskus OÜ omandis, kuigi ei olnud vaidlust, et need olid N&B Sorteerimiskeskus OÜ valduses ja eeldatakse vallasasja valdaja omandit vallasasja üle kuni ei ole tõendatud vastupidist. Tallinna Ringkonnakohus on teinud mitmeid vigu. 13) KKI-l puudus pädevus ettekirjutuse andmiseks. Kuna ettekirjutuse tagajärg oleks de facto Betooni põik 2c kinnistu Eesti Vabariigi kasuks võõrandamine, on see sellisel kujul vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 32. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla KKI pädevust teha ettekirjutusi, kuid vaidlustatud ettekirjutus väljub KKI pädevusest vaides (p-d 22-27) toodud põhjustel, mistõttu on see ka õigusvastane. Betooni põik 2c on ärimaa, mille selle omanik omandas tulu teenimise eesmärgil. Kui jaatada ettekirjutuse asendustäitmise teostatavust, kaasneb Betooni 2c omanikule koos kinnistuga 2 160 000 euro suurune kohustus, mis kahandab vastavas ulatuses Betooni 2c kinnistu väärtust. Seda arvesse võttes muutub kinnistu väärtus kõnealuse kohustusega korrigeerides negatiivseks, kuna kohustuse täitmise maksumus ületab ilmselt kinnistu koguväärtust. Ettekirjutuse kehtivuse ja asendustäitmise lubamise korral on kinnistu omanikule majanduslikult kõige otstarbekam kinnistust riigi kasuks loobumine. Kohustus eemaldada kinnistult jäätmed, mille hinnanguline maksumus on 2 160 000 eurot, tähendaks sisuliselt kinnistu omandiõigusest tulenevate hüvede kaotamist, ja toob seetõttu endaga kaasa tagajärje, mille esilekutsumiseks KKI-l pädevus puudub. Ettekirjutuse asendustäitmisega Eesti Vabariik de facto võõrandab Betooni põik 2c kinnistu. Betooni põik 2c naabruses on müügis kaks ilma sarnase jäätmeprobleemita kinnistut, mille hinnad jäävad kordades alla jäätmete likvideerimisele KKI poolt prognoositud maksumusele. KKI väide, et kaebaja saaks vältida asendustäitmist jäätmed ise likvideerides, on asjakohatu, kuna see ei muuda jäätmete likvideerimise kulukust ja jätaks kaebaja siiski olukorda, milles ta oleks sunnitud kinnistust riigi kasuks loobuma. Eelnevast tulenevalt on haldusakti nr 574 menetlust uuendav haldusakt tühine HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses, mistõttu palub kaebaja kohtul alternatiivselt selle tühistamisele ka tuvastada selle tühisus kooskõlas HKMS § 37 lg 2 p-ga 6 ja HKMS § 37 lg-ga 4. 14) Ettekirjutuse nr 574 asendustäitmine pole proportsionaalne meede, kuna see ei ole mõõdukas ega saavuta seatud eesmärki. Sellist vajadust, mis Betooni põik 2C kinnistul asuvate jäätmete likvideerimise eest näeks ette 2 160 000 euro suuruse kulutuse tegemist, ei esine. Kõnealustest jäätmetest tulenev keskkonnahäiring pole nii kaalukas, et õigustaks sellise kuluga meetme kasutuselevõttu. Betooni põik 2c-d ümbritseb eranditult kas äri-, tootmis- või transpordimaa. Kinnistu asub tööstusrajoonis ja selle lähiümbruses ei ela inimesi, kelle tervisele vms huvidele kinnistul olevad jäätmed saaksid ohtu kujutada. Vastuses seletab KKI, et kaebaja saaks anda vaidlusalused jäätmed üle jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale, samas täielikult ignoreerides selle meetme maksumust kaebajale. Asjakohatu on KKI väide, et kuna kaebaja 6(19)

pidi Betooni põik 2C omandamisel olema teadlik kinnistul asuvate jäätmete likvideerimise kohustusest, on tema huvi kõnealuste jäätmete kohese likvideerimise eest tasumise suhtes sellevõrra väiksem. P. Mickeviciusele pandud kohustus Betooni põik 2c asuvad jäätmed likvideerida oli juba ettekirjutuse nr 574 andmise hetkel õigusvastane, st tulnuks kehtetuks tunnistada. P. Mickeviciusele tehtud ettekirjutus ei laiene kaebajale. Ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel ei saanuks see seatud eesmärki saavutada, kuna selle täitmine oli selle toonasele adressaadile võimatu. Ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel valdas kinnistut N&B Sorteerimiskeskus OÜ ainuisikuliselt, st P. Mickeviciusel ei olnud ettekirjutuse tegemise hetkel Betooni põik 2c kinnistule ligipääsu. See tegi ettekirjutuse täitmise adressaadile võimatuks. Sellest tulenevalt on ettekirjutus nr 574 ka käesoleva kaebuse esitamise seisuga õigusvastane ja sellele toetudes ei saa rakendada sunnimeetmeid. Ettekirjutuse nr 574 andmise hetkel ei saanuks P. Mickevicius mis tahes endapoolse panusega kindlustada, et kinnistul olevad jäätmed likvideeritaks. Haldusakti adressaadilt ei saa nõuda seda, mis pole tema võimuses, vaid oleneb kolmandatest isikutest.

7(19)

omanikuks. Kuna P. Mickevicius oli 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiks põhjusel, et ta oli kinnistu omanik, oli 17.05.2020 e-kirja eesmärgiks vabastada P. Mickevicius talle ettekirjutusega nr 574 pandud kohustusest. Seega on 17.05.2020 e-kirja näol sisuliselt tegemist taotlusega tunnistada ettekirjutus nr 574 P. Mickeviciuse suhtes kehtetuks. Kuna kinnistusraamatu andmete kontrollimisel selgus, et P. Mickevicius ei ole alates 04.05.2020 enam kinnistu omanik, oli tema suhtes ära langenud 26.06.2018 ettekirjutuse andmise aluseks olnud asjaolu ning seega esines HMS § 44 lg 1 p-st 1 tulenev alus haldusmenetluse uuendamiseks. Kuna asjaõiguse (AÕS) §-st 641 tulenevalt tekib kinnisomand vastava kande tegemisega kinnistusraamatusse, siis pidi P. Mickevicius saama haldusmenetluse uuendamise asjaoludest, s.o kinnistu omaniku muutumisest, teada kõige varem kinnistusraamatusse kande tegemise päeval. Kuna kinnistusraamatust nähtuvalt kanti kaebaja kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse 04.05.2020, siis on 17.05.2020 taotlus esitatud HMS § 44 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. 4) Kuivõrd 17.05.2020 e-kirja esitas 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal kinnistu omanikuks olnud P. Mickevicius, siis oli KKI-l õigus menetluse uuendamiseks kinnistu omaniku suhtes. Tuginedes äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-le 1, millest tulenevalt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab osaühingut, ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg-le 1, millest tulenevalt lähtutakse esindatava teadmise hindamisel esindaja isikust, saab osaühingu juhatuse liikme teadmise omistada osaühingule. Kuna kinnistu uue omaniku, s.o kaebaja, ainuosanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks on 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat P. Mickevicius, siis saab kaebajale omistada P. Mickeviciuse teadmised 26.06.2018 ettekirjutusest ja selle aluseks olevatest asjaoludest ning menetluse senisest käigust. Kuivõrd ettekirjutuse aluseks olevad faktilised ega õiguslikud asjaolud, v.a kinnistu omaniku isik, ei olnud võrreldes ettekirjutuse tegemise ajaga muutunud ning kaebaja juhatuse liige oli teadlik 26.06.2018 ettekirjutusest ja selle aluseks olevatest asjaoludest ning menetluse senisest käigust, ei olnud haldusmenetluse efektiivse läbiviimise vajadust arvestades põhjendatud kaebaja suhtes uue haldusmenetluse alustamine. Kaebaja õiguste tagamiseks menetluse uuendamisel anti kaebajale KKI 15.07.2020 e-kirjaga võimalus esitada kavandatava ettekirjutuse, sh ettekirjutuse täitmise tähtaja, suhtes kirjalikke selgitusi, arvamusi, vastuväited, sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimalik tegevuskava. 5) KKI möönab, et kuna P. Mickevicius ei väljendanud otseselt, millist õiguslikku tagajärge ta soovib 17.05.2020 e-kirja saatmisega saavutada, ei teadnud KKI P. Mickeviciuse tahet. Kuna aga P. Mickevicius oli 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiks põhjusel, et ta oli kinnistu omanik ning 17.05.2020 e-kirjas teavitas ta KKI-d, et ei ole enam kinnistu omanik, siis pidi KKI ametnikuga sarnane mõistlik isik mõistma, et e-kirja saatmisega soovib P. Mickevicius, et ta vabastataks talle ettekirjutusega pandud kohustusest. Seega võis KKI ametnik käsitleda 17.05.2020 e-kirja kui taotlust menetluse uuendamiseks ja 26.06.2018 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist selle senise adressaadi suhtes. Otsus menetluse uuendamise kohta tehti kaebajale teatavaks 15.07.2020 teatega, st 59 päeva peale e-kirja saamist. KKI möönab, et menetluse uuendamise otsuse tegemine viibis, kuid mitte ebamõistlikult pikalt, et kaebajal võinuks tekkida õigustatud ootus, et menetlust ei uuendata. Viivitus oli esiteks tingitud asjaolust, et KKI ei olnud varem sellises olukorras olnud ning kaalus erinevaid õiguslikke võimalusi jäätmete kinnistult likvideerimise tagamiseks uute asjaolude valguses. Teiseks langes otsuse tegemine puhkuste ajale, mistõttu oli takistatud olukorra arutamine ja kooskõlastamine erinevate asjaosalistega.

8(19)

6) Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et 17.05.2020 e-kirja ei saa käsitleda menetluse uuendamise taotlusena, palub KKI lugeda menetluse uuendamise õiguspäraseks tulenevalt haldusmenetluse eesmärgist. Nimelt on korrakaitselise haldusmenetluse eesmärgiks KorS § 2 lg-st 4 tulenevalt riiklik järelevalve korrakaitseorgani tegevus eesmärgiga ennetada ohtu, selgitada see välja ja tõrjuda või kõrvaldada korrarikkumine. Käesoleval juhul teostas KKI jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet JäätS § 119 alusel ja seega tulenes selle raames algatatud haldusmenetluse eesmärk KorS-st. Seega ei nõustu KKI kaebaja väitega, et KKI on võtnud endale volituse teha kaebajale ettekirjutus lähtuvalt iseenda tuvastatud menetluse eesmärgist. 26.06.2018 ettekirjutuse eesmärgiks oli keskkonnaohu tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine. Nimetatud eesmärkide täitmiseks peab olema seaduspärane võimalus nõuda ettekirjutuse adressaadilt ettekirjutuse täitmist, mis mh eeldab, et 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal esinenud õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud. Ka Riigikohus on rõhutanud, et järelevalveorgan peab olema veendunud, et tema poolt tehtud ettekirjutuse õiguslik ja faktiline alus ei ole ära langenud ning puuduvad alused ettekirjutuse muutmiseks või tühistamiseks. /.../ Haldusorgani selline kohustus ei sõltu sellest, kas ettekirjutuse adressaat on esitanud menetluse uuendamise taotluse või mitte (vt 21.02.2011 otsus nr 3-3-1-80-10, p 25). Kuna 26.06.2018 ettekirjutuse adressaat P. Mickevicius ei olnud alates 04.05.2020 enam kinnistu omanik, siis oli 26.06.2018 ettekirjutuse õiguslik alus tema suhtes ära langenud ning seega puudus seaduspärane võimalus nõuda temalt ettekirjutuse täitmist. Seega, ülalviidatud Riigikohtu lahendist ning HMS § 64 lg 1 lausest 2 ja § 64 lg-st 2 tulenevalt tuli KKI-l otsustada ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise üle kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Käesoleval juhul ettekirjutuse muutmise või kehtetuks tunnistamise kohustust või keeldu seadusest ei tulene. Võttes arvesse, et ettekirjutusega pandud kohustus tulenes seisundivastutusest ning pidades silmas HMS § 5 lg-st 2 tulenevat menetlusökonoomia põhimõtet, oli põhjendatud ettekirjutuse adressaadi muutmine ja ettekirjutuse jõusse jätmine. 7) KKI 15.07.2020 e-kirjas esitati kaebajale kavandatava ettekirjutuse resolutsioon ja peamised põhjendused. Lisaks viidati kaebaja isikulisele seosele 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadiga ning sellest tulenevale informeeritusele haldusasjaga seotud asjaoludest ning ettekirjutuse põhjendustest. Samuti anti 15.07.2020 e-kirjaga kaebajale võimalus esitada kavandatava ettekirjutuse, sh ettekirjutuse täitmise tähtaja suhtes kirjalikke selgitusi, arvamusi, vastuväited, sh haldusmenetluse eesmärgi täitmisele suunatud võimalikke lahendusi ning võimalik tegevuskava. Seega oli tagatud ka kaebaja õigus olla ära kuulatud. Kaebaja ei kasutanud oma võimalust vastuväidete esitamiseks ega vastanud KKI 15.07.2020 kirjale. Kuivõrd kaebaja oli isikulise seose tõttu teadlik kõigist menetluse asjaoludest ja menetluse senisest käigust, sh menetluses tehtud haldusaktidest, siis oli tal võimalik esitada vastuväiteid ja arvamusi kõigi menetluses antud haldusaktide ja tehtud toimingute, sh ka objekti kontrollimise protokollide (OKP), osas. Seega oli kaebaja õigus ärakuulamisele tagatud kogu haldusmenetluses tehtud toimingute ja haldusaktide ulatuses. 8) Ettekirjutuse tegemise eeldused on täidetud. Ettekirjutuse ptk-st 3 nähtuvalt kujutavad kinnistule ladustatud jäätmed endast keskkonnaohtu, kuna on tuleohtlikud ning võivad põlemisel põhjustada välisõhu saastumist ja kahjustada inimese tervist. Jäätmete keskkonnaohtlikkus on põhjuseks, miks jäätmete likvideerimisega kinnistult ei ole võimalik viivitada. Samale järeldusele on jõudnud 06.11.2020 otsuses ka Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-20-785, milles oli arutamisel P. Mickeviciuse kaebus KKI 26.06.2018 ettekirjutuse tühisuse ning sunniraha määramise teadete õigusvastasuse tuvastamiseks ning sunniraha rakendamise keelamiseks.

9(19)

OKP-dest nähtub, et kinnistule ladustatud jäätmete seas on tuleohtlikke jäätmeid (puit, plast, kummi), sh võivad osad neist (nt töödeldud puit, (vaht)plast) eraldada põlemisel välisõhku keskkonnale ja inimestele kahjulikke ühendeid. Samuti nähtub OKP-dest, et vähemalt ühel korral on nimetatud tuleoht ka realiseerunud. Kuna enamik jäätmeid on kinnistul ladustatud läbisegi, siis puudub selge ülevaade kinnistul olevatest jäätmeliikidest. Seega võivad jäätmekuhjad sisaldada ka muid tuleohtlikke jäätmeid või jäätmeid, millest aja või ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning õhku. Lähtuvalt KeÜS § 11 lg-st 1 tuleb teadmatuse korral jäätmete tule- ja keskkonnaohtlikkusega pigem arvestada. Kuna jäätmed asuvad kinnistu piirdeaiata välisterritooriumil, ei ole välistatud kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka süütamine), samuti võivad jäätmed tuulega naaberkinnistutele laiali kanduda ning on lisaks soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. Kuna kinnistu asub suure elanike tihedusega piirkonnas, on piisavalt tõenäoline, et jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele ja varale ning heaolule. Seega kujutavad kinnistule ladustatud jäätmed endast keskkonnaohtu. Seda seisukohta toetab ka asjaolu, et jäätmete ladustamiseks kinnistul puudub nõutav jäätmeluba. KKI möönab, et ei teavitanud P. Mickeviciust 01.05.2020 objekti kontrollimisest ega edastanud OKP-d P. Mickeviciusele, kuid tegemist ei ole siiski sellise puudusega, mis muudaks faktilisi asjaolusid ja haldusmenetluse lõpptulemust. Nimelt ei sõltu jäätmete tule- või keskkonnaoht sellest, kas 01.05.2020 objekti kontrollimisel tehtud droonifotosid on 26.06.2018 ettekirjutuse adressaadile P. Mickeviciusele tutvustatud või mitte. Kaebajal on alates 15.07.2020 menetluse uuendamise teate saamisest olnud täielik juurdepääs kõigile haldusmenetluse materjalidele. Samuti pidi kaebaja kinnistu omanikuna ja JäätS § 9 kohase jäätmevaldajana olema kinnistul olevate jäätmete liigist, hulgast ja päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest ning jäätmetest tulenevast ohust tervisele, keskkonnale või varale. 9) Käesoleval juhul puuduvad KeÜS § 10 lg 1 lause 2 kohased eeldused, millest lähtuvalt tuleks kinnistul asuvatest jäätmetest tulenevat keskkonnaohtu taluda. KorS § 5 lg-st 3 kohaselt loetakse oht isiku tervisele või keskkonnale oluliseks ohuks. Ka on käesoleval juhul tegemist vahetu ohuga KorS § 5 lg 5 tähenduses, kuna korrarikkumine leiab JäätS § 28 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise näol juba aset. Seega on kinnistul asuvatest jäätmetest tulenev keskkonnaoht oluline ja vahetu oht, mida ei saa taluda ning mis tuleb seetõttu viivitamata kõrvaldada. Jäätmete ladestamisele kinnistul on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Asjaolu, et viimane on kaebaja jaoks kulukas, ei muuda seda ebamõistlikuks KeÜS § 10 tähenduses. Samuti ei tulene P. Mickeviciuse 10.07.2019 e-kirjast, milles teavitatakse 720 m3 puitmaterjali kinnistult äraviimisest, et keskkonnaohu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. 01.05.2020 OKP-st nähtuvalt on kinnistul jätkuvalt rohkelt tuleohtlikke jäätmeid, lisaks ei ole kolmandate isikute juurdepääs neile kuidagi takistatud. 10) Õige ei ole ka kaebaja väide, et viide KorS § 5 lg-le 3 on kohatu, kuna käesoleval juhul ei ole kaebaja JäätS § 28 lg-s 1 sätestatud kohustust rikkunud, kuivõrd ta ei käitle jäätmeid. JäätS § 13 kohaselt on jäätmekäitlus mh jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine. Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud“ (määrus nr 148) § 2 p 13 kohaselt on jäätmete taaskasutamistoiming mh jäätmete ladustamine mistahes taaskasutamistoiminguks, v.a eelladustamine jäätmete tekkekohas. Määruse nr 148 § 4 p-de 1 ja 15 kohaselt on jäätmete kõrvaldamistoiming mh jäätmete maapealne ladestamine ja ladustamine mistahes kõrvaldamistoiminguks, v.a eelladustamine jäätmete tekkekohas. Kuna käesoleval juhul võttis N&B Sorteerimiskeskus OÜ jäätmeid vastu kolmandatelt isikutelt ning ladustas need kinnistule, ei ole tegemist jäätmete eelladustamisega nende tekkekohas. Seega on jäätmete ladustamine kinnistul käsitletav jäätmete taaskasutamise 10(19)

või kõrvaldamisena, milleks on JäätS § 73 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt vajalik jäätmeluba. Kuivõrd kinnistul jäätmete ladustamiseks nõutav jäätmeluba puudub ning kaebaja ei ole jäätmeid üle andnud vastavat õigust omavale jäätmekäitlejale, rikub kaebaja JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat kohustust. 11) KKI ei ole viidanud vaideotsuses JäätS § 221 lg-le 1 kui kaebaja kohustuse otsesele alusele, vaid oma seisukohta, et jäätmete likvideerimisega ei ole võimalik viivitada, toetavale argumendile. JäätS § 221 lg 1 kohaselt on jäätmete kõrvaldamine kõige vähem eelistatud jäätmehooldusmeede ning sellele tuleks eelistada jäätmete kordus- või taaskasutamist. Mida kauem jäätmed kinnistul seisavad, seda suurem on tõenäosus, et nende omadused muutuvad ilmastikuolude, aja vms faktorite mõjul määral, mis ei võimalda neid enam korduv- ega taaskasutada. Kuivõrd JäätS-ga kehtestatud kohustuste üheks eesmärgiks on JäätS § 1 lg-st 1 tulenevalt mh tagada loodusvarada kasutamise tõhususe suurendamine, siis on võimalik JäätS § 221 tulenevat põhimõtet kasutada ka JäätS § 128 lg 4 kohase kohustuse sisustamisel. 12) Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu ei oleks KKI menetluse vältel lähtunud kinnistule ladustatud jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatusest ning tegemist on tagantjärele otsitud õigustusega. Menetluses 26.06.2018 tehtud ettekirjutusest nähtub, et ettekirjutusega kinnistu omanikule pandud jäätmete likvideerimise kohustuse aluseks on samuti JäätS § 128 lg 4, mille kohaldamise üheks eelduseks on jäätmete likvideerimisega viivitamise võimatus. Samuti on 26.06.2018 ettekirjutuses toodud faktiliste asjaoludena välja samad asjaolud nagu vaidlustatud ettekirjutuses, s.o jäätmete tuleoht ja keskkonnaohtlikkus. Seega ei saa olla kahtlust, et KKI on pidanud jäätmete likvideerimisega viivitamist võimatuks ka 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal. Keskkonnaohu realiseerumata jäämine mingi perioodi jooksul (käesoleval juhul 2 aastat) ei tähenda, et keskkonnaoht ei realiseerugi ning jäätmete viivitamata kõrvaldamine ei ole vajalik. Eelneva põhjal on alusetu ka kaebaja väide, et kui KKI oleks pidanud jäätmete kinnistult viivitamatut likvideerimist vajalikuks, siis oleks ta kohe peale sunniraha ebatõhususe avaldumist käivitanud asendustäitmise protsessi. Esiteks ei olnud sunnirahade ebatõhusus üheselt selge. Ka kohus on 03.03.2020 otsuse p-s 32 haldusasjas nr 3-19-1582 asunud seisukohale, et on põhjendatud vastustajapoolne sunniraha rakendamine kaebaja ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks, kuna ettekirjutuse võimalikult kiire ja täielik täitmine on endiselt keskkonnaohutuse tagamiseks vajalik. Teiseks lähtus KKI KeÜS § 12 lg-st 1 ja JäätS § 128 lg-st 4, mille koosmõjust tulenevalt on keskkonnaohu vältimise ja vähendamisega seotud kulude kandmise kohustus esmalt keskkonnaohu põhjustajal, seejärel maa omanikul ning alles siis kui kumbki eelmainitutest oma kohustust ei täida, tuleb kaaluda asendustäitmist. 13) KKI pädevus ettekirjutuse tegemiseks tuleneb JäätS § 119 lg-st 1, mille kohaselt teostab riiklikku järelevalvet jäätmeseadusest tulenevate nõuete täitmise üle KKI. Käesoleval juhul on tuvastatud, et kaebaja rikub JäätS § 28 lg-st 1 tulenevat kohustust. Kuna jäätmeseadusest tulenevate nõuete järgimine kuulub KorS § 4 lg-st 1 tulenevalt avaliku korra hulka, on JäätS § 28 lg 1 rikkumise näol tegemist korrarikkumisega KorS § 5 lg 1 tähenduses. Kaebaja kui kinnistu omanik on käesoleval juhul KorS § 15 lg 4 alusel avaliku korra eest vastutav isik. Seega oli KKI-l korrakaitseorganina pädevus teha kaebajale ettekirjutus korrarikkumise lõpetamiseks ja kinnistul asuvatest jäätmetest tuleneva ohu kõrvaldamiseks. Samuti on KKI-l eelnevast tulenevalt pädevus rakendada kohustuse täitmiseks asendustäitmist ja sunniraha. Ettekirjutuse näol ei ole tegemist omandiõiguse piiramisega, vaid korraldusega keskkonnaoht tõrjuda ja korrarikkumine lõpetada. Omandiõiguse piirang tuleneb JäätS § 28 lg-st 1, mille kohaselt on kaebaja kohustatud tema valduses olevaid jäätmeid käitlema vastavalt kehtestatud nõuetele. Ettekirjutusest ei tulene sundi kinnistu võõrandamiseks. Asendustäitmise kui

11(19)

sunnivahendi eesmärk on sundida kaebajat korrarikkumist lõpetama ja keskkonnaohtu kõrvaldama jäätmete üleandmisega vastavat jäätmeluba omavatele jäätmekäitlejatele. Ka ei ole kaebaja tõendanud, et asendustäitmisega kaasneks paratamatult sundvõõrandamine ega seda, et kinnistu väärtus oleks väiksem oletatavast asendustäitmise kulust. Lisaks on kaebajal võimalik vältida asendustäitmist jäätmed kinnistult ise likvideerides. 14) Ettekirjutus on proportsionaalne. Kaebaja väide, et asendustäitmine on ebaproportsionaalne meede, põhineb eeldusel, et asendustäitmise paratamatu tagajärg on kinnistust Eesti Vabariigi kasuks loobumine, mis ei ole mõõdukas ega saavuta seatud eesmärki. Kaebaja väite aluseks olev eeldus on tõendamata. Isegi kui kaebaja nimetatud eeldust tõendaks, ei nõustu KKI kaebajaga. Esiteks on asendustäitmise meetmeks kaebaja asemel jäätmete üleandmine vastavat jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale. Sel viisil on võimalik jäätmed kinnistult likvideerida ning ühtlasi saavutada eesmärk lõpetada korrarikkumine ning kõrvaldada jäätmetest tulenev oht kinnistul. Seda on KKI ka vaideotsuses selgitanud. Teiseks on asendustäitmine mõõdukas meede, kuna avalik huvi jäätmetest tuleneva keskkonnaohu likvideerimiseks kaalub üles kaebaja huvi likvideerimise kulude mitte kandmiseks. Kinnistu asub suure elanike tihedusega piirkonnas ning jäätmetest tulenev tuleoht ja muud keskkonnahäiringud võivad põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele ning kujutavad endast keskkonnaohtu, mida ei saa taluda. Kaebaja huvi kaalukust keskkonnaohu kõrvaldamise kulude mittekandmiseks vähendab käesoleval juhul nt asjaolu, et kuna kaebaja oli kinnistu omandamise ajal teadlik kinnistu omanikul lasuvast jäätmete likvideerimise kohustusest, siis pidi kaebaja kinnistut omandades jäätmete likvideerimise kulude kandmisega sisuliselt arvestama ja nõustuma. Lisaks on alust eeldada, et jäätmete likvideerimise kulude kandmise kohustus pidi olema kinnistu ostuhinna määramisel juba arvesse võetud. KKI hinnangul ei ole asjakohatu arvestada huvide kaalumisel asjaolu, et kaebaja pidi kinnistu omandamisel arvestama ettekirjutusest tuleneva kohustusega. Kuivõrd kaebaja väidab, et omandas kinnistu tulu teenimise eesmärgil, st kutse- või majandustegevuseks ja oli seejuures teadlik kinnistu omanikule ettekirjutusega pandud kohustusest, siis võttis kaebaja endale teadlikult äritegevusega seotud riski. Äritegevusega seotud riskide realiseerumise eest kaitsmine ei ole avalik-õiguslike normide kaitse eesmärgiks. Õige ei ole kaebaja väide, et 26.06.2018 ettekirjutuse täitmine oli selle tegemise ajal selle toonasele adressaadile P. Mickeviciusele võimatu. Samuti ei ole õige kaebaja väide, et KKI ei ole seda asjaolu vaideotsuses adresseerinud. KKI on vaideotsuse p-s 36 selgitanud, et kuna 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal oli kinnistu vaide esitaja omandis ja ainuvalduses, siis on vaide esitajal võimalik ettekirjutust täita. Asjaolu, et P. Mickeviciusel ei olnud 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise ajal kinnistule ligipääsu, ei oma 03.08.2020 ettekirjutuse tegemisel tähtsust ning on ka tõendamata. Ka Tallinna Ringkonnakohus on jõudnud järeldusele, et kuigi 26.06.2018 ettekirjutus tehti P. Mickeviciusele ajal, kui kinnistu oli üürilepinguga koormatud, oli P. Mickeviciusel võimalik ettekirjutust täita ka sel ajal (06.11.2020 otsus nr 3-20-785, p 12).

KOHTU PÕHJENDUSED

likvideerima Betooni põik 2c, Tallinn jäätmekäitluskoha välisterritooriumile ladestatud jäätmed, andes jäätmed üle vastavaid keskkonnalube omavatele teistele jäätmekäitlejatele. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 14.09.2018. Vaidlus puudub ka, et viidatud ettekirjutus on täitmata (peale P. Mickeviciuse poolt 19.06.2019 kinnistult 720 m3 puitmaterjali äraviimise ei ole kinnistult ülejäänud osas jäätmeid likvideeritud). Vaidlust ei ole, et KKI tunnistas 03.08.2020 otsusega kehtetuks 26.06.2018 ettekirjutuse nr 574 P. Mickevicius suhtes, kuna ta ei olnud enam Betooni põik 2c kinnistu omanik. Samuti puudub vaidlus, et alates 04.05.2020 on Betooni põik 2c kinnistu omanik Betooni põik 2C OÜ, mille ainsaks juhatuse liikmeks on P. Mickevicius ega selles, et Betooni põik 2c OÜ-l puudus vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal jäätmete käitlemiseks õigust andev jäätmeluba. Asjas on vaidlus, kas KKI-l oli õigus seoses kinnistu omaniku vahetumisega haldusmenetlus uuendada ja teha kaebajale ettekirjutus Betooni põik 2c kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimiseks. Kaebaja leiab, et KKI-l puudus menetluse uuendamiseks õiguslik alus, kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust, täidetud ei olnud JäätS § 128 lg-s 4 toodud eeldused ettekirjutuse tegemiseks, KKI-l puudus pädevus ettekirjutuse tegemiseks ning ettekirjutus on ebaproportsionaalne.

õigus sõltumata P. Mickeviciuse esindaja 17.05.2020 e-kirjast teha JäätS § 128 lg-s 4 sätestatud eelduste jätkuva esinemise korral samasisuline ettekirjutus kinnistu uuele omanikule, s.o kaebajale. Vastustaja pidas praegusel juhul menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt põhjendatuks kaebaja suhtes uue haldusmenetluse alustamise asemel uuendada menetlust kinnistu omanikku puudutavas osas ning teha uuendatud menetluse raames kaebajale ettekirjutuse kinnistult jäätmete likvideerimiseks. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks valiti menetluse uuendamine (isikute seotuse tõttu). Võib eeldada, et P. Mickeviciuse eesmärgiks oli kohustustest vabanemine ja tal puudus igasugune soov, et temaga seotud äriühing peaks kohustusi täitma. Viimatine soov ei saanud aga takistada haldusorgani initsiatiivil menetlust uuendamast ning võtta haldusorganilt kohustust täita oma ülesandeid. Isegi kui menetlus uuendati valel alusel (taotlust laiendavalt tõlgendades) ei saaks see kaasa tuua vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist, kui sellega ei kaasnenud kaebaja menetluslike õiguste rikkumist ning ettekirjutus on ka sisuliselt õiguspärane. HMS § 58 kohaselt ei too iga menetlusviga kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist.

menetlustoimingute, nt OKP-de osas. Ärakuulamisõiguse tagamine ei eelda, et menetlusosalisele antakse iga haldusmenetluses koostatud haldusakti või teostatud toimingu suhtes eraldi tähtaeg oma arvamuse avaldamiseks. Kaebajal oli tulenevalt KKI 15.07.2020 kirjast võimalik esitada oma arvamus ja vastuväited vastustajale nii kavandatud ettekirjutuse kui sellele eelnenud haldusmenetluses tuvastatud asjaolude, sh võimalike haldusaktide ja teostatud toimingute, kohta. Kui kaebajale jäi selgusetuks, mille kohta ta saab oma arvamust avaldada, oli tal võimalik selgituste saamiseks pöörduda vastustaja poole (HMS § 36). Kaebaja ei ole vastustajale määratud tähtajaks oma arvamust või ettepanekuid esitanud ega ka mingite asjaolude kohta lisaselgitusi küsinud. 13.3 Ettekirjutuse õigusvastasust ei tingi praegusel juhul ka ainuüksi see, et kaebaja väitel ei saanud ta tutvuda 01.05.2020 tehtud droonifotodega – tegemist ei ole ainsate 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise aluseks olevate tõenditega, mis kaebaja kinnistul keskkonnaohtlike jäätmete ladustamist tõendavad. Jäätmete ladustamine (ja sellest tingitud keskkonnaoht) kinnistul on enne seda veel tuvastatud 02.08.2019, 14.10.2019, 14.11.2019, 23.01.2020 ja 26.03.2020 teostatud objekti kontrollimiste ja nende kohta koostatud OKP-dega. Kaebaja ei ole väitnud, et ettekirjutuse tegemise ajal oli kinnistul faktiline olukord võrreldes OKP-des tuvastatuga muutunud (nt oleks astutud olulisi samme jäätmete kõrvaldamiseks). Seega sai kaebajale teha ettekirjutuse ka ilma 01.05.2020 droonifotodele tuginemiseta ning alusetud on kaebaja väited, justkui oleks pelgalt nende alusel pandud temale jäätmete likvideerimise kohustus. Eelnevast tulenevalt puudub vajadus käsitleda kaebaja väiteid tõendi lubatavusest, mis võiksid olla kohased pigem kriminaalmenetluses. 13.4 Eeltoodut arvestades ei too vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust kaasa see, et vastustaja ei alustanud kaebaja suhtes uut haldusmenetlust. Kohus kontrollib alljärgnevalt vaidlustatud ettekirjutuse sisulist õiguspärasust.

Ka sõltumata eeltoodust on vastustajal õigus nõuda kaebajalt tema kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist ettekirjutuses viidatud JäätS § 128 lg 4 alusel, kui keskkonnakaitselistest kaalutlustest tulenevalt ei ole võimalik jäätmete ja saastuse likvideerimisega viivitada. 14.2 Kohus ei nõustu kaebajaga, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Ettekirjutuse tegemiseks viidatud alusel piisab juba ainuüksi sellest, et ohustava tegevusega võib piisava tõenäosusega kaasneda oluline oht inimeste elule, tervisele, varale või keskkonnale (vt ka KeÜS § 5). Ettekirjutuse tegemine ei eelda, et nimetatud oht peab eelnevalt olema

15(19)

realiseerunud. Ka ei lähtu kehtivast õigusest kaebaja arusaam, et JäätS § 128 lg 4 kohaldamine eeldab tuvastamist, millal ohustava tegevuse tagajärjel konkreetne kahjulik tagajärg saabub. Kuna eluliselt võimatu on ajaliselt kindlaks määrata, millal jäätmete ladustamisest tingitud oht realiseerub ehk kardetud kahjulik tagajärg saabub (nt pole võimalik ette näha, millal võib mõni kõrvaline isik kinnistul ladustatud jäätmed süüdata, tuul jäätmed naaberkinnistule lennutada vms), muutuks kaebaja käsitlusega nõustudes JäätS § 128 lg 4 kohaldamine ja seeläbi keskkonnaohtu kujutavate ebaseaduslike prügimägede kõrvaldamiseks kohaste meetmete rakendamine võimatuks. Maaomanikule ettekirjutuse tegemiseks esineb alus, kui asjaolusid arvestades võib ohu realiseerumist mõistlikult prognoosida ehk kahjulike tagajärgede saabumist võib pidada piisavalt tõenäoliseks. Vaidlustatud ettekirjutuses on piisavalt selgitatud, et kinnistul jäätmete ladustamise näol on tegemist keskkonnaohu ja –häiringu tekkimise võimalusega. Vastustaja on ettekirjutuses välja toonud, et territoorium asub suure elanike tihedusega piirkonnas ja tegemist on objektiga, mis võib tuleohutuse tõttu põhjustada välisõhu saastumist ja ohtu inimese tervisele. Muu hulgas on viidatud, et kinnistul toimus 07.06.2018 ladustatud jäätmete süttimisel tulekahju (OKP nr 1081034). Ettekirjutuse kohaselt on KKI-le laekunud teateid naaberkinnistutelt ja Tallinna Linnavalitsusest, kes tunnevad muret jäätmetest põhjustatud keskkonnahäiringutest ning ohust ümbruskonnale. Vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et kinnistule on ladustatud ehituslammutusprahi jäätmeid, mis sisaldavad rohkelt erinevat kilet ja plasti, töödeldud ja töötlemata puitu, kive ja pinnast, telliseid, tekstiili, juhtmeid, kummist voolikuid, torujuppe, plekki ja muud metalli, rehve, madratseid, vahtplasti, kipsplaate, saepuruplaate, isolatsioonimaterjali, suurjäätmeid (mööblijäätmeid), mootorsõidukite sisu (istmed jms), reklaamplakateid, plastist anumaid, metallist anumaid, asfalditükke jm segajäätmeid. Vastustaja on märkinud, et jäätmed asuvad kinnistu piirdeaiata välisterritooriumil, mistõttu ei ole välistatud ka kolmandate isikute juurdepääs neile (seega ka süütamine), samuti võivad jäätmed tuulega naaberkinnistutele laiali kanduda ning on soodsaks elupaigaks närilistele ja putukatele. Arvestades, et kinnistul on jäätmed ladustatud läbisegi (st puudub täpne ülevaade kõigist kinnistul olevatest jäätmeliikidest), ei saa välistada vastustaja poolt välja toodut, et jäätmekuhjad võivad sisaldada jäätmeid, millest aja või ilmastikumõjude toimel võib keskkonda sattuda ohtlikke aineid, mis saastavad pinnast ning õhku. Eelpool viidatud tagajärgede saabumise tõenäosust ei välista asjaolu, et kinnistu asub tööstuspiirkonnas. Lisaks, jäätmeseadust rikkuv tegevus pole lubatud ka tööstuspiirkonnas. 14.3 Juba kaebaja juhatuse liikmele (P. Mickeviciusele) 26.06.2018 tehtud ettekirjutuses oli selgitatud, et jäätmete ladestamine Betooni põik 2c kinnistul välistingimustes sellises mahus kujutab endast kõrgendatud keskkonnaohtu. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-19-1582 asunud seisukohale, et JäätS § 128 lg 4 alusel P. Mickeviciusele 26.06.2018 ettekirjutuse tegemise eeldused olid täidetud (vt 06.11.2020 otsus, p 14). Kuna kaebajale 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal ei olnud faktilised asjaolud muutunud, ei ole alust asuda seisukohale, et ca 2 aastat hiljem kinnistul jäätmete ladustamine enam kõrgendatud keskkonnaohtu ei kujuta ning nende likvideerimisega pole vaja kiirustada või veelgi enam, neid ei olekski tarvis likvideerida. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu viidatud ringkonnakohtu otsusega ja P. Mickevicius väidetavalt ei vaidlustanud kõnealust otsust üksnes põhjusel, et KKI oli tema suhtes haldusmenetluse lõpetanud, ei tähenda, et viidatud lahendile ei saaks käesolevas asjas tugineda või et selles toodud seisukohad oleks ekslikud. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega, kus on muu hulgas leitud, et KKI-l oli õigus nõuda hetkel kaebajale kuuluval kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimist maaomanikult JäätS § 128 lg 4 alusel. Küll aga on asjakohatu kaebaja viide Tallinna Halduskohtu 05.05.2020 määrusele nr 3-20-785. Viidatud määrusega halduskohus lahendas P. Mickeviciuse esialgse õiguskaitse taotlust

16(19)

sunniraha rakendamise keelamiseks. See, et halduskohus pidas põhjendatuks kuni 22.06.2020 keelata P. Mickeviciuse suhtes sunniraha rakendamise ja pidas kinnistult jäätmete likvideerimisega viivitamist esialgse õiguskaitse lõppemiseni võimalikuks, ei tähenda, et kohus võttis põhimõttelise seisukoha JäätS § 128 lg 4 kohaldamise võimalikkuse suhtes. Igal juhul ei tule kohtul käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel eelviidatud halduskohtu määrusest lähtuda. Pealegi ei ole vaidlust, et halduskohus on samas asjas 22.06.2020 tehtud määrusega tühistanud 05.05.2020 määruses rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu. Ühtlasi on Tallinna Ringkonnakohus 06.11.2020 otsuses asunud selgele seisukohale, et JäätS § 128 lg 4 alusel Betooni põik 2c kinnistu omanikule ettekirjutuse tegemise eeldused olid täidetud ja seda sõltumata asjaolust, et P. Mickevicius oli 10.07.2019 teavitanud vastustajat tuleohtliku materjali kinnistult äraviimisest. 14.4 Keskkonda puudutavates küsimustes tuleb lähtuda KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest, mille kohaselt tuleb keskkonnaohtu (st piisavalt tõenäolist olulist keskkonnahäiringut) vältida. Taluda tuleb vaid sellist keskkonnaohtu, mida põhjustav tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, millel puudub mõistlik alternatiiv ning mille puhul võetakse ohu ja häiringu vähendamiseks vajalikud meetmed. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus keskkonnaohtu või -häiringut tuleks taluda, kuna puudub avalik huvi jäätmete ladustamiseks kaebaja kinnistul ja sellele on olemas mõistlik alternatiiv nende taaskasutusse või kõrvaldamisse suunamise näol. Ka ei saa talumiskohustust tuletada üksnes asjaolust, et P. Mickevicius on 2019. a astunud samme tuleohtliku materjali kinnistult äraviimiseks. Ettekirjutuse tegemist ei ole põhjendatud üksnes läbi tuleohu ning teatud osas puitmaterjali äravedu ei tähenda, et kaebaja kinnistul välistingimustes sedavõrd suures mahus jäätmete ladestamine ei kujutaks endast jätkuvalt ohtu inimeste tervisele, varale või keskkonnale. Arvestades pikaajalist jäätmete ladustamise aega ning vastustaja poolt välja toodud kaalutlusi, ei ole põhjendatud asuda seisukohale, justkui kinnistul ladustatud jäätmed võikski jätta likvideerimata. Vastustajal oli kohustus negatiivse keskkonnamõju ärahoidmiseks ja inimeste tervise kaitseks rakendada kohaseid meetmeid ning kohustada maaomanikku tema kinnistul asuvate jäätmete likvideerimiseks. Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et vastustajal oli võimalus korraldada asendustäitmine, kui ilmnes P. Mickeviciuse suhtes rakendatud sunnirahade ebatõhusus – eeltoodu ei viita kuidagi jäätmete ladustamisest tingitud keskkonnaohu puudumisele ega tähenda, et kaebajalt ei saaks nõuda jäätmete likvideerimist JäätS § 128 lg 4 alusel.

17(19)

Pole alust väita, et ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjel kohaldatav asendustäitmine ei oleks mõõdukas ega eesmärgipärane. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et asendustäitmise meetmeks on kaebaja asemel jäätmete üleandmine vastavat jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale. Kuna sel viisil on võimalik jäätmed kinnistult likvideerida ning seeläbi lõpetada korrarikkumine ja kõrvaldada jäätmetest tulenev oht kinnistul, on tegemist eesmärgipärase abinõuga. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et asendustäitmine on mõõdukas meede, kuna avalik huvi jäätmetest tuleneva keskkonnaohu likvideerimiseks on kaalukas. Jäätmete likvideerimise kulukus ei saa vabastada kaebajat oma kohustuse täitmisest. Kaebajale pidi olema kinnistut omandades ettenähtav, et tal tekib kohustus kinnistult jäätmete likvideerimiseks või asendustäitmise kulude kandmiseks. Kaebaja oli teadlik, et kinnistu omandamise hetkel ei olnud 26.06.2018 ettekirjutust täidetud ning kaebaja võttis kinnistut omandades teadliku riski kinnistul ladustatud jäätmete likvideerimise kulude kandmisega seoses. 15.2 Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et ettekirjutuse nr 574 tegemise hetkel ei saanuks see seatud eesmärki saavutada, kuna 26.06.2018 valdas Betooni põik 2c kinnistut N&B Sorteerimiskeskus OÜ ja seetõttu oli P. Mickeviciusel ettekirjutust võimatu täita. Tallinna Ringkonnakohus on 06.11.2020 otsuses nr 3-19-1582 selgitanud, et P. Mickeviciusel oli võimalik ettekirjutust täita ka ajal, kui kinnistu oli üürilepinguga koormatud (vt otsuse punktid 12 ja 13). Teisalt ei oma küsimus P. Mickeviciuse poolt 26.08.2018 ettekirjutuse täitmise võimalikkusest tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Nii nagu on vastustaja kaebajale ka vaideotsuses selgitanud, oli Betooni põik 2c kinnistu 03.08.2020 ettekirjutuse tegemise ajal kaebaja omandis ja ainuvalduses. 15.3 See, kuidas kaebaja kohustuse täidab (müüb kinnistu vm vara) on tema enda valik. Ettevõtlusega ei pea tegelema, kui sellega seotud avalikust õigusest tulenevad kohustused (maksukohustus, keskkonnakahju hüvitamine, jäätmevaldaja kohustused jm) ei ole vastuvõetavad ning ettevõtjat ei vabasta kohustustest seaduse ebapiisav tundmine.

18(19)

endale ettekirjutuse (asendus)täitmise tagajärjel kaasnevat, ei oma KKI pädevuse hindamisel tähtsust.

(allkirjastatud digitaalselt)

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.