4.Jätta tsiviilasja menetluskulud Xxxx OÜ kanda. Edasikaebamise kord
5.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.26.01.2014. aastal sõlmisid Xxxx ja kostja laenulepingu, mille kohaselt Xxxx laenas kostjale 1500 eurot. Vastavalt laenulepingu tingimustele kohustus kostja laenu koos intressidega (0,1% tasumata summalt) tagastama Xxxx 3 kuu jooksul ehk 27. aprilliks 2014. aastal. Kostja ei ole laenu koos intressidega tagastanud.
2.Vastavalt laenulepingule kohustus kostja laenu tagasimaksmisega viivitamise korral tasuma leppetrahvi 1000 eurot. 08.02.2016. aastal loovutas Xxxx kõik laenulepingust tulenevad nõuded hagejale.
3.Hageja põhinõue kostja vastu on 1500 eurot, mille kostja on kätte saanud, kuid jätnud hagejale tagastamata. Kuna kostja ei tagastanud laenu tähtaegselt, võib hageja nõuda kostjalt täiendavalt leppetrahvi tasumist summas 1000 eurot. Pooled on kokku leppinud, et laenu intress on 0,1% päevas. 10.02.2016. aasta seisuga oli kostja intressivõlgnevus hageja ees 1117,50 eurot. Hageja nõuab Kostjalt siiski leppetrahvi ja intressi tasumist kuni põhivõlgnevuseni ehk kokku leppetrahvi ja intressi ja viiviste tasumist summani 1500 eurot.
4.Kostja väited selle kohta, et ta tarvitas antidepressante ja teda ähvardati laenulepingu allakirjutamisel, on paljasõnalised. Puudub vaidlus selles, et laenuleping sõlmiti 22.01.2014. aastal ning kostja ei ole laenulepingut tühistanud. Käesolevaks ajaks on möödunud TsÜS § 99 sätestatud tähtajad tehingu tühistamiseks, mistõttu laenuleping on kostja suhtes kehtiv.
5.Hageja palub rahuldada hagi ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 3000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited hagile
6.Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Kostja selgituste kohaselt tarvitas ta lepingule alla kirjutamise ajal antidepressante ega olnud adekvaatne. Kostjat ähvardati jätta Tai Kuningriiki, kui ta laenulepingule alla ei kirjuta. Kostja kartis oma turvalisuse pärast ning seetõttu nõustus lepingut allkirjastama. Alternatiivselt on kostja valmis tasuma reisikulud 1500 eurot, kuid mitte hageja poolt välja mõeldud intresse. Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus, kuulanud pooled kohtuistungil ära ja uurinud esitatud avaldusi ja tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt laenulepingu alusel välja võlgnevus summas 3000 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 1500 eurot, leppetrahvist 1000 eurot ja intressist 500 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu põhjendusel, et
allkirjastas laenulepingu ähvarduse mõjul, samuti on kostja hinnangul hageja kõrvalkohustuste nõue põhjendamatu.
9.Poolte vahel puudub vaidlus, et Xxxx ja kostja allkirjastasid 26.01.2014 laenulepingu, mille kohaselt Xxxx andis kostjale laenu 1500 eurot tähtajaga 27.04.2014 (tlk 17). 08.02.2016 loovutas xxxx 26.01.2014 laenulepingust tulenevad nõudeid hagejale (tlk 18).
10.Kohus märgib, et nähtuvalt 26.01.2014 lepingust on Xxxx ja kostja sõlminud laenulepingu, seega on hageja nõude alus võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus märgib, et VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
11.Kohus on seisukohal, et laenulepingu alusel on tõendamist leidnud, et hageja on kostjale laenanud 1500 eurot, kuid kostja on selle tähtaegselt, s.o hiljemalt 27.04.2014 tagastamata jätnud. Kostja ei ole käesolevas asjas ka väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta on laenusumma tagastanud. Seega tuleb hageja nõue põhivõlgnevuse summas 1500 eurot väljamõistmiseks VÕS § 396 lg 1, § 76 lg 1 alusel rahuldada.
12.Seoses kostja vastuväidetega, et ta sõlmis lepingu ähvarduse mõjul, märgib kohus järgmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 p 1 kohaselt saab tehingu tühistada ähvarduse korral kuue kuu jooksul alates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kohus on kostjale 21.10.2016 e-kirjas selgitanud, et kostjal tuleb tõendada, et leping sõlmiti ähvarduse mõjul ning samuti, et vastav mõjus kestis vähemalt kuni 05.04.2016 (tlk 37). Kostja ei ole käesolevas asjas esitanud ühtegi tõendit, mis tema esitatud väiteid kinnitaks, seega ei tulene kostja vastuväidetest alust jätta hageja põhinõue rahuldamata.
13.Hageja on esitanud nõude kostjalt intressi väljamõistmiseks summas 500 eurot. Nähtuvalt 26.01.2014 laenulepingust on kostjal kohustus tasuda intressi 0,1% päevas (tlk 17). Kohus on seisukohal, et hageja intressinõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-141-12 asunud seisukohale, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Antud juhul on laenulepingus laenu tagastamise tähtajaks kokku leppinud 27.04.2014. Lähtuvalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on hagejal seega võimalik nõuda intressi
üksnes perioodil laenulepingu sõlmisest kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni, s.o 26.01.2014-27.04.2014 (91 päeva). Võttes arvesse, et pooled on kokku leppinud intressimääras 0,1% päevas, on hageja intessinõue põhjendatud summas 136,50 eurot (1500 x 0,001 x 91). Seega rahuldab kohus hageja intressinõude osaliselt ja mõistab VÕS § 76 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja intressi summas 136,50 eurot.
14.Hageja on asunud seisukohale, et käesoleval juhul tuleks kostjalt intress välja mõista ka pärast nõude sissenõutavaks muutumist, kuna pooled olid laenulepingus selleks tahet avaldanud. Hageja kinnituste kohaselt on vastav tahe tuvastatav laenulepingu viimasest lausest (tlk 57 pöördel). Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Nimelt on 26.01.2014 laenulepingu viimane lause sõnastatud järgnevalt „Laenu intress on 0,1% päevas ning laenu mitte tagastamisel tähtajaks, kas osaliselt või terviklikult kohustub laenuvõtja tasuma ühekordset leppetrahvi 1000 eurot“. Kohtu hinnangul nähtub kõnealusest lausest üksnes kaks tingimust: a) laenu intress on 0,1% päevas ja b) laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel on kostjal kohustus tasuda leppetrahvi. Laenulepingus ei ole ühtegi sätet, mis võimaldaks kohtul asuda seisukohale, et poolte tahe oli suunatud sellele, et kostjal on kohustus tasuda intressi ka pärast seda, kui nõue oli sissenõutavaks muutunud. Seega ei ole põhjendatud rahuldada hageja intressinõue suuremas mahus kui 136,50 eurot.
15.Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt välja leppetrahv summas 1000 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Antud juhul on lepingus ettenähtud kostja kohustus juhul, kui ta laenu tähtaegselt ei tagasta, tasuda leppetrahvi 1000 eurot. Kostja esitas 08.12.2016 kohtuistungil taotluse leppetrahvi vähendamiseks (tlk 57 pöördel).
16.Kohus märgib, et VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-132-12 asunud seisukohale, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605, p-d 16, 17 ja 24).
17.Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja nõutava leppetrahvi vähendamine tulenevalt poolte huvide kaalumisest põhjendatud. Kostja on menetluses läbivalt selgitanud, et on abitus seisundis (tlk 32), kostjal puudub vara, mida tagatiseks anda (tlk 57 pöördel) ning kostjal ei ole võimalik advokaati võtta. Kohus on seisukohal, et need asjaolud koostoimes kinnitavad, et kostjal ei ole majanduslikult võimalik leppetrahvi tervikuna tasuda. Samas on hageja näol tegemist äriühinguga, mistõttu leppetrahvi vähendamine ei ole hageja suhtes ebaproportsionaalselt kahjustav. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka asjaolusid, millest ilmneks, et kostja poolt võlgnevuse tähtaegne tasumata jätmine on hagejale kahju tekitanud. Lähtuvalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et antud juhul on VÕS § 162 lg 1 alusel poolte huvisid kaaludes põhjendatud vähendada
leppetrahvi 90%, s.o 100 euroni. Seega tuleb hageja leppetrahvi nõue rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv summas 100 eurot.
18.Hageja on seisukohal, et kohtul ei ole antud juhul õigust arvestada kostja taotlust leppetrahvi vähendamiseks, kuna kostja on vastava taotluse esitanud hilinenult ning samuti ei kohtleks kohus pooli sellisel juhul võrdselt. Kohus on seisukohal, et kohus ei ole kostja leppetrahvi nõuet arvestades kohelnud pooli ebavõrdselt. Nimelt on kohus 08.12.2016 istungil rõhutanud, et olukorras, kus kostjal ei ole lepingulist esindajat, on kohtu selgitamiskohutus kõrgem. Kohus on esmalt 21.10.2016 e-kirjas kostja tähelepanu juhtinud asjaolule, et tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-132-12 tuleb kostjal juhul, kui ta hageja kõrvalnõuetele vastu vaidleb, esitada selgesõnaline taotlus leppetrahvi vähendamiseks. Kostja kohtu kirjale ei vastanud, mistõttu küsis kohus 08.12.2016 kohtuistungil uuesti, kas kohtu selgitused on olnud kostjale arusaadavad ning juhtis tähelepanu, et kostjal tuleb leppetrahvi vähendamiseks esitada konkreetne avaldus. Pärast kohtuistungil kohtu antud täiendavaid selgitusi avaldas kostja suuliselt, et soovib leppetrahvi vähendamist. Vastav avaldus on kohtuistungi protokollis fikseeritud. Kostja selgitas hageja vastuväitele vastates täiendavalt, et tal puuduvad juriidilised teadmised, tal ei ole advokaati ning ta ei tea, kuidas ta oleks pidanud varasemalt taotlusi esitama. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et olukorras, kus kostjal puuduvad õigusalased teadmised ning tal ei ole lepingulist esindajat, on kohus kohustatud järgima kõrgemat selgitamiskohustust ning sellest tulenevalt pidi kohus kohtuistungil üle kontrollima, kas kostja on aru saanud kohtu poolt 21.10.2016 e-kirjas antud selgitustest. Seega esineb kohtul alus kostja poolt 08.12.2016 istungil esitatud leppetrahvi vähendamise avalduse arvestamiseks.
19.Tulenevalt eeltoodust kuulub hageja nõue rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1736,50 eurot, millest 1500 eurot on põhinõue, 136,50 eurot intress ja 100 eurot leppetrahv.
20.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 124 alusel on hagihind 300 eurot.
21.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 53 lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus esitada protokolli parandamise taotlusi. Hageja on esitanud 08.12.2016 toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, mille palub, et protokoll sisaldaks lauset „Selline kohtu selgitus on piisav ka õigusteadmisteta isikule ja kui isik jätab kohtu poolt antud selgitusele vaatamata leppetrahvi vähendamise taotluse esitamata, olles teovõimeline isik, peab ta sellest tulenevaid tsiviilkohustusi kandma.“ Praegusel juhul on protokollist välja jäänud hageja esindaja rõhutus, et kostja on teovõimeline isik, kes peab sellest tulenevaid tsiviilkohustusi kandma.
22.Kohus on seisukohal, et hageja taotlus protokolli parandamiseks tuleb rahuldamata jätta, kuna hageja seisukoht küsimuses, mis puudutab kostja leppetrahvi vähendamise taotlust ja kostja vastutust, on 08.12.2016 kohtuistungi protokollis piisavas mahus kajastatud.
Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse
osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleval juhul on kostja nõustunud kompromissi sõlmisega summas 1736,50 eurot, kuid kostja on kompromissi sõlmimisest keeldunud. Kohus on seisukohal, et tegemist on olukorraga, kus kohus on hagi rahuldanud kostja pakutud kompromissisummaga sarnases ulatuses, mistõttu kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda.
24.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Käesoleval juhul ei ole kostja menetluskulude nimekirja esitanud, samuti ei nähtu kohtutoimikust, et kostjal oleks menetluskulusid tekkinud, seega asub kohus seisukohale, et kostjal menetluskulud puuduvad.