Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
12. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2255
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Lii Mahlberg Puudutatud isik – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Keelduda Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2021. a määruse nr 3-21-2255 peale esitatud Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebuse menetlusse võtmisest ning tagastada see määruskaebuse esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3; § 203 lg 2 ja § 187 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 03.10.2021 Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel kinni Iraagi Vabariigi kodaniku X (sünd XX.XX.XXXX), kes saabus Eestisse liinibussiga. Isik esitas kinnipidamisel teisele isikule kuuluva Iraagi kodaniku passi ja Rootsi Kuningriigi elamisloa, väites, et tuli Eestisse turismi eesmärgil.
2.PPA tuvastas, et isik on taotlenud Läti Vabariigis 09.08.2021 rahvusvahelist kaitset. Isik saabus Lätti läbi Türgi ja Valgevene, ta ei soovi Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust esitada ega Lätti naasta.
3.Läti Vabariigi vastuse kohaselt lahkus isik loata 03.10.2021 Läti Vabariigi vastuvõtukeskusest. PPA algatas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta
3-21-2255 isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublini III määrus) alusel tagasivõtumenetluse. Läti Vabariigil oli aega palvele vastata kuni 18.10.2021.
4.PPA esitas 05.10.2021 taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. X ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja Eestis, sest isik ei ole siin rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud. Rahvusvahelise kaitse taotluse saab isik esitada liikmesriigile, mitte Euroopa Liidule tervikuna. Euroopa Liidu varjupaigaõiguse eesmärk on tagada nõuetekohane rahvusvahelise kaitse menetlus ühes liikmesriigis ning vältida isikute ebaseaduslikku rännet. Rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus on olla isiklikult kättesaadav ja viibida riigis, kus ta on taotluse esitanud ja mis on vastutav tema taotluse läbivaatamise eest (direktiivi 2013/32/EL põhjenduste p 27; art 2 alapunkt p; art 9 lg 1; art 13 ja art 27). Riigikohus selgitas 08.06.2021 määruse nr 3-20-1697 p-s 17 Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaldamisega seonduvat ning märkis täiendavalt, et Dublini III määruse art 28 alusel kinnipeetud isikute põgenemisohtu tuleb sisustada läbi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 sätestatu (määruse p-d 22.3 ja 22.4). Isiku suhtes esineb VSS § 68 p-s 9 sätestatud alus. X-l puudub seaduslik alus Eestis, sh teistes Schengeni liikmesriikides viibimiseks. Isik esitas teisele isikule kuuluva Iraagi kodaniku passi ning Rootsi Kuningriigi väljastatud elamisloa. X lahkus loata Läti Vabariigist. Seega on oht, et isik põgeneb. Isik on menetluse käigus kinnitanud, et tema eesmärk oli jõuda Rootsi Kuningriiki. Vabaduses viibides on isikul võimalik loata lahkuda talle sobivasse riiki. Põgenemisohu esinemise korral ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Läti väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistuse hoiule võtmine ja isiku kohustamine PPA-s registreerimas käia ei tagaks isiku kättesaadavust kuni tema üleandmiseni. PPA-l ei ole alust arvata, et Lätilt vastuse saamine ja isiku üleandmise korraldamine võiks võtta prognoositust kauem aega. Vajadusel on PPA-l võimalik taotleda isiku kinnipidamise pikendamist ühe kuu võrra (Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmas lõik).
5.Tallinna Halduskohtu 05.10.2021 määrusega rahuldati PPA taotlus ning anti luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuni 05.12.2021. Isiku kinnipidamine on lubatav nii Dublini III määruse kui ka välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel. X on taotlenud varjupaika Läti Vabariigis. Seega on ta rahvusvahelise kaitse taotleja Dublini III määruse art 2 alapunkti c ja VRKS § 3 lg 1 alusel. Euroopa Liidu õiguse järgi tuleb ükskõik millises liikmesriigis taotluse esitanud isikut käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana (Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2020 määrus nr 3-20-1697, p 11). Riigikohus ei lükanud 08.06.2021 määruses nr 3-20-1697 seda seisukohta ümber. Kuna isik sisenes Euroopa Liitu seni esitatud andmete alusel ebaseaduslikult Läti Vabariigi kaudu, vastutab Läti Vabariik isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (Dublini III määruse art 13 lg 1). Lätti tagasisaatmist ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ja seda ei välista isiku soovimatus sinna naasta. Isik kinnitas, et teadis, et Läti Vabariigi varjupaigataotleja tunnistusega võib ta liikuda Lätis ning lahkumisel võidakse ta kinni pidada kuni kaheks kuuks ja Lätist välja saata. Isiku väide, et ta ei teadnud, et teisele isikule kuuluvaid dokumente ei tohi enda tõendamiseks kasutada, ei ole eluliselt usutav. Seega esineb isiku põgenemise oht (VSS § 68 p-d 2 ja 9). 2(5)
3-21-2255 Isiku suhtes ei ole võimalik kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku pass on Läti ametivõimude käes. Isikul on motivatsioon lahkuda Eestist ilma dokumentideta. Seda ei takistaks tema varjupaigataotleja tunnistuse hoiule võtmine. Isik on ebaseaduslikult Euroopa Liitu sisenemiseks maksnud arvestatava summa ning kasutanud vahendajate abi. Isiku sõnul elab Rootsis tema tüdruksõber. Isiku kinnipidamine on lubatav Dublini III määruse art 28 lg-te 1–3 ning art 2 alapunkti n alusel (vt ka Euroopa Kohtu otsus nr C-528/15, p 41; Riigikohtu 14.12.2020 määrus nr 3-20-1697). Isiku kinnipidamine kaheks kuuks ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Isiku üleandmine peab toimuma esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 8 nädala jooksul (Dublini III määruse art 28 lg 3). Läti Vabariiki tagasisaatmisel ei sattu ohtu isiku elu või tervis.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PPA palub 20.10.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 24.09.2021 määrus põhjenduste osas, milles kohus leiab, et isikut, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid mitte Eestis, ning kes kuulub Dublini III määruse alusel tagasisaatmisele vastutavasse liikmesriiki, on võimalik kinni pidada VRKS alusel. Halduskohtu määruse põhjendused omavad iseseisvat mõju PPA õigustele ja kohustustele (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 180 lg 1), sest toovad kaasa isikute kinnipidamise vääral alusel ning soodustavad varjupaigasüsteemi kuritarvitamist. Põhjendused kohustavad PPA-d kohaldama isikutele ebaõigesti soodsamaid tingimusi (VRKS-s sätestatud tagatised rahvusvahelise kaitse taotlejale). Olukorras, kus kohus ei anna luba isiku kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses, on isikul õigus viibida rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses ning saada neile ette nähtud hüvesid, sh rahalisi toetusi ebaõigetel alustel. Isik ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja Eestis, kuna ei ole siin taotlust esitanud. Puudub alus käsitada isikut rahvusvahelise kaitse taotlejana, kui ta on rännanud ebaseaduslikult ühest liikmesriigis teise. Selline käsitlus on vastuolus Dublini III määruse eesmärkidega. Määruse art 2 alapunkt c sätestab taotleja mõiste. Edaspidi kasutab määrus taotleja mõistet üksnes olukordades, kus tegemist on liikmesriigile esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisega. Määruse art-s 28 kasutatakse mõistet „isik“. Dublini III määruse art 28 reguleerib isikute kinnipidamist vastutavale liikmesriigile üleandmise eesmärgil. Kuna selles artiklis kasutatakse mõistet „isik“, mitte „taotleja“, on soovitud kinnipidamisega hõlmata ka inimesed, kes ei ole Dublini III määruse mõistes rahvusvahelise kaitse taotlejad. Välismaalane, kes kuulub Dublini III määruse alusel üleandmisele rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile, viibib teises liikmesriigis ebaseaduslikult, kui tal ei ole muud riigis viibimise seaduslikku alust. Seetõttu tuleb kohaldada tagasisaatmise direktiivi art 6 lg-t 2. Kui vastutavale liikmesriigile üleandmiseks on välismaalase suhtes vaja kohaldada kinnipidamist, tuleb taotleda isiku kinnipidamist Dublini III määruse art 28 alusel, tuginedes VSS §-s 68 sätestatule. Riigikohus on haldusasjades nr 3-20-1697, 3-20-1943 ja 3-20-2668 tõlgendanud vääralt Euroopa Kohtu seisukohti. See välistab isiku väljasaatmise kodakondsusjärgsesse riiki, st isikut koheldakse väljasaadetavast soodsamatel tingimustel olukorras, kus ta ei ole rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud. Isiku kinnipidamine taotlejana ei ole põhjendatud ka siis, kui vastutav liikmesriik ei ole tema taotluse osas lõplikku otsust teinud. Ebaseaduslikult riigis viibivat isikut on võimalik kinni pidada VSS alusel ning pärast tagasivõtupalve esitamist üksnes Dublini III määruse art 28 lg 2, art 2 alapunkti n ja VSS § 68, mitte VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel.
3(5)
3-21-2255
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 180 lg 1 teise lause ja § 200 p 4 ning § 203 lg 2 koosmõjus on võimalik resolutsioonist eraldi vaidlustada ka halduskohtu määruse põhjendusi, kuid seda üksnes tingimusel, et need põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele (nt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p-d 13–14). Määruse põhjendava osa eraldiseisvaks vaidlustamiseks ei piisa üksnes sellest, et menetlusosaline ei nõustu kohtu põhjendustega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus nr 3-21-1677, p 8; 07.10.2020 määrus nr 3-20-1275, p 11; 01.09.2020 määrus nr 3-20-1085, p 8). Riigikohus on pidanud erandlikel juhul võimalikuks kohtulahendi põhjenduste eraldiseisvat vaidlustamist (vt nt 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-76-09), kuid on samas märkinud, et kohtuasjas nr 3-3-1-76-09 tehtud otsuses pidas Riigikohus silmas samade menetlusosaliste vahel samast õigussuhtest tekkiva võimaliku uue vaidluse vältimist. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine ei saa olla õigustatav eesmärgiga hoida ära haldusorgani võimalikke tulevasi kohtuvaidlusi teiste isikutega (Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 14). Need seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas.
8.PPA leiab määruskaebuses kokkuvõtvalt, et halduskohtu määruse põhjendused omavad iseseisvat mõju PPA õigustele ja kohustustele, sest toovad kaasa isikute kinnipidamise vääral alusel, soodustavad varjupaigasüsteemi kuritarvitamist ning kohustavad PPA-d kohaldama isikutele ebaõigesti soodsamaid tingimusi.
9.Halduskohtu määruse põhjenduste vaidlustamine oleks lubatav olukorras, kus põhjendused mõjutaksid PPA kui valitsusasutuse õigusi ja kohustusi (vt siseministri 17.07.2014 määrus nr 33 ,,Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“). PPA-l on VSS-st ja VRKS-st tulenev kohustus esitada halduskohtule taotlus isiku kinnipidamiseks juhul, kui isikut soovitakse kinni pidada kauem kui 48 tundi (VSS § 15 lg 3 ja § 153 lg 1; VRKS § 362 lg-d 1 ja 2). Neid kohustusi ega õigusi vaidlusaluse halduskohtu määruse põhjendused ei mõjuta. Küsimus sellest, millisel konkreetsel alusel tuleb PPA-l isiku kinnipidamist taotleda, on õiguse tõlgendamise küsimus, mida kohus hindab konkreetse asja lahendamisel. Haldusorganil tuleb oma tegevuses lähtuda kehtivast õigusest ning vajadusel õiguspraktikas antud tõlgendusest konkreetsetele normidele. Olukorras, kus PPA esitab isiku kinnipidamise taotluse ning halduskohus jätab PPA taotluse rahuldamata, sest see on esitatud ebaõigel alusel, on PPA-l võimalik vaidlustada nii halduskohtu määruse resolutsiooni kui ka põhjendusi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2020 määrus nr 3-20-1275) ja esitada oma seisukohad õige õigusliku aluse kohaldamise osas. Praegusel juhul ei ole PPA halduskohtu määruse resolutsiooni vaidlustanud.
10.PPA-le ei kaasne VRKS-s sätestatud soodustuste kohaldamisel täiendavaid (rahalisi) kohustusi, sest varjupaigataotlejate majutuskeskust haldab AS Hoolekandeteenused, kellel on leping sõlmitud Sotsiaalkindlustusametiga (vt ka VRKS § 32 lg-d 2 ja 3). Sotsiaalkindlustusamet kuulub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse (sotsiaalkaitseministri 30.01.2019 määrus nr 2 ,, Sotsiaalkindlustusameti põhimäärus“ § 1 lg 1). Majutuskeskuse üle teostab järelevalvet Sotsiaalministeerium (sotsiaalministri 19.11.2013 määrus nr 37 ,,Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuse sisekorraeeskiri“ (määrus nr 37) § 7). Olukorras, kus isik ei esita Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust, puudub alus arvata, et isikute majutamisest tulenev koormus võiks ajutiselt langeda PPA-le (vt VRKS § 33; vt ka § 34). Samuti on varjupaigataotlejatele toetuste (VRKS § 36; määrus nr 37 § 9) maksmine Sotsiaalministeeriumi haldusalas.1 Seega ei ole põhjust arvata, et PPA-le kaasneb täiendav halduskoormus sellisel määral, et see võib ohustada muude ülesannete täitmist. Eelneva tõttu
3-21-2255 ei tulene halduskohtu määruse põhjendustest PPA-le selliseid õiguslikke tagajärgi, mille vältimiseks oleks vajalik halduskohtu põhjendusi muuta.
11.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohtu määruse põhjenduste vaidlustamiseks ei ole ka kohane eesmärk vältida võimalikke tulevasi vaidlusi ja saavutada vaidlusküsimuse osas selgus. Vaidlustatud määruse põhjendused ei ole siduvad järgnevaid võimalikke vaidlusi lahendavatele kohtutele nii praeguses asjas kui ka teistes samalaadsetes asjades. Eesmärki lahendada võimalikud vaidlusküsimused kohtulahendi resolutsiooni vaidlustamisest eraldiseisvalt ei peeta piisavaks, et õigustada kohtulahendi põhjenduste eraldiseisvat vaidlustamist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2018 määrus nr 3-18-1943, p 9). Tegemist ei ole olukorraga, kus halduskohtu määruse põhjenduste vaidlustamise eesmärgiks oleks vaidluste vältimine samade menetlusosaliste vahel (vt eelnevalt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-76-09), sest isiku õiguslik staatus ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks või pikendamiseks loa andmisel määrav, vaid täiendavalt tuleb hinnata iga konkreetse isikuga seotud asjaolusid.
12.Eelneva tõttu keeldub ringkonnakohus PPA määruskaebuse menetlusse võtmisest ning tagastab Tallinna Halduskohtu 05.10.2021 määruse peale esitatud määruskaebuse HKMS § 187 lg 3 p 6, § 203 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel läbivaatamatult. Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2, § 207 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.