Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 20.10.2022, Tartu 3-20-1116 MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon kaebus Integratsiooni Sihtasutuse 12.03.2020. a käskkirja nr 5.2-1/2020/25 ja 08.05.2020. a vaideotsuse nr 5.3/2020/18-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.09.2021. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon, esindaja advokaat Aldo Vassar Vastustaja – Integratsiooni Sihtasutus, esindaja advokaat Villy Lopman
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2021. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 20.10.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Integratsiooni Sihtasutus otsustas 02.04.2019. a käskkirjaga nr 5.2/2019_1 määrata MTÜ-le Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon toetuse summas 69 000 eurot aastateks 2019-2021 (toetuse summa kalendriaastas 23 000 eurot) taotlusvoorus „Rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetusˮ. Käskkirja kohaselt tuli toetuse kasutamise vahearuanne esimese kalendriaasta kohta esitada hiljemalt teise kalendriaasta 10. jaanuariks.
2.Integratsiooni Sihtasutus otsustas 12.03.2020. a käskkirjaga nr 5.2-1/2020/25 nõuda saajalt tagasi esimese kalendriaasta toetuse summas 23 000 eurot. Integratsiooni Sihtasutus põhjendas toetuse tagasinõudmist sellega, et kuna toetuse saaja ei esitanud ammendavaid vastuseid Integratsiooni Sihtasutuse päringutele (sh panga kinnitusega väljavõte ja liikmesorganisatsioonidelt teenusena ostetud ürituste toimumise kuupäevad, kohad ning ürituste lühikirjeldused), siis ei saanud sihtasutus olla kindel, et 2019. a planeeritud tegevused on reaalselt ellu viidud ning aruandesse märgitud kulutused tekkinud ja tasutud. Integratsiooni Sihtasutus märkis, et nõuab toetuse tagasi kultuuriministri 31.12.2018. a määruse nr 24 „Rahvusvähemuste katusorganisatsioonide toetamise tingimused ja kordˮ (määrus nr 24) § 19 lg 1 p-de 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 alusel.
3.MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon esitas Integratsiooni Sihtasutuse 12.03.2020. a käskkirja peale vaide, mille Integratsiooni Sihtasutus jättis 08.05.2020. a vaideotsusega nr 5.3/2020/18-1 rahuldamata.
4.MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon esitas 09.06.2020 halduskohtule kaebuse Integratsiooni Sihtasutuse 12.03.2020. a käskkirja ja 08.05.2020. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et kumbki haldusakt ei ole proportsionaalne, võttes arvesse rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetuse eesmärki. Kaebaja möönis, et tema esitatud dokumentides esines mõningaid puudusi, kuid arvestades esitatud dokumentide hulka ning toetuse eesmärki, oli toetuse tagastamise nõue kaebaja arvates ebaproportsionaalne. Kuna toetuse tagastamise nõude puhul on tegemist kaalutlusotsusega, siis peab see vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg-s 2 toodud proportsionaalsuse nõudele. Sellest tulenevalt oleks vastustaja võinud kohaldada ka muid meetmeid, jättes toetuse tagastamise kõrvale. Vastustaja oleks pidanud arvestama asjaoluga, et kaebaja puhul on tegemist mittetulundusühinguga, mille soov on aidata kaasa rahvusvähemuste organisatsioonide jätkusuutlikule toimimisele Eestis. Tegemist on ühiskondlikes huvides töötava organisatsiooniga, mis vastas toetuse andmise nõuetele ja eeldustele. Järelikult oleks ka ühiskonna ja avalikkuse huvides proportsionaalse otsuse tegemine – nt ettekirjutus, mille sisuks on toetuse osaline tagastamine vms.
5.Tartu Halduskohus jättis 20.09.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.Määruse nr 24 § 18 lg 1 ja vastustaja 02.04.2019. a käskkirja kohaselt tuli kaebajal esitada toetuse kasutamise vahearuanne esimese kalendriaasta kohta hiljemalt teise kalendriaasta
10.jaanuariks, st praegusel juhul hiljemalt 10.01.2020. Kaebaja esitas selleks ajaks küll vahearuande, kuid see ei olnud nõuetekohane ning puudu olid kohustuslikud lisad. Vastustaja andis kaebajale nõuetekohase vahearuande esitamiseks korduvalt uusi tähtaegu (viimane tähtpäev oli 11.03.2020), juhtides tähelepanu ka sellele, millised puudused aruandes esinesid ja millised dokumendid olid puudu.
5.2.Määruse nr 24 § 19 lg 1 ja § 23 p 5 kohaselt on toetuse tagasinõudmise otsus kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest“. Vastustaja 12.03.2020. a käskkirja põhjendused on küll napid, kuid selles on siiski esitatud põhimotiivid, mida vastustaja täpsustas 08.05.2020. a vaideotsuses. Vastustaja nimetas vaideotsuses konkreetselt, millised puudused kaebaja vahearuandes esinesid. Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt on vastustaja eriti rõhutamist väärivateks ja seega olulisteks puudusteks pidanud seda, et kaebaja ei esitanud
enda pangakonto väljavõtet 2019. a kohta ega ka liikmesorganisatsioonidelt ostetud ürituste toimumise kuupäevasid, kohti ja ürituste lühikirjeldusi. Vastustaja kaalus vaideotsuses varianti nõuda toetus üksnes osaliselt tagasi, kuid jõudis järeldusele, et nõutud andmete ja dokumentide esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik veenduda, et 2019. a planeeritud tegevused on ka reaalselt ellu viidud ning aruandes märgitud kulutused tekkinud ja tasutud. Vastustaja märkis, et sellises olukorras oleks toetuse osaline tagasinõudmine vastuolus määruse nr 24 eesmärgiga. Vastustaja leidis, et kui tegevused on ellu viidud plaanipäraselt ja saadud toetust on kasutatud sihipäraselt, on tegevuste ja kulude tõendamine nõutud dokumentidega lihtne. Vastustaja analüüsis kaebaja esile toodud väidetavaid takistusi dokumentide esitamisel ning leidis, et piisavalt hoolsa tegutsemise korral oli kõigi vajalike dokumentide esitamine siiski võimalik. Vastustaja võttis arvesse ka seda, et kaebajal võimaldati puudusi kõrvaldada kahe kuu jooksul, kuid sellest hoolimata ta vajalikke andmeid ja dokumente ei esitanud. Vastustaja lähtus ka sellest, et tal ei ole kohustust finantseerida kaebaja tegevust, kui kaebaja ei täida nõuetekohaselt aruandluskohustust. Kaebajale olid toetuse saamise ja kasutamise tingimused teada juba toetuse taotlemisel ning tal tuli arvestada, et tingimuste mittetäitmise korral nõutakse toetus tagasi.
5.3.Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaalutlusreegleid. Vastustaja on otsust tehes arvesse võtnud asjakohased ja olulised asjaolud ning kaalunud toetuse tervikuna tagasinõudmise proportsionaalsust. Vastustaja leidis, et aruandluskohustuse rikkumise ulatus ja iseloom on selline, mille tõttu ei ole vastustajal võimalik veenduda, et tegevused, milleks kaebajale toetus määrati, on tegelikult ellu viidud ja nendega seotud kulutused päriselt kantud. Ainuüksi esitatud dokumentide hulk ei saa olla määrav, vaid oluline on, et esitataks asjakohased, nõuetele vastavad ja piisavad dokumendid. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole seda teinud. Vastustaja arvestas kaalutlusotsust tehes ka toetuse eesmärgi ja avaliku huviga. Riigilt saadud raha võib kasutada ainult nendeks tegevusteks, milleks toetus määrati ning toetuse saajal tuleb seda nõuetekohaselt tõendada. Kui toetuse saaja seda ei tõenda, on avalikes huvides toetus tagasi nõuda. Kaebaja ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et ta kasutas toetust kooskõlas toetuse määramise ja tema enda organisatsiooni tegutsemise eesmärkidega. See, et kaebaja vastas toetuse andmise tingimustele, pole praegusel juhul asjassepuutuv. Toetuse tagasinõudmise tingis asjaolu, et kaebaja ei täitnud nõuetekohaselt vahearuande esitamise kohustust. Kaebajale oli teada, et lisaks toetuse andmise tingimustele vastamisele on ta kohustatud ka täies mahus aru andma toetuse kasutamise kohta. Toetust taotledes nõustus kaebaja toetuse kasutamise tingimustega, sh aruandluskohustusega ja kohustusega maksta toetus vastavate aluste esinemise korral tagasi. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et toetuse tervikuna tagasinõudmine on ebaproportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
6.1.Vastustaja haldusaktid ei ole proportsionaalsed. Vastustaja tegi kaalutlusvea, kuna ei arvestanud piisavalt toetuse tervikuna tagasinõudmisel oluliste asjaoludega. Osaliselt on kaebaja dokumendid esitanud. Jääb arusaamatuks, kuidas pelgalt osa dokumentide puudumise tõttu saab pidada põhjendatuks toetuse täies ulatuses tagasinõudmist.
6.2.Kuivõrd kohtuotsus on lakooniline, siis rikkus kohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust (HKMS § 157 lg 1). Halduskohus selgitas äärmiselt lakooniliselt, et riigilt saadud raha võib kasutada ainult nendeks tegevusteks, milleks toetus määrati ning toetuse saajal tuleb seda nõuetekohaselt põhjendada. Vastustaja näol on tegemist ühiskondlikes huvides töötava organisatsiooniga. Seega oleks pidanud haldusorgan äärmise põhjalikkusega kaaluma seda, kas toetuse tagasinõudmine on proportsionaalne.
7.Vastustaja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja esitatud väited on õiguslikult
põhjendamata ja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.1.Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Määruse nr 24 § 19 lg-s 1 on loetletud juhud, millal toetuse andjal tuleb kaaluda toetuse osalist või täielikku tagasinõudmist. Käesoleval juhul olid täidetud toetuse tagasinõudmiseks määruse nr 24 § 19 lg 1 p-des 1, 2, 3, 5, 6 ja 7 toodud alused (s.o 8-st alusest 6). Kaebaja ei ole nende aluste esinemise osas vastuväiteid esitanud. Asjas on olulise tähendusega see, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt tõendanud, et ta on toetust kasutanud kooskõlas toetuse määramise ja enda organisatsiooni tegutsemise eesmärkidega.
7.2.Kaebaja ei esitanud vastustajale tähtaegselt nõuetekohast finantsaruannet ega sisuaruannet. Kuigi vastustaja juhtis korduvalt kaebaja tähelepanu konkreetsetele puudustele, siis kaebaja neid puudusi ei kõrvaldanud. Sedavõrd oluliste rikkumiste korral on toetuse täielik tagasinõudmine proportsionaalne ja kohane meede.
7.3.Vastustaja kaalus otsuse tegemisel igakülgselt kaebaja ulatuslike rikkumiste olulisust, toetuse tagasinõudmise vajadust ning sellega kaasnevaid mõjusid kaebaja õigustele ja huvidele. Vastavad põhjendused on esitatud nii 12.03.2020. a käskkirjas kui ka 08.05.2020. a vaideotsuses. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsustes toodud kaalutlustega, ei anna alust väita, et otsused on nõuetekohaselt põhjendamata või et haldusakti põhjendus ei vastaks vähemalt seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile (RKHKo 25.10.2012, nr 3-3-1-28-12, p 19; TrtRnKo 11.01.2011, nr 3-10-571).
7.4.Kaebaja ei ole põhjendanud: 1) mis on need õigused, mida käskkiri riivab ebaproportsionaalsel määral; 2) milles täpselt seisneb ülemäärane riive; ning 3) mis põhjustel on väidetav õiguste riive antud juhul sedavõrd intensiivne ja erakordselt õigustamatu, et peaks tooma kaasa raskeima tagajärje ehk käskkirja õigusvastasuse. HKMS § 38 lg 1 p 7 ja p 8 kohaselt peab kaebus olema faktiliselt põhjendatud ja sisaldama tõendeid, mis kinnitavad kaebaja väiteid. Kaebaja ei saa jätta kaebust ise sisustamata ning eeldada, et kaebuse sisuliste nõuete täitmine toimub kohtu poolt (vt ka HKMS § 2 lg 3).
7.5.Toetuse täieliku tagasinõudmise otsuse tegemisel sai määravaks asjaolu, et kaebaja ei tõendanud toetatavate tegevuste elluviimist ega ka kulude reaalset kandmist. Kuna toetust finantseeritakse riigieelarvest, siis on avalikuks huviks muuhulgas ka see, et toetust kasutataks läbipaistvalt ja sihipäraselt ettenähtud tegevusteks ning toetuse kasutamine oleks kontrollitav.. Toetuse ja kaebaja tegevuse üldine eesmärk ei asenda toetuse kasutamise õigsuse kontrollimisel vajalikke tõendeid. Aruandluskohustust ja ka teisi määruse nr 24 nõudeid rikkuva organisatsiooni rahaline toetamine läheks vastuollu toetuse eesmärgiga. Nimelt peab toetus reaalselt toetama rahvusvähemuste katuseorganisatsioonide ja nende liikmesorganisatsioonide jätkusuutlikku ja süsteemset arengut. Kontrollimatu raha jagamine ei täida sellist eesmärki. Toetuse tagasinõudmine sellises olukorras teenib ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Kui vastustaja laseks kaebajal kasutada toetust teistel eesmärkidel, diskrimineeritaks sellega teisi toetuse saamisest huvitatud ja sarnaste põhikirjaliste eesmärkidega organisatsioone.
7.6.Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja kaalus toetuse osalise tagasinõudmise ettepanekut. On oluline rõhutada, et vastustaja ei nõudnud toetust tagasi esimese meetmena, vaid andis kaebajale korduvalt tähtaegu ja võimalusi vahearuandes sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Vaatamata sellele ei kõrvaldanud kaebaja talle teada olevaid puudusi. Arvestades kaebaja aruandluskohustuse rikkumise iseloomu ja ulatust oli toetuse täielik tagasinõudmine põhjendatud ja kohane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et MTÜ Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu 20.09.2021. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus
vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, mille kohaselt rikkus halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel põhjendamiskohustust ja ei kontrollinud vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimist ning toetuse tervikuna tagasinõudmise proportsionaalsust. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus oma otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu otsuses on selgelt toodud välja põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Halduskohtu seisukoht vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimise ning toetuse tervikuna tagasinõudmise proportsionaalsuse kohta nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktidest 18 ja 19. Tartu Halduskohtu 20.09.2021. a otsus on seega põhjendatud ja vastab HKMS § 157 lg 1 nõuetele. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud.
10.Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on ebaproportsionaalsed ning vastustaja ei ole kaalutlusõiguse teostamisel piisavalt hinnanud kaebajaga seotud olulisi asjaolusid. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
10.1.Rahvusvähemuste katusorganisatsioonide tegevustoetuse kasutamist, aruandluskohustust ja toetuse tagasinõudmist reguleerib määrus nr 24. Määruse nr 24 § 19 lg-s 1 loetletakse juhud, millal toetuse andja teeb toetuse osalise või täieliku tagasinõudmise otsuse. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul olid toetuse tagasinõudmiseks täidetud määruse nr 24 § 19 lg 1 p-des 1-3 ja 5-7 toodud alused (s.o 8-st alusest 6). Määruse nr 24 § 20 sätestas toetuse saaja kohustused ning vaidlusalustest haldusaktidest nähtuvalt oli kaebaja rikkunud neist suurt osa. Kaebaja ei esitanud vastustajale tähtaegselt nõuetekohast vahearuannet ja kuigi vastustaja juhtis korduvalt kaebaja tähelepanu konkreetsetele puudustele, siis kaebaja neid puudusi ei kõrvaldanud. Kaebaja esitatud finantsaruandes olid puudu osade aruandes kajastatud kuludega seotud dokumendid, osa andmeid olid vastuolulised ning osad arved ei seondunud kuidagi toetatavate tegevustega. Kaebaja jättis esitamata ka pangakonto väljavõtte, mille alusel saanuks vastustaja veenduda, et kõik aruandes nimetatud kulud on ka tegelikkuses kantud ning et need on kantud aruandes kajastatud ulatuses. Sisuaruandes ei andnud kaebaja ka pärast sellekohast küsimist vastustajale selgitusi allseltsidelt ostetud ürituste toimumise kuupäevade ja kohtade kohta ega esitanud ürituste lühikirjeldusi. Samuti ei tõendanud kaebaja, et ta eksponeeris üritustel kultuuriministeeriumi ja toetuse andja logodega trükiseid, milline kohustus tuleb toetuse saajale määruse nr 24 § 20 p-st 11. Eelnevat arvestades tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et vastustajal ei olnud vahearuande sellises ulatuses puudulikkuse tõttu võimalik teha tõsikindlat järeldust selles, kas kaebaja on 2019. a planeeritud tegevusi ka reaalselt ellu viinud ning kas aruandes esitatud kulutused on tegelikult tekkinud ning ka tasutud.
10.2.Kohtuliku kontrolli käigus kontrollitakse diskretsiooni teostamist teatavasti üksnes piiratud ulatuses ning halduskohus ei hinda haldusorgani tegevuse otstarbekust. Kaebaja heitis vastustajale kaebuses ette seda, et vastustaja ei ole toetuse tagasinõudmisel väidetavalt arvestanud toetuse eesmärgiga ning asjaoluga, et kaebaja on ühiskondlikes huvides töötav organisatsioon. Ringkonnakohus kaebaja sellise käsitlusega ei nõustu ja leiab, et vastustaja kaalus toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel igakülgselt kaebaja rikkumisi ja nende olulisust, toetuse tagasinõudmise vajadust ning ka sellega kaasnevaid mõjusid kaebaja õigustele
ja huvidele. Vastavad põhjendused tulenevad nii 12.03.2020. a käskkirjast kui ka 08.05.2020. a vaideotsusest. Muuhulgas kaalus vastustaja ka kaebaja esitatud toetuse osalise tagasinõudmise ettepanekut ning selgitas selle kohta vaideotsuses järgmist: „INSA ei pea võimalikuks toetust välja maksta/tagasi mitte nõuda olukorras, kus ei ole võimalik veenduda, et planeeritud tegevused on reaalselt ellu viidud ning aruandesse esitatud kulutused tekkinud ning tasutud. See tähendab, et puuduliku aruandluse alusel ei saa INSA välja maksta/jätta tagasi nõudmata ka osa toetusest, sest ka selle summa osas ei ole võimalik abikõlblikkust tuvastada. See läheks vastuollu Määruse eesmärgiga.“ Eelnevast nähtub selgelt, et toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel sai määravaks see, et tõendatud ei ole toetatavate tegevuste elluviimine ega ka kaebaja poolt nendega seotud kulude reaalne kandmine. Vastustajal ei olnud seega võimalik tuvastada, et kaebaja kasutas saadud toetust eesmärgipäraselt. Kuna kaebaja poolt saadud toetust finantseeritakse riigieelarvest, siis esineb ka avalik huvi, et toetust kasutataks läbipaistvalt ja sihipäraselt ettenähtud tegevusteks ning toetuse kasutamine on kontrollitav. Kui ei ole tõendatud toetuse kasutamise eesmärgipärasus, siis ei oma toetuse tagasinõudmisega seonduvalt ka tähendust kaebaja põhikirjalised eesmärgid (MTÜ kui ühiskondlikes huvides töötav organisatsioon) või toetuse enda eesmärk. Mingeid muid kaebajaga seotud olulisi asjaolusid, millega vastustaja väidetavalt toetuse tagasinõudmisel ei arvestanud, kaebaja välja toonud ei ole.
11.Halduskohus viitas igati põhjendatult ka sellele, et vastustaja ei nõudnud toetust tagasi esimese meetmena, vaid andis kaebajale korduvalt tähtaegu ja võimalusi vahearuandes sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Vaatamata sellele ei kõrvaldanud kaebaja neid puudusi.
12.Kuna kaebaja poolne aruandluskohustuse rikkumise iseloom ja ulatus olid sellised, et vastustajal ei olnud võimalik objektiivselt ja usaldusväärselt veenduda, et tegevused, milleks kaebajale toetus määrati, on tegelikult ellu viidud ja nendega seotud kulutused päriselt kantud, siis ei ole alust asuda seisukohale, et kaebajalt saadud toetuse tervikuna tagasinõudmine oleks olnud ebaproportsionaalne. Samuti pole alust nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et vastustaja eksis kaalutlusreeglite vastu, sest ei kaalunud toetuse täieliku tagasinõudmise vajadust ja proportsionaalsust, jättes arvestamata ka kaebajaga seotud olulised asjaolud.
13.Ringkonnakohus jätab eelpooltoodut arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.09.2021. a otsuse muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 järgi jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Vastustaja Integratsiooni Sihtasutus palus ringkonnakohtul kaebajalt välja mõista õigusabikulud summas 930 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Tegemist on vaidlusega, mis ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamest, kuna Integratsiooni Sihtasutuse põhikirja järgi on üheks tema tegevusvaldkonnaks toetuste jagamisega seonduv. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorganil ei ole küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kulutuste väljamõistmiseks vastaspoolelt peab kohtuasi olema üldjuhul haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Vastustaja enda avalik-õiguslike ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks. Haldusorgan peab olema kohtus ise suuteline oma tegevust ja haldusakte selgitama ning kaitsma. Seetõttu jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.