Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 30.09.2021, Tartu 3-21-1788 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 04.08.2021. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja – X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.08.2021. a määrus muutmata.
2.Asendada määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas Tartu Halduskohtule 04.08.2021 taotluse Xu paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes lõpliku otsuse jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 alusel, kuna esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused. PPA märkis taotluses järgmist.
1.1.Ukraina kodanik X (sündinud xxx) ületas 02.08.2021 kell 19:20 Ukraina kodaniku biomeetrilise passi xxx alusel viisavabalt Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piiri suunaga Venemaa Föderatsiooni. 03.08.2021 kell 00:20 saabus ta Venemaa Föderatsioonist jalgsi tagasi Narva piiripunkti, kuna teda ei lubatud Venemaa Föderatsiooni – talle määrati sisenemiskeeld ja saadeti tagasi Eesti Vabariiki.
1.2.Narva piiripunktis avaldas välismaalane 03.08.2021 kell 15:20 soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Välismaalaselt võeti 03.08.2021 kell 15:40 vastu vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus, mis registreeriti numbriga 7002110059, ning alustati esmaste menetlustoimingutega: välismaalasele tutvustati tema õigusi ja kohustusi, koostati isiku ja tema
asjade läbivaatuse ja asjade hoiule võtmise protokoll, võeti sõrmejäljed. Taotluse vastuvõtmisel viidi välismaalasega läbi vestlus (vene keeles), mis salvestati.
1.3.Välismaalase sõnade kohaselt on ta enne Eestisse saabumist taotlenud rahvusvahelist kaitset kahel korral Hispaanias, kuid see tal ei õnnestunud. Esmakordselt saabus isik bussiga Ukrainast Hispaaniasse läbi Poola 2019. aastal, kuid ametivõimud ei võimaldanud taotlust esitada. Teine kord lendas ta Ukrainast Kreekasse 15.07.2021 (tempel passis 15.07.2021), kust suundus edasi Hispaaniasse rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, kuid ka seekord ei õnnestunud tal rahvusvahelise kaitse taotlust esitada. Ta ületas 02.08.2021 Eesti – Vene piiri, et taotleda rahvusvahelist kaitset Venemaa Föderatsioonis. Välismaalase sõnade kohaselt ei võtnud Venemaa Föderatsioon rahvusvahelise kaitse taotlust vastu, sest väidetavalt tekkis kahtlus, et tegemist on Ukraina SBU (Ukraina julgeolekuteenistus) agendiga ning ta saadeti tagasi Eesti Vabariiki. Küsimusele, miks ta soovib varjupaika Eesti Vabariigis, kui tema viibimine siin on seaduslik (viisavaba viibimine Ukraina kodaniku biomeetrilise passi alusel), vastas isik, et soovis sõita Kreekasse, kuid tal puuduvad rahalised vahendid.
1.4.Välismaalane peeti 03.08.2021 kell 15:20 kinni VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p 5 alusel kuni 48 tunniks ning paigutati Narva arestimajja.
1.5.PPA tegi 03.08.2021 Kreeka, Hispaania, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti ametivõimudele päringu välismaalase riigis viibimise, taotluste esitamise ja muu olulise info selgitamiseks. 03.08.2021 edastati vastus Saksamaalt, Poolast, Lätist ja Leedust, mille kohaselt puudub nimetatud riikidel info isiku neis riikides viibimise kohta. Hispaania ja Kreeka ei ole taotluse koostamise hetkeks vastanud.
1.6.Isiku edasine kinnipidamine on vältimatult vajalik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, kuna on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. PPA hinnangul esineb ka kinnipidamise alus VRKS § 361 lg 2 p 4 mõistes, kuna kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
1.7.Isiku väide Hispaanias varjupaiga taotlemise püüdluste kohta on paljasõnaline – PPA-l puudub igasugune informatsioon selle kohta, et välismaalane oleks rahvusvahelist kaitset teises Euroopa liikmesriigis taotlenud. PPA andmebaasis ESTODAC isiku suhtes sõrmejälgede päring tulemust ei andnud. Samuti puuduvad isikul igasugused tõendid selle kohta, et ta oleks Hispaanias varjupaika taotlenud.
1.8.Välismaalaste seaduse (VMS) § 52 lg 1 p 5 kohaselt võib välismaalase viibimisaja ennetähtaegselt lõpetada, kui tal puuduvad piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki või transiidiriiki naasmiseks vajalikud vahendid.
1.9.Välismaalase käitumisest võib järeldada, et ta viibib Euroopa Liidus turismi eesmärgil, läbides erinevaid Euroopa Liidu riike. Mõistetav on, et kui keegi soovib rahvusvahelist kaitset, siis taotleb ta seda esimesel võimalusel oma riigist lahkudes. Praegusel juhul on välismaalase ütluste põhjal võimalik järeldada, et ta otsib võimalust Euroopa Liitu jäämiseks ning on huvitatud Kreekasse minemisest. Enda ütluste järgi kasutas ta Eestit transiidiriigina, et ületada Eesti – Vene piir ja taotleda rahvusvahelist kaitset Venemaa Föderatsioonis. Arvestades kõiki eespool toodud asjaolusid ei saa PPA isiku varasemat käitumist pidada usaldusväärseks ning on kahtlus, et isik ei pruugi menetluste lõpuleviimiseni olla PPA-le kättesaadav.
1.10.Isiku paigutamine rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse ei taga piisavalt tõhusalt tema viibimist Eesti Vabariigis kuni rahvusvahelise kaitse menetluse toimingute lõpuleviimiseni. PPA-l on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu ja hiljem väljasaatmismenetluse käigus ei pruugi välismaalane olla PPA-le kättesaadav. Seega ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine käesoleval juhul tõhus ega tagaks menetluse lõpuleviimist.
1.11.Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist ning kohaldatav meede ei ole ebaproportsionaalne. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab
kinnipidamiskeskuse juhataja kinnipidamise aluse äralangemisel isiku viivitamatult kinnipidamiskeskusest.
2.Kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse juurde. PPA lisas, et kinnipidamiskeskusesse paigutamisest loobumisel ja isiku paigutamisel rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse suureneks põgenemisoht – kuna seal viibijatele makstakse igakuiselt toetust 150 eurot, on võimalik koguda Eestist lahkumiseks raha. Praegusel juhul väidab isik, et Kreekasse lahkumist takistab tal rahapuudus. PPA esindaja selgitas ka, et Ukraina passi alusel on isikul õigus Eestis viibida 90 päeva ning kehtivat lahkumiskohustust tal ei ole. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses vajab väljaselgitamist tema viibimine teistes riikides ning see, kas ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset mujal. Lisaks uurib PPA, milline oht on isikule Ukrainas. Isik on välja toonud, et tal ei ole raha, seega tema taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks võib olla põhjendamatu.
3.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et Vene Föderatsiooni valis ta rahvusvahelise kaitse taotlemiseks põhjusel, et Hispaanias see ei õnnestunud. Hispaania ametnikud petsid teda ja seetõttu pidi ta Hispaaniast lahkuma. Ta sõitis läbi Euroopa Vene Föderatsiooni. Piiripunktis seletas ta eriteenistuse ametnikele, et Ukrainas tahetakse teda karistada ja teda on seal rünnatud. Seletas ka, et oli Ukrainas informaator. Vene eriteenistus võttis tema seletuse ja keeldus rahvusvahelise kaitse taotlust vastu võtmast, väites, et ta on SBU-ga seotud. Nüüd võivad nad need andmed, millest isik rääkis, anda Ukrainale ja Ukraina võib neid kasutada tema vastu. Põhjus, miks ta Ukrainast ära tahab tulla ja rahvusvahelist kaitset soovib, on selles, et tal on Ukraina politsei ja prokuratuuriga huvide konflikt. Isiku sõnul olid tal andmed õiguskaitseorganite poolt raskete kuritegude sooritamise kohta tema suhtes. Tema elu on Ukrainas ohus. Teda rünnati põhjuseta tundmatute isikute poolt ning sellepärast põgenes ta Euroopa Liitu, et saada kaitset Ukraina õiguskaitseorganite eest. Ta tuli Venemaale Eesti kaudu, sest pidi kiiresti lahkuma, raha hakkas otsa saama ja ta ostis piletid nii, et marsruut kulges Eesti kaudu. Eestis ta kedagi ei tunne ega ole varem Eestis olnud.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 04.08.2021. a määrusega PPA taotluse ja andis loa Xu kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 04.10.2021 (kaasa arvatud). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
4.1.Taotluse ühe alusena nimetatud VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Riigikohus on 17.04.2020. a määruses asjas nr 3-19-1068 rõhutanud, et VRKS § 361 lg 2 p 5 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 p-ga d nii, et selle sätte alusel saab rahvusvahelise kaitse taotleja kinni pidada üksnes juhul, kui teda peetakse juba kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks. Sellises olukorras on võimalik isik VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel kinni pidada, kui objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lahkumiskohustus edasi lükata või vältida väljasaatmist. Praegusel juhul on isikul kehtiv Eesti Vabariigis viibimise alus (90 päeva Ukraina Vabariigi passi alusel) ning talle ei ole pandud lahkumiskohustust. Seega puudub alus selle sätte alusel isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. PPA selgitas taotluses, et VMS § 52 lg 1 p 5 kohaselt võib välismaalase viibimisaja ennetähtaegselt lõpetada, kui välismaalasel puuduvad piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki või transiidiriiki naasmiseks vajalikud vahendid. Samas ei ole seda sätet Xu suhtes veel kohaldatud.
4.2.VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Riigikohus rõhutas 29.01.2015. a määruses asjas nr 3-3-1-52-14, et kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (määruse p 10). VRKS § 361 lg 2 p-des 1-5 ja p-s 7 sätestatud toimingute tegemise vajadus Riigikohtu hinnangul iseenesest isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamist ei õigusta (viidatud määruse p 12).
4.3.PPA selgitas, et väljaselgitamist vajavad asjaolud on seotud isiku viibimisega teistes riikides ja sellega, kas ta on taotlenud rahvusvahelist kaitset mujal. Lisaks tuleb uurida, milline oht on isikule Ukrainas. Isiku selgitused tema varasemate rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise katsete kohta ning Vene Föderatsiooni ametnikega peetud vestluse sisu kohta ei ole seni millegagi tõendatud. Isiku selgitused kohtuistungil ohu kohta Ukrainas tema elule ja tervisele jäid üldsõnaliseks – isik kirjeldas vaid konflikti politsei ja prokuratuuriga ning väidetavat rünnet. Samas isiku kinnipidamisel täidetud haavatavuse tuvastamise küsimustiku (dtl 27) järgi väidab ta üksnes psühholoogilist vägivalda naabrite ja tuttavate, mitte aga avaliku võimu poolt. Taotluse põhjenduste ja istungil antud selgituste põhjal saab nõustuda PPA-ga, et isiku puhul esineb lisaks asjaolude väljaselgitamise vajadusele ka põgenemisoht ning ilma teda kinnipidamiskeskusesse paigutamata ei pruugi ta rahvusvahelise kaitse menetluse toimingute lõpuleviimiseni kättesaadav olla. PPA kahtlus põgenemisohu suhtes tugineb isiku varasemal käitumisel – väidetav liikumine erinevates Euroopa riikides eesmärgiga esitada rahvusvahelise kaitse taotlus Hispaanias või Vene Föderatsioonis, esitamata taotlust esimeses (turvalises) riigis – ning seda kinnitab ka eesmärk siirduda Kreekasse, milleks isikul pole praegu piisavalt raha. Kohus peab PPA kahtlust põgenemisohu osas põhjendatuks. Kohtupraktika järgi võivad PPA ja kohus põgenemise ohu hindamisel arvesse võtta isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses, samuti arvestada prognoosotsuse tegemisel isiku varasemat käitumist (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p-d 12 ja 13). Põgenemisohu tõenäosust suurendab ka asjaolu, et isikul ei ole Eestiga mingeid seoseid, ta viibib siin esmakordselt ning tema eesmärk ei olnud tulla Eestisse rahvusvahelist kaitset taotlema, vaid ta sattus siia põhjusel, et väidetavalt avanes talle sobiv reisimisvõimalus läbi Eesti Vene Föderatsiooni. Rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse paigutamist peab PPA pigem põgenemisohtu suurendavaks, kuna seal viibijatele makstav igakuine toetus võimaldab reisimiseks vajalikku raha koguda.
4.4.Asjas kogutud tõendeid arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda ega oleks edasiseks menetluseks, sh tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks kättesaadav. Taotluse ja kohtuistungil PPA esitatud täienduste kohaselt vajavad rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses väljaselgitamist Eestisse saabumise tegelikud motiivid ja asjaolud, samuti see, milles seisneb väidetav oht Ukrainas. Eelnevat arvestades on täidetud VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks on piisav ka ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemine.
4.5.Kohtul puudub sarnaselt PPA-ga veendumus, et VRKS § 29 lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmed täidaks puudutatud isiku puhul eesmärki samaväärselt kinnipidamisega kinnipidamiskeskuses. Kuigi tal on olemas isikut tõendav dokument, mida PPA-le hoiule anda, puuduvad tal seosed Eestiga ning koht, kus elamiseks saaks isikut kohustada. Tema enda väitel puudub tal raha Kreekasse minekuks, millega seoses märgib ta ka oma soovi Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda.
4.6.Puudutatud isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks, sh terviseseisundi tõttu. Isik on
tema kinnipidamisel küll teatanud, et tal on probleeme südame ja seedeelundkonnaga, kuid kroonilisi haigusi tal ei ole. Kohtuistungil kinnitas ta, et Ukrainas määrati talle eluaegne invaliidsus ja ta peab vahetevahel ravi saama, kuid hetkel ei võta ravimeid ning haigus ei ole ägenenud. Kohus märgib, et kinnipidamiskeskuses tagatakse isikutele vajadusele vastav meditsiiniabi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu 04.08.2021. a määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja leiab, et kohtumäärus on põhjendamatu. Arvestatud ei ole puudutatud isiku ütluste ega tegelike asjaoludega ning seetõttu jõudis kohus valedele ning põhjendamatutele järeldustele.
5.1.Kaebaja ei nõustu kohtu hinnanguga, et vastustaja taotlus kaebaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks on põhjendatud. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb vältimatus ja miks kohus leiab, et isiku puhul esineb põgenemisoht.
5.2.PPA pole esitanud andmeid, mille alusel võiks asuda seisukohale, et esineb põgenemisoht. PPA ega halduskohtus ei ole piisavalt põhjendanud põgenemise ohu esinemise võimalust. Kaebaja on seisukohal, et põgenemisohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Riigikohus on VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamisel selgitanud, et põgenemisohu esinemist ei ole kohane põhjendada sellega, et põgenemisohtu pole alust välistada. Põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul. Sealhulgas võib põgenemisohu hindamisel tähtsust omada see, kui isik pöördub kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitab samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse – see võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine (RKHKm 3-20-2119, p 18). Euroopa Komisjoni soovituses (EL) 2017/2338, 16.11.2017 märgitakse, et soovituses esitatud kriteeriumide loetelu ei saa olla ainus alus, mille põhjal automaatselt eeldada põgenemise ohu olemasolu. Sageli eeldab ohu tuvastamine mitme kriteeriumi täitmist. Vältida tuleb automaatseid järeldusi, näiteks et ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine viitavad põgenemise ohule. Põgenemise oht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani usaldusest kui subjektiivsest hinnangust. Antud juhul sellega arvestatud ei ole. Subjektiivne ja üldistav on kohtu arvamus, et kuna isikul puuduvad Eestis sidemed ning puudub töö, siis esineb tema puhul põgenemise oht.
5.3.Määruskaebuse esitajale jääb arusaamatuks PPA viide isiku varasemale käitumisele, nt väidetav liikumine erinevates Euroopa riikides eesmärgiga esitada rahvusvahelise kaitse taotlus Hispaanias või Vene Föderatsioonis, ning seisukoht, et seda kinnitab ka eesmärk siirduda Kreekasse. Isik selgitas, et Hispaania ametnikud petsid teda, mistõttu pidi ta Hispaaniast lahkuma. Samuti märkis isik, et ta oli Ukrainas informaator. Puudutatud isikul on põhjendatud kartus, et Vene võimud võivad temalt saadud informatsiooni Ukrainale edastada ja Ukraina võib seda isiku vastu kasutada. Puudutatud isik selgitas samuti, et põhjus, miks ta Ukrainast ära soovib tulla ja rahvusvahelist kaitset taotleda, on asjaolu, et tal on Ukraina politsei ja prokuratuuriga huvide konflikt, kuna tal on olemas andmed nende poolt raskete kuritegude sooritamisest tema suhtes. Vastustaja ega kohus antud asjaoludega arvestanud ei ole ja ei ole ka põhjendanud, miks nad selliseid olulisi asjaolusid kontrollinud ega nendega arvestanud ei ole.
Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole põhjendatud. Kohus oleks pidanud põhjalikult kaaluma kaebaja suhtes kergemate järelevalvemeetmete rakendamist, seda enam, et kaebaja märkis kohtuistungil, et tal on tervisega probleeme. Nii taotleja kui kohus oleksid pidanud põhjendama ning selgitama, miks ei saa kaebaja suhtes kohaldada teisi järelevalvemeetmeid, nt Vao keskusesse paigutamist. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-24-17 tehtud määruse p-s 13 märkinud, et kolleegiumi hinnangul ei saa eeltoodu valguses puudutatud isiku põgenemisohtu täielikult välistada, kuid tema kinnipidamiseks pole oht piisavalt suur. Kolleegiumi hinnangul pole ringkonnakohus ja PPA näidanud ära, miks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks ei piisa VSS § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud elukohas elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest. Määruskaebuse esitaja leiab, et tema kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Puudutatud isik on töövõimeline inimene ning tal ei tekiks mingeid probleeme hakkamasaamisega, seda enam, et ta võiks menetluse kestel viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses või kindlaksmääratud elukohas.
5.4.Halduskohus oleks pidanud arvestama isiku poolt kohtuistungil märgituga, et tal on tervisega probleeme ning Ukrainas on temale seetõttu määratud eluaegne invaliidsus ja talle on määratud ravi. Samuti toonitas isik istungil, et teda kinnipidamiskeskusesse ei paigutataks, kuna tal tekivad kinnises asutuses ärevushood.
6.PPA palub vastuses määruskaebusele puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata jätta. Halduskohus tuvastas õigesti määruskaebuse esitaja suhtes esineva VRKS § 361 lg 2 p 4 sätestatud kinnipidamise aluse ning kinnipidamise kooskõla lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Käesolevas asjas tuvastatud asjaolud oma kogumis sellised, mis õigustavad määruskaebuse esitaja kinnipidamist. Välismaalase käitumisest võib järeldada, et ta viibib Euroopa Liidus turismi eesmärgil läbides erinevaid Euroopa Liidu riike. Iseenesest mõistetav on asjaolu, et kui keegi soovib rahvusvahelist kaitset, siis taotleb ta seda esimesel võimalusel oma riigist lahkudes. Antud juhul on välismaalase ütlustest võimalik järeldada, et ta otsib võimalust Euroopa Liitu jäämiseks. Isik on huvitatud Kreekasse minemisest, kuid tal puuduvad antud hetkel rahalised vahendid, mistõttu taotleb ta rahvusvahelist kaitset Eesti Vabariigis. Välismaalase enda ütluste kohaselt saabus ta Eestisse selleks, et ületada Eesti – Vene piir rahvusvahelise kaitse taotlemiseks Venemaa Föderatsioonis. Arvestades neid asjaolusid ei saa PPA isiku varasemat käitumist pidada usaldusväärseks. Sellega on hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi menetluse lõpule viimiseni olla PPA-le kättesaadav. PPA rõhutab, et põgenemisohu prognoos hõlmab ka riigisiseselt menetlusest kõrvale hoidumise võimaluse ega tähenda automaatselt seda, et isik võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt riigist lahkuda näiteks mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. PPA leiab, et puudutatud isiku suhtes järelevalvemeetmete kohaldamisega VRKS § 29 lg 1 alusel ei saa piisava tõhususega tagada, et isik oleks menetluse lõppemiseni PPA-le kättesaadav, kuna isiku varasemat käitumist ei saa pidada usaldusväärseks. PPA-l on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu. Isiku paigutamine rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusse ei taga piisavalt tõhusalt isiku viibimist Eesti Vabariigis kuni rahvusvahelise kaitse menetluse toimingute lõpule viimiseni. Seega ei ole vähem koormavate järelevalvemeetmete kohaldamine käesoleval juhul tõhus ja ei tagaks menetluste lõpule viimist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu 04.08.2021. a määrus tuleb jätta muutmata. Halduskohus leidis õigesti, et määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemisoht ja isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on
põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuses esitatud vastuväide halduskohtu järeldusi ümber. Vastuseks määruskaebuses esitatud seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.PPA tugines isiku kinnipidamise taotluses VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisab ka vaid ühe aluse olemasolust. Kuna halduskohus leidis, et rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning määruskaebuse vastuses ei ole PPA halduskohtu seisukohale ja järeldusele vastu vaielnud, jäädes kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p 4 juurde, ei analüüsi ringkonnakohus alljärgnevalt kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p 5.
9.Halduskohus andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, leides, et asjas kogutud tõendeid arvestades on põhjendatud PPA kahtlus, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda ega oleks edasiseks menetluseks, sh tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks kättesaadav. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses vajavad väljaselgitamist isiku Eestisse saabumise tegelikud motiivid ja asjaolud, samuti see, milles seisneb väidetav oht Ukrainas. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks esmakordse loa andmisel piisavalt kontrollinud ja põhjendanud kinnipidamise aluse olemasolu. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda kasutades piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (RKHK 29.01.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14).
10.Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohtu järeldused põgenemisohu osas on põhjendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus esitas PPA taotlust lahendades asjakohased ja piisavad põhjendused, miks on praegusel juhul alust arvata, et esineb isiku põgenemise oht. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus võttis õigesti arvesse isiku Eestisse saabumise asjaolusid, tema varasemat käitumist ja selgitusi selle kohta, et tema sooviks oli algselt jõuda Hispaaniasse, seejärel ebaedu tõttu rahvusvahelise kaitse taotlemisel Venemaale ning sinna mittepääsemise järel soov liikuda edasi Kreekasse. Samuti arvestas halduskohus isiku puhul olulise asjaoluna sidemete puudumist Eestiga.
11.Määruskaebuse esitaja märgib, et põgenemise oht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani usaldusest kui subjektiivsest hinnangust. Antud juhul sellega arvestatud ei ole. Isiku arvates on subjektiivne ja üldistav kohtu arvamus, et kuna isikul puuduvad Eestis sidemed ning puudub töö, siis esineb tema puhul põgenemise oht. Ringkonnakohus selgitab, et põgenemise ohu hindamisel lähtub kohus isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis ning annab hinnangu põgenemise tõenäosusele. Põgenemisohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on nii objektiivsed asjaolud kui ka menetleva asutuse subjektiivne hinnang. Halduskohus nõustus puudutatud isikut ja tema käitumist kirjeldavaid asjaolusid arvestades põhjendatult PPA-ga, et isiku suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et
ta võib lahkuda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki ning ilma teda kinnipidamiskeskusesse paigutamata ei pruugi ta rahvusvahelise kaitse menetluse toimingute lõpuleviimiseni kättesaadav olla.
12.Määruskaebuse esitaja heidab PPA-le ja halduskohtule ette ka seda, et kuigi ta selgitas rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid, ei ole PPA ja kohus põhjendanud, miks nad selliseid olulisi asjaolusid kontrollinud ega nendega arvestanud ei ole. Ringkonnakohus selgitab, et need asjaolud selgitatakse välja ja neile antakse hinnang rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses. Nagu eespool viidatud, tuleb isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajaduse üle otsustamisel sageli tegutseda üksnes piiratud, puuduliku ja kontrollimata informatsiooni alusel.
13.Määruskaebaja leiab, et kohus oleks pidanud põhjalikult kaaluma kaebaja suhtes kergemate järelevalvemeetmete rakendamist. Määruskaebuse kohaselt oleks puudutatud isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamisega või kindlaksmääratud elukohas. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu järeldusega, et isiku põgenemisohtu silmas pidades ei oleks isiku majutuskeskusesse paigutamine tõhus meede tema kättesaadavuse tagamiseks. Isikul puuduvad sidemed Eestiga, sh võimalik elukoht.
14.Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud arvestama tema ütlustega enda tervisliku seisundi kohta. Halduskohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus seda ka teinud ning leidnud, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist see ei takista. Lisaks selgitas kohus, et kinnipidamiskeskuses tagatakse isikutele vajadusele vastav meditsiiniabi.
15.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.
16.Lähtudes VRKS § 13 lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.