Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-20-1116 20. september 2021 Maria Lõbus MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon kaebus Integratsiooni Sihtasutuse 12. märtsi 2020. a käskkirja nr 5.2-1/2020/25 ja 8. mai 2020. a vaideotsuse nr 5.3/2020/18-1 tühistamiseks Kaebaja – MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar Vastustaja – Integratsiooni Sihtasutus esindaja vandeadvokaat Villy Lopman Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20. oktoober 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-1116 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Integratsiooni Sihtasutus (vastustaja) otsustas 2. aprilli 2019. a käskkirjaga nr 5.2/2019_1 määrata MTÜ-le Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon (kaebaja) toetuse summas 69 000 eurot aastateks 2019‒2021 (toetuse summa kalendriaastas 23 000 eurot) taotlusvoorus „Rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetus“. Käskkirjast nähtuvalt tuli toetuse kasutamise vahearuanne esimese kalendriaasta kohta esitada hiljemalt teise kalendriaasta
10.jaanuariks.
2.Vastustaja otsustas 12. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 5.2-1/2020/25 kaebajalt tagasi nõuda esimese kalendriaasta toetuse summas 23 000 eurot. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja ei ole esitanud esimese kalendriaasta vahearuandes kõiki nõutavaid dokumente ning seetõttu ei saa vastustaja olla kindel, et 2019. aastaks planeeritud tegevused on reaalselt ellu viidud ja aruandesse märgitud kulutused tekkinud ja tasutud. Vastustaja märkis, et nõuab toetuse tagasi kultuuriministri 31. detsembri 2018. a määruse nr 24 „Rahvusvähemuste katusorganisatsioonide toetamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 24) § 19 lõike 1 punktide 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 alusel.
3.Kaebaja esitas vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkirja peale vaide, mille vastustaja jättis 8. mai 2020. a vaideotsusega nr 5.3/2020/18-1 rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 9. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkirja ja 8. mai 2020. a vaideotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 12. juuni 2020. a määrusega haldusasja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule. Toimik saabus Tartu Halduskohtusse 3. juulil 2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkiri ja 8. mai 2020. a vaideotsus on õigusvastased ja tuleb tühistada. Kaebaja märkis, et kumbki haldusakt ei ole proportsionaalne, võttes arvesse rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetuse eesmärki. Kaebaja möönab, et tema poolt esitatud dokumentides esines mõningaid puuduseid, kuid arvestades esitatud dokumentide hulka ning toetuse eesmärki, tuleb toetuse tagastamise nõuet lugeda ebaproportsionaalseks meetmeks. Kuna määruse nr 24 § 23 lõike 5 ja § 19 alusel on toetuse tagastamise nõude puhul tegemist kaalutlusotsusega, siis peaks see vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lõikes 2 toodud proportsionaalsuse nõudele. Sellest tulenevalt oleks vastustaja võinud kohaldada ka muid meetmeid, jättes kõige drastilisema meetme (toetuse tagastamise) kõrvale. Vastustaja oleks pidanud kaalutlusotsuse tegemisel arvestama asjaoluga, et kaebaja puhul on tegemist mittetulundusühinguga, mille soov on aidata kaasa rahvusvähemuste organisatsioonide jätkusuutlikule toimimisele Eestis. Tegemist on ühiskondlikes huvides töötava organisatsiooniga, mis vastas toetuse andmise nõuetele ja eeldustele. Järelikult ka ühiskonna ja avalikkuse huvides oleks proportsionaalse otsuse tegemine – nt ettekirjutus, mille sisuks on toetuse osaline tagastamine vms.
3-20-1116
6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märkis, et on
12.märtsi 2020. a käskkirjas ja 8. mai 2020. a vaideotsuses toonud esile kõik kaebaja rikkumised ja toetuse tagasinõudmise alused. Kaebaja ei esitanud vastustajale tähtaegselt nõuetekohast vahearuannet. Kuigi vastustaja juhtis korduvalt kaebaja tähelepanu konkreetsetele puudustele, siis kaebaja neid puudusi ei kõrvaldanud. 12. märtsi 2020. a käskkirja koostamise seisuga esinesid jätkuvalt puudused nii vahearuande sisuaruande kui ka finantsaruande osas. Finantsaruandes on puudu osade aruandes kajastatud kulude dokumendid, osa andmeid on vastuolulised ning osad arved ei seondu ilmselgelt toetatavate tegevustega. Kaebaja on jätnud vastuolus määruse nr 24 § 20 punktiga 5 esitamata pangakonto väljavõtte, mille alusel saaks vastustaja veenduda, et kõik aruandes nimetatud kulud on ka tegelikkuses kantud ning et need on kantud aruandes kajastatud ulatuses. Sisuaruandes ei ole kaebaja andnud ka pärast sellekohast küsimist selgitusi allseltsidelt ostetud ürituste toimumise kuupäevade ja kohtade kohta ega esitanud ürituste lühikirjeldusi. Seejuures pole tõendatud, et kaebaja oleks eksponeerinud üritustel Kultuuriministeeriumi ja toetuse andja logodega trükiseid. Eelnevast tulenevalt ei olnud vastustajal vahearuande puudulikkuse tõttu võimalik teha tõsikindlat järeldust selles osas, kas kaebaja on 2019. aastaks planeeritud tegevused reaalselt ellu viinud ning kas aruandesse märgitud kulutused on reaalselt tekkinud ja tasutud. Kaebaja korduvate ja oluliste kohustuste rikkumiste tõttu esines käskkirja tegemise ajal kuus erinevat toetuse tagasinõudmise alust. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et 12. märtsi 2020. a käskkiri ei ole proportsionaalne. Samas ei ole kaebaja kaebuses põhjendanud seda, mis on need õigused, mida käskkiri riivab ebaproportsionaalsel määral, milles täpselt seisneb ülemäärane riive ning mis põhjustel on väidetav õiguste riive praegusel juhul sedavõrd intensiivne ja erakordselt õigustamatu, et peaks tooma kaasa raskeima tagajärje ehk käskkirja õigusvastasuse. Vastustaja ei ole teinud 12. märtsi 2020. a käskkirja andmisel ühtegi kaalutlusviga. Kaebaja on heitnud vastustajale kaebuses ette vaid seda, et vastustaja ei ole väidetavalt arvestanud toetuse eesmärgiga ning asjaoluga, et kaebaja on ühiskondlikes huvides töötav organisatsioon. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega. Vastustaja on kaalunud otsuse tegemisel igakülgselt kaebaja rikkumiste olulisust, toetuse tagasinõudmise vajadust ning sellega kaasnevaid mõjusid kaebaja õigustele ja huvidele. Vastavad põhjendused on esitatud nii 12. märtsi 2020. a käskkirjas kui ka 8. mai 2020. a vaideotsuses. Muu hulgas on vastustaja kaalunud kaebaja esitatud toetuse osalise tagasinõudmise ettepanekut. Toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel on määravaks saanud asjaolu, et tõendatud ei ole toetatavate tegevuste elluviimine ega ka kaebaja poolt kulude reaalne kandmine. Vastustajal ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja oleks kasutanud toetust selle eesmärgi kohaselt. Kuna toetust finantseeritakse riigieelarvest, siis on avalikuks huviks muu hulgas ka see, et toetust kasutataks läbipaistvalt ja sihipäraselt ettenähtud tegevusteks ning toetuse kasutamine oleks kontrollitav. Kui pole tõendatud toetuse kasutuse eesmärgipärasus, siis ei oma tähendust kaebaja põhikirjalised eesmärgid või toetuse enda eesmärk. Toetuse ja kaebaja tegevuse üldine eesmärk ei asenda toetuse kasutamise õigsuse kontrollimisel vajalikke tõendeid. Aruandluskohustust ja ka teisi määruse nr 24 nõudeid rikkuva organisatsiooni rahaline toetamine läheks vastuollu toetuse eesmärgiga. Vastustaja ei nõudnud toetust tagasi esimese meetmena, vaid andis kaebajale korduvalt tähtaegu ja võimalusi vahearuandes sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Vaatamata sellele ei kõrvaldanud kaebaja talle teada olevaid puudusi. Samuti ei toonud ta esile mõjuvaid põhjusi puuduste kõrvaldamata jätmiseks.
3-20-1116
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Praeguses asjas on vaidluse all vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkirja, millega nõuti tervikuna tagasi kaebajale esimeseks kalendriaastaks määratud toetus summas 23 000 eurot, ja 8. mai 2020. a vaideotsuse õiguspärasus.
8.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
9.Määruse nr 24 § 18 lõike 1 ja vastustaja 2. aprilli 2019. a käskkirja kohaselt tuli kaebajal esitada toetuse kasutamise vahearuanne esimese kalendriaasta kohta hiljemalt teise kalendriaasta 10. jaanuariks, st praegusel juhul 10. jaanuariks 2020. Kaebaja esitas selleks ajaks küll vahearuande, kuid vastustaja leidis, et see ei olnud nõuetekohane ning puudu olid kohustuslikud lisad. Vastustaja andis kaebajale korduvalt uusi tähtaegu (viimane tähtpäev oli 11. märts 2020) nõuetekohase vahearuande esitamiseks, juhtides ka tähelepanu sellele, millised puudused aruandes esinesid ja millised dokumendid olid puudu. Kaebaja esitas talle antud tähtaegade jooksul selgitusi ja dokumente, kuid vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud kõiki nõutud ja vajalikke andmeid ja dokumente.
10.Vastustaja on 12. märtsi 2020. a käskkirjas selgitanud, et kaebaja ei ole esitanud ammendavaid vastuseid küsimustele, muu hulgas ei ole esitatud panga kinnitusega kontoväljavõtet ning liikmesorganisatsioonidelt teenusena ostetud ürituste lühikirjeldusi ja toimumise kuupäevi ja kohti. Vastustaja märkis, et ta ei saa olla kindel, et 2019. aastaks planeeritud tegevused on reaalselt ellu viidud ning aruandesse märgitud kulutused tekkinud ja tasutud.
11.Vastuseks kaebaja vaidele on vastustaja 8. mai 2020. a vaideotsuses oma 12. märtsi 2020. a käskkirjas esitatud põhjendusi täpsustanud. Vastustaja märkis, et ka veel vaideotsuse tegemise seisuga olid kaebajal kõrvaldamata järgmised puudused: − esitamata oli tõend selle kohta, et kaebaja on töötasudelt arvestatud maksud tasaarveldanud Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontol; − esitamata oli O. Tesla töötasude deklareerimisega seotud tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioon (TSD); − esitamata olid trükitud plakatite näidised; − kantseleikulu täpsustamata ja maksedokumendid esitamata; − inventarikulu ja üritustega seotud kulude kohta puudu maksedokumendid; − meediakulude kohta on esitatud kokkulepe, mis on sõlmitud kaebaja ja A. Vassilenko vahel summas 95 eurot, sellest 20 eurot on tasutud J. Latveli kontole. Ei selgu, kuidas on J. Latvel seotud teenuse ostuga. Kui on, siis on esitamata leping temaga, TSD ja maksude maksedokument; − Dagestani Spordiklubi Kaspy arve eest on tasutud A. Apolinsky pangakontole, mitte klubi omale; − allseltsidelt ostetud ürituste toimumise kuupäevad ja kohad ning ürituste lühikirjeldused on esile toomata; − esitamata on kaebaja pangakonto väljavõte 2019. a kohta, mille on pank ametlikult kinnitanud.
3-20-1116
12.Kaebaja ei ole kohtule esitatud kaebuses vastu vaielnud vaideotsuses esile toodud puudustele. Vastupidi, kaebaja on kaebuses tunnistanud, et tema esitatud dokumentides esines puuduseid. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaideotsuses nimetatud selgitused, andmed ja dokumendid olid kaebaja poolt esitamata.
13.Vastustaja leidis 12. märtsi 2020. a käskkirjas ja 8. mai 2020. a vaideotsuses, et viidatud puuduste tõttu esinevad määruse nr 24 § 19 lõike 1 punktides 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 nimetatud alused toetuse tagasinõudmiseks. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, et esinevad nimetatud alused toetuse tagasinõudmiseks.
14.Kaebaja on kaebuses osutanud sellele, et arvestades esitatud dokumentide hulka ja rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetuse eesmärki, tuleb toetuse tagasinõudmist lugeda ebaproportsionaalseks. Kaebaja märkis, et kuna toetuse tagastamise nõude puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis peab see vastama HMS § 3 lõikes 2 toodud proportsionaalsuse nõudele. Kaebaja leidis, et vastustaja oleks pidanud kaalutlusotsuse tegemisel arvestama asjaoluga, et kaebaja puhul on tegemist ühiskondlikes huvides töötava mittetulundusühinguga, mille soov on aidata kaasa rahvusvähemuste organisatsioonide jätkusuutlikule toimimisele Eestis ning mis vastas toetuse andmise nõuetele ja eeldustele. Kaebaja viitas, et proportsionaalne otsus oleks olnud näiteks toetuse osaline tagasinõudmine vms.
15.Kaebaja on õigesti osutanud sellele, et määruse nr 24 § 19 lõike 1 ja § 23 punkti 5 kohaselt on toetuse tagasinõudmise otsus kaalutlusotsus. HMS § 4 lõike 1 järgi on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
16.HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Arvestades võimude lahususe põhimõtet (põhiseaduse § 4), ei tohi kohus asuda haldusorgani asemel poolte huve kaaluma, vaid tal tuleb üksnes kontrollida kaalumise õiguspärasust (Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1329, punkt 19).
17.Vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkirja põhjendused on küllaltki napid, kuid selles on siiski esitatud põhimotiivid, mida vastustaja on täpsustanud 8. mai 2020. a vaideotsuses. Kaebajale olid seega enne kohtusse pöördumist vastustaja kaalutlused teada.
18.Vastustaja on 8. mai 2020. a vaideotsuses konkreetselt lahti kirjutanud, millised puudused kaebaja vahearuandes esinesid (vt praeguse otsuse punkt 11). 12. märtsi 2020. a käskkirjast nähtuvalt on vastustaja eriti rõhutamist väärivateks ja seega olulisteks puudusteks pidanud seda, et kaebaja pole esitanud enda pangakonto väljavõtet 2019. a kohta ega ka liikmesorganisatsioonidelt ostetud ürituste toimumise kuupäevasid, kohti ja ürituste lühikirjeldusi. Vastustaja on 8. mai 2020. a vaideotsuses kaalunud varianti nõuda toetus üksnes osaliselt tagasi, kuid jõudnud järeldusele, et nõutud andmete ja dokumentide esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik veenduda, et 2019. aastaks planeeritud tegevused on reaalselt ellu viidud
3-20-1116 ning aruandes märgitud kulutused tekkinud ja tasutud. Vastustaja märkis, et sellises olukorras oleks toetuse ainult osaline tagasinõudmine vastuolus määruse nr 24 eesmärgiga. Vastustaja leidis, et kui tegevused on ellu viidud plaanipäraselt ja saadud toetust on kasutatud sihipäraselt, on tegevuste ja kulude tõendamine nõutud dokumentidega lihtne. Vastustaja on 8. mai 2020. a vaideotsuses analüüsinud kaebaja esile toodud väidetavaid takistusi dokumentide esitamisel ning leidnud, et piisavalt hoolsa tegutsemise korral oli dokumentide esitamine siiski võimalik. Vastustaja on arvesse võtnud ka seda, et kaebajal võimaldati puudusi kõrvaldada kahe kuu jooksul, kuid sellest hoolimata ta vajalikke andmeid ja dokumente ei esitanud. Vastustaja on lähtunud sellest, et tal ei ole kohustust finantseerida kaebaja tegevust, kui kaebaja ei täida nõuetekohaselt aruandluskohustust. Vastustaja osutas ka sellele, et kaebajale olid toetuse saamise ja kasutamise tingimused teada juba toetuse taotlemisel ning tal tuli arvestada, et tingimuste mittetäitmise korral nõutakse toetus tagasi.
19.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusreegleid. Vastustaja on otsust tehes arvesse võtnud asjakohased ja olulised asjaolud ning kaalunud toetuse tervikuna tagasinõudmise proportsionaalsust. Vastustaja on leidnud, et kaebaja toime pandud aruandluskohustuse rikkumise ulatus ja iseloom on selline, et vastustajal ei ole võimalik usaldusväärselt veenduda, et tegevused, milleks kaebajale toetus määrati, on tegelikult ellu viidud ja nendega seotud kulutused päriselt kantud. Ainuüksi esitatud dokumentide hulk ei saa olla määrav, vaid oluline on, et esitataks asjakohased, nõuetelevastavad ja piisavad dokumendid. Vastustaja on leidnud, et kaebaja ei ole seda teinud. Vastustaja on kaalutlusotsust tehes arvestanud toetuse eesmärgiga ja avaliku huviga. Riigilt saadud raha võib kasutada ainult nendeks tegevusteks, milleks toetus määrati, ning toetuse saajal tuleb seda nõuetekohaselt tõendada. Kui toetuse saaja seda ei tõenda, on avalikes huvides toetus tagasi nõuda. Kaebaja ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et ta on toetust kasutanud kooskõlas toetuse määramise ja enda organisatsiooni tegutsemise eesmärkidega. See, et kaebaja vastas toetuse andmise tingimustele, pole praegusel juhul asjassepuutuv. Toetuse tagasinõudmise on tinginud asjaolu, et kaebaja ei täitnud nõuetekohaselt vahearuande esitamise kohustust. Kaebajale oli teada, et lisaks sellele, et ta peab vastama toetuse andmise tingimustele, tuleb tal ka täies mahus anda aru toetuse kasutamise kohta. Toetust taotledes nõustus kaebaja toetuse kasutamise tingimustega, sh aruandluskohustusega ja kohustusega maksta toetus vastavate aluste esinemise korral tagasi. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et toetuse tervikuna tagasinõudmine on ebaproportsionaalne.
20.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vastustaja 12. märtsi 2020. a käskkiri ja 8. mai 2020. a vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puuduvad alused. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
21.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Vastustaja on palunud kaebajalt välja mõista õigusabikulud summas 2559 eurot. Kohus leiab, et vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Tegemist on vaidlusega, mis ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamest (vastustaja põhikirja järgi on üheks tema tegevusvaldkonnaks toetuste jagamisega seonduv). Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema üldjuhul haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Vastustaja avalik-õiguslike ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Haldusorgan
3-20-1116 peab olema kohtus ise suuteline oma tegevust õigustama. Haldusorganil on võimalik otsustada, kas tema jaoks on mõistlikum kasutada välist õigusabi või näiteks luua kohtuvaidlustes osalemise võimekuse suurendamiseks uus ametikoht, kuid sellest otsusest ei saa sõltuda kaebaja kohustus hüvitada vastustajale õigusabikulud. Seetõttu jäävad vastustaja õigusabikulud HKMS § 109 lõike 6 alusel tema enda kanda. (Vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2017. a otsus asjas nr 3-11-1355, punkt 55.)
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.